Ameerika


Pilt:Ameerika-maailmajagu.svg
Ameerika on maailmajagu Maa läänepoolkeral.
Maailmajakku kuuluvad Põhja-Ameerika manner ja Lõuna-Ameerika manner ning neid ümbritsevad saared.

Pindala


42 203 982 ruutkilomeetrit.

Rahvaarv


2007. aasta seisuga 895 929 378 inimest.

Kõrgeim koht


Ameerika kõrgeim koht on Aconcagua mägi, mis on 6959 meetrit üle merepinna.

Madalaim koht


Ameerika madalaim koht on Surmaorg, mis on 86 meetrit alla merepinna.

Pikim Jõgi


Amazonas, mille pikkuseks on 6400 km.

Suurim kõrb


Sonora, mille suurus on 310 000 ruutkilomeetrit.

Suurim järv


Ülemjärv, mille suuruseks on 84 131 ruutkilomeetrit.

Suurima pindalaga riik


Kanada on suurima pindalaga riik.

Vaata ka


Põhja-Ameerika
Kesk-Ameerika
Lõuna-Ameerika
Ladina-Ameerika
Ameerika Ühendriigid
Uus Maailm
Pan-Ameerika mängud
Kategooria:Põhja-Ameerika
Kategooria:Lõuna-Ameerika
ace:Amirika
af:Amerikas
ak:Amerika
als:Amerika (Doppelkontinent)
am:አሜሪካዎች
ar:أمريكيتان
an:America
frp:Amèrica
as:আমেৰিকা (মহাদেশ)
ast:América
gn:Amérika
ay:Awya Yala
az:Amerika
bjn:Amirika
id:Benua Amerika
ms:Benua Amerika
bn:আমেরিকা অঞ্চল
zh-min-nan:Bí-chiu
map-bms:Bawana Amerika
jv:Bawana Amérika
be:Амерыка
be-x-old:Амэрыка
bcl:Amerika
bar:Amerika
bo:ཨ་མེ་རི་ཁ་གླིང་ཆེན།
bs:Amerika
br:Amerika
bg:Америка
ca:Amèrica
cs:Amerika
sn:America (dzose)
cy:Yr Amerig
da:Amerika
de:Amerika
dv:އެމެރިކާބައްރު
nv:Kéyah dah siʼánígíí
dsb:Amerika
el:Αμερική
en:Americas
es:América
eo:Ameriko
ext:América
eu:Amerika
fa:قاره آمریکا
hif:The Americas
fr:Amérique
fy:Amearika (kontinint)
ff:Aameerik
fur:Americhis
sm:Amerika
gag:Amerika
gd:Na h-Aimearagan
gl:América
gan:美洲
glk:آمریکا قاره
gu:અમેરિકા
ko:아메리카
hy:Ամերիկա
hi:महाअमेरिका
hsb:Amerika
hr:Amerika
io:Amerika
ig:Amerikas
ilo:Kaamerikaan
ia:America
ie:America
os:Америкæ
is:Ameríka
it:America
he:אמריקה
kl:Amerika
kn:ಅಮೆರಿಕ
ka:ამერიკა
kk:Америка
kw:Amerika
rw:Amerika
mrj:Америка
sw:Amerika
kv:Америка
kg:Amelika
ht:Amerik
ku:Amerîka (parzemîn)
lad:Amerika
lez:Америка
lo:ອະເມລິກາ (ທະວີບ)
la:America
lv:Amerika
to:ʻAmelika
lb:Amerika (Kontinent)
lt:Amerika
lij:Americhe
ln:Ameríka
lmo:America
hu:Amerika (szuperkontinens)
mk:Америка
mg:Amerika
mr:अमेरिका (खंड)
mzn:آمریکا
mwl:América
koi:Америка
mdf:Америка
mn:Америк
nah:Ixachitlān
nl:Amerika (continent)
ja:アメリカ州
no:Amerika
nn:Amerika
nov:Amerikas
oc:America
mhr:Америка
pa:ਅਮਰੀਕਾ (ਮਹਾ-ਮਹਾਂਦੀਪ)
ps:امريکا لويه وچه
km:ទ្វីបអាមេរិក
pcd:Anmérikes
pms:América
nds:Amerika
pl:Ameryka
pnt:Αμερικήν
pt:América
kaa:Amerika
ro:America
qu:Awya Yala
ru:Америка
rue:Америка
sah:Америка
sc:Amèrica
sco:Americae (continent)
stq:Amerikoa
st:Amerika
nso:Amerika
sq:Amerika (kontinent)
si:අ'මෙරිකා මහාද්වීප
simple:Americas
ss:IMelika
sk:Amerika (svetadiel)
szl:Amerika
so:Ameerika
ckb:ئەمەریکاکان
srn:Amrika
sr:Америке
sh:Amerike
fi:Amerikan manner
sv:Amerika
tl:Kaamerikahan
ta:அமெரிக்காக்கள்
kab:Tamrikt
tt:Америка (дөнья кисәге)
tet:Amérika
th:ทวีปอเมริกา
vi:Châu Mỹ
tg:Амрико
tpi:Amerika (Kontinen)
chy:Amérika
tr:Amerika
tk:Amerika
uk:Америка
ur:امریکین
ug:ئامېرىكا قىتئەسى
vec:Mèrica
vep:Amerik
fiu-vro:Ameeriga
zh-classical:亞美利加洲
wo:Aamerig
yi:אמעריקע
yo:Amẹ́ríkà
zh-yue:美洲
diq:Amerika
bat-smg:Amerėka
zh:美洲

Ameerika Ühendriigid


Ameerika Ühendriigid ehk Ühendriigid (inglise keel ''United States of America'', USA; vanemas eesti keeles ka Põhja-Ameerika Ühendriigid) on riik, mille põhiosa paikneb Põhja-Ameerika manner keskosas. Ta piirneb idas Atlandi ookeani ja läänes Vaikne ookean. Põhjas on Ühendriikidel maismaapiir Kanada ja lõunas Mehhikoga. Põhja-Ameerika mandri loodeosas asub Alaska osariik, millel on kagus maismaapiir Kanadaga ja loodes merepiir Venemaaga. USAle kuuluvaid alasid on veel mitmel pool maailmas, sealhulgas Hawaii osariik Vaikne ookean.
USA koosneb 50 osariik, millel vastavalt riigi föderalism süsteemile on osaline autonoomia. Osariikidel on õigus luua iseseisvalt majandus- ja kultuurialaseid kontakte teiste riikidega või välisorganisatsioonidega tingimusel, et need registreeritakse vastavas föderaalasutuses. Kaitsealased ja välispoliitilised küsimused otsustab ning lepingud tehakse ainult riiklikul tasandil vastavas ministeeriumis.
Ameerika Ühendriigid said alguse 13 Suurbritannia 13 asumaad Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsioon, millega nad kuulutasid end vabadeks ja iseseisvateks riikideks.
20. sajandi keskpaigas sai Ühendriikidest majandusliku, poliitilise, sõjalise ja kultuurilise mõju poolest kõige võimsam riik maailmas.

Riik


Riigivalitsemine


Ameerika Ühendriikide kõrgemaks seadusandlikuks võimuks on Ameerika Ühendriikide Kongress, mis koosneb kahest kojast: ülemkojast ehk Ameerika Ühendriikide Senat ja alamkojast ehk Ameerika Ühendriikide Esindajatekoda. Mõlemad kojad peavad istungeid pealinnas Washingtonis asuvas Kapitoolium (Washington).
Riigi juhiks on Ameerika Ühendriikide riigipeade loend, täidesaatvaks võimuks on Ameerika Ühendriikide Presidendi kabinet ehk valitsuskabinet, mille liikmeks olevad ministrid teostavad riigijuhtimisülesandeid läbi neile alluvate Ameerika Ühendriikide ministeeriumide loend. Riigi välispoliitikat teostatakse läbi välisministri ehk Ameerika Ühendriikide riigisekretäri.
2008. aastast on Ameerika Ühendriikide President Demokraatlik Partei (USA) esindaja Barack Obama, asepresident on Joe Biden, ja ''Ameerika Ühendriikide riigiasutused''

Haldusjaotus


Pilt:Map of USA with state names-et.svg
Ameerika Ühendriigid jaotatakse 50 osariigiks ja üheks ringkonnaks (Columbia ringkond).
Ühendriikidel on viis suuremat ülemereterritooriumit: Puerto Rico, USA Neitsisaared, Ameerika Samoa, Guam ja Põhja-Mariaanid.

Loodus


Pinnamood ja maastikuline liigendus


USA-s domineerivad vanad mäed ja platoode ahelik Apalatšid, mis kulgevad põhja-lõuna suunas piki Põhja-Ameerika manner idarannikut, ning kõrgete noored mäed ahelikud Kaljumäestik, Kaskaadid ja Sierra Nevada (USA), mis kulgevad põhja-lõunasuunas mandri lääneosas. Kanada kilp Mehhiko laht laiub suur sisemaamadalik.

Atlandi ja Mehhiko lahe rannikumadalik


Atlandi ja Mehhiko lahe rannikumadalik laiuvad 3540 km ulatuses Codi neemest Rio Grande (Põhja-Ameerika). Läänes piirneb madalik Apalatšide Piedmontiga, kuid osa madalikust ulatub laia kaarega mööda Mississippi jõgi alamjooksu jõeorg Mehhiko laht Cairo (Illinois) Illinoisi osariigis ning lääne poole Balconese astanguni Texases.
Kalda lähedal on ulatuslik mandrilava.
Kõrgus merepinnast on väike ja pinnavorme on minimaalselt.
Idarannikul on liustikumoreenist moodustunud Long Islandi saar, lehtersuudmed New Yorgi laht, Delaware'i laht ja Chesapeake'i laht ning Albemarle'i väin ja Pamlico väin ning meresaared Georgia ranniku lähedal.
Cairost kuni Mehhiko laheni moodustab Mississippi jõe keskmine langus üksnes umbes 12...13 cm/km, lahe lähedal alla 10 cm/km. Jõgi lookleb ning moodustab palju järvi. New Orleansist lõuna pool on hiiglaslik ja kasvav delta.

Geograafiline asend, riigikuju


Ameerika Ühendriigid asuvad eemal Euroopast ja Aasiast ning seal sageli laastanud sõjad pole Ühendriike otseselt puudutanud. Naaberriigid Põhja-Ameerika mandril – Kanada ja Mehhiko – on majanduslikult ja sõjaliselt palju nõrgemad ega ole kunagi olnud Ameerika Ühendriikidele ohtlikud. Vastupidi, USA on ise laienenud naabrite arvel. Ka on naaberriigid varustanud USA-d mitme loodusvara ja odava tööjõuga, olnud tema majandusele turuks ja kapitalile tegevusväljaks, aidanud niiviisi kaasa USA õitsengule.
Olgugi, et USA asub muust maailmast eemal, pole ta sellest eraldatud. Üle ookeanide kulgevad head ja mõõduka pikkusega ühendusteed.
Kõigile merepiiridele pääseb hästi või vähemalt rahuldavalt ligi ka riigi siseosadest. Idas asuva Atlandi ookeani kaudu on peetud sidet Euroopa, Vahemeremaade ja Musta Aafrikaga. Euroopa-sidemed olid varem ülitähtsad – tuli ju sealt suurem osa Ameerika Ühendriikide rahvastikust, seal asusid peamised kaubanduspartnerid. Need sidemed on praegugi olulised, kuid jäävad üha enam muude sidemete varju.
Varem suheldi Euroopaga peamiselt põhjapoolsete sadamate kaudu, mis on lõunapoolsega võrreldes Euroopale märksa lähemal ja ka loodusoludelt soodsamad. Kahjuks jäävad need sadamad riigi siseosadest mõnevõrra eemale. Pärast rekonstrueerimistöid Saint Lawrence’i jõel ja mitme kanali ümberehitust pääsesid ookeanilaevad Suur järvistu ja sealsed sadamad muutusid meresadamateks. Talveks see meretee, aga kahjuks külmub.
Lõunas saavad Ameerika Ühendriigid üle Mehhiko lahe soodsalt kaupu vahetada. Kariibi mere istandusriikide ja mitme Ladina-Ameerika maaga. Pärast panama kanali valmimist 1914. aastal viib siit otsetee ka Lõuna-Ameerika lääneranniku riikidesse.
Järjest tähtsamaks muutuvad lääneranniku sadamad, mille kaudu peetakse ühendust paljude Vaikse ja India ookeani maadega. Küll on aga läänerannikul vähe häid looduslikke sadamaid. Rannik ise asub enamikust USA osariikidest võrdlemisi kaugel ja partneriteni teisel pool Vaikset ookeani, nagu näiteks Jaapan ja Hiina, on palju maad.
Riik koosneb kahest suurest osast, põhiosast ja Alaska osariigist. Enamus põhiosa piirist Kanadaga on praktiliselt sirge ning annab riigile ristkülikukujulise vormi. Ainult kirdes ja kagus on riigi maa-ala nagu „välja veninud“. Kirdes ja edelas on väljaulatuvad osad. Riigil on ka saari, näiteks Hawaii saared.
Riigi põhiosa (välja jäävad Alaska ja Hawaii) asub vahemikus 125 – 68W ja 50 – 25N. Pealinna Washingtoni geograafilised koordinaadid on 78W ja 39N.

Pinnamood


Umbes poole USA territooriumist moodustavad tasandikud ja madalad mäestikud, kõrgmäestikke on ainult lääne- ja loodeosas. Idaosas paikneb vana ja tugevasti kulunud Apalatši mäestik (kõrgeim Mount Mitchell 2037m.).
Lääneosas on Kordiljeerid, mille kõrgeima osa moodustab alpiinne Alaska ahelik (USA ja kogu Põhja-Ameerika kõrgeim tipp Mount McKinley 6193 m).
Alaskast lõuna pool on põhja-lõuna-suunaline mäestikuvööde, kuhu kuuluvad Ranniku-Kordiljeerid, Kaskaadid ja Sierra Nevada (USA) (Mount Whitney 4418 m) ning idas Kaljumäestik. Nende teke võib olla seotud laamtektoonikaga. (Põhja-Ameerika laam ja Vaikse ookeani laama mõjul).

Pinnamoe mõju


Üheks peamiseks teguriks on mäestikud. Ääremäestikud takistavad niiske õhu pääsu sisemaale. Külm arktiline õhk tungib ida-läänesuunaliste mäestike puudumise tõttu kaugele lõunasse, seepärast on USA siseosades talvel temperatuur Ligi 10 °C madalam kui samadel laiustel Euroopas. Kliimat kujundavad soojad ja külmad hoovused, front, tsüklonid, päikesekiirgus.
Mägised järsunõlvalised alad asuvad peamiselt lääneosariikides, idaosas on tasandikud ja madalad mäestikud. Kliima takistab maakasutust oluliselt vaid külmas Alaska osariigis ja mõningal määral mitmes kuivas lääneosariigis.

Loodusvarad ja nende majandamine


Loodusvarade poolest on Ameerika Ühendriigid palju rikkamad kui enamik teisi kõrgelt arenenud maid. Loodusvarade majandamine on seni jätnud aga mõneti soovida.
Territooriumi suurus ilma Suure järvistuta on 936 miljonit hektarit, seega umbes korda väiksem kui Venemaa ning veidi väiksem kui Kanada ja Hiina. Majanduslikult väärtuslikku territooriumi, mis on küllalt tasane ja asub võrdlemisi soodsas kliimas, on USAl rohkem kui ühelgi teisel riigil maailmas – umbes 700 miljonit hektarit ehk peaaeg 3 hektarit inimese kohta.
Üle kolmandiku pindalast ehk umbes 350 miljonit hektarit on riigimaa. Enamasti on see kehv või päris kõlbmatu. Suur hulk maid on parandatud või taastatud.
Maakasutuse poolest on erandlik suurim osariik Alaska. Sealsest 152 miljonist hektarist on metsa all umbes 50 miljonit hektarit, ülejäänu on aga peaaegu kõik kõlbmatu maa.

Metsavarad


Ameerika Ühendriigid on metsarikas maa. Metsad on tootlikud ja liigirikkad. kaks kolmandikku puidust annavad okaspuud ja kolmandiku kõvad lehtpuud. Väheväärtuslikke puid tuleb harva ette.
USAs kasvab mitmesuguseid metsi. Alaska sisealadel on tüüpilised vähetootlikud okasmetsad. Neid ürgseid metsi peaaegu ei kasutata.
Lääneosa kuivemas kliimas kasvavad peamiselt mänd. Kliimast olenevalt on need kidurad, keskmise või üle keskmise tootlikkusega metsad.
Kirdeosariikide segametsad olid varem samuti üsna tootlikud. Kahjuks laastati need metsad juba 19. sajandil. Sooja parasvöötme lehtmetsi on säilinud vaid mägedes lootuskaitse-, vee- või mullakaitsemetsadena.
Varasematel aegadel oli palju niiskeid lähistroopika metsi riigi edelaosas. Eriti väärtuslikud olid männi- ja küpressimetsad. Lähistroopilisi metsi laastati tugevasti 20. sajandi algupoolel. Seetõttu on lääneosariikide metsad praegu paremas seisukorras ja seal on valdavalt okaspuud. Lehtpuitu saab peamiselt idaosariikide laastatud metsadest.

Kalavarud


Vanasti olid Ühendriikide kalavarud rikkalikud. Palju kalu oli sisevetes, eriti Suures järvistus. Juba XV sajandist tuntud heeringa- ja tursapüügi piirkonnad olid Atlandi ookeani põhjaosa rannikuvetes. Heeringas, turska, sardiine, eriti lõhelised oli väga rikkalikult ka Vaikne ookean rannikuvetes, kõige rohkem Alaska lõuna- ja läänerannikul. Kalarikas oli Mehhiko laht, kuhu Mississippi ja teised jõed tõid tohutul hulgal toitained. Ent kalavarade majandamine oli kaua aega väga halb: territoriaalvete laius ainult 5 kilomeetrit, kaugemates vetes levis röövpüük, millega tegelesid enamasti välismaalased. Oluliselt kahjustas kalavarasid rannikumere ja suure järvistu saastamine. Niisugustes tingimustes vähenesid kalarikkused tohutult.
Alles viimase paarikümne aasta jooksul on tehtud tõsiseid pingutusi kalavarude kaitseks ja taastamiseks. Vaikses ookeanis ja Mehhiko lahes on olukorra edasine halvenemine peatatud ning Suurde järvistusse kalajuurde tulnud. Atlandi ookeani veed USA rannikul on kalast aga peaaegu tühjad.

Veevarud


Ameerika Ühendriigid oma enamasti niiske kliima, suurte jõgede ja tohutute põhjaveevarudega on veega väga hästi varustatud. Sellised jõed nagu Mississippi, Yukoni jõgi ja Columbia jõgi kuuluvad maailma 25 veerikkama jõe hulka. USA jõgede aastane äravool kokku on 2345 km<sup>3</sup> (viies koht maailmas). Sellele tuleb lisada 125 000 km<sup>3</sup> taastumatut põhjavett. Ometi on Ameerika Ühendriikides olnud viimasel aastakümnetel veega palju probleeme, peamiselt kahel põhjusel: vee tarbimine on liiga suur ja veevarad osariikide vahel ebaühtlaselt jaotunud.

