Eksistentsialism

Eksistentsialism on filosoofia ja kirjanduslik vool, mis tekkis ja sai populaarseks Teine maailmasõda eelõhtul. Eksistentsialism lähtub inimese mõistmisel tema eksistentsist.
Eksistentsialismis on filosoofia ja kirjandus tihedalt omavahel põimitud. Lisaks rõhutab eksistentsialism ka vajadust rakendada mõtlemist isiklikus ja ühiskondlikus elus, sh poliitikas.
Eksistentsialismi mõjutajateks loetakse enamasti järgmisi autoreid: Friedrich Nietzsche, Fjodor Dostojevski, Franz Kafka, Blaise Pascal, Miguel de Unamuno. Oma eel-eksistentsialistlike eksistentsi-määratlustega on olnud eksistentsialismi eelkäijateks Søren Kierkegaard, Henri Bergson ja Martin Heidegger. Eksistentsialistid kritiseerivad produktiivselt näiteks Georg Wilhelm Friedrich Hegeli filosoofiat, René Descartesi, aga ka Arthur Schopenhauerit jpt.

Põhieeldused


Eksistentsialismi tähtsaimaks autoriks peetakse Jean-Paul Sartre'it. Tema käsitlusest lähtuvalt võib eksistentsialismi peamiseks eelduseks pidada sellele iseloomulikku inimese-käsitlust. Sartre'i käsitlus, mis on kokku võetud tema peateoses "Olemine ja eimiski", on mõjutatud Martin Heideggeri teosest "Olemine ja aeg".
Kui varasemas filosoofias räägiti palju inimese loomusest või tema mõistuslikust olemusest, siis eksistentsialistid vastanduvad sellele arusaamale väites, et inimene on eriline olev, kelle puhul ei eelne tema eksistentsile ehk olemasolule mingit etteantud olemust ega ideed, vaid inimene alles loob selle endale. Asi, eriti artefaktide puhul eelneb nendele idee, kavand või projekt (prantsuse keeles ''le projet''), mille järgi need valmistatakse. Inimene aga pole selline asi, eksistents pole kunagi valmis, kuna puudub mõõdupuu valmisoleku mõõtmiseks, ja on alati ebatäielik, mistõttu pole ka inimene enda jaoks kunagi täielikult haaratav. Sestap ütlevad eksistentsialistid, et inimene on maailma heidetud, ta pole maailmas kunagi päriselt kodus.
Arusaamaga eksistentsist kui inimese olemise viisist vastandutakse varasemale arusaamale inimesest, kui jumala loodud olendist, kellele on sellesama jumala poolt ette antud elu eesmärk ja väärtused, mida taotleda. Kui inimene pole loodud jumala näo järgi ega oma eelnevalt teda määravat olemust, siis on inimene vaba või isegi vabaks neetud ja peab enda olemuse üle otsustamise võtma enese kanda.
Ennast loov otsustamine väljendub valikutes, mida inimene teeb. Inimene saab teha valikuid ainult oma eksistentsi piires, st inimene on vaba valima sellel ajal, mis on tema sünni ja surma vahel, ning need valikud on eksistentsi piires lõplikud, neid saab teha ainult üks kord, iga valik on iseseisev valik inimese olemasolu mingis faasis. Vastavalt arusaamale eksistentsi ainukordsusest ning pinguldatusest sünni ja surma vahele kirjeldavad eksistentsialistid tõelist valikut endaküllasena, mis on ainult inimese enda teha, mis kuulub inimese eksistentsi kindlasse faasi, milles inimene ise otsustab ja vastutab selle valiku eest enda eksistentsi nimel, mida ta on sunnitud looma. Inimene ise visandab või projekteerib enda ja on seega enda-jaoks-olev mitte iseendas-olev.

Vabadus


Vabadus on seega eksistentsialistide arvates raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus, eksistentsi vabaduse puhul vastutus oma ainukordse olemasolu ja selle endast lähtuva loomise eest. Selle koorma kandmise mõju väljendavad eksistentsialistid selliste mõistetega nagu äng, iiveldus, hirm jne. Selliseid inimese eksistentsi määravaid komplekse, aga nende hulka kuuluvad ka vabadus, armastus jms, nimetavad eksistetnsialistid Martin Heideggeri eeskujul ka eksistentsiaalideks, mida eksistentsialistid, eriti Jean-Paul Sartre on püüdnud fenomenoloogiline filosoofia kirjeldada, st lähtuvalt inimese faktilisest maailmas-olemine mitte mõnest positivism või ratsionalism (maailmavaade) teooriast.
Kuna eksistents ei vasta inimese objektiivsus olemisele, vaid tema isiklikule, subjektiivsus olemasolule ja selle subjektiivsuse kogemise viisile, siis on eksistentsialistide jaoks loomulik elada lähtuvalt subjektiivsusest ning väljendada end subjektiivsust rõhutavatel viisidel, sh kirjanduses, kunstis jne.

Ühiskond


Sartre'i järgi teeb end eksistentsiaalselt mõistev inimene eetilisi valikuid lähtuvalt heast usust, st ta ei tee oma valikutes kunagi oma eksistentsi suhtes mööndusi. Need, kes põhjendavad oma halbu valikud sellega, et need ei mõjuta midagi, või sellega, et teised teevad ju ka nii — need lähtuvad valikute tegemisel halb usk ega ole tõelised eksistentsialistid. Viimased teavad, et oma iga oma valikuga valivad nad ühtlasi inimese, st see, missuguseks ma tahan end luua, see saab eeskujuks inimkonnale ning see tahe, mille ma oma isiklikku valikusse panen, teenib ka seda eesmärki, et luua inimest kui sellist. Selles mõttes pole minu valik kunagi ainult mind puudutav, lokaalne, vaid on globaalne. Sartre'i eetiline printsiip sarnaneb Immanuel Kanti kategooriline imperatiiv.
Eksistentsialistid panid suurt rõhku sellele, et mõtlemine peab olema seoses tegelikkusega, maailmaga, ühiskonnaga. Eksistentsialistlik mõtleja on sestap angažeeritus (prantsuse keeles ''engager'') mõtleja, st selline mõtleja, kes rakendab oma mõttetegevust ja viib seda ellu nii seoses oma lähedastega, ühiskonnaga, globaalselt jne.
Paljud eksistentsialistid on tundnud poolehoidu kommunism ühiskonnakorralduse suhtes.

Teisi tuntud ideid


Albert Camus käsitleb end eksistentsiaalselt mõistva inimese suhet ühiskonda, kultuuri.
Inimese käsitlemisel tuleb lähtuda tema täiesti isikupärasest olemisest ehk eksistentsist; inimene seisab pidevalt silmitsi eluliste valikute ning oma olemasolu piiridega (surmaga); elu, mida elatakse oma individuaalsust teadvustamata, on võõrandumine ja absurdne; absurdsust on võimalik leevendada ükskõiksust hüljates, luues ennast ja oma ühiskonda ning kaitstes inimesi elu julmuse eest; absoluutselt vaba on inimene, kes võtab endale täieliku vastutuse: julgeb ise valida ja otsustada.

Kriitikat


Eksistentsialiste on kritiseeritud, kuna nad jutlustavad individualismi ja relativiseerivad üldkehtivaid väärtusi. On leitud, et eksistentsialistid on moraalitud tegelased, kes salgavad jumalat, muudavad elu kunstiks ega oma mingeid kõlbelisi väärtusi.
Sellistele süüdistustele vastavad eksistentsialistid osutades asjaolule, et inimese vabadusega kaasneb ka vastutus. Kuigi inimene ennast täiesti endaküllaselt ja subjektiivselt loob, siiski on ta sunnitud end looma võimalikult hästi ja ilusti, kuna ta ei saa enda eksistentsi piiratust kogenuna oma loomejõudu raisata — eksistents on ainukordne ja lõppeb surmaga.
Filosoofid on eksistentsialismi kritiseerinud selle poolest, et see lõhestab inimese ja maailma suhet ning polariseerib subjekt-objekt suhe liialt ühe poole, st subjekti kasuks. Seetõttu ei pea end eksistentsialistideks nt Maurice Merleau-Ponty ja Martin Heidegger, kuigi mõlemad on oma mõtlemises tegelenud sarnaste teemadega. Eksistentsialismist mõjutatuna on selle ühekülgset polarisatsiooni püüdnud ületada nt Paul Ricœur.
Mõnikord eristatakse nendel alustel eksistentsialismi ja eksistentsifilosoofiat. Viimane on erinevalt eksistentsi ja subjekti absolutiseerivast "ismist" neutraalselt määratletud filosoofia, mis eksistentsi mõistet teatud otsustaval määral kasutab, kuid pole selles suhtes normatiivne või populistlik (angažeeritud).

Mõjutanud


Suurem jagu eksistentsialiste on ateism, kuid on olemas ka kristlikke eksistentsialiste, nt Gabriel Marcel, Karl Jaspers, Martin Buber (ja ka voolu eelkäija Søren Kierkegaard).
Eksistentsialismist on mõjutatud palju kirjanikke, nt Boris Vian, Ernest Hemingway, Eugène Ionesco, Jack Kerouac jt biitnikud, William Faulkner, Iris Murdoch jne. Eksistentsialismist mõjutatud filmirežissööridest võib nimetada Ingmar Bergmanit ja Akira Kurosawat.
ENSV pidasid 1980. aastatel end eksistentsialistideks kõik kohalikud punkarid.

Tänapäev


Eksistentsialism pole tänapäeval enam selline filosoofiline moevool nagu ta oli Teise Maailmasõja ajal ja järel. Eksistentsialistideks on end pidanud paljud kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, muusikud 20. sajandi teisel poolel.
Tänapäeva filosoofiliste moevoolude vaatenurgast, eriti postmodernism perspektiivist on eksistentsialism liiga eesmärgipärane ja positiivne ega vasta globaliseerunud hüperkultuuri eklektilisele elutunnetusele. Seega heidetakse eksistentsialismi inimesekäsitlusele ette sedasama, mida too heitis omal ajal ette varasematele inimese-käsitlustele.
Võib pakkuda, et eksistentsialismiga sarnase rolli on tänapäeva kunstnike-kirjanike seas üle võtnud veelgi radikaalsem inimkäsitlus, mis mõistab inimest lõhestununa ja valikute suhtes huvituna, kuna tal pole mitte mingit eesmärki, mille eest ta peaks vastutama — isegi mitte subjektiivset. Nt Gilles Deleuze'i mõtlemisest lähtuvalt käsitletakse inimest populaarselt kui masinlikku lineaarsetel katkestustel põhinevat olendit, kellel puudub range mina-pilt ning kelle toimimise rutiini sihiks on ühendada ja kombineerida kõike end ümbritsevat selle nimel, et luua midagi uus. Sellist inimest võib iseloomustada skisoidsus.

Olulisemad autorid


Jean-Paul Sartre
Albert Camus
Karl Jaspers

Vaata ka


Eksistentsialistlik kirjandus
Subjekt (filosoofia)
Kategooria:Filosoofia
Kategooria:Kirjandusvoolud
af:Eksistensialisme
als:Existenzialismus
am:ኅልውነት
ar:وجودية
az:Ekzistensializm
id:Eksistensialisme
ms:Eksistensialisme
bn:অস্তিত্ববাদ
zh-min-nan:Chûn-chāi-chú-gī
jv:Èksistènsialisme
be:Экзістэнцыялізм
be-x-old:Экзыстэнцыялізм
bs:Egzistencijalizam
bg:Екзистенциализъм
ca:Existencialisme
ceb:Eksistensyalismo
cs:Existencialismus
cy:Dirfodaeth
da:Eksistentialisme
de:Existentialismus
el:Υπαρξισμός
en:Existentialism
es:Existencialismo
eo:Ekzistadismo
eu:Existentzialismo
fa:اگزیستانسیالیسم
fr:Existentialisme
ga:Eiseachas
gl:Existencialismo
gan:存在主義
ko:실존주의
hy:Էքզիստենցիալիզմ
hr:Filozofija egzistencije
ia:Existentialismo
is:Tilvistarstefna
it:Esistenzialismo
he:אקזיסטנציאליזם
kn:ಅಸ್ತಿತ್ವವಾದ
ka:ეგზისტენციალიზმი
kk:Экзистенциализм
ky:Экзистенциализм
ku:Hebûnparêzî
la:Exsistentialista
lv:Eksistenciālisms
lt:Egzistencializmas
jbo:zatsi'o
hu:Egzisztencializmus
mk:Егзистенцијализам
ml:അസ്തിത്വവാദം
arz:وجوديه
mn:Экзистэнциализм
my:ဖြစ်တည်မှုပဓာနဝါဒ
nl:Existentialisme
ja:実存主義
no:Eksistensialisme
nn:Eksistensialisme
uz:Ekzistensializm
pl:Egzystencjalizm (filozofia)
pt:Existencialismo
ro:Existențialism
ru:Экзистенциализм
sc:Esistentzialismu
simple:Existentialism
sk:Existencializmus
sl:Eksistencializem
sr:Egzistencijalizam
sh:Egzistencijalizam
fi:Eksistentialismi
sv:Existentialism
ta:இருத்தலியல்
th:อัตถิภาวนิยม
vi:Chủ nghĩa hiện sinh
tr:Varoluşçuluk
uk:Екзистенціалізм
ur:موجودیت
zh:存在主义

Eesti teater

Eesti teater on teater Eestis.

Ajalugu


Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid Tallinna raekoda Terentiuse komöödiat "Androslannad". 1784. aastal rajati August von Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789. aastal kõlas eesti keel esimest korda laval (Kotzebue "Isalik ootus"). Esimene kutseline teater oli 1809. aastal avatud Tallinna Linnateater ehk Tallinna saksa teater. Aastal 1819 lavastati esimene eestikeelne etendus "Häbi sel, kes petta tahab".
Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, selle alguseks loetakse 1870. aastat, kui Vanemuine (selts)is etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". 19. sajandi lõpus juhtis Vanemuine (teater) August Wiera, kes eelistas kergeid vaatemäng ja laulumänge.
Eesti esimene maateatrimaja ehitati 1882. aastal Abram Simoni juhtimisel Toilas.
1906. aastal muudeti Vanemuine ja Estonia teater ning 1911. aastal Pärnu Pärnu teater Endla kutselisteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. Seevastu Estonia ilme määrasid pigem üksikud tähed, säravad näitlejatalendid Theodor Altermann, Paul Pinna, Erna Villmer ja Ants Lauter, kellest hiljem arenes ka võimekas teatrijuht. 1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater.
1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionism suunaga Hommikteater (töötas 1921-1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas.
1920. ja 1930. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja Eesti Draamateater) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogika tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid.
Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Eesti Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Siis alustas oma lavastaja- ja lavapedagoogitööd Voldemar Panso.

Vaata ka


Emajõe Suveteater
Teater NO99
Kategooria:Eesti teater
en:Theatre of Estonia

Eric Hobsbawm

Pilt:Eric Hobsbawm.jpg
Eric John Ernest Hobsbawm (9. juunil 1917 Aleksandria – 1. oktoober 2012 London) oli Briti ajaloolane.
Eric Hobsbawn sündis Egiptuses vene-poola päritolu Briti alama ja Austria alama pojana. Mõlemad vanemad olid juudid. Tema isa nimi oli Leopold Percy Obstbaum, aga vaimuliku vea tõttu sünnitunnistusel sai poja nimeks Hobsbawm. Ta kasvas üles Saksamaal, aga sellegipoolest rääkisid vanemad tema ja ta noorema õe Nancyga inglise keeles. Isa suri 1929 ja ema suri 1931. Kuid ta ei jäänud õega päris ilma peale, sest tema ema õde Gretl ja isa vend Sidney abiellusid omavahel ja lapsendasid Ericu ja Nancy. Nad kõik asusid 1933 elama Suurbritanniasse.
Hobsbawm oli abielus kaks korda. Esimene abielu Muriel Seamaniga kestis 1943–1951 ja sellest sündis poeg Joshua. Teisest abielust Marlene Schwartziga sündisid tütar Julia ja poeg Andy.
Hobsbawm oli pikka aega Suurbritannia Kommunistlik Partei liige, kuni see 1991 tegevuse lõpetas. Ta oli Londoni ülikooli Birkbeck College'i emeriitprofessor ning Briti Akadeemia liige.
Maailmakuulsaks sai ta nelja raamatuga maailma ajaloost: "Revolutsiooniajastu 1789–1848", "Kapitaliajastu 1848–1875", "Impeeriumiajastu 1875–1914" ja "Äärmuste ajastu".
Hobsbawm ei kirjutanud harjumuspärast ajalugu, ei esitanud fakte kronoloogilises järjekorras, vaid küsis põhjuste järele ja otsis seoseid. Ta kasutas rohkesti statistilisi andmeid ja teksti põimitud lühilood isikutest või sündmustest olid osa üldskeemist.
Ajaloolasena oli üks teemasid, millele ta keskendus, kahe samal ajal toimuva revolutsiooni analüüs: poliitiline (Suur Prantsuse Revolutsioon) ja tööstusrevolutsioon.
Ta käsitles ka nähtust, millele on andnud nime "sotsiaalne banditism" ning see tähistab olukorda, kus lihtrahvas hakkab austama ühiskonna äärealadel tegutsevaid kurjategijaid, pidades neid (tavaliselt ekslikult) vihatud keskvõimu vastu mässajateks ja revolutsionäärideks (Ned Kelly, Dick Turpin, Billy the Kid, piraadid, vennad Voitkad).
Ta avaldas paljudes ajakirjades artikleid ja esseesid, tegeledes selliste teemadega nagu barbaarsus uusaeg, töölisliikumine probleemid ning konflikt anarhismi ja kommunismi vahel. Tema viimased publikatsioonid kandsid pealkirju "Globaliseerumine, demokraatia ja terrorism" (2007), "Impeeriumist" (2008) ja esseekogumik "Kuidas muuta maailma: Marx ja marksism 1840–2009" (2010).

Välislingid


Esther Addley, http://www.guardian.co.uk/books/2012/oct/01/eric-hobsbawm-died-aged-95 "Eric Hobsbawm dies, aged 95", guardian.co.uk, 1. oktoober 2012 (nekroloog)
Kategooria:Suurbritannia ajaloolased
Kategooria:Sündinud 1917
Kategooria:Surnud 2012
ar:إريك هوبسباوم
an:Eric Hobsbawm
zh-min-nan:Eric Hobsbawm
bg:Ерик Хобсбом
ca:Eric Hobsbawm
cy:Eric Hobsbawm
da:Eric Hobsbawm
de:Eric Hobsbawm
el:Έρικ Χομπσμπάουμ
en:Eric Hobsbawm
es:Eric Hobsbawm
eo:Eric Hobsbawm
eu:Eric Hobsbawm
fa:اریک هابسبام
fr:Eric Hobsbawm
ko:에릭 홉스봄
hr:Eric Hobsbawm
io:Eric John Hobsbawm
it:Eric Hobsbawm
he:אריק הובסבאום
la:Ericus Hobsbawm
lv:Ēriks Hobsbaums
lb:Eric Hobsbawm
ml:എറിക് ഹോബ്സ്ബാം
nl:Eric Hobsbawm
ja:エリック・ホブズボーム
no:Eric Hobsbawm
nn:Eric Hobsbawm
pms:Eric Hobsbawm
pl:Eric Hobsbawm
pt:Eric Hobsbawm
ro:Eric Hobsbawm
ru:Хобсбаум, Эрик
sco:Eric Hobsbawm
sh:Eric Hobsbawm
fi:Eric Hobsbawm
sv:Eric Hobsbawm
ta:எரிக் ஹாப்ஸ்பாம்
vi:Eric Hobsbawm
tr:Eric Hobsbawm
uk:Ерик Гобсбаум
zh:艾瑞克·霍布斯邦

Eduard Ahrens

Pilt:Eduard Ahrens.jpg
Eduard Ahrens (3. aprill 1803 Tallinn – 19. veebruar 1863 Kuusalu) oli baltisaksa päritoluga kirikutegelane ja eesti keele uurija ning korraldaja.
Ta õppis 1811–1819 Tallinna toomkoolis. Tartu Ülikoolis õppis ta aastatel 1820–1823 usuteaduskonnas. Kuid kuna ta oli lõpetamise ajal (1823) liiga noor pastoriameti jaoks (puudus nõutav 25-aastane vanus), siis asus ta aastal 1824 Pikavere mõisa kodu-kooliõpetajaks. Seal tegutses ta umbes 8 aastat, õiendades aastal 1831 Eestimaa konsistooriumi ees eksami pro ministerio, rändas aastal 1832 edasiõppimise eesmärgil Saksamaale, külastas ka Prantsusmaad. Ja asus tagasi tulles uuesti koduõpetajaks Vana-Vigalasse (krahv Sieversi perekonda). Vigala kirikus ta pidas eesti keeles jutlusi.
Kuna Ahrens kutsuti aastal 1837 Kuusalu Laurentsiuse koguduse õpetajaks, siis proovijutluse pidas ta 8. augustil 1837 ja pastoriks ordineeriti ta 12. september 1837. Ida-Harju praostiks sai ta märtsis 1860.
Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843. aastal eesti keele grammatika ''Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes'' (''Tallinnamurdelise eesti keele grammatika''; 2., täiendatud trükk 1853). Selle teose järgi peetakse teda tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireform ajendiks oli püüd kirikukeelt rahvapärastada.
Ahrens märkas kirikuõpetajana rahvakeele ja kirikukeele süvenevat erinevust. 19. sajandi algul olid kirikuõpetajateks enamuses sakslased ja piiblikeel toetus saksa keel ja ladina keel grammatikale. Ahrens soovis muuta kirikukeelt rahvapärasemaks.
1853 ilmus grammatika teine trükk koos lauseõpetusega. Ahrens tegi ettepaneku minna üle vanalt kirjaviisilt soomepärasele kirjaviisile, mis sobib eesti keele hääldusega paremini. Tema poolt soovitatud uus kirjaviis hakkas levima 1860. aastate teisel poolel.
Ühiskondlikus elus oli Ahrens äge usuvõitleja ja eesti ilmalik kirjandus jäi talle võõraks. Oma keelealase tegevuse peaeesmärgiks pidas Ahrens eesti kirikukeele uurimist ja parandamist.

Kirjandus


Silva Tomingas, "Eduard Ahrens ja uus kirjaviis" – Keel ja Kirjandus 1979, nr. 12, lk. 734–740
"Uue ajastu misjonilingvist: Eduard Ahrens 200" (koguteos). Koostanud ja toimetanud Kristiina Ross . Eesti Keele Instituut ja Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2003, 525 lk.

Viited

Välislingid


http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=et&do=autor&aid=12 Eduard Ahrens (1803–1863) EEVA
Kategooria:Baltisaksa vaimulikud
Kategooria:Eestimaa vaimulikud
Kategooria:Sündinud 1803
Kategooria:Surnud 1863
Kategooria:Keeleteadlased
ru:Ааренс, Эдуард
fi:Eduard Ahrens

Enver Hoxha

Pilt:HODŽA druhá míza.jpg
Enver Hoxha hoodža (16. oktoober 1908 Gjirokastër Lõuna-Albaanias – 11. aprill 1985 Tirana) oli Albaania poliitiline ja sõjaline juht.
Ta oli Albaania peaminister 1944–1954 ja välisminister 1946–1953. Albaaniat valitsenud Albaania Tööpartei juhtis ta selle asutamisest (1941) kuni oma surmani. See võimaldas tal saada diktaatoriks. Tema võimu all sai poolfeodaalsest Albaaniast tööstusriik, kus ühiskond oli range kontrolli all. Hoxha on tuntud oma poleemika tõttu Nõukogude Liit Stalini-järgse juhtkonnaga ning Hiinaga.

