Eesti külad välismaal

Eesti külad välismaal on loend väljaspool Eestit asunud ja asuvatest Eestist väljarannanute elukohtade kohta

Austraalias


Thirlmere

Gruusias


Abhaasias:
Alam-Linda (gruusia ''Khvemo Linda'', abhaasi ''Aladahtvi Linda'')
Estonia (Abhaasia) (gruusia, abhaasi ''Estonka'')
Linda küla
Salme küla
Sulevi (gruusia, abhaasi ''Sulevo'')

Soomes


Kabböle (Loviisas, end. Pernaja vallas)

Türgis


Uus-Estonia, (vene ''Novoestonka'', türgi ''Karacaören'')

Ukrainas


Krimmis:
Beregove (Bahtšisarai rajoon) (ukraina ''Beregove'', krimmitatari ''Samruki'')
Pervomaiske (Pervomaiske rajoon) (krimmitatari ''Curçi'')
Krasnodarka (krimmitatari ''Qonçi-Şavva'')
Novoestonija
Eesti kool asub Oleksandrivka (Krasnogvardiiske rajoon)

Venemaal


Pihkvamaal ja Ingeris


Aasiku
Neisteritsa
Simititsa

Tveri oblast


Išutino, Istomino külad; Andreapoli rajoon
Nurmekund (Tveri oblast)
Toropets,
Toropetsi Eesti Haridusselts,

Vitebski kubermang


Viciebski kubermangus Krasnogorodskoje ümbruses, praeguse Läti, Valgevene ja Venemaa piiril elas väljarännanud eestlaste rühm Kraasna maarahvas.

Vjatka kubermang


Estoonia küla ''Эстония'' (variandid: ''Эстонское, Князеве'') Zjuzdinski vald, Glazovski maakond.

Samara kubermang


Tšesnovka
Lohuküla (venepäraselt ''Bõkovka'')

Kaukaasias


Krasnodari krais:
Eesti Aiake (''Estosadok'')
Punase Lageda (vene ''Krasnaja Poljana'')
Uus-Eesti (vene ''Novo-Estonka'')
eestlaste küla oli Krasnodari krais Novo-Estonka 6-7 kilomeetrit Otradnaja staniitsast üle Urupi jõe mägede poole. Sellest külast veel edasi 3-4 kilomeetrit oli küla Panaatovka. Nendest küladest pärit inimestest on mälestus kivi Pärnamäe vana kabeli juures ohvritest ja depreseeritutest.
Stavropoli krais:
Allmäe (''Podgornaja''), koduleht http://allmae.by.ru/index.html Allmäe küla - Ставропольский край, c.Подгорное

Siberis


Altai krais:
Serežihha (''Сережиха'') ja Lebedihha (''Лебедиха'') külad, kust 1921. aastal opteerus Eestisse 1000-st eesti päritolu külaelanikust 3/4;
Kolõvan (Altai krai)
Krasnojarski krais:
Bulatnovka
Haidak, ehk setudpäraselt ''Hait'', ''Krasnojarski krais, Partisani rajoonis Haidaki küla'' ,
Kipelovo (''Кипелово'')
Krestjansk (''Krestjanskoje'')
Narva küla
Uus-Petseri (''Novaja Petšora'')
Ülem-Bulanka (''Верхняя Буланка''), endine Jenissei kubermang
Ülem-Suetuk (''Верхний Суэтук''), endine Jenissei kubermang Minusinski vald (''Енисейской губернии Минусинского уезда''), , ,
Kemerovo oblastis:
Jurjevka (Kemerovo oblast)
Koidula (Kemerovo oblast)
Väike-Estonia küla (''с. Малая Эстония'')
Tomski kubermangus:
Estonia (Pokrovski vald) (''с. Эстония''), Pokrovski vald, Zmeigorodi maakond (asutatud 1897. aastal)
Jurjevsk, Tomski maakond
Kaseküla (Mariinski maakond) (''Berjozovka''), Mariinski maakond (asutatud 1902. aastal)
Kazantsevo küla, Kolõvani vald, Zmeigorodi maakond (''селo Казанцево Колыванской волости Змеиногорского уезда'')
Koltsovo, Mariinski maakond (asutatud 1900. aastal)
Lifljandka (''Лифляндка''), Zmeigorodi maakond (asutatud 1895. aastal)
Liliengof (''Liljengofka''), Mariinski maakond (asutatud 1902. aastal)
деревня (''Медодат''), Mariinski maakond
Nikolajevsk, Kainski maakond (asutatud 1897. aastal)
Orava, Kainski maakond (asutatud 1896. aastal)
Rõžkovo, Tjukalinski maakond asutatud , Ingerimaalt, Jamburgi maakond parun Ungern-Sternbergi mõisatest 1803. aastal vastuhaku eest, väljasaadetute poolt. Asula asus algselt Tobolski kubermangu Tjukalinski mk Panovki vald, lk30, hiljem seoses haldusreformidega administratiivalluvus muutus;
''Соляной Заселок'', Tomski maakond (asutatud 1896. aastal)
Vambola küla, Mariinski maakond (asutatud 1908. aastal)
Viruküla (Tjukalinski) (''Вирукюла'') Tjukalinski maakond, asutatud Mahtra sõda eest Siberisse asumiselesaadetute poolt
'''Novosibirski oblastis:
Borovuška (Novosibirski oblast)
Estonka (Novosibirski oblast)
Orava (Novosibirski oblast) (''Oravka'')
Rosental (''Rozental'') (''дер. Розенталь Татарского уезда'')
Uusküla (Novosibirski oblast) (''Uskjul'')
'''Omski oblastis:
Estonka (Omski oblast)
Ivanovka
Jurjevka (''Jurjevka'')
Kovaljovo
Lilliküla (''Lilejka'')
Mihhailovka (Omsk)
Orlovka
Semjonovka
Zolotaja Niva
Tsvetnopolje
Uus-Viru (''Novõi Revel''), (''Новый Ревель Калачинской вол. Омского уезда Тобольской губ'')
Vana-Viru (''Starõj Revel'')
Kirovi oblast
Vologda kubermang, Oparino rajoon
Kalmõkkia Vabariik
Eesti-Haginsk (''Jašalta'')
Esto-Altai
Vinogradnoje

Kaug-Idas


Primorje krais:
Novaja Lifljandija (Novolitovsk)
Linda küla (''деревня Линда'')

Viited

Kirjandus


Гаупт В. ''Колония ссыльных лютеранского исповедания в Шушенской волости Минусинского округа'' // Русское географическое общество. Записки Сибирского отдела. Иркутск, 1864. № 7. C. 16–31;
Гаупт В. ''Состояние колоний ссыльных лютеранского исповедания в Шушенской волости Минусинского округа. 1850–1865 гг''. // Вторая памятная книга Енисейской губернии на 1865 и 1866 гг. СПб., 1865. С. 58–78.
Ядринцев Н.М. ''Рига, Ревель, Нарва и Гельсингфорс в Сибири'' // Неделя. 1878. № 3.
August Nigol: ''http://allmae.by.ru/book01.html Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal''. Tartu: Eesti Kirjastuse-Ühisuse "Postimehe" trükk, 1918

Välislingid


http://gaspiko.ru/html/eston ОБЗОР СЛЕДСТВЕННЫХ ДЕЛ НА РЕПРЕССИРОВАННЫХ ЭСТОНЦЕВ ЗА 1929-1953 ГОДЫ (Государственный архив социально-политической истории Кировской области)
http://www.eesti.ee/rahvuskaaslased/index.php?id=120 Välis-Eesti organisatsioonide ja koonduskohtade loetelu 1938

Vaata ka


August Nigol
Eestlased Venemaal
Kategooria:Eesti külad
Kategooria:Gruusia
Kategooria:Venemaa
Kategooria:Ukraina
Kategooria:Siber
Kategooria:Väliseesti külad

Elagabalus

Pilt:Elagabalo (203 o 204-222 d.C) - Musei capitolini - Foto Giovanni Dall'Orto - 15-08-2000 .jpg
Elagabalus (Imperator Caesar Divi Antonini Magni Divi Septimii Severii Pii ''Diadumenianus'' Severus Augustus; sünninimi Varius Avitus; u 203 – 11. märts 222) oli Vana-Rooma keiser 16. maist 218 kuni surmani.
Sigitamaks "jumalasarnaseid lapsi", abiellus Elagabalus Emesa Baali ülempreestri tütrega.
Hukati sõdurite poolt. Teisi tiitleid: ''Sacerdos amplissimus dei invicti solis Elagabali''.
Kategooria:Vana-Rooma keisrid
Kategooria:Sündinud 200. aastatel
Kategooria:Surnud 222
ar:ايل جبل
an:Heliogabalo
az:Helioqabal
bg:Елагабал
ca:Elagàbal
cs:Heliogabalus
cy:Heliogabalus
da:Heliogabalus
de:Elagabal
en:Elagabalus
es:Heliogábalo
eo:Elagabalo
eu:Heliogabalo
fa:هلیوگابال
fr:Héliogabale
fy:Elagabalus
gl:Heliogábalo
ko:엘라가발루스
hr:Elagabal
is:Elagabalus
it:Eliogabalo
he:אלאגבאלוס
ka:ჰელიოგაბალუსი
sw:Elagabalus
la:Elagabalus
lv:Elagabals
lt:Elagabalas
jbo:eliogabalus
hu:Marcus Aurelius Elagabalus római császár
mk:Елагабал
arz:الاجابالوس
nl:Elagabalus
ja:ヘリオガバルス
no:Heliogabalus
pl:Heliogabal (cesarz rzymski)
pt:Heliogábalo
ro:Elagabalus
ru:Гелиогабал
scn:Eliugabalu
sk:Heliogabalus
sl:Elagabal
sr:Елагабал
sh:Elagabal
fi:Elagabalus
sv:Heliogabalus
tl:Elagabalus
th:จักรพรรดิเอลากาบาลัส
tr:Elagabalus
uk:Геліогабал
yo:Elagabalus
zh:埃拉伽巴路斯

El Salvador


El Salvadori Vabariik (varem eesti keeles: Salvador) on kõige väiksem riik Kesk-Ameerikas. Ta piirneb Guatemala, Hondurase ja Vaikne ookean. El Salvadori pealinn on San Salvador.

Haldusjaotus


Pilt:El Salvador departments numbered.png
# Ahuachapáni departemang
# Cabañase departemang
# Chalatenango departemang
# Cuscatláni departemang
# La Libertadi departemang
# La Pazi departemang
# La Unióni departemang
# Morazáni departemang<br>
# San Migueli departemang<br>
# San Salvadori departemang<br>
# San Vicente departemang<br>
# Santa Ana departemang<br>
# Sonsonate departemang<br>
# Usulutáni departemang

Loodus


Rahvuspargid


El Salvadori rikkas looduses on palju sellist, mida püütakse kaitsta. Riigis on loodud rahvusparkide võrk. Neist kuulsaim on Monte Cristo rahvuspark riigi põhjaosas, kus kaitstakse Kesk-Ameerika tähtsaimat udumetsa. See on tegelikult kolme riigi rahvuspark – El Salvador jagab seda Guatemala ja Hondurasega. Suurim on 6500-hektraine Cerro Verde rahvuspark, mis loodi 1981. aastal San Andrési varemete lähedale. See kujutab endast 2030 m kõrgust kustunud vulkaani Coatepeque järve ääres. Paljude põnevate loomade kõrval võib neis parkides kohata hulgaliseslt eksootilisi linnud: ketsaali, koolibrit, kalkunkotkast, ohakalindu, kellalööjalindu, punatuvi, samuti rohkesti öökullid ja vutid.

Veekogud


El Salvadoris voolab rohkem kui 280 jõgi, millest enamik kannavad oma veed Vaikne ookean. Kesk-Ameerika Andide ning rannikuaheliku vahel laiub tasandik, mida niisutavad rohked jõed. Sinna on koondunud enamik rahvastikust. Tähtsaim jõgi Lempa jõgi on osaliselt laevatatav.

Mäed


El Salvador on vulkaaniderikas, ning tänu nende tegutsemisele on neid ümbritsev maa väga viljakas. El Salvadoris on kaks suurt mäeahelikku: Kesk-Ameerika Andid põhjaosas ja rannikuahelik. Viimase moodustavad noored, suuremalt osalt veel tegevad vulkaanid, näiteks Santa Ana vulkaan (2381 m), San Vicente vulkaan (2182 m), San Salvadori vulkaan (1960 m) ja Izalco vulkaan (1950 m). Need on ka El Salvadori kõrgeimad tipud.

Taimestik


Taimestik muutub vastavalt kõrgusele. Kõrgematel aladel levivad rohtlad, kasvab ka hõredavõitu tamme- ja mänd. Külluses leidub troopilisi puuvili ning ravimtaimi. Kõikidest Mehhikost lõuna poole jäävatest Kesk-Ameerika riikidest on El Salvador kõige metsavaesem. Põllumajandusmaade rajamise eesmärgil tehtud raiete tagajärjel katab El Salvadori pindalast mets vaid 6%.

Loomastik


El Salvadori loomastik pole nii rikkalik, kui teistes Kesk-Ameerika maades, kuid siingi elavad koiott, jaaguarid, puumad, mitut liiki ahvid, otselott, iguaanid ja teised roomajad, nende seas ka boad.

Rahvastik


El Salvador on kõige tihedama asustusega riik Kesk-Ameerikas - keskmiselt elab seal 295 inimest ruutkilomeetri kohta. 90% on neist indiaanlased ja euroopa juurtega mestiitsid. Ülejäänud rahvastik on linnades elavad europiidne rass ja väikeste hajali rühmadena põliselanikud, eelkõige pipilid. El-salavadorlased on valdavalt katoliiklus. Ligikaudu 43% rahvast elab linnades.

Majandus


Energia


Riik rahuldab oma elektrienergia vajaduse mägi, kus asuvad kiirevoolulised jõed ning mis on soodustavad hüdroelektrijaamade ehitamist. Need toodavad ligi 2/3 El Salvadori elektrist. 10% elektrienergiast saadakse suurest Geotermaalenergia jõujaamast, mis ammutab energiat maapõue kuumusest.

Kaubandus


El Salvador on kõige arenenuma tööstusega riik Kesk-Ameerikas, kuid mitmed poliitika ja sõda vahejuhtumid on takistanud majandust korralikult välja arendada. El Salvadori peamiseks kaubanduspartneriks on Ameerika Ühendriigid. Sinna läheb 40% riigi toodangust ning USA kaup moodustab 60% riigi import. Ligikaudu 60% El Salvadori tulust annavad kohviuba.
El Salvador impordib:
Keemiasaadused
Naftat
Tsementi
Väetiseid
Masinaid
El Salvador ekspordib:
Kohviuba
Puuvilla
Suhkur

Vaata ka


El Salvadori jalgpallikoondis

Välislingid


Kategooria:El Salvador
Category:Põhja-Ameerika maad
ace:Èl Salvador
af:El Salvador
als:El Salvador
am:ኤል ሳልቫዶር
ar:السلفادور
an:El Salvador
roa-rup:El Salvador
frp:Salvador
ast:El Salvador
az:Salvador
id:El Salvador
ms:El Salvador
bm:El Salvador
bn:এল সালভাদোর
zh-min-nan:El Salvador
jv:El Salvador
su:Él Salvador
be:Сальвадор
be-x-old:Сальвадор
bcl:El Salvador
bo:ཨིལ་སལ་ཝ་ཌོར།
bs:El Salvador
br:El Salvador
bg:Салвадор
ca:El Salvador
ceb:El Salvador
cs:Salvador
cy:El Salvador
da:El Salvador
de:El Salvador
dv:އެލްސެލްވަޑޯރު
dsb:El Salvador
na:Ersarbador
el:Ελ Σαλβαδόρ
en:El Salvador
es:El Salvador
eo:Salvadoro
ext:El Salvaol
eu:El Salvador
ee:El Salvador
fa:السالوادور
hif:El Salvador
fo:El Salvador
fr:Salvador
fy:El Salvador
ga:An tSalvadóir
gv:Yn Salvador
gag:El Salvador
gd:El Salbhador
gl:O Salvador - El Salvador
hak:Sat-ngì-ngá-tô
xal:Салвадормудин Орн
ko:엘살바도르
hy:Սալվադոր
hi:अल साल्वाडोर
hsb:El Salvador
hr:Salvador
io:Salvadoria
ilo:El Salvador
bpy:এল সালভাদর
ia:El Salvador
os:Сальвадор
zu:El Salvador
is:El Salvador
it:El Salvador
he:אל סלוודור
kn:ಎಲ್ ಸಾಲ್ವಡಾರ್
pam:El Salvador
ka:სალვადორი
kk:Эль-Сальвадор Республикасы
kw:El Salvador
rw:Saluvadoro
mrj:Сальвадор
sw:El Salvador
ht:Salvadò
ku:El Salvador
la:Salvatoria
lv:Salvadora
lb:El Salvador
lt:Salvadoras
lij:El Salvador
li:El Salvador
ln:El Salvador
jbo:salbador
lmo:El Salvador
hu:Salvador
mk:Ел Салвадор
ml:എൽ സാൽവദോർ
mr:एल साल्व्हाडोर
arz:السالفادور
mzn:السالوادؤر
my:အယ်ဆာဗေဒိုနိုင်ငံ
nah:Cōzcatlān
nl:El Salvador
ne:एल साल्भादोर
ja:エルサルバドル
ce:Сальвадор
frr:El Salvador
no:El Salvador
nn:El Salvador
nov:El Salvador
oc:Lo Salvador
mhr:Сальвадор
or:ଏଲ ସାଲଭାଡୋର
uz:El Salvador
pa:ਏਲ ਸਾਲਵਾਡੋਰ
pnb:ال سالواڈور
pap:El Salvador
ps:اېلسلوادور
pms:El Salvador
nds:El Salvador
pl:Salwador
pt:El Salvador
crh:El Salvador
ro:El Salvador
qu:Salwadur
ru:Сальвадор
sah:Эл Салвадор
se:El Salvador
sa:एल-साल्वाडोर
sco:El Salvador
sq:Salvadori
scn:El Salvador
si:එල් සැල්ව‍ඩෝ
simple:El Salvador
ss:ISalivado
sk:Salvádor
sl:Salvador
szl:Salwadůr
so:El Salfador
ckb:ئێلسالڤادۆر
sr:Салвадор
sh:Salvador
fi:El Salvador
sv:El Salvador
tl:El Salvador
ta:எல் சால்வடோர்
tt:Сальвадор
th:ประเทศเอลซัลวาดอร์
vi:El Salvador
tg:Салвадор
tr:El Salvador
uk:Сальвадор
ur:ایل سیلواڈور
ug:ئەل سالۋادور
vo:Salvadorän
fiu-vro:El Salvador
war:El Salvador
wo:Salbadoor
yi:על סאלוואדאר
yo:El Salfador
zh-yue:薩爾瓦多
diq:El Salvador
zea:El Salvador
bat-smg:Salvaduors
zh:萨尔瓦多

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik


Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (lühend EELK) on Eestis ja väliseestlased seas tegutsev luterlus kirik. Kirikul on 12 praostkonda, 166 kogudust, 47 000 annetajaliiget ja 207 vaimulikku.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pea on peapiiskop Andres Põder, tema asetäitja on piiskop Einar Soone.
Kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi moodustavad peapiiskop, piiskop, kantsler ja kuni neli assessorit.
EELK kõrgeim seadusandlik ja korraldav organ on kirikukogu, kuhu kuulub 65 vaimulikku ja ilmikliiget.Kirikukogu valitakse neljaks aastaks ja selle kutsub kokku peapiiskop vähemalt kaks korda aastas.
Alates 1963. aastast kuulub Eesti Evangeelne Luterlik Kirik Luterlikku Maailmaliitu, kuhu varem, asutajaliikmena alates 1947. aastast, kuulus Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik
28. aprillil saatis EELK esimene peapiiskop Jaan Kiivit kogudustele ringkirja, kus oli öeldud: "Koos kapitalismiga on määratud kadumisele kodanlik moraal, mida iseloomustab halastamatu saagiahnus, ekspluateerimine ja silmakirjalisus, kujuneb uus nõukogude moraal, mida iseloomustab otsekohesus, kaasinimeste eest hoolitsemine ja sotsialistlik suhtumine töösse. Toimimise aluseks ei tohi olla enam usaldamatus, vaid peab olema usaldus. Usklikkudele on selge, et kommunismis esinevad suured võimalused rakendada enneolematus ulatuses algristikoguduse evaneeliumi ja Jeesus Kristuse poolt taotletud usaldust ja leplikku andumust".
1974. aastal üritas EELK endale allutada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikut tingimusel, et see ei tähistaks iseseisvuspäeva ega küüditamise aastapäeva . See ei läinud siis korda väliseestlaste mõistmatuse tõttu ja õnnestus alles 2010. aastal.