Mineraalsed varad


Suure pindala ja mitmekesise geoloogilise ehituse tõttu on Ühendriikides mineraalseid varasid palju. Mitme tooraine paremad varud on aga kestva kaevandamisega ammendatud ja alles on jäänud vaid halvema kvaliteediga osa. Siiski on Ameerika Ühendriigid mineraalsetelt varadelt palju rikkamad kui Jaapan või Lääne-Euroopa riigid. Neid mineraalseid varasid, mida endal pole, saab tihti hõlpsasti hankida naaberriikidest.
rauamaak ülisuured varud paiknevad Ülemjärve ääres, kust neid on lihtne vedada mistahes suunas. Nüüdseks on järele jäänud ainult madala kvaliteediga maak, mida üha enam asendavad Kanadast ja teistest riikidest sisseveetavad rikkad maagid. Mujal USAs leidub rauamaaki suhteliselt vähe.
Ameerika Ühendriikidel on vähe nende metallide maake, mida lisatakse terasele selle omaduste parandamiseks. Täiesti puudub nikkel, seda saadakse Kanadast. Näiteks mangaani aga peab ostma kaugematest maadest.
Alumiiniumimaaki ehk boksiiti leidub USAs ainult ühes keskpärases leiukohas Arkansase osariigis. Seda maaki on otstarbekas sisse vedada Kariibi mere istandusriikidest.
vask, plii, tsink, hõbeda ja teiste värviliste metallide maake leidub mitmel pool lääneosariikides üsna palju. Ka nende maakide paremad varud on ammendatud ja järele jäänud maakide metalli sisaldus on võrdlemisi väike. Rikkamaid maake veetakse sisse Mehhikost.
Ameerika Ühendriikides on palju kulda, eriti Californias ja Alaskas. Nende alade asustamisel oli kullapalavikul tähtis osa. Väga palju on fosforiiti, kaalisoola, väävel.

Energiavarad


Ka energiavarade poolest kuulub USA maailma rikkaimate riikide hulka. Et energiat tarbitakse aga tohutult palju, on suur osa energiavaradest ammendatud.
Ameerika Ühendriikides on mitmeid nafta- ja maagaasi leiukohti. Vanimad leiukohad Ühendriikide kirdeosas ja Californias on ammendunud või ammendumas. Üsna tühjad on ka praegusajal tähtsaimad Mehhiko lahe ja mandri keskosa basseinid Texase, Oklahoma ja Louisiana osariigist. Perspektiivsed on uued leiukohad Wyomingi osariigis. Väga palju leidub naftat ka Alaska põhjarannikul, kuid sealt on seda suure kauguse ja karmi kliima tõttu raske kätte saade. Suurem osa maailma söevarudest kuulub USAle, Venemaale ja Hiinale. Vanemad, kuulsamad ja kvaliteetsema söega leiukohad asuvad idas, Apalatši mäetikus. Sealsed varud on aga ammendumas. Hiigelmaardlad keskosariikides on seni peaaegu kasutamata – süsi on madala kvaliteediga ja kõlbab üksnes elektrijaamade kütteks.
Uraanimaaki tuumakütuse valmistamiseks on piisavalt, kuid seda tarvitatakse perspektiivitundega ja imporditakse ka mujalt, näiteks Kanadast.

Laamtektoonika


USA paikneb Põhja-Ameerika laam, võttes enda alla 60% laamast. Ta on vanaaegkond, keskaegkond ja uusaegkond kurrutuse piirkonnas ja eelkambriumi pealiskord.

Maavärinad ja vulkaanipursked


Riigis on aktiivseid vulkaane ja seismiliselt aktiivseid piirkondi. Kõige aktiivsemateks aladeks loetakse lääne kurdmäestikega kaetud ala.
Suurimaid purustusi põhjustanud maavärinad on olnud San Francisco maavärin aastal 1906, Anchorage'i maavärin 1964. ja Los Angelesi maavärin 1994. aastal. Vulkaanidest on purustusi toonud Saint Helensi pursked 1980. aastal. Yellowstone'i platool tegutseb ka geisreid.

Kliima


USA põhiosa asub parasvööde ja lähistroopikas, Florida lõunaosa ulatub troopikavööde, Alaskas valitseb lähisarktiline kliima. Ääremäestikud takistavad niiske õhu pääsu sisemaale. Külm arktiline õhumass tungib ida-läänesuunaliste mäestike puudumise tõttu kaugele lõunasse, seepärast on USA siseosadest talvel õhutemperatuur ligi 10&nbsp;°C madalam kui samadel laiustel Euroopas. Jaanuari keskmine temperatuur on Yukoni platool −30&nbsp;°C, Ülemjärve ääres Duluthis −13,9&nbsp;°C, Vaikse ookeani rannikul Juneau’s −1,6&nbsp;°C ja Los Angeleses 12,3&nbsp;°C. Juuli keskmine temperatuur on siseosades valdavalt üle 18&nbsp;°C, jahedam on rannikul; kõige kõrgem temperatuur on mõõdetud Surmaorg (56,7&nbsp;°C; läänepoolkera kõrgeim).
Sademeid on kõige enam Kordiljeeride läänenõlval: 3000–4000 mm, Kaskaadides kohati kuni 6000 mm aastas. Rohkesti sajab ka riigi ida- ja kaugosas (1000–1200 mm aastas). Tasandikel väheneb sademete hulk lääne suunas: Kesktasandiku idaosas on see kuni 1000 mm, Kaljumäestiku idajalamil 300 mm aastas. Riigi keskosas sajab aastas keskmiselt 250…500 mm ning lääne- ja idarannikutel 1000…3000 mm.

Ilmastikukatastroofid


Suuremas osas Ameerika Ühendriikides ei tarvitse karta laastavaid loodusõnnetusi. Mehhiko lahe rannikut ohustavad orkaanid, jõgedel tuleb ette üleujutusi, esineb kuumalaineid ja külmalaineid. Suuremad katastroofid on:
El Niño – põhjustab orkaane, tugevaid vihmasadusid, põuda ja üleujutusi;
orkaan Mitch 1998 – nõudis tuhandeid ohvreid (üle 11 tuhande) ja tekitas tohutult purustusi, paiguti sadas alla kuue tunniga Eesti aastane kogus vihmavett;
orkaan Andrew 1992 – tuuletugevust polnud võimalik mõõta, sest seadmed langesid lihtsalt rivist välja, tekitas riigi majandusele rekordilise kahju (üle 30 miljardi dollari), inimohvreid oli kõigest 43 tänu õigeaegsele hoiatusele;
orkaan Katrina 2005 – põhjustas väga suurt kahju USA kaguosale, hukkus vähemalt 1836 inimest;
kuumalaine (juuni-september) 1980 – 44 miljardi dollariline kahju põllumajandusele ja tööstusele, umbes 10 000 hukkunut;
üleujutus Texases, Oklahomas, Louisianas, Mississippis – mai 1995, kaasnesid tugevad vihmasajud, rahe, tornaadod – 6 miljardit kahju, 32 surnut.

Vesi


Veevarad


Ameerika Ühendriikide kliima on enamasti niiske, suurte jõgede ja tohutute põhjaveevarudega on veega väga hästi varustatud. Ometi on viimastel aastakümnetel olnud veega palju probleeme, sest vee tarbimine on liiga suur ja veevarud osariikide vahel ebaühtlaselt jaotunud. Veenappus on üleriigilises ulatuses ilmne. Umbes veerand USA veevarudest asub Alaskal, kus neid kuigivõrd ei vajata. Suhteliselt hea on olukord niiskes idaosas – seal teeb muret hoopis vee ajutine üleküllus ehk üleujutused.

Veestik


Valdav osa USA territooriumist kuulub Atlandi vesikonda, ainult läänepoolsete mäestike jõed voolavad vaiksesse ookeani. USA keskosas hõlmab Mississippi jõestik. Idapoolsed lisajõed nagu Ohio jõgi on veerohked ja laevatavad, läänepoolsed nagu Arkansas (jõgi) ja Red River jäävad suvel palju madalamaks, sest vett kasutatakse niisutuseks. Apalatšidest algavad lühikesed veerohked jõed, mis Piedmonti platoolt lasuvad kõrgete jugadena. Vaikse ookeani vesikonna jõed voolavad osalt kanjonites ja on energiarikkad (Columbia, Colorado). Suures nõos on perioodilised või lühiaegsed jõed. USA põhjapiiril asub Suur järvistu. Kordiljeerides ja Apalatšide keskosas on palju väikesi liustikujärvi, lääneosa platoodel ja nõgudes leidub jäänukjärvi nagu Suur Soolajärv.
Jõed saavad oma vee põhjaveest, sadametest ja lumesulamisveest. Alaskas on toitumisallikaks ka liustikud. Veetase kõrge, kui on palju sademeid. Esineb põudasid, mis langetavad veetaset. Jõgedel esineb üleujutusi, põhjustajaks liigsed sademed, orkaanid.

Suuremad jõed


Jõed saavad oma vee põhjaveest, sadametest ja lumesulamisveest. Alaskas on toitumisallikaks ka liustikud. Veetase kõrge, kui on palju sademeid. Esineb põudasid, mis langetavad veetaset. Jõgedel esineb üleujutusi, põhjustajaks liigsed sademed, orkaanid.
Maailma viiekümne pikima jõe nimistusse mahuvad sellised USA territooriumil voolavad jõed nagu Mississippi (algab Itsasca järvest Minnesotas ja suubub Mehhiko lahte; pikkus 3779 km), Missouri (algab väikejõgede liitumisega ja suubub Mississippisse; pikkus 3726 km), Ohio-Allegheny (algab Pennsylvania osariigis ja suubub Mississippi jõkke; pikkus 2102 km), Colorado jõgi (algab Grandi maakond USA-s ja suubub California lahte; pikkus 2333 km).
Võrdluseks võib tuua Eesti pikima Võhandu jõgi, mille algus paikneb Otepää kõrgustikul ja mis suubub Lämmijärve läbides kokku 156 kilomeetrit.

Suuremad järved


Maailma neljakümne suurema järve nimistusse mahuvad järgmised osaliselt või täielikult USA territooriumil asuvad järved: Ülemjärv (82 414 km<sup>2</sup>; suurim sügavus 406 m), Huroni järv (59 596 km<sup>2</sup>; suurim sügavus 229 m), Michigani järv (58 016 km<sup>2</sup>; suurim sügavus 281 m), Erie järv (25 821 km<sup>2</sup>; suurim sügavus 64 m), Ontario järv (19 477 km<sup>2</sup>; suurim sügavus 237 m) ja Suur Soolajärv (4662 km<sup>2</sup>; suurim sügavus 7 m).

Laevatavad veekogud


Siseveetransport on tähtis eelkõige Suurel järvistul maagi ja söe veoks. Teine piirkond on Mississippi koos lisajõgede, eelkõige Ohioga. Kanalite kasutamine on viimasel ajal vähenenud. Tähtsuse on säilitanud piki Mehhiko lahe rannikut kulgev kanal, eriti naftaveoks Texase ja Mississippi vahel.

Ameerika Ühendriikide riigikaitse


Ameerika Ühendriikide riigikaitse aluseks on Ameerika Ühendriikide relvajõud, kuhu kuuluvad: Ameerika Ühendriikide maaväed (''US Army''), Ameerika Ühendriikide sõjalaevastik (''US Navy''), Ameerika Ühendriikide merejalavägi (''US Marine Corps''), Ameerika Ühendriikide õhujõud (''US Air Force'') ja Ameerika Ühendriikide rannakaitse (''US Coast Guard''). Relvajõudude üle teostab tsiviiljuhtimist Ameerika Ühendriikide Kaitseministeerium ning sõjaväe operatiivjuhtimisorganiks on Staabiülemate ühendkomitee, mis ühendab eri väeliikide staabiülemaid.
Ameerika Ühendriikide eraldatuse tõttu potentsiaalsetest vaenlastest Vaikne ookean ja Atlandi ookeaniga ning ainsaks reaalseks ootamatuks rünnakuohuks Ameerikale on mandritevaheliste- või avakosmoses paiknevate raketikomplekside rünnak, mille ärahoidmiseks ning õigeaegseks eelhoiatusprogrammiks on NORAD (Ameerika Ühendriikide ja Kanada Põhja-Ameerika õhukaitsesüsteem), keskus algselt Colorado Springsis ja hiljem 1962. aastast Colorados Cheyenne mägi.

Ameerika Ühendriikide sisejulgeolek


Ameerika Ühendriikide sisejulgeoleksüsteemi ehk luurekogukonna moodustavad pärast 9/11 terrorirünnakut reorganiseeritud sisejulgeolekuasutused, mille juhiks on riiklik julgeolekudirektor (''ameerikapäraselt Director of National Intelligence'') James R. Clapper Jr, kelle üldalluvuses on Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeerium, Föderaalne Juurdlusbüroo

Rahvastik


Pilt:Population 1950-2050 selected countries.svgile jätkub kiire rahvaarvu kasv ka 21. sajandil, see on siiski aeglasem kui vähearenenud maades.]]
USA on rahvaarvu poolest kolmas riik maailmas. 17. oktoober 2006 ületas rahvaarv 300 miljoni piiri. Oktoobris 2012 on rahvaarv 314,6 miljonit. Tänu sisserändele on elanikkond alati kiiresti kasvanud, kiire kasv jätkub ka praegu ning seniste trendide jätkudes ületab USA rahvaarv peale aastat 2050 praeguse Euroopa Liit rahvastiku.
Ameerika Ühendriigid on etniliselt väga mitmekesine maa. Rahvastiku üle peetakse arvestust rassitunnuste ja etnilise päritolu järgi. 2010. aasta rahvaloenduse järgi on rahvastikust 72,4% valgenahalised, 12,6% afroameeriklased, 4,8% Aasia päritolu ameeriklased, 0,9% põlisameeriklased (indiaanlased ja eskimod), 0,2% Hawaii saared ja teiste Vaikse ookeani saarte põliselanikud, 6,2% teistest rassidest ning 2,9% kahest või enamast rassist.

Keel


Ameerika Ühendriikidel ei ole riigikeelt, kuid ''de facto'' on ametlik keel inglise keel. 27 osariigis on inglise keelel ametlik staatus. Lisaks on ametlik staatus hispaania keelel New Mexico osariigis, prantsuse keelel Louisianas ja havai keelel Hawaii osariik.
Ainult inglise keelt rääkis 2003. aastal kodus 214,8 miljonit inimest (81,6%), hispaania keelt 29,7 miljonit, hiina keelt 2,2 miljonit, prantsuse keelt 1,4 miljonit, tagalogi keelt 1,3 miljonit, vietnami keelt 1,1 miljonit ja saksa keelt 1,1 miljonit ameeriklast.

Religioon


USAs domineerivad protestantism kristlikud kirikud.
17. sajand ja 18. sajandil oli suurem osa uusasunikest Suurbritannia kolooniates religiooni suhtes ükskõiksed. Sisserändajad olid erineva taustaga, erinevalt Euroopast puudus asumaadel ka keskne religioosne institutsioon. Nii valitses noores USA-s ühtaegu suur usuline segadus kui ka liberaalne suhtumine piibel erinevatesse tõlgendustesse.

Ajalugu


Põhja-Ameerika esmaasukad jõudsid tänapäeva Ameerika Ühendriikide ja Kanada territooriumile vähemalt 15 000 aastat tagasi Aasiast Alaska kaudu. Eurooplaste tuleku ajaks 16. sajandil olid indiaanlased hõivanud peaaegu kogu Ameerika maailmajao. Indiaanlaste hõime oli palju ja nende elulaad oli erinev. Mehhikost põhja poole jäävatel aladel elasid (enamasti väikestes külades) algonkinid, irokeesid, siuud, atapaskid jpt indiaanlaste hõimud, kes tegelesid põllumajanduse, küttimise ja korilusega.

Eurooplaste asustus Ameerikas


16. sajandi algul siirdusid Mehhiko ala hõivanud hispaanlased Floridasse ja sealt põhja poole, 1565. aastal rajasid nad San Augustine'i, tänapäeva USA territooriumi esimese eurooplaste püsiasunduse. 16. sajandil hakkasid Ameerikasse rändama ka prantslased ja inglased. Esialgu tuli Euroopast vaid maadeuurijaid ja karusnahakaupmehi, aga 17. sajandi algul hakati rajama püsiasustust. Uus-Prantsusmaa koloonia, mis rajati 1604. aastal, ulatus 1680. aastatel Suur järvistu lõunasse.
Esimese katse kolooniat asutada tegid inglased 1585. aastal Virginias Walter Raleigh' juhtimisel, kuid see ebaõnnestus. 1607. aastal rajas sadakond Inglismaalt pärit kolonisti Chesapeake'i lahe äärde Jamestowni – Põhja-Ameerika esimese püsiva inglaste asunduse (sellest kasvas välja Virginia koloonia). Järgmise 150 aasta jooksul jätkus kolonistide saabumine ning asustati peaaegu kogu rannikuala. Kolonistide enamiku moodustasid inglased, ent oli ka Hollandi (aastast 1613) ja Rootsi asundusi (aastast 1632), tuli prantslasi, sakslasi, iirlasi jt. 18. sajandi keskpaigaks oli suurem osa inglaste asundusi jagunenud 13 koloonia vahel. Igaühel neist oli oma kuberner ja seadusandlus, ent Suurbritannia kuningriik valitsuse all. 13 kolooniat moodustasid kolm suurt rühma: Uus-Inglismaa (Massachusetts, Connecticut, Rhode Island, New Hampshire); Kesk- (New York, New Jersey, Pennsylvania, Delaware) ja Lõuna kolooniad (Virginia, Maryland, Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina, Georgia, kus kolonistid olid inglismaa katoliiklased). Marylandi ja Virginia koloonia ja teistes Lõuna kolooniates tegeleti tubakakasvatusega, mille toodang veeti Euroopasse, nendesse piirkondadesse hakati ka 17. sajandi II poolel tooma Aafrika orje.
Uus-Inglismaa kolooniad rajasid Inglismaa ametlikule kirikule vastanduvad puritaanid. Esimesena asutasid nad 1620 Plymouthi (ümberasujate tuntuim laev on "Mayflower"). Uus-Inglismaa majandus tugines eeskätt enda tarbeks mõeldud põllundusele, ent tegeldi ka laevaehituse, kalanduse ja metsamaterjali tootmisega; aafriklastest orje oli neis kolooniais vähe. Keskkolooniad tekkisid, kui Briti kolonistid võtsid hollandlaste ja rootslaste rajatud asundused üle; õitsvaimaks kolooniaks kujunes neist kveekerid William Penni juhitud Pennsylvania.
Eurooplaste asunduste laienemine indiaanlastele kuulunud aladele tõi paratamatult kaasa kokkupõrked indiaanlastega (Indiaanisõjad). Esimene suurem sõda toimus 1622–36 Virginias, alguses suhteliselt edukad olnud indiaanlased said lõpuks kehvema relvastuse ja hõimudevahelise üksmeele puudumise tõttu lüüa.