Noorpõlv


Enver Hoxha isa oli islamiusku teenistuja (teistel andmetel mõisnik), kes palju aastaid elas emigrandina Ameerikas. Ema oli koduperenaine.
Hoxha lõpetas Korçë Prantsuse lütseumi, mis oli Albaania parim keskkool. 1930 saadeti Hoxha paljude teiste noorte albaanlaste kombel riikliku stipendiumiga Lääne-Euroopasse õppima, nimelt Prantsusmaale Montpellier' ülikooli, kuid ta jättis õpingud pooleli ning suundus Pariisi. Sellepärast kaotas ta oma stipendiumi. Pariisis tekkis tal kontakt Albaania kommunistidega. 1934 läks ta edasi Brüsselisse, kus ta 1934–1936 oli Albaania konsulaadi sekretär ning õppis seal ka juurat. 1936 naasis ta ülikooli lõpetamata Albaaniasse ning temast sai prantsuse keele õpetaja sellessamas lütseumis, kus ta varem oli õppinud.
Kahe maailmasõja vahel mängisid kodumaale naasnud välisüliõpilased tähtsat rolli kommunistlike gruppide loomisel kogu Albaanias. Korçë grupp oli kõige vanem ja kõige paremini organiseeritud. See oli ka ainus grupp, millel oli teatav kontakt töölisklassiga, ja plekksepp oli koos intellektuaalide Hoxha ja Nako Spiruga selle rühma väljapaistev liige.
Hoxha kõrvaldati poliitilise tegevuse pärast riigiteenistusest ja pärast Itaalia sissetungi Albaaniasse 1939 ka õpetajakohalt, sest ta keeldus astumast vastasutatud Albaania Fašistlikku Parteisse. Hoxha avas siis Tiranas tubakakaupluse, mis sai peagi kommunistliku rakukese kooskäimiskohaks.

Kommunistide võimuletulek


Kui Josip Broz Tito emissarid võtsid novembris 1941 initsiatiivi Albaania lõhenenud kommunistide gruppe ühendava organisatsiooni loomiseks, valiti Hoxha uue põrandaaluse partei (Albaania Kommunistliku Partei, aastast 1948 Albaania Tööpartei) ajutiseks peasekretäriks. Hoxha nimetati partei Keskkomitee sekretäriks ja Rahvusliku Vabastusliikumise (LNC; ''Levizja Nacional Clirimtare'') poliitiliseks komissariks. Selles liikumises domineeris Albaania Kommunistlik Partei.
Rahvuslik Vabastusarmee võitles Saksamaa vägede ning Albaania fašistlike ja feodalistlike vägede vastu.
Mais 1944 moodustati Rahvusliku Vabastusliikumise (mis oli ümber nimetatud Rahvuslikuks Vabastusrindeks) baasil ajutine valitsus, kus Hoxha oli peaministriks. Samal ajal sai ta kindralkoloneliks ja Rahvusliku Vabastusrinde ülemjuhatajaks. Hoxha jäi Albaania esimese kommunistist peaministrina võimule 1954. aastani, täites ka teisi ametikohti, kuid jäi Albaania Kommunistliku Partei (hiljem Albaania Tööpartei) juhina riigi tegelikuks juhiks.
1944. aasta oktoobriks oli Rahvuslik Vabastusrinne saavutanud kontrolli kogu Albaania üle. Vaevalt kolm aastat pärast loomist oli Albaania Kommunistlik Partei Rahvusliku Vabastusrinde kaudu võimule tulnud. Kolmveerand partei liikmetest olid väikekodanliku päritoluga intellektuaalid, kes olid saanud hariduse põhiliselt välismaal. Hoxha oli niisuguste intellektuaalide tüüpiline esindaja.

Hoxha võimuletulek


Juba enne seda, kui Albaania Kommunistlik Partei võimule tuli, puhkes parteis äge fraktsioonivõitlus Hoxha juhitud intellektuaalide ja Koçi Xoxe juhitud proletaarsema päritoluga liikmete vahel. Xoxe kritiseeris Hoxhat selle eest, et ta soosib intellektuaale ja diskrimineerib proletaarlastest liikmeid. Samuti kritiseeris ta Hoxha Lääne-orientatsiooni, sest Hoxha oli sisse seadnud diplomaatilised suhted Itaaliaga. Hoxha oli ilmselt teinud seda selleks, et Jugoslaavia tugevale mõjule Albaanias oleks vastukaal. Jugoslaavia oli väga valvas Albaania Kommunistliku Partei intellektuaalidest juhtkonna suhtes ning toetas Xoxet ja proletaarset tiiba. On alust arvata, et Xoxe püüdis julgeolekupolitsei juhina isoleerida Hoxhat ja intellektuaale partei juhtkonnas kuni Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu vahelise lõheni 1948. Xoxe pooldas ka Balkani Föderatsiooni loomist, kus Albaania pidi osalema. Ka Stalin oli algul seda plaani toetanud. Hoxha oli küll Balkani Föderatsiooni vastane, ent mitte avalikult nagu Nako Spiru. Kui Jugoslaavia ei oleks Kominformist välja heidetud, siis oleks tõenäoliselt Xoxe likvideerinud Hoxha, mitte ümberpöördult. Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu suhete katkemine juunis 1948 andis Hoxhale ajendi Nõukogude Liidu toel vabaneda Xoxest ja hävitada proletaarse tiiva. Xoxe arreteeriti 1949, mõisteti salajasel kohtuprotsessil Tito agendina süüdi ja lasti maha. Puhastused jätkusid 1951. aastani välja. Hoxha lähenes Nõukogude Liidule ja Jossif Stalinile, keda ta imetles kogu elu.
1954 loovutas Hoxha peaministri ametikoha Mehmet Shehule, kuid säilitas positsiooni partei keskkomitee esimese sekretärina.

Hoxha poliitika pärast võimu kindlustamist


Pärast vabanemist Itaalia ja Saksamaa okupatsioonist toimusid Albaania ühiskonnas ja majanduses revolutsioonilised muutused. Türgi impeeriumi ajast säilinud feodaalsuhted kaotati: maa võeti rikastelt maaomanikelt ära ning põllumajandus kollektiviseerimine. Albaania toitis lõpuks ennast peaaegu ise ära. Samal ajal arendati tööstust, mida varem peaaegu ei olnud, nii et 1980. aastad moodustas tööstus üle poole rahvuslik koguprodukt. Elekter toodi igasse maarajooni, nakkushaigused saadi kontrolli alla ning kirjaoskamatus likvideeriti.
Neid saavutusi saatis julm stalinlik taktika. Tööpartei režiim vangistas, hukkas ja küüditas tuhandeid maaomanikke, hõimujuhte, islami ja kristlus vaimulikke, kollektiviseerimisele vastu hakanud talupoegi ning parteiametnikke ja nende perekondi. Albaaniast sai totalitarism riik, kus poliitilised ja inimõigused olid jalge alla tallatud. Alles 1992 vabastati poliitvangid ja võimude metsikused said teatavaks.
Hoxha sotsiaal- ja majanduspoliitika, mis keelustas isegi eraautod, pidurdas Albaania arengut. Mõnes piirkonnas kollektiviseeritud põllumajandust isegi ei mehhaniseerimine. Hoolimata toiduainete tootmise saavutustest ja industrialiseerimine sai Albaaniast 1980. aastateks Euroopa madalaima elatustasemega riik, kuid Hoxha isolatsionism poliitika võimaldas paljudel albaanlastel arvata, et tegemist on kõige õitsvama riigiga Euroopas.
Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 20. kongressil kuulutas Nikita Hruštšov välja uue kursi, mis ei olnud Enver Hoxhale vastuvõetav. Küsimus ei olnud ainult Stalinis, vaid eelkõige poliitikas Ameerika Ühendriigid ja ülemaailmse imperialismi suhtes ning hegemonistlikes tendentsides sotsialistlike riikide suhtes.
Hruštšovi lähenemiskatse Jugoslaaviale 1955 kätkes Hoxhale isiklikult suurt ohtu, eriti sellepärast, et Hruštšov käis peale, et Xoxe rehabiliteeritaks, ja Hoxha tugev positsioon Albaania Kommunistlikus Parteis tulenes lõhest Jugoslaaviaga.
Sellised sammud Nõukogude Liidu poolt, kellega Albaania oli lähedastes suhetes ja kellelt ta oli 1948 vastu võtnud ulatuslikku abi, tugevdas Albaania Tööpartei sees Hoxha-vastast opositsiooni. Aga Hoxha ei tahtnud ega saanud muuta oma poliitilist joont, ohustamata oma positsiooni. Poliitilised vastuolud parteis lahendati puhastuste teel 1955 ja 1956 ning Hoxha poliitiliste vastaste hukkamise abil.
Kui Nikita Hruštšov 1956 hülgas Stalini liialdused, sattus Hoxha oma stalinistliku joonega Euroopas üha suuremasse isolatsiooni ning orienteerus Hiinale. 1950. aastad lõpupoole Nõukogude abi vähenes ja Albaania hakkas saama majandusabi Hiinalt. 1960 toetasid albaanlased avalikult hiinlasi Rumeenia Kommunistlik Partei kongressil Bukarestis ning Nõukogude Liidu ja Albaania suhted üha halvenesid. Nõukogude Liit proovis sel perioodil toetada Albaania Kommunistliku Partei Nõukogude-meelset fraktsiooni ning osales ettevalmistustes Hoxha-vastases relvastatud riigipöördes. Riigipööre hoiti ära ning mais 1961 leidis Tiranas aset avalik protsess, kus mitut väljapaistvat poliitikut ja ohvitseri süüdistati osavõtus Albaania Tööpartei juhtkonna vastases vandenõus. Kõik tunnistasid üles ja mõisteti süüdi. Viis inimest hukati. 81 kommunistliku ja töölispartei nõupidamisel Moskvas tegi Hoxha 16. november 1960 avalikuks oma süüdistused Nõukogude Liidu uue kursi vastu.
Pärast seda ei olnud Hoxha positsioon Albaanias enam ohustatud ning ta asus Hiina ja Nõukogude Liidu vahelises tülis kindlalt Hiina poolele. Hoxha oli oma seisukohad Hruštšovile avaldanud juba detsember 1956 ja aprillis 1957 Moskvas, mais 1959 Tiranas ja jaanuaris 1960 Moskvas, kuid ei olnud esitanud neid avalikult. 1961 katkestas Albaania suhted Nõukogude Liiduga. Stalini-järgne Nõukogude Liit kuulutati revisionism ja sotsiaalimperialism.
Hoxha suhted maoistidega ei olnud siiski täiesti sujuvad. Neil olid erinevad arusaamad "pikast rahvasõjast". Mao Zedong ja tema järgijad rõhutasid, et talurahvamaades peab ülestõus linnas toimuma revolutsioonilise sõja viimastes staadiumides ja seni käib sõda maal. Hoxha aga rõhutas, et linnu ei tohi jätta viimaseks, vaid tegevus peab käima linnas ja maal üheaegselt. Kui revolutsioonilised liikumised said hoo sisse suure maaelanikkonnaga Ladina-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias, olid need küsimused "hoxhaistide" ja maoistide vaheliste ägedate vaidluste keskmes.
Kui Hiinas oli käimas kultuurirevolutsioon, vallandas Hoxha Albaanias revolutsioonikampaaniad. Neil oli küll palju väiksem ulatus kui Hiinas ja partei ei kaotanud kontrolli sündmuste üle. Hoxha sai ka märkimisväärse isikukultuse objektiks, kuigi see ei omandanud kunagi nii suurt ulatust nagu Mao Zedongi kultus Hiinas. Sel ajal ütles Hoxha ühe ateismikampaania käigus, et albaanlase jaoks on ainsaks usuks "albanism". See ütlus sobib ka iseloomustama poliitikat, mida Hoxha üle 45 aasta jooksul ajas riigi ainupartei juhina. Hoxha joon oli äärmuslikult natsionalistlik, mis eriti väljendus suhetes Jugoslaaviaga. Suhted Jugoslaaviaga määrasid majandus- ja poliitilised suhted teiste maadega.
1967. aastal, kui Mao Zedongi kultuurirevolutsioon oli Hiinas haripunktis, kuulutas Hoxha Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks.

Isolatsioonipoliitika ja surm


Suhted Hiinaga muutusid pingelisemaks sedamööda, kuidas kasvas Mao Zedongi isikukultus, Hiina lähenes Ameerika Ühendriikidele ja teistele kapitalism riikidele ning Hiina rahvusvaheline mõju suurenes. Pärast Mao Zedongi surma 1976, sellele järgnenud vasakpoolsete kaotust Hiina parteisiseses võitluses ja Hiina veel suuremat lähenemist Läänele Albaania ja Hiina suhted jahenesid 1977–1978 ning Hoxha katkestas viimaks 1978 suhted Hiinaga. Samal aastal avaldas ta raamatu "Imperialism ja revolutsioon", kus ta väitis, et Mao Zedong ei olnud marksism-leninism ning et Hiinas ei olegi marksiste-leninlasi. Sellest ajast peale sulgus Albaania iseendasse, sest Hoxha oli kõikidest liitlastest lahti öelnud. Hoxha kuulutas, et Albaania mitte ainult ei saa oma jõududega eeskujulikuks sotsialistlikuks vabariigiks, vaid Albaania on ainus alles jäänud sotsialistlik riik maailmas.
1973 oli Enver Hoxhal südamerabandus ning kuigi ta sellest rahuldavalt paranes, hakkas tema aktiivsus sellest ajast kahanema. 1980. aastatel Hoxha tervislik seisund halvenes: ta põdes suhkurtõbi ning 1983 ja 1984 tabas teda ajuisheemia.
1981 tõmbus Hoxha aktiivsest poliitikast tagasi, kuid enne seda viis ta läbi puhastuse, milles mitu juhtivat parteiliiget ja valitsusametnikku hukati. Vaidluse käigus Albaania juhtkonnas sooritas peaminister Mehmet Shehu detsember 1981 väidetavalt enesetapu (või mõrvati). Valitsusohjad anti üle Hoxha protežeele Ramiz Aliale, kes pärast Hoxha surma 1985 südamerabanduse tagajärjel (kaks päeva enne surma langes Hoxha koomasse) tuli võimule.
Ramiz Alia ajal nii sise- kui ka välispoliitika lõdvenesid. Samal ajal kui kommunistlike parteide võim nõrgenes kogu Ida-Euroopas, loobus Albaania 1990 üheparteisüsteemist ja Albaania Tööpartei, mis oli reformitud Sotsialistlikuks Parteiks, kaotas valimised.
Enver Hoxha maeti Rahvuse märtrite kalmistule, kuid 1990 kaevati tema surnukeha sealt välja ning maeti ümber Sharra Rahvakalmistule. Punasest marmorist hauakivi tehti ümber Teine maailmasõda Albaania pinnal langenud Suurbritannia sõdurite mälestuskiviks. Hoxhat hakati nimetama diktaatoriks.
Enver Hoxha lesk mõisteti 11 aastaks vangi süüdistatuna 300 dollari omastamises, kuid vabastati 5 aasta pärast.
Enver Hoxha poeg Ilir Hoxha arreteeriti 1995 intervjuu pärast, milles ta rääkis oma isast. Teda süüdistati rahvusliku ja rassilise vaenu õhutamises ning ta mõisteti üheks aastaks vangi. Ilir Hoxha mälestused oma isast, mis teda täielikult õigustavad, avaldati Tiranas 1998. Poeg nimetab oma isa täielikuks demokraadiks.

Ametikohad


1941–1943 Albaania Kommunistliku Partei ajutise Keskkomitee juht
1942–1945 Albaania Rahvusliku Vabastusrinde esimees
1943–1954 Albaania Kommunistliku Partei (aastast 1948 Albaania Tööpartei) peasekretär
1944–1946 Albaania ajutise valitsuse juht
1944–1954 Albaania rahvaarmee ülemjuhataja
1946–1954 Albaania Rahvavabariigi Ministrite Nõukogu esimees
1946–1953 Albaania Vabariigi välisminister
1954–1985 Albaania Tööpartei Keskkomitee I sekretär

Teosed


Kõne 16. november 1960 Moskvas 81 kommunistliku ja töölispartei kohtumisel: "Lükake tagasi Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressi revisionistlikud teesid ja Hruštšovi grupi antimarksistlik hoiak! Toetage marksismi-leninismi!"
Kõne Albaania Tööpartei asutamise 20. aastapäeva ja Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 44. aastapäeva puhul Tiranas 7. november 1961
"Jugoslaavia "omavalitsus" – kapitalistlik teooria ja praktika" (1978)
"Imperialism ja revolutsioon" (1978)
"Mõtisklused Hiina kohta" (1979)
"Eurokommunism on antikommunism" (1980)
"Hruštšovistid" (1980)
"Koos Staliniga: Mälestused minu kohtumistest Staliniga" (1981)
"Angloameerika oht Albaaniale" (1982)
"Titoistid" (1982)
"'Mõtisklused Lähis-Ida kohta" (1984)
"Uue Albaania aluste rajamine" (1984)
"Kaks sõbralikku rahvast" (1985)
"Üliriigid" (1985)

Välislingid:


http://www.marxists.org/reference/archive/hoxha/ Foto
http://www.enverhoxha.net/ Fotod, heliülesvõte Hoxha kõnega Kosovo kohta, laulud
http://pgazeta.narod.ru/10_2000_6_.html Foto
http://www.leksikon.org/art.php?n=1137 Foto
http://www.enverhoxha.ru/ Enver Hoxha. His Life and Work.
Kategooria:Albaania peaministrid
Kategooria:Välisministrid
Kategooria:Sündinud 1908
Kategooria:Surnud 1985
ar:أنور خوجة
az:Ənvər Xoca
id:Enver Hoxha
be:Энвер Ходжа
bs:Enver Hoxha
br:Enver Hoxha
bg:Енвер Ходжа
ca:Enver Hoxha
cs:Enver Hodža
cy:Enver Hoxha
da:Enver Hoxha
de:Enver Hoxha
el:Ενβέρ Χότζα
en:Enver Hoxha
es:Enver Hoxha
eo:Enver Hoĝa
fa:انور خوجه
fr:Enver Hoxha
ko:엔베르 호자
hr:Enver Hoxha
io:Enver Hoxha
it:Enver Hoxha
he:אנוור הוג'ה
ka:ენვერ ხოჯა
lv:Envers Hodža
hu:Enver Hoxha
mk:Енвер Хоџа
mzn:أنور خوجه
nl:Enver Hoxha
ja:エンヴェル・ホッジャ
no:Enver Hoxha
nn:Enver Hoxha
oc:Enver Hoxha
pl:Enver Hodża
pt:Enver Hoxha
ro:Enver Hodja
ru:Ходжа, Энвер
sco:Enver Hoxha
sq:Enver Hoxha
sl:Enver Hoxha
sr:Енвер Хоџа
sh:Enver Hodža
fi:Enver Hoxha
sv:Enver Hoxha
tr:Enver Hoca
uk:Енвер Ходжа
zh:恩維爾·霍查

Euroopa

Pilt:Euroopa-maailmajagu.svg
Euroopa on maailmajagu ja looduslik-kultuuriline regioon, mis hõlmab Euraasia manner poolsaaretaolise lääneosa.
Loodusgeograafilist Euroopat piiravad põhjast Põhja-Jäämeri ääremered, läänest ja lõunast Atlandi ookean ning selle osad. Euroopa ja Aasia piir on tinglik ja üheselt määratlemata. Idas moodustavad piiri Uurali mäed (kas idajalam või veelahe), edasi lõuna poole kas Uurali jõgii või Jembi jõgi Kaspia meri ning kas Kuma-Manõtši nõgu Aasovi meri või Suur-Kaukasuse Peaahelik.
Euroopa pindala on ligikaudu 10,2 miljonit ruutkilomeetrit ning rahvaarv umbes 730 miljonit.

Liigendus


Sügavale maismaasse lõikuvate merede (Vahemeri, Läänemeri) ja lahtede tõttu on Euroopa rannajoon väga liigendatud, poolsaared (Skandinaavia, Pürenee poolsaar, Balkani poolsaar) ja saared (Briti saared, Island, Novaja Zemlja, Franz Josephi maa, Teravmäed) hõlmavad kolmandiku Euroopa pindalast.

Pinnamood


Euroopa on madal ja valdavalt tasane. Idaosas laiub ulatuslik Ida-Euroopa lauskmaa, loodes asuvad Fennoskandia tasandikud ja platood, mida läänest äärestab vanad mäed Skandinaavia mäestik. Suure osa Kesk-Euroopast hõlmavad vanad mägede kulumine keskmäestikud (Tšehhi massiiv, Reini Kiltkivimäestik, Keskmassiiv). Neist lõuna pool paikneb noored mäed kurdmäed vööde: Euroopa kõrgeim mäestik Alpid (kõrgeim tipp Mont Blanc, 4808 m), Karpaadid, Püreneed, Apenniinid ja Stara planina. Mägede vahel asub madalikke (Lombardia madalik ehk Po, Kesk-Doonau madalik ja Alam-Doonau madalik) ning kiltmaa (Meseta kiltmaa Pürenee poolsaarel). Islandil ja Lõuna-Euroopas on tegevvulkaane ning esineb maavärinaid.

Kliima


Suures osas Euroopast valitseb paraskliima, mis läänes on pehme ja mereline kliima, idaosas karmim, kuivem ja kontinentaalne kliima. Põhja- ja Lääne-Euroopa kliimat mõjutab soe Põhja-Atlandi hoovus, mistõttu talved on Põhja-Euroopas tunduvalt soojemad kui samadel laiustel Aasias ja Põhja-Ameerikas. Põhja-Jäämeri rannikul ja saartel on lähisarktiline kliima ja arktiline kliima, Lõuna-Euroopas seevastu lähistroopiline vahemereline kliima.

Siseveekogud


Enamik jõgi (Doonau, Dnepr, Rein) kuulub Atlandi ookeani valgalasse, pikim jõgi Volga (3530 km) voolab Kaspia meri ning tema vesi maailmameri ei jõua.
Järverohked piirkonnad on Põhja-Euroopa, eriti Fennoskandia (seal asuvad näiteks Laadoga, Äänisjärv ja Vänern), Poola madalik ja Põhja-Saksa madalik ning Alpid.

Taimestik


Looduslikku taimkatet on säilinud mägedes, metsavöönd ja tundravööndis ning kõrbes. Stepp on põlluks haritud.

Maavarad


Euroopas leiduvatest maavaradest on ülemaailmselt tähtsad raud, boksiit, pruunsüsi ja kivisüsi, kaalisool ja keedusool, elavhõbe, nafta ja väävel.

Rahvastik


Euroopas kõneldakse kõige rohkem slaavi keeled, germaani keeled ja romaani keeled.
Peamine usund on kristlus.

Majandus


Tiheda asustuse, rikkalike ja mitmekesiste maavarade, küllaltki soodsate loodusolude ning kauaaegse avatuse tõttu uutele tehnoloogiatele on Euroopa kujunenud üheks maailma tähtsaimaks majanduspiirkonnaks.

Riigid

Euroopa jaotamine regioonideks


ÜRO liigitus


ÜRO liigituse järgi jagatakse Euroopa neljaks regiooniks. Nad on Põhja-Euroopa, Lääne-Euroopa, Ida-Euroopa ja Lõuna-Euroopa. Kesk-Euroopa ÜRO liigituses puudub.