Kirikupead (piiskopid ja peapiiskopid)


1919–1933 piiskop Jakob Kukk
Kirikupea kohusetäitja, Aleksander Kapp 1933–1934
1934–1939 piiskop Hugo Bernhard Rahamägi
Kirikupea kohusetäitja, Jaak Varik 1939 (hooldaja)
1939–1944 piiskop Johan Kõpp (hilisem eksiilkiriku ehk E.E.L.K. piiskop ja peapiiskop)
Kirikupea kohusetäitja, Anton Eilart 1944 (tegutses okupeeritud Eestis Johan Kõpu eest)
1949–1967 peapiiskop Jaan Kiivit seenior
1967–1977 peapiiskop Alfred Tooming
1978–1986 peapiiskop Edgar Hark
1987–1994 peapiiskop Kuno Pajula
1992– piiskop Einar Soone
1994–2005 peapiiskop Jaan Kiivit juunior
2005– peapiiskop Andres Põder

Konsistoorium


EELK Konsistooriumi valitavad liikmed, ehk kantsler ja assessorid on valitud Kirikukogu poolt peapiiskopi ettepanekul:
Andres Põder - peapiiskop
Einar Soone - piiskop
Urmas Viilma - kantsler
Joel Luhamets - assessor
Tiit Salumäe - assessor
Ove Sander - assessor
Mati Maanas - assessor

EELK praostkonnad


Ida-Harju praostkond
Järva praostkond
Lääne praostkond
Lääne-Harju praostkond
Pärnu praostkond
Saarte praostkond
Tallinna praostkond
Tartu praostkond
Valga praostkond
Viljandi praostkond
Viru praostkond
Võru praostkond
EELK Välis-Eesti piiskopkond

Kogudused


Pilt:Viljandi6.jpg
Aegviidu Aleksandri kogudus, Aegviidu kirikus
Alatskivi kogudus, Alatskivi kirikus
Ambla Maarja kogudus, Ambla Maarja kirikus
Anna kogudus, Anna kirikus
Anseküla Maarja kogudus, Tiirimetsa palvemajas
Audru Püha Risti kogudus, Audru Püha Risti kirikus
Avinurme kogudus, Avinurme kirikus
Elva kogudus, Elva kirikus
Emmaste Immanueli kogudus, Emmaste Immanueli kirikus või Mänspe kabelis
Haapsalu Püha Johannese kogudus, Haapsalu toomkirikus
Hageri Lambertuse kogudus, Hageri kirikus või Saku kirikus
Haljala Püha Mauritiuse kogudus, Haljala kirikus
Halliste Püha Anna kogudus, Halliste Püha Anna kirikus
Hanila Pauluse kogudus, Hanila Pauluse kirikus
Hargla kogudus, Hargla kirikus
Harju-Jaani Ristija Johannese kogudus, Harju-Jaani Ristija Johannese kirikus
Harju-Madise kogudus, Harju-Madise kirikus
Helme Maarja kogudus, Helme vennastekoguduse palvemajas
Häädemeeste Miikaeli kogudus
Iisaku kogudus
Illuka kogudus
Ilumäe kogudus
Juuru Mihkli kogudus
Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kogudus
Jõgeva kogudus
Jõhvi Mihkli kogudus
Jämaja Kolmainu kogudus
Järva-Jaani Ristija Johannese kogudus
Järva-Madise Püha Matteuse kogudus
Järva-Peetri Püha Peetruse kogudus
Järvakandi Peetri kogudus
Jüri kogudus
Kaarma Peeter-Pauli kogudus
Kadrina Katariina kogudus
Kambja kogudus
Kanepi Jaani kogudus
Karja Katariina kogudus
Karksi Peetri kogudus
Karula kogudus
Karuse Margareeta kogudus
Keila Miikaeli kogudus
Kihelkonna Mihkli kogudus
Kirbla Püha Nikolause kogudus
Kodavere Mihkli kogudus
Koeru Maarja-Magdaleena kogudus
Kolga-Jaani Johannese kogudus
Kose Püha Nikolause kogudus
Kullamaa Püha Johannese kogudus
Kunda kogudus
Kuressaare Laurentiuse kogudus
Kursi Maarja-Eliisabeti kogudus
Kuusalu Laurentsiuse kogudus
Kõpu Peetri kogudus
Käina Martini kogudus
Kärdla Johannese kogudus
Kärla Maarja-Magdaleena kogudus
Käru kogudus
Käsmu kogudus
Laatre Püha Laurentsiuse kogudus
Laiuse Püha Jüri kogudus
Leesi Katariina kogudus
Lihula Eliisabeti kogudus
Lohusuu kogudus
Loksa Püha Neitsi Maarja kogudus
Lääne-Nigula Püha Nikolause kogudus
Lüganuse Ristija Johannese kogudus
Maarja-Magdaleena kogudus
Martna Püha Martini kogudus
Mehikoorma kogudus
Mihkli Miikaeli kogudus
Muhu Katariina kogudus
Mustamäe Maarja-Magdaleena kogudus
Mustjala Anna kogudus
Mustvee kogudus
Mõisaküla kogudus
Märjamaa Maarja kogudus
Narva Aleksandri kogudus
Narva-Jõesuu Niguliste kogudus
Nissi Maarja kogudus
Noarootsi Püha Katariina kogudus
Nõmme Rahu kogudus
Nõmme Saksa Lunastaja kogudus
Nõo Püha Laurentsiuse kogudus
Nõva Püha Olevi kogudus
Orissaare kogudus
Otepää Maarja kogudus
Paide Püha Risti kogudus
Paistu Maarja kogudus
Palamuse Püha Bartholomeuse kogudus
Paldiski Nikolai kogudus
Petseri Peetri kogudus
Piirsalu kogudus
Pilistvere Andrease kogudus
Pindi kogudus
Prangli kogudus
Puhja Püha Dionysiuse kogudus
Põltsamaa Niguliste kogudus
Põlva Püha Neitsi Maarja kogudus
Pärnu Eliisabeti kogudus
Pärnu-Jakobi kogudus
Pöide Maarja kogudus
Püha Jakobi kogudus
Pühajõe kogudus
Pühalepa Laurentsiuse kogudus
Rakvere Kolmainu kogudus
Randvere kogudus
Rannamõisa kogudus
Rannu Püha Martini kogudus
Rapla Maarja-Magdaleena kogudus
Reigi Jeesuse kogudus
Ridala Püha Maarja Magdaleena kogudus
Risti kogudus
Roosa Jakobi kogudus
Ruhnu Püha Magdaleena kogudus
Rõngu Mihkli kogudus
Rõuge Maarja kogudus
Räpina Miikaeli kogudus
Saarde Katariina kogudus
Saaremaa Jaani kogudus
Sangaste Püha Andrease kogudus
Simuna Siimona ja Juuda kogudus
Sindi kogudus
Soome Püha Peetruse kogudus
Suure-Jaani Johannese kogudus
Taagepera Jaani kogudus
Tahkuranna kogudus
Tallinna Jaani kogudus
Tallinna Peeteli kogudus
Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkogudus
Tallinna Püha Vaimu kogudus
Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus
Tallinna Toompea Kaarli kogudus
Tamsalu Lunastaja kogudus
Tapa Jakobi kogudus
Tartu Maarja kogudus
Tartu Pauluse kogudus
Tartu Peetri kogudus
Tartu Soome kogudus
Tartu Ülikooli-Jaani kogudus
Tarvastu Peetri kogudus
Tori Püha Jüri kogudus
Torma Maarja kogudus
Treimani kogudus
Tudulinna Rahu kogudus
Tuhala Kaarli kogudus
Tõstamaa Maarja kogudus
Türi Püha Martini kogudus
Urvaste Püha Urbanuse kogudus
Vahastu kogudus
Valga Peetri-Luke kogudus
Valjala Martini kogudus
Vara Brigitta kogudus
Varbla Püha Urbanuse kogudus
Vastseliina Katariina kogudus
Vigala Maarja kogudus
Viimsi Püha Jaakobi kogudus
Viljandi Jaani kogudus
Viljandi Pauluse kogudus
Viru-Jaakobi kogudus
Viru-Nigula kogudus
Võnnu Jakobi kogudus
Vormsi Püha Olavi kogudus
Võru Katariina kogudus
Väike-Maarja kogudus
Vändra Martini kogudus
Äksi Andrease kogudus

Likvideerunud kogudused


Tallinna Kopli kogudus
Tallinna Pauluse kogudus

Kogudused ja kirikud välismaal


Peterburi Jaani kirik, Peterburi Jaani kogudus

Asutused


SA EELK Usuteaduse Instituut
SA Ajaleht Eesti Kirik
SA EELK Tallinna Diakooniahaigla
SA EELK Misjonikeskus
MTÜ EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus
MTÜ EELK Kirikumuusika Liit
MTÜ Eesti Kristlik Raudteelaste Ühing
SA EELK Laagrikeskus „Talu”
OÜ Kiriku Varahaldus
SA Johanniitide Abi Eestis
EELK Kirikupäeva ja laulupeo sihtasutus

Ajalugu


Reformatsiooni tulemusena moodustunud usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: rooma-katoliku kirik, luterlus, kalvinism ja anglikaani kirikuruumiks. luterlus kujunes Eesti suurimaks konfessiooniks peale reformatsiooni jõudmist maale 16. sajandi 20. aastatel ning luterlikud kogudused tekkisid Eestis reformatsiooni käigus katoliiklikest kogudustest aastatel 1523-1532. Luterlik ruum hõlmas varauusaeg osa Saksa aladest, samuti Taani, Norra, Rootsi, Soome ning Kuramaa, lõplikult ka alates Rootsi aeg kehtestamisest ka Eestimaa ja Liivimaa.
Reformatsiooni käigus tekkinud eestikeelse usuõpetuse vajadustest lähtudes koostati esmased Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koelli poolt tõlgitud eestikeelne Wanradti ja Koelli katekismus 1535. aastal ja Tartu Jaani koguduse kaplani Franz Witte tõlgitud Lutheri katekismus, mis trükiti Lübeckis kas 1553 või 1554 aastal.
Pilt:Sw BalticProv en.pngi Läänemereäärsed dominioonid 17. sajandil]]

Territoriaalkirik


Katoliiklusega tehti Eestis lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliiklik piiskopkond likvideerimisega. Luterluse ainumonopol oli Rootsis kinnitatud Uppsalas aga juba 16. veebruaril 1593 ja seda positsiooni tugevdati 1595. aastal 21. oktoobri otsustega, milles keelati igasugune luterlusest kõrvalekaldumine.
1629. aastal asutati Põhja-Eestis Eesti Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium, 1638. a nimetati Eestimaa piiskopiks Joachim Jhering. Lõuna-Eestis ja Liivimaal asutati 1633. aastal Liivimaa Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium, mille ülesanneteks olid Rootsi dominioonid hulka kuulunud Eesti- ja Liivimaa kiriku- ja usuelu korraldamine, kirikute ehitamise ja nende regulaarsete sissetulekute tagamine, vaimulike ja kooliõpetajate ametiülesannete täitmise ja elukommete järele valvamine, abielurikkumiste, koguduste ja vaimulike omavaheliste lahkhelide ja tüliküsimuste lahendamine. Konsistooriumi presidendiks määrati superintendent.
1641. aastal loodi ka seni Ingeri kubermangu kuulunud Narvas Narva piiskopkond.
Rootsi võimu ajal oli luterlus riigikiriku staatuses ja Rootsi kuninga Karl XI poolt 30. novembril 1692. aastal Eestimaa piiskopkond jaoks väljaantud Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse täienduse tagajärjel muutus Eestimaa territoriaalkirik Rootsi territoriaalkiriku üheks piiskopkonnaks ja sellega liideti ka Tallinna territoriaalkirik. Rootsi Örebro eeskirjadega keelati kirikuteenistusse võtta neid vaimulikke, kes ei olnud õppinud Uppsala ülikoolis. Et kindlustada Rootsi poliitilist ja eriti selle riigiluterlikku kohalolu Liivimaal ning piirata Rootsi riigialamate välismaiseid ülikooliõpinguid, rajati 1632. aastal ülikool ka Tartu ülikool, millele anti kõik Uppsala ülikooli privileegid.
Pärast Rootsi võitu Poola üle Rootsi-Poola sõda (1600–1611) ei olnud kiriku vaenlaseks enam katoliku kirik ja selle struktuurid, kuid ometi jätkas kirik kogu Rootsi aja võitlust nn katoliikliku ebausuga. Selle nn teine reformatsiooni ajal võideldi maarahva etnousundiliste elementidega (17. sajandil toimus Eesti- ja Liivimaal ca 170 nõiaprotsessi, mille käigus hukati vähemalt 44 inimest).
1650. aastal jagati Harjumaa kaheks praostkonnaks: Ida-Harju praostkond: Jaani, Jüri, Juuru, Jõelähtme, Kose ning Kuusalu kihelkond ja Lääne-Harju praostkond: Toomkogudus, Hageri, Keila, Madise, Nissi ning Rapla kihelkond.
1686. aasta kirikuseadus kinnitas piiskopi/ülemsuperintendendi õigust praoste ametisse nimetada, kuid kohalikud kirikuõpetajad võisid esitada endale enam meeldivaid kandidaate. Praostid pidid igal aastal visiteerima praostkonna kogudusi, kogunema kahel korral aastas korraldatavale piiskoplikule sinodile, et arutada kirikuprobleeme, eksamineerida õpetajaameti-kandidaate ning pühitseda neid ametisse.
1686. aasta kirikuseaduse kehtestamisega tekkis lisaks Eestimaa piiskopkonnale neli uut superintendentkonda — Liivimaa, Riia, Saaremaa ja Ingerimaa. Seadus jõustus Eesti-, Liivi- ja Saaremaal koos kohalike muudatustega 1690. aastate algupoolel.
Põhjasõja tulemusena liideti Eesti- ja Liivimaa Venemaa koosseisu ja sellest alates nimetas Eestimaal praostid ametisse EELK konsistoorium, samuti pandi Saaremaal ametisse 1731. aastal Saaremaa superintendentide loend, kes allus praosti õigustes Eestimaa piiskopile.
1772. aastal moodustati Virumaa idaosast Alutaguse praostkond, kuhu kuuluusid Jõhvi, Lüganuse, Nigula ning Vaivara kihelkond.
18. sajandi viimasel veerandil, pärast asehalduskorra kehtestamist 1784—1796) Eesti- ja Liivimaal moodustati Põhja-Eestis igas kreisis (5) eraldi praostkond:
Tallinna praostkond (Toomkogudus, Keila kihelkond, Jüri kihelkond, Jõelähtme kihelkond, Harju-Jaani kihelkond, Kuusalu kihelkond, Ambla kihelkond, Kose kihelkond);
Paldiski 1. praostkond (Rapla kihelkond, Juuru kihelkond, Hageri kihelkond, Nissi kihelkond);
Paldiski 2. praostkond (Harju-Madise kihelkond koos abikirikuga Ristil, Märjamaa kihelkond, Kullamaa kihelkond);
Rakvere 1. praostkond (Rakvere kihelkond, Kadrina kihelkond, Haljala kihelkond, Viru-Jaagupi kihelkond, Simuna kihelkond);
Rakvere 2. praostkond (Viru-Nigula kihelkond, Lüganuse kihelkond, Jõhvi kihelkond, Vaivara kihelkond);
Paide praostkond (Paide kihelkond koos Anna küla Anna kirik, Türi kihelkond, Peetri kihelkond, Koeru kihelkond, Väike-Maarja kihelkond, Järva-Jaani kihelkond, Järva-Madise kihelkond);
Haapsalu 1. praostkond (Haapsalu kihelkond, Noarootsi kihelkond, Ridala kihelkond, Lääne-Nigula kihelkond, Martna kihelkond);
Haapsalu 2. praostkond (Lihula kihelkond koos Kirbla abikirikuga, Karuse kihelkond, Hanila kihelkond koos Varbla abikirikuga, Mihkli kihelkond, Vigala kihelkond);
Haapsalu 3. praostkond (Käina kihelkond, Reigi kihelkond, Pühalepa kihelkond, Vormsi kihelkond).
Põhja-Liivimaal nimetati Pärnu 2. praostkond ümber Viljandi praostkonnaks ja Tartu 2. praostkond Võru praostkonnaks.
1797. aastal taastati asehalduskorra-eelse halduskord ja ka endine praostkondade süsteem.
1804. aastal jagati Põhja-Liivimaal asuvate praostkondade piirid ümber, sh taastati Viljandi ja Võru praostkond.
Võru praostkonda kuulusid Lõunaeesti keel kihelkonnad: Antsla, Hargla, Kambja, Kanepi, Karula, Nõo, Otepää, Puhja, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Vastseliina, Võnnu ja Võru;
Tartu praostkonda kuulusid: Kodavere, Kursi, Laiuse, Maarja-Magdaleena, Palamuse, Torma-Lohusuu ja Äksi kihelkond.
Pärnu praostkonda kuulusid: Audru, Halliste ja Karksi, Mihkli, Pärnu-Jaagupi, Saarde, Tori, Tõstamaa ja Vändra kihelkond.
Viljandi praostkonda kuulusid Helme, Kolga-Jaani, Paistu, Pilistvere, Põltsamaa, Suure-Jaani, Tarvastu ja Viljandi kihelkond.

Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kirik


1832. aasta 28. detsember võeti Venemaa keisri Uus evangeelse luteri kiriku seadus, millega kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks ja millega Peterburis asutati Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistoorium, millele allutati kõik Läänemere kubermangude, Soome ja Venemaa luterlikud konsistooriumid ja kogudused. Eesti-ala on jaotatud nelja evangeelse konsistooriumi vahel: Eesti-, Liivi- ja Saaremaa ning Tallinna linn. Konsistooriumi juhtis ilmalik eesistuja, kelle määras keiser. Konsistooriumi abipresidendiks määrati kubermangu kõrgeim vaimulik kindralsuperintendent. Ka uue seaduse järgi säilis patronaadiõigus kirikuõpetaja valimistel. Kiriku majanduselu korraldas uue seaduse kohaselt ülemkirikueestseisus. Seda institutsiooni juhtis ülemkirikueestseisja. Vene aja lõpul oli Eestis 78 patronaadikogudust ja 36 kogudust, kus kirikuõpetaja valis kirikukonvent. Neid oli Eestimaa kubermangus 4 ja Liivimaa kubermangu Eesti-alal ja Saaremaal 3. Koos kirikuseadusega võeti kasutusele kõikidele kohustuslik jumalateenistuse ja kiriklike talitluste käsiraamat – agenda. Kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks. Luterlik kirik riigikiriku staatust ei saanud, jäädes vaid sallitavaks kirikuks vene õigeusu kiriku kõrval. Seaduse põhjal loodi koguduste juurde haldusorganina kirikukonvendid, mille pädevusse kuulusid kiriku majandusasjad. Konvendi moodustasid kinnisvara omavad koguduseliikmed, sellel osales ka pastor (hääleõiguseta) ja vajadusel kirikuvöörmündrid.
19. sajandi alguses oli toimunud eestlaste massilisem usuvahetamisliikumine, mille käigus oli 1840. aastate lõpuks Vene Õigeusu Kirikkirikuga liitunud ca 65 680 eestlast.
Kuni 19. sajandini olid nii linna- kui maakoguduste luteri vaimulikud ning kirikuarvestus valdavalt saksakeelsed, Eesti teoloogid hakkasid teenistusi pidama maakoguduste kantslites ja jutluseraamatutes alles 19. sajandi lõpul. 20. sajandi alguses - 1910. aasta alguseks oli Eesti- ja Liivimaal ametis vähemalt 83 eesti rahvusest preester, kuid eestlastest pastoreid vaid 46. Kuni 20. sajandi alguseni oli luterlus meie maal kolonialistliku loomuga, sest sarnaselt misjonimaadele puudus siin eestlaste omakeelne vaimulikkond.
1917. aastal toimunud luterliku kiriku I kirikukongress määratles luterliku kiriku “vaba rahvakirikuna”.
;Pastoraat
;Kogudus
Kogudus on kirikuliikmete väikseim, algselt territoriaalsel printsiibil moodustunud inimeste ühendus. Maapiirkondades langesid koguduste piirid üldjuhul ühte kihelkond piiridega, Eesti- ja Saaremaal esines selles osas tihtipeale ka erisusi. Teataval maa-alal asetsevate koguduste koondis moodustab praostkond, mille eesotsas on kõrgema vaimulikuna praost. Koguduse tegevust korraldas ja juhtis pastor, kelle valikul teenistuskohta omas otsustavat tähtsust Patronaadiõiguse alusel kirikupatroon, ehk see, kelle maa peale oli kirikuhoone kunagi rajatud. 18-19. sajandil abistasid teda köster ja vöörmünder (Saaremaal aga rottmeister). Pindalalt suuremate kihelkondade puhul võidi kirikust eemalasuv kogudus moodustada abikoguduse koos abikiriku, juhatuse ja köstriga, kes toimetas kiriklikke talitusi. Pastor ehk koguduseõpetaja käis seal teatavail tähtpäevadel jumalateenistusi pidamas. Kogudus võis liikmete arvukusest või kõneldava keele erinevuste tõttu jaguneda pihtkondadeks.
;Pihtkond
;vaimulikud
diakon - abivaimulik
köster - abivaimulik (praegusel ajal pole kasutusel)
papp - vaimuliku üldnimetus, üks vanimaid nimetusi eesti keeles
pastor ("karjane") e Kirikuõpetaja - protestandi vaimulik
piiskop - kõrgem vaimulik
praost - vaimulike juht protestantismis (amet)
preester - vaimulik (pühitsus)
presbüter - koguduse vanem (tuleneb samast sõnatüvest kust "preester")
ülempreester
Eestimaal ja Liivimaal kiriku ja kirikukogukonna juures tegutsenud: köster (kirikuõpetaja abiline, kes pidi talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama), organistid, kellamees jt kirikuteenrid ei kuulunud vaimulikkonna hulka.

Viited

Vaata ka


Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik
Eesti Luterlik Rahuühendus

Kirjandus


Masendavad teated Kodu-Eestist: Jumalasõna jagab MVD. Võitleja, juuli 1952, nr. 1, lk. 1.
Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr. 26, lk. 1.
"Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht (Stockholm), 26. jaanuar 1974, nr. 7, lk. 1 ja 11.

Välislingid


http://www.eelk.ee/index.php Koduleht
http://www.eelk.ee/elulood/ EELK Vaimulike elulood
Kategooria:Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
da:Den evangelisk-lutherske kirke i Estland
de:Estnische Evangelisch-Lutherische Kirche
en:Estonian Evangelical Lutheran Church
fr:Église évangélique-luthérienne estonienne
it:Chiesa di Estonia
no:Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
pl:Estoński Kościół Ewangelicko-Luterański
pt:Igreja Luterana Evangélica Estoniana
ru:Эстонская евангелическо-лютеранская церковь
fi:Viron evankelis-luterilainen kirkko
sv:Estniska evangelisk-lutherska kyrkan
tr:Estonya Evancelikal Lüterci Kilisesi

Essad Bey

Pilt:Essad Bey Berlin Fasanenstrasse 72.jpg
Mohammad Essad Bey (sündinud Lev Nussimbaum, kasutas ka nime Leo Noussimbaum; hiljem Kurban Said ('vabatahtlik ohver'); 20. oktoober 1905, Kiiev – 1942 Itaalia, Positano) oli Ukraina Juudid päritolu Saksa kirjanik ja ajakirjanik.
Kiievis sündinud Essad Bey veetis lapsepõlve Aserbaidžaanis Bakuus, kust põgenes Bolševikud eest 14-aastaselt, 1920. aastal. 1922. aastal omandas ta Saksamaal elades tõendi selle kohta, et oli pöördunud islami usku Berliini Türgi saatkonna imaami juuresolekul. Ta leidis endale niši publitsistina, kirjutades teemadel, millest Lääne avalikkus vähe teadis: Kaukaasiast, Vene keisririik, 1917. aasta revolutsioonist Venemaal, toona vastavastatud naftamaardlatest ja islamist. Ta kirjutas saksa keeles Mohammad Essad Bey nime all.
Samu teemasid hästi tundvad ajaloolased ja kirjanduskriitikud on tunnistanud Essad Bey allikana ebausaldusväärseks. Tänapäeval tsiteerivad ajaloolased harva tema raamatuid, ehkki Essad Bey käsitletud teemad on endiselt kriitilise tähtsusega. Ka on tema loomingulise viljakuse tõttud kaheldud tema nime all avaldatud raamatute autorsuses. Ühe hüpoteesi kohaselt tegutses Essad Bey peamiselt vahendaja ning käsikirjade toimetajana, turustades neid enda nime all, mis oli selleks ajaks juba kuulus. 1934. aastal soovitas tema agent Werner Schendell (1891-1961) tal raamatute vahel aeg aastaks maha võtta, et ta nii viljakas ei paistaks. Tol aastal ei ilmunud Essad Beyl saksa keeles ühtki raamatut, üksnes kaks novelli poola keeles.
1938 põgenes Essad Bey natsismi eest Šveitsi.

Viited

Teoseid


1934 "Mohammed" (eesti keeles "Muhamed", Tallinn 2000)
1937 "Allah ist groß. Niedergang und Aufstieg der islamischen Welt von Abdul Hamid bis Ibn Saud" ("Allah on suur. Islamimaailma langus ja tõus Abdul Hamidist Ibn Saudini")
Kategooria:Saksa kirjanikud
Kategooria:Sündinud 1905
Kategooria:Surnud 1942
ar:لف نوسيمباوم
az:Məhəmməd Əsəd bəy
de:Essad Bey
en:Lev Nussimbaum
fr:Lev Nussimbaum
it:Essad Bey
pl:Lew Nussimbaum
ru:Нуссимбаум, Лео
sr:Есад Беј

Eetika


Eetika (vanakreeka keeles ''&#275;thik&#275; techn&#275;'' 'kommete ja tavade teadus', sõnast ''&#275;thos'' 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste ühiskond ja isikliku elukorralduse viiside seletamise ja põhjendamisega. Eetika kuulub filosoofia valdkonnad aksioloogia ehk väärtusõpetuse alla. Üldises kontekstis samastatakse sageli eetikat ja moraalifilosoofiat, kuigi erialases kirjanduses eristatakse neid enamasti küllaltki rangelt.
Eetika loetakse enamasti praktiline filosoofia alla kuuluvaks ja teoreetiline filosoofia vastanduvaks.
"Eetika" võib tähendada lisaks filosoofia valdkonnale ka mõnda konkreetset eetilist süsteemi või olemasolevat eetiliste hoiakute kompleksi, nt meditsiinitöötaja ametieetika (arstieetika), spordieetika, ajakirjanduseetika, internetieetika, ärieetika, röövlieetika, külaeetika.

Eetika jaotised


Eetikat kui distsipliini võib vastavalt oma kasutusele jagada deskriptiivne eetika ja normatiivne eetika. Normatiivne eetika suhtes sisemiselt võib seejuures eristada rakenduslik eetika koos selle poolt kasutatavate eetikateooriad.
Deskriptiivne eetika tegeleb eetilise käitumise kirjeldamisega empiirilises mõttes, näiteks kirjeldab eetilisi hoiakuid mingil ajal mingis piirkonnas, kirjeldab eetilisi hoiakuid psühholoogia vahenditega jne.
Normatiivne eetika, aga tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Normatiivse eetika teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas, mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks.
Neist seisab omakorda eraldi metaeetika, mis uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid propositsioonide kaudu. Metaeetika ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis-loogilise analüüsiga.

Eetika ja moraalifilosoofia


Eetika on tänapäeval eelkõige teoreetiline distsipliin, mis uurib inimeste ühiskondlikku koosolu, ühiskonna ja inimese suhet kõige üldisemas mõttes ning püüab anda vastavaid seletusi ja põhjendusi. Lähtuvalt sellest eristatakse tihti eetika moraalifilosoofiast, mis uurib inimese kõlblus käitumist, eetiliste hoiakute rakendamist pigem subjekt mõttes.
Sisuliselt on eetika ja moraalifilosoofia siiski tihedalt seotud, kuna eetika mõte on ikkagi selle rakenduses. Oma sisulise ühtepõimituse tõttu ei peeta tihti, nt ajakirjanduses või muus mitte-spetsiifilises kontekstis vajalikuks neid distsipliine eristada.

Eetika ajalugu


Eetika kui filosoofia valdkonna eristas esimesena Aristoteles. Varem käsitleti eetikat ontoloogia ja epistemoloogiaga koos filosoofilise mõtlemise tervikusse kuuluvana ega eristatud eetika küsimusi või uurimismeetodeid muudest.
Eetikasse puutuvaid küsimusi käsitleti filosoofiliselt kindlasti juba Vana-Kreekas. Sofistide, Sokratese, Platoni ja Aristotelese pakutud lahendused eetika küsimustele olid eetiline naturalism: nad püüdsid taandada eetika kategooriaid mitte-eetilistele mõistetele. Tähtsamad hellenism eetikasüsteemid on Epikurose rajatud epikuurlased ning Zenon Kitionisti rajatud stoikud.
Eetikasse puutuvate küsimustega tegeldi põhjalikult ka Vana-Indias ja Vana-Hiinas, kuigi seal ei arendatud eetilistest küsimustega tegelemisest välja omaette teadust. Võib väita, et just antiikfilosoofid sõnastasid esimestena väga kõrged eetilised standardid, mida Albert Schweitzer nimetas absoluutne eetika.

Eetikateooriate põhitüübid


Eetilisi küsimusi uuritakse ja põhjendatakse enamasti mõnest eetilisest teooriast lähtuvalt. Eetikateooriaid jaotatakse tavaliselt kolme põhitüüpi:
Deontoloogiline eetika, mis käsitleb peamise eetilise kategooriana kohustust, hinnatakse toimingu laadi (motiiv) (nt Immanuel Kant eetika);
Teleoloogiline eetika, mis vaatleb eetiliste küsimuste puhul eelkõige tegusid ja nende tagajärgi (nt utilitarism, konsekventsialism);
Vooruste eetika, millele vastavalt on eetika ülesandeks inimese loomuse täideviimise võimaldamine (nt Aristotelese eetika ja enamik antiikaeg eetikatest).
Eristatakse vähemalt neli klassikalise eetika teooriat, mida nimetatakse tuntumate esitajate järgi.
Mill’i utilitarism (tagajärje eetika)
Kant’i formalism (eetika) (kategooriline imperatiiv või kohustuste eetika)
Locke’i õiguste eetika
Aristotelese vooruste eetika
Eetiline relativism
Eetikateooriast lähtuvalt hinnatakse tegu kas heaks või halvaks, lubatud või lubamatuks. Igale teole eelneb motiiv, otsustus, moraal ja lähtumine mingist eetika-süsteemist ehk eetikateooriast. Kusjuures me ei pruugi oma lähtumist mingist eetikasüsteemist üldsegi teadvustada. Teole järgneb tulemus mida hinnatakse kas hea, halb või neutraalne.

Eetika suundi


Teoreetiline:
Eetikakoodeksid
Eetika teooriad (ehk eetika süsteemid) on tagajärje eetika (teleoloogiline eetika-süsteem), kohustuste eetika (deontoloogiline eetika-süsteem), vooruste eetika, õiguste eetika ja utilitarism.
Metaeetika
Rakenduslik:
Kutse-eetika
Inimõigused
Sotsiaaleetika alternatiiv on individuaaleetika
Ärieetika
Ühiskondliku lepingu teooria

Eetikuid


Richard Price

Vaata ka


Eetika mõisteid
Deontoloogia
Budistlik eetika
Eetikud
Eetiline egoism
Eetiline investeering
Eetiline naturalism
Eetiline nihilism
Eetiline relativism
Eetiline skeptitsism
Eetiline subjektivism
Konsekventsialism
Moraal
Eetikakoodeks

Välislingid


http://www.eetika.ee Eetikaveeb
Kategooria:Eetika
af:Etiek
als:Ethik
ar:أخلاقيات
an:Etica
ast:Ética
az:Etika
id:Etika
ms:Etika
bn:নীতিশাস্ত্র
zh-min-nan:Lûn-lí-ha̍k
jv:Étika
su:Étika
ba:Этика
be:Этыка
be-x-old:Этыка
bar:Ethik
bs:Etika
bg:Етика
ca:Ètica
cs:Etika
cy:Moeseg
da:Moral
de:Ethik
el:Ηθική
en:Ethics
es:Ética
eo:Etiko
eu:Etika
fa:فلسفه اخلاق
hif:Ethics
fr:Éthique
fy:Etyk
gl:Ética
gan:倫理學
ko:윤리학
hy:Բարոյագիտություն
hi:आचारशास्त्र
hr:Etika
ia:Ethica
is:Siðfræði
it:Etica
he:פילוסופיה של המוסר
ka:ეთიკა
kk:Этика
ky:Этика
ht:Etiik
ku:Exlaq
la:Ethica
lv:Ētika
lt:Etika
jbo:marde
hu:Etika (filozófia)
mk:Етика
ml:നീതിശാസ്ത്രം
mwl:Ética
mn:Этик
my:အက်သစ်
nl:Ethiek
ne:नैतिकता
ja:倫理学
no:Etikk
nn:Etikk
oc:Etica
uz:Etika
pnb:ایتھکس
ps:اخلاق
km:ចរិយាមារយាទ
nds:Ethik
pl:Etyka
pt:Ética
ro:Etică
ru:Этика
rue:Етіка
sah:Этика
sq:Etika
scn:Ètica
simple:Ethics
sk:Etika
sl:Etika
sr:Етика
sh:Etika
fi:Etiikka
sv:Etik
tl:Etika
ta:நன்னெறி
th:จริยธรรม
vi:Luân lý học
tg:Одоб
tr:Etik
uk:Етика
ur:اخلاقیات
za:Lwnzleixyoz
war:Etiká
yi:מידות
zh:伦理学

Eva Perón

Pilt:Evita color.jpg
Pilt:Peron y Eva - casamiento civil - 1945.jpg
María Eva Duarte de Perón per'on (sünninimi María Eva Ibarguren; hüüdnimi Evita; 7. mai 1919 Los Toldos, Argentina – 26. juuli 1952 Buenos Aires) oli Argentina presidendi Juan Peróni teine abikaasa, kes oli mänginud teisejärgulistes melodraamafilmides ja mängis Radio El Mundo seebiooperites. Eva oli algul Peróni armuke. Nad abiellusid 1945. aastal. Kui Perón oli saanud presidendiks, mängis Eva poliitikas olulist rolli.

Lapsepõlv


Eva Peróni ema oli vallaline kokk Juana Ibarguren (1894–1971) ja tema isa oli rantšopidaja Juan Duarte (1872-1926). Neil oli viis last. Eval olid õed Erminda, Elisa, Blanca ja ning vend Juan. Eva isa oli abielus teise naisega ja Juana Ibarguren oli ta armuke.
Juan Duarte oli viljaka mullaga Los Toldosesse saabunud sajandi alguses. Ta oli rentinud põlluharimiseks maad. Tal oli Chivilcoys oma abikaasa Adela d'Huart'iga mitu last. Jõuka ja lugupeetud ''estancia''-omanikuna nimetati konservatiiv Juan Duarte 1908 rahukohtuniku asetäitjaks. Pärast radikaalide võimuletulekut Duarte majanduslik olukord halvenes. Talle pakuti põldude ülevaataja kohta lähedal asuvas Quirogas. Ka Ibargureni perekond kolis sinna. Erminda käis seal esimeses klassis. Et Quiroga ei pakkunud neile loodetud võimalusi, siis nad kolisid Los Toldosesse tagasi. 8. jaanuaril 1926 Juan Duarte hukkus autoõnnetuses Chivilcoys.
Isa matuste kohta on räägitud, et lapsed ja nende ema olid seal tõrjutud. Sugulased väidavad, et kahe perekonna vahel olid südamlikud suhted. Poolõdede ja -vendade ema Eloisa oli selleks ajaks surnud.
Pärast isa surma kujunes äraelamine väga raskeks. Ema, kellel olid jalgadel haavandid, õmbles arsti soovitusi ignoreerides väsimatult Singeri õmblusmasina taga. Elisa töötas postkontoris. Blanca õppis pampade linnas Bragados õpetajaks.
Eva läks algkooli 8-aastaselt. Esimeses ja teises klassis käis ta Los Toldoses. Ta mängis õues, ronis puude otsas, kasvatas siidiusse, mängis peitust ja keksu ning kandis kodus tehtud riideid. Ostetud mänguasju tal ei olnud. Nad mängisid koos Ermindaga. Vend Juan meisterdas neile lohesid ja isegi liikuvate klahvidega klaveri. Ta ehitas neile mängumajasid.
Eva kasvas üles lähedal asuvas Junínis. Tema vaene päritolu võimaldas tal hiljem olla vahelüliks oma abikaasa ja tööliste vahel, olles ''descamisado'' 'de 'särgitute', Peróni põhiliste toetajate kaasjuht.
1930 otsustas Juana oma perega kolida paremat õnne otsima lähedal asuvasse linna Juníni, kus Elisa juba elas. Blanca hakkas varsti sealses Püha Südame koolis õpetama. Juan leidis tööd apteegis. Erminda läks keskkooli ja Eva läks kolmandasse klassi.
Lõuna ajal oli perekonnal kolm alalist külalist, kes said aja jooksul perekonnaliikmeteks.
Sõjaväeringkonna komandör major Alfredo Arrieta abiellus hiljem Elisaga. Keskkooli (''Colegio Nacional'') rektor José Alvarez Rodriguez tuli koos oma venna dr Justo José Alvarez Rodriguez, kes hiljem abiellus Blancaga.
Eva hakkas silma paistma luuletuste deklareerimise oskusega. Hiljem ütles ta oma autobiograafias: "Juba väikese tüdrukuna ma tahtsin deklameerida. Ma oleksin nagu tahtnud teistele midagi ütelda, midagi tähtsat, mida ma sügaval südames tundsin." Erminda oli keskkooli teatritrupi liige ning ka Eval lubati osaleda etenduses ''Arriba Estudiantes''. Junínis transleeriti Eva häält esimest korda valjuhääldite kaudu. Kino (ta kogus näitlejate pilte) ja raadio õhutasid Eva soovi näitlejaks saada. 1935. aastal otsustas ta enda jaoks, et temast peab saama näitleja. Teda ahistas perspektiiv saada õpetajaks või teenistujaks nagu õed, sest ta ei talunud vabaduse puudumist.
Selle kohta, kuidas Eva Junínist lahkus, on mitmeid versioone.