Ameerika kolooniate iseseisvumine


Suurbritannia kuningriigi ja Ameerika kolooniate suhted teravnesid pärast Seitsmeaastane sõda. 1763. a Pariisi rahu 1763 lõpetas kolooniais prantslastega sõdimise, Suurbritannia oli saanud aga enda võimu alla peaaegu kogu Põhja-Ameerika, ent kuna Euroopas toimunud sõda oli olnud Suurbritanniale kurnav, võttis Suurbritannia parlament vastu mitu seadust, mis suurendasid kolonistide maksukoormat ja piirasid nende majanduslikku arengut ja nende õigusi. Tekkis mitu Suurbritannia vastast ja iseseisvust toetavat võitlusühingut (tuntuim Vabaduse Pojad), boikoteeriti Briti kaupu (Bostoni teejoomine).
1774. aasta 5. septembril tuli Philadelphias kokku I Kontinentaalkongress, kus kinnitati lojaalsust Suurbritannia kuningriigile, ent samas kutsuti boikoteerima kõiki Briti päritolu kaupu, kuni pole tühistatud kolooniate arengut piiravad seadused. Suurbritannia valitsus üritas kolonistidelt relvi ära võtta ja vahistada nende juhte. 19. aprillil 1775. aastal tehti selline katse Massachusettsis, mis ajendas iseseisvussõja (Ameerika Ühendriikide Iseseisvussõda) puhkemise.
10. mail 1775. aastal kogunes II Kontinentaalkongress, mis valis loodava ameerika kolonistide armee etteotsa Virginiast pärit George Washingtoni. 4. juulil 1776 võttis II Kontinentaalkongress vastu Thomas Jeffersoni koostatud Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni, millega kuulutati 13 Põhja-Ameerika kolooniat iseseisvaks ja loodi Ameerika Ühendriigid.
Ameerika kolooniate iseseisvumiseks Suurbritannia kuningriigist toimunud Iseseisvussõja lõpetas Pariisis 3. septembril 1783. aastal sõlmitud Pariisi rahu 1783, millega Suurbritannia tunnustas seniste Suurbritannia kolooniate iseseisvust.

Ameerika Ühendriikide laienemine


1803. aastal ostsid Ameerika Ühendriigid Prantsusmaalt Louisiana ning selle ostuga kasvas USA territoorium peaaegu kahekordseks.
Laieneval ning majanduslikult kiiresti areneval Ameerika Ühendriikidel tekkis merekaubanduse pinnal konflikt Suurbritanniaga ning 1812 kuulutati endisele emamaale sõda, mille käigus 1814 vallutasid inglased küll Washingtoni linna, ent ameeriklased suutsid oma iseseisvust kaitsta. Sõja lõpetanud 1814. aasta Genti rahulepinguga taastati sõjaeelne seisukord. Põhja- Ameerika mandril asuv Kanada jäi endiselt Suurbritannia kolooniaks.
1823. aastal kuulutas president James Monroe USA välispoliitika alusena välja Ameerika laienemise strateegilisi huve kaitsva seisukoha, mille järgi Ühendriigid vastustasid Euroopa mõju laienemist Ameerikas (Monroe doktriin). USA ise oli sel ajal üha laienemas läände: 1845. aastal annekteeriti algselt Mehhiko valduses olnud ja 1836 iseseisvunud Texas, 1846. aastal sunniti Suurbritannia loobuma Oregonist. Mehhiko alasid liidendati ka Ameerika Ühendriikide ‒ Mehhiko sõda. Seejärel ulatus USA ühest ookeanist teiseni. 1853. aastal ostis USA Mehhikolt veel väikese maariba Arizona ja New Mexico lõunaosas ning sellega oli saavutatud riigi tänapäevane ulatus (hiljem lisandusid veel 1867. aastal Venemaalt ostetud Alaska ning 1898. aastal annekteeritud Hawaii. 1898 puhkes Hispaania-Ameerika sõda, mille tulemusena sai USA Hispaanialt Guami, Puerto Rico ja Filipiinid ning kehtestas protektoraadi Kuuba üle.

Ameerika Ühendriigid ja indiaanlased


Asunike ja kolonistide läände liikudes hõivati üha enam indiaanlaste maid. 1830. aastal võttis Kongress Demokraatlik Partei (USA) juhi president Andrew Jacksoni vastu seaduse, millega kõik USA idaosas elavad indiaani hõimud pidid loovutama oma maad ning vastutasuks saama territooriumid läänes. USA kaguosas elanud hõimud eesotsas tšerokiidega üritasid kõiki seaduslikke vahendeid kasutades oma maid säilitada, ent ehkki USA Ülemkohtule esitatud protesti lahend oli neile soodne, keeldus president Andrew Jackson seda aktsepteerimast. Umbes 4000 tšerokiid (neljandik ümberasustatuid) suri 1838–39 küüditamine (Pisarate rada). Järgmistel aastatel asustas valitsus ümber ka teisi indiaani hõime.
1862. aastal vastu võetud Homestead Actiga lubati tasuta või väikese raha eest anda maatükk igaühele, kes sellel elab ja seda harib. Selle seaduse tulemusena omandasid tuhanded ameeriklased ja immigrandid farmid läänes, indiaani hõimude aladel. Läände liikudes hävitasid farmerid piisonikarjad, kelle olemasolust sõltus sealsete indiaanlaste ellujäämine. Selline tegevus põhjustas loomulikult kokkupõrkeid, mis lõppesid sõjaväe sekkumisega ning indiaanlaste asustamisega vähe viljakatele aladele rajatud reservaatidesse.

Kodusõda


Farmerite tööle ja tööstusele tuginevate ja kaitsetolle pooldavate põhjaosariikide ning suuristandustele tuginevate ja vabakaubandust toetavate lõunaosariikide vastuolud kasvasid, ning põhiliseks pingeallikaks oli jätkuvalt orjanduse küsimus. 1854. aastal asutasid orjusevastased põhjaosariiklased Vabariiklik Partei (USA), mille kandidaat Abraham Lincoln võitis 1860. aasta presidendivalimised. 1861. aastal lõid Ühendriikidest lahku 7 lõunaosariiki (hiljem veel 4), kes moodustanud Ameerika Riikide Konföderatsiooni. 12. aprillil 1861. aastal puhkes Ameerika Ühendriikide kodusõda, mis lõppes 9. aprillil 1865 põhjaosariikide võiduga. Sõja käigus 1. jaanuaril 1863. aastal kehtestatud proklamatsiooni kohaselt kuulutati kõik orjad vabaks.

Majandus


Ameerika Ühendriigid on maailma suurima majandusega riik. Riigi nominaalne SKP oli 2010. aastal 14,7 triljonit dollarit, mis moodustab umbes veerandi kogu maailma majandusest. SKP ostujõu pariteedi alusel inimese kohta oli 47 284 dollarit. SKP-st moodustab tööstus 21,9%, teenused 76,9% ja põllumajandus 1,2%. Suurimad kaubanduspartnerid on Hiina, Mehhiko ja Kanada.
Töötus osakaal oli juunis 2011 9,2%.
Riigivõlg on septembris 2011 14,7 triljonit dollarit, mis moodustab 100% riigi SKPst.

Viited

Kasutatud kirjandus


Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 1. kd – Tallinn: Valgus, 1985 – 177–185
U. Pragi, Ü. Liiber – Maateadus X klassile – Tallinn: Koolibri, 1997 – lk. 3–15
Maailma atlas – Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000 – lk. 55–61; 70–73; 75–77; 83
Microsoft Corporation – Microsoft Encarta 2005
V. Lään – Varia Leksikon – Tallinn O&O Olion 1998 – lk. 46; 49
http://www1.ncdc.noaa.gov/pub/data/images/usa-avhrr.gif – 07.05.2006
http://www.nationalgeographic.com/resources/ngo/maps/view/images/usam.jpg – 07.05.2006
http://www.united-states-map.com/usa-map.gif – 29.02.2006
http://www.forestry.state.al.us/images/US%20Map.jpg – 07.05.2006
http://www.gobozeman.com/media1/gallerypics/full/ynp-geyser2-800x600.jpg – 07.05.2006
http://www.cpc.ncep.noaa.gov/products/tanal/cover.max_min.gif – 07.05.2006
http://www.thermojetstove.com/natureshots/AppalachianAutumn/images/04-Allegheny%20River%20at%20President%20PA.jpg – 07.05.2006
http://www.paultownend.com/photos/chicago/chicago13.jpg – 07.05.2006
http://unimaps.com/worldflags/usa-flag.gif – 04.05.2006

Vaata ka


Ameerika Ühendriikide organisatsioonid
Ameerika Riikide Konföderatsioon
Ameerika Ühendriikide kirjanike loend
2008. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimised
Ameerika Ühendriikide osariikide loend pindala järgi
Bill of Rights (1791)
Ameerika Riikide Konföderatsioon
Ameerika Ühendriikide kodusõda

Välislingid


http://www.vm.ee/?q=en/taxonomy/term/186 Ameerika Ühendriigid Välisministeerium
Kategooria:Ameerika Ühendriigid
ace:Amirika Carékat
kbd:Америкэ Штат Зэгуэт
af:Verenigde State van Amerika
als:USA
am:አሜሪካ
ang:Ȝeānedu Rīcu American
ab:Америка Еиду Аштатқәа
ar:الولايات المتحدة
an:Estatos Unitos
arc:ܐܘܚܕܢܐ ܡܚܝܕܐ
roa-rup:Vãsãliili Diadunu ali Americhia
frp:Ètats-Unis d’Amèrica
as:আমেৰিকা যুক্তৰাষ্ট্ৰ
ast:Estaos Xuníos d'América
gn:Tetã peteĩ reko Amérikagua
av:Америкалъул Цолъарал Штатал
ay:Istadus Unidus
az:Amerika Birləşmiş Ştatları
id:Amerika Serikat
ms:Amerika Syarikat
bm:Amerika ka Kelenyalen Jamanaw
bn:মার্কিন যুক্তরাষ্ট্র
zh-min-nan:Bí-kok
map-bms:Amerika Serikat
jv:Amérika Sarékat
su:Amérika Sarikat
ba:Америка Ҡушма Штаттары
be:Злучаныя Штаты Амерыкі
be-x-old:Злучаныя Штаты Амэрыкі
bcl:Estados Unidos
bi:Yunaeted Stet blong Amerika
bar:Vaeinigte Staatn
bo:ཨ་མེ་རི་ཁ་རྒྱལ་ཕྲན་མཉམ་འབྲེལ་རྒྱལ་ཁབ།
bs:Sjedinjene Američke Države
br:Stadoù-Unanet Amerika
bg:Съединени американски щати
ca:Estats Units d'Amèrica
ceb:Estados Unidos
cv:Америкăри Пĕрлешӳллĕ Штатсем
cs:Spojené státy americké
cbk-zam:Estados Unidos de America
sn:United States of America
co:Stati Uniti d'America
cy:Unol Daleithiau America
da:USA
pdc:Amerikaa
de:Vereinigte Staaten
dv:އެމެރިކާ
nv:Wááshindoon Bikéyah Ałhidadiidzooígíí
dsb:Zjadnośone staty Ameriki
na:Eben Merika
dz:ཡུ་ནའིཊེཊ་སི་ཊེས
el:Ηνωμένες Πολιτείες Αμερικής
eml:Stat Unî
en:United States
myv:Американь Вейтьсэндявкс Штаттнэ
es:Estados Unidos
eo:Usono
ext:Estaus Unius
eu:Ameriketako Estatu Batuak
ee:United States
fa:ایالات متحده آمریکا
hif:United States
fo:USA
fr:États-Unis
fy:Feriene Steaten
ff:Dowlaaji Dentuɗi
fur:Stâts Unîts di Americhe
ga:Stáit Aontaithe Mheiriceá
gv:Steatyn Unnaneysit America
sm:Iunaite Sitete o Amerika
gag:Amerika Birleşik Devletläri
gd:Na Stàitean Aonaichte
gl:Estados Unidos de América - United States of America
gan:美國
ki:United States
glk:آمریکا
gu:સંયુક્ત રાજ્ય અમેરિકા
got:𐌱𐌰𐌽𐌳𐌰𐍂𐌴𐌹𐌺𐌾𐌰
hak:Mî-koet
xal:Америкин Ниицәтә Орн Нутгуд
ko:미국
ha:Amurika
haw:‘Amelika Hui Pū ‘ia
hy:Ամերիկայի Միացյալ Նահանգներ
hi:संयुक्त राज्य अमेरिका
hsb:Zjednoćene staty Ameriki
hr:Sjedinjene Američke Države
io:Usa
ig:Njikota Obodo Amerika
ilo:Estados Unidos iti Amerika
bpy:তিলপারাষ্ট্র
ia:Statos Unite de America
ie:Federativ States de USA
iu:ᐊᒥᐊᓕᑲ
ik:United States of America
os:Америкæйы Иугонд Штаттæ
xh:IYunayithedi Steyitsi
zu:IMelika
is:Bandaríkin
it:Stati Uniti d'America
he:ארצות הברית
kl:Naalagaaffeqatigiit
kn:ಅಮೇರಿಕ ಸಂಯುಕ್ತ ಸಂಸ್ಥಾನ
pam:Estados Unidos
ka:ამერიკის შეერთებული შტატები
csb:Zjednóné Kraje Americzi
kk:Америка Құрама Штаттары
kw:Statys Unys
rw:Leta Zunze Ubumwe z’Amerika
ky:Америка Кошмо Штаттары
rn:Leta z’Unze Ubumwe za Amerika
mrj:Америкын Ушымы Штатвлӓжӹ
sw:Marekani
kv:Америкаса Ӧтувтчӧм Штатъяс
ht:Etazini
ku:Dewletên Yekbûyî yên Amerîkayê
lad:Estatos Unitos d'Amerika
lbe:Американал ЦачӀунхьу Штатру
lez:Америкадин Садхьанвай Штатар
la:Civitates Foederatae Americae
ltg:Amerikys Saškierstuos Vaļsteibys
lv:Amerikas Savienotās Valstis
to:Puleʻanga fakatahataha ʻAmelika
lb:Vereenegt Staate vun Amerika
lt:Jungtinės Amerikos Valstijos
lij:Stati Unïi d'America
li:Vereinegde State van Amerika
ln:Lisangá lya Ameríka
jbo:mergu'e
lg:Amereka
lmo:Stat Ünì d'America
hu:Amerikai Egyesült Államok
mk:Соединети Американски Држави
mg:Etazonia
ml:അമേരിക്കൻ ഐക്യനാടുകൾ
krc:Американы Бирлешген Штатлары
mt:Stati Uniti tal-Amerika
mi:Hononga-o-Amerika
mr:अमेरिकेची संयुक्त संस्थाने
xmf:ამერიკაშ აკოართაფილი შტატეფი
arz:امريكا
mzn:متحده ایالات آمریکا
cdo:Mī-guók
mwl:Stados Ounidos de la América
koi:Америкаись Ӧтлаасьӧм Штаттэз
mdf:Америконь Соткс
mn:Америкийн Нэгдсэн Улс
my:အမေရိကန်ပြည်ထောင်စု
nah:Tlacetilīlli Tlahtohcāyōtl Ixachitlān
nl:Verenigde Staten
nds-nl:Verienigde Staoten van Amerika
ne:संयुक्त राज्य अमेरिका
new:अमेरिका
ja:アメリカ合衆国
nap:State Aunite d'Amereca
ce:Ӏамерикан ХӀоьттина Мехкаш
frr:Feriind Stoote foon Ameerikaa
pih:Yunitid Staits
no:USA
nn:USA
nrm:Êtats Unnis d'Améthique
nov:Unionati States de Amerika
oc:Estats Units d'America
mhr:АУШ
or:ଯୁକ୍ତରାଷ୍ଟ୍ର ଆମେରିକା
om:USA
uz:Amerika Qoʻshma Shtatlari
pa:ਸੰਯੁਕਤ ਰਾਜ ਅਮਰੀਕਾ
pfl:Verainischde Schdaade vun Ameriga
pag:United States
pnb:امریکہ
pap:Estadonan Uni di Merka
ps:د امریکا متحده ایالات
km:សហរដ្ឋអាមេរិក
pcd:États-Unis Anmérikes
pms:Stat Unì d'América
nds:USA
pl:Stany Zjednoczone
pt:Estados Unidos
kaa:Amerika Qurama Shtatları
crh:Amerika Qoşma Ştatları
ty:Fenua Marite
ksh:Vereenichde Staate van Amerika
ro:Statele Unite ale Americii
rm:Stadis Unids
qu:Hukllachasqa Amirika Suyukuna
ru:Соединённые Штаты Америки
rue:Споєны Штаты Америцькы
sah:Америка Холбоһуктаах Штааттара
se:Amerihká ovttastuvvan stáhtat
sa:अमेरिका संयुक्त संस्थानः
sg:ÂKödörö-ôko tî Amerîka
sc:Istados Unidos de Amèrica
sco:Unitit States
stq:Fereende Stoaten fon Amerikoa
nso:United States of America
tn:USA
sq:Shtetet e Bashkuara të Amerikës
scn:Stati Uniti
si:ඇමරිකානු එක්සත් ජනපදය
simple:United States
sd:آمريڪا
ss:IMelika (live)
sk:Spojené štáty
sl:Združene države Amerike
cu:Амєрїканьскꙑ Ѥдьнѥнꙑ Дрьжавꙑ
szl:Zjednoczůne Sztaty
so:Mareykanka
ckb:ویلایەتە یەکگرتووەکان
srn:Kondre Makandrameki
sr:Сједињене Америчке Државе
sh:Sjedinjene Američke Države
fi:Yhdysvallat
sv:USA
tl:Estados Unidos
ta:அமெரிக்க ஐக்கிய நாடு
roa-tara:Statère Aunìte d'Americhe
tt:Америка Кушма Штатлары
te:అమెరికా సంయుక్త రాష్ట్రాలు
tet:Estadu Naklibur Sira Amérika Nian
th:สหรัฐอเมริกา
vi:Hoa Kỳ
tg:Иёлоти Муттаҳидаи Амрико
tpi:Ol Yunaitet Stet
chr:ᏌᏊᎢᏳᎾᎵᏍᏔᏅᏍᎦᏚᎩ ᎾᎿ ᎠᎺᏰᏟ
chy:United States
tr:Amerika Birleşik Devletleri
tk:Amerikanyň Birleşen Ştatlary
tw:USA
udm:Америкалэн Огазеяськем Штатъёсыз
uk:Сполучені Штати Америки
ur:ریاستہائے متحدہ امریکہ
ug:ئامېرىكا قوشما شىتاتلىرى
za:Meijgoz
vec:Stati Unii de ła Mèrica
vep:Amerikan Ühtenzoittud Valdkundad
vo:Lamerikän
fiu-vro:Ameeriga Ütisriigiq
wa:Estats Unis
zh-classical:美國
vls:Verênigde Stoaten van Amerika
war:Estados Unidos
wo:Diiwaan yu Bennoo
wuu:美利坚合众国
ts:United States
yi:פאראייניקטע שטאטן פון אמעריקע
yo:Àwọn Ìpínlẹ̀ Aṣọ̀kan Amẹ́ríkà
zh-yue:美國
diq:Dewletê Amerikayê Yewbiyayey
zea:Vereênigde Staeten
bat-smg:JAV
zh:美国

Arnold von Harff


Rüütel Arnold von Harff (1471 Harffi linnus – jaanuar 1505 Harffi linnus) oli Saksamaa rändur ja reisikirjanik, kes käis 1496–1499 palverännakul Roomas, Jeruusalemmas ja Santiago de Compostelas.
Arnold von Harff oli Alam-Reinimaa põlisaadlik (rüütel), kes elas Kölnis. Ta sündis 1471. aastal Harffi linnuses Erfti jõe ääres Jülichi hertsogiriik.