Eesti kooliõpikud


Eesti kooliõpikud ei ole Euroopa regioonideks jaotamisel järjepidevad. Hetkel käibivad 9. klassi õpikud pakuvad järgmist jaotust. Kirjastuse Avita oma eristab Euroopas Põhjamaad, Atlandi maad, Vahemere maad, Kesk-Euroopa, Ida-Euroopa ja Taga-Euroopa. Regioonide piirid on õpikute autoritel paigutatud jooksma mööda riigipiire. Kirjastuse Koolibri õpiku Euroopas on Põhja-Euroopa, Lõuna-Euroopa, Vahe-Euroopa, Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa. Erinevalt eelmisest on Koolibri õpiku autorid välja toonud sisemisi erinevusi mitmes Euroopa riigis – Hispaania, Itaalia ja Suurbritannia põhjapoolseid alasid peetakse lõunapoolsetest sedavõrd erinevateks, et paigutatakse teise regiooni.
Alljärgnevad kaardid näitavad Euroopa jagamist regioonideks Eestis taasiseseisvumisjärgselt ilmunud geograafia põhikooli õpikuis.
<gallery>
Pilt:KOOLIBRI93Nilson.png|Koolibri 1993. <br>Nilson, O., Tiits, H.
Pilt:KOOLIBRI93Keskpaik.png|Koolibri 1993. <br>Keskpaik, A. jt
Pilt:KOOLIBRI99.png|Koolibri 1999. <br>Tõnisson, A., Pihel, P.
Pilt:AVITA99.png‎|Avita 1999. <br>Kont, A., Rummo, T.
Pilt:KOOLIBRI05.png|Koolibri 2005. <br> Pihlak, L.-K., Tõnisson, A.
Pilt:AVITA04.png‎|Avita 2004. <br>Kukk, K.
</gallery>

Vaata ka


Euroopa ja Aasia piir
Euroopa maad
Euroopa Liit
Õhtumaa
Ida-Euroopa
Kagu-Euroopa
Kesk-Euroopa
Lõuna-Euroopa
Lääne-Euroopa
Põhja-Euroopa
Taga-Euroopa
Vahe-Euroopa

Viited

Välislingid


http://www.historyteacher.net/APEuroCourse/EHAPTOpics_WebLinksPage.htm Euroopa ajalugu
Kategooria:Euroopa
ace:Iërupa
kbd:Еуропэ
af:Europa
ak:Yurop
als:Europa
am:አውሮፓ
ang:Europe
ab:Европа
ar:أوروبا
an:Europa
arc:ܐܘܪܘܦܐ (ܝܒܫܬܐ)
roa-rup:Europa
frp:Eropa
as:ইউৰোপ
ast:Europa
gn:Europa
ay:Iwrupa
az:Avropa
bjn:Irupa
id:Eropa
ms:Eropah
bm:Eropa
bn:ইউরোপ
zh-min-nan:Europa
map-bms:Eropah
jv:Éropah
su:Éropa
ba:Европа
be:Еўропа
be-x-old:Эўропа
bcl:Europa
bi:Yurop
bar:Eiropa
bo:ཡོ་རོབ་གླིང་།
bs:Evropa
br:Europa (kevandir)
bg:Европа
bxr:Эвроп
ca:Europa
ceb:Uropa
cv:Европа
cs:Evropa
cbk-zam:Europa
sn:Europe
tum:Europe
co:Europa
cy:Ewrop
da:Europa
pdc:Eiropaa
de:Europa
nv:Béésh Bichʼahníí Bikéyah
dsb:Europa
na:Iurop
el:Ευρώπη
en:Europe
es:Europa
eo:Eŭropo
ext:Uropa
eu:Europa
ee:Europa
fa:اروپا
hif:Europe
fo:Evropa
fr:Europe
fy:Jeropa
ff:Yuroopu
fur:Europe
ga:An Eoraip
gv:Yn Oarpey
sm:Europa
gag:Evropa
gd:An Roinn-Eòrpa
gl:Europa
gan:歐洲
glk:اوروپپا
gu:યુરોપ
got:𐌰𐌹𐍅𐍂𐍉𐍀𐌰
hak:Êu-chû
xal:Европ
ko:유럽
ha:Turai
haw:‘Eulopa
hy:Եվրոպա
hi:यूरोप
hsb:Europa
hr:Europa
io:Europa
ig:Obodo Békè
ilo:Europa
ia:Europa
ie:Europa
iu:ᐃᐆᕌᑉ
os:Европæ
zu:IYurobhu
is:Evrópa
it:Europa
he:אירופה
kl:Europa
kn:ಯುರೋಪ್
pam:Europa
ka:ევროპა
csb:Eùropa
kk:Еуропа
kw:Europa
rw:Burayi
ky:Европа
sw:Ulaya
kv:Европа
kg:Mputu
ht:Ewòp
ku:Ewropa
lad:Evropa
lbe:Европа
lez:Европа
lo:ເອີລົບ
la:Europa
ltg:Europa
lv:Eiropa
to:ʻEulope
lb:Europa (Kontinent)
lt:Europa
lij:Euròpa
li:Europa
ln:Erópa
jbo:rontu'a
lg:Bulaaya
lmo:Europa
hu:Európa
mk:Европа
mg:Eoropa
ml:യൂറോപ്പ്
krc:Европа
mt:Ewropa
mi:Ūropi
mr:युरोप
xmf:ევროპა
arz:اوروبا
mzn:اوروپا قاره
cdo:Ĕu-ciŭ
mwl:Ouropa
koi:Европа
mn:Европ
my:ဥရောပ
nah:Europan
nl:Europa (werelddeel)
nds-nl:Europa (werelddeel)
ne:युरोप
new:युरोप
ja:ヨーロッパ
nap:Europa
frr:Euroopa
pih:Urup
no:Europa
nn:Europa
nrm:Ûrope
nov:Europa
oc:Euròpa
mhr:Европо
or:ଇଉରୋପ
om:Yuurooppi
uz:Yevropa
pa:ਯੂਰਪ
pfl:Europa
pnb:یورپ
pap:Oropa
ps:اروپا
km:អឺរ៉ុប
pcd:Urope
pms:Euròpa
nds:Europa
pl:Europa
pnt:Ευρώπην
pt:Europa
kaa:Evropa
crh:Avropa
ksh:Europa
ro:Europa
rmy:Europa
rm:Europa
qu:Iwrupa
ru:Европа
rue:Европа
sah:Европа
se:Eurohpá
sa:यूरोप्
sg:Aêropa
sc:Europa
sco:Europe
stq:Europa
st:Uropa
nso:Europa
sq:Evropa
scn:Europa
si:යුරෝපය
simple:Europe
sd:يُورَپ
ss:IYurophu
sk:Európa
sl:Evropa
cu:Єѵрѡпа
szl:Ojropa
so:Yurub
ckb:ئەورووپا
srn:Ropa
sr:Европа
sh:Evropa
fi:Eurooppa
sv:Europa
tl:Europa
ta:ஐரோப்பா
kab:Turuft
roa-tara:Europe
tt:Аурупа
te:ఐరోపా
tet:Europa
th:ทวีปยุโรป
vi:Châu Âu
ti:ኣውሮጳ
tg:Аврупо
tpi:Yurop
chr:ᏳᎳᏛ
chy:Hóxovê-hooma
tr:Avrupa
tk:Ýewropa
udm:Европа
uk:Європа
ur:یورپ
ug:ياۋروپا
vec:Eoropa
vep:Evrop
vo:Yurop
fiu-vro:Õuruupa
wa:Urope
zh-classical:歐羅巴洲
vls:Europa
war:Europa
wo:Tugal
wuu:欧洲
ts:Yuropa
yi:אייראפע
yo:Europe
zh-yue:歐洲
diq:Ewropa
zea:Europa
bat-smg:Euruopa
zh:欧洲

Eesti kaitsealade loend

''Siin on loetletud Eesti kaitsealad (rahvuspark, looduskaitseala, maastikukaitsealad ehk looduspargid, kaitsealused park, kaitsealused puistud, hoiualad ja kohaliku omavalitsuse objektid). Nimestik kajastab ka Eesti kaitsealuseid üksikobjekte. Loe ka Eesti looduskaitsest üldiselt.
31. detsember 2010 seisuga oli Eestis kokku 3565 kaitstavat loodusobjekti, nendest: 131 looduskaitseala, 150 maastikukaitseala, 5 rahvusparki, 116 vana ehk uuendamata kaitsekorraga ala, 537 parki ja puistut, 344 hoiuala, 1073 püsielupaika, 14 kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavat loodusobjekti, 1197 kaitstavat looduse üksikobjekti.
__NOTOC__

A


Aardla järve botaanilis-ornitoloogiline kaitseala
Abruka looduskaitseala
Aegna rändrahnud; Lemmikneeme (Lemmiku) kivikülv (Harju maakond Tallinn)
Aegna saar (Harju maakond Tallinn)
Aegna saare maastikukaitseala
Aela-Viirika sookaitseala
Agusalu looduskaitseala (Ida-Viru maakond Illuka vald)
Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala (Põlva maakond Vastse-Kuuste vald)
Aidu looduskaitseala (Jõgeva maakond Põltsa maakond vald)
Ainja maastikukaitseala (Viljandi maakond Karksi vald)
Akste looduskaitseala (Põlva maakond Vastse-Kuuste vald)
Alam-Pedja looduskaitseala (Tartu maakond Laeva vald)
Alatskivi-Padakõrve looduskaitseala (Tartu maakond Alatskivi vald)
Alatskivi maastikukaitseala (Tartu maakond Alatskivi vald)
Alema looduskaitseala (Harju maakond Nissi vald)
Alliku liigikaitseala
Allikukivi koopad ja allikad
Allirahu looduskaitseala
Ammassaare mägi
Andsu järvede maastikukaitseala (Võru maakond Võru vald)
Angasilla hoiuala
Anija looduskaitseala (Harju maakond Anija vald)
Anne looduskaitseala
Anumägi
Aruküla koopad
Aseri maastikukaitseala
Atla raba
Audru roostik
Aula karstiala
Avaste looduskaitseala (Pärnu maakond Koonga vald)

E


Ebavere maastikukaitseala (Lääne-Viru maakond Väike-Maarja vald)
Elva-Vitipalu maastikukaitseala (Tartu maakond Nõo vald)
Emajõe-Suursoo maastikukaitseala (Tartu maakond Luunja vald)
Emumäe maastikukaitseala (Lääne-Viru maakond Rakke vald)
Endla looduskaitseala
Esna maastikukaitseala

H


Haanja looduspark (Võru maakond Haanja vald)
Haapsalu vanalinna muinsuskaitseala (Lääne maakond Haapsalu)
Hageri-Sutlema rannamoodustised
Hiie tammiku kaitseala
Hiiumaa laidude maastikukaitseala (Hiiu maakond Pühalepa vald)
Hiiu madala hoiuala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Hirmuste hoiuala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Hino maastikukaitseala
Holdre männikud

I


Iganõmme maastikukaitseala (Rapla maakond Märjamaa vald)
Ihamaru looduskaitseala
Iidva looduskaitseala
Iigaste park (Valga maakond Tõlliste vald)
Iisaku pargimets (Ida-Viru maakond Iisaku vald)
Iisaku s. park (Ida-Viru maakond Iisaku vald)
Ikepera liigikaitseala (Viljandi maakond Karksi vald)
Illuka park (Ida-Viru maakond Illuka vald)
Illuste park (Pärnu maakondVarbla vald)
Ilmatsalu park (Tartu maakond Tähtvere vald Ilmatsalu)
Ilumetsa kuusik; Sügavhaua kuusik (Põlva maakond Veriora vald Kikka küla)
Imastu park parkmetsaga (Lääne-Viru maakond Kadrina vald Imastu küla)
Imsi järv (Rapla maakond Kehtna vald)
Imukvere parkmets ja puistud (Jõgeva maakond Palamuse vald)
Ingliste park (Rapla maakond Kehtna vald)
Inju park parkmetsaga (Lääne-Viru maakond Vinni vald)
Intsikurmu metsapark; (Intsikurmu mets ja lagendik) (Põlva maakond Põlva)
Issaku metsapark; (Issaku park) (Tartu maakond Võnnu vald Issaku küla)

J


Jaandi hoiuala
Jalase maastikukaitseala (Rapla maakond, Raikküla vald)
Juminda-Suurekõrve sihtkaitsevöönd
Jõempa kurisud
Jõepere veskiallikad (ka Kalevipoja allikad)
Jäneda allikad
Järlepa järv
Järve luidete maastikukaitseala
Järveküla looduskaitseala (Viljandi maakond, Tarvastu vald)
Järveotsa maastikukaitseala
Järvevälja maastikukaitseala (Ida-Viru maakond, Tudulinna vald)
Järve luidete maastikukaitseala
Järvselja looduskaitseala
Jäärumetsa looduskaitseala

K


Kaali maastikukaitseala (Saare maakond Pihtla vald)
Kaansoo mesimuraka kasvuala
Kabelimägi e. Kalevipoja iste
Kabli looduskaitseala
Kahvena looduskaitseala
Kalita looduskaitseala
Kalbuse liigikaitseala
Kalevipoja künnivagu
Kallaste maastikukaitseala (Hiiu maakond Pühalepa vald)
Kalli maastikukaitseala
Kalli-Nedremaa puisniit
Kallukse maastikukaitseala (Lääne-Viru maakond Kadrina vald)
Kalmistu paljand; (Tartu Devoni paljand)
Kanahaua sulglohk
Kareda looduskaitseala
Karinõmme looduskaitseala
Karksi maastikukaitseala (ürgorg)
Karula Pikkjärve maastikukaitseala (Valga maakond)
Karula rahvuspark
Kassinurme linnamägi
Kasti maastikukaitseala (Saare maakond Kaarma vald)
Kastna maastikukaitseala
Kaubi kaasik
Kaugatoma-Lõo maastikukaitseala (Saare maakond Salme vald)
Kaunispe hoiuala
Kavilda ürgorg
Kebjamägi (Kabjamägi)
Keema järved
Keeri-Karijärve looduskaitseala
Kellavere maastikukaitseala (Lääne-Viru maakond Laekvere vald)
Kergu looduskaitseala
Kesknõmme looduskaitseala
Kesselaiu maastikukaitseala (Saare maakond Muhu vald)
Kesu sookaitseala
Kiigumõisa maastikukaitseala
Kiisa mikrokaitseala
Kiltsi allikad
Kiltsi park
Kirikumäe maastikukaitseala (Võru maakond Vastseliina vald)
Kisejärve maastikukaitseala (Võru maakond Misso vald)
Kivikupitsa mägi; Kivikupitse mägi
Kivikülv; Aruküla kivikülv
Kivimurru männik
Kivinõmme maastikukaitseala (Ida-Viru maakond Illuka vald)
Kivisaare liigikaitseala
Kuiaru looduskaitseala
Kurese maastikukaitseala
Koigi maastikukaitseala
Koiva-Mustjõe maastikukaitseala
Kolga lahe maastikukaitseala (Harju maakond Kuusalu vald)
Kolga looduskaitseala
Kollase nartsissi kasvukoht; (looduslik kollase nartsissi kasvukoht)
Koluvere saar
Konguta looduskaitseala
Koonga tammik
Koorküla looduskaitseala
Koorküla põlispuud
Koorunõmme looduskaitseala (Saare maakond Mustjala vald)
Kopli tammed
Kosemäe mets
Kostivere karstiala
Kostivere maastikukaitseala (Harju maakond Jõelähtme vald)
Kuimetsa karstiala; (Kuimetsa urked)
Kukka maastikukaitseala (Hiiu maakond Pühalepa vald)
Kullamäe maastikukaitseala (Viljandi maakond Tarvastu vald)
Kura kurgu hoiuala
Kuremaa kaitseala
Kuressaare vanalinna muinsuskaitseala
Kurgja-Linnutaja talu maa-ala
Kuri-Hellamaa hoiuala (Hiiu maakond Pühalepa vald)
Kurimetsa looduskaitseala (Viljandi maakond Karksi vald)
Kurisoo looduskaitseala
Kurtna maastikukaitseala (Ida-Viru maakond Illuka vald)
Kuulmajärve maastikukaitseala
Kõnnumaa maastikukaitseala (Rapla maakond Kehtna vald)
Kõpu looduskaitseala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Kõpu-Vaessoo hoiuala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Kõrgessaare maastikukaitseala (Hiiu maakondKõrgessaare vald)
Kõrgessaare-Mudaste hoiuala (Hiiu maakondKõrgessaare vald)
Kõrvemaa maastikukaitseala (Järva maakond Albu vald)
Kägi pirnipuud
Käina lahe-Kassari maastikukaitseala (Hiiu maakond Käina vald)
Kämbla looduskaitseala (Harju maakond Kose vald Saula küla)
Käntu-Kastja hoiuala
Kärdla linnapark (Hiiu maakond Kärdla linn)
Kärdla rannapark (Hiiu maakond Kärdla linn)
Kääpa maastikukaitseala
Kübassaare maastikukaitseala
Kürema kivikülv

L


Laane tammed
Lahemaa rahvuspark (Lääne-Viru maakond Vihula vald)
Laidevahe looduskaitseala (Saare maakond Pihtla vald ja Valjala vald)
Laidu saare looduskaitseala (Saare maakond Mustjala vald)
Laikmaa kadakad
Laiksaare looduskaitseala (Pärnu maakond)
Laiksaare männik
Langevoja joa kaitseala
Linnumängu hoiuala (Raplamaakond, Käru vald)
Laukesoo maastikukaitseala (Harju maakondKõue vald)
Laulasmaa maastikukaitseala
Laulaste looduskaitseala
Lehtsaare looduskaitseala (Viljandi maakond Suure-Jaani vald)
Leidissoo looduskaitseala (Lääne maakond Noarootsi vald)
Leigri looduskaitseala (Hiiu maakondKõrgessaare vald)
Lepakõrve ja Küdema kurisud
Lepna tammik
Leppoja looduskaitseala (Viljandi maakond)
Letipea maastikukaitseala (Lääne-Viru maakond Viru-Nigula vald)
Lihula maastikukaitseala (Lääne maakond Lihula vald)
Lihula vanima asustuse muinsuskaitseala
Liigikaitseala (Tõstamaa)
Liiva-Putla looduskaitseala
Lillepi park (Harju maakond Tallinn)
Lindi looduskaitseala (Pärnu maakond Tõstamaa vald)
Lindmetsa hoiuala
Lindmetsa maastikukaitseala
Linnulahe kaitseala
Linnumängu hoiuala (Rapla maakond, Käru vald)
Linnuraba looduskaitseala
Linnutaja linnamägi
Loode tammik
Loodenina rand
Loodi looduspark (Viljandi maakond Pärsti vald)
Luhasoo maastikukaitseala (Võru maakond Rõuge vald)
Luhastu hoiuala (Hiiu maakond Pühalepa vald)
Luidja maastikukaitseala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Luitemaa looduskaitseala
Lustimägi
Luusika looduskaitseala
Lähkma looduskaitseala
Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala
Läänemaa Suursoo maastikukaitseala (Harju maakond Padise vald)
Lüllemäe sanglepp (Valga maakond, Karula vald)
Lümandu maastikukaitseala
Lüsingu maastikukaitseala
Lüütre oru kaitseala

M


Maapaju looduskaitseala
Madissaare looduskaitseala
Mahtra looduskaitseala
Mahtra raba
Mahu-Rannametsa looduskaitseala
Maiorg; (Maiorg (idanõlv))
Malluste männikud
Manija maastikukaitseala (Pärnu maakond Tõstamaa vald)
Marjalaid
Marimetsa looduskaitseala (Lääne maakond Kullamaa vald)
Maruoru looduskaitseala (Põlva maakond Kanepi vald)
Matsalu rahvuspark
Matsi-Kärneri tammik
Meelva maastikukaitseala (Põlva maakond Räpina vald)
Meenikunno maastikukaitseala (Põlva maakond Veriora vald)
Metsapoole botaanilis-zooloogiline kaitseala
Metsaääre looduskaitseala
Metsõunapuude kasvukoht
Mihka-Jüri allikad
Mihkli looduskaitseala (Pärnu maakond Koonga vald Mihkli küla)
Mihkli salumägi
Mukri maastikukaitseala (Rapla maakond Kehtna vald)
Muraka looduskaitseala (Ida-Viru maakond Iisaku vald)
Muraste looduskaitseala
Mustallika looduskaitseala
Mustoja maastikukaitseala (Põlva maakond Värska vald)
Muti maastikukaitseala (Viljandi maakondTarvastu vald)
Mõdriku-Roela maastikukaitseala
Mõisamõtsa looduskaitseala
Mõntu park
Mäealuse maastikukaitseala (Viimsi vald)
Mäesuitsu pärn
Mäetaguse maastikukaitseala
Mäkumägi
Märjamaa järtade maastikukaitseala (Rapla maakond Märjamaa vald Kõrtsuotsa ja Nõmmeotsa küla)
Mügramägi

N


Naage maastikukaitseala
Naissaare looduspark (Harju maakond Viimsi vald)
Naissoo looduskaitseala (Naissoo tammik)
Narva jõe kanjoni maastikukaitseala (Ida-Viru maakond Narva)
Navesti maastikukaitseala (Viljandi maakond Suure-Jaani vald)
Neeruti maastikukaitseala (Lääne-Viru maakond Kadrina vald)
Nehatu looduskaitseala (Lääne maakond Hanila vald)
Neitsipere allikad (Märjamaa vald)
Nigula looduskaitseala (Pärnu maakond Häädemeeste vald)
Niidiaia tammik
Niidu maastikukaitseala
Niinsoni looduskaitseala (Harju maakond Anija vald)
Niklusemäe kaitseala (Niklusemägi; Karula vald)
Nõmme raba looduskaitseala (Järva maakond Türi vald)
Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala (Harju maakond Tallinn Mustamäe)
Nõva maastikukaitseala (Harju maakond Padise vald)
Närska botaaniline mikrokaitseala
Nätsi-Võlla looduskaitseala (Pärnu maakond Audru vald)

O


Odalätsi allikad
Odalätsi luidestik
Ohepalu looduskaitseala (Lääne-Viru maakond Kadrina vald)
Ohessaare maastikukaitseala (Saare maakond Torgu vald)
Oja liigikaitseala
Ojasoo männid
Ontika maastikukaitseala (Ida-Viru maakond Kohtla vald)
Oore männikud
Oosla maa
Orhideede kasvukoht
Orkjärve looduskaitseala
Oru pargi maastikukaitseala (Ida-Viru maakond Toila vald)
Osmussaare maastikukaitseala (Lääne maakond Noarootsi vald)
Otepää looduspark (Valga maakond Otepää vald)