Tee tippu


1934. aastal kohtus Eva kuulsa kitarristi ja laulja Agustin Magaldiga,
kellega koos läks Buenos Airesesse. Nende kooselu ei kestnud kaua. Viie aasta kestel teenis Eva elatist lauljana ööklubides ja abilisena
teatreis. Tal õnnestus saada tööd ka raadios ning teatri kaudu pääses
mõnda filmi. Raadioreporterina kohtus Eva 1944. aastal poliitik Juan Peróniga, kelle toel sai tööle Belgrano raadiokompaniisse. Eva ja Juan abiellusid järgmisel aastal. Juan Perón valiti 1946. aastal Argentina
presidendiks. Selles oli oma roll ka Eva toel, kes oli oma päritolu
tõttu populaarne vaese rahva hulgas. Ka kasutas Eva oskuslikult raadio
võimalusi Juan Peróni presidendivalimiste kampaanias.

Presidendi abikaasa


Ta asutas Eva Peróni Fondi, institutsiooni vaeste abistamiseks (mis ei takistanud tal luksuslikult riietumast), ja asutas Justitsialistliku Partei naisharu. 1949. aastaks oli Evita, nagu rahvas teda sel ajal hellitavalt hüüdma oli hakanud, kõige mõjukam tegelane Argentinas.
Ta oli kaval ja auahne. Tema ümber tekkis suur isikukultus ning varsti olid tema pilt ja nimi igal pool. Hoolimata enda domineerimisest ja poliitilisest võimust ei õõnestanud Evita kunagi oma abikaasa sümboolset rolli. Kuigi Evita kontrollis olulisel määral presidendi tegevust, õigustas ta oma tegusid alati väitega, et neid "inspireerib" või julgustab Peróni tarkus ja kirg. Nende abielu oli sageli pingeline. Neil ei olnud lapsi. See on tekitanud vaidlusi nende suguelu või selle puudumise üle.
Töölised jumaldasid Evitat ning Argentina jõukas anglofiilne eliit vihkas teda. 1951. aastal püüdis Evita oma võimu ametlikuks teha, taotledes asepresident kohta, kuid sõjavägi blokeeris selle katse.
Eva Perón suri 26. juulil 1952 kell 20.25 33-aastaselt emakavähki. Informatsiooni alamsekretariaadi ametlik kommünikee kõlas: "Meie kurb kohus on Vabariigi rahvale teatada, et Rahvuse Vaimne Juht Eva Perón suri kell 8.25 pärast lõunat." Matused toimusid 11. augustil.
Tema keha balsameerimine ning seda eksponeeriti, kuni sõjaväeline riigipööre 1955 tema abikaasa kukutas. Siis viidi see Itaaliasse Milanosse ja maeti maha. 1971 tema surnukeha ekshumeerimine ning viidi lennukiga Hispaaniasse. Tema abikaasa tuli pagendusest presidendina Argentinasse tagasi. Pärast Juan Domingo Peróni surma 1974 toodi Eva surnukeha tagasi Argentinasse ning seda eksponeeriti lühikest aega kõrvuti oma abikaasa surnukehaga. Ta maeti Duarte perekonnahauda Buenos Aireses La Recoleta kalmistul.

Retseptsioon kunstis


Tema elust ja karjäärist jutustab Andrew Lloyd Webberi muusikal ''Evita'', mis anti 1976. aastal välja muusikaalbumina. Plaadi edule järgnesid lavastused Londoni West Endis 1978 ja Broadwayl 1979. 1996 valmis filmiversioon. Peaosa mängis ''Evitas'' Broadwayl Patti LuPone, Londoni West Endis Elaine Paige ja filmis Madonna (laulja). Televisioonis on teda mänginud Faye Dunaway. Eestis mängis Vanemuine (teater) ''Evitat'' 2002. aastal Tartu Raekoja platsil ning 2009. aastal lavastas Vanemuises ''Evita'' Georg Malvius Rootsist, peaosas Maarja-Liis Ilus.

Välislingid


http://www.evitaperon.org/ Ametlik kodulehekülg; fotod kogu saidil ja autogramm
http://www.argentour.com/historia/evitai.htm Portree
http://www.evaperon.itgo.com/frames.html Fotogalerii
Kategooria:Argentina inimesed
Kategooria:Argentina ajalugu
Kategooria:Sündinud 1919
Kategooria:Surnud 1952
ar:إيفا بيرون
an:Eva Perón
ast:Eva Perón
az:Yeva Peron
id:Eva Perón
ms:Eva Peron
zh-min-nan:Eva Perón
jv:Eva Perón
be:Эва Перон
be-x-old:Эва Пэрон
bs:Eva Perón
br:Eva Perón
bg:Ева Перон
ca:Eva Perón
cs:Eva Perónová
cy:Eva Perón
da:Eva Peron
de:Eva Perón
el:Εβίτα Περόν
en:Eva Perón
es:Eva Perón
eo:Eva Perón
eu:Eva Perón
fa:اوا پرون
fr:Eva Perón
gl:Eva Perón
ko:에바 페론
hi:एवा पेरोन
hsb:Eva Perón
hr:Eva Perón
is:Eva Perón
it:Evita Perón
he:אווה פרון
ka:ევიტა პერონი
la:Eva Perón
lv:Eva Perona
lt:Eva Perón
lij:Eva Duarte de Perón
hu:Evita Perón
mk:Ева Перон
mn:Эва Перон
nah:Eva Perón
nl:Eva Perón
ja:エバ・ペロン
no:Eva Perón
nn:Eva Peron
oc:Eva Perón
nds:Eva Peron
pl:Eva Perón
pt:Eva Perón
ro:Eva Perón
qu:María Eva Duarte
ru:Перон, Эва
sa:एवा पेरोन
sco:Eva Perón
sq:Evita Peron
simple:Eva Perón
sk:Eva Perónová
sl:Eva Perón
sr:Ева Перон
sh:Eva Peron
fi:Eva Perón
sv:Eva Perón
tl:Eva Perón
ta:இவா பெரோன்
th:เอบา เปรอน
vi:Evita
tr:Eva Perón
uk:Ева Перон
war:Eva Perón
bat-smg:Eva Perón
zh:伊娃·裴隆

Folkloristika

Folkloristika ehk rahvaluuleteadus on teadus folkloorist ehk rahvaluulest. Folkloristika tegeleb folkloori kogumise, talletamise, süstematiseerimise, analüüsimise ja publitseerimisega.
Folkloristikaga tegelev teadlane on folklorist.

Folkloristika ajalugu


Rahvaluuleteaduse kujunemine algas valgustusajastul, 18. sajandi teisel poolel. Valgustusega kaasnesid drastilised muudatused ühiskonnas: kiri sai valdavaks, taandus seisuslikkus, esile tõusis haritlane, algas industrialiseerumine, tõusis poliitika huvi rahvas vastu, toimus sotsiaalne eneseteadvuse tõus. Valgustusajastut iseloomustab huvi erinevate eluvaldkondade vastu ja ühiskonna uurimine (etnograafia, geograafia, demograafia). Mõiste "rahvas" tähendas metsikut, primitiivset, kirjaoskamatut. Romantismis eristati ülemkihti, kirjaoskusega linnaelanikkonda, kellel oli kultuur, ja alamkihti, kirjaoskamatuid talupoegi, kellel kultuuri ei arvatud olevat.

Eestis


Eesti rahvaluuleuurimist on mõjutanud ühelt poolt eesti kultuuri ja teaduse üldine arengujoon (19. sajandi kultuurimurrang jne), teiselt poolt rahvusvahelised teaduskontaktid (saksa, nõukogude, soome jm).
Valgustus- ja romantismiajastul hakati Euroopas huvi tundma väikeste eksootiliste rahvaste vastu. Eestis avaldus see baltisakslastest estofiilide tekkega, kes uurisid eesti keelt ja kultuuri.
Eestikeelne rahvaluulealane terminoloogia kujunes 19. sajandil saksa keele mõjul. Esimesed eestikeelsed terminid olid tõlkelised ja kirjeldavad. Friedrich Reinhold Kreutzwald kasutas oma 1861. aasta rahvaluule kogumise üleskutses sõnu "vana vara". Esimest korda kasutas terminit "rahvaluule" Jaan Bergmann vana rahvalaulu tähenduses 1878. aastal. Jakob Hurt viis oma 1896. aasta kõnes lõpuks saksakeelsed terminid eestikeelsetega vastavusse. Hurt nimetas "rahvamälestusteks" (''die Volksüberlieferungen'') kõike, mida rahvas oma minevikust mäletab: need on nii jutud kui ka kombed, arvamised, usk, ütlemised ja ka laulud. "Rahvamälestuste" alaliikideks olid näiteks "vanad jutud" (''die Märchen''), "rahvalikud ajaloolised jutustused" (''die Sagen''), "vaimulikud rahvajutud" (''die Legenden''), "pruugid ja kombed" (''die Sitten und die Gebräuche'').

Folkloristika mõisteid


Kalevala-mõõt
- legend
- loomismüüdid
- müüt
- parömioloogia
- pärimus
- regilaul
- regivärss
- saaga

Vaata ka


Folkloristide loend
Eesti mütoloogia
Etnograafia
Etnoloogia
Etnomusikoloogia
Mütoloogia
Eesti rahvakalender
Rahvamuusika
Rahvausund
Kategooria:Folkloristika
de:Erzählforschung
en:Folkloristics
fi:Folkloristiikka
sv:Folkloristik

Ferdinand Johann Wiedemann

Pilt:Ferdinand Johann Wiedemann.jpg
Ferdinand Johann Wiedemann v'iidemann (30. märts (Juliuse kalender järgi 18. märts) 1805 Haapsalu – 29. detsember 1887 (vana kalendri järgi 17. detsember) Peterburi) oli keeleteadlane, eesti keel ja teiste soome-ugri keeled uurija.

Elulugu


Wiedemann sündis Haapsalu sakslased-rootslased päritoluga kohtukirjutaja pojana. Pärast õpinguid Tallinn gümnaasiumis (1819–1821) ja Tartu Ülikool (1824–1826) töötas ta vanade keelte õpetajana Miitavi (Jelgava) ja 1837–1857 Tallinna gümnaasiumis. Huvitunud soomeugri keeled, avaldas Wiedemann nende kohta rea töid, mille eest Peterburi Teaduste Akadeemia valis ta 1854 korrespondentliige ja 1857 akadeemikuks. Seejärel asus Wiedemann Peterburi, kus jätkas viljakat tegevust oma elu lõpuni.

Tegevus


Põhjapanev väärtus on tema töödel eesti keele kohta, milleks ta 1860. aastad tegi ka korduvaid keeleuurimisreise Eesti. Tema mahukas Wiedemanni sõnaraamat (''Ehstnisch-deutsches Wörterbuch''; 1869) on pikka aega olnud kõige rikkalikum keelevaramu. Samuti aitas kirjakeele stabiliseerumisele kaasa tema saksa keel eesti keele grammatika (''Grammatik der Ehstnischen Sprache''; 1875). Wiedemann on tundnud huvi ka eesti folkloori ja etnograafia vastu: tema teos ''Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten'' (''Eestlaste sise- ja väliselust''; 1876) kujutab enesest rikkalikku kogu vanasõna, kõnekäände ja mõistatusi, rahvamängude, kombed ja tavade kirjeldusi.
Alates aastast 1989 antakse välja Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind.

Kirjandus


Paul Ariste, "Ferdinand Johann Wiedemann" (lühimonograafia). TRÜ soome-ugri keelte kateeder 1971; 2. trükk: Valgus (kirjastus), Tallinn 1973; 3. trükk: Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2005

Välislingid


Maria Jermakova, http://www.emakeeleselts.ee/esa/ESA_51_pdf/ESA_51_Jermakova.pdf Baltisakslane Peterburi Keiserlikus Teaduste Akadeemias, Emakeele Seltsi aastaraamat, (51) 2005
Kategooria:Keeleteadlased
Kategooria:Tartu ülikooli auliikmed
Kategooria:Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlased
Kategooria:Sündinud 1805
Kategooria:Surnud 1887
Kategooria:Akadeemikud
ca:Ferdinand Johann Wiedemann
cs:Ferdinand Johann Wiedemann
de:Ferdinand Wiedemann
en:Ferdinand Johann Wiedemann
es:Ferdinand Johann Wiedemann
mrj:Видеман, Фердинанд Иоганн
ru:Видеман, Фердинанд Иванович
fi:Ferdinand Johan Wiedemann
sv:Ferdinand Johann Wiedemann

Filosoofia


Filosoofia (kreeka keel sõnast φιλοσοφία, mille ligikaudne tähendus on 'tarkusearmastus') definitsioon on ise filosoofiline küsimus. Filosoofia uurib sääraseid fundamentaalseid küsimusi (filosoofiline küsimus), nagu tõde, hüve ja ilu loomus, teadmine saavutamise võimalikkus või välismaailma olemasolu. Ta püüab neile küsimustele põhiliselt mõistusele toetudes vastata või ka kriitika seda ettevõtmist. Filosoofiale on tüüpilisus ratsionaalsus argumentide esitamine ja nende kritiseerimine ning refleksioon oma meetodi üle.
Selliste küsimuste üle on mõtiskletud üle maailma ning mõneski kohas on kujunenud filosoofilised traditsioonid. Lääne akadeemilistes ringkondades mõeldakse filosoofia all tavaliselt läänemaailma filosoofilisi traditsioone, mille kogumit nimetatakse ka lääne filosoofiaks. Sõna "filosoofia" ilma täiendita tähendabki tavaliselt lääne filosoofiat. Lääne filosoofia on alguse saanud Vana-Kreekas ning selle traditsioon on kandunud tänase päevani. Kuulsate lääne filosoofide hulka kuuluvad näiteks Sokrates, Platon, Aristoteles, Aquino Thomas, René Descartes, David Hume, Immanuel Kant, Georg Hegel, Friedrich Nietzsche ja Ludwig Wittgenstein.

Sõna "filosoofia" tähendused


Rangemalt, filosoofilises kasutuses tähistab "filosoofia" ülaltoodud, tavapäraseimas tähenduses teatud mõtteloolise traditsiooniga seotud distsipliini, mis tegeleb üldküsimustega. Sellise traditsiooni piirid ei ole rangelt kindlaks määratud. Eri mõtlejate ja ajalooliste mõtteliinide kuulumine või mittekuulumine filosoofiasse on tihtipeale vaieldav ning selleteemalised otsustused tähendavad filosoofilist seisukohavõttu.
Fraasides nagu "Kanti filosoofia" tähistab "filosoofia" mõne tuntud filosoofi vaateid, samuti ka tekstikogu, milles need ilmnevad. Selline sõnakasutus jääb mõnevõrra ähmaseks, kuna enamiku filosoofide vaated jõuavad elu jooksul muutuda.
Sama tähenduse laienduses tähistab "filosoofia" tuntud filosoofide töödekogu; see võib tähendada mitmesuguste filosoofide poolt tõstatatud küsimuste akadeemilist uurimist; samuti võib see tähendada teatud kriitilist, loovat mõtteviisi. Ühtki neist tähendustest ei saa käsitleda teistest sõltumatuna või absoluutsena. Lühidalt üteldes on filosoofial igapäevases keelekasutuses erinevaid (kaas)tähendusi, kuid käesoleva artikkel keskendub filosoofiale kui uurimisvaldkonnale.

Sõna mitteakadeemiline kasutus


Tavakeeles kasutatakse sõna "filosoofia" sageli, tähistamaks iga kogutud teadmiste vormi või inimese vaateid elule (nagu väljendis "elufilosoofia") või millegi saavutamise alusprintsiipe või meetodeid (nagu "minu kiirteedel sõitmise filosoofia"). Neist esimest tähendust väljendatakse harilikult ka sõnaga "maailmavaade". Teises tähenduses on levinud fraasid "korporatiivne filosoofia" ja "ärifilosoofia".
Teise näitena võib traagilisele elamusele ''filosoofiliselt'' reageerimine tähendada hoidumist kirglikest reaktsioonidest intellektualiseeritud lähenemise kasuks. See konkreetne määratlus tuleneb Sokratese näitest, kes arutles rahulikult oma õpilastega hinge olemuse üle, juues mürkputkeleotist, mida kasutati Ateena kohtu otsusel tema hukkamiseks. Stoa järgisid Sokratest, otsides vabadust oma kirgedest, millest pärineb kaasaegne sõna ''stoiline'' kasutus, tähistamaks rahulikku meelekindlust.

Filosoofia problemaatika ja harud


Tavapäraselt tegelevad filosoofid selliste teemadega nagu eksistents või olemine, moraal või headus, teadmine, tõde ja ilu; ajalooliselt on enamik filosoofiat keskendunud ka religioossed uskumused või kattunud teadus(t)ega. Filosoofid võivad esitada kriitiline küsimusi taoliste mõistete olemuse kohta, väljapoole teaduse vaatlusala jäävaid küsimusi, ka algavad mitmed suuremad tööd uusaegses filosoofias küsimisega filosoofia enese tähenduse ja ülesannete järele. ''Mis on filosoofia?'' on iseenesest juba filosoofiline küsimus, ehkki filosoofe ajendavad sagedamini spetsiifilised küsimused nagu:
Mis on tõde? Kuidas või miks määratleme me lauseid kas tõene või väärana, ja kuidas me seejuures arutleme?
Kas teadmine on võimalik? Kuidas me teame, et me teame?
Kas moraalselt õigete ja väärade tegude (või väärtuste, või institutsioonide) vahel on erinevus? Kui jah, siis milles see seisneb? Millised teod on õiged ja millised väärad? Kas väärtused on absoluutsed või suhtelised? Üldiselt ja konkreetselt - kuidas peaksin ma elama?
Mis on reaalsus ja milliseid asju võib kirjeldada reaalsetena? Mis on selliste asjade loomus? Kas mõned asjad eksisteerivad sõltumatult meie tajust? Mis on aja ja ruumi olemus? Mis on mõtte ja mõtlemise olemus? Mida tähendab olla keegi?
Mida tähendab olla ilus? Kuidas erinevad ilusad asjad igapäevastest? Mis on kunst?
Neid viit Vana-Kreeka filosoofias ilmnenud laiahaardelist küsimusetüüpi nimetatakse vastavalt analüütiliseks või loogika, epistemoloogia, eetika, metafüüsika ja esteetika. Need pole ainsad ning Aristoteles, kes selletaolist klassifikatsiooni esimesena kasutas, käsitles ka poliitikat, meieaegset füüsikat, geoloogiat, bioloogiat, meteoroloogiat ja astronoomiat filosoofia harudena.
Sokratese ja sokraatiline meetod mõjul arendasid kreeklased analüüs (filosoofia)traditsiooni, jagades kõnealuse probleemi osadeks, et seda paremini mõista.
Teised traditsioonid pole alati kasutanud selliseid tähistusi või rõhutanud samu teemasid. Ehkki India filosoofial on sarnasusi Lääne filosoofiaga, polnud jaapani keel, korea keel ja hiina keeles 19. sajandi keskpaigani terminit ''filosoofia'' tähistamiseks, vaatamata aastatuhandetepikkusele filosoofiatraditsioonile. Eriti Hiina filosoofias oli kasutusel kreeklastest erinev kategooriate kontseptsioon ning definitsioonid ei põhinenud ühistel omadustel, vaid olid tavapäraselt metafoorsed ja viitasid korraga erinevatele nähtustele. http://www.rep.routledge.com/article/G001 Samas ei ole ka Lääne filosoofias kategooriate vahel selgeid piire ning vähemalt alates 19. sajandist on Lääne filosoofid sageli käsitlenud küsimusi probleemikeskselt, pesakonniti, liigitamata neid eraldi valdkondadesse.
Siiski on filosoofia käsitlemine problemaatika alusel harudesse jagunevana jäänud Lääne filosoofiakäsitlustes valdavaks ning levinud üha enam ka teistesse filosoofiatraditsioonidesse.