Palverännak


Arnold von Harffi järgi peab palveränduril kaasas olema kolm rahakotti: ühes olgu raha, teises ettevaatus ja kolmandas tarkus.
Ta asus Kölnist teele 7. november 1496 ja rändas läbi Saksamaa.
Dubrovnikus pani ta kirja 1496 või 1497 kirja 56 horvaadi keel sõna.
1496 (või 1497) rändas ta läbi Albaania, külastades Ulcinjit (praegune Montenegro), Durrëst ja Sazanit. Durrëses koostas ta albaania keele sõnaloendi saksa keel vastetega, mis sisaldab 8 lauset, 12 arvsõna (1 kuni 10, 100 ja 1000) ja 21 või 26 muud sõna. See on albaania keele mälestis, mis Albaanias on tuntud ''Fjalorthi'' nime all.

Venezia


Venezia kohta jutustab ta nii:
''Venezias viisid kaupmehed mu Saksa majja, mida lombardia keeles nimetatakse ''Fondigo Tudisco'' ''Fondaco dei Tedeschi'', praegu Kölnis Maarja kiriku taga elava Anton Paffendorfi arvemajja. Ta hankis seal mulle austava vastuvõtu ning saatis mind igal pool, näidates linna.''
''Kirjeldan kõigepealt seda kauplemismaja. Et ma seal mõnda aega peatusin, sain ma seal iga päev näha suurt vürtside, siidi ja muude kaupade käivet. Need pakiti ja saadeti kõikidesse kaubalinnadesse, sest igal kaupmees on seal oma arvemaja – Kölnist, Strasbourgist, Nürnbergist, Augsburgist, Lübeckist ja teistest Püha Rooma Riigi Saksa linnadest. Kaupmehed ütlesid, et maksavad Venezia isandatele maksudena iga päev sada tukatit vaba raha, peale selle ostavad nad kogu kauba seal Venezias ja maksavad selle eest kallilt.''
''Sellest Saksa majast minnakse üle pika puusilla paremal. Siis jõutakse väiksele väljakule, mille nimi on Rialto. Siia kogunevad kaupmehed kauplema iga päev kell 9 või 10, nii et igaüht neist võib sealt ruttu leida.''
''See väljak on ümmargune ja umbes sama suur nagu Durenis. Väljaku lähedal istuvad rahavahetajad, kes hoolitsevad kaupmeeste sularaha eest, mida need hoiavad rahavahetajate käes, et neil oleks vähem raha käes. Kui üks kaupmees ostab teise käest, siis ta juhatab ta pamkurite juurde, nii et kaupmeeste vahel liigub vähe raha.''
''Rialtolt väljuvad pikad tänavad, kus kaupmeestel on poed, nagu näiteks kullasseppadel ja juveliiridel, kes müüvad pärleid ja kalliskivi.''
''Ühel tänaval on rätsepad, kongsepp, köiemüüjad, lina- ja rõivamüüjad ja teised, keda kauples seal lugematul arvul.''
''Poodide peal on klooster maganisruumi taoline koht, nii et igal kaupmehel Venezias on oma kauplus, mis on täis kaupa, vürtse, haruldasi rõivaid, siidrõivaid ja palju teisi kaupu, nii et võib öelda, et Venezia rikkus on sellel väljakul.''
''Siit Rialtolt läksime San Marco (Venezia) peakiriku juurde läbi paljude kitsaste tänavate, millest mõnel olid apteek]rid, mõnel raamatuköitjad, teistel igasugused kaupmehed, kes ajasid õitsvat äri.''
''San Marco on väga ilus, kuid madal kirik, mille kohal on palju ümmargusi, [pliiga kaetud võlve.''
''See kirik on alt ja ülalt ja mõlemalt poolt kaetud marmorkividega, ja peale selle on ta ülalt ja mõlemalt poolt kaetud kuld.''
''Kui siseneda kirikusse väljakult, siis vasakul on altar, mis on tarastatud käsipuuha vastu poolarit, millel on puust krutsifiks, mille on tagunud üks pettunud hasartmämgija ning mis on teinud palju imesid.''
''Kui minna koor (arhitektuur)i poole, siis paremal võlvi sees on Venezia aare, mis pühade ajal pannakse välja kõrgele altarile, nagu näiteks 12 krooni ja 12 pihiku esilappi, mis on tehtud kullast, pärlitest, safiiridest, rubiinidest ja smaragdidest. Samuti kuus haruldast kalliskividega kuldristi. Samuti Venezia doodži kübar, mis on tallele pandud kui hindamatu väärtusega ese. Samuti kaks suurt kuldlühter, mille peal on kolm suurt rubiini. Samuti suur ja pikk ükssarvikusarv [(narval
i[võhk), mis on üliväga taga otsitud, ning palju väärtuslikke juveele, mida kõiki kokku kutsutakse Venezia aardeks.''

Veneziast edasi


Veebruaris 1497 läks ta Venezias laeva peale ja sõitis Aleksandria ein. Egiptuses külastas ta Kairot ning püha Katariina hauda Siinai mägi ja teisi pühapaiku Siinai poolsaarel.
Tõenäoliselt sealt suundus ta Palestiinasse. Ta teatab, et juudid olevat seak kõnelnud heebrea keelt.
Edasi rändas Damaskuse ja Ḩalabi kaudu Antiookiasse ning seejärel läbi kogu Väike-Aasia. Väike-Aasiast siirdus ta Venezia kaudu Santiago de Compostelasse ning sealt Prantsusmaa ja Hollandi kaudu tagasi koju.
10. oktoober 1499 jõudis ta Heinsberg (Reinimaa)is jälle Jülichi hertsogiriigi territooriumile.

Pärast palverännakut


Hiljem sai ta Gelderni hertsogiriik pärusvarahoidjaks, kuid suri juba jaanuaris 1505 oma pärusmõisas.

Reisikiri


Oma palverännakust kirjutas ta üksikasjaliku reisikirja. Osa jutustusest on väljamõeldis. Nimelt jutustab ta oma olematutest reisidest Indiasse, Nicobari saared, Madagaskarile ja Niiluse lätetele.
Reisikiri sisaldab üheksa keele (sealhulgas albaania keel, baski keel, bretooni keel, horvaadi keel ja ungari keele ning Palestiinas ja Abessiinias kõneldava keele) lühikese sõnaloendi koos mõnede fraasidega. Need on kirja pandud kuulmise järgi.
Reisikirja avaldas 1860 Kölnis Eberhard von Groote pealkirja all ''Die Pilgerfahrt des Ritters Arnold von Harff von Cöln durch Italien, Syrien, Aegypten, Arabien, Aethiopien, Nubien, Palästina, die Türkei, Frankreich und Spanien, wie er sie in den Jahren 1496 bis 1499 vollendet, beschrieben und durch Zeichnungen erläutert hat'' (''Rüütel Arnold von Harffi palverännak Kölnist läbi Itaalia, Süüria, Egiptuse, Araabia, Etioopia, Nuubia, Türgi, Prantsusmaa ja Hispaania, nagu ta selle aastatel 1496 kuni 1499 teoks tegi, kirjeldas ja joonistustega selgitas'').
Reisikirjast on säilinud 12 käsikirja ning teist sama palju on kaotsi läinud.
Kategooria:Saksamaa inimesed
Kategooria:Sündinud 1471
Kategooria:Surnud 1505
ar:أرنولد فون هارف
br:Arnold von Harff
de:Arnold von Harff
en:Arnold von Harff
eu:Arnold von Harff
fr:Arnold Von Harff
hu:Arnold von Harff

Aa mõis

Pilt:Aa mõisa peahoone jpg.jpg
Aa mõis (ka ''Aamõisa mõis''; saksa keeles ''Haakhof'') oli rüütlimõis Virumaal Lüganuse kihelkond Aa külas, mis nüüdisajal jääb Ida-Viru maakond Lüganuse vald territooriumile. Härrastemaja asub Põhja-Eesti paekallas.

Ajalugu


Mõis rajati arvatavasti 15. sajandil, ajavahemikul 1426–1497. Enne Liivi sõda oli see Narva foogtile alluva orduametkonna keskus.
Suvel 1630 kinnistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf valduse Tallinna bürgermeister Georg von Wangersheimile. Wangersheimide perekonna kasutusse jäi mõis kuni 1787. aastani.
Algul elasid mõisaomanikud tagasihoidlikus palkmajas. Aastatel 1696–1698, mil Aa mõisnikuks oli Georg Bogislaus von Wangersheim, ehitati Tallinna ehitusmeistri Peter Jonase juhtimisel kiviloss, mis palladianism põhiplaanilt sarnanes umbes samal ajal ehitatud Palmse mõisahoonega ja paarkümmend aastat vanema Maardu mõisaga. Tegemist on ühega vähestest säilinud Rootsi aeg mõisatest Eestis. Sellest ajast on säilinud kahekorruseline keskosa. Nagu Palmse mõisalgi, olid hoonel tiibosad, mis fassaadil eendusid ja tagaküljel taandusid. See oli üks esimesi lossilikult kujundatud mõisasüdameid Eestis.
Arvatavasti samal ajal rajati iluaed hoone tagant laskuvatele terrassidele, mis klintveere all lõppesid tiikidega.
Põhjasõda mõisahoone rüüstati ja põletati maha, nii et järele jäid ainult müürid.
Kindralleitnant Axel von Wangersheim, kes oli vahepeal Riia komandant, sai 1720. aastad mõisa enam-vähem endisesse korda. Umbes 1723 seati peahoonesse üles väga ilusad koobaltiga kirjatud kahhelahi, millest üks on praegu Kadriorg endises "Lustihoones". tislermeister töötasid mõisas näiteks Tobias Schamer ja J. G. Borchardt ning 1753 Johann Ulrich Rumber Saksamaalt.
18. sajandi lõpul jäi vana härrastemaja kitsaks. Seda laiendati meister Christian Gottlieb Waltheri juhtimisel mahukate ühekorruseliste tiibhoonedega. Fassaad muudeti klassitsism. Keskosa, mis varem oli taandunud, ehitati kinni ning selle otsa pandi barokne frontoon. Sellest ajast pärinevad ka kurekujuline tuulelipp hoone frontoonil (umbes samasugune nagu Narva Raekoda) ning varaklassitsism nikerd-dekooriga peauks.
1782 oli mõisas 66 teenijat. Mõisale kuulus väike sadam. Nii mõnelgi vaiksel suveõhtul sõudis seltskond merele paberlaternate ja tammepärgadega ehitud paatides.
Aastatel 1787–1841 kuulus mõis Nasackinitele.
19. sajandist pärinevad moonakas majad, kus praegu on hooldekodule kuuluvad korterid, ning (sajandi teisest poolest) härrastemaja historitsism puitpitsilised varikatustega verandad fassaadi sissekäigu ees.
Viimased kümnendid enne mõisate natsionaliseerimine (alates 1889. aastast) kuulus mõis Grünewaldtidele. Viimane omanik oli kirjanik ja vene kirjanduse saksa keelde tõlkija Otto von Grünewaldt.
1919 mõis natsionaliseeriti. Mõni aasta hiljem jagati mõisa maad asundustaludeks.
Alates 1924. aastast tegutseb mõisahoones hoolekandeasutus. Esimesed hoolealused toodi sisse juba detsembris 1923, ametlik avapidu toimus jaanuaris 1924.
Aa mõisaansambel on 1979. aastast arhitektuurimälestisena riiklik kaitse all.
Puuliikide rohke Aa park on looduskaitse all.
Restaureerimist alustati 1987–1988 pargi lääneservas paiknevast 18. sajandi lõpust pärinevast paviljonist, mis oli kõige viletsamas seisundis: krohv oli varisenud ja võlvid tillkusid. Töö valmis suvel 1988 (restaureerimise projekti autor Ü. Saar, sisekujundaja K. Roosi). Hoone võeti kasutusele kabelina.

Mõisaansambel


Peahoone on barokkstiilis kivihoone, mille keskosa on kahekorruseline ja tiibosad on ühekorruselised.
Hoonest ida pool asus tall, lääne pool varaklassitsistlik kuppelkatusega kaheksanurkne kabel. Edela pool asus suur karjaõu paljude hoonetega ümber hoovi. Kaugemal läänes oli vesiveski ja selle lähedal põld kuivati ja rehi, mis tuleohutuse huvides paigutati mõisakompleksist kaugemale.

Seisukord


Peahoone väliskuju on pärit 19. sajandist. Et sees töötab hooldekodu, on maja heas korras. Maalitud kahhel jalgadel ahi 18. sajandi algusest on viidud Eesti Kunstimuuseumi. Vasakule tiivale ehitati 1970. aastad lõpus suur kolmekorruseline hooldekodu juurdeehitus.
Mitmed kõrvalhooned on säilinud, kuigi osalt ümberehitatuna. Kabel on 1980. aastate lõpul restaureeritud. Karjaõu on varemetes, vesiveski on maatasa. Varemetes on ka endine viinavabrik, kus piiritust aeti veel isegi pärast Teist maailmasõda.

Muuseum


Mõisahoone esimesel korrusel on sisustatud muuseum. Praegu saab seal näha mõisaaegses stiilis sisustatud kabinetti ja saali. Fuajees on näitus vanaaegsetest esemetest.

Muistend


Aa mõis olla vanasti olnud mereröövli loss. Ümberringi olnud männimets ning ümbrust kutsutud Människõrbeks. Mere poolt olnud lahtine vaade merele, maa poolt aga paks männimets. Mereröövlid eksitanud öösiti tuledega laevu ja riisunud varandusi.

Kirjandus


Ants Hein. Aa – mõis mererannal. ''Horisont (ajakiri)'', 1988, nr 9, lk 32-33.
Meeli Müüripeal. Aasse ajamatkale. – ''Maakodu'', juuni 2002, lk 10–14.

Välislingid


http://www.hooldekodud.ee/db78.html Veidi Aa ajaloost, hooldekodud.ee
http://www2.mbp.ee/~ke/pildidm.html Aa mõis
http://www.mois.ee/viru/aa.shtml Aa mõisa peahoone esikülg, foto; allikas
Kategooria:Virumaa mõisad
Kategooria:Lüganuse vald

Ahmat Kadõrov

File:Akhmad Kadyrov.jpg
Hadzhi Ahmat (variant: Ahmad) Abdulhamidovitš Kadõrov (vene keeles Ахмат (variant: Ахмад) Абдулхамидович Кадыров; 23. august 1951 Kasahstan, Karagandõ – 9. mai 2004 Tšetšeeni Vabariik, Groznõi) oli Venemaa föderaalvõimude poolt määratud Tšetšeenia administratsiooni juht ning 5. oktoober 2003 presidendivalimised (vaata Tšetšeenia valimised) võitnud president. Kadõrov kuulus sufism tarikaati "kadiriyah".

Varasem elu


Aprillis 1957 naasis Kadõrovite perekond Kasahstanist, kuhu nad olid küüditatud, Tšetšeeniasse Šalini rajooni Tsentoroi külla.
1968 lõpetas Batšijurti kooli.
1968 osales kombainerikurstustel Nauri rajooni Kalinovskaja staniitsas.
1969–1971 töötas Gudermessi rajooni "Novogroznenski" sovhoosis.
1971–1980 töötas Mittemustmullavööndi ja Siberi ehitustel.
1980 astus Buxoro medresesse (''Miri-Arab Madrasah'').
1982–1986 õppis edasi Toshkent Islami Instituudis.
1986–1988 töötas Gudermessi peamošee aseimaamina.
1989–1990 rajas ühe esimestest islamiinstituutidest Põhja-Kaukaasias Kurtšaloi külas ja oli selle rektor.
1990 astus ‘Ammāni islamiülikooli šariaaditeaduskonda.
1991 naasis õpinguid katkestades kodumaale.
1993 määrati Tšetšeenia asemuftiks, 1994 mufti kohusetäitjaks.
1994–1996 osales tšetšeenide poolel sissikomandörina föderaalvalitsuse vastases sõjas. Teda autasustati Itškeeria ordeniga "Rahvuse au". 1995 määras Džohhar Dudajev ta välikomandöride kokkutulekul Vedeno külas Tšetšeenia ülemmuftiks. Muftina kuulutas ta Venemaale džihaadi. Seejuures olevat ta sõhaväe-amiiriks valida, taotledes ilmaliku presidendi Mashadovi kukutamist.
Kadõrov olevat olnud üks šariaadikohtute loomise algatajaid Tšetšeenias.
1996 osales Kadõrov Aleksandr Lebedi ja Aslan Mashadovi läbirääkimisel, millega sõda lõpetati.
Sügisel 1996 sai ta vast moodustatud Itškeeria Tšetšeeni Vabariik muftiaadi juhiks.
1997–1998 tekkisid Kadõrovil Mashadoviga lahkarvamused: Kadõrov vastustas Mashadovi poolt toetatavat vahhabismi. Kadõrov nõudis Itškeeria juhtkonnalt vahhabiitide relvastatud rühmituste laialisaatmist ning jutlustajate väljasaatmist.
25. mail 1999 hukkus atentaadis Kadõrovile Groznõis viis tema ihukaitsjat, kellest kolm olid tema lähedased sugulased.
Pärast Bassajevi ja Hattabi rühmade tungimist Dagestani territooriumile augustis 1999 astus Kadõrov avalikult välja uue Venemaa-vastase sõja vastu, kuulutades Tšetšeenia Gudermessi rajoon, Kurtšaloi rajoon ja Nožajurti rajooni "vahhabismivabaks tsooniks".
10. oktoober 1999 kõrvaldas Aslan Mashadov oma seadlusega Kadõrovi Tšetšeenia ülemmufti ametist ning kuulutas ta "tšetšeeni rahva vaenlaseks", kes "kuulub hävitamisele". Mashadov kuulutas Kadõrovi kui reeturi tagaotsitavaks. Aprilli alguses 2004 kuulutas vahepeal Tšetšeeni Vabariigi presidendiks saanud Kadõrov, et Mashadovile tagatakse elu, kui ta vabatahtlikult alistub. Mashadov vastas et Kadõrovi elu ei päästaks isegi vabatahtlik alistumine Tšetšeenia šariaadikohtule: "Kadõrovil on vaid üks tulevik: koera surm, reeturi surm ja tšetšeeni rahva needus nii temale kui ka tema järeltulijatele alati ja igavesti."
Novembris 1999 sisenesid föderaalväed mufti Kadõrovi ja tema pooldaja välikomandör Sulim Jamadajevi toetust kasutades praktiliselt ilma kaotusteta Gudermessi. Jamadajevi mehed ei lasknud linna siseneda Šamil Bassajevi ja Ruslan Gelajevi meestel.