P


Paadenurme looduskaitseala (Lääne-Viru maakond Laekvere vald)
Paadrema looduskaitseala (Pärnu maakond Varbla vald)
Padakõrve looduskaitseala
Padaoru maastikukaitseala
Pae maastikukaitseala
Paeala; Luiga karstunud paeala
Paganamaa maastikukaitseala (Võru maakond Varstu vald)
Pahnimägi
Paide vanalinna muinsuskaitseala (Järva maakond Paide)
Pajaka maastikukaitseala
Pajusti tammik
Pakri maastikukaitseala (Harju maakond Paldiski linn)
Palamulla karstiala
Palivere pooppuu
Pamma maalinn nn. Kooljamäed
Pandivere veekaitseala
Panga maastikukaitseala (Saare maakond Mustjala vald)
Pangodi maastikukaitseala (Tartu maakond Kambja vald)
Pangodi mäed
Paope looduskaitseala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Paope-loo hoiuala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Papioru maastikukaitseala (Viljandi maakond Olustvere vald)
Paraspõllu looduskaitseala (Harju maakond Raasiku vald)
Parika looduskaitseala (Viljandi maakond Olustvere vald)
Parmu looduskaitseala (Võru maakond Misso vald)
Paunküla maastikukaitseala (Harju maakond Kõue vald)
Peetri jõe maastikukaitseala
Peipsiveere looduskaitseala
Pidapa vana mänd (Rapla maakond, Käru vald)
Pihla-Kaibaldi looduskaitseala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Pihla-Kurisu hoiuala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Piirissaare maastikukaitsealae
Piiumetsa maastikukaitseala
Pikassilla palu
Pilkuse maastikukaitseala (Rapla maakond Vigala vald)
Pirita jõeoru maastikukaitseala (Harju maakond Tallinn)
Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala (Võru maakond Meremäe vald)
Piusa koobastiku looduskaitseala (Põlva maakond Orava vald)
Porkuni maastikukaitseala
Porsiku kadakad
Prandi looduskaitseala
Prangli maastikukaitseala (Harju maakond Viimsi vald)
Prassi hoiuala (Hiiu maakond Emmaste vald)
Prigentimägi (Anumägi)
Puhatu looduskaitseala (Ida-Viru maakond Illuka vald)
Puhtu-Laelatu looduskaitseala (Lääne maakond Hanila vald)
Põhja-Kõrvemaa maastikukaitseala (Harju maakond Anija vald)
Pähklisaare maastikukaitseala (Tartu maakond Luunja vald)
Pähni looduskaitseala
Päite maastikukaitseala
Pärdi mägi
Pärnu jõe saare looduskaitseala
Pärnu rannaniidu looduskaitseala
Pärnu rannaroostik
Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala (Pärnu maakond Pärnu)
Pühalepa hoiuala (Hiiu maakond Pühalepa vald)
Pühametsa looduskaitseala

R


Rabivere maastikukaitseala
Rahkvälja maastikukaitseala
Raikküla-Pakamäe maastikukaitseala (Rapla maakond Raikküla vald)
Rakvere tammiku maastikukaitseala (Lääne-Viru maakond Rakvere)
Rakvere Vallimägi
Rakvere vanalinna muinsuskaitseala (Lääne-Viru maakond Rakvere)
Rannamõisa maastikukaitseala (Harju maakond Harku vald)
Rannaniidi pankade maastikukaitseala (Saare maakond)
Rattagu looduskaitseala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Raudna looduskaitseala (Viljandi maakond Pärsti vald)
Rava maastikukaitseala (Järva maakond Ambla vald)
Reastvere linnamägi
Rebala muinsuskaitseala (Harju maakond Jõelähtme vald)
Rebase ja Tori tammikud
Riidaja männikud
Roosna-Alliku maastikukaitseala
Rubina looduskaitseala
Ruila looduskaitseala
Rumbi looduskaitseala (Rapla maakond Käru vald)
Rutu maastikukaitseala (Viljandi maakond Karksi vald)

S


Saarjõe maastikukaitseala
Saarjärve looduspark
Salajõe maastikukaitseala (Lääne maakond Oru vald)
Sanga looduskaitseala
Sangelaiud (Sangelaiu kaitseala)
Sarve maastikukaitseala (Hiiu maakond Pühalepa vald)
Savalduma karstiala
Seli-Angerja servamoodustised
Selja jõe maastikukaitseala
Selja-Põdra hoiuala
Sepaste maastikukaitseala (Hiiu maakond Emmaste vald)
Siiraku looduskaitseala
Silma looduskaitseala (Lääne maakond Noarootsi vald)
Silmsi looduskaitseala
Siplase looduskaitseala
Sirtsi looduskaitseala (Lääne-Viru maakond Rägavere vald)
Smolnitsa maastikukaitseala (Ida-Viru maakond Alajõe vald)
Sookuninga looduskaitseala (Pärnu maakond Tali vald)
Soomaa rahvuspark (Viljandi maakond Suure-Jaani vald)
Soontaga looduskaitseala
Soo-otsa looduskaitseala
Sorgu saare kaitseala
Struuga maastikukaitseala
Suigu looduskaitseala (Lääne-Viru maakond Vinni vald)
Suuremõisa mõisa park (Hiiu maakond Pühalepa vald)
Suureranna hoiuala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Sämi maastikukaitseala
Säärenõmme looduskaitseala (Saare maakond Orissaare vald)

T


Taarikõnnu looduskaitseala (Pärnu maakond Vändra vald)
Tagamõisa puisniit
Tahkuna looduskaitseala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Tallinna vanalinna muinsuskaitseala (Harju maakond Tallinn)
Tamme paljand
Tammiku looduskaitseala (Harju maakond Kose vald)
Tammiku tammik; (Oru tammik)
Tareste maastikukaitseala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Tartu vanalinna muinsuskaitseala (Tartu maakond Tartu)
Teesu looduskaitseala
Tellise looduskaitseala
Teringi maastikukaitseala (Viljandi maakond Karksi vald)
Tihu maastikukaitseala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald)
Tikste maastikukaitseala
Tilga maastikukaitseala (Hiiu maakond Emmaste vald)
Tilleoru maastikukaitseala
Tillniidu looduskaitseala (Rapla maakond Kehtna vald)
Timmase looduskaitseala (Võru maakond Võru vald)
Tolkuse looduskaitseala
Tonja-Värska kaitseala; Tonja-Karisilla-Värska looduspark
Toolse looduskaitseala
Tori põrgu
Trepimägi
Tudusoo looduskaitseala (Lääne-Viru maakond Vinni vald)
Tudusoo maastikukaitseala (Lääne-Viru maakond Laekvere vald)
Tuhala maastikukaitseala (Harju maakond Kose vald)
Tuhu maastikukaitseala (Lääne maakond Hanila vald)
Tuiu-Paka kurisud (4)
Tupenurme pank
Tõrasoo looduskaitseala
Tõstamaa maastikukaitseala (Pärnu maakond Tõstamaa laiud (Heinlaid (Tõstamaa laht), Kivilaid))
Tündre looduskaitseala (Viljandi maakond Karksi vald)
Türi maastikukaitseala
Türisalu maastikukaitseala (Harju maakond Harku vald)

U


Ubari maastikukaitseala
Udria maastikukaitseala (Ida-Viru maakond Vaivara vald)
Udria jõe org ja parkmets (Ida-Viru maakond Vaivara vald)
Udria kivikülv (Ida-Viru maakond Vaivara vald)
Uhaku karstiala
Uhtju looduskaitseala (Lääne-Viru maakond Vihula vald)
Uljaste oos koos Uljaste järvega
Undama soo hoiuala (Hiiu maakond Pühalepa vald)
Ura maastikukaitseala
Uue-Võidu maastikukaitseala (Viljandi maakond Saarepeedi vald)
Uueveski maastikukaitseala (org ja männik)
Uulu rannamännikud; Surju rannametsad

V


Vaemla mõisa park (Hiiu maakond Käina vald)
Vahenurme looduskaitseala (Pärnu maakond Halinga vald)
Vahtrepa maastikukaitseala (Hiiu maakond Pühalepa vald)
Vaimõisa park koos lehisegrupiga (Rapla maakond Märjamaa vald)
Vaiste looduskaitseala
Vaitka männik
Vaivara maastikukaitseala (Ida-Viru maakond Vaivara vald)
Valga linnatuumiku muinsuskaitseala (Valga maakond Valga)
Valgejärve maastikukaitseala (Harju maakond Nissi vald)
Valgesoo maastikukaitseala (Põlva maakond Vastse-Kuuste vald)
Vanajõe hoiuala (Hiiu maakond Kõrgessaare vald,Emmaste vald)
Vanamõisa lahe hoiuala (Hiiu maakond Emmaste vald)
Vanamõisa männik
Vapramägi
Varangu looduskaitseala
Varbla laiud
Varbola vanad rannamoodustised; Varbola pinnavormide kaitseala
Vardi looduskaitseala (Rapla maakond Märjamaa vald Varbola küla)
Vardja aluskivimi paljand; Vardja kosk
Varsaallikad
Varesemägede maastikukaitseala (Viljandi maakond Saarepeedi vald)
Vaskjõe looduskaitseala
Vellavere Kogrejärv ja Kullamägi
Vellavere Külajärv; (Vellavere järv)
Verijärve maastikukaitseala (Võru maakond Võru vald)
Vesitükimaa hoiuala
Vesitükimaa laiud
Veski looduskaitseala (Põlva maakond Kõlleste vald)
Vetiku allikad; Vetiku Söeoru allikad e. Vanajärve allikad
Viidumäe looduskaitseala (Saare maakond Lümanda vald)
Viieristi looduskaitseala (Saaremaa Torgu vald)
Viilupi hoiuala (Hiiu maakond Pühalepa vald)
Viinamäetigude esinemispaik
Viitna maastikukaitseala (Lääne-Viru maakond Kadrina vald)
Vilina linnamägi
Vilivalla hoiuala (Hiiu maakond Pühalepa vald)
Viljandi maastikukaitseala (Viljandi maakond Viljandi)
Viljandi vanalinna muinsuskaitseala (Viljandi maakond Viljandi)
Vilsandi rahvuspark (Saare maakond Kihelkonna vald)
Vinni tammik; Vinni-Pajusti tammik
Viruorg
Virussaare rabasaar
Vooremaa maastikukaitseala
Vormsi maastikukaitseala (Lääne maakond Vormsi vald)
Vulbi maastikukaitseala (Järva maakond Albu vald)
Võhandu jõe ürgorg
Võhma kivikülv
Võidumägi
Võlumäe-Linnamäe maastikukaitseala
Võnsi männik
Võru vanalinna muinsuskaitseala (Võru maakond Võru)
Võsu-liivsibula kasvukoht; (Tepripalu männik; looduslik mägisibula levikuala)
Võtikvere looduskaitseala
Väike-Palkna maastikukaitseala (Võru maakond Haanja vald)
Väinamere hoiuala (Hiiu maakond)
Välgi looduskaitseala
Vääna maastikukaitseala (Harju maakond Harku vald)
Väätsa looduskaitseala

Õ


Õisu maastikukaitseala (Viljandi maakond Halliste vald)
Õvi kivikülv

Ä


Ännikse looduskaitseala
Äntu maastikukaitseala

Ö


Örde allikad (Ulmu allikad)

Ü


Ülgase looduskaitseala
Üügu maastikukaitseala (Saare maakond Muhu vald)

Vaata ka


Eesti puude loend

Viited


Kategooria:Eesti kaitsealad
Kategooria:Eesti geograafia loendid
en:List of protected areas of Estonia

Euroopa Liit

Pilt:Flag_of_Europe.svg]]
Pilt:EU27-2007_European_Union_map.svg
Euroopa Liit on põhiliselt Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on 27 liikmesriiki. Euroopa Liidul on nii valitsustevahelisus kui ka rahvusülesus organisatsiooni elemente.
Euroopa integratsiooni alguseks peetakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamist 1951. aastal ning Rooma leping sõlmimist 1957. aastal Belgia, Hollandi, Itaalia, Luksemburgi, Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Rangemalt võttes rajati Euroopa Liit 1993. aastal Maastrichti lepinguga.
Euroopa Liidu riikide ühtlustatud seadusandlus peab tagama kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise Euroopa Liidu piires. Seitseteist liikmesriiki on võtnud tarvitusele ühisvaluuta euro.
Euroopa Liidu liikmesriigid on Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Itaalia, Iirimaa, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Suurbritannia, Taani, Tšehhi, Ungari.

Ajalugu


1945–1958


9. mail 1950 pani Robert Schuman aluse Euroopa Liidule esitades solidaarsusel põhineva Euroopa ühendamise idee, mis nägi ette Teine maailmasõda järgse Euroopa ühinemist. Schumani deklaratsiooniga tehti ettepanek luua Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), mis sai tegelikkuseks 18. aprillil 1951. aastal sõlmitud Pariisi lepinguga. Seega Euroopa lõimumisprotsessi alguseks võibki lugeda 1951. aastat, mil sõlmiti Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping (leping jõustus 1952). Rahu nimel ühinesid kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Selle sammuga allutati söe- ja terasetootmine ühisele organile, et muuta sõjapidamine nimetatud riikide vahel praktiliselt võimatuks. Eesmärk oli kindlustada rahu võitjate ja võidetute vahel Teise maailmasõja järgses Euroopas ning ühendada nad võrdsete partneritena, kes teevad koostööd ühistes institutsioonides.
Koostöö erinevates valdkondades laienes veelgi, kui 25. märtsil 1957 allkirjastati Roomas Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) asutamislepingud. EMÜ tähendas ulatuslikumat ühist turgu, hõlmates suurel arvul kaupu ja teenuseid. Tollimaksud kaotati täielikult 1. juulil 1968 ja samal kümnendil töötati välja ühine poliitika, eelkõige kaubandus-, põllumajanduspoliitika. ESTÜ, EMÜ ja EURATOM olid eri organisatsioonid. Et aga neisse kuulusid samad riigid ja neil olid ühised juhtorganid, kutsuti neid Euroopa Ühendusteks.

1958–1973


Ettevõtmine oli sedavõrd edukas, et Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik otsustasid ühendusega liituda. Esimene laienemine, mis kasvatas liikmete arvu kuuelt üheksale, toimus 1973. aastal. Samal ajal hakati rakendama uut sotsiaal- ja regionaalpoliitikat ning 1975. aastal asutati Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF).

1973–1993


1979. aasta juuni tähendas Euroopa Ühendusele olulist edasiminekut – toimusid esimesed otsesed ja üldised Euroopa Parlament valimised. Valimisi korraldatakse iga viie aasta järel.
1981. aastal liitus ühendusega Kreeka, 1986. aastal järgnesid Hispaania ja Portugal. Sellega suurenes ühenduse kohalolek Lõuna-Euroopas ja muutus pakiliseks vajadus laiendada piirkondliku abi programmide ulatust.
1980ndad alguse ülemaailmne majanduslangus tõi kaasa europessimismi laine. Uus lootus tärkas, kui Jacques Delors’i juhitud Euroopa Komisjon avaldas 1985. aastal valge raamatu, mis seadis paika ajakava ühisturu kujundamise lõpuleviimiseks 1. jaanuariks 1993. Ühendus kinnitas selle auahne eesmärgi ühtses Euroopa aktis, mis allkirjastati 1986. aasta veebruaris ning mis jõustus 1. juulil 1987. Berliini müüri langemine 1989. aastal muutis jõuliselt Euroopa poliitilist kujunemist. See päädis Saksamaa taasühinemisega 3. oktoober 1990 ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vabanemisega Nõukogude Liit kontrolli alt. NSV Liit lagunes 1991. aasta detsembris.
Samal ajal pidasid liikmesriigid läbirääkimisi uue Euroopa Liidu lepingu üle, mille Euroopa Ülemkogu (koosneb liikmesriikide presidentidest ja/või peaministritest) võttis vastu 1991. aasta detsembris Maastrichtis. Maastrichti leping jõustus 1. november 1993. Lepinguga lisati senisesse süsteemi uusi valitsustevahelise koostöö vorme ning loodi Euroopa Liit (EL).
Maastrichti leping lõi tol ajal eksisteeriva "kolmesambalise" Euroopa Liidu:
Esimese samba moodustavad Euroopa Ühendused. Sinna kuuluvad ühisturg, majandus- ja rahaliidu nõuded, samuti liidu lisapädevused teatud valdkondades nagu liidu kodakondsus, keskkond, teadustöö, haridus ja koolitus.
Liidu teine sammas võimaldab teha koostööd ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas.
Kolmandas sambas on liidu justiits- ja siseküsimuste poliitika, mille alla omakorda kuuluvad varjupaiga- ja immigratsiooniküsimused, juriidiline koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades ningtolli- ja politseikoostöö terrorismi, narkokaubanduse ja pettuse vastu võitlemisel

1993–


Pilt:Euro banknotes.png]]
1. jaanuaril 1995 viis Euroopa uudne dünaamilisus ja geopoliitilised muutused veel kolm riiki – Austria, Rootsi ja Soome liitumisele. Selleks ajaks oli Euroopa Liit seadnud uue sihi – luua ühisraha. 1999. aastal võeti euro kasutusele sularahata tehingutes ning kolm aastat hiljem tuli euro paberraha ja euromündid käibele 12 Euroopa Liidu riigis (eurotsoonis). Nüüdseks on euro USA dollari kõrval üks maailma juhtivaid valuutasid, mida kasutatakse maksete tegemisel ja reservide loomisel.
Praegu tuleb eurooplastel lahendada üleilmastumisega seotud probleeme. Uued tehnoloogiad ja Interneti plahvatuslik areng muudavad maailma majandust, kuid toovad kaasa ka sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid. 2000. aasta märtsis võttis Euroopa Liit vastu Lissaboni strateegia, mis peab tagama Euroopa majanduse ajakohastamise ja liidu eduka konkureerimise maailmaturul selliste oluliste tegijatega nagu USA ja uued tööstusriigid. Lissaboni strateegia hõlmab innovatsiooni ja investeeringute edendamist ning Euroopa haridussüsteemide ajakohastamist, et viia need vastavusse infoühiskonna vajadustega. Samal ajal avaldavad tööpuudus ja pensionikulude kasv survet liikmesriikide majandusele, mis teeb reformimise vajaduse veelgi ilmsemaks. Valijad nõuavad üha sagedamini, et valitsus leiaks nendele muredele praktilise lahenduse.
Vaevalt oli Euroopa Liidu liikmete arv suurenenud viieteistkümneni, kui algasid ettevalmistused uueks enneolematu ulatusega laienemiseks. 1990ndad keskel koputasid Euroopa Liidu uksele endised nõukogude bloki liikmed (Bulgaaria, Poola, Rumeenia ja Slovakkia, Tšehhi Vabariik, Ungari), kolm Balti riiki, kes olid olnud NSV Liidu poolt okupeeritud (Eesti, Läti ja Leedu), lisaks üks endine Jugoslaavia Vabariik maa (Sloveenia) ning kaks Vahemeri riiki (Küpros ja Malta).
Euroopa Liit tervitas võimalust aidata kaasa Euroopa stabiliseerimisele ning lubada ka nendel uutel demokraatlikel riikidel saada kasu Euroopa lõimimisest. Ühinemisläbirääkimised kandidaatriikidega algasid 1997. aasta detsembris. Euroopa Liidu laienemine 25 liikmesriigini toimus 1. mail 2004. aastal, kui liiduga ühines kümme kandidaati kaheteistkümnest. Bulgaaria ja Rumeenia liitusid 1. jaanuaril 2007. aastal.
Lissaboni strateegiat asendab tänapäeval Euroopa Liidu uus strateegia „Euroopa 2020. aastal”. Antud strateegia on loodud jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks ning selleks, et aidata Euroopal taastuda majanduskriisist, mis on maailma tabanud alates 1930. aastatest.
„Euroopa 2020. aastal” eesmärk on saavutada:
arukas majanduskasv (hariduse, teadmiste ja innovatsiooni kaudu);
jätkusuutlik majanduskasv (ressursitõhusam, loodussäästlikum ja konkurentsivõimelisem majandus);
kaasav majanduskasv (kõrge tööhõivemäär ning majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus).
Kõnealune 21. sajandi Euroopa sotsiaalse turumajanduse visioon põhineb Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahelisel partnerlusel.Kui liikmesriigid seavad riiklikke eesmärke, määratlevad takistusi majanduskasvu saavutamisel ning kehtestavad poliitika probleemide lahendamiseks, siis komisjon hindab nende edusamme, esitab poliitikat käsitlevaid ettepanekuid ning töötab välja algatusi jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks ELi tasandil.

Rahvastik


27 liikmesriigi summaarne rahvaarv oli 2011. aasta algul 502,5 miljonit, 2010. aasta algul 501,1 miljonit ja 2009. aasta algul 499,7 miljonit.

Euroopa Liidu keeled


Euroopa Liidus on 23 ametlikku ja töökeelt. Need on: bulgaaria keel, eesti keel, hispaania keel, hollandi keel, iiri keel, inglise keel, itaalia keel, kreeka keel, leedu keel, läti keel, malta keel, poola keel, portugali keel, prantsuse keel, rootsi keel, rumeenia keel, saksa keel, slovaki keel, sloveeni keel, soome keel, taani keel, tšehhi keel ja ungari keel.
Esimene ühenduse õigusakt, millega määrati kindlaks ametlikud keeled, võeti vastu 1958. aastal. Sellega kehtestati ühenduse ametlikeks ja töökeelteks hollandi, itaalia, prantsuse ja saksa keel, mis olid tol ajal liikmesriikides räägitavad keeled. Alates sellest ajast on vastavalt riikide ühinemisele ELiga kasvanud ka ametlike ja töökeelte arv. Ametlikke keeli on siiski vähem kui liikmesriike, kuna mitmes riigis räägitakse sama keelt. Näiteks Belgias on ametlikud keeled hollandi, prantsuse ja saksa keel, ning Küprosel räägib enamus inimesi kreeka keelt, mis on ka sealne ametlik keel.

Euroopa Liidu laienemisprotsess


<gallery widths=250px heights=180px perrow=3>
Pilt:EC06-1957-58 European Community map.svg| 1957. aastal allkirjastasid Rooma lepingu kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, Saksamaa ja Prantsusmaa.
Koos Prantsusmaaga kuuluvad Euroopa Liitu ka tema meretagused departemangud Réunion, Martinique, Guadeloupe ning Prantsuse Guajaana.]]
Pilt:EC09-1973 European Community map.svg|1973. aastal toimus ühenduse põhjasuunaline laienemine, millega Euroopa Majandusühenduse liikmeteks said Iirimaa ja endised EFTA riigid Suurbritannia ja Taani. Koos Taaniga liitus EMÜga Gröönimaa. Viimane astus aga aastal 1985 EMÜ-st välja. Sellekohane referendum toimus 1982. aastal.
Pilt:EC10-1981 European Community map.svg| 1981. aastal liitus Kreeka.
Pilt:EC12-1986 European Community map.svg| 1986. aastal liitusid Hispaania ja Portugal.
Pilt:EC12-1990 European Community map.svg| 1990. aastal laienes EMÜ endise Saksa DV aladele.
Pilt:EU15-1995 European Union map.svg| 1995. aastal liitusid Euroopa Liiduga Austria, Soome ja Rootsi.
Pilt:EU25-2004 European Union map.svg| 2004. aastal liitusid Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Malta ja Küpros.
Pilt:EU27-2007 European Union map.svg| 2007. aastal liitusid Euroopa Liiduga Rumeenia ja Bulgaaria.
Pilt:EU27-candidate countries map.svg| Euroopa Liidu kandidaatriikideks on Türgi, Makedoonia, Horvaatia, Island, Montenegro ja Serbia. Euroopa Liiduga liitumine on aktuaalne ka Gruusias, Ukrainas, Albaanias, Bosnia ja Hertsegoviinas ja Kosovos.
</gallery>

Majandus- ja rahaliit


Euro on Euroopa Liidu ühisraha. 1999. aastal võttis kaksteist liikmesriiki tolleaegsest viieteistkümnest euro kasutusele sularahata tehingutes ja 2002. aastal, kui käibele tulid euro pangatähed ja mündid, ka kõikide maksete tegemisel.
Kolm riiki (Taani, Rootsi ja Ühendkuningriik) ei kuulunud kõnealusesse rahaliitu.
Uued liikmesriigid valmistuvad europiirkonnaga liitumiseks, mis toimub niipea, kui nad on täitnud vajalikud tingimused.
Euroopa Keskpanga kohustuseks oleva rahandusliku stabiilsuse tagamise kõrval peavad liikmesriigid saavutama suurema kasvu ja majandusliku lähenemise.