Motiivid, eesmärgid ja meetodid


Sõna "filosoofia" tuleneb vana-kreeka sõnast (''&#934;&#953;&#955;&#959;&#963;&#959;&#966;&#943;&#945;'', ''philosophia''), mis tähendab ligikaudselt "tarkusearmastus". See tähistab pühendumust küsimisele, õppimisele ja teadmiste levitamisele. Paljud filosoofid on tundnud huvi maailma, inimolemise, olemise, väärtuste, mõistmise ja asjade olemuse vastu.
Filosoofiat võib eristada teistest distsipliinidest selle uurimismeetodite põhjal. Filosoofid formuleerivad oma küsimused tihti probleemide või mõistatustena, toomaks selgeid näiteid enda kahtlustest neid huvitaval, võluval või segadusseajaval teemal.<br>
Tavapäraselt formuleerivad filosoofid probleeme loogilisel kujul, kasutades ajalooliselt traditsiooniline loogika süllogisme, kuid alates Gottlob Frege and Bertrand Russell aina enam predikaatloogikat, ning suunduvad siis lahenduse poole, mis põhineb kriitilisel lugemisel ja mõtlemisel. Nagu Sokrates, otsivad nad vastuseid arutelu abil, või vastates teiste argumentidele, või hoolika isikliku mõtiskluse kaudu. Filosoofid vaidlevad nende meetodite suhteliste paremuste üle, küsides näiteks, kas filosoofilised "lahendused" on objektiivsed, lõplikud ja ütlevad reaalsuse kohta midagi informatiivset, või selgitavad need lahendused pigem meie keele loogikat, või mõjuvad pigem vaid isikliku teraapiana. Filosoofid otsivad põhjendusi nende küsimuste vastustele.
Keel on filosoofi esmane tööriist. Analüütiline filosoofia on vaidlused filosoofilise meetodi üle olnud tihedalt seotud vaidlustega filosoofia ja keele suhte üle. Sama küsimustik on tõusetunud ka kontinentaalne filosoofia. Metafilosoofia, "filosoofia filosoofia", uurib filosoofilistele probleemide ja lahenduste olemust ning kohaseid meetodeid, jõudmaks ühest teiseni. Need vaidlused on seotud ka vaidlustega keele ja tõlgenduse üle.
Selline diskussioon on oluline ka filosoofia kui terviku jaoks, kuna filosoofia olemus ja ülesanne ise on alati olnud oluline osa filosoofilistest arutlustest. Vastupidi, selliste valdkondade nagu patafüüsika olemasolu viitab ulatuslikule vaidlusele, mis jääb väljapoole käesoleva artikli haaret. Selliseid küsimusi käsitletakse pikemalt artiklis Metafilosoofia.
Filosoofiale lähenetakse ka suhete läbi osade vahel, nagu on tavaks strukturalismis ja rekursionismis. Eksisteerib ka üldine teadusfilosoofia ja selle spetsiifilised harud nagu bioloogiafilosoofia, füüsikafilosoofia, keemiafilosoofia jts.

Filosoofiatraditsioonid


Erinevate ühiskondade liikmed on huvitunud filosoofilistest küsimustest ja loonud oma tööl põhinevad filosoofiatraditsioonid. Termin "filosoofia" võib Euroopa ja Ameerika akadeemilises kontekstis viidata eksitavalt ainuüksi Lääne tsivilisatsioon filosoofilisele traditsioonile. Seda kutsutakse ka "Lääne filosoofiaks", eriti vastandatuna "Ida filosoofiale", mis hõlmab Aasia filosoofilisi traditsioone. Mõlemad mõisted ühendavad erisuguseid, isegi üksteisega sobimatuid koolkondi.
Filosoofiliste küsimuste üle on mõtiskletud üle maailma ning erinevates regioonides on kujunenud suuremal või vähemal määral iseseisvad filosoofilised traditsioonid. Lääne akadeemilistes ringkondades mõeldakse filosoofia all tavaliselt läänemaailma filosoofilisi traditsioone, mille kogumit nimetatakse ka lääne filosoofiaks. Sõna "filosoofia" ilma täiendita tähendabki tavaliselt lääne filosoofiat. Tavapäraselt käsitletakse Lääne filosoofia algusena Vana-Kreeka filosoofiat, mille traditsioon on kandunud tänase päevani.
Et teistest filosoofiatraditsioonidest hakati alguses "filosoofiana" kõnelema just Läänes, kõrvutatuna ja vastandatuna Lääne filosoofiale, on nende asend, koosseis ja omavahelised suhted siiani mõnevõrra vaieldavad. Ka jäävad teised filosoofiatraditsioonid Lääne käsitlustes siiani sekundaarseteks.
Ida ja Lähis-Ida filosoofiatraditsioonid on mõjutanud Lääne filosoofe. Vene filosoofia, juudi filosoofia, islami filosoofia ja viimasel ajal ka Ladina-Ameerika filosoofia filosoofilised traditsioonid.
Piirid kõigi nende traditsioonide vahel on tinglikud. Erinevused traditsioonide vahel põhinevad tihti nende poolt tähtsamaks peetavatel ajaloolistel filosoofidel, rõhuasetustel ideede ja kirjutamisstiilide või -keelte suhtes. Iga traditsiooni temaatikat ja mõttevahetust võib uurida, kasutades teistest traditsioonidest tuletatud meetodeid, ning nende vahel on olnud olulisi ühisusi ja seoseid.<br>
Teisi filosoofilisi traditsioone, näiteks Aafrika filosoofiat, käsitletakse mujal harva. Seoses üldlevinud rõhuasetusega Lääne filosoofiale kui lähtepunktile on väärtuslike, kuid vähemtuntud mitte-Lääne filosoofiliste tööde uurimine, säilitamine ja levitamine seotud mitmete raskustega.

Lääne filosoofia


Lääne filosoofiatraditsioon algas Kreeka filosoofia ja jätkub tänapäevani. Tuntud Lääne filosoofide hulka kuuluvad Sokrates, Platon, Aristoteles, Augustinus, Aquino Thomas, Michel de Montaigne, Francis Bacon, René Descartes, Baruch Spinoza, George Berkeley, John Locke, David Hume, Jean-Jacques Rousseau, Immanuel Kant, Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Arthur Schopenhauer, Søren Kierkegaard, Friedrich Nietzsche, Gottlob Frege, Bertrand Russell, Henri Bergson, Edmund Husserl, Ludwig Wittgenstein, Martin Heidegger, Jean-Paul Sartre, Theodor Adorno, Jacques Derrida ja W. V. Quine.
Levinud on Lääne filosoofia harudesse liigitamine problemaatika alusel. Tavapäraseimad jaotised on metafüüsika, epistemoloogia (tunnetusteooria), eetika ja esteetika. Teiste alldistsipliinide seas on ka loogika, keelefilosoofia ja poliitiline filosoofia.
Ehkki mingil juhul ei saa Lääne filosoofiatraditsiooni pidada ühelgi selle ajahetkel ühtseks, võib öelda, et ta üldsuunitlus on aegade jooksul teinud läbi väga olulisi kannapöördeid. Kui antiikaegne Lääne filosoofia oli teadustega tugevalt läbi põimunud ning enamjaolt kas ei suhestunud religiooni kuigi selgelt või - seoses kristluse leviku aegse religioossete küsimuste aktualiseerumisega ühiskonnas - toetas aktiivselt üht või teist levinud usundit, siis oli praktiliselt kogu keskaegne filosoofia religioosne ja seeläbi jäid teaduslikud küsimused filosoofilise dispuudi fookusest kõrvale. Uusaegse Euroopa ilmalikustumise käigus intensiivistus teadustegevus ja sellest peale on aina enam eriteadusi filosoofiast iseseisvunud. Samas on varasemate etappidega võrreldes oluliselt suurenenud teadusfilosoofia osakaal ning filosoofia ja eriteaduste tähelepanu samadele küsimustele, religioosse filosoofia kaal Lääne filosoofias on seevastu langenud.

Analüütiline ja kontinentaalne filosoofia


Mugavuse mõttes võib jagada kaasaegse Lääne akadeemilise filosoofia kaheks traditsiooniks, kuna mõiste ''"Lääne filosoofia"'' kasutus viimasel sajandil on sageli ilmutanud kallakut ühele või teisele poole.
''Analüütiline filosoofia'' on iseloomulik täppislähenemine filosoofiliste küsimuste keele analüüsile. Selle eesmärk on paljastada probleemide aluseks olevat mõistelist segadust. Analüütiline filosoofia domineerib angloameerika filosoofias, kuid selle juured on osalt ka mandri-Euroopas, kus seda samuti praktiseeritakse. Analüütilise filosoofia traditsioon algas 20. sajandi alguses Gottlob Fregega, seda jätkasid Bertrand Russell, G. E. Moore ja Ludwig Wittgenstein.
''Kontinentaalne filosoofia'' on nimetus erinevate koolkondade kohta, mis tegutsevad valdavalt mandri-Euroopas, kuid ka mitmete ingliskeelsete ülikoolide humanitaarteaduskondades ja võivad tegeleda keele, metafüüsiliste probleemide, poliitilise teooria, perspektivismi või kunsti ja kultuuri mitmesuguste aspektidega. Üks kontinentaalfilosoofia koolkondade viimase aja huvipunktidest on katse tuua akadeemilisse filosoofiasse mittefilosoofilistena tunduvaid teemasid, muutes tavaootusi filosoofia ülesannetele.
Stanley Cavell, filosoof, kelle huvid pole ei kindlapiiriliselt "analüütilised" ega "kontinentaalsed", kirjeldab seda erinevust lähenemises, kirjutades: "filosoofia on päritav kui kas lahendatavate probleemide kogum (nagu seda teevad angloameerika analüütikud) või loetavate tekstide kogum (nagu seda teeb Euroopa - välja arvatud muidugi seal, kus on (taas) vastu võetud analüüs). On tuntav, kuidas sellest pärilusviiside erisusest tulenevad erinevad koolitusimperatiivid, erinevad standardid kriitikaks ja vestluseks, erinevad kompositsioonižanrid, erinevad autoripersoonid." ("The Philosopher in American Life," - ''Emerson’s Transcendental Etudes'', 45-46)

Ida filosoofia


Ida filosoofia järgib arvukaid traditsioone, mis pärinevad muistsest Indiast ja Hiinast või olid seal populaarsed. Kuulsate Ida filosoofide seas on Kapila, Jadžnjavalkja, Gautama Buddha, Akšapada Gotama, Nāgārdžuna, Kong Fuzi, Laozi, Zhuangzi, Mengzi, Xun Zi, Zhu Xi, Wang Yangming, Dharmakirti, Šānkara, Ramanudža, Vivekananda, Aurobindo ja Sarvepalli Radhakrishnan.
India filosoofia on ehk Lääne filosoofiaga kõige paremini võrreldav. Nii uurib muistne njaaja koolkond loogikat, nagu seda teevad ka mõned kaasaegsed analüütilised filosoofid; kuid on ka olulisi erinevusi - näiteks rõhutas muistne India filosoofia traditsiooniliselt koolkondade või muistsete tekstide, mitte üksikute filosoofide õpetusi, kellest enamik kirjutas kas anonüümselt või kelle nimesid lihtsalt ei antud edasi.

Filosoofia ja teadus(t)e suhe


Levinud on seisukoht, mille järgi kuuluvad filosoofia valdkonda küsimused, millele eriteadused kas ei paku lahendust või mille eriteaduslikke lahendusi peavad nende küsimuste filosoofilistena käsitlejad ebapiisavateks. Selline määratlus näitab muidugi lähtumist vastandusest teaduse ja filosoofia vahel.
Seoses eriteaduste iseseisvumisega on viimastel sajanditel aina levinum olukord, kus filosoofia ja teadus tegelevad samade probleemidega. Küsimus filosoofia päristise osa olemasolust ja filosoofia mõttekusest on olnud üks analüütilise filosoofia lähtepunkte.

Rakendusfilosoofia


Ehkki filosoofiat peetakse tihti läbinisti abstraktseks alaks, on sel ka praktilisi rakendusi. Kõige ilmsemad rakendused on eetikal – eriti rakenduseetikal ja poliitikafilosoofial. Poliitikafilosoofia suurkujude, näiteks Kong Fuzi, Kautilya, Sun Zi, John Locke'i, Jean-Jacques Rousseau', Karl Marxi, John Stuart Milli, Mahatma Gandhi ja John Rawlsi vaated on kujundanud ja põhjendanud erinevaid valitsusvorme ja nende tegusid.
Rakenduslikust vaatenurgast on oluline ka epistemoloogia, mis võib aidata korrigeerida arusaamu teadmisest, tõestusest ja õigustatud uskumustest. Kaks kasulikku teed, mille kaudu epistemoloogia ja loogika võivad reaalset maailma mõjutada, on ajakirjandusteooria ja kriminalistika.
Üldises plaanis võivad mitmesugused erifilosoofiad nagu "õigusfilosoofia", "matemaatika filosoofia" jts aidata vastavate alade spetsialistidel oma eriala teoreetilisi või kontseptuaalseid lähtealuseid paremini mõista.
Enamgi veel, viimasel ajal on tekkinud uus tegevusala, filosoofiline nõustamine, mille praktiseerijad rakendavad filosoofilist lähenemist igapäevaelu probleemide lahendamisel. Ka on mitmed ida filosoofia harud aidanud leevendada miljonitel inimestel ärevusprobleeme , keskendudes meditatsioonile, sisemisele rahule ning seosele kehalise ja vaimse tervise vahel.

Filosoofia terminoloogia


Filosoofilised terminid kujunevad välja kahel viisil: nii-öelda sõnalt tähendusele ja tähenduselt sõnale.
Tavakeeles olemasolevatest sõnadest, millel on oma tähendusväli, kuid mille tähendus ei ole selgelt piiritletav, kujunevad tasapisi filosoofia terminid, ja võiks vist isegi öelda, et "filosoofide tavakeel". Kui filosoofid omavahel oma tavakeelt räägivad, siis ei maksa arvata, et nad oskavad iga sõna definitsioon, isegi juhul, kui see sõna on filosoofia "termin". Veel enam, filosoofid kipuvad vaidlema iga sõna tähenduse üle, ja näiteks küsimusest, mida tähendab teadmine, on saanud omaette filosoofiline probleem.
Siin meenutab olukord seda olukorda, mis esineb luules. Sõnu, mida luuletaja kasutab, ta ei defineeri. Sõna tähenduse mõistmine lugeja poolt tugineb selle sõna tähendusele tavakeeles ning ka luuletraditsioonis, mida võiks nimetada "luuletajate tavakeeleks". Teisalt kipub luuletaja andma sõnadele erilise, selle luuletaja isikupärasesse luulekeelde kuuluva või ka ühe konkreetse luuletuse puhul kehtiva tähenduse, mida lugeja mõistab aimamisi ja mille piirjooned on lahtised. Ka filosoofias juhtub, et mõne termini mõistmiseks tuleb tunda nii vastava sõna tähendusvälja tavakeeles, selle termini kasutamise traditsiooni filosoofia ajaloos kui ka konkreetse filosoofi loomingut tervikuna ning samuti tuleb vihjete varal aimata, mida filosoof silmas peab. Ühe ja sama termini erinevad tähendused tekivad käesolevas lõigus kirjeldatud juhul traditsioonide lahknemise tõttu. Traditsioonide lahknemine omakorda põhineb klassikute isikupärasel sõnakasutusel.
Juhtub muidugi ka nii, et mõni filosoof võtab kasutusele uue mõiste ning tähistab selle siis mingi sõnaga. See olukord on sarnane terminite kasutuselevõtule defineerimise teel matemaatikas. Ühelt poolt on termini tähendus ühemõtteline ning see nõuab termini kasutamisel täpsust. Termini kasutamise õigsus on kontrollitav. Teiselt poolt võimaldab just täpse definitsiooni (seega siis ka täpse mõiste) olemasolu muuta fikseeritud mõiste väljendamiseks kasutatavat terminit kui tahes sageli. Sellisel juhul ei tasu norida sõnade kallal, vaid tuleb olla salliv kui tahes imelike sõnakasutuste vastu, eeldusel, et filosoof teeb täpselt selgeks, mida ta ühe või teise terminiga silmas peab. Sõnade mitmetähenduslikkus põhineb käesolevas lõigus kirjeldatud juhtumil sõnade tinglikkusel.

Filosoofia mõiste ja filosoofiakäsituste ajalugu


Hegel


"Filosoofiliste teaduste entsüklopeedias" toob Georg Friedrich Wilhelm Hegel välja, et erinevalt teistest teadustest puuduvad filosoofial ettekujutusest antud esemed ja valmis meetod. Nagu religioonilgi, on filosoofial esemeks tõde, nimelt Jumal. Nagu religioongi, käsitleb filosoofia Jumalat, seejärel loodust ja inimvaimu (lõplikkuse valda), looduse ja vaimu vahekorda ning nende vahekorda Jumalaga kui oma tõega. Enne filosoofiani jõudmist tutvutakse filosoofia esemetega ettekujutuste kaudu; filosoofia on esemete mõtlev vaatlus, mis vajab ettekujutusi. Filosoofia ei võta eeldusena midagi endast väljapoole jäävat, vaid peab näitama oma sisu paratamatust, tõestus nii oma esemete olemine kui ka nende määratlusi (§ 1). Filosoofia on mõtlemine mõte vormis, mõisteline mõtlemine. Religioonis mõeldakse sama eset mittemõisteliselt (§ 2).