Tšetšeeni Vabariigi administratsiooni juht


12. juunil 2000 määrati Kadõrov Venemaa presidendi Vladimir Putini seadlusega Tšetšeeni Vabariik administratsiooni juhiks. Pärast määramist loobus Kadõrov Tšetšeenia ülemmufti volitustest.
Algul nimetati seda administratsiooni ajutiseks, jaanuaris 2001 Venemaa presidendi seadlusega see täiend kõrvaldati. Kadõrov sai õiguse määrata ja ametist vabastada valitsuse esimeest. Pärast 2003. aasta märtsi referendumit (vaata Tšetšeenia valimised), millel võeti vastu Tšetšeeni vabariigi konstitutsioon ja Tšetšeeni vabariigi presidendi valimise seadus, sai Kadõrov lisaks administratsiooni juhi nimetusele ka Tšetšeeni vabariigi presidendi kohusetäitja nimetuse.
Raamatus ''Kaevikukindrali Tšetšeenia päevik'' väidab kindral Gennadi Trošev, et tema märkas Kadõrovit esimesena ning esitas tema kandidatuuri Tšetšeeni vabariigi presidendi ametikohale.
Kui Kadõrov määrati Tšetšeenia juhiks, siis arvati, et ta ei jää sellesse ametisse kauaks ning kindlasti ta tapetakse Bassajevi, Hattabi või Mashadovi meeste poolt. Samuti arvati, et nagu esimese Tšetšeenia sõja ajal Moskva poolt määratud juht Doku Zavgajev, hakkab ta resideerima Moskvas või Groznõi lähedal asuvas Vene õhujõudude baasis ning ta on vaid marionett kindral Viktor Kazantsevi või kindral Gennadi Troševi kätes.
Kadõrov elas terveks jäädes üle hulga atentaate, milles sai surma kümneid inimesi. Viimase atentaadi enne tema hukkumist panid toime 2003. aasta mais kaks surmaminejast naist. Mashadovi pooldajad on kord öelnud, et nad ei püüagi enam Kadõrovit tappa, sest tal on palju teisigi surmavaenlsasi.
Kadõrovil oli tõhus ja äraostmatu ihukaitse, mis koosnes tema sugulastest ja tema Benoi taip (Tšetšeenia) liikmetest. Moskvas käis Kadõrov sageli, kuid ka Tšetšeenias oli tema tegevus märgatav, ja ta ei jäänud kindralite varju.
Mõned vaatlejad pidasid Kadõrovit ajutiseks tegelaseks, kes varsti vahetatakse välja mõne tuntud ja väga rikka Moskva tšetšeenid. Ilmnes aga, et Kadõrovil on Tšetšeenias palju suurem mõju. Ka 2003. aasta valimistel ei kandideerinud ükski Moskva tšetšeen.
Kolme aasta jooksul suutis Kadõrov oma võimu kindlustada. 2000. aastal arvati, et Tšetšeenia tegelik peremees on peaminister Stanislav Iljassov, kes kontrollib Moskva finantsabi. Ent Kadõrov täitis ametkonnad oma inimestega ning ühendas administratsiooni juhi ja valitsusjuhi aparaadi. Hiljem edutati Iljassov Moskvasse ning Kadõrov ei lasknud enam esile kerkida ühelgi konkurendil.
Ivanovo oblastist pärit Mihhail Babitš pidas peaministrina vastu vaid paar kuud, suutmata Kadõrovi survele vastu seista. Valitsushoone plahvatuse ajal detsembris 2002 jäi Babitš õnnekombel ellu, ent kui Kadõrov vastu tema tahtmist vahetas välja rahandusministri, kes oli parajasti haavatuna haiglas, esitas peaminister lahkumisavalduse.
Järmine peaminister oli Anatoli Popov. Juunis 2003 saatis Kadõrov ootamatult erru kogu valitsuse ja kõigi rajoonide administratsioonide juhid. Selles nähti konkurentide kõrvaldamist presidendivalimistel.
Jaanuaris 2001 sai Kadõrov riikliku naftakompanii Rosneft Tšetšeenia filiaali direktorite nõukogu esimeheks. Varem mängis ta tähtsat rolli Tšetšeenia naftasaaduste salakaubaveos Dagestani.
2001 sai Kadõrov Sõpruse ordeni.

Presidendivalimised ja presidentuur


2003 kuulutas Venemaa president Vladimir Putin välja Tšetšeeni Vabariigi presidendi valimised, püüdes iseseisvuse pärast tekkinud konflikti summutada. Viis, kuidas valimised korraldati, aitas kaasa pigem konflikti teravnemisele: Putin saavutas, et kõik kandidaadid, kes olid arvamusküsitluste järgi Kadõrovist populaarsemad, võtsid oma kandidatuuri tagasi.
2. september 2003 võttis Kadõrovi Sotšis vastu Vladimir Putin. Enne seda eemaldati valimistelt Kadõrovi kaks peamist konkurenti Aslambek Aslahhanov ja Malik Saidullajev. Riigiduuma saadikule Aslahhanovile tehti ettepanek hakata president Putini abiks Lõuna-Venemaa ja eriti Tšetšeenia küsimustes; Saidullajevi registreerimise kandidaadiks tühistas Tšetšeenia ülemkohus. Aslahhanov otsustas oma kandidatuuri maha võtta juba enne kõnelust presidendiga, sest Tšetšeenia ülemkohtus oli juba hagi tema kandidatuuri tühistamiseks, sest valimiskomiteesse sisse antud dokumentides polnud näidatud tema kodakondsus ning elukoht ja puudus tulude deklaratsioon. Saidullajevi registreerimine tühistati presidendikandidaar Nikolai Paizulajevi hagi põhjal, sest osa allkirju Saidullajevi kandidatuuri toetuseks olid tühised.
3. september 2003 kaitses Kadõrov Venemaa Teaduste Akadeemias politoloogiakandidaadi kraadi väitekirjaga viimase aja poliitilistest protsessidest Tšetšeenias.
Kadõrovi kandidatuuri toetasid parteide Ühtne Venemaa ja Rahvapartei kohalikud organisatsioonid. Kadõrov kuulutas, et tahab esineda sõltumatu kandidaadina, et vältida kohustuste tekkimist parteide vastu.
5. oktoober 2003 valiti Tšetšeenia presidendiks. Ta kogus 81,1% (või 80,84%) häältest. Osalus oli 87,7%. Tulemus oli hämmastav, sest nii palju ei kogunud isegi Aslan Mashadov 1997. aastal, kes oli populaarsem kui Kadõrov valimiste ajal. Nähtavasti oli asi selles, et alternatiive ei olnud ning loodeti, et Kadõrov aitab ikkagi kaasa konflikti lahendamisele. Aslan Mashadov ning paljud lääne poliitikud ja inimõigusedorganisatsioonid nimetasid neid valimisi farss. Mashadov kutsus üles relvastatud vastupanule Vene vägedele. Rahvusvahelised vaatlejad on valimisi kritiseerinud pluralismi puudumise tõttu. Venemaa valitsuse hinnangul oli tegemist olulise sammuga edasi korra taastamisel Tšetšeenias.
Kadõrovit süüdistati selles, et ta on loonud omaenda relvastatud jõud. Ta on väljendanud kavatsust oma vastaseid karmilt kohelda. Tema poeg Ramzan Kadõrov juhatab ihukaitset, mis ametlikult koosneb umbes 60 inimesest, tegelikult aga mitmest tuhandest inimesest, kes on formaalselt muude üksuste koosseisus. Paljud tšetšeenid kartvat seda ihukaitset rohkem kui venelasi. Seda julgeolekuorganit süüdistatakse tsiviilisikute kadumises. Kadusid need, kes keeldusid selles organis teenimast.
Teiselt poolt heideti talle ette, et ta ei võtnud meetmeid, mis takistaksid tšetšeeni mässajate spioonide imbumist tema lähikonda.
Tšetšeeni mässajate juhid pidasid Kadõrovit Venemaa keskvõimu marionetiks. Ta ei kiitnud siiski Moskvale takka, vaid kritiseeris Venemaa võimetust Tšetšeeniat jalule aidata ja süüdistas Vene vägesid Tšetšeenia tsiviilisikute metsikus kohtlemises.
Kadõrov tegi ammu vahet "sõdurite" ja "kurjategijate" vahel Tšetšeenia vastupanuliikumises. Esimeste sekka arvas ta näiteks Ruslan Gelajevi viimaste hulka eriti Šamil Bsssajevi ning ka Mashadovi. Ta andis selgelt mõista, et on valmis esimestega läbi rääkima, Mashadoviga saavat ta aga rääkida üksnes tema lahkumise üle Tšetšeeniast.

Surm


Kadõrov hukkus 9. mail 2004 kell 11.35 kohaliku aja järgi Groznõis Dünamo staadionil võidupüha tähistamiseks korraldatud kontserdi ajal kohaliku populaarse laulja esinemise ajal toimunud atentaat (plahvatuse) tagajärjel. Kadõrov istus VIP-loožis. Pärast plahvatust nähti teda verise peaga teadvusel olekul. Ta sai peast, õlgadest ja jalgadest vigastada. Julgeolekuautod viisid ta haiglasse, kus ta. umbes pool tundi pärast plahvatust suri.
Plahvatuses hukkus kokku vähemalt 40 inimest (teiste seas Tšetšeeni Vabariigi Riiginõukogu esimees Hussein Issajev, rahandusminister Eli Issajev ja Reutersi fotograaf Adlan Hassanov). Vähemalt 56 sai viga, teiste seas Venemaa väegrupeeringu juht Tšetšeenias kindralpolkovnik Valeri Baranov, kelle jalad amputatsioon, Groznõi komandant Grigori Fomenko, siseminister Allu Alhanov, majandusminister, presidendi pressisekretär ning laval olnud laulja. Peale valitsustegelaste ja sõjaväejuhtide said kannatada sõjaveteranid, esinejad ja mõned kooliõpilased.
Plahvatuse põhjustas nähtavasti aukülaliste tribüüni alla peidetud maamiin. Pomm oli tehtud 152-millimeetrisest suurtükimürsk. See oli paigutatud tsementpõranda alla betooni sisse ning detonatsioon tõenäoliselt juhtme abil. Pärast staadioni evakueerimist leiti veel kaks lõhkekeha. Ühel neist oli taimer, mis oli sätitud 12.03-ks. Tribüün oli enne üritust kaks korda läbi otsitud. Nähtavasti monteeriti pomm tribüüni sisse kolm kuud enne plahvatust toimunud tribüünide ümberehituse käigus. Mai algul oli Kadõrov andnud intervjuu ITAR-TASSile, milles ta väitis, et Bassajev ja Mashadov valmistavad tema vastu ette atentaati.
Plahvatuse korraldamises kahtlustati Tšetšeenia separatiste. Oletati, et kaasosaliste seas võis olla julgeolekujõudude töötajaid. Plahvatusega seotuses kahtlustatuna peeti samal päeval kinni viis inimest, kes on 1974–1979 sündinud Tšetšeenia elanikud.
17. mail võttis vastutuse Kadõrovi ja Hussein Issajevi tapmise eest välikomandör Šamil Bassajev. Tšetšeeni iseseisvuslaste võrguleheküljel tehtud avalduses ütles ta: "Meie modžaheedid viisid operatsiooni "Kättemaks" raames läbi erioperatsiooni ning täitsid reeturite Kadõrovi ja Issajevi suhtes šariaatkohtu otsuse."
Hiljem on Ahmat Kadõrovi poeg Ramzan Kadõrov esinenud kahtlustusega, et tema isa tapmise korraldas hoopis Sulim Jamadajev.
Venemaa president Vladimir Putin ütles pärast Kadõrovi hukkumist: "Kadõrov lahkus meie rahvuspühal ja ta lahkus võitmatuna. Ta oli tõeliselt kangelaslik inimene. Oma tegudega näitas ta veenvalt, et bandiite ja rahvast ei saa ühe pulga peale seada."
Kadõrov maeti 10. mail kodukohta Tsentoroisse.
Gudermessi keskväljakule, mis Nõukogude Liit ajal kandis Vladimir Lenini nime ning vahepeal oli ilma nimeta, anti Ahmat Kadõrovi nimi.

Isiklikku


Seisuga 14. september 2001 oli ta abielus, tal oli 4 last ja 13 lapselast.
Tema vanem poeg Zelimhan sai 2003. aastal autoavariis kannatada. 31. mail 2004 leiti ta 29-aastasena oma kodus magamistoas Tsentoroi külas surnuna. Vägivalla tunnuseid ei olnud.
Kadõrov armastas kanda traditsioonilist lambanahast peakatet.
Kadõrov ei olnud tavaliste tšetšeenide poolt eriti armastatud või oli koguni üks vihatumatest meestest.
Teda peeti Vladimir Putini heaks sõbraks.

Välislingid


Jaanus Piirsalu. http://www.epl.ee/artikkel/470009 Kadõrovid – tšetšeeni Konstantin Pätsid? EPL.ee, 1. juuni 2009
Kategooria:Tšetšeenia inimesed
Kategooria:Sündinud 1951
Kategooria:Surnud 2004
af:Achmat Kadirof
ar:أحمد قديروف
be:Ахмат Абдулхамідавіч Кадыраў
bg:Ахмад Кадиров
ca:Akhmat Kadírov
de:Achmat Abdulchamidowitsch Kadyrow
en:Akhmad Kadyrov
es:Ajmat Kadýrov
eo:Aĥmed Kadirov
eu:Akhmad Kadirov
fa:احمد قدیروف
fr:Akhmad Kadyrov
ko:아흐마트 카디로프
he:אחמד קדירוב
ka:ახმად კადიროვი
mn:Ахмад Кадыров
nl:Achmat Kadyrov
ja:アフマド・カディロフ
no:Akhmad Kadyrov
pl:Achmad Kadyrow
pt:Akhmad Kadirov
ro:Ahmat Kadîrov
ru:Кадыров, Ахмат Абдулхамидович
sl:Ahmat Abdulhamidovič Kadirov
fi:Ahmat Kadyrov
sv:Achmat Kadyrov
zh:艾哈迈德·卡德罗夫

Aurora Selts

Aurora Selts oli Soome 18. sajandi teise poole haritlastest koosnev sõpruskond. Seltsi “südameks” oli Henrik Gabriel Porthan. Aurora Selts hakkas välja andma esimest Soome ajalehte Tidningar utgifne af ett Sällskap i Åbo ( tihti kasutatakse lühemat nimetust Åbo Tidningar). Esimesed avalikud orkestrikontsertid olid organiseeritud Aurora Seltsi poolt. Seltsi liikmete hulka kuulusid maadeuurijana tuntuks saanud Pehr Kalm, loodusteadlane ja keemik Pehr Adrian Gadd, jurist Matthias Calonius, luuletaja ja ajakirjanik Johan Henrik Kellgren, teatri- ja muuseumijuhataja Abraham Niclas Edelcrantz, õuekohtunik Johan Lilius , teoloog Magnus Jacob Alopaeus, muuseumitegelane Carl Fredrik Fredenheim jt. Aurora Selts oli salaühing ja koosnes Soome rahvuslikust kirjanduskogukonnast, mis baseerus Turu Kuningliku Akadeemia ümber. See oli tüüpiline valgustusajastu ilming: üheltpoolt salaühing ja teiseltpoolt kultuuriline ja hariduslik.ühingusse kuulusid mitmed Soome kultuurisfääri tegelased ja seltsi keskseteks teemadeks oil luule, Soome ajalugu, maateadus ning keele- ja majandusuurimused.

Viited


Henrik Gabriel Porthan, http://www.finnica.fi/centralfinland/whatislike/porthanesittely.htm
Kansallisbiografia, http://artikkelihaku.kansallisbiografia.fi/artikkeli/2599/
Birth of the Finnish press, http://virtual.finland.fi/netcomm/news/showarticle.asp?intNWSAID=27113
Musical life in Finland in the 17th and 18th centuries, http://www.fimic.fi/fimic/fimic.nsf/mainframe?readform&B3DDE16ED09DFD88C22567F40043EAE9
Kategooria:Soome
en:Aurora Society
fi:Aurora-seura
sv:Aurorasällskapet

Anoomia

Anoomia on sotsioloogia mõiste, mida tõlgendatakse erinevalt, kuid mis üldiselt tähendab normide puudumist.
Émile Durkheimi järgi on anoomia "normituse" seisund ühiskonnas: väheneb toimimisega seotud Sotsiaalsed normidide järgimine, kaovad üldtunnustatud normid.
Robert Mertoni järgi on anoomia normide konflikt – olukord, milles ühiskonna poolt väärtustatavad eesmärgid pole saavutatavad üldtunnustatud vahenditega.
Kategooria:Sotsioloogia
id:Anomie
bs:Anomija
ca:Anomia
cs:Anomie
de:Anomie
en:Anomie
es:Anomia (ciencias sociales)
fr:Anomie
ko:아노미
hr:Anomija
is:Siðrof
it:Anomia
he:אנומיה
kk:Аномия
ky:Аномия
nl:Anomie
ja:アノミー
pl:Anomia (stan społeczny)
pt:Anomia
ru:Аномия
simple:Anomie
sl:Anomija
sr:Аномија
sh:Anomija
fi:Anomia
sv:Anomi
uk:Аномія
zh:失范

Andrei Tarkovski


Andrei Arsenjevitš Tarkovski (vene keel ''Андрей Арсеньевич Тарковский'', 4. aprill 1932 – 29. detsember 1986) oli Venemaa filmilavastaja.

Biograafia


Sündis 1932. aastal Ivanovo oblastis Volga ääres Zavražjes. Isa Arseni Tarkovski (oli poeet ja tõlkija), jättis aastal 1935 naise, poja ja tütre maha. Ema töötas kuni pensioniikka jõudmiseni Moskva Näidistrükikojas.
Sõja ajal olid lapsed sugulaste juures Volga ääres. Pärast sõda naasid nad Moskvasse, Andrei Tarkovski klassivend oli Andrei Voznessenski. Tarkovski käis nii muusika- kui ka kunstikoolis.
1951 astus Idamaade instituuti. Õnnetusjuhtumi tagajärjel sai ajuvapustuse ja tervise taastamise vältel osales Kaug-Ida ekspeditsioonides.
Aastal 1954 astus õppima Ülevenemaaline Riiklik Kinematograafia Instituut. Õppis Mihhail Rommi käe all.
Õpinguaastail lavastas ta lühifilmid "Mõrvarid" (Убийцы, 1958), "Kontsentraat" (1958) ja "Täna veel ei vallandata" (Сегодня увольнения не будет, 1959).
Tarkovskile avaldasid õpiaastatel mõju Luis Buñuel ja Ingmar Bergman, hiljem Akira Kurosawa, Robert Bresson ja Federico Fellini.
Hiljem hindas kõrgelt Michelangelo Antonioni ja Sergei Paradzhanovi loomingut.
Üleliidulises Kinematograafia Instituudi leidis Tarkovski endale mõttekaaslase – režiiüliõpilase Andrei Mihhalkov-Kontšalovski.
1960 lõpetas instituudi kiitusega. Diplomitööna valmis lastefilm "Teerull ja viiul".
Märtsis 1982 sõitis Itaaliasse filmi "Nostalgia" võtetele ja 1984 otsustas Nõukogude Liitu mitte enam tagasi pöörduda.
Suri 1986. aastal Pariisis kopsuvähki.