Rahanduskoostöö ajalugu


1971. aastal otsustasid Ameerika Ühendriigid lõpetada USA dollar ja kuld ametliku hinna sidumise fikseeritud kursiga, mis oli pärast Teist maailmasõda taganud rahalise stabiilsuse maailmas. Sellega kaotati fikseeritud vahetuskursside süsteem. Selleks, et luua oma rahaliit, sekkusid ELi liikmesriigid kooskõlastatult valuutaturgude toimimisse, et vältida Euroopa valuutade vahelisi üle 2,25% suuruseid kursikõikumisi.
Selle tulemusel loodi Euroopa rahasüsteem (ERS), mis hakkas toimima 1979. aasta märtsis. Rahasüsteemil oli kolm peamist tunnusjoont:
võrdlusvääringuks oli eküü: kõikide liikmesriikide vääringutest moodustatud „valuutakorv”;
vahetuskursi mehhanism: iga vääringu vahetuskurss oli seotud eküüga; vääringute omavaheline vahetuskurss võis kõikuda 0-st kuni 2,25%-ni;
krediidimehhanism: iga liikmesriik kandis 20% oma vääringust ja kullareservist ühisfondi.

ERSist saab EMU


Pärast Saksamaa taasühinemist ja Euroopas vääringutele uuesti tekkinud surve tõttu lahkusid Itaalia liir ja Inglise nael 1992. aastal ERSist. 1993. aasta augustis otsustasid ERSi riigid ajutiselt tõsta lubatud kursikõikumise määra 15%-ni. ELi vääringute vahetuskursside suure kõikumise ja vääringute konkureerimisest tuleneva devalveerimise vältimiseks otsustasid liikmesriikide valitsused luua rahaliidu ja võtta kasutusele ühisraha.
1989. aasta juunis Madridis toimunud Euroopa Ülemkogul võtsid liikmesriikide juhid vastu majandus- ja rahaliidu loomise kolmeetapilise kava. Sellest sai osa 1991. aasta detsembris Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Maastrichti lepingust, millega loodi Euroopa Liit.

Majandus- ja rahaliit (EMU)


Esimene etapp, mis algas 1. juulil 1990. aastal, hõlmas:
kapitali vaba liikumist Euroopa Liidus (valuutakontrolli kaotamine);
Euroopa piirkondade vahelise ebavõrdsuse kõrvaldamiseks eraldatud rahasummade suurendamist (tõukefondid);
majanduslikku lähenemist liikmesriikide majanduspoliitika mitmepoolse järelevalve kaudu.
Teine etapp algas 1. jaanuaril 1994. aastal. Selles etapis nähti ette:
Euroopa Rahainstituudi (EMI) loomine Frankfurt; EMI koosseisu kuulusid ELi liikmesriikide keskpankade juhid;
liikmesriikide keskpankade sõltumatuse tagamine;
riikide eelarvepuudujäägi vähendamise eeskirjade kehtestamine.
Kolmandas etapis, 1. jaanuaril 1999. aastal võeti 11 riigis kasutusele euro, millest sai Austria, Belgia, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Luksemburgi, Madalmaade, Prantsusmaa, Portugali, Saksamaa ja Soome ühisraha. (Kreeka ühines 1. jaanuaril 2001. aastal). Sellest hetkest alates võttis Euroopa Keskpank üle EMI kohustused ja hakkas vastutama rahapoliitika eest, mida määratletakse ja rakendatakse eurodes.
1. jaanuaril 2002. aastal tulid nimetatud kaheteistkümnes riigis käibele euro paberraha ja mündid. Riiklikud vääringud kõrvaldati käibelt kaks kuud hiljem. Sellest ajast alates on eurotsooni riikides, kus elab enam kui kaks kolmandikku ELi elanikest, sularahatehingute ja pangaülekannete tegemisel ainsaks seaduslikuks maksevahendiks euro.

Lähenemiskriteeriumid


Kolmandasse etappi jõudmiseks peavad kõigil ELi liikmesriikidel olema täidetud viis lähenemiskriteeriumi. Nimetatud kriteeriumid on:
hindade stabiilsus: inflatsioonitase ei tohi ületada kolme kõige madalama inflatsiooniga liikmesriigi keskmist inflatsioonitaset rohkem kui 1,5% võrra;
intressimäärad: pikaajalised intressimäärad ei tohi erineda kolme kõige madalama intressimääraga liikmesriigi intressimääradest rohkem kui 2% võrra;
eelarvepuudujääk: liikmesriigi eelarvepuudujääk ei tohi ületada 3% SKT-st;
riigivõlg: ei tohi ületada 60% SKT-st;
vahetuskursi stabiilsus: kahe viimase aasta vahetuskursid peavad jääma lubatud kõikumise piiresse.

Stabiilsuse ja kasvu pakt


1997. aasta juunis võttis Euroopa Ülemkogu vastu stabiilsuse ja kasvu pakti. Stabiilsuse ja kasvu pakt on eeskirjadel põhinev raamistik, mille eesmärk on majandus- ja rahaliitu (EMU) kuuluvate riikide eelarvepoliitika kooskõlastamine. Pakt võeti vastu, et seada korda riikide rahandus, mis on EMU nõuetekohase toimimise oluline tingimus. Pakt koosneb ennetavast ja korrigeerivast osast. Sellega kohustuti tagama pidev eelarve stabiilsus ja nähti ette trahvi määramise võimalus igale eurotsooni riigile, kelle eelarvepuudujääk ületas 3%. Hiljem leiti, et pakti nõuded on liiga ranged ning pakti muudeti 2005. aasta märtsis.

Eurogrupp


Eurogrupp on eurotsooni riikide rahandusministrite mitteametlik kohtumispaik. Kõnealuste kohtumiste eesmärk on tagada eri riikide majanduspoliitika parem kooskõlastatus, jälgida eurotsooni riikide eelarve- ja rahanduspoliitikat ning esindada eurot rahvusvahelistel rahandusfoorumitel.

Uued liikmesriigid ja EMU


Kõik ELi uued liikmesriigid kavatsevad võtta euro kasutusele pärast vastavate tingimuste täitmist. 2004. aastal ELiga liitunud riikidest oli Sloveenia esimene, kes täitis kõik nõutud tingimused ja ühines euroalaga 2007. aastal. Sloveeniale järgnesid Küpros ja Malta 2008. ning Slovakkia 2009. aastal.

Euro


Euro tuli kontorahana kasutusse 1.01.1999 üheteistkümnes Euroopa Liidu liikmesriigis. Alates 1. jaanuarist 2002 on käibel ka euro sularaha. Euro on seaduslik maksevahend seitsmeteistkümnes ELi liikmesriigis, kuues muus Euroopa riigis ning sellistel territooriumitel ja saartel, mis kuuluvad mõnele euroala liikmesriigile või on sellega seotud.
Euroala liikmesriigid: Belgia, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Austria, Portugal, Soome, Küpros, Malta, Sloveenia, Slovakkia ja Eesti.
Euroopa riigid, kus kasutatakse eurot: Monaco, San Marino ja Vatikani Linnriik, Andorra, Montenegro ja Kosovo.
Ülemeredepartemangud, -territooriumid ja -saared, mis kuuluvad euroala riikidele või on nendega seotud: Guadeloupe, Prantsuse Guajaana, Mayotte, Réunion, Saint-Pierre ja Miquelon ning Prantsuse Antarktilised ja Lõunaalad.

Majanduskasv ja tööhõive


Euroopa Liidu ühiskondlikeks prioriteetideks on majanduskasv ja tööhõive. Vastuseks globaliseerumisele kavatseb Euroopa Liit muuta Euroopa majanduse konkurentsivõimelisemaks (side-, teenuste- ja energeetikasektori liberaliseerimine). Samuti toetab Euroopa Liit liikmesriikide reformikavasid, lihtsustades „parimate tavade“ levitamist, soovib saavutada kooskõla majanduskasvu ja konkurentsivõime suurendamise vajaduse ning Euroopa arengumudelis kesksel kohal olevate sotsiaalse ühtekuuluvuse ja säästva arengu eesmärkide vahel.
Eelarveperioodil 2007–2013 eraldatakse ELi tõukefondidest rohkem vahendeid koolitusele, uuendustegevusele ja teadusuuringutele.

Lissaboni protsess


1990ndate aastate alguses toimus kaks suurt muutust, mis mõjutasid kogu maailma ja sealhulgas ka Euroopa majandust ja igapäevaelu. Üks oli majanduse globaliseerumine, sest riigid hakkasid majanduslikult üksteisest üha rohkem sõltuma. Teine oli tehnika revolutsioon, sealhulgas Interneti ning uute info- ja sidetehnoloogiate kasutuselevõtmine.
1. Eesmärgid
Et konkureerida USA ja teiste suurriikidega, vajas Euroopa majandus põhjalikku kaasajastamist. 2000 aasta märtsis Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogul püstitati uus eesmärk: saada 2010. aastaks „maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandusjõuks, mida iseloomustaks jätkusuutlik majanduskasv, paremate ja suurema arvu töökohtade loomine ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus”.
2. Strateegia
Euroopa Ülemkogul lepiti kokku kõnealuse eesmärgi saavutamise üksikasjalikus strateegias. Lissaboni strateegia hõlmab mitmeid valdkondi, näiteks teadusuuringuid, haridust, kutseharidust, Interneti kättesaadavust ja e-ettevõtlust. Strateegia käsitleb ka Euroopa sotsiaalkindlustussüsteemide reformi. Need süsteemid on üks Euroopa suurimaid varasid, sest nad võimaldavad meie kodanikel kohaneda vajalike struktuuriliste ja sotsiaalsete muutustega. Neid süsteeme tuleb siiski ajakohastada, et nad oleksid jätkusuutlikud ja et nendest saaksid kasu ka tulevased põlvkonnad.
Euroopa Ülemkogu tuleb kokku igal kevadel, et teha kokkuvõtteid Lissaboni strateegia rakendamisel saavutatust.

Keskendumine majanduskasvule ja tööhõivele


2006. aasta kevadel toimunud Euroopa Ülemkogul ei varjatud asjaolu, et kuus aastat pärast algatamist on Lissaboni protsessi tulemused vasturääkivad. Otsustati lahendada paljudes ELi liikmesriikides jätkuvalt esinev suure tööpuuduse probleem ja seada ELi tähelepanu keskmesse majanduskasv ning tööhõive. Selleks, et suurendada majanduse tootlikkust ja sotsiaalset ühtekuuluvust, peab Euroopa järjekindlalt keskendama oma jõupingutused majandustulemuste, uuendustegevuse ja inimeste oskuste parandamisele.
ELi liikmesriigid otsustasid seetõttu Euroopa komisjoni presidendi José Manuel Barroso algatusel:
suurendada investeeringuid teadusuuringutesse ja uuendustegevusse;
anda Euroopa Komisjonile koordineerijana suuremad volitused, et toetada liikmesriike eelkõige „parimate tavade” levitamise kaudu;
kiirendada finantsturgude ja sotsiaalkindlustussüsteemide reforme ning side- ja energiasektori liberaliseerimist.

Euroopa Liidu institutsioonid


Euroopa Parlament
Euroopa Komisjon
Euroopa Liidu Nõukogu
Euroopa Ülemkogu
Euroopa Kontrollikoda
Euroopa Kohus
Euroopa Keskpank
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
Regioonide Komitee
Euroopa Ombudsman

Euroopa Liidu juhtimine


Euroopa Liit on juriidilise isiku staatusega institutsioon. Tema poliitiline süsteem on ajalooliselt ainulaadne ja see on enam kui 50 aasta jooksul pidevalt edasi arenenud. Aluslepingud (esmased õigusaktid) on aluseks suurele kogumile teisestele õigusaktidele, mis mõjutavad otseselt Euroopa Liidu kodanike igapäevaelu. Teiseste õigusaktide hulka kuuluvad põhiliselt ELi institutsioonide määrused, direktiivid ja soovitused.
Lissaboni lepinguga muudeti Euroopa Liidu institutsioonilist raamistikku, mille sätete eesmärk on suurendada institutsioonide tegevuse demokraatlikku legitiimsust ja läbipaistvust ning muuta
institutsioonid tõhusamaks ja nende tegevus sidusamaks.
Euroopa Liidu kolm põhiinstitutsiooni on Euroopa Liidu Nõukogu (esindab liikmesriike), Euroopa Parlamendi (esindab kodanikke) ja Euroopa Komisjoni (liikmesriikide valitsuste esindajatest moodustatud sõltumatu organ, kes seisab Euroopa ühishuvide eest).

Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ülemkogu


Euroopa Liidu Nõukogu (mida on nimetatud ka ministrite nõukoguks) on liidu peamine otsusetegija. Igal nõukogu istungil osaleb üks minister igast liikmesriigist. See, milline minister osaleb, oleneb istungi päevakorras olevast valdkonnast: välispoliitika, põllumajandus, tööstus, transport, keskkond jne. Nõukogul on seadusandlik võim, mida ta jagab Euroopa Parlamendiga vastavalt kaasotsustamismenetlusele. Lisaks vastutavad nõukogu ja parlament võrdselt Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Nõukogu sõlmib ka rahvusvahelised lepingud, mille üle komisjon on läbirääkimisi pidanud.
Nõukogu senine praktika, mille kohaselt oli iga liikmesriik rotatsiooni põhimõttel 6 kuu jooksul nõukogu eesistujaks, on asendatud meeskonnaeesistumisega, mille puhul 3 liikmesriigist koosnev grupp on nõukogus (välja arvatud välisasjade nõukogu) ja selle töögruppides 18 kuu jooksul eesistujaks.
Euroopa Ülemkogu saab Euroopa Liidu institutsiooni staatuse 2,5 aastaks valitava eesistuja ning (piiratud) õiguse kehtestada õigusakte.

Euroopa Parlament


Parlamendi plenaaristung toimub tavapäraselt Strasbourgis ning lisaistungid Brüsselis. Parlamendil on 20 komiteed, mis valmistavad ette plenaaristungeid, ning mitu fraktsiooni, mis kogunevad harilikult Brüsselis. Parlamendi peasekretariaat asub Luxembourgis ja Brüsselis.
Euroopa Parlamendi liikmete arv on 736, lisaks Euroopa Parlamendi presidendi koht. Seejuures on määratud kindlaks nii ühest liikmesriigist valitud saadikute maksimumarv (96) kui ka miinimumarv (6).
Parlament osaleb Euroopa Liidu seadusandlikus tegevuses mitmel tasandil:
Koostöömenetlus võeti kasutusele ühtse Euroopa aktiga 1986. aastal. Selle menetluse puhul esitab parlament oma arvamuse Euroopa Komisjoni poolt ette valmistatud direktiivide ja määruste eelnõude kohta, misjärel võib komisjon neid parlamendi ettepanekuid arvestades muuta.
Nõusolekumenetlus kehtib aastast 1987. Selle menetluse puhul on vajalik, et parlament annab nõusoleku Euroopa Komisjoni poolt läbi räägitud rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele, samuti Euroopa Liidu laiendamise ettepanekule.
Kaasotsustusmenetlus võeti kasutusele Maastrichti lepinguga 1992. aastal. See annab Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu Nõukoguga võrdsed seadusandlikud õigused mitmes olulises valdkonnas, nagu tööjõu vaba liikumine, siseturg, haridus, teadusuuringud, keskkond, üleeuroopalised võrgud, tervishoid, kultuur ja tarbijakaitse. Parlamendil on õigus nendes valdkondades tehtavad seadusemuudatused tagasi lükata, kui saadikute absoluutne enamus hääletab Euroopa Liidu Nõukogu ühise seisukoha vastu. Sel juhul võib asi asutamislepingu kohaselt liikuda edasi lepituskomiteesse.
Parlament ja nõukogu on võrdselt vastutavad ka Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Parlament võib pakutud eelarve tagasi lükata, mida ta on ka mitu korda teinud. Sel juhul tuleb kogu eelarvemenetlust uuesti alustada. Euroopa Komisjon esitab eelarveprojekti, mida seejärel arutavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Parlament on täiel määral kasutanud oma eelarve menetluse õigust liidu poliitika mõjutamiseks.
Parlamendi ülesanne on teostada demokraatlikku järelevalvet Euroopa Liidu üle. Tal on õigus Euroopa Komisjon umbusaldusavaldusega ametist vabastada. Selleks on vaja kahte kolmandikku häältest. Parlament jälgib ELi tegevuspõhimõtete igapäevast elluviimist, esitades suulisi või kirjalikke küsimusi Euroopa Komisjonile ja nõukogule. Ametisolev Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja annab parlamendile aru olulisematest nõukogu langetatud otsustest.

Euroopa Komisjon


Euroopa Komisjon juhib Euroopa Liitu. Komisjoni liikmed määratakse liikmesriikide kokkuleppel ja parlamendi heakskiidul ametisse viieks aastaks. Komisjon on vastutav parlamendi ees ning parlamendi umbusaldusavalduse korral peab terve komisjon tagasi astuma. Alates 2004. aastast kuulub komisjoni üks volinik igast liikmesriigist.
Komisjon on oma tegevuses üsnagi sõltumatu. Tema ülesanne on seista Euroopa Liidu ühishuvide eest ja ta ei tohi kuuletuda ühegi liikmesriigi valitsusele. Olles nö lepingute valvur, peab ta hoolitsema nõukogu ja parlamendi määruste ja direktiivide elluviimise eest liikmesriikides. Vastasel juhul võib komisjon, selleks et kohustada rikkujat järgima ühenduse õigustikku, esitada kaebuse Euroopa Kohtule.
Euroopa Liidu täidesaatva asutusena viib komisjon ellu nõukogu otsuseid, näiteks ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas. Komisjon on suuresti vastutav Euroopa Liidu ühise poliitika, näiteks teadusuuringute, arenguabi, regionaalpoliitika jne eest. Ta haldab ka nende valdkondade eelarvet. Komisjoni teenistuses on 36 peadirektoraadi ja talituse ametnikud, kes asuvad põhiliselt Brüsselis ja Luxembourgis.

Reisimine, töötamine ja elamine Euroopas


Euroopa kodaniku õigus on reisida, elada ja töötada kõikjal Euroopa Liidus. See õigus on sätestatud Maastrichti lepingu kodakondsust käsitlevas peatükis. EL on vastu võtnud direktiivi, millega kehtestati kõrgharidust tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise süsteem. Kõnealust direktiivi kohaldatakse üle kolme aasta kestvate ülikoolikursuste suhtes ja see põhineb riikide haridussüsteemide kvaliteedi vastastikuse usaldamise põhimõttel.
Kõik ELi liikmesriikide kodanikud võivad töötada tervishoiu, hariduse ja muude avalike teenuste valdkonnas kõikjal Euroopa Liidus, välja arvatud kutsealadel, mis kuuluvad ametivõimude pädevusse (politsei, relvajõud, välispoliitika jne).
Alates 2004. aastast saavad ELis reisivad Euroopa kodanikud taotleda oma riigi vastavast ametiasutusest Euroopa haigekassakaarti, mis aitab katta ravikulud, kui nad haigestuvad teises liikmesriigis.

Haridus ja noorsootöö


Euroopa Liit soovib luua teadmistepõhist ühiskonda ning olla üleilmastuvas maailmamajanduses konkurentsivõimeline. Hariduspoliitika kuulub iga liikmesriigi pädevusse, kuid eesmärgid seatakse ühiselt ning üksteisele edastatakse parimaid tavasid. Lisaks rahastab Euroopa Liit programme, mille kaudu kodanikud saavad ennast arendada ja kasutada ära ELi võimalusi õppida, saada koolitust või töötada muudes riikides.

Hariduse ja koolituse pakutavad võimalused


Ajavahemikuks 2007–2013 eraldas EL elukestva õppe programmidele ligikaudu 7 miljardit eurot. Olulisemad programmid on järgmised:
Leonardo da Vinci see on kutseõpe, eelkõige noorte töötajate ja koolitajate praktikal viibimine välismaa ettevõtetes ning koostööprojektid, mis loovad sidemeid kutseõppeasutuste ja ettevõtete vahel.
Erasmus on üliõpilaste liikuvuse ja ülikoolide koostöö programm. Alates programmi Erasmus rakendamise algusest 1987. aastal on selles osalenud 1,5 miljonit üliõpilast. Hiljem käivitatud programmiga Erasmus Mundus pakutakse üliõpilastele ja õppejõududele magistrikursusi, mida korraldavad vähemalt kolmest Euroopa ülikoolist koosnevad konsortsiumid.
Grundtvigi abil rahastatakse täiskasvanute haridust, eelkõige riikidevahelist partnerlust, võrgustikke ja liikuvust.
Comeniuse abil rahastatakse koolide ja õpetajate koostööd.
Rahalised vahendid on ette nähtud ka selleks, et edendada poliitilist koostööd, keeleõpet, e-õpet ning parimate tavade levitamist ja vahetamist.

Üldiselt tunnustatud kvalifikatsioonide kehtestamine


EL hõlbustab kvalifikatsioonide tunnustamist mitte ainult Europass dokumentide, vaid ka riikide haridussüsteemide võrreldavamaks muutmise kaudu. Seda ei tehta mitte haridussüsteemide ühtlustamise, vaid elukestvat õpet käsitleva ühise Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kaudu. 2012. aastaks sisaldavad kõik ELis väljastatavad kvalifikatsioonidokumendid selget viidet ühele Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kaheksast tasemest.
Euroopa kvalifikatsiooniraamistik on loodud nn Kopenhaageni protsessi raames. Sellel foorumil arutab 32 riiki (s.h ELi liikmesriigid) kutseõppe- ja -koolitusküsimusi. Nad töötavad välja ka süsteemi kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide ülekandmiseks.
Kõrgharidusvaldkonnas teeb EL Bologna protsessi raames koostööd 19 muu riigiga, et luua aastaks 2010 Euroopa kõrghariduspiirkond. Sellega püütakse soodustada õpiaja, võrreldavate kvalifikatsioonide ja ühtlustatud kvaliteedistandardite vastastikust tunnustamist.

Keskkond


EL on aastakümnete jooksul välja töötanud ühed rangeimad keskkonnanõuded maailmas. Praegu on peamisteks prioriteetideks võitlus kliimamuutuste vastu, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, reostusest tulenevate terviseprobleemide vähendamine ja loodusvarade vastutustundlikum kasutamine. Need eesmärgid on suunatud keskkonna kaitsmisele, kuid samas toetavad need ka majanduskasvu, soodustades innovatsiooni ja ettevõtlust.

Kliimamuutused


EL töötab selle nimel, et saavutada ülemaailmne kokkulepe kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ning on ise julgete meetmete võtmisega teistele eeskujuks. 2008. aasta detsembris vastuvõetud põhjapaneva otsusega kiitsid ELi juhid heaks põhjaliku meetmete paketi heitkoguste vähendamiseks. Kava eesmärk on vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 20 % (võrreldes 1990. aasta tasemega), suurendada taastuvate energiaallikate turuosa 20%-ni ning vähendada kogu energiatarbimist 20% (võrreledes prognoositavate suundumustega). Taastuvad energiaallikad osakaalu suurendamise osas lepiti kokku, et 10% transpordis kasutavatest kütustest peaks põhinema biokütustel, elekter või vesinikul.