Filosoofiatraditsioone


Aafrika filosoofia
Araabia filosoofia
Analüütiline filosoofia
Budistlik filosoofia
Eesti filosoofia
Hiina filosoofia
Ida filosoofia
India filosoofia
Indoneesia filosoofia
Islami filosoofia
Jaapani filosoofia
Juudi filosoofia
Kontinentaalne filosoofia
Ladina-Ameerika filosoofia
Lääne filosoofia
Lääne filosoofia ajalugu
Vene filosoofia

Filosoofia harusid ja valdkondi


Ajafilosoofia
Ajaloofilosoofia
Aksioloogia
Eetika
Esteetika
Filosoofia ajalugu
Filosoofiline loogika
Haridusfilosoofia
Keelefilosoofia
Kriitiline teooria
Matemaatikafilosoofia
Metafilosoofia
Metafüüsika
Ontoloogia
Poliitikafilosoofia
Rakendusfilosoofia
Religioonifilosoofia
Teadusfilosoofia
Tunnetusteooria
Vaimufilosoofia
Õigusfilosoofia

Kuulsamaid filosoofe


Sokrates
Platon
Aristoteles
Aquino Thomas
René Descartes
John Locke
Gottfried Wilhelm Leibniz
David Hume
Immanuel Kant
Georg Wilhelm Friedrich Hegel
Friedrich Nietzsche
Edmund Husserl
Gottlob Frege
Bertrand Russell
Ludwig Wittgenstein
Willard Van Orman Quine

Vaata ka


Filosoof
''Philosophia''
Filosoofide loend
Filosoofia mõisteid
Filosoofiliste teoste loend
Eesti filosoofia

Välislingid


http://atheism.about.com/od/aboutphilosoph1/a/philosophyintro.htm Filosoofia tutvustus (''inglise keeles'')
Indrek Meos: http://www.hot.ee/indrme/esimene.htm Mis on filosoofia?
http://wikisource.org/wiki/Wikisource:Biblioth%C3%A8que_philosophique Wikisource
Kategooria:Filosoofia
af:Filosofie
als:Philosophie
am:ፍልስፍና
ang:Ūðƿitegung
ar:فلسفة
an:Filosofía
roa-rup:Filosofia
ast:Filosofía
gn:Arandupykuaaty
ay:Lup'intawi
az:Fəlsəfə
id:Filsafat
ms:Falsafah
bn:দর্শন
zh-min-nan:Tiat-ha̍k
jv:Filsafat
su:Filsafat
ba:Фәлсәфә
be:Філасофія
be-x-old:Філязофія
bar:Philosophie
bo:མཚན་ཉིད་རིག་པ།
bs:Filozofija
br:Prederouriezh
bg:Философия
ca:Filosofia
ceb:Pilosopiya
cv:Философи
cs:Filosofie
co:Filosofia
cy:Athroniaeth
da:Filosofi
de:Philosophie
el:Φιλοσοφία
en:Philosophy
es:Filosofía
eo:Filozofio
ext:Filosofia
eu:Filosofia
fa:فلسفه
hif:Philosophy
fo:Heimspeki
fr:Philosophie
fy:Filosofy
fur:Filosofie
ga:Fealsúnacht
gv:Fallsoonys
gd:Feallsanachd
gl:Filosofía
gan:哲學
hak:Chet-ho̍k
ko:철학
hy:Փիլիսոփայություն
hi:दर्शनशास्त्र
hr:Filozofija
io:Filozofio
ig:Ákọ na Uche
ilo:Pilosopia
ia:Philosophia
ie:Filosofie
iu:ᐃᓱᒪᓕᐅᕐᓂᖅ
is:Heimspeki
it:Filosofia
he:פילוסופיה
kl:Inuunerup isumalerineq
kn:ತತ್ತ್ವಶಾಸ್ತ್ರ
ka:ფილოსოფია
csb:Filozofijô
kk:Пәлсапа
rw:Filozofi
ky:Философия
sw:Falsafa
ht:Filozofi
ku:Felsefe
lad:Filosofía
lez:Философия
lo:ປັດຊະຍາ
la:Philosophia
lv:Filozofija
lb:Philosophie
lt:Filosofija
lij:Filòsofia
li:Filosofie
jbo:pijyske
lmo:Filusufia
hu:Filozófia
mk:Философија
mg:Filôzôfia
ml:തത്ത്വശാസ്ത്രം
mt:Il-Filosofija
mr:तत्त्वज्ञान
arz:فلسفه
mzn:فلسفه
mwl:Filosofie
mn:Философи
my:သဘာဝတ္ထဗေဒ
nah:Tlazohmatiliztli
nl:Filosofie
nds-nl:Filesefie
ja:哲学
frr:Fiilosofii
no:Filosofi
nn:Filosofi
nrm:Philosophie
nov:Filosofia
oc:Filosofia
mhr:Философий
uz:Falsafa
pfl:Philosophie
pnb:فلاسفی
pap:Filosofia
ps:فلسفه
km:ទស្សនវិជ្ជា
pcd:Filosofie
nds:Philosophie
pl:Filozofia
pnt:Φιλοσοφία
pt:Filosofia
kaa:Filosofiya
ro:Filozofie
rm:Filosofia
qu:Yachay wayllukuy
ru:Философия
rue:Філозофія
sah:Философия
sa:तत्त्वज्ञानम्
sg:Sêndândarä
sc:Filosofia
sco:Filosofie
stq:Philosophie
st:Filosofi
sq:Filozofia
scn:Filusufìa
simple:Philosophy
sk:Filozofia
sl:Filozofija
so:Filasoof
ckb:فەلسەفە
srn:Sabi fu denki
sr:Филозофија
sh:Filozofija
fi:Filosofia
sv:Filosofi
tl:Pilosopiya
ta:மெய்யியல்
kab:Tafelsuft
tt:Fälsäfä
te:తత్వము
th:ปรัชญา
vi:Triết học
tg:Фалсафа
tpi:Pilosopi
chr:ᎤᏬᎳᏨᎯ
tr:Felsefe
tk:Pelsepe
uk:Філософія
ur:فلسفہ
ug:پەلسەپە
za:Cwzyoz
vec:Fiłoxofìa
vo:Filosop
fiu-vro:Filosoofia
wa:Filozofeye
war:Pilosopiya
wo:Xeltu
yi:פילאסאפיע
yo:Ìmòye
zh-yue:哲學
diq:Felsefe
zea:Filosofie
bat-smg:Fėluosuopėjė
zh:哲学

Friedebert Tuglase novelliauhind

Friedebert Tuglase novelliauhind on kirjandusauhind, mille asutas Friedebert Tuglas 1970. aastal. Esimesed laureaadid valis välja Tuglas ise ja neid autasustati 2. märtsil, kirjaniku sünnipäeval, 1971. aastal.
Auhind koosneb Tuglase soovi kohaselt laureaadile pühendatud trükisest ja rahalisest preemiast.

Auhinna laureaadid


1971
Jaan Kross, "Neli monoloogi Püha Jüri asjus". Loomingu Raamatukogu, 1970, nr. 15
Paul Kuusberg, "Roostetanud kastekann". Looming (ajakiri), 1970, 7
1972
Friedebert Tuglas (postuumselt), "Helloi maa". Looming, 1971, nr. 2
Jaan Kross, "Pöördtoolitund". Looming, 1971, nr. 1
1973
Arvo Valton, "Ohtlik leiutis". Kogumikust "Õukondlik mäng", Loomingu Raamatukogu 1972, nr. 1-2
Rein Saluri, "Mälu". Looming 1972, nr. 4
1974
Heino Väli, "Veri mullal". Looming, 1973, nr. 3
Mari Saat, "Katastroof". Loomingu Raamatukogu, 1973, nr. 22
1975
Uno Laht, "Meie, tippkutid, üle kogu maakera". Kogumikust "Bordelli likvideerimine", Loomingu Raamatukogu, 1974, nr. 17
Mats Traat, "Kohvioad". Loomingu Raamatukogu, 1974, nr. 8
1976
Mati Unt, "Via regia". Loomingu Raamatukogu, 1975, nr. 9
Kersti Merilaas, "Eilsete perest". Looming, 1975, nr. 8
1977
Juhan Peegel, "Väekargajad". Looming, 1976, nr. 1
Betti Alver, "Kõmpa". Looming, 1976, nr. 11
1978
Paul Kuusberg, "Võõras või õige mees?". Looming, 1977, nr. 9.
Teet Kallas, "Tagasi suurte kivide juurde". Kogumikust "Insener Paberiti juhtum", Loomingu Raamatukogu, 1977, nr. 27
1979
Arvo Valton, "Mustamäe armastus". Kogumikust "Mustamäe armastus", 1978
Toomas Vint, "Arthur Valdese lugu". Looming, 1978, nr. 11
1980
Jaan Kruusvall, "Lõhn". Looming, 1979, nr. 10
Jaak Jõerüüt, "Mr. Dikshit". Looming, 1979, nr. 4
1981
Rein Saluri, "Lõimetishoole". Looming, 1980, nr. 11
Mihkel Mutt, "Õpilane Fabian". Kogumikust "Fabiani õpilane", 1980
1982
Aadu Hint, "Tiina(d)". Looming, 1981, nr. 2
Vaino Vahing, "Machiavelli kirjad tütrele II"; Looming, 1981, nr. 12
1983
Aino Pervik, "Anna". Kogumikust "Impulss", 1982
Asta Põldmäe, "Kuumalaine". Looming, 1982, nr. 5
1984
Erni Krusten, "Rio Grande". Looming, 1983, nr. 10
Toomas Vint, "See nii ootamatu ja ebamugav surm". Kogumikust "Tantsud Mozarti saatel", 1983
1985
Einar Maasik, "Et rääkisin puudega?". – kogumikust "Tere, Maria", 1984.
Ülo Mattheus, "Minu isa luulud". Kogumikust "Sõna 7", Loomingu Raamatukogu, 1984, nr. 36
1986
Mari Saat, "Elsa Hermann". Kogumikust "Õun valguses ja varjus", 1985
Andres Vanapa, "Surnutele on ladu avatud". Looming 1985, nr. 8
1987
Lehte Hainsalu, "Selle talve isa". Vikerkaar 1986, nr. 3
Jaan Undusk, "Sina, Tuglas". Looming 1986, nr. 2
1988
Rein Saluri, "5.3.53". Looming 1987, nr. 5
Leo Anvelt (postuumselt), "Külm heldus". Kogumikust "Uidang mitme tundmatuga", 1987
1989
Raimond Kaugver, "Elupäästja". Edasi 27. veebruar 1988
Toomas Raudam, "Lodus tiivad". Kogumikust "Igavene linn", 1988
1990
Jaan Kross, "Onu". Looming, 1989, nr. 12
Rein Taagepera, "Livland, Leaveland". Looming, 1989, nr. 3
1991
Jaak Jõerüüt, "Mr. Warma ja täiskuu valgus". Kogumikust "Teateid põrgust", 1990
Madis Kõiv, "Film". Vikerkaar (ajakiri), 1990, nr. 7
1992
Ilmar Jaks, "Number 808". Looming, 1991, nr. 11
Jaan Kruusvall, "Rännakul". Vikerkaar, 1991, nr. 11
1993
Madis Kõiv, "Igavese ''physicus'''e elu". Looming, 1992, nr. 8
Ilmar Talve, "Eraõpetlane Abraham Hintsa". Looming, 1992, nr. 7
1994
Ülo Mattheus, "Buddha-mäng Borgesega päeval kell kaks". Looming, 1993, nr. 7
Eeva Park, "Juhuslik". Looming 1993, nr. 12
1995
Jaan Kross, "Vürst". Kogumikust "Järelehüüd", Loomingu Raamatukogu, 1994, nr. 11
Asta Põldmäe, "Vastu ööd". Looming 1994, nr. 9
1996
Peeter Sauter, "Kõhuvalu". Vikerkaar, 1995, nr. 8
Mats Traat, "Võimu rist". Looming, 1995, nr. 10
1997
Jüri Ehlvest, "Krutsiaania". Kogumikust "Krutsiaania", 1996
Emil Tode (Tõnu Õnnepalu), "Külma kondid". Vikerkaar, 1996, nr. 12
1998
Peeter Sauter, "Tuimus". Vikerkaar, 1997, nr. 9
Andrus Kivirähk, "Kunstnik Jaagup". Looming, 1997, nr. 2
1999
Mart Kivastik, "Morn". Looming, 1998, nr. 1
Ervin Õunapuu, "Väike Lilli Noarootsist". Looming, 1998, nr. 10
2000
Mehis Heinsaar, "Liblikmees". Looming, 1999, nr. 8
Andres Vanapa, "Kriipslugu". Looming, 1999, nr. 10
2001
Tarmo Teder, "Kohtumine". Looming, 2000, nr. 11
Mati Unt, "Nouvelle". Looming, 2000, nr. 2
2002
Mehis Heinsaar, "Ilus Armin". Looming, 2001, nr. 10
Mats Traat, "Kohtupeegel". Looming, 2001, nr. 7
2003
Ürgar Helves (Jüri Ehlvest), "Hobune eikusagilt". Looming, 2002, nr. 1
Jaan Undusk, "Armastus raamatu vastu". Raamatust "Puudutus", Tartu Ülikooli Raamatukogu, 2002
2004
Ilmar Jaks, "Armer Adolf". Kogumikust "Pimedus", 2003
Lauri Pilter, "Teisik". Vikerkaar, 2003, nr. 12
2005
Madis Kõiv, "Nuuma Aljla". Looming, 2004, nr 12
Tarmo Teder, "Viimase idealisti pildid". Looming, 2004, nr 6
2006
Armin Kõomägi, "Anonüümsed logistikud". Looming, 2005, nr 4
Ülo Tuulik, "Eri Klasiga Kielis". Sirp, 7. oktoober 2005
2007
Jürgen Rooste, "Pornofilm ja pudel viina". Vikerkaar, 2006, nr 6
Mats Traat, "Sarviku armastus". Looming, 2006, nr 11
2008
Mihkel Mutt, "Siseemigrant". Kogumikust "Siseemigrant", 2007
Andrei Hvostov, "Sinised mäed". Looming, 2007, nr 6
2009
Indrek Hargla, "Minu päevad Liinaga". Looming, 2008, nr 8
Jüri Tuulik, "Tellikaatne". Kogumikust "Räim, pisike kena kala: valitud lugusid ja toiduretsepte", 2008
2010
Mehis Heinsaar, "Puhkehetkel". Looming 2009, nr 5
Sven Vabar, "Musta lennuki kirik". Kogumikust "Tartu rahutused", 2009
2011
Maarja Kangro, "48 tundi". Looming 2010, nr 2
Urmas Vadi, "Kuidas me kõik reas niimoodi läheme". Vikerkaar 2010, nr 12
2012
Kätlin Kaldmaa, "Kui poisid tulid". Looming 2011, nr 12
Toomas Vint, "Pettekujutelmade linnuparv". Kogumikust "Kunstniku elu", 2011

Kirjandus


August Eelmäe, "Friedebert Tuglase novelliauhinna asutamislugu" – Keel ja Kirjandus 1988, nr. 1, lk. 43–45
Kategooria:Eesti kirjandusauhinnad
pl:Nagroda im. Friedeberta Tuglasa

Friedebert Tuglas


Pilt:Friedebert Tuglas 1910.jpg
Friedebert Tuglas (aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 Tallinn) oli eesti kirjanik, kriitik ja kirjandusteadlane.

Elukäik


Friedebert oli pärit Ahjalt. Ta õppis Prangli kihelkonnakoolis (venekeelne haridus) ja Uderna kool. 1901 suundus Tartu linnakooli; seal õppimise ajal ilmus lastejutt "Siil". Haridusteed jätkas ta Hugo Treffneri Gümnaasiumis.
Friedebert Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist; ta arreteeriti detsembris ja veetis 2 kuud Toompea vanglas (seal kirjutas proosaluuletuse "Meri"). 1906–1917 elas Tuglas pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis.
1918 abiellus ta Emma Elisabet Oinasega.
Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse "Noor-Eesti". Aastail 1921–1922 oli Tuglas kirjanikkude ühingu "Tarapita" samanimelise ajakirja väljaandja ja vastutav toimetaja.
Friedebert Tuglas oli Eesti Kirjanikkude Liit üks asutajaid 1922. aastal ning 1920. ja 1930. aastail mitu korda liidu esimees.
1946. aastal valiti Friedebert Tuglas Eesti Teaduste Akadeemia ja pälvis rahvakirjaniku tiitli, kuid 1940ndate lõpul langes ta põlu alla. Tema rahvakirjaniku aunimi tühistati, ta heideti välja Eesti NSV Kirjanike Liidust, tema varasem looming kõrvaldati käibelt ja tema kui tõlkija nimi raamatute tiitellehtedel kaeti tušiga.
Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.
2. märtsil 1972 anti Ahja Keskkoolile Friedebert Tuglase nimi.
Tallinnas asub Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus (kuni 1993. aastani Friedebert Tuglase Majamuuseum).
Friedebert Tuglas on asutanud novelliauhinna (Friedebert Tuglase novelliauhind).
Soomes tegutseb Friedebert Tuglase Selts.
Tartus asub Friedebert Tuglase monument.

Looming


Kirjandusteadlasena on ta väitnud, et suur mõjutaja oli Taani ametivend Georg Brandes. Tuglas kirjutas monograafiad Juhan Liivist, A. H. Tammsaarest, Mait Metsanurgast. Avaldas kirjanduskriitikat. Tema esseed ja marginaalid ilmusid kogus "Marginaalia".
Tema loomingus on omapäraselt ühendatud realism (kirjandus) ja romantism elutunnetus ning kujutuslaad.
Ilukirjanduses jaotatakse Tuglase looming kolme perioodi:
1901–1914: otsingute ja katsetuste periood. Põimuvad realism ja romantism.
Tuglas tuli kirjandusse realistlike jutustuste ja novellidega ("Siil", "Hunt", "Hingemaa", 1906) ning revolutsiooniromantiliste luuletuste ja proosapaladega (poeem "Meri" ja "Kätki laul").
1914–1925: kõrgperiood. novellid, uus-romantism.
Jäävväärtuslik on tema omapärane, pildirohke, sümbolitele ja mõttekujutlustele tuginev novellilooming (näiteks kogu "Saatus", 1917). Tuglast peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks.
1925–1971: psühholoogiline realism.
Romaaniga "Väike Illimar" (1937), mis kujutab lapse silma läbi nähtuna mõisaelu ja -inimesi, jõudis Tuglas taas realismini.
Ta viljeles ka kirjanduse lühižanre ("Marginaalia") ja tõlkis meisterlikult nt. soome keelest.
Suur kultuurilooline tähtsus on tema reisikiri, mälestusraamatutel, artiklitel ja uurimustel (8 kd. kriitikat, "Juhan Liiv", "Eesti Kirjameeste Selts", "Ado Grenzsteini lahkumine").

Tunnustused


Eesti NSV rahvakirjanik 1946

Artiklid


http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=346 "Tarapita!", Tarapita (rühmitus) nr. 1 1921–1922
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=512 Oskar Rootsman., Looming nr. 1 1924
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=613 Kaheksa aastat Juhan Liivi elust., Looming nr. 4,5 1927
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=74 Eesti novellikirjandus 1930., Eesti Kirjandus nr. 2 1931
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=9 Eesti romaan 1934, Eesti Kirjandus nr. 3 1935

Viited

Välislingid


http://www.kirjasto.sci.fi/tuglas.htm Tuglasele pühendatud ingliskeelne sait
http://193.40.240.76/sfbooks/teosed.asp?Autor=661&krit=Vorm Friedebert Tuglas Ulmekirjanduse BAASis
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=430 Friedebert Tuglas’e ilukirjanduslik stiil., Eesti Kirjandus nr. 8,9,10,12 1931
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=186 Fr. Tuglas stilistina, Eesti Kirjandus nr. 2 1936
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=172 Rahvuslik kirjandus, tema kõne Eesti Kirjanduse Seltsi aastakoosolekul 29. IV ja Tallinna Töölisteatris 4. V 1934, Eesti Kirjandus nr. 2 1936
Kategooria:Eesti kirjanikud
Kategooria:Eesti NSV rahvakirjanikud
Kategooria:Perekonnanimede kaitseregister
Kategooria:Hugo Treffneri Gümnaasiumi vilistlased
Kategooria:Metsakalmistule maetud
Kategooria:Eestlased Soomes
Kategooria:Sündinud 1886
Kategooria:Surnud 1971
be:Фрыдэберт Туглас
de:Friedebert Tuglas
en:Friedebert Tuglas
es:Friedebert Tuglas
eo:Friedebert Tuglas
io:Friedebert Tuglas
hu:Friedebert Tuglas
pl:Friedebert Tuglas
pt:Friedebert Tuglas
ru:Туглас, Фридеберт
fi:Friedebert Tuglas
sv:Friedebert Tuglas

Frans Eemil Sillanpää

Pilt:FransEemilSillanpää.jpg
Frans Eemil Sillanpää (16. september 1888 Hämeenkyrö vald – 3. juuni 1964 Helsingi) on Soome kirjanik.
Tema looming eritleb põhjalikult hingeelu ning käsitleb varjundirohkelt inimese ja looduse vahekorda. Romaanides avaldub kibe ühiskonnakriitika.
Sillanpää tuntuimad romaanid "Vaga viletsus" (1919, eesti keeles 1923), "Noorena uinunud" (1931, eesti keeles "Silja" 1935), "Inimesed suveöös" (1934, eesti keeles 1936) ja "Inimelu võlu ja vaev" (1945, eesti keeles 1975).
1939 anti Sillanpääle Nobeli kirjandusauhind.