Filmid


"Mõrtsukad (film)" (''Убийцы'') (1958) – NSVL.
"Teerull ja viiul (film)" (''Каток и скрипка'') (1961) – NSVL.
"Ivani lapsepõlv" (''Иваново детство'') (1962) – NSVL – peapreemia Kuldlõvi Venezia filmifestival 1962.
"Andrei Rubljov (film)" (''Андрей Рублёв'') (1966) – NSVL – stsenaristid Andrei Tarkovski ja Andrei Mihhalkov-Kontšalovski. Lubati ekraanile alles 1971. Rahvusvaheline Filmikriitikute Ühing žürii auhinna Cannes'i filmifestivalil.
"Solaris (Tarkovski)" (''Солярис'') (1972) – NSVL – Stanisław Lemi romaani järgi.
"Peegel (film)" (''Зеркало'') (1975)- NSVL.
"Stalker (film)" (''Сталкер'') (1979) – NSVL – vendade Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski jutustuse "Väljasõit rohelusse" ainetel.
"Reisihetked" (film)"''("Tempo di viaggio'') (1982) – Itaalia, koostöös Tonino Guerraga. Esimest korda näidati Eestis 26. oktoobril 2008.
"Nostalgia (film)" (''Nostalghia'') (1983) – Itaalia.
"Ohverdus (film)" (''Offret'') (1986) – Rootsi.
Lavastas Moskva Leninliku Komsomoli nimeline teater William Shakespeare'i tragöödia "Hamlet" (1977) ja Londonis Covent Gardenis Nikolai Rimski-Korsakovi ooperi "Boriss Godunov (ooper)" (1984).
Tema sulest on ilmunud kaks raamatut: "Pitseeritud aeg" (Zapetshatljonnoje vremja, 1984), mis käsitleb Tarkovski nägemust filmikunstist ja kunstist üldse, ning "Martüroloogia" (Martõrolog, 1989), päevik 1970–81.
Tarkovskist on tehtud hulk dokumentaalfilme, sealhulgas tema poja Andrei Tarkovski juuniori film "Venemaa" (1996).

Kirjandus


Tatjana Elmanovitš, "Ajapeegel. Andrei Tarkovski filmid". Eesti Raamat, Tallinn 1980
Aleksandr Solženitsõn, "Film Rubljovist". Tõlkinud Arvo Pesti – Teater. Muusika. Kino 1990, nr 12, lk 44–50
Jüri Lina, "Filmikunsti väljenduslikkusest. Filmikujundi struktuurist ja dünaamikast", peatükk "Väljapaistvaid lavastajaid", Tarkovski fenomen, Stockholm, 1998.
"Kummardus Andrei Tarkovskile". Koostanud ja tõlkinud Riina Schutting. Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, Tallinn 2001

Välislingid


http://www.imdb.com/name/nm0001789/ IMDb: Andrei Tarkovski
Peter von Bagh, http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Kino/01dets_k07.html "Peegel" (TMK 2001/12)
Sven Vabar, http://vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&id=53580&number=468&rubriik=7 "Suur Tarkovski ja väike Tarkovski" (PM 4. 4. 2002)
Kategooria:Venemaa filmilavastajad
Kategooria:Sündinud 1932
Kategooria:Surnud 1986
af:Andrei Tarkofski
ar:أندري تاركوفسكي
az:Andrey Tarkovski
bn:আন্দ্রেই তার্কভ্‌স্কি
be:Андрэй Арсеньевіч Таркоўскі
be-x-old:Андрэй Таркоўскі
bg:Андрей Тарковски
ca:Andrei Tarkovski
cs:Andrej Tarkovskij
da:Andrej Tarkovskij
de:Andrei Arsenjewitsch Tarkowski
el:Αντρέι Ταρκόφσκι
en:Andrei Tarkovsky
es:Andréi Tarkovski
eo:Andrei Arsenjewitsch Tarkowski
eu:Andrei Tarkovski
fa:آندری تارکوفسکی
fr:Andreï Tarkovski
gl:Andrei Tarkovski
hr:Andrej Tarkovski
is:Andrej Tarkovskíj
it:Andrej Arsen'evič Tarkovskij
he:אנדריי טרקובסקי
ka:ანდრეი ტარკოვსკი
la:Andreas Tarkovskij
lv:Andrejs Tarkovskis
lt:Andrejus Tarkovskis
hu:Andrej Arszenyjevics Tarkovszkij
mk:Андреј Тарковски
ml:ആന്ദ്രേ തർകോവ്സ്കി
nl:Andrej Tarkovski
ja:アンドレイ・タルコフスキー
no:Andrej Tarkovskij
nn:Andrej Tarkovskij
oc:Andrei Tarkovski
pl:Andriej Tarkowski
pt:Andrei Tarkovski
ro:Andrei Tarkovski
ru:Тарковский, Андрей Арсеньевич
simple:Andrei Tarkovsky
sk:Andrej Arsenievič Tarkovskij
sl:Andrej Arsenjevič Tarkovski
sr:Андреј Тарковски
sh:Andrej Tarkovski
fi:Andrei Tarkovski
sv:Andrej Tarkovskij
tg:Андрей Тарковский
tr:Andrey Tarkovski
uk:Тарковський Андрій Арсенійович
zh:安德烈·塔尔科夫斯基

Alvin Kraenzlein

File:Kraenzlein.png
Alvin Christian Kraenzlein (12. detsember 1876 Milwaukee – 6. jaanuar 1928 oli USA kergejõustiklane, kes võitis 1900. aasta suveolümpiamängudel neli individuaalset esikohta (selle eest anti hõbemedalid): 60 meetri jooksus (7,0; maailmarekord), kaugushüpe (7.185; 15. juuli; olümpiarekord; hooaja 3. tulemus) ning 110 meetri tõkkejooks (15,4; olümpiarekord) ja 200 meetri tõkkejooksus (25,4; 16. juuli).
See on seniajani jäänud kergejõustiklaste rekordsaavutuseks ühtede olümpiamängude raames. Kõik võidud leidsid aset kolme päeva sees. Kraenzlein on tänapäevase tõkkejooksutehnika isa.
Kraenzleini vanemad emigreerisid Austriast USA-sse ja asusid elama Milwaukeesse. Mõnedel andmetel sündis Kraenzlein Austrias.
Juba poisina paistis ta ümbruskonnas silma kiire jooksga.
Ta oli mitmekülgne sportlane. Keskkoolis võitis ta kord ühel võistlusel seitse ala. Esimesel Wusconsini osariigi keskkoolide vahelisel kergejõustikuvõistlusel 1895 võitis Kraenzlein (''Milwaukee East Division'') 100 meetri jooksu, kõrgete tõketega tõkkejooksu, madalate tõketega tõkkejooksu, kaugushüppe ja kuulitõuge.
Kraenzlein astus 1895 Wisconsini ülikooli. Tema esimene suurem tiitlivõistlus oli Ameerika Ülikoolide Assotsiatsiooni (AAU) rahvuslike meistrivõistluste 220 jardi tõkkejooks 1897, mille ta võitis (25,0; sirge rada). Sama aasta septembris läks ta üle Pennsylvania ülikooli hambaarstiks õppima.
Ta võitis AAU rahvuslikel meistrivõistlustel 1898. ja 1899. aastal 120 (15,6 ja 15,8) ja 220 jardi tõkkejooksu (25,6 ja 26,2) ning 1899. aasta meistrivõistlustel ka kaugushüppe (23–5). Pennsylvania ülikooli eest võisteldes võitis ta IC4A (''Intercollegiate Association of Amateur Athletes of America'') meistrivõistlused mõlemas tõkkejooksus kolmel järjestikusel aastal 1898–1900. Ta võitis 1898 IC4A meistrivõistlused kaugushüppes ning sai 1899. aasta võistlustel 26. mail rekordilised 18 punkti, võites ka 100 jardi jooksu ja tulles kaugushüppes teiseks, mis tõi Pennsylvania ülikooli võistkonnale võidu. Ta võitis 7 USA tiitlivõistlust.
1900 Kraenzlein AAU võistlustel ei osalenud, sest ta valmistus Inglismaal Pariisi olümpiamängudeks. Ta võitis Suurbritannia meistrivõistlused 120 jardi tõkkejooksus ja kaugushüppes. Edasi läks ta olümpiamängudele, kus ta võitis oma neli esikohta.
Kraenzlein kasutas tõkkejooksus uudset sirgete jalgade tehnikat. Enne teda lihtsalt hüpati üle tõkete, kuidas osati. Tema töötas välja praeguse tehnika alused: esimene jalg on sirge (see „visatakse“ üle tõkke) ja teine jalg on alla kägardatud, kahe tõkke vahele jääb kolm sammu.
Ta püstitas kaks maailmarekordit (120 jardi 15,2 Chicagos 18. juunil 1898) tõkkejooksus ja viis maailmarekordit kaugushüppes. 220 jardi maailmarekord jäi ületamata 26 aastaks. Kõik kaugushüpperekordid pärinevad aastast 1899: kolm võistlustelt ''Penn Relays'' aprillis (7.40 Philadelphias 29. aprillil, 7.42 ja 7.43 (24-4,50) New York 26. mail ja kaks IC4A meistrivõistlustelt mais. Kaugushüpperekord jäi 33 aastaks Pennsylvania ülikooli rekordiks.
Kraenzleini suur konkurent oli Syracuse’i sportlane Meyer Prinstein (või Myer Prinstein). 1900. aasta Pariisi olümpiamängudel oli tollane maailmarekordiomanik Prinstein pärast kvalifikatsioonivõistlust (tõenäoliselt reedel, (13. juulil) kaugushüppes juhtimas, ent temale kui metodism Syracuse'i ülikooli üliõpilasele, nagu ka paljudele teistele USA üliõpilassportlastele anti korraldus pühapäeval mitte võistelda. Ta nõustus sellega, kuigi ta ei olnud kristlane, vaid pigem judaist ja tema sabat oli hoopis laupäeval, mil toimusid kvalifikatsioonivõistlused. Kaugushüppe finaal oli pühapäeval (15. juulil; see kanti viimasel hetkel üle pühapäevale, sest 14. juuli oli Prantsusmaa rahvuspüha. Kraenzlein võitis kaugushüppe, hüpates finaalis Prinsteini kvalifikatsioonivõistluste tulemustest ühe sentimeetri võrra kaugemale. Prinstein, kes sai kvalifikatsioonivõistluste tulemuse põhjal teise koha, olevat olnud Kraenzleinile finaalis võistlemise pärast nii vihane, et hammustas teda näkku. See toimus ilmselt järgmisel päeval pärast finaali (esmaspäeval), kui Prinstein (kes ilmselt eeldas, et ka Kraenzlein ei võistle, sest Kraenzlein olevat seda lubanud) asjast teada said ja nad omavahel rusikavõitluse pidasid. Kumb peale jäi, pole teada.
Kui Kraenzlein oma sportlasekarjääri lõpetas, oli ta maailmarekordiomanik 60 meetri jooksus, 110 meetri (15,6 ja 15,4 Pariisi olümpiamängudel 14. juunil 1900) ja 120 jardi kõrgete tõketega tõkkejooksus (1901. asastal 15,4), 200 meetri ja 220 jardi madalate tõketega tõkkejooksus ning endine maailmarekordiomanik kaugushüppes. Tema 220 jardi tõkkejooksu rekord 23,6 sekundit püsis 26 aastat.
Kraenzleini kõnnak olevat olnud voolav, kuid jõuline. Ta olevat tundnud end joostes sama mugavalt kui teised inimesed magades.
Pärast Pennsylvania ülikooli lõpetamist 1901 töötas Kraenzlein viis aastat hambaarstina ning pärast seda tegeles põhiliselt treeneritööga. 1910 kuni 1913 treenis ta Michigani ülikooli jooksjaid (ja ka jalgpallureid). Seejärel palgati ta 1913 treenima Saksamaa võistkonda 1916. aasta olümpiamängudeks. Mängud lükati sõja tõttu edasi ja Kraenzlein läks USA-sse tagasi. Pärast sõjaväeteenistust oli Kraenzlein 1922. aastani Pennsylvania ülikoolis abitreeneriks. Mõnedel andmetel on ta treeninud ka Kuuba ja õppeasutuse ''Mercersberg Academy'' võistkonda.
Alvin Kraenzlein suri 1928 südame isheemiatõbi.
Ta kanti 1974 USA kergejõustiku auraamatusse (''Hall of Fame'') ja 1985 USA olümpiamängude auraamatusse.

Välislingid


http://www.olympic.org/uk/athletes/heroes/bio_uk.asp?PAR_I_ID=58701 Fotod
http://www.hickoksports.com/biograph/kraenzleinalvin.shtml Foto: Kraenzlein tõket ületamas
http://www.coppoweb.com/cwimages.php?v=personnages Film ja foto
http://www.retrolympics.de/sportartenausw5.htm Foto
http://www.fcmax.com/articulos/juegos.asp?bol=34 Foto
http://www.mlcollectibles.com/UltiWeb/lon/LON15.htm Pilt
http://www.jsonline.com/sports/century/oct99/century11101199.asp Pilt
http://www.sportline.it/sydney2000.nsf/refstorie/1900_2 Foto
Kategooria:Ameerika Ühendriikide jooksjad
Kategooria:Ameerika Ühendriikide kaugushüppajad
Kategooria:Sündinud 1876
Kategooria:Surnud 1928
ar:ألفين كرانزلاين
be:Элвін Крэнцлайн
ca:Alvin Christian Kraenzlein
cs:Alvin Kraenzlein
de:Alvin Kraenzlein
el:Άλβιν Κρενζλάιν
en:Alvin Kraenzlein
es:Alvin Kraenzlein
fa:الوین کرانزلین
fr:Alvin Kraenzlein
ko:앨빈 크렌즐린
it:Alvin Kraenzlein
he:אלווין קריינזלין
hu:Alvin Kraenzlein
nl:Alvin Kraenzlein
ja:アルビン・クレンツレーン
no:Alvin Kraenzlein
pl:Alvin Kraenzlein
pt:Alvin Kraenzlein
ru:Крэнцлайн, Элвин
fi:Alvin Kraenzlein
sv:Alvin Kraenzlein

A1


A1 võib tähistada erinevaid asju.
A1 (bänd) on Suurbritannia poistebänd.
A1 (laevandus) on sümbol laevanduses.
A1 on ISO 216 standardi järgi paberiformaat (pindalalt 8 korda suurem kui A4).
A1 (Austria) on kiirtee Austrias.
A1 ehk Vilniuse–Klaipėda maantee on maantee Leedus.
bg:А1 (пояснение)
ca:A1
cs:A1
de:A1
en:A1
es:A1
eo:A1
fr:A1
ko:A1
hr:A1
it:A1
lv:A1
lt:A1
hu:A1 (egyértelműsítő lap)
nl:A1
ja:A1
no:A1
pl:A1
pt:A1
ru:А1
simple:A1
sk:A1
sl:A1
sr:A1
fi:A1
sv:A1
tr:A1
uk:А1
zh:A1

A (häälik)


''A'' on maailma keeltes tavaliselt kõige loomulikuma keeleasendiga moodustatud vokaal.

Eesti keel


A on eesti keeles ümardamata madal tagavokaal. Keel (anatoomia) on jõudeasendist õige vähe tagapool. Keeleselg tagaosa (postdorsum) on üsna pisut tõusnud pehme suulagi poole. Huuled on mõnevõrra ettepoole liikunud ja ümardunud.
''A'' on eesti keeles kõige sagedasem täishäälik.

Eesti ''a'' omapära


Eesti ''a''-d iseloomustab üpris tagapoolne asend ja kerge labialiseeritus. Võrreldes prantsuse keel ja saksa keelega on ''a'' nii labialiseeritud, et prantslasele või sakslasele võib eesti ''a'' tunduda ''o''-na, eestlasele aga prantsuse ja saksa ''a'' ''ä''-na. Vene keel ''a'' on eesti omale sarnane.

Eesti ''a'' varjundid


''J''-i või palatalisatsioon konsonant järel on ''a''-l ''ä''-varjund, mis on tugevam läänepoolsetes murretes. Paljudes murretes ongi ''a'' nendes positsioonides asendunud ''ä''-ga: ''jaksama''>''jäksama'', ''jagama''>''jägama'', ''jagu''>''jägu'', isegi ''jalg''>''jälg''.

Variandid


''A'' võib olla lühike või pikk. Pikka ''a''-d märgitakse tavaliselt ''aa''.

Diftongid


''A'' esineb ka diftongides ''ae'', ''ai'', ''ao'', ''au'', ''ea'', ''oa'' ja ''öa''.

Häälikumuutused


Tavalisemad häälikumuutused, mis ''a''-häälikuga eri keeltes aset leiavad, on labialiseerumine (labialiseeritud vokaaliks muutumine) ja eespoolsemaks muutumine (tagavokaalist keskvokaaliks või keskvokaalist tagavokaaliks muutumine).

Labialiseerumine


Labialiseerumise põhjustab sageli naabrus labiaalidega (näiteks inglise keele sõnades ''was'' ja ''wall'').
Inglise keeles on ''a'' labialiseerumise põhjustanud ka järgnev ''l'' (näiteks sõnades ''fall'', ''small'', ''bald'').
Ungari keeles on lühike ''a'' kõigis positsioonides labialiseerunud (välja arvatud mõned murded; seekelid jääb ''a'' labialiseerumata pikale ''a''-le (á) eelnevates silpides. Murretes esineb ka pika ''a'' labialiseerumist.
Rootsi keel, taani keel ja norra keeles tähistab labialiseeritud ''a''-d å (varem aa).

Eespoolsemaks muutumine


Eespoolsemaks muutumine on aset leidnud näiteks vanakreeka keele joonia dialekt ja atika dialektis. Hiljem muutus see häälik kreeka keeles üha kinnine vokaal, kuni sellest sai ''i''. Ka inglise kirjakeeles sai pikast ''a''-st ''e'', mis omakorda muutus diftongiks ''ei'', välja arvatud enne ''r''-häälikut (näiteks ''r'').

Prantsuse keel


Prantsuse keeles eristatakse kinnist ja lahtist ''a''-d.
''A''-häälikut antakse edasi järgmiste grafeemidega:
a: kinnine või lahtine ''a''
aa: kinnine või lahtine ''a''
oê: wa, kinnine või lahtine ''a''
ea: kinnine või lahtine ''a''
em: am, kinnine ''a'', näiteks sõnas ''femme'' 'naine'
en: an, kinnine ''a'', näiteks sõnas ''solennel'' 'pidulik'
oi: wa, kinnine ''a''
oî: wa, kinnine ''a''
oy: waj, kinnine ''a''

Saksa keel


A on ümardamata madal eesvokaal. Selle moodustamiseks avatakse huuled laialt ning keel (anatoomia) pannakse lamedasse asendisse.
Saksa keeles on kaks a-foneemi: lühike a nagu sõnas ''satt'' ning pikk vokaal, mis moodustatakse tagapool (nagu sõnas ''Rat''). Võõrsõnades ja naisenimi lõpus esineb lühike täishäälik a, mis on tämbrilt nagu pikk täishäälik a (poolpikk täishäälik a).
Hääliku pikkust tähistatakse kiri (lingvistika) mitut moodi. Pikk a on näiteks sõnades ''Rat'', ''Aar'', ''Haar'', ''Aachen'', ''Bahre'', ''Bratsche'', lühike a näiteks sõnades ''hat'', ''Matte'', ''Matsch''.
Erinevalt saksa ühiskeelest on pikal ja lühikesel a-tähel piirkondliku värvinguga kõnekeeles enamasti erinevusi, mis võivad olla piirkonniti lausa vastupidised. Lõuna-Saksamaal ning algselt ka Reinimaal on pikk a lahtine ja lühike kõrge täishäälik nagu ungari keel ja hollandi keeles. Põhja-Saksamaal aga on pikk a kinnine nagu briti inglise standardkeeles, lühike lahtine. Tänapäeva Reinimaal on nii lühike kui ka pikk a madalad nagu Westfalenis, tüütingi-ülemsaksi murre on mõlemad kinnised, kuid kvaliteedierinevusega.
Teatud juhtudel moodustub a-st umlaut ä: (''hat'' → ''hätte'', ''Haus'' → ''Häuser''). Viimasel juhul on tegemist diftongidega ''au'' ja ''äu''.