Heitkogustega kauplemine


ELi heitkogustega kauplemise süsteem soosib ettevõtteid, kes vähendavad oma süsinikdioksiidi heitkoguseid, ning trahvib neid, kes piirmäärasid ületavad. 2005. aastal kasutusele võetud süsteem hõlmab umbes 12 000 vabrikut ja tehast, mis kokku tekitavad umbes poole ELi süsinikdioksiidi heitkogustest. Süsinikdioksiid on peamine globaalne soojenemine põhjustav gaas.
Süsteemi raames kehtestavad ELi valitsused piirmäärad energiamahkukate tööstusharude, nagu elektrienergia ja tsemendi tootmine, poolt tekitatavatele süsinikdioksiidi heitkogustele. Kui asjaomased ettevõtted plaanivad neile eraldatud süsinikdioksiidi kvooti ületada, siis peavad nad ostma saastelube tõhusamatelt ettevõtetelt. Tulevikus võetakse kvoodid kasutusele muudegi tööstusharude, sealhulgas lennu- ja naftakeemiaettevõtete puhul. Samuti võivad ELi liikmesriigid kompenseerida oma heitkoguseid, ostes saasteühikuid ELi mittekuuluvates riikides süsinikdioksiidi vähendamiseks teostatavate projektide raames.

Bioloogiline mitmekesisus


EL on võtnud kohustuse peatada ohustatud liikide ja elupaikade vähenemine ELis aastaks 2010. EL soovib laiendada Natura 2000 võrgustikku, mis hõlmab alasid, kus taime- ja loomaliikidele ning nende elupaikadele on tagatud kaitse. See hõlmab juba 26 000 ala kõikjal ELis.

Keskkond ja tervis


ELi ulatuslike keskkonnaalaste õigusaktide valdkonda kuuluvad müra, suplusvesi, haruldased liigid ja reageerimine hädaolukorras. Vastavalt õigusaktidele, mille peamine eesmärk on luua saasteainetele tervisepõhised standardid, peavad ELi liikmesriigid teostama paljude eri saasteainete seiret ning võtma meetmeid ohutute piirmäärade ületamise korral.
2008. aastal võeti ELis kasutusele siduvad piirmäärad peente osakeste (PM2,5) heitkogustele. Need sõidu- ja veoautode tekitatavad mikroskoopilised osakesed võivad põhjustada hingamisteede haigusi. 2011. aastal jõustuva direktiivi kohaselt peavad ELi liikmesriigid vähendama linnapiirkondades kokkupuudet peente osakestega aastaks 2020 keskmiselt 20 % (võrreldes 2010. aasta tasemega).

Jätkusuutlik areng


Jätkusuutlik areng on olnud pikka aega üks ELi poliitika üldisi eesmärke. ELi juhid käivitasid ELi esimese säästva arengu strateegia 2001. aastal ning ajakohastasid seda 2006. aastal, et kõrvaldada selle puudujäägid ning võtta arvesse uusi väljakutseid. Läbivaadatud kava, mis on tihedalt seotud kliimuutuste ja energeetikaalase poliitikaga, rõhutab hariduse, teadusuuringute ja riikliku rahastamise tähtsust jätkusuutliku tootmise ja tarbimisharjumuste saavutamisel.

Energeetika


Üleminek süsinikuvaesele majandusele


Detsembris 2008 võtsid ELi juhid vastu kõikehõlmava meetmete paketi, mille abil vähendada ELi panust globaalsesse soojenemisse ning tagada usaldusväärne ja piisav energiavarustus. See on siiani olnud kõige põhjalikum Euroopa energiapoliitika reform. Paketi eesmärk on viia Euroopa taastuvate energiaallikate ning süsinikuvaese tehnoloogia valdkonnas maailmas liidripositsioonile.
Poliitika juhindub ELi lubadusest vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20 % (võrreldes 1990. aasta tasemega). Seda tahetakse saavutada eelkõige taastuvate energiaallikate laiema kasutuse ja energiatarbimise vähendamise abil. Meetmete abil vähendatakse ka sõltuvust gaasi ja nafta impordist. Samuti aitavad need kaitsta majandust ebastabiilsete energiahindade ja ebakindla tarne eest.

Energeetikavaldkonna probleemid


Üle poole ELile vajalikust energiast pärineb ELi mittekuuluvatest riikidest. Üks suurimaid energiaga varustajaid on Venemaa. Viimastel aastatel on Venemaaga tulnud gaasitarnetes ette mitmeid katkestusi. See viitab selgelt ELi vajadusele jälgida oma nafta- ja gaasitarneid ning olema võimalikuks energiakriisiks hästi ettevalmistunud. Aastakümneid on ELil olemas olnud nafta julgeolekuvarud.

Uued energiakanalid


Teine oluline prioriteet on Lõuna-Euroopa gaasitransiidikoridori loomine torujuhtmevõrgustikest, mille vahendusel saaks Türgi kaudu gaasi Kaspia mere piirkonnast. Ehitustöödega saaks algust teha juba 2010. aastal.
EL soovib ka tugevdada oma energiavõrgustikke, sealhulgas kõrgepingeliine ja torujuhtmeid, mis toovad elektrit, gaasi ja naftat eramajapidamiste ja ettevõtete jaoks, ning kohandada neid taastuvenergiaallikate (nagu tuul) kasutuselevõtuks.
ELi energiastrateegia innustab jätkama jõupingutusi energiatõhususe suurendamiseks, näiteks elamute ja tööstushoonete renoveerimse abil. Veel üks ettepanek käsitleb energiamärgiseid rehvidele, mis peaks jõustuma alates 2012. aastast.

Laiem valik tarbijatele


Töös on õigusaktid, millega tahetakse elektri ja gaasi tarned eraldada nende tootmisest. Alates 2007. aasta juulist on kõigil ELi majapidamistel olnud võimalik oma gaasi- ja elektritarnija vabalt valida, kuid sageli piirab nende valikut tõsiasi, et konkreetses piirkonnas või riigis on monopol ühe ettevõtte käes. Lisaks konkurentsi soodustamisele tuleks tarnimise ja tootmise eraldamine kasuks ka taastuvate energiaallikate (näiteks tuule- ja päikeseenergia) kasutamisele.

Eesti astumine Euroopa Liitu


1991. aastal iseseisvuse taastanud Eesti liitus 1993. aastal Euroopa Ühendusest moodustatud Euroopa Liiduga. Liitumises olid esmatähtsad majanduslik ja välispoliitiline koostöö teiste Euroopa riikidega. Samuti kultuurilisel ja ideelisel dimensioonil peeti tollal Euroopa Liitu kuulumist Eesti lõplikku jõudmist Euroopasse. Eesti esitas ametliku taotluse liitumiseks 1995. aastal, kuid alles 1998. aastal alustati ametlikke liitumisläbirääkimisi ning 2003. aastal viidi läbi refrendum, misjärel 1. mail 2004 sai Eestist koos üheksa muu riigiga Euroopa Liidu liige. Eesti poolelt andsid lepingule allkirjad president Arnold Rüütel ja välisminister Kristiina Ojuland.
25. november 1995 allkirjastas Eesti peaminister Tiit Vähi avalduse, milles taotleti Eesti vastuvõtmist Euroopa Liitu.

Eesti Euroopa Liiduga liitumise ajatelg


07.02.1992 Euroopa Liidu sünd
12.06.1995 Eesti, Läti ja Leedu kirjutavad alla assotsiatsioonilepingud Euroopa Liiduga
28.11.1995 Eesti esitab ametliku avalduse EL-ga liitumiseks
13.12.1997 EL Nõukogu otsus alustada liitumisläbirääkimisi Eestiga
13.12.2002 Lõppevad liitumisläbirääkimised Eesti ja EL-i vahel
16.04.2003 Allkirjastatakse liitumisleping Euroopa Liiduga
14.09.2003 Toimub rahvahääletus EL-ga liitumise küsimuses
01.05.2004 Eesti ühineb Euroopa Liiduga
12.05.2010 Euroopa Komisjon soovitas Eesti euroalasse vastu võtta
16.06.2010 Euroopa Parlament kiitis heaks Eesti liitumise euroga
01.01.2011 Eesti läks üle eurole

Eesti osalus Euroopa Liidu tsiviilmissioonides


Kuus Euroopa Liidu tsiviilmissiooni, milles Eesti erineva panusega osaleb, on
Euroopa Liidu politsei väljaõppemissioon EUPOL Afganistanis,
Euroopa Liidu õigusriigimissioon EULEX Kosovos ja
Euroopa Liidu õigusriigimissioon EUJUST LEX Iraakis,
Euroopa Liidu vaatlusmissioon EUMM Gruusias,
Euroopa Liidu piirimissioon EUBAM Moldovas ning
Euroopa Liidu politseimissioon EUPM Bosnia ja Hertsegoviinas.

Eesti osalus Euroopa Liidu sõjalises koostöös


Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupp
Euroopa Liidu EUFOR sõjaline missioon ALTHEA, Bosnias ja Hertsegoviinas
Bosnias ja Hertsegoviinas toimuv operatsioon EUFOR-ALTHEA on seni suurim sõjaline operatsioon, mida juhib Euroopa Liit. Aastatel 1995–2004 tegutsesid Bosnias NATO juhitud rahutagamisjõud IFOR ja stabiliseerimisjõud SFOR. 2. detsembril 2004 võttis Euroopa Liit NATO-lt missiooni üle, operatsiooni eesmärk on tagada Bosnia kodusõda lõpetanud Daytoni/Pariisi rahulepingu tingi­muste täitmine ning luua Bosnias ja Hertsegoviinas ohutu ja turvaline keskkond. Lisaülesanneteks on toetada endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelist kriminaalkohut (ICTY) ja muid asjaomaseid institutsioone ning tagada turvaline keskkond, kus politsei saaks edukalt tegutseda organiseeritud kuritegevuse vastu. Kuigi operatsioon on NATO-lt Bosnias üle võetud, on Sarajevos kohal ka NATO oma staabiga.
ESTPLA-3, osales alates 1996. aastast,
ESTGUARD oli Kaitseliit baasil moodustatud missiooniüksus, mis teenis alates 2005. aasta detsembrist kuni 2007. aasta juuni lõpuni Bosnia ja Hertsegoviina kirdeosas Tuzla linna lähistel paiknevas Camp Eagle’i baasis.
2008. aasta alguses asus enam kui 3000 mehest koosnev ELi sõjajõud Sudaani, Tšaadi ja Kesk-Aafrika VabariiK piirialadele, et kaitsta pagulasi, kes põgenesid Sudaanis Darfuri piirkonnas toimuva sõjategevuse eest.
2008. aasta detsembris käivitas EL oma esimese operatsiooni merel. Selle eesmärk on kaitsta Somaaliasse toiduabi toovaid laevu piraatide rünnakute eest sealsetes rannikuvetes, vt Operatsioon Atalanta.

Vaata ka


Euroopa Liidu dokumentatsioon
Euroopa Liidu eesistujariik
Euroopa Liidu riikide loend
Euroopa Liidu poliitika
Euroopa Teadusnõukogu
Euroopa Liidu kliimapoliitika
Euroopa Liidu kliimapakett
Euroopa Sotsiaalfond
Euroopa Liidu struktuurifondid
Ühine põllumajanduspoliitika
Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika
Euroopa Liidu politseimissioonid
Euroopa Liidu lahingugrupp
Euroopa Liidu naabruspoliitika
Euroopa Liidu arengukoostöö
Kõik peale relvade
Euroopa Liidu narkostrateegia
Vahemere Liit
Euroopa Liidu Väljaannete Talitus
Euroopa Liidu tervishoiuportaal
Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu
Euroopa Liidu kodakondsus
URBACT
Euroopa Liidu transpordipoliitika
Lääne-Euroopa Liit (WEU)

Viited

Välislingid


http://europa.eu/index_et.htm Euroopa Liidu portaal (eestikeelne osa)
http://geteuropa.eu/ GetEuropa Liidu eestikeelne (Otsing)
http://euroopaliit.ee Euroopa Komisjoni esindus Eestis
http://euabc.com EUABC Euroopa Liidu terminite sõnastik
http://euobserver.com EUobserver
http://elik.nlib.ee/ Euroopa Liidu infokeskus
http://www.koolielu.edu.ee/euro/ Õppematerjal "Euroopa Liit - uued võimalused"
http://www.edk.edu.ee/default.asp?object_id=6&id=10 Euroopa Liidu õpik Eesti Diplomaatide kooli kodulehel
Aivar Jarne: http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/95/11/27/ "Liidust" liitu, Postimees, 27. november 1995
Kategooria:Euroopa Liit
af:Europese Unie
als:Europäische Union
am:አውሮፓ ህብረት
ang:Europisce Gesamnung
ab:Европатәи Аидгыла
ar:الاتحاد الأوروبي
an:Unión Europea
arc:ܚܘܝܕܐ ܐܘܪܘܦܝܐ
roa-rup:Unia europeanã
frp:Union eropèèna
ast:Xunión Europea
az:Avropa İttifaqı
id:Uni Eropa
ms:Kesatuan Eropah
bm:Eropa Jɛkulu
bn:ইউরোপীয় ইউনিয়ন
zh-min-nan:Europa Liân-bêng
jv:Uni Éropah
su:Uni Éropa
ba:Европа Берләшмәһе
be:Еўрапейскі Саюз
be-x-old:Эўрапейскі Зьвяз
bar:Eiropäische Union
bs:Evropska unija
br:Unaniezh Europa
bg:Европейски съюз
ca:Unió Europea
ceb:Unyong Uropeyo
cv:Европа Пĕрлешĕвĕ
cs:Evropská unie
cbk-zam:Unión Europea
co:Unioni Auropea
cy:Undeb Ewropeaidd
da:Den Europæiske Union
pdc:Eiropeeische Union
de:Europäische Union
dsb:Europska unija
el:Ευρωπαϊκή Ένωση
en:European Union
es:Unión Europea
eo:Eŭropa Unio
ext:Unión Uropea
eu:Europar Batasuna
fa:اتحادیه اروپا
hif:European Union
fo:ES
fr:Union européenne
fy:Jeropeeske Uny
fur:Union Europeane
ga:An tAontas Eorpach
gv:Yn Unnaneys Oarpagh
gag:Evropa Birlii
gd:An t-Aonadh Eòrpach
gl:Unión Europea
got:𐌰𐌹𐍅𐍂𐍉𐍀𐌰𐌹𐍃𐌺𐌰 𐌿𐌽𐌹𐍉
hak:Êu-chû Lièn-mèn
ko:유럽 연합
hy:Եվրոպական Միություն
hi:यूरोपीय संघ
hsb:Europska unija
hr:Europska unija
io:Europana Uniono
ilo:Kappon ti Europa
ia:Union Europee
ie:Europan Union
os:Европæйы Цæдис
is:Evrópusambandið
it:Unione europea
he:האיחוד האירופי
kl:EU
kn:ಯುರೋಪಿನ ಒಕ್ಕೂಟ
ka:ევროპის კავშირი
csb:Eùropejskô Ùnijô
kk:Еуропалық одақ
kw:Unyans Europek
rw:Umuryango w’Ubumwe bw’Ibihugu by’i Burayi
sw:Umoja wa Ulaya
kv:Европаса Союз
ht:Inyon Ewopeyèn
ku:Yekîtiya Ewropayê
lad:אוניון איברופיה
lez:Европадин Садвал
la:Unio Europaea
lv:Eiropas Savienība
lb:Europäesch Unioun
lt:Europos Sąjunga
lij:Comunitæ Europea
li:Europese Unie
jbo:ropno gunma
lmo:Üniun Eurupea
hu:Európai Unió
mk:Европска Унија
mg:Vondrona Eoropeana
ml:യൂറോപ്യൻ യൂണിയൻ
krc:Европа бирлик
mt:Unjoni Ewropea
mi:Kotahitanga o Ūropi
mr:युरोपियन संघ
arz:اتحاد اوروبى
mzn:اتحادیه اروپا
mwl:Ounion Ouropeia
koi:Ӧтласа Европа
mdf:Явропонь Соткс
mn:Европын Холбоо
my:ဥရောပ သမဂ္ဂ
nah:Europan Cētiliztli
nl:Europese Unie
nds-nl:Europese Unie
ne:युरोपेली संघ
new:युरोपियन युनियन
ja:欧州連合
frr:Europäisch Unjoon
no:Den europeiske union
nn:Den europeiske unionen
nrm:Unnion Ûropéenne
nov:Europan Unione
oc:Union Europèa
uz:Yevropa Ittifoqi
pa:ਯੂਰਪੀ ਸੰਘ
pnb:یورپی یونین
pap:Union Oropeo
ps:اروپايي اتحاديه
km:សហភាពអឺរ៉ុប
pcd:Union uropéyine
pms:Union Europenga
nds:Europääsche Union
pl:Unia Europejska
pt:União Europeia
crh:Avropa Birligi
ro:Uniunea Europeană
rmy:Europikano Ekipen
qu:Iwrupa Huñu
ru:Европейский союз
rue:Европска унія
sah:Эуропа Холбоhуга
se:Eurohpá Uniovdna
sc:Unioni europea
sco:European Union
stq:Europäiske Union
sq:Bashkimi Evropian
scn:Unioni Europea
simple:European Union
sk:Európska únia
sl:Evropska unija
szl:Ojropejsko Uńijo
ckb:یەکێتیی ئەورووپا
sr:Европска унија
sh:Evropska unija
fi:Euroopan unioni
sv:Europeiska unionen
tl:Unyong Europeo
ta:ஐரோப்பிய ஒன்றியம்
roa-tara:Aunìone europèe
tt:Awrupa Berlege
te:ఐరోపా సమాఖ్య
tet:Uniaun Europeia
th:สหภาพยุโรป
vi:Liên minh châu Âu
tg:Иттиҳодияи Аврупо
tr:Avrupa Birliği
uk:Європейський Союз
ur:یورپی اتحاد
ug:ياۋروپا ئىتتىپاقى
vec:Union Eoropea
vep:EÜ
fiu-vro:Õuruupa Liit
wa:Union Uropeyinne
zh-classical:歐羅巴聯盟
vls:Europese Unie
war:Unyon Europea
wuu:欧洲国家联盟
yi:אייראפעישער פארבאנד
yo:Ìṣọ̀kan Europe
zh-yue:歐洲聯盟
diq:Yewina Ewropa
zea:Europese Unie
bat-smg:Euruopas Sājonga
zh:欧洲联盟

Euroopa Parlament


Euroopa Parlament (mitteametlikult ka europarlament) on Euroopa Liit parlamentaarne institutsioon, mis koosneb 1957. aasta Rooma lepingu sõnade kohaselt "Euroopa ühenduseks liitunud riikide rahvaste esindajatest". 2012. aastal on Euroopa Parlamendil 754 liiget. Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud valivad saadikuid Euroopa Parlamenti üldistel ja otsestel valimistel iga viie aasta tagant, alates 1979. aastast.
Euroopa Parlamendi asukoht on Strasbourg'is. Seal toimuvad kord kuus täiskogu nädalapikkused istungjärgud. Parlamendi teised töökohad on Brüssel ja Luxembourg.
Euroopa Parlament on mitmete lepingute kaudu pidevalt mõju ja võimu omandanud. Need lepingud, eriti 1992. aasta Maastrichti leping ja 1997. aasta Amsterdami leping, on Euroopa Parlamendi muutnud pelgalt nõustavast institutsioonist seadusandlikuks parlamendiks, mis teostab rahvuslikele parlamentidele sarnast võimu.
Euroopa Parlament on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonid.

Euroopa Parlamendi volitused


Euroopa Parlamendil on kolme liiki põhivolitused:
õigus anda seadusandlikke akte
rahandusalased volitused
järelevalve täidesaatva võimu üle
Tavaline seadusandlik menetlus on kaasotsustamine. See menetlus viib Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühisaktide vastuvõtmiseni. Kaasotsustamist kasutatakse töötajate vaba liikumise, siseturu loomise, teaduse ja tehnoloogia arengu, keskkonna, tarbijakaitse, hariduse, kultuuri ja tervise probleemidega seotud küsimuste puhul.
Kuigi kaasotsustamine on standardmenetlus, on tähtsaid valdkondi, nagu maksustamisküsimused või iga-aastane põllumajandustoodete hindade ülevaatamine, mille kohta parlament annab ainult oma arvamuse.
Euroopa Parlament võtab Euroopa Liidu eelarve vastu iga aasta detsembris järgmiseks aastaks. Kui parlament on eelarve vastu võtnud, kontrollib Euroopa Parlament avalike summade kasutamist oma eelarvekontrollikomitee kaudu.

Parlamendi president, juhatus, esimeeste konverents


President, kes valitakse kaheks ja pooleks aastaks, esindab parlamenti ametlikel üritustel ja rahvusvahelistes suhetes, juhatab täiskogu istungeid ning juhatuse ja eesistujate konverentsi koosolekuid. Lisaks on tema ülesanne jälgida, et peetaks kinni Euroopa Parlamendi kodukorrast, ning tagada kogu institutsiooni ja selle organite korralik toimimine.
Juhatus on regulatiivne organ, mis vastutab parlamendi eelarve, haldus-, organisatsiooniliste ja personaliküsimuste eest. Lisaks presidendile ja 14 asepresidendile kuuluvad selle liikmete hulka ka viis kvestorit, kes osalevad liikmete haldus- ja finantsasjade ning põhikirjaküsimuste aruteludel nõuandva häälega. Juhatuse liikmed valitakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks.
Esimeeste konverents on parlamendi poliitiline juhtorgan, mis koosneb parlamendi presidendist ja poliitiliste fraktsioonide esimeestest. See koostab täiskogu istungite päevakorra, määrab parlamendi organite töö ajakava ja kodukorra ning parlamendi komiteede ja delegatsioonide töö lähtealused ja suuruse.

Komiteed ja delegatsioonid


Komisjonid


Euroopa Parlamendi täiskogu istungite ettevalmistamiseks osalevad liikmed 22 alalises komisjonis. Komisjonid koosnevad 28—86 parlamendiliikmest. Igal komisjonil on esimees, juhatus ja sekretariaat. Lisaks alalistele komisjonidele võib parlament moodustada allkomisjone, ajutisi komisjone konkreetsete probleemide lahendamiseks ja uurimiskomisjone. Komisjonid kogunevad avalikeks aruteludeks Brüsselis üks kuni kaks korda kuus.
Parlamendi ühiskomisjonide eesmärgiks on hoida suhteid Euroopa Liiduga assotsieerumislepingute kaudu seotud riikide parlamentidega.

Delegatsioonid


Parlamentidevahelised delegatsioonid teevad koostööd paljude teiste riikide parlamentidega, seejuures ka Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide parlamentidega ning rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Delegatsioone on kokku 34 ja need koosnevad umbes 15 parlamendiliikmest.

Sekretariaat


Parlamendi tööd korraldab sekretariaat, mida juhib peasekretär. Sekretariaadis on ligikaudu 3500 töötajat, kellele lisanduvad poliitiliste rühmituste personal ja liikmete assistendid. Kolmandik personalist töötab keeleteenistuses (suuline ja kirjalik tõlkimine).
Peasekretariaat asub Luxembourgis ja Brüsselis.

Parlamendi liikmed


Parlamendiliikme tööaeg jaguneb Brüsseli, Strasbourg'i ja oma ringkonna vahel. Brüsselis osaleb ta parlamendikomisjonide ja fraktsioonide koosolekutel ning täiskogu täiendavatel osaistungjärkudel, Strasbourg'is täiskogu 12 osaistungjärgul. Paralleelselt põhitegevusega peab parlamendiliige pühendama aega ka oma ringkonnale.