Kirjandus


Panu Rajala, "100 aastat Soome Nobeli-kirjaniku F. E. Sillanpää sünnist", tõlkinud Piret Saluri – Looming (ajakiri) 1988, nr 9, lk 1284–86 (samas lk 1219–22 Piret Saluri tõlkes ka Sillanpää lühijutt "Üks Tellervo-nimeline")
Hilve Rebane, "Frans Eemil Sillanpää ja Eesti" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 3, lk 163–169; uustrükk raamatus: Hilve Rebane, "Uhke põhjamaine", 2003, lk 208–225
Kategooria:Soome kirjanikud
Kategooria:Sündinud 1888
Kategooria:Surnud 1964
ar:فرانس إيميل سيلانبا
an:Frans Eemil Sillanpää
az:Frans Emil Sillanpaa
id:Frans Eemil Sillanpää
zh-min-nan:Frans Eemil Sillanpää
be:Франс Эміль Сіланпяя
be-x-old:Франс Эміль Сіланпяя
br:Frans Eemil Sillanpää
bg:Франс Емил Силанпя
ca:Frans Eemil Sillanpää
cs:Frans Eemil Sillanpää
de:Frans Eemil Sillanpää
en:Frans Eemil Sillanpää
es:Frans Eemil Sillanpää
eo:Frans Eemil Sillanpää
eu:Frans Eemil Sillanpää
fr:Frans Eemil Sillanpää
ga:Frans Eemil Sillanpää
gd:Frans Eemil Sillanpää
gl:Frans Eemil Sillanpää
ko:프란스 에밀 실란페
hi:फ्रांस ईमिल सिल्लनपा
hr:Frans Eemil Sillanpää
io:Frans Eemil Sillanpää
ilo:Frans Eemil Sillanpää
is:Frans Eemil Sillanpää
it:Frans Eemil Sillanpää
he:פראנס אמיל סילנפא
sw:Frans Eemil Sillanpää
ku:Frans Eemil Sillanpää
la:Franciscus Aemilius Sillanpää
lt:Frans Eemil Sillanpää
hu:Frans Eemil Sillanpää
nl:Frans Eemil Sillanpää
ja:フランス・エーミル・シランペー
no:Frans Eemil Sillanpää
nn:Frans Eemil Sillanpää
oc:Frans Eemil Sillanpää
pnb:فرانز ایمل سیلانپا
pl:Frans Sillanpää
pt:Frans Eemil Sillanpää
ro:Frans Eemil Sillanpää
ru:Силланпяя, Франс Эмиль
sk:Frans Eemil Sillanpää
sr:Емил Силанпе
fi:Frans Emil Sillanpää
sv:Frans Eemil Sillanpää
vi:Frans Eemil Sillanpää
tr:Frans Eemil Sillanpää
uk:Франс Ееміль Сіланпяя
yo:Frans Eemil Sillanpää
zh:弗蘭斯·埃米爾·西蘭帕

Füüsika


Füüsika on loodusteadus, mis uurib loodust kõige üldisemas mõttes: kõigi mateeriavormide üldisi omadusi. Füüsikud uurivad aine (füüsika) ja jõudude vastasmõju.
Füüsika on täppisteadus: nii füüsikaline eksperiment kui ka teooria (loodusseaduste formuleeringud) rajanevad matemaatikal.
Antiikaeg võidi nimetada füüsikaks kogu loodusteadust (vanakreeka keel sõna ''physis'' tähendab 'loodust'), iseseisvaks teaduseks sai ta alles 16. sajand–17. sajandil. Tähtis ajajärk füüsika arengus oli 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus. Siis loodi kvantteooria ja relatiivsusteooria – tänapäeva füüsikaline maailmapilt alused.
Füüsika teadusharude seas on mehhaanika, akustika, termodünaamika, elektrodünaamika, optika, aatomifüüsika, tahkisefüüsika, tuumafüüsika, elementaarosakeste füüsika ja gravitatsioonivälja teooria (üldrelatiivsusteooria).
Füüsika ja teiste loodusteaduste piirialadele on tekkinud astrofüüsika, geofüüsika ja teisi teadusharusid.
Füüsika on väga tihedalt seotud teiste loodusteadustega, eriti keemiaga, mis uurib molekule ja keemiline ühend, mis molekulid suurtes kogustes esinedes moodustavad. Keemia toetub paljudele füüsika harudele, sealhulgas kvantmehaanikale, termodünaamikale ja elektromagnetismile. Keemianähtused on siiski piisavalt mitmekesised ja keerukad, et lugeda keemiat füüsikast erinevaks teaduseks.
Füüsika on üks tehnika alusteadusi ja kasutab ise tehnika saavutusi.

Füüsika ajaloo ülevaade


Antiikaeg saadik on inimesed püüdnud aru saada aine käitumisest: miks asjad kukuvad, miks eri materjalidel on erinevad omadused ja nii edasi. Mõistatusi pakkus ka näiteks Maa (planeet) kuju ning taevakehade, eriti Päikese ja Kuu käitumine. Pakuti mitmesuguseid teooriaid, mis tänapäeva vaatepunktist olid enamasti väärad. Teooriaid sõnastati enamasti filosoofia vormis ning neid ei allutatud süstemaatilisele katselisele kontrollile. Antiikaja füüsikute seast paistis silma Archimedes, kes avastas mehaanikas ja hüdrostaatikas kvantitatiivseid seadusi, mis on aktsepteeritud ka tänapäeva füüsikas.
17. sajandi alguses sõnastas Galileo Galilei inertsiseaduse. Aastal 1687 avaldas Isaac Newton raamatu "Philosophiae Naturalis Principia Mathematica", kus ta esitas kaks mastaapset teooriat: Newtoni seadused, millest sai alguse klassikaline mehhaanika, ja gravitatsiooniseaduse, mis kirjeldab gravitatsiooni, üht Fundamentaalne jõud. Klassikalist mehaanikat täiustasid Joseph-Louis de Lagrange, William Rowan Hamilton ja teised. Gravitatsiooniseadusest sai alguse astrofüüsika, mis kirjeldab astronoomianähtused füüsikateooriate alusel.

Valdkondi


Dünaamika
Mehaanika
Makrofüüsika
Megafüüsika
Mikrofüüsika
Optika
Spektroskoopia

Loendid


Füüsika mõistete loend
Elementaarosakeste loend
Füüsikaliste suuruste loend
Füüsikute loend

Välislingid


http://hyperphysics.phy-astr.gsu.edu/hbase/hframe.html HyperPhysics (''inglise keeles'')
http://www.fyysika.ee Fyysika.ee, eestikeelne füüsikaportaal
Kategooria:Füüsika
ace:Fisika
af:Fisika
als:Physik
am:የተፈጥሮ ሕግጋት ጥናት
ar:فيزياء
an:Fisica
arc:ܦܝܣܝܟ
roa-rup:Fisikilj
as:পদাৰ্থ বিজ্ঞান
ast:Física
gn:Mba'erekokuaa
az:Fizika
id:Fisika
ms:Fizik
bn:পদার্থবিজ্ঞান
zh-min-nan:Bu̍t-lí-ha̍k
map-bms:Fisika
jv:Fisika
su:Fisika
ba:Физика
be:Фізіка
be-x-old:Фізыка
bar:Physik
bo:དངོས་ཁམས་རིག་པ།
bs:Fizika
br:Fizik
bug:Fisika
bg:Физика
ca:Física
ceb:Pisika
cv:Физика
cs:Fyzika
sn:Fundoyetsimba
co:Fisica
cy:Ffiseg
da:Fysik
de:Physik
dv:ފީޒިޔާއީ އިލްމު
el:Φυσική
en:Physics
es:Física
eo:Fiziko
ext:Física
eu:Fisika
fa:فیزیک
hif:Bhautik vigyan
fo:Alisfrøði
fr:Physique
fy:Natuerkunde
fur:Fisiche
ga:Fisic
gv:Fishag
sm:Fisiki
gd:Fiosaig
gl:Física
gan:物理學
ki:Physics
gu:ભૌતિકશાસ્ત્ર
hak:Vu̍t-lí-ho̍k
xal:Бодьзүлһн
ko:물리학
haw:Kālaikūlohea
hy:Ֆիզիկա
hi:भौतिक शास्त्र
hsb:Fyzika
hr:Fizika
io:Fiziko
ig:Physics
ilo:Pisika
ia:Physica
ie:Fisica
iu:ᐆᒫᑦᓱᓕᕆᓂᖅ/umatsuliriniq
os:Физикæ
xh:IFiziki
is:Eðlisfræði
it:Fisica
he:פיזיקה
kl:Uumaatsulerineq
kn:ಭೌತಶಾಸ್ತ್ರ
pam:Physics
ka:ფიზიკა
ks:فیزیک
csb:Fizyka
kk:Физика
ky:Физика
sw:Fizikia
kg:Fizika
ht:Fizik
ku:Fizîk
lad:Fisika
lo:ວັດຖຸວິທະຍາ
la:Physica
lv:Fizika
lb:Physik
lt:Fizika
lez:Физика
li:Natuurkunde
ln:Fízíkí
jbo:termu'eske
lmo:Fisica
hu:Fizika
mk:Физика
mg:Fizika
ml:ഭൗതികശാസ്ത്രം
mr:भौतिकशास्त्र
xmf:ფიზიკა
arz:فيزيا
mzn:فیزیک
mwl:Física
mdf:Физиксь
mn:Физик
my:ရူပဗေဒ
nah:Iuhcāyōtl
nl:Natuurkunde
nds-nl:Netuurkunde
ne:भौतिक शास्त्र
ja:物理学
nap:Físeca
frr:Füsiik
pih:Fisiks
no:Fysikk
nn:Fysikk
nrm:Phŷsique
nov:Fisike
oc:Fisica
or:ପଦାର୍ଥ ବିଜ୍ଞାନ
uz:Fizika
pa:ਭੌਤਿਕ ਵਿਗਿਆਨ
pnb:فزکس
ps:پنځپوهنه
km:រូបវិទ្យា
pcd:Fisike
pms:Fìsica
nds:Physik
pl:Fizyka
pt:Física
ro:Fizică
qu:Pachaykamay
ru:Физика
rue:Фізіка
sah:Физика
sa:भौतिकशास्त्रम्
sc:Fìsica
sco:Naitural philosophy
stq:Physik
st:Fisiksi
nso:Fisika
sq:Fizika
scn:Fìsica
si:භෞතික විද්‍යාව
simple:Physics
sk:Fyzika
sl:Fizika
szl:Fizyka
so:Fiisigis
ckb:فیزیک
srn:Sabi fu natru
sr:Физика
sh:Fizika
fi:Fysiikka
sv:Fysik
tl:Pisika
ta:இயற்பியல்
tt:Fizika
te:భౌతిక శాస్త్రము
th:ฟิสิกส์
vi:Vật lý học
tg:Физика
tr:Fizik
tk:Fizika
uk:Фізика
ur:طبیعیات
ug:ڧىزىكا
vec:Fìxica
vo:Füsüd
fiu-vro:Füüsiga
zh-classical:物理
war:Fisika
wo:Jëmm
wuu:物理学
yi:פיזיק
yo:Físíksì
zh-yue:物理
diq:Fizik
zea:Natuurkunde
bat-smg:Fizėka
zh:物理学

Friedrich Akel


Friedrich Karl Akel (5. september 1871 Kaubi karjamõis, Kaubi vald (Halliste kihelkond) Viljandimaa – 3. juuli 1941 Tallinn) oli Eesti poliitik ja diplomaat, Riiginõukogu liige, elukutselt arst.

Elulugu


Friedrich Akeli isa Juhan Akel ja ema Kärt Akel (sündinud Risso) olid Kaubi karjamõisa omanikud. Friedrich Karl oli oma vanemate ainuke laps. Ema poolt oli tal kaks poolõde.
Akel õppis 1881–1883 Viljandi elementaarkoolis, kus tema õpetajaks oli Friedrich Kuhlbars, 1883–1887 Viljandi kreiskoolis, 1889–1892 Tartu Aleksandri Gümnaasiumis ning 1892–1897 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Üliõpilasena uuris ta pidalitõbi Saare kihelkond ja sai selle uurimuse eest kuldauraha.
Akel astus Eesti Üliõpilaste Seltsi ja oli 1897. aasta II semestril seltsi esimees. Ta oli 1906 üliõpilaskorporatsiooni Fraternitas Estica asutaja ja vilistlane.

Tegevus meditsiinivaldkonnas


Akel oli 1897–1898 Tartu Ülikooli polikliinikus assistent. 1898–1899 ja 1901–1902 täiendas ta end Riias Reimersi silmakliiniku arstina. Ta oli sõjaväearst Ostralenkos ja Ujazdovi haiglas Varssavis, täiendas end 1901 Berliinis, Prahas ja Leipzigis, töötas 1902–1922 Tallinnas silmaarstina. 1902–1904 ja 1905–1912 oli ta erasilmaarst. Akel osales 1904–1905 mobiliseerituna sõjaväehospidali Vene-Jaapani sõda.
Friedrich Akel osales innukalt seltside, ühingute ja erakondade tegevuses. Ta oli Jalgrattasõitjate Seltsi "Kalev" (hilisema Eestimaa Spordi Seltsi "Kalev") esimees 1907–1908, teatriosaühingu "Estonia (teater)" ja Tallinna Eesti Seltsi "Estonia" esimees ning juhause liige, Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, Tallinna Vastastikuse Krediitühisuse (hilisema "Krediitpanga" nõukogu liige ja esimees ning 1920. aastate alguses juhatuse liige.
Kui Akel oli "Kalevi" esimees, otsustati seal peale jalgrattasõidu ja uisutamise hakata tegelema ka tennisega.
1907 oli ta üks Eesti arstide silmakliiniku asutajatest. 1912 rajas ta oma silmakliiniku.
Friedrich Akel oli Tallinna linnavolikogu liige ja 27. aprillist 1913 24. augustini 1917 esimees.
Ta oli 1919–1922 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik konsistooriumi ilmalik abipresident. Ta oli Tallinna Toompea Kaarli koguduse konvendi vöörmünder (7. juuni 1908 – 16. juuni 1918) ning esimene nõukogu ning eestseisuse esimees (nõukogu esimees 21. augustist 1919).

Poliitilises liikumises


Poliitilist tegevust alustas Akel Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvameelses Eduerakonnas, mis revolutsiooni ajal nimetati Eesti Demokraatlik Erakond ja pärast ühinemist Eesti Radikaaldemokraatlik Erakond muutus Eesti Rahvaerakond. 1921. aastast kuulus ta Kristlik Rahvaerakond.
1920. aastad oli Akel Tallinna Ringkonnakohus aurahukohtunik.
1922–1923 töötas ta saadikuna Soomes,
1923–1924, 1926–1927 ja 1936–1938 oli Eesti Vabariigi Eesti Vabariigi välisministrite loend,
26. märts – 16. detsember 1924 riigivanem (Friedrich Akeli valitsus),
1928–1933 saadik Rootsis, Norras ja Taanis (resideeris Stockholmis),
1934–1936 Saksamaal ja Hollandis (resideeris Berliinis).
Kui Akel oli saadik Soomes, valmis ja avati Helsingis Eesti Vabadussõda langenud soome vabatahtlike mälestussammas ja toimus Eesti riigivanema Konstantin Pätsi ametlik visiit Soome.
2. augustist 1923 kuni 26. märtsini 1924 oli Akel Konstantin Pätsi valitsuse välisminister. Sõlmiti leping Lätiga, mis lahendas mitmed erimeelsused.

Friedrich Akeli valitsus


26. märtsist 16. detsember 1924 oli Akel riigivanem (Friedrich Akeli valitsus). Ta juhtis koalitsiooni, kuhu kuulusid Kristlik Rahvaerakond, Eesti Rahvaerakond ja Tööerakond. Valitsuse saavutuseks oli Eesti riigi rahandusolukorra tugevdamine.

1. detsembri riigipöördekatse


Akeli riigivanemaperioodil 1. detsember 1924 toimus 1. detsembri riigipöördekatse, mille esimestel tundidel rünnati Akeli ametiresidentsi Toompeal. Akelil, keda oli plaanis kohe tappa, õnnestus end abi saabumiseni varjata. Nõukogudeaegses ajalookirjanduses kirjeldati meelega ekslikult Akeli põgenemist Toompealt aluspesus, tegelikult põgenes Akeli adjutant August Schönberg.
Pärast riigipöördekatse mahasurumist andis Akel 16. detsembril võimu üle rahvusliku ühtsuse valitsusele (Jüri Jaaksoni valitsusele).
Akel oli välisminister kahes Jaan Teemanti valitsuses (23. juuli 1926 – 4. märts 1927 ja 4. märts – 11. november 1927).
Kui Akel oli saadik Rootsis, kasvas Eesti-Rootsi kaubavahetus ning Rootsi kapital investeeris eesti majandusse (põlevkivitööstusse), samuti ostsid rootslased ära (ja seejärel likvideerisid) tikuvabriku. Tallinnas avati Rootsi kunstinäitus. Toimus riigivanema Jaan Tõnissoni riigivisiit Rootsi ja kuningas Gustav V vastuvisiit. 1928 külastas Eestit Rootsi kuninga esindaja peapiiskop Nathan Söderblom. Kroonprints Gustav VI Adolf osales 1932 Tartu Ülikooli 300. aastapäeval ja kuningas Gustav II Adolfi mälestussamba avamisel.
Ajal, mil Akel oli saadik Saksamaal (1934–1936), kasvas Saksamaa osatähtsus Eesti väliskaubanduses ja Saksamaa mõju Läänemeri piirkonnas.
File:Bundesarchiv Bild 183-S34745, Tallin, Treffen der baltischen Aussenminister.jpg
Friedrich Akel oli 1923–1928 II–III Riigikogu liige, astus 2. mail 1928 Riigikogu liikme kohalt tagasi, oli Rahvuskogu Teise Koja liige, 1938–1940 I Riiginõukogu liige.
1939 määrati Akel Esimese Eesti Põlevkivitööstuse juhataja asetäitjaks.

Ühiskondlik tegevus


5. mail 1924 valiti parajasti välisminister olnud Akel Eesti Olümpia Komitee esimeheks. Ta jäi sellele kohale aastani 1931, mil ta sellest loobus. 1928–1932 oli Akel Rahvusvaheline Olümpiakomitee liige. Akel oli ka Eesti Spordi Keskliidu juhatuse liige.

Vahistamine ja hukkamine


Nõukogude Liit okupatsioonivõimud vahistasid Akeli 17. oktoober 1940 ja lasksid pärast peaaegu aasta kestnud ülekuulamisi 2. juulil 1941 NKVD vägede sõjatribunali kohtuotsuse põhjal 3. juulil 1941 kell 01.00 maha. Akeli haua asukoht ei ole teada (Võimalik koht on Klaus Scheel Kosel).
Akelile esitatud süüdistuses oli öeldud: "F. Akeli kui valitsusjuhi poolt võeti vastu rida erakorralisi seadusi, mis olid suunatud kommunistide ja revolutsiooniliselt meelestatud tööliste vastu - relvastatud detsembriülestõusu mahasurumiseks. Vastuvõetud seadused andsid Eesti sõjaväele õiguse julmalt arveid õiendada revolutsioonilisest liikumisest osavõtnutega."
Nikolai Guli tegi 1997 Akelist Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda tellimusel õlimaali, mis asub Kadrioru lossis.

Tunnustused


Eesti Punase Risti teenetemärk, I järgu II aste (19. veebruar 1927)
Eesti Punase Risti teenetemärk I klass (28. august 1936)
Kotkaristi teenetemärk I klass (20. veebruar 1935)
Valgetähe teenetemärk I klass (23. veebruar 1938)
Välisriikidest 13 suurpaela

Isiklikku


12. märtsil 1906 abiellus Akel Adele Karoline Tenziga. Laulatus ja pulmad toimusid Hallistes. Nende lapsed olid Vilma, Asta, Friedrich ja Lia.
Akel päris Kaubi karjamõisa ning selle müügist saadud raha eest soetas endale kodu aadressil Roosikrantsi 10, kus asus ka tema silmakliinik. 5. september 2001 avati majal mälestustahvel.
Abikaasa küüditati 14. juunil 1941 ja suri 1944.
Tütar Asta Treude (suri 2000) koos laste Jaani ja Asta-Mariaga küüditati samuti 14. juunil 1941 Kirovi oblastisse. Asta abikaasa Damasius Treude vangistati ja hukkus 1942 Sverdlovski oblastis. Asta vabastati asumiselt ilma rehabiliteerimiseta 7. märtil 1958
Poeg Friedrich, kes töötas Riigikantseleis, vangistati ning hukkus 1942 aastal Solikamski oblastis.
Üks tütardest Lia von Sydow oli abielus Rootsi diplomaadiga, suri 2009 Stockholmis. Ka kolmandal tütrel õnnestus pääseda Rootsi.