Vanakreeka keel


Vanakreeka keele lühike ''a'' oli ümardamata madal keskvokaal. See häälik on kreeka keeles jäänud praktiliselt muutumata. Pikk ''a'' on aga atika dialekt ja joonia dialektis muutunud lahtine vokaal ''e''-ks, mida joonia tähestikus tähistati samamoodi nagu algset ''e''-d. Näiteks meedlased algne nimetus ''Madoi'' (mis säilis Küprose kreeka keeles) sai kuju ''Medoi'' lahtise ''e''-ga ''a'' asemel.

Kirjandus


Paul Ariste. ''Eesti keele foneetika'', Tallinn 1953, lk 57–58 (allikas).

Välislink


http://et.wiktionary.org/wiki/A Vikisõnaraamatu artikkel
Kategooria:Häälikud

Annie Dillard

Annie Dillard (sündinud 30. aprillil 1945) on USA naiskirjanik.
Ta sai 1975 Pulitzeri auhind mitteilukirjanduse eest. Auhinnati raamatut "''Pilgrim at Tinker Creek''", mis on meditatsioon tema loodusvaatlustest Tinker Creeki ääres. Raamatu kohta on kasutatud sõnu "müstika" ja "teoloogia". Samasugune loodusvaatluste ja filosoofia ühitamine on omane mitmele teisele tema teosele, näiteks "''For the Time Being''" ja "''Holy the Firm''".

Raamatud


1974 "''Tickets for a Prayer Wheel''" (uusväljaanne; luule)
1974 "''Pilgrim at Tinker Creek''" (proosa)
1977 "''Holy The Firm''" (proosa)
1982 "''Living By Fiction''" (esseed)
1982 "''Teaching a Stone To Talk''" (esseed)
1987 "''An American Childhood''" (mälestused)
1989 "''The Writing Life''" (mälestused ja mõtisklused)
1992 "''The Living''" (romaan)
1995 "''Mornings Like This: Found Poems''" (luule)
1999 "''For the Time Being''" (esseed)
Category:Ameerika Ühendriikide kirjanikud
Category:Sündinud 1945
de:Annie Dillard
en:Annie Dillard
fr:Annie Dillard
it:Annie Dillard
sv:Annie Dillard

Anne Tyler

Anne Tyler (sündis 25. oktoober 1941 Minneapolises) on USA naiskirjanik.
Tema tuntumad raamatud on "''The Accidental Tourist''" (1985), millest on tehtud menukas film, "Saint Maybe" (1991), mis on andnud ainet samanimelise telefilmile ning Pulitzeri auhind saanud "''Breathing Lessons''" (1988).
Kategooria:Ameerika Ühendriikide kirjanikud
Kategooria:Sündinud 1941
ca:Anne Tyler
de:Anne Tyler
el:Αν Τάιλερ
en:Anne Tyler
es:Anne Tyler
eu:Anne Tyler
fr:Anne Tyler
it:Anne Tyler
la:Anna Tyler
nl:Anne Tyler
ja:アン・タイラー
pl:Anne Tyler
fi:Anne Tyler
sv:Anne Tyler
zh:安妮·泰勒

Ants Piip

File:Ants Piip.jpg
Ants Piip Vabadusrist (28. veebruar 1884 Viljandimaa, Tuhalaane – 1. oktoober 1942 Nõroblag, Permi oblast, Venemaa) oli Eesti poliitik, diplomaatia ja õigusteadlane. Eesti Vabariigi esimene riigivanem (20. detsember 1920 25. jaanuarini 1921).
Ta oli Eesti Vabariigi peaminister 26. oktoober 20. detsember 1920.

Elukäik


Pilt:Ants Piip, 1923.jpg
Pilt:Nikolai Maimu, Ants Piibu ja Jüri Uluotsa mälestustahvel Tartu Ülikooli peahoones, 20. september 2011.jpgu, Ants Piibu ja Jüri Uluotsa mälestustahvel Tartu Ülikooli peahoones, september 2011.jpg]]
Ants Piip õppis Tuhalaane õigeusu kihelkonnakoolis ja lõpetas 1903. aastal Kuldīga Õpetajate Seminari. 1903–1905 oli ta köster-kooliõpetaja Alūksnes, 1905–1906 õpetaja Kuressaare Nikolai õigeusk kihelkonnakoolis, 1906–1912 Kuressaare merekoolis, 1913–1915 Peterburi Jansoni kaubanduskoolis. Ta lõpetas eksternina Kuressaare gümnaasiumi, 1908–1913 õppis Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas, täiendas end 1912 Berliini Ülikoolis, 1913–1916 oli Peterburi Ülikooli teaduslik stipendiaat. 1917 oli ta Peterburi Ülikooli eradotsent ja Vene siseministeeriumi rahvuste departemangu ametnik, 1916–1917 sõjaväeametnikuna Vene kohtuministeeriumi kohus peavalitsuse teenistuses.
1917–1919 oli Ants Piip Eesti välisdelegatsiooni liige Peterburis ja Londonis, osales Pariisi rahukonverentsil. 1919 oli ta välisministri abi, 1919–1920 Eesti delegatsiooni liige Tartu rahu rahuläbirääkimistel, 1920 Eesti esindaja Suurbritannias, 1920–1921 riigivanemana Ants Piibu valitsuses ka sõjaminister, 1921–1922, 1925–1926, 1933 ja 1939–1940 välisminister, 1923–1925 Eesti saadik Ameerika Ühendriigid. 1917–1918 oli ta Maanõukogu, 1919–1920 Asutav Kogu, 1920–1923 I Riigikogu ja 1938–1940 I Riigivolikogu liige.
1906–1907 oli ta Kuressaare ajaleht “Hääl (ajaleht)” toimetaja, 1923 “Vaba Maa” peatoimetaja. 1914–1923 oli ta vandeadvokaadi abi, 1923–1940 vandeadvokaat, 1919–1924 Tartu Ülikooli rahvusvaheline õigus professori kohusetäitja, 1924–1940 korraline professor, 1930–1939 ülikooli akadeemilise kohtu esimees, 1932 California Ülikooli külalisõppejõud, 1930–1940 Tartu linnavolikogu liige (1939. aasta valimistel sai ta kandidaatidest enim hääli), 1935–1938 juhataja.
Ta oli Kuressaare Laenu ja Hoiu Ühisuse asutajaid, Saaremaa Õpetajate Liit ja Eesti Lastekaitse Ühingu esimees, 1922–1940 Rahvasteliit Eesti Ühingu (1937–1940 Välissuhete Ühing) esimees, 1929–1940 Tartu Prantsuse Teadusliku Instituudi president, 1929–1940 Paneuroopa Ühingu esimees, 1930–1938 Noorte Kotkaste peavanema abi, 1932–1940 Eesti–Läti Ühingu, 1932–1940 Akadeemilise Õigusteaduse Ühingu, 1935–1937 Balti Riikide Koostööbüroo, 1937–1940 Rahvusvahelise Vaimse Koostöö Komisjoni Eesti Komitee esimees, 1929–1940 Soome–Põhja-Ameerika Ühendriikide, 1930–1940 Eesti–Põhja-Ameerika Ühendriikide lepituskomisjonide liige, 1938–1940 Kreeka–Põhja-Ameerika Ühendriikide lepituskomisjoni esimees. Olnud OÜ “Vaba Maa” ja Tartu Pank juhatuse liige, 1935– 5. mai 1938 Töötülide lahendamise komisjoni esimees.
1939 Tuhalaane vald (1939) aukodanik. Töid riigiõigus, rahvusvahelise ja kaubandusõiguse alalt.
NKVD vangistas Ants Piibu 30. juunil 1941. Piip suri vangilaagris.

Ants Piibu valitsus (26. oktoober 1920 – 25. jaanuar 1921)


Ants Piip – peaminister (kuni 20. detsember 1920), riigivanem alates (20. detsember 1920), sõjaminister ja välisministri kohusetäitja (alates 14. jaanuar 1921)
Otto Strandman (kuni 14. jaanuarini 1921 – välisminister ja kohtuminister
Lui Olesk – töö- ja hoolekandeminister ja siseminister
Juhan Kukk – kaubandus-tööstusminister ja Teedeminister
Kaarel Baars – rahaminister ja kohtuministri kohusetäitja (alates 14. jaanuar 1921)
Jüri Annusson – haridusminister
Theodor Pool – põllutööminister
Peet Johanson – toitlusminister

Teosed


"Rahvusvaheline õigus". Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus 1936
"Kaubandusõigus ja -protsess". Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus 1939
"Õiguse jõud" (artiklite kogumik). Koostanud ja eessõna: Priidu Pärna. Sari Eesti mõttelugu, nr 77, Tartu, Ilmamaa 2007, 520 lk

Kirjandus


Tõnu Põder, "Kompromissikuningas" - ajaleht Edasi (ajaleht), 28. veebruar ja 1. märts 1989
Bruno Pao, "Ants Piip ja Kuressaare" – Kuressaare Muuseumi aastaraamat 1995
Ülikooli esindajaks rahvuskogu teise kotta prof. A. Piip. Uus Eesti, 9. detsember 1936, nr. 334, lk. 1.
Peeter Järvelaid. Monoloog: Jaan Poska ja tema õpetaja Carl M.Bergbohm. // Jaan Poska oma ja meie ajas. Tallinn, 2010, lk. 394-398.(ISBN 978-9949-21-171-5)
Peeter Järvelaid. Monoloog: Tartu rahu Euroopa õigusajaloos. // Jaan Poska oma ja meie ajas. Tallinn, 2010, lk. 511-512.(ISBN 978-9949-21-171-5)
Peeter Järvelaid. Kultuurrahvaks olemise kultuur. – Pärnu Postimees, 14. august 2010, lk. 11.

Teenetemärgid


Vabadusristi III liigi 1. järk (20. detsember 1920)
Valgetähe teenetemärk I klass (20. veebruar 1940)
Kotkaristi teenetemärk I klass (22. veebruar 1934)
Eesti Punase Risti teenetemärk II klass (15. veebruar 1932)

Välislingid


Kategooria:Eesti advokaadid
Kategooria:Eesti riigivanemad
Kategooria:Eesti peaministrid
Kategooria:Eesti kaitseministrid
Kategooria:Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liikmed
Kategooria:Asutava Kogu liikmed
Kategooria:I Riigikogu liikmed
Kategooria:I Riigivolikogu liikmed
Kategooria:II Riigivolikogu vastaskandidaadid
Kategooria:Eesti saadikud
Kategooria:Eesti õigusteadlased
Kategooria:Vabadusristi III liigi 1. järgu kavalerid
Kategooria:Valgetähe I klassi teenetemärgi kavalerid
Kategooria:Kotkaristi I klassi teenetemärgi kavalerid
Kategooria:Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu II astme kavalerid
Kategooria:Tartu Ülikooli professorid
Kategooria:Eesti majaomanikud
Kategooria:Sündinud 1884
Kategooria:Surnud 1942
ca:Ants Piip
de:Ants Piip
en:Ants Piip
it:Ants Piip
mr:अँट्स पीप
pl:Ants Piip
ru:Пийп, Антс
fi:Ants Piip

August Rei


Pilt:August Rei.jpg (1928 - 1929)<br> Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis (1945 - 1963)]]
August Rei Vabadusrist III/1 (22. märts 1886 Viljandi maakond, Pilistvere kihelkond, Kurla – 29. märts 1963 Stockholm) oli Eesti poliitik ja diplomaat.
August Rei oli 4. detsember 1928 kuni 9. juulini 1929 Eesti Vabariigi riigivanem (August Rei valitsus) ja 9. jaanuarist 1945 kuni 29. märtsini 1963 Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Eksiilvalitsusis.

Elulugu


August Rei õppis Tartu Aleksandri gümnaasium (endises kubermangu-) gümnaasiumis, lõpetas Novgorodi gümnaasiumi, aastatel 1904–1905 ja 1907–1911 õppis ta Peterburi Ülikoolis õigusteadust.
Aastatel 1905–1907 osales Rei 1905. aasta revolutsioonis, aastast 1906 toimetas ta Tallinnas Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei suunitlusega põrandaalust ajalehte “Sotsiaaldemokraat”.
Aastetel 1912–1913 teenis ta sõjaväes sundaega ja aastatel 1913–1914 oli ta advokaat Viljandis.
Esimene maailmasõda ajal aastatel 1914–1917 oli Rei suurtükiväeohvitser Tallinnas, Peeter Suure merekindluses ja osales 1917–1918 Eesti rahvusväeosade organiseerimises, olles seejuures Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimees.
Aastatel 1917 ja 1919 oli ta ajalehe “Sotsiaaldemokraat” peatoimetaja ja 1927–1928 “Rahva Sõna” peatoimetaja.
Aastani 1936 oli Rei vandeadvokaat, muu hulgas Ado Birk’i kaitsja 1927. aastal. 1930–1934 oli August Rei Tallinna linnavolikogu juhataja.
August Rei matusetalituse pidas 20. aprillil 1963 Stockholmis Gustaf Vasa kirikus piiskop Johannes Oskar Lauri.

Poliitiline tegevus


1917–1919 oli August Rei Maanõukogu liige
1918–1919 Eesti Ajutine Valitsus töö- ja hoolekandeminister, peaministri asetäitja ja haridusministri kohusetäitja
1919–1920 Asutav Kogu liige ja esimees
aastatel 1920–1937 oli A. Rei I-V Riigikogu liige
1923–1925 Eesti delegatsiooni juht Eesti-Läti piirikomisjonis
1925–1926 II Riigikogu esimees
1932–1933 välisminister
1936–1937 välisministri abi
1938–1940 Eesti saadik Nõukogude Liidus
1940. aastal Eesti saadikuna Nõukogude Liit pärast juunipööret ja Eesti okupeerimist ning annekteerimist põgenes ta Riia kaudu Rootsi.
31. detsember 1944 – 9. jaanuar 1945 välisminister

Ühiskondlik tegevus


1930–1936 Alliance Francaise’i president
1937–1938 Eesti Välissuhete Ühingu abiesimees
August Rei on olnud Eesti Töölismuusika Liit ja Tallinna Töölismuusika Ühingu, osaühingu “Rahva Sõna”, kirjastusosaühingu “Täht”, sihtasutuse “Tallinna Rahvamaja”, Tallinna Töölisteater, Tallinna Töölisspordi Ühingu ja muude ühenduste esimees.
1946–1949 oli A. Rei Eesti Rahvusfondi ja aastatel 1947–1963 ka Eesti Rahvusnõukogu esimees.
August Rei on kirjutanud ja tõlkinud sotsialistlikke raamatuid, avaldanud mälestused.

Tsitaat

August Rei stipendium


Alates 2008. aastast annab Riigikogu Kantselei välja August Rei parlamendiuuringu stipendiumit.

Autasud


Vabadusrist III/1
1930 Kotkaristi teenetemärk I klass
1932 Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor

Viited

Kirjandus


Raamat


Jüri Ant, "August Rei – Eesti riigimees, poliitik, diplomaat". Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2012, 360 lk; ISBN 9789985858806

Artikleid


A. Rei ajakirjanike küsimuste risttules – tema seisukohad. Stocholms-Tidningen Eestlastele, 4. veebruar 1953, nr. , lk. 2.
August Rei autojuht mäletab: Elukilde Moskva saatkonnast. Eesti Päevaleht (Rootsi), 3. juuli 1992, nr. 50, lk. 5.
http://bhr.balanss.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1008:avati-maelestuskivi-august-reile&catid=18:i-vabadussoda&Itemid=57 Avati mälestuskivi August Reile – bhr.balanss.ee, 24. aprill. 2008.
Heino Laagus, http://www.sakala.ajaleht.ee/270608/laupaev/kodulugu/5033245_1.php "Kunagine riigivanem on väärt mäletamist", Sakala, 23. aprill 2008

Välislingid


http://www.riik.ee/augustrei/?lang=est August Rei'st riik.ee veebilehel
http://riigi.arhiiv.ee/naitus/EVVE/large01/07_ERA.4969.1.03_lk.4-010.jpg Ametisseastumise käskkiri (1. leht)
http://riigi.arhiiv.ee/naitus/EVVE/large01/08_ERA.4969.1.03_lk.5-011.jpg Ametisseastumise käskkiri (2. leht)
http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=ERA.4969.1.6:3 August Rei ametisseasutmise pühalik tõotus 31. detsembril 1944, ERA.4969.1.6 (SAAGA)
http://www.riigikantselei.ee/?id=73306 Täna tähistatakse riigivanem August Rei sünnikoht - Riigikantselei, 23. aprill 2008.

Vaata ka


Kodakondsuse seaduse muutmise ja täiendamise seadus (1957)
Kategooria:Eesti riigivanemad
Kategooria:Eesti peaministrid
Kategooria:Asutava Kogu liikmed
Kategooria:I Riigikogu liikmed
Kategooria:II Riigikogu liikmed
Kategooria:III Riigikogu liikmed
Kategooria:IV Riigikogu liikmed
Kategooria:V Riigikogu liikmed
Kategooria:Eesti saadikud Nõukogude Liidus
Kategooria:Vabadusristi III liigi 1. järgu kavalerid
Kategooria:Kotkaristi I klassi teenetemärgi kavalerid
Kategooria:Tartu Ülikooli audoktorid
Kategooria:Sündinud 1886
Kategooria:Surnud 1963
ca:August Rei
de:August Rei
en:August Rei
is:August Rei
it:August Rei
lt:August Rei
pl:August Rei
ru:Рей, Аугуст
fi:August Rei
sv:August Rei

Arnold Rüütel


Pilt:Vabariigi President Arnold Rüütel ja proua Ingrid Rüütel.jpg
Arnold Rüütel (sündis 10. mail 1928 Saaremaal Laimjala vald (Pöide kihelkond)) on Eesti poliitik ja põllumajandusteadlane, Eesti Vabariigi president aastatel 2001–2006.