Kohtade jaotus


Parlamendikohad jagatakse reeglina proportsionaalselt, vastavalt iga riigi elanike arvule. Igal liikmesriigil on kindel arv parlamendikohti, mis ei või olla suurem kui 99 ja väiksem kui 5.

Parlamendi fraktsioonid


Pilt:2009 European Parliament Composition.svg
Parlamendiliikmed jagunevad fraktsioonidesse mitte päritoluriigi või rahvuse, vaid poliitiliste vaadete järgi. 2009. aasta seisuga on Euroopa Parlamendis kaheksa fraktsiooni:
<font color=#3399FF>&nbsp;■</font>Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioon (EPP-ED) (265)
<font color=#FF0000>&nbsp;■</font>Euroopa Sotsialistlik Partei (PES) (184)
<font color=#FFFF00>&nbsp;■</font>Allianss Liberaalid ja Demokraadid Euroopa Eest (ALDE) (85)
<font color=#009900>&nbsp;■</font>Rohelised/Euroopa Vabaliit (Greens-EFA) (55)
<font color=#990000>&nbsp;■</font>Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed ja Põhjala Vasak-Rohelised (EUL-NGL) (35)
<font color=#ff9900>&nbsp;■</font>Iseseisvuse ja Demokraatia Eest (IND/DEM) (31)
<font color=#0000FF>&nbsp;■</font>Euroopa Konservatiivid ja Reformistid (54)
<font color=#999999>&nbsp;■</font>Üksikkandidaadid (27)
Iga fraktsioon valib endale esimehe (või kaks kaasesimeest) ja juhatuse ning moodustab sekretariaadi. Istungitesaalis määratakse parlamendiliikmete kohad liikmete poliitilise kuuluvuse järgi vasakult paremale, vastavalt fraktsioonide esimeeste kokkuleppele.
Fraktsiooni moodustamiseks on vaja 20 parlamendiliiget. Samuti peab fraktsioonis olema esindatud vähemalt viiendik Euroopa Liidu liikmesriikidest. Parlamendiliige ei tohi kuuluda ühtaegu mitmesse fraktsiooni. Parlamendiliikmed, kes ei kuulu ühtegi fraktsiooni, moodustavad fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete rühma.
Enne hääletamist täiskogu istungil vaatavad fraktsioonid läbi parlamendikomisjonide koostatud raportid ja teevad muudatusettepanekuid. Fraktsiooni nõupidamisel otsustatakse fraktsiooni kui terviku seisukoht, kuid fraktsiooni liikmed ei ole kohustatud selle järgi hääletama.

Kohtade jaotus liikmesriikide vahel


Alates 2011. aastast jagunevad Euroopa Parlamendi 754 kohta liikmesriikide vahel järgmiselt:

Vaata ka


Euroopa Sotsialistlik Partei
Euroopa Parlamendi valimised
2004. aasta Euroopa Parlamendi valimised
2007. aasta Euroopa Parlamendi valimised
2009. aasta Euroopa Parlamendi valimised
Europartei
Vaba ja Demokraatlik Euroopa

Välislingid


http://www.europarl.europa.eu/news/public/default_et.htm Euroopa Parlamendi eestikeelne avaleht
http://www.europarl.europa.eu/elections2009/default.htm?language=et Euroopa Parlamendi 2009. aasta valimiste veebileht
Kategooria:Euroopa Parlament
ar:البرلمان الأوروبي
an:Parlamento Europeu
ast:Parllamentu Européu
az:Avropa Parlamenti
id:Parlemen Eropa
ms:Parlimen Eropah
bn:ইউরোপিয়ান পার্লামেন্ট
zh-min-nan:Europa Gī-hoē
be:Еўрапейскі парламент
be-x-old:Эўрапейскі парлямэнт
bs:Evropski parlament
br:Parlamant Europa
bg:Европейски парламент
ca:Parlament Europeu
cs:Evropský parlament
cy:Senedd Ewrop
da:Europa-Parlamentet
de:Europäisches Parlament
el:Ευρωπαϊκό Κοινοβούλιο
en:European Parliament
es:Parlamento Europeo
eo:Eŭropa Parlamento
eu:Europar Legebiltzarra
fa:پارلمان اروپا
fr:Parlement européen
fy:Jeropeesk Parlemint
ga:Parlaimint na hEorpa
gv:Parlamaid ny h-Oarpey
gl:Parlamento Europeo
ko:유럽 의회
hr:Europski parlament
ia:Parlamento Europee
is:Evrópuþingið
it:Parlamento europeo
he:הפרלמנט האירופי
ka:ევროპის პარლამენტი
kk:Еуропалық парламент
kw:Senedh Europa
lad:Parlamento Evropeo
la:Parlamentum Europaeum
lv:Eiropas Parlaments
lb:Europäescht Parlament
lt:Europos Parlamentas
hu:Európai Parlament
mk:Европски парламент
mt:Parlament Ewropew
mwl:Parlamiento Ouropeu
nl:Europees Parlement
ja:欧州議会
no:Europaparlamentet
nn:Europaparlamentet
oc:Parlament Europèu
pnb:یورپی پارلیمنٹ
pl:Parlament Europejski
pt:Parlamento Europeu
ro:Parlamentul European
ru:Европейский парламент
stq:Europäisk Parlemänt
sq:Parlamenti Evropian
simple:European Parliament
sk:Európsky parlament
sl:Evropski parlament
sr:Европски парламент
sh:Evropski parlament
fi:Euroopan parlamentti
sv:Europaparlamentet
vi:Nghị viện châu Âu
tr:Avrupa Parlamentosu
uk:Європейський Парламент
zh:欧洲议会

Euroopa Komisjon

Euroopa Komisjon on Euroopa Liit täidesaatev organ. See koosneb viieks aastaks ametisse nimetatud 27 volinikust, kelle peab kinnitama Euroopa Parlament. Komisjon teostab Euroopa Liidu ühispoliitikat, täidab eelarvet ja kindlustab lepingute täitmise. Komisjoni peamine ülesanne on esindada ja kaitsta Euroopa Liidu kui terviku huve.
Euroopa Komisjon loodi EL-i Rooma leping 1950. aastatel. Komisjoni asukohaks on Brüssel, kuid tal on talitusi ka Luksemburgis. Euroopa Komisjon on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonid.
Euroopa Komisjoni president oli 2004. aastani Romano Prodi. Praeguse komisjoni ametiaeg kestab kuni 2014. aastani. Komisjoni president on José Manuel Barroso.

Komisjoni ülesanded


Uute õigusaktide ettepanekute tegemine parlamendile ja nõukogule. Euroopa komisjonil on vastavalt Rooma leping õigusaktide algatamisõigus, seega on tema ülesandeks uute õigusaktide ettepanekute koostamine ja nende esitamine Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu.
Euroopa Liidu poliitika elluviimine ja eelarve täitmine. Komisjon vastutab parlamendi ja nõukogu poolt vastu võetud eelarve täitmise ja haldamise eest. Lisaks vastutab ta eri valdkondades kokku lepitud poliitika elluviimise eest.
ELi õigusaktide täitmise järelevalve. Koos kohtu abiga on komisjoni ülesandeks tagada EL-i õiguse õiguspärane rakendamine liikmesriikides.
Euroopa Liidu esindamine rahvusvahelistes suhetes. Komisjon on EL-i eestkõneleja rahvusvahelistes suhetes, lisaks on tema ülesandeks pidada Euroopa Liidu nimel rahvusvaheliste lepingute läbirääkimisi.

2009. aastal ametisse kinnitatud Euroopa Komisjoni volinikud


Euroopa Komisjoni president: Jose Manuel Barroso (Portugal);
välissuhete volinik, komisjoni asepresident: Catherine Ashton (Suurbritannia)
põllumajanduse ja maaelu arengu volinik: Dacian Cialos (Rumeenia);
eelarvevolinik: Janusz Lewandowski (Poola);
kliimavolinik: Connie Hedegaard (Taani)
konkurentsivolinik, komisjoni asepresident: Joaquín Almunia (Hispaania)
arenguvolinik: Andris Piebalgs (Läti)
digitaalarengu volinik, komisjoni asepresident: Neelie Kroes (Holland)
majandusvolinik: Olli Rehn (Soome)
hariduse, kultuuri, mitmekeelsuse ja noorte volinik: Androulla Vassilou (Küpros)
tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse volinik: László Andor (Ungari)
energiavolinik: Günther Oettinger (Saksamaa)
laienemis- ja naabruspoliitika volinik: Štefan Füle (Tšehhi)
keskkonnavolinik: Janez Potočnik (Sloveenia)
tervishoiu ja tarbijapoliitika volinik: John Dalli (Malta)
siseasjade volinik: Cecilia Malmström (Rootsi)
tööstus- ja ettevõtlusvolinik, komisjoni asepresident: Antonio Tajani (Itaalia)
institutsioonidevaheliste suhete ja haldusküsimuste volinik, asepresident: Maroš Šefčovič (Slovakkia)
siseturuvolinik: Michel Barnier (Prantsusmaa)
rahvusvahelise koostöö, humanitaarabi ja kriisireguleerimise volinik: Kristalina Georgieva (Bulgaaria)
justiits- ning põhi- ja kodanikuõiguste volinik, komisjoni asepresident: Viviane Reding (Luksemburg)
merendus- ja kalandusvolinik: Maria Damanaki (Kreeka)
regionaalpoliitika volinik: Johannes Hahn (Austria)
teaduse ja innovatsiooni volinik: Maire Geoghegan-Quinn (Iirimaa)
maksu- ja tolliliidu, auditeerimise ja korruptsioonivastase võitluse volinik: Algirdas Šemeta (Leedu)
kaubandusvolinik: Karel de Gucht (Belgia)
transpordivolinik, komisjoni asepresident: Siim Kallas (Eesti)

Vaata ka


Euroopa Komisjoni peadirektoraadid ja talitused
Euroopa Komisjoni esindus Eestis

Välislingid


http://ec.europa.eu/index_et.htm Euroopa Komisjoni eestikeelne koduleht
Kaivo Kopli. http://www.epl.ee/artikkel/459435 Euroopa Komisjon ja eesistujariik asusid protektsioniste nüpeldama EPL, 19. veebruar 2009
Kategooria:Euroopa Liit

Viited


ar:المفوضية الأوروبية
ast:Comisión Europea
az:Avropa Komissiyası
id:Komisi Eropa
ms:Suruhanjaya Eropah
bn:ইউরোপীয় কমিশন
be:Еўрапейская камісія
bs:Evropska komisija
br:Kengor Europa
bg:Европейска комисия
ca:Comissió Europea
cs:Evropská komise
cy:Comisiwn Ewropeaidd
da:Europa-Kommissionen
de:Europäische Kommission
el:Ευρωπαϊκή Επιτροπή
en:European Commission
es:Comisión Europea
eo:Eŭropa Komisiono
eu:Europako Batzordea
fa:کمیسیون اروپا
fr:Commission européenne
fy:Jeropeeske Kommisje
gl:Comisión Europea
ko:유럽 위원회
hr:Europska komisija
ia:Commission Europee
is:Framkvæmdastjórn Evrópusambandsins
it:Commissione europea
he:הנציבות האירופית
ka:ევროკომისია
la:Commissio Europaea
lv:Eiropas Komisija
lb:Europäesch Kommissioun
lt:Europos Komisija
hu:Európai Bizottság
mk:Европска Комисија
arz:الكوميسيون الاوروبيه
mwl:Comisson Ouropeia
nl:Europese Commissie
ja:欧州委員会
no:Europakommisjonen
nn:Europakommisjonen
oc:Comission Europèa
pl:Komisja Europejska
pt:Comissão Europeia
ro:Comisia Europeană
ru:Европейская комиссия
sq:Komisioni Evropian
simple:European Commission
sk:Európska komisia
sl:Evropska komisija
sr:Европска комисија
sh:Evropska komisija
fi:Euroopan komissio
sv:Europeiska kommissionen
vi:Ủy ban châu Âu
tr:Avrupa Komisyonu
uk:Європейська Комісія
zh-yue:歐洲委員會
zh:欧盟委员会

Euroopa Liidu Nõukogu


Euroopa Liidu Nõukogu (mida vahel nimetatakse ka ministrite nõukoguks) on Euroopa Liit põhiline otsuseid tegev institutsioon, mis jagab seadusandlikku ja eelarvealast võimu Euroopa Parlament.
Nõukogu on ühtne organ, kuid sõltuvalt arutusel olevast teemast koguneb nõukogu erinevates koosseisudes, millest võtavad osa valdkonna eest vastutavad liikmesriikide ministrid ja Euroopa Komisjoni volinikud.
Euroopa Liidu Nõukogu on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonid.
Vastuvõtmiseks vajavad nii Euroopa Liidu nõukogu kui ka Euroopa Parlament heakskiitu Euroopa Liidu õigusaktid — Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (Euroopa) ja direktiivid, mille eelnõusid koostab ja esitab Euroopa Komisjon.
Liikmesriikide välisministrid moodustavad "välisministrite nõukogu", teised ministrid tegelevad nõukogu koosolekutel osaledes oma spetsiifiliste vastutusaladega (põllumajandus, keskkond, tervishoid, eelarve jne.).
Euroopa Liidu majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, milles Eestit esindab tavapäraselt Eesti rahandusminister, nimetatakse ka lühendiga ECOFIN.
Nõukogu sai alguse 1950. aastate Rooma leping. Istungid toimuvad Brüsselis või Luxembourg'is. Nõukogu eesistuja vahetub kindla rotatsiooni alusel iga poole aasta järel.

Nõukogu ülesanded


Euroopa Liidu õigusaktide vastuvõtmine.
Liikmesriikide üldise majanduspoliitika koordineerimine.
Rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine ELi ja ühe või mitme riigi või rahvusvahelise organisatsiooni vahel.
ELi eelarve kinnitamine koos Euroopa Parlamendiga.
ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika.
Siseriiklike kohtute ja politseijõudude kriminaalasjades tehtava koostöö koordineerimine

Viited

Vaata ka


COREPER

Välislink


http://www.consilium.europa.eu/cms3_fo/showPage.aspx?lang=ET Euroopa Liidu Nõukogu koduleht
Category:Euroopa Liit
ar:مجلس الاتحاد الأوروبي
ast:Conseyu de la Xunión Europea
id:Dewan Uni Eropa
be:Савет Еўрапейскага саюза
br:Kuzul Unaniezh Europa
bg:Съвет на Европейския съюз
ca:Consell de la Unió Europea
cs:Rada Evropské unie
cy:Cyngor yr Undeb Ewropeaidd
da:Rådet for Den Europæiske Union
de:Rat der Europäischen Union
el:Συμβούλιο της Ευρωπαϊκής Ένωσης
en:Council of the European Union
es:Consejo de la Unión Europea
eo:Konsilio de la Eŭropa Unio
eu:Europar Batasuneko Kontseilua
fr:Conseil de l'Union européenne
fy:Rie fan de Jeropeeske Uny
gl:Consello da Unión Europea
ko:유럽 연합 이사회
hr:Vijeće Europske unije
ia:Consilio del Union Europee
ie:Consilie del Union europan
is:Ráð Evrópusambandsins
it:Consiglio dell'Unione europea
he:מועצת האיחוד האירופי
ka:ევროპის კავშირის საბჭო
la:Consilium Unionis Europaeae
lv:Eiropas Savienības Padome
lb:Conseil vun der Europäescher Unioun
lt:Europos Sąjungos Taryba
hu:Az Európai Unió Tanácsa
mk:Совет на Европската Унија
mwl:Cunseilho de la Ounion Ouropeia
nl:Raad van de Europese Unie
ja:欧州連合理事会
no:Den europeiske unions råd
pl:Rada Unii Europejskiej
pt:Conselho da União Europeia
ro:Consiliul Uniunii Europene
ru:Совет Европейского союза
simple:Council of the European Union
sk:Rada Európskej únie
sl:Svet Evropske unije
sr:Савет Европске уније
sh:Vijeće Evropske unije
fi:Euroopan unionin neuvosto
sv:Europeiska unionens råd
vi:Hội đồng Liên minh châu Âu
tr:Avrupa Birliği Bakanlar Konseyi
uk:Рада Європейського Союзу
zh:欧盟理事会

Etnoloogia

Etnoloogia on Humanitaarteadused hulka kuuluv teadusharu.
Traditsiooniliselt peetakse etnoloogia uurimise objektiks erinevate rahvaste kultuure. Kaasajal kasutatakse tema kohta ka terminit "kultuurantropoloogia".
Vene teadusruumis on etnoloogia eeskätt rahvaste etnogeneesiga tegelev teadusharu, mille loojaks peetakse Lev Gumiljovi.
1979. aasta Võõrsõnade leksikoni järgi on etnoloogia üldise, võrdleva etnograafia tähistamiseks 19. sajandi alguses tekkinud termin, mida nõukogude teaduses ei kasutata.

Vaata ka


Etnograafia
Kulturoloogia
Rahvad ja hõimud

Viited


Kategooria:Etnoloogia
Kategooria:Humanitaarteadused
ar:علم الأعراق
an:Etnolochía
gn:Tekochaukahakuaaty
id:Etnologi
ms:Etnologi
be:Этналогія
be-x-old:Этналёгія
bo:མིའི་རིགས་རྒྱུད་རིག་པ།
bs:Etnologija
bg:Етнология
ca:Etnologia
cs:Etnologie
cy:Ethnoleg
da:Etnologi
de:Ethnologie
el:Εθνολογία
en:Ethnology
es:Etnología
eo:Etnologio
eu:Etnologia
fa:نژادشناسی
fr:Ethnologie
ga:Eitneolaíocht
gl:Etnoloxía
ko:민족학
hi:मानव जाति विज्ञान
hr:Etnologija
io:Etnologio
is:Þjóðfræði
it:Etnologia
he:אתנולוגיה
kn:ಜನಾಂಗಶಾಸ್ತ್ರ (ಎಥನಾಲಜಿ)
ka:ეთნოლოგია
csb:Etnologiô
kk:Этнология
ht:Etnoloji
la:Ethnologia
lv:Etnoloģija
lb:Ethnologie
lt:Etnologija
mk:Етнологија
arz:اثنولوجيا
nl:Etnologie
ja:民族学
no:Etnologi
ps:توکمپوهنه
pl:Etnologia
pt:Etnologia
ro:Etnologie
ru:Этнология
rue:Етнолоґія
sk:Etnológia
sl:Etnologija
sr:Етнологија
fi:Kansatiede
sv:Etnologi
tl:Etnolohiya
ta:இன ஒப்பாய்வியல்
te:మానవజాతి శాస్త్రం
th:ชาติพันธุ์วิทยา
vi:Dân tộc học
tr:Budunbilim
uk:Етнологія
fiu-vro:Etnoloogia
diq:Etnolociye
bat-smg:Etnoluogėjė
zh:民族学

Euroopa Ülemkogu

Euroopa Ülemkogu on Euroopa Liit institutsioon. Vähemalt kaks korda aastas peetakse tippkohtumist, kus kohtuvad liikmesriikide riigi- või valitsusjuhid ning Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlament president. Euroopa Ülemkogu määrab liidu laiemad poliitilised suunised ning arutab aktuaalseid rahvusvahelisi küsimusi. Istungid toimuvad Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigis.
Euroopa Ülemkogu on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonid.

Koosseis

Välislingid


http://www.european-council.europa.eu/home-page.aspx?lang=et Euroopa Ülemkogu koduleht
Kategooria:Euroopa Liit
ast:Conseyu Européu
az:Avropa Zirvəsi
id:Dewan Eropa
su:Déwan Éropa
bs:Evropsko vijeće
bg:Европейски съвет
ca:Consell Europeu
cs:Evropská rada
cy:Cyngor Ewropeaidd
da:Det Europæiske Råd
de:Europäischer Rat
el:Ευρωπαϊκό Συμβούλιο
en:European Council
es:Consejo Europeo
eo:Eŭropa Konsilio
eu:Kontseilu Europarra
fr:Conseil européen
fy:Jeropeeske Rie
gl:Consello Europeo
ko:유럽 이사회
hr:Europsko vijeće
io:Europana konsilio
ia:Consilio Europee
ie:Consilie europan
is:Evrópska ráðið
it:Consiglio europeo
he:המועצה האירופית
ka:ევროპული საბჭო
la:Consilium Europaeum
lb:Europäesche Conseil
lt:Europos Vadovų Taryba
hu:Európai Tanács
mk:Европски Совет
mr:युरोपियन परिषद
nl:Europese Raad
new:युरोपियन काउन्सिल
ja:欧州理事会
no:Det europeiske råd
oc:Conselh de l'Union Europèa
pl:Rada Europejska
pt:Conselho Europeu
ro:Consiliul European
ru:Европейский совет
stq:Europäiske Räid
simple:European Council
sk:Európska rada
sl:Evropski svet
sr:Европски савет
sh:Evropsko vijeće
fi:Eurooppa-neuvosto
sv:Europeiska rådet
vi:Hội đồng châu Âu
tr:Avrupa Devlet ve Hükûmet Başkanları Konseyi
tt:Аурупа Шурасы
uk:Європейська Рада
diq:Konsilê Ewropa
zh:欧洲理事会

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on Euroopa Liit nõuandev komitee, millesse kuulub 222 esindajat liidu erinevatest sotsiaalsetest ja majanduslikest rühmadest. Asukohaks on Brüssel.
Kategooria:Euroopa Liit
bg:Европейски икономически и социален комитет
ca:Comitè Econòmic i Social Europeu
cs:Hospodářský a sociální výbor
da:Det Europæiske Økonomiske og Sociale Udvalg
de:Europäischer Wirtschafts- und Sozialausschuss
el:Ευρωπαϊκή Οικονομική και Κοινωνική Επιτροπή
en:European Economic and Social Committee
es:Comité Económico y Social Europeo
eo:Ekonomia kaj Socia Komitato
fr:Comité économique et social européen
ko:유럽 경제 사회 위원회
hr:Gospodarski i socijalni odbor
ia:Committee Economic e Social Europee
it:Comitato economico e sociale europeo
ka:ევროპის ეკონომიკური და სოციალური კომიტეტი
lb:Europäesche Wirtschafts- a Sozialcomité
mwl:Comité Eiquenómico i Social Ouropeu
nl:Europees Economisch en Sociaal Comité
ja:経済社会評議会 (EU)
pl:Europejski Komitet Ekonomiczno-Społeczny
pt:Comité Económico e Social Europeu
ro:Comitetul Economic și Social European
ru:Европейский социально-экономический комитет
sk:Európsky hospodársky a sociálny výbor
fi:Talous- ja sosiaalikomitea
sv:Europeiska ekonomiska och sociala kommittén
uk:Європейський соціально-економічний комітет

Euroopa Kohus

Euroopa Kohus ehk Euroopa Ühenduste Kohus on Euroopa Liit kõrgeim kohtuvõim, mis tagab seaduste järgimise lepingute kohaldamisel ja tõlgendamisel. Euroopa Kohus koosneb 27 kohtunikust ja kaheksast kohtujuristist. Kohtunikud ja kohtujuristid nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel pärast konsulteerimist komiteega, mille ülesanne on anda arvamus nende ülesannete täitmiseks esitatud kandidaatide sobivuse kohta. Nende ametiaeg on kuus aastat, võimalusega seda pikendada. Nad valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kellel on oma riigi kõrgeimatesse kohtunikuametitesse nimetamiseks nõutav kvalifikatsioon või kes on tunnustatud ja pädevad juristid. Euroopa Kohus asub Luxembourg.
Euroopa Kohut ei tohi segi ajada Haagi Rahvusvaheline Kohus, mis on ÜROi institutsioon, ega Euroopa Inimõiguste Kohus Strasbourg'is, mis kuulub Euroopa Nõukogu juurde.
Euroopa Kohus on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonid.