Välislingid


http://www.eok.ee/olympialiikumine/olympialiikumine_eestis/karl_friedrich_akel Akeli tegevus Olümpiakomitees, foto
http://www.okupatsioon.ee/english/photos/fotod2.html Esimesel fotol Akel saadikuna esireas kolmas (1931); teisel fotol Akeli valitsus 1924, Akel esireas keskel; kolmandal fotol Riiginõukogu, Akel neljas
http://www.ngonet.ee/kaarli/sulane/sulane11.html#USTAV Akeli tööst Kaarli koguduses
http://www.spordiinfo.ee/esbl/biograafia/Friedrich+Karl_Akel Biograafia ESBL-is
Kategooria:Eesti riigivanemad
Kategooria:I Riiginõukogu liikmed
Kategooria:Eesti saadikud
Kategooria:Eesti arstid
Kategooria:Eesti sporditegelased
Kategooria:Hukatud Eesti poliitikud
Kategooria:Valgetähe I klassi teenetemärgi kavalerid
Kategooria:Kotkaristi I klassi teenetemärgi kavalerid
Kategooria:Eesti Punase Risti teenetemärgi kavalerid
Kategooria:Eesti filatelistid‎
Kategooria:Korporatsioon Fraternitas Estica liikmed
Kategooria:Sündinud 1871
Kategooria:Surnud 1941
ca:Friedrich Akel
de:Friedrich Karl Akel
en:Friedrich Akel
ru:Акель, Фридрих
fi:Friedrich Akel
sv:Friedrich Akel

Futurism


Futurism (ladina keeles ''futurum'' 'tulevik') on 1909. aastal Itaalias tekkinud kunstivool- ja kirjandusvool.
Futuristide manifesti loojaks on itaalia luuletaja Filippo Tommaso Marinetti ning see ilmus 20. veebruaril 1909. aastal Pariisis ajalehes ''Le Figaro''. Futurismi esimene manifest kuulutati, et tsivilisatsiooni saavutused on imepärased ning nõuavad uut tüüpi kunsti. Vana kunst on kõlbmatu ja muuseumid on surnuaiad. Tehnika areng ja selle kajastamine on väärtuslikum kui inimhinge probleemid. Marinetti väitis näiteks, et: "Kihutav võidusõiduauto, mis sarnaneb suurtükikuuliga, on kaunim Samothrake Nikest!".
Aastal 1910 esitati teine, futurislike maalikunstnike manifest, kus neid ideid edasi arendati. Manifesti autoriks oli skulptor Umberto Boccioni. Selle manifesti kohaselt pidi maalikunst loobuma traditsioonilistest motiividest, näiteks aktimaalist. Ajastu dünaamika väljendamiseks tuli kujutada motiivi arengut ajas, so ühel pildil esitada ajas järgnevaid olukordi või seisundeid (näiteks jooksvat koera kujutati mitte nelja, vaid 20 jalaga).
Futurismile ongi omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine. Püüti leida kunstilisi väljendusvahendeid kaasaegse kiire elu ning tehniseerunud keskkonnas elava inimese mõtte- ja tundelaadi ning probleemide kujutamiseks. Futurism väljendabki tänapäeva maailma kiirust ja eripalgelisust, ülistatakse sõda, tehnikat, dünaamikat jne.
Futuristide liikumise lõhkus Esimene maailmasõda, mil osa futuriste pettus, nähes kuidas tehnikat sõjas kasutatakse, teised aga sattusid uutlaadi jõukultusest veelgi suuremasse vaimustusse ning liitusid äärmuslike massiliikumistega (nt Marinetti Benito Mussolini fašismiga).

Futurismi manifestid


''kronoloogilises järjestuses''
# Loomine ja futurismi manifest ''Founding and Manifesto of Futurism'' (F.T. Marinetti. Le Figaro, Pariis, 20.2.1909)
# Esimene futuristlik poliitiline manifest ''First Futurist Political Manifesto'' (Marinetti)
# Futuristlike maalikunstnike manifest ''Manifesto of the Futurist Painters'' (Umberto Boccioni, Carlo Carrà, Luigi Russolo, Giacomo Balla, Gino Severini. Poesia, Milaano, 11.2.1910)
# Futuristliku maalikunsti tehnika manifest ''Technical Manifesto of Futurist Painting'' (Umberto Boccioni, Carlo Carrà, Luigi Russolo, Giacomo Balla, Gino Severini. Poesia, Milaano, 11.4.1910)
# Futuristlike muusikute manifest ''Manifesto of Futurist Musicians'' (Balilla Pratella: ''Musica futurista per orchestre riduzione per pianoforte'', 1912)
# Futuristliku muusika tehnika manifest ''Technical Manifesto of Futurist Music'' (Pratella)
# Teine futuristlik poliitiline manifest ''Second Political Manifesto of Futurism'' (Marinetti)
# Itaalia Tripoli manifest ''Manifesto to Italian Tripoli'' (Marinetti)
# Futuristlike näitekirjanike manifest ''Manifesto of Futurist Dramatists'' (Marinetti)
# Futuristliku skulptuuri tehnika manifest ''Technical Manifesto of Futurist Sculpture'' (Umberto Boccioni, 11.4.1912)
# Abstraktne kino – kromaatiline muusika ''Abstract Cinema—Chromatic Music'' (Bruno Corra. Il pastore, il gregge e la zampogna, 1912)
# Futuristliku naise manifest ''Manifesto of the Futurist Woman'' (Valentine de Saint-Point. lendleht, 11.1.1913)
# Futuristliku kirjanduse tehnika manifest ''Technical Manifesto of Futurist Literature'' (Marinetti)
# Futuristliku meelelisuse manifest ''Futurist Manifesto of Lust'' (Valentine de Saint-Point, publitseeritud lendlehena 11.1.1913)
# Süntaksi lammutamine – väljendus ilma lausete-sõnadeta-vabaduses ''Destruction of Syntax—Imagination without Strings—Words-in-Freedom'' (F.T. Marinetti, Firenze, Lacerba, 15.6.1913)
# Mürade kunst ''The Art of Noises'' (Luigi Russolo, trükitud brošüür 1.7.1913)
# Kõlade, mürade ja lõhnade maalikunst ''The Painting of Sounds, Noises, and Smells'' (Carlo Carrà, 11.8.1913)
# Futuristliku meestemoe manifest ''Futurist Manifesto of Men's Clothing'' (Balla)
# Futuristliku arhitektuuri manifest ''Manifesto of Futurist Architecture'' (Antonio Sant‘Elia. Lacerba, Firenze, 1.8.1914)
# Universumi futuristlik rekonstruktsioon ''Futurist Reconstruction of the Universe'' (Giacomo Balla, Fortunato Depero, 11.3.1915)
# Sõda, maailma ainus hügieen ''War, the World‘s Only Hygene'' (F. T. Marinetti, 1915)
# Futuristlik kino ''The Futurist Cinema'' (F. T. Marinetti, Bruno Corra, Emilio Settimelli, Arnaldo Ginna, Giacomo Balla ja Remo Chiti. Milaano, L‘Italia futurista, 15.11.1916)
# Kõrvakiil publiku maitsele ''A Slap in the Face of Public Taste'' (David Burliuk, Aleksander Krušenjuk, Vladimir Majakovski ja Viktor Hlebnikov, 1917)
# Futuristlik universum ''The Futurist Universe'' (Giacomo Balla, 1918)
# Üldine raadiomodernistide laager ''Universal Camp of Radio-Modernists'' (David Burliuk, 1926)
# Futuristliku kokakunsti manifest ''Manifesto of Futurist Cooking'' (Filippo Tommaso Marinetti, Fillia. Torino, Gazzetta del Popolo, 28.12.1930)

Futurism kirjanduses


Futuristlikud tekstid on fragmentaarsed ja keerulised, kasutavad trükitehnilisi võtteid, ei pea kinni õigekirjast. Luules on futurismile iseloomulik hüüatuste, kõnekeele ja argoo kasutamine, konsonantide kuhjamine ning matemaatiliste ja muusikasümbolite kasutamine. Futuristid on oma publikuga pidevalt (tõenäoliselt taotluslikult) vastuolus.

Futurism Itaalias


Itaalia futurismi võtmekujuks on Filippo Tommaso Marinetti. Luuletustes on olulisel kohal visuaalsus. Itaalia futuristid on üldse tihedalt seotud visuaalsete kunstidega, eksperimenteerides ka filmikunstiga (Bruno Corra ja Arnaldo Ginna film "'Futuristlik elu").
Olulisim manifest on "Geomeetriline ja mehaaniline hiilgus ja numbriline tundlikkus".
Itaalias muutus futurism lõpuks poliitiliseks: 1918. aastal asutas Marinetti erakonna, hiljem sattus vanglasse koos Benito Mussoliniga.

Futurism Venemaal


Vene futurismi kõige novaatorlikum esindaja oli Vladimir Majakovski, kes leidis, et tuleb lahti öelda dekadents minevikust ja panna maksma inimtahe, mis trotsib determinismi ja harjumusi. Futuriste peeti enesereklaamijatest veiderdajateks, kuid nad ei püüdnudki meeldida. Nende esimene manifest kandis pealkirja "Kõrvakiil avaliku arvamuse pihta".
Majakovski propageeris lihtsustatud, vulgaarset luulet. Tema stiil tugineb linlikule kõnepruugile, ta püüdis muuta masside robustset kõnepruuki poeetiliseks.
Venemaal oli populaarne ka futuristlik teater, kus vaataja on etenduses osaline.
14. märtsil 1919 ilmunud anarhistliku ajakirja "K Svetu" ("Valguse juurde") 5. numbri kohaselt tegutses Harkivis fanaatiline anarhofuturism ring.

Futurism Eestis


Eesti kirjanduses olid futuristid koguteoses "Moment (koguteos)" I (1913) ja "Roheline moment" (1914) esinevad kirjanikud. Futuristlikke teoseid on kirjutanud hiljem ka prosaist Albert Kivikas ja luuletaja Erni Hiir.

Futuristlikud autorid


David Burljuk
Jelena Guro
Velemir Hlebnikov
Aleksei Krutšonõhh
Vladimir Majakovski
Filippo Tommaso Marinetti
Boriss Pasternak

Futurism kujutavas kunstis


Pilt:Umberto Boccioni 001.jpg
Kujutav kunst taotlesid futuristid korraga paljude rahutute muljete kujutamist, mida tajub kaasaegne suurlinlane. Püüti kujutada liikumisillusiooni, mille saavutamiseks lammutati nähtav maailm kubism eeskujul geomeetrilisteks kildudeks, millest loodi lõikuvate pindade ja joontega dünaamiline kompositsioon.
Teise moodusena kujutati ühel pildil oleva sama objekti mitut järgnevat asendit, kusjuures objekt ise kujutati enam-vähem realistlikult. Seda tüüpi on näiteks pilt, kus daami kõrval sibab paljujalgne koerake (Giacomo Balla "Koera ja keti dünaamika").
Koloriidis eelistasid futuristid eredaid värvikasutusi.
Futurismi hilisemas perioodis kujutasid kunstnikud kõike nö lenduri vaatepunktist (aeropittura).

Autorid


Giacomo Balla
Umberto Boccioni
Carlo Carrà
Primo Conti
Luigi Russolo
Antonio Sant'Elia
Gino Severini

Vaata ka


anarhofuturism
futuroloogia
kubofuturism
lutšism

Kirjandus


Rein Kruus, "Futurismi kajastusi eesti trükisõnas enne 1917. aastat" – Keel ja Kirjandus 1981, nr 6, lk 337–347 ja nr 7, lk 397–406
Valmar Adams, "Ego-lõik vene futurismi ajaloos" – V. Adams, "Õhtune valgus", Eesti Raamat, Tallinn 1982, lk 513–524

Välislingid


http://www.italianfuturism.org Italian Futurism
http://www.unknown.nu/futurism Futurism ''(inglise keeles)''
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/f/futurism/index.html Futuristidest maalikunstnike looming
http://www.newmusicbox.org/page.nmbx?id=59tp01 The Futurist Moment: Howlers, Exploders, Crumplers, Hissers, and Scrapers ''(inglise keeles)''
http://www.futurism.org.uk/ Futurism ''(inglise keeles)''
http://www.sim.spk-berlin.de/pdf/hmt/HMT_SIM_Futurismo.pdf Futurismist muusikas (pdf)
Kategooria: Futurism
als:Futurismus
ar:مستقبلية
az:Futurizm
id:Futurisme
be-x-old:Футурызм
bs:Futurizam
bg:Футуризъм
ca:Futurisme
cs:Futurismus
da:Futurisme
de:Futurismus
el:Φουτουρισμός
en:Futurism
es:Futurismo
eo:Futurismo
eu:Futurismo
fa:آینده‌گری
fr:Futurisme
gl:Futurismo
ko:미래파
hy:Ֆուտուրիզմ
hr:Futurizam
ia:Futurismo
it:Futurismo
he:פוטוריזם
ka:ფუტურიზმი
ky:Футуризм
lv:Futūrisms
lt:Futurizmas
hu:Futurizmus
mk:Футуризам
my:အနာဂတ္ထိဝါဒ
nl:Futurisme
ja:未来派
no:Futurisme
nn:Futurisme
nrm:Futurisme
pms:Futurism
pl:Futuryzm
pt:Futurismo
ro:Futurism
ru:Футуризм
stq:Futurismus
simple:Futurism
sk:Futurizmus
sl:Futurizem
sr:Футуризам
sh:Futurizam
fi:Futurismi
sv:Futurism
vi:Chủ nghĩa vị lai
tr:Fütürizm
uk:Футуризм
fiu-vro:Futurism
zh:未来主义

Funktsionalism


Funktsionalism on 1920. aastad arhitektuuris, tööstuskunst- ja tarbekunstis tekkinud suund.
Funktsionalismi rajajaks oli Šveitsist pärit arhitekt Le Corbusier, saksa arhitekt Walter Gropius ja hollandi arhitekt Jacobus Oud. Tähtsaks keskuseks oli Walter Gropiuse poolt rajatud kunstikool Bauhaus.
Funktsionalismi printsiibi kohaselt peab ehitise või eseme kujundus kajastama eelkõige tema otstarvet ehk funktsiooni (sellest tuleb suuna nimigi). Seni peamisteks peetud esteetiliste iluprintsiipide kõrval said võrdselt tähtsaks tehnilised, sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid.
Hakati vältima arhitektuurseid kaunistusi, üldilmes hakkas senisest rohkem kaasa rääkima materjali värv ja faktuur. Võeti kasutusele uued materjalid (teras, terasbetoon, klaaspinnad jne) ja konstruktsioonid (nt rippkonstruktsioon). Kujunesid uued proportsioonid (peened postid, laiad aknad jne).
Pärast Teine maailmasõda on funktsionalism levinud kogu maailmas. Kuigi natside võimuletulekuga üldine areng Euroopas pidurdus (edenes peamiselt mõnes demokraatlikus väikeriigis nagu seda oli Holland, Taani ja Soome), siis laialdaselt levis ta USAs. Tähtsaks ehituskeskuseks sai Chicago.
Kategooria:Arhitektuuristiilid
Kategooria:Kunst
als:Funktionalismus (Design)
ar:وظائفية
be-x-old:Функцыяналізм (архітэктура)
bs:Funkcionalizam
ca:Funcionalisme (arquitectura)
cs:Funkcionalismus
da:Funktionalisme (arkitektur)
de:Funktionalismus (Design)
el:Λειτουργισμός (σχεδιασμός)
en:Functionalism (architecture)
es:Funcionalismo (arquitectura)
fr:Fonctionnalisme (architecture)
gl:Funcionalismo (arquitectura)
is:Funkisstíll
it:Funzionalismo (architettura)
he:פונקציונליזם (אדריכלות)
ka:ფუნქციონალიზმი (არქიტექტურა)
kk:Функционализм (сәулет)
lv:Funkcionālisms (arhitektūra)
nl:Functionalisme (architectuur)
ja:機能主義 (建築)
no:Funksjonalisme (arkitektur)
nn:Funksjonalisme i arkitektur
pt:Funcionalismo (arquitetura)
ru:Функционализм (архитектура)
sk:Funkcionalizmus (architektúra)
sr:Архитектура функционализма
sh:Funkcionalizam
fi:Funktionalismi
sv:Funktionalism (arkitektur)
tr:Fonksiyonalizm (mimarlık)
uk:Функціоналізм
zh:功能主義建築

Friedrich Robert Faehlmann

Pilt:Friedrich R Faehlmann.jpg
Friedrich Robert Faehlmann (Fählmann; 31. detsember 1798 Ao mõis – 22. aprill 1850 Tartu) oli eestlased kirjamees ja arst.

Elulugu


Sündis Ao mõisa valitseja pojana, võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisnik von Paykulli perekonda kasvatada.
Õppis 1810–1814 Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu Kubermangugümnaasiumis ja 1817–1827 Tartu Ülikooli Tartu Ülikooli arstiteaduskond. Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu.
doktoriväitekiri ''Observationes inflammationum occultiorum'' ("Tähelepanekuid sisemistest põletikkudest"; 1827), mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südame haiguslikke muutusi, rajas ta Tartu ülikoolis teed kardioloogiale.
Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 1842–1850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 1843–1845 farmakoloogia- ja retseptuurikursust.
Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri "Mein Streit mit Nolcken" 1842, eesti keeles Postimees 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.
Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" (Muistend Kalevipojast, ÕES-is 1839, eesti keeles 1915) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoeg" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald.
1840–1852 ilmus ÕES-i toimetistes Faehlmanni kaheksa saksa keel kunstmuistendit ("Loomine (Faehlmanni muistend)", "Vanemuise laul", "Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986), milles eesti rahvamuistendite motiive kasutades (eriti "Emajõe sünd" ja "Keelte keetmine") ning soome mütoloogia ("Kalevala", Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica") ja antiikmütoloogia eeskujul on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastu ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti.
Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade sõnamuutmine ja derivatsioon ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks.
Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegiline distihhon epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid (kirjutised rõuged ja sarlakid kohta).
1848 avaldas ta düsenteeriauurimuse "Die Ruhr-Epidemie in Dorpat im Herbst 1845".
Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju 19. sajandi II poole eesti kultuurielule. 1936 ilmus Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (eesti keeles 1976).
Faehlmann on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule. Hauakivil on tema lemmiklause "Elu on lühike, ideaalid on igavesed."
Tartus on säilinud ainult üks Faehlmanni elukoht (Ülikooli tänav 21), kus ta elas 1843–1847.
Faehlmanni loomingu uusim koondväljaanne on "Teosed" (I–II, 1999–2002, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu).

Mälestuse jäädvustamine


Vaino Vahing ja Madis Kõiv on kirjutanud Faehlmannist näidendi.
Tartus Toomemägil Vana Anatoomikumi ees on Faehlmanni Friedrich Robert Faehlmanni monument (autor Voldemar Mellik, 1930).
<gallery>
Pilt:Friedrich Robert Faehlmann.jpg|Fr. R. Faehlmanni mälestussammas Tartus
Pilt:F. R. Faehlmann Ülenurmel.JPG|Fr. R. Faehlmanni büst Eesti Põllumajandusmuuseumis
</gallery>

Välislingid


Karl Eduard Sööt: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=530 Andmeid Friedrich Robert Faehlmanni elulookirjelduseks Eesti Kirjandus, nr 6/1929
http://www.youtube.com/watch?v=jLsN906Epqw "Eestimaa kuulsad inimesed. Friedrich Faehlmann" saade ETV2 arhiivist Youtube'is
http://www.litterature-estonienne.com/Faehlmann.html Portree
http://hot.ee/elmo/1998/m/m161.html Postmark
http://www.lossiantiik.ee/telefonikaardid/et0097eng.html Telefonikaart
Maido Sikk: http://www.miksike.ee/lisa/5klass/4kalevip/faehlmann.htm Friedrich Robert Faehlmann 200 Tartu Postimees, 30. jaanuar 1998
http://homepage2.nifty.com/kmatsum/eestikeel/img/Faehlmann_1842.html Uurimus pöördkondadest; tiitelleht
http://homepage2.nifty.com/kmatsum/eestikeel/Faehlmann.html Käänamisest: saksakeelne katkend: rahvuslik mõtteavaldus
http://www.miksike.ee/lisa/9klass/2teema/kirjandus/kirjanikud_1.htm Õppematerjal