Elulugu


Arnold Rüütel on sündinud 10. mail 1928 Laimjala vald (Pöide kihelkond) Saaremaal Õigeusk eestlaste Feodor ja Juuli Rüütli perekonnas.
1946–1949 õppis ta Jäneda põllumajandustehnikumis, kus kirjutas 17. oktoobril 1946 avalduse Komsomol liikmeks astumiseks. Pärast põllumajandustehnikumi lõpetamist töötas ta Saaremaa TSN Täitevkomitee põllumajandusosakonna vanemagronoomina. Hiljem oli Arnold Rüütel Tartu Põllumajanduse Mehhaniseerimise Kooli õpetaja.
Seejärel sai temast Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi katsebaasi peazootehnik ja seejärel direktor. Tartu Näidissovhoosi direktori ametis olles lõpetas Rüütel töö kõrvalt 1964. aastal Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomia erialal.
Aastal 1969 valiti Arnold Rüütel Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektoriks, kellena ta lisaks teadusjuhi igapäevaste kohustuste täitmisele tegeles aktiivselt ka teadustööga.
Pingelise töö kõrval on Arnold Rüütel tuntud ka avaliku elu tegelasena, olles aastaid olnud loodushoidu ja -kasvatust propageeriva Eesti Looduskaitse Seltsi esimees ning hariduselu edendava Forseliuse Seltsi esimees. Arnold Rüütel asutas ühiskondlikel alustel tegutseva Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi, mis on oma eesmärgiks seadnud Eesti peamiste arengufaktorite uurimise.
Arnold Rüütel on ka ülemaailmse Roheline Rist Eesti rahvusliku organisatsiooni president. See organisatsioon on eelkõige hea seisnud selle eest, et puhastada Eesti territoorium Nõukogude armee reostusest ja selle tagajärgedest ning hoida Eesti järeltulevatele põlvedele puhta ning loodussõbralikuna. Arnold Rüütel on olnud ka liikumise Hoia Eesti Merd esimees. See ühendus on oma hoole alla võtnud Eesti enam kui 3,5 tuhande kilomeetri pikkuse rannajoone korrastamise ning pühendunud väikesadamate taastamisele ja rajamisele.
Arnold Rüütel abiellus Ingrid Ruusiga 1959. aastal.
Proua Ingrid Rüütel on humanitaarteaduste doktor ning rahvusvaheliselt tuntud folklorist ja folklooriassotsiatsiooni Baltica president. Peres on tütred Maris (1958) ja Anneli (1965) ning kuus lapselast.
Arnold Rüütel kuulub 1999. aastal valitud 20. sajandi sada suurkuju hulka ja ta on valitud aasta inimene (2001).

Haridus


1949 Jäneda Põllumajandustehnikum
1964 lõpetas töö kõrvalt Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomia erialal
1972 põllumajandusteaduste kandidaat
1991 kaitses Venemaal põllumajandusdoktori kraadi

Ametikohad


Image:Kirjutab.jpg
1949–1950 Saaremaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee põllumajandusosakonna vanemagronoom
1950–1955 armeeteenistus;
1955–1957 Tartu Põllumajanduse Mehhaniseerimise Kooli õpetaja
1957–1963 Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut katsebaasi peazootehnik
1963–1969 Tartu Näidissovhoosi direktor
1969–1977 Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektor
1969 – Eesti NSV Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aseesimees
1977–1979 EKP Keskkomitee sekretär põllumajanduse alal
1977 – Eestimaa Kommunistlik Partei EKP Keskkomitee sekretär põllumajanduse alal ja EKP Keskkomitee büroo liige
1979–1983 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja
1983–1990 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
1990 – oktoober 1992 Eesti NSV Ülemnõukogu (ja pärast selle ümbernimetamist Eesti Vabariigi Ülemnõukogu) esimees
1991–1992 Põhiseadusliku Assamblee liige
1993–2001 Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi direktor
1994–1999 Eesti Maarahva Erakonna esimees
1999–2000 Eestimaa Rahvaliidu esimees
2000–2001 Eestimaa Rahvaliidu auesimees
1995–2001 Riigikogu liige
1995–1997 Riigikogu aseesimees
1995–1999 koalitsiooninõukogu esimees
1995–1999 Riigikogu Balti Assamblee Eesti delegatsiooni juht
1995–1999 Balti Assamblee Presiidiumi liige ja vaheaegadega esimees
8. oktoober 2001 – 9. oktoober 2006 Eesti Vabariigi president

Poliitiline tegevus


Pilt:Est UN.jpg
1964. aastal astus NLKP.
1966–1971 oli ta EKP Keskkomitee liikmekandidaat;
1971. aastast EKP Keskkomitee liige;
1977. aastast EKP Keskkomitee sekretär.
1983. aastal valiti ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Ta oli Eesti NSV Ülemnõukogu VII ja VIII koosseisu saadik ning Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.
1988. aasta kevadeni oli Arnold Rüütel nii poliitilises tegevuses kui ka avalikes sõnavõttudes täielikult lojaalne Nõukogude Liidu keskvõimudele.
20. veebruaril 1988 üle kantud televisioonikõnes kritiseeris ta Balti küsimuse ülestõstmist USA poliitikute poolt ning väitis, et "mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla".
Hiljem samal aastal oli tal oma osa Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel (16. november 1988) ning ta kogus mujal maailmas tuntust selle deklaratsiooni kaitsjana konfliktis Nõukogude Liidu keskvõimudega.
1990. aasta märtsis sai Arnold Rüütel uue, varasematest oluliselt vabamate valimiste tulemusena moodustunud Eesti NSV Ülemnõukogu koosseisu liikmeks ning seejärel valis Ülemnõukogu oma esimesel istungil ta oma esimeheks. Rüütli kaastegevusel võttis Ülemnõukogu vastu otsuse "Eesti riiklikust staatusest", milles deklareeriti NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust Eestis selle kehtestamise momendist alates ja kuulutati välja üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks.
Arnold Rüütel oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu viimane esimees, kuni selle volituste lõppemiseni ja vastvalitud Riigikogu ametisse astumiseni oktoobris 1992.
12. mail 1990 loodi Arnold Rüütli algatusel Tallinnas Balti Riikide Nõukogu, mis iseseisvusvõitluse seisukohalt etendas olulist osa Balti riikide ühisrinde loomisel.
20. augustil 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest"
17. september 1991 võeti Eesti Vabariik vastu ÜRO täieõiguslikuks liikmeks. Eestis veretult kulgenud pingeline võitlus iseseisvuse eest oli kandnud vilja. Arnold Rüütel oli nendel aastatel Eesti riigijuht ja etendas olulist osa rahva ja poliitiliste jõudude koondamisel ühise eesmärgi nimel.
1991. aastal esines Arnold Rüütel Eesti riigijuhina ÜRO Peaassambleel. 1992 tegi ta ettekande Rio de Janeiros ÜRO keskkonnakonverentsil.
1991–1992 oli Arnold Rüütel Eesti Vabariigi uut põhiseadust koostanud Põhiseaduslik Assamblee liige.
1992 kandideeris ta Eesti Vabariigi presidendi ametikohale, kogudes esimeses voorus 43% valijate häältest.
1995. aastal valiti ta rekordarvu häältega Riigikogu liikmeks, seejärel Riigikogu aseesimeheks.
1994–2000 oli Arnold Rüütel Eesti ühe suurema liikmeskonnaga partei, paremtsentristliku Maarahva Erakond esimees. 1999. aastast kannab partei nimetust Eestimaa Rahvaliit.
1995 valiti Arnold Rüütel Riigikogu Balti Assamblee delegatsiooni juhiks ja Balti Assamblee Presiidiumi esimeheks vaheaegadega kuni aastani 1999.
21. september 2001 valiti Arnold Rüütel valijameeste kogu poolt Eesti Vabariigi presidendiks.
Vabariigi Presidendi ametisse pühitsemise tseremoonia toimus Toompea lossis 8. oktoober 2001.
9. oktoober 2006 andis ta oma volitused presidendina üle Toomas Hendrik Ilvesele.
28. märtsil 2007 kiitis Eestimaa Rahvaliit juhatus heaks tema avalduse taasliituda erakonnaga ja nimetas ta ühtlasi erakonna auesimeheks. Seda ametit pidas ta ka aastatel 2000–2001.

Ühiskondlik tegevus


Image:Allkirjad.jpg
1981–1988 Eesti Looduskaitse Seltsi esimees; 1989 Eesti Looduskaitse Seltsi auliige
1989–2002 B.G. Forseliuse Seltsi esimees; 2002 B.G. Forseliuse Seltsi auesimees
1993 asutas Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituut
1993–2001 ülemaailmse Roheline Rist Eesti rahvusliku organisatsiooni president
1993–2001 liikumise Hoia Eesti Merd esimees; 2002 "Hoia Eesti Merd" liikumise auesimees
1994 20. Augusti Klubi liige
1999 MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum liige
2002 Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi auliige
2002 Raoul Wallenbergi Sihtasutuse auliige
2002 Tallinna Botaanikaaia Sõprade Seltsi liige

Teadustegevus


Eesti Põllumajandusakadeemia rektorina töötades tegeles Rüütel intensiivselt teadustööga. Ta on uurinud piimakarja suurfarmide tehnoloogiat ja ökonoomikat.
Riigijuhtimisega paralleelselt jätkas Arnold Rüütel teadustööd, kaitstes 1991. aastal põllumajandusdoktori kraadi. Ta on USA Bentley College'i audoktor, Eesti Põllumajandusülikooli emeriitprofessor, Helsingi Ülikooli audoktor, Ukraina Põllumajandusteaduste Akadeemia välisliige, Napoli II ülikooli audoktor, Kasahstani L. N. Gumiljovi nimelise Euraasia Riikliku Ülikooli audoktor ja Ungari Püha Istvani Ülikooli audoktor.
Tema sulest on Eestis ja välismaal ilmunud üle saja teadusliku töö.
1991. aastal esines Arnold Rüütel Eesti riigijuhina ÜRO Peaassambleel. 1992 tegi ta ettekande Rio de Janeiros ÜRO keskkonnakonverentsil. See konverents pani kogu maailmas aluse loodushoiu uuele etapile.

Kronoloogia


Pilt:Arnold and Ingrid Rüütel - Laulupidu 2009.jpg]]

2006


14. august – Arnold Rüütel esines Eesti Keskerakond erakorralise volikogu ees ning vastas küsimustele. Ta andis nõusoleku kandideerida valijameeste kogus teiseks ametiajaks Eesti Vabariigi presidendiks. Volikogu valis 94 häälega erakonna presidendikandidaadiks Arnold Rüütli. Ene Ergma sai kolm ja Toomas Hendrik Ilves kaks häält.
23. september – valimiskogus Eesti Vabariigi presidendiks kandideerinud Arnold Rüütel kogus 162 häält Toomas Hendrik Ilvese 174 hääle vastu ega osutunud seega valituks.

Tunnustused


1976 Eesti NSV teeneline põllumajandustöötaja
Bentley College'i (USA) audoktor – 1991
Eesti Põllumajandusülikooli audoktor – 1991
Eesti Põllumajandusülikooli emeriitprofessor – 1993
Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi auliige – 2002
Helsingi Ülikooli (Soome) audoktor – 2002
Ukraina Rahvuslik Põllumajandusülikool audoktor – 2002
Ülemaailmse Rotary liikumise teenetemärk – 2002
Rahvusvahelise Sõjaväespordi Komitee ordeni Suurpael 2002
Andres Bello mälestusmedal nr 1 – 2002
Napoli II ülikooli audoktor – 2002
Ukraina Põllumajandusteaduste Akadeemia välisliige, akadeemik – 2002
Kaitseliidu Valgeristi I järgu teenetemärk – 2003
Ungari Püha Istváni Ülikooli audoktor – 2004
Kasahstani L. N. Gumiljovi nimelise Euraasia Riikliku Ülikooli audoktor – 2004
Jerevani Riikliku Ülikooli audoktor – 2004
Ülemaailmse Rotary liikumise aumärk – 2005
Läti Põllumajandusülikooli audoktor – 2005
Jõgevamaa Vapimärk – 2006
Aasta eurooplane – 2007

Teenetemärgid


Eesti Vabariik


Maarjamaa Risti teenetemärk 2001
Riigivapi teenetemärk 2008

Välisriigid


Soome Soome Valge Roosi Rüütelkond Suurrist ketiga 2001
Poola Vabariigi Valge Kotka ordeni Suurrist 2002
Norra Kuningriigi Püha Olafi ordeni Suurrist 2002
Ungari Vabariigi Teeneteordeni Suurrist 2002
Luksemburgi Adolph de Nassau ordeni Suurrist 2003
Portugali Prints Dom Henrique'i ordeni suurkett 2003
Malta Vabariigi Teeneteordeni suurkett 2003
Rumeenia Rahvuslik Teeneteorden ketiga 2003
Bulgaaria Stara planina orden 2003
Vene Vene Õigeusu Kiriku Püha Sergi Radonezski orden 2003
Küprose Vabariigi Makarios III ordeni suurkett 2004
Itaalia Vabariigi Teeneteordeni Suure Risti kett 2004
Islandi Vabariigi Hauka orden 2004
Leedu Vabariigi Vytautas Suure ordeni kett 2004
Slovakkia Vabariigi Valge Topeltristi esimese klassi orden 2005
Läti Kolme Tähe Ordeni Komandöri Suurrist 2005

NSV Liit


1964 orden „Austuse märk”
1971 Lenini orden
1981 Rahvaste Sõpruse orden

Vaata ka


Arnold Rüütli publikatsioonide loend
Kadriorgia
1992. aasta Eesti presidendivalimised
1996. aasta Eesti presidendivalimised
Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel

Välislingid


http://vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=49&id=33287&number=307 "Arnold Rüütel sai Eesti uueks presidendiks" Postimees, 21. september 2001
Argo Ideon: http://vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=49&id=33348&number=308 "Rüütel: sõna «kommunism» on minu puhul ülearune" Postimees, 22. september 2001
http://vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=49&id=33349&number=308 "Erakonnad lubavad Rüütli omaks võtta" Postimees, 22. september 2001
http://vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=49&id=35101&number=322 "Uus ja vana president" Postimees, 9. oktoober 2001
Illar Mõttus: http://www.president.ee/et/ametitegevus/intervjuud.php?gid=10919 "President toetub teadlastele" Virumaa Teataja, 9. oktoober 2001
Urmas Klaas: http://www.president.ee/et/ametitegevus/intervjuud.php?gid=11988 "Rüütel: võõrandumisest päästab poliitikute häbitunde taastamine" Postimees, 16. november 2001
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/0AA4550302D98A33C2256FAC002F9F34 "Kuidas Arnold Rüütli pilt ENEst välja jäi" Eesti Ekspress, 21. veebruar 2005
Allar Viivik: http://www.sloleht.ee/index.aspx?r=2&d=16.11.02&id=131272 "Suveräänsusdeklaratsioon sündis presidendi korteris"
http://eestileht.kolhoos.ee/stories/storyReader$884 "Uus raamat: Tagasiteel tulevikku. August ´91"
http://www.nlib.ee/33041 Vabariigi Presidendi bibliograafia
http://vp2001-2006.vpk.ee/et/president/ Arnold Rüütel Eesti Vabariigi Presidendi kodulehel
Mait Raun: http://iseseisvus.kongress.ee/index1304.html?a=page&page=perioodika&subpage=3f618228d4f7b6594f7dc "Arnold Rüütli neli nägu"
Alo Lõhmus: http://www.ekspress.ee/viewdoc/488DE795A14D909EC22571D90041AA80 "Rüütel käsutas KGB Desintegraatori kallale" Eesti Ekspress, 29. august 2006
Aarne Ruben: http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=6678 "Kui asju juhtis raudteemees" Maaleht, 14.september 2006
Kategooria:Eesti presidendid
Kategooria:Eesti kommunistid
Kategooria:Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmed
Kategooria:Eesti põllumajandusteadlased
Kategooria:Eesti Maaülikooli rektorid
Kategooria:Eesti Maaülikooli audoktorid
Kategooria:Riigivapi ketiklassi teenetemärgi kavalerid
Kategooria:Maarjamaa Risti ketiklassi teenetemärgi kavalerid
Kategooria:Sündinud 1928
Kategooria:Riigikogu liikmed
Kategooria:Helsingi Ülikooli audoktorid
ar:أرنولد روتل
id:Arnold Rüütel
be:Арнольд Руутэль
be-x-old:Арнольд Руўтэль
ca:Arnold Rüütel
cs:Arnold Rüütel
da:Arnold Rüütel
de:Arnold Rüütel
el:Άρνολντ Ρίιτελ
en:Arnold Rüütel
es:Arnold Rüütel
eo:Arnold Rüütel
fr:Arnold Rüütel
ga:Arnold Rüütel
gl:Arnold Rüütel
ko:아르놀드 뤼텔
io:Arnold Rüütel
it:Arnold Rüütel
he:ארנולד רוטל
ka:არნოლდ რუიტელი
lv:Arnolds Rītels
lt:Arnold Rüütel
nl:Arnold Rüütel
ja:アルノルド・リューテル
no:Arnold Rüütel
nn:Arnold Rüütel
oc:Arnold Rüütel
pl:Arnold Rüütel
pt:Arnold Rüütel
ro:Arnold Rüütel
ru:Рюйтель, Арнольд
se:Arnold Rüütel
sk:Arnold Rüütel
fi:Arnold Rüütel
sv:Arnold Rüütel
uk:Арнольд Рюйтель

Arcadius

Arcadius (Imperator Caesar Divi Theodosii Flavius ''Arcadius'' Augustus) (377 – 1. mai 408 Konstantinoopol) oli Ida-Rooma keiser 19. jaanuarist 383 1. maini 408. Ta oli Honoriuse vend ja kaasvalitseja, kes valitses Rooma impeeriumi idaosas.
Arcadius suri loomulikku surma.
Kategooria:Vana-Rooma
Kategooria:Sündinud 377
Kategooria:Surnud 408
ar:آركاديوس
an:Arcadio
id:Arcadius
bg:Аркадий
ca:Arcadi
cs:Arcadius
cy:Arcadius
da:Arcadius
de:Arcadius
el:Αρκάδιος
en:Arcadius
es:Arcadio
eu:Arkadio
fa:آرکادیوس
fr:Flavius Arcadius
fy:Arkadius
gl:Arcadio
ko:아르카디우스
hy:Արկադիոս (Բյուզանդիայի կայսր)
hr:Arkadije
it:Arcadio di Bisanzio
he:ארקדיוס, קיסר האימפריה הביזנטית
ka:არკადიუსი (ბიზანტია)
sw:Arcadius
ku:Arkadiyo
la:Arcadius
lt:Arkadijus
hu:Flavius Arcadius bizánci császár
mk:Аркадиј
mr:आर्केडियस
nl:Arcadius
ja:アルカディウス
no:Arcadius
oc:Flavius Arcadius
pl:Arkadiusz (cesarz bizantyński)
pt:Arcádio
ro:Arcadius
ru:Флавий Аркадий
sq:Arcadius
sk:Arkadius
sl:Arkadij
sr:Аркадије
sh:Arkadije
fi:Arcadius
sv:Arcadius
tl:Arcadius
th:จักรพรรดิอาร์เคดิอัส
tr:Arcadius
uk:Аркадій (візантійський імператор)
yo:Arcadius
diq:Arcadius
zh:阿卡狄奧斯

Anastasius I


Anastasius I on
kas Ida-Rooma keiser Anastasius I (keiser)
või paavst Anastasius I (paavst).
id:Anastasius I
bs:Anastazije I (čvor)
bg:Анастасий I
en:Anastasius I
es:Anastasio I
fa:آناستاسیوس یکم (ابهام‌زدایی)
fr:Anastase Ier
gl:Anastasio I
hr:Anastazije I.
he:אנסטסיוס הראשון
la:Anastasius I
nl:Anastasius I
no:Anastasius I
fi:Anastasius I
tl:Anastasius I

Alexander VIII

Aleksander_VIII

Alexander VII

Aleksander VII