Vaata ka


Üldkohus
Avaliku Teenistuse Kohus

Välislingid


http://curia.europa.eu/jcms/jcms/Jo2_7024/ Euroopa Kohtu koduleht
Kategooria:Euroopa Liit
Kategooria:Rahvusvahelised kohtud
az:Avropa Ədalət Məhkəməsi
be:Суд Еўрапейскага саюза
bg:Съд на Европейския съюз
bs:Evropski sud pravde
ca:Tribunal de Justícia de les Comunitats Europees
cs:Soudní dvůr Evropské unie
cy:Llys Cyfiawnder Ewrop
da:Den Europæiske Unions Domstol
de:Gerichtshof der Europäischen Union
el:Δικαστήριο της Ευρωπαϊκής Ένωσης
en:Court of Justice of the European Union
eo:Justica Kortumo de Eŭropaj Komunumoj
es:Tribunal de Justicia de la Unión Europea
eu:Europako Justizia Auzitegia
fa:دیوان دادگستری اروپا
fi:Euroopan unionin tuomioistuin
fr:Cour de justice de l'Union européenne
ga:Cúirt Bhreithiúnais Eorpach
he:בית הדין האירופי לצדק
hr:Sud Europske unije
hu:Európai Közösségek Bírósága
ia:Tribunal de Justitia Europee
id:Mahkamah Eropa
ie:Tribunale del Comunitas Europan
is:Evrópudómstóllinn
it:Corte di giustizia dell'Unione europea
ja:欧州司法裁判所
ka:ევროპულ თანამეგობრობათა სასამართლო
ko:유럽 사법 재판소
lb:Europäesche Geriichtshaff
lt:Europos Sąjungos Teisingumo Teismas
lv:Eiropas Savienības Tiesa
mk:Европски Суд на Правдата
mwl:Tribunal de Justícia de la Ounion Ouropeia
nl:Hof van Justitie van de Europese Unie
no:Den europeiske unions domstol
oc:Cort de Justícia Europèa
pl:Trybunał Sprawiedliwości Unii Europejskiej
pt:Tribunal de Justiça da União Europeia
ro:Curtea de Justiție a Uniunii Europene
ru:Суд Европейского союза
sh:Evropski sud pravde
sk:Súdny dvor Európskej únie
sl:Sodišče Evropskih skupnosti
sq:Gjykata Evropiane e Drejtësisë
sr:Суд правде Европске уније
sv:Europeiska unionens domstol
tr:Avrupa Adalet Divanı
uk:Суд Європейського Союзу
vi:Tòa án Công lý Liên minh châu Âu
zh:歐洲聯盟法院

Euroopa Kontrollikoda

Euroopa Kontrollikoda kontrollib Euroopa Liit rahaliste vahendite korrakohast haldamist. Järelevalve tulemused esitatakse aastaaruannetes. Euroopa Kontrollikoda koosneb 15 liikmest, kelle määrab Euroopa Liidu Nõukogu kuueks aastaks.
Euroopa Kontrollikoda asub Luxembourg'is.
Euroopa Kontrollikoda on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonid.

Välislingid


http://eca.europa.eu/portal/pls/portal/eca.go_home?p_language=et Euroopa Kontrollikoja koduleht
Kategooria:Euroopa Liit
az:Avropa Ali Maliyyə Məhkəməsi
be:Еўрапейская падліковая палата
bs:Revizorski sud
bg:Европейска сметна палата
ca:Tribunal de Comptes Europeu
cs:Evropský účetní dvůr
cy:Llys Archwilwyr Ewrop
da:Den Europæiske Revisionsret
de:Europäischer Rechnungshof
el:Ευρωπαϊκό Ελεγκτικό Συνέδριο
en:Court of Auditors
es:Tribunal de Cuentas de la Unión Europea
eo:Eŭropa Revizora Kortumo
eu:Europako Kontu Auzitegia
fr:Cour des comptes européenne
fy:Jeropeeske Rekkenkeamer
ko:유럽 회계 감사원
hr:Revizorski sud
ia:Tribunal de Contos Europee
it:Corte dei conti europea
he:בית המשפט האירופי לביקורת
ka:ევროპის აუდიტორთა სასამართლო
lb:Europäesche Rechnungshaff
lt:Europos Audito Rūmai
hu:Európai Számvevőszék
mk:Европски ревизиски суд
mwl:Tribunal de Cuontas Ouropeu
nl:Europese Rekenkamer
ja:欧州会計監査院
no:Revisjonsretten (Den europeiske union)
oc:Cort dels Comptes Europèa
pl:Trybunał Obrachunkowy
pt:Tribunal de Contas Europeu
ro:Curtea Europeană de Conturi
ru:Европейская счётная палата
sk:Európsky dvor audítorov
fi:Euroopan tilintarkastustuomioistuin
sv:Europeiska revisionsrätten
tr:Avrupa Hesap Mahkemesi
uk:Європейський суд аудиторів
zh:欧洲审计院

Euroopa Keskpank

Pilt:Euro Tower Frankfurt am Main.jpg
Euroopa Keskpank (lühend EKP) on Euroopa Liit institutsioon, mis vastutab euroala rahapoliitika eest 17 Euroopa Liidu liikmesriigis, kes on võtnud kasutusele ühisvaluuta euro
(Austria, Belgia, Eesti, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Luksemburg, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia ja Soome).
Pank asub Saksamaal Frankfurt.
Euroopa Keskpanga mandaat on tagada euroala hinnastabiilsus, keskpanga inflatsioonisiht on "alla 2 protsendi, kuid ligi 2 protsenti keskpikal perioodil". Keskpikk periood on määratlemata, kuid seda on mõistetud kui kahte kuni kolme aastat, nii et ajutiselt võib inflatsioon 2 protsenti ületada. Inflatsioonisiht puudutab euroala keskmist inflatsiooni. Hinnastabiilsuse tagamiseks määrab Euroopa Keskpank kord kuus euro baasintressimääru: refinantseerimisoperatsioonide pakkumisintressi alammäära, laenamise püsivõimaluse intressimäära ning hoiustamise püsivõimaluse intressimäära.
Euroopa Keskpanga esimene president aastail 1998–2003 oli varasem Hollandi keskpank president Wim Duisenberg.
2003–2011 oli Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet. Alates 1. novembrist 2011 on Euroopa Keskpanga president Mario Draghi.
Euroopa Keskpanga juhatusse kuulub Euroopa Keskpanga president, asepresident (alates juunist 2010 Vítor Constâncio) ja lisaks neli liiget.
Euroopa Keskpanga nõukogu koosneb 23 liikmest, sellesse kuuluvad kuus juhatuse liiget ja lisaks 17 euroala riigi keskpankade presidendid.
Euroopa Keskpank on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonid.

Viited

Vaata ka


Eurosüsteem
Euroopa Keskpankade Süsteem
Euribor

Välislingid


http://www.ecb.int/ecb/html/index.et.html Euroopa Keskpanga eestikeelne avaleht
Kategooria:Euroopa Liit
Kategooria:Frankfurt
Kategooria:Keskpangad
ar:البنك المركزي الأوروبي
ast:Bancu Central Européu
az:Avropa Mərkəzi Bankı
id:Bank Sentral Eropa
be:Еўрапейскі цэнтральны банк
be-x-old:Эўрапейскі цэнтральны банк
bs:Evropska centralna banka
bg:Европейска централна банка
ca:Banc Central Europeu
cs:Evropská centrální banka
cy:Banc Canolog Ewrop
da:Den Europæiske Centralbank
de:Europäische Zentralbank
el:Ευρωπαϊκή Κεντρική Τράπεζα
en:European Central Bank
es:Banco Central Europeo
eo:Eŭropa Centra Banko
eu:Europako Banku Zentrala
fa:بانک مرکزی اروپا
fr:Banque centrale européenne
fy:Jeropeeske Sintrale Bank
ga:Banc Ceannais Eorpach
gl:Banco Central Europeo
ko:유럽 중앙은행
hr:Europska središnja banka
ia:Banca Central Europee
is:Seðlabanki Evrópu
it:Banca centrale europea
he:הבנק המרכזי האירופי
ka:ევროპის ცენტრალური ბანკი
la:Argentaria Europaea centralis
lv:Eiropas Centrālā banka
lb:Europäesch Zentralbank
lt:Europos Centrinis Bankas
hu:Európai Központi Bank
mk:Европска централна банка
mg:Banky Foibe Eoropeana
mr:युरोपियन मध्यवर्ती बँक
mwl:Banco Central Ouropeu
nl:Europese Centrale Bank
ja:欧州中央銀行
no:Den europeiske sentralbank
nn:Den europeiske sentralbanken
oc:Banca Centrala Europèa
pl:Europejski Bank Centralny
pt:Banco Central Europeu
ro:Banca Centrală Europeană
ru:Европейский центральный банк
sq:Banka Qendrore Evropiane
scn:Banca Cintrali Europea
simple:European Central Bank
sk:Európska centrálna banka
sl:Evropska centralna banka
sr:Европска централна банка
fi:Euroopan keskuspankki
sv:Europeiska centralbanken
vi:Ngân hàng Trung ương Châu Âu
ta:ஐரோப்பிய நடுவண் வங்கி
tr:Avrupa Merkez Bankası
uk:Європейський центральний банк
yi:אייראפעישער צענטראלער באנק
zh:欧洲中央银行

Euroopa Ombudsman

Euroopa Ombudsmani institutsioon loodi 1992. aastal Maastrichti lepinguga. Euroopa ombudsman uurib Euroopa Liit institutsioonide ja asutuste, näiteks Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament tegevuses aset leidnud haldusliku omavoli juhtumeid ja teeb nende kohta ettekandeid. Tema pädevusse ei kuulu ainult Euroopa Kohus ja esimese astme kohtu õigusemõistmise alane tegevus. Ombudsman korraldab uurimisi tavaliselt Euroopa liidu kodanike kaebuste põhjal, kuid võib neid ka omal algatusel käivitada.
Euroopa Ombudsmani määrab ametisse viieks aastaks Euroopa Parlament. Alates 2003. aastast on ombudsman kreeklane Nikiforos Diamandouros. Esimeseks euroombudsmaniks oli aastatel 1995&ndash;2003 rootslane Jacob Söderman.
Euroopa Ombudsmani ja tema sekretariaadi asukohaks on Strasbourg.

Välislink


http://www.ombudsman.europa.eu Euroopa Ombudsmani veebisait
Category:Euroopa Liit
ca:Defensor del Poble Europeu
cs:Evropský ombudsman
cy:Ombwdsman Ewropeaidd
da:Den Europæiske Ombudsmand
de:Europäischer Bürgerbeauftragter
el:Ευρωπαίος Διαμεσολαβητής
en:European Ombudsman
es:Defensor del Pueblo Europeo
eo:Eŭropa Ombudsmano
fr:Médiateur européen
ia:Defensor del Populo Europee
it:Mediatore europeo
lb:Europäeschen Ombudsmann
lt:Europos Ombudsmenas
hu:Európai ombudsman
mk:Европски Омбудсман
mwl:Probedor de Justícia Ouropeu
nl:Europese Ombudsman
ja:欧州オンブズマン
no:Den europeiske ombudsmann
oc:Mediator europèu
pl:Europejski Rzecznik Praw Obywatelskich
pt:Provedor de Justiça Europeu
ru:Европейский уполномоченный по правам человека
sk:Európsky ombudsman
sl:Evropski varuh človekovih pravic
fi:Euroopan oikeusasiamies
sv:Europeiska ombudsmannen
tr:Avrupa Ombudsmanı
uk:Європейський омбудсмен
zh:歐洲監察使

Esoteerika

Esoteerika või esoteeria on koondnimetus salapärastele või salajastele õpetustele, teadmistele ja oskustele. Kitsamas mõttes mõistetakse esoteerika all salateadused.
Sõna tuleb vanakreeka keel sõnast ''esōterikos'' 'sisemine'. Esoteerika all on mõistetud siis seda, mis on ligipääsetav ainult pühendatute siseringile. Vastand: eksoteeria (väline, kõigile avatud teadmised).
Antiikaeg saadik on esoteerika all mõistetud religioon, müstika või maagia salateadmisi, mis on kättesaadavad üksnes pühendatute siseringile. Pärimuse järgi Hermes Trismegistoselt alguse saanud salaõpetuse "müstilist teadmist" nimetatakse ka hermeetiliseks. Ateismid lükkavad selle õpetuse reeglina tagasi, sest peavad seda mõistusevastaseks.
Alkeemia - Alternatiivmeditsiin - Astroloogia - Ennustamine - Kabala - Maagia - Meediumkirjandus - ''New Age'' - Numeroloogia - Parapsühholoogia - Religioon - Okultism - Sütelkõnd - Teleportatsioon - Ufoloogia - Alternatiivmeedia - Viljaringid
Lilleoru
Category:Esoteerika
af:Esoterie
ar:روحيات
az:Ezoterizm
ms:Esoterisme
bar:Esoterik
bg:Езотеризъм
ca:Esoterisme
cs:Esoterismus
cy:Esoteriaeth
da:Esoterisme
de:Esoterik
el:Εσωτερισμός
en:Esotericism
es:Esoterismo
eo:Esoterismo
eu:Esoterismo
fa:علوم خفیه
fr:Ésotérisme
fur:Esoterisim
gd:Easotaireachd
gl:Esoterismo
gu:એસોટેરિક (અમુક વ્યક્તિઓ જ સમજી શકે તેવું)
ko:밀교
hr:Ezoterija
hy:Էզոթերիզմ
ia:Esotericismo
it:Esoterismo
lt:Ezoterika
hu:Ezoterika
mk:Езотерија
nl:Esoterie
ja:秘教
no:Esoterikk
pl:Ezoteryka
pt:Esoterismo
ro:Ezoterism
ru:Эзотеризм
sq:Ezoterika
simple:Esotericism
sk:Ezoterizmus
sr:Езотеризам
sh:Ezoterija
fi:Esoteerisuus
sv:Esoterism
tr:Ezoterizm
uk:Езотерика
ur:علم غیب
vec:Exoterismo
fiu-vro:Esoteeriga
zh:秘教

Einar Laigna


File:Einar Laigna.jpg
Einar Laigna (sündinud 8. juulil 1937 Tallinnas) on Eesti vaimulik ja ohvitser, radikaalse traditsionalismi propageerija.

Elukäik


Einar Laigna õppis Nõmmel 27. mittetäielikus keskkoolis. Lõpetas 1957 Tallinna Polütehnikumi. Ta töötas metallitöölise ja tööõpetuse õpetajana. Töö kõrvalt luges ta teoloogilist ja filosoofilist kirjandust.
Aastal 1965 astus ta õppima EELK Usuteaduse Instituuti. Ordineeriti 22. juunil 1967 aseõpetajaks ning määrati teenima EELK Varbla Urbanuse kogudust, EELK Karuse Margareeta kogudust ja EELK Hanila Pauluse kogudust. Aastal 1970 andis ta Hanila Pauluse koguduse võtmed kohalikku külanõukogusse ja sellega sulges EELK Hanila Pauluse kiriku. EELK Varbla Urbanuse kogudust ja EELK Karuse Margareeta kogudust teenis ta kuni aastani 1972.
Aastal 1972 lõpetas ta Eesti Evangeelne Luterlik Kirik Usuteaduse Instituut. Ta oli 1973–1979 EELK Märjamaa Maarja koguduse õpetaja ning 1981–1983 EELK Ambla Maarja koguduse ja EELK Aegviidu Aleksandri koguduse õpetaja.
Aastatel 1978–1980 õppis ta katoliku kiriku põrandaaluses vaimulikus seminaris. 1980. aasta suvel pühitseti ta katoliku kiriku idariituse preestriks ja oli 5 aastat misjonär Armeenias.
Aastal 1992 õppis ta Vatikanis. Ta on uurinud hilist Rooma impeeriumi, keskaja kultuuri ja kirikuajalugu.
Einar Laigna kandideeris 1992. aasta Riigikogu valimised Rohelised nimekirjas.
Sõjaväelasena töötas Einar Laigna algul Kaitseliit, hiljem Kaitsejõudude Peastaap. Aastatel 1994–1997 oli ta Kaitsejõudude Peastaabi tagalaülem. Seejärel asus ta tööle Kaitseväe juhataja nõunikuna ja peainspektorina, kellena töötas 1. november 2005. Peainspektori ametis tehti talle 2001. aastal toimunud pildiskandaali ajal uurida Edgar Savisaare pildi tulistamist 1999. aastal Meegomäe lahingukoolis. Aastal 1995 sai ta kapteni auastme ja 2000 majori auastme. 31. detsember 2005 läks ta tegevteenistusest erru kolonelleitnant auastmes.
Oli üks Eesti Humanitaarinstituut asutajaid aastal 1988 (hiljem lahkus kolleegiumist). Ta õpetas seal keskaeg ajalugu.
Ta on lugenud kultuuriloo loenguid Tallinna Pedagoogikaülikoolis (hiljem Tallinna Ülikool), Estonian Business School ja Tallinna Mustpeade Maja. Ta on esinenud ka üksikloengutega (nt Tallinna Rahvaülikoolis loengutega Manipulatsioon ja psühholoogiline sõda) ning arvukates raadiosaadetes.
2006./2007. aasta hooajal on tal Tartu Pereraadios saatesari "Olemine ja olemasolemine".
Alates 4. jaanuarist 2007 on Einar Laigna Eestimaa Rahvaliit liige. 2007. aasta Riigikogu valimised kandideeris ta Harju- ja Raplamaal, kogus seal 43 häält ega osutunud valituks.
Märtsis 2007 andis kirjastus "Logos (kirjastus)" välja tema esimese luulekogu "Imede aed". 112-leheküljeline kogumik sisaldab luuletusi alates 1960. aastad keskpaigast ja on avaldatud Einar Laigna-Mühlenbachi nime all.

Vaated


Einar Laigna järgi on religioon harmoniseerumine universumi korraga, mis pärineb universumivälisest allikast. Kultuur põhineb religioonil.
Kultuuri mõisteline edasiandmine toimib ainult eliit puhul. Rahva hulgas säilitab seda kõige paremini rituaal. Traditsioon põhineb esivanemate autoriteedil, mitte ratsionaalsetel seletustel.
Arvamuste pluralism ja demokraatia on iseloomulik kultuuri allakäigule. Kõrgkultuur fikseerub lõplikesse vaidlustamatutesse formuleeringutesse, mis väljendavad tõde. Selle poliitiline väljendus on monarhia. Euroopa kultuuri kõrgaeg oli 13. sajand.
Korra ja kultuuri kaitsmiseks on vältimatu segadusekolded vägivallaga lämmatada. Seetõttu on rahva kaitsetahe kultuuri säilimiseks hädavajalik.
Kultuuri peab kehastama tugev riik impeerium. Niisugune impeerium sünnib Euroopa Liit, kuid see laguneb, kuna on ehitatud valele alusele.
Inimese ja rahva identiteedi loob allumine sellele vaieldamatule, mis kogu rahvast ühendab. Eestlased see puudub.
Laigna ülalnimetatud vaadete pärast on tema vastu ja demokraatia nimel välja astunud Ain Kaalep.

Isiklikku


Einar Laigna oli 1960. aastad Eesti esimene kulturism, kes treenis välismaiste treeningmeetodite järgi.
Einar Laigna valmistab mõõku oma koduses töökojas Pääskülas. Tema valmistatud mõõku on kingitud väljapaistvatele sõjaväelastele, samuti organisatsioonidele ja asutustele (näiteks viitseadmiral Tarmo Kõuts, major Benno Leesik, Tori sõjaväelaste kirik, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja veteranide klubi Wiking). Juunis 2006 esitleti (osalt tema enda valmistatud) mõõku ja teraskiivreid tema kollektsioonist näitusel Mauritiuse Instituut ruumides.
Mitu aastat puhkas ta regulaarselt benediktlased kloostris.

Tunnustused


Kotkaristi teenetemärk (veebruar 1997)
Mälestusmedal "10 aastat taastatud kaitseväge" (2003)

Kirjutised


Einar Laigna "Öö laulud. Luuletusi aastaist 1964–1972". – Tallinn: Magellani pilved. Eesti Humanitaarinstituudi Ajakiri, 1993. Nr. 1, lk. 39–43.
Einar Laigna-Mühlenbach "Imede aed" . – Tallinn: Logos, 2007. – ISBN 9949402670
''Kuldne kroon Eesti lipul : intervjuuderaamat : Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna'' / intervjueerinud ja koostanud I. Luhaäär. – Tallinn : Olion, 1992. – ISBN 5-460-00183-8.
Holger Mölder, Indrek Olmaru "Intervjuu Hr. Einar Laignaga OP – III." – Tallinn: Magellani pilved. Eesti Humanitaarinstituudi Ajakiri, 1993. Nr.1. lk. 9–38.

Viited

Välislingid

Einar Laigna artiklid


http://einarlaigna.weebly.com Lehekülg Einar Laignast
http://www.emic.kul.ee/tobias/sonum.htm Oratooriumi sõnumist. Kultuur ja Elu, 16. juuni 1995.
http://www.ekspress.ee/Arhiiv/1999/5/Areen/Kaanelugu.html Ülistus (kassidele). Eesti Ekspress, 4. veebruar 1999.
http://www.ekspress.ee/Arhiiv/1999/18/Areen/Raamat.html Mõtlemine loob korra ja ilu: retsensioon Blaise Pascali teosele "Mõtted". Eesti Ekspress, 6. mai 1999.
http://www.maaleht.ee/LEHT/2000/09/14/arvamus.html Talupoeg on kuningas: kommentaar. Maaleht, 14. september 2000.
http://www.maaleht.ee/LEHT/2000/12/29/inimesed.html Mõtleja Einar Laigna: Ise küsin, ise vastan. Maaleht, 29. detsember 2000.
http://www.ekspress.ee/viewdoc/6C0973C2AA1EF507C2256FA10045D5BB Dresdeni holokaust. Eesti Ekspress, 8. veebruar 2005.
http://kultuur.elu.ee/ke482_laigna.htm "Keda me kasvatame, kas küünikuid või riigikodanikke?" Kultuur ja Elu, nr. 4, 2005.
http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=6525 Väärikusest ja demokraatiast. Maaleht, 24. august 2006.

Artiklid Einar Laignast


Jaan Kaplinski. http://jaan.kaplinski.com/opinions/koigeuuem.html Mõtteid ja märkmeid Einar Laignast. Jaan Kaplinski kodukiri, 9. märts 2001.
Mihkel Kärmas. http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2001/07/Aosa/persoon1.html Preestrist eriuurija. Eesti Ekspress, 2001.
Madis Jürgen. http://www.ekspress.ee/viewdoc/0802579F015D8C8AC2256FAF006B1BE1 Elu ühes päevas: Einar Laigna. Eesti Ekspress, 21. veebruar 2005.

Pildid


http://www.mil.ee/~fotek/gallery/view_photo.php?set_albumName=album179&id=aah Einar Laigna ja Tarmo Kõuts
Kategooria:Eesti sõjaväelased
Kategooria:Eesti vaimulikud
Kategooria:Eesti teoloogid
Kategooria:Kotkaristi IV klassi teenetemärgi kavalerid
Kategooria:Sündinud 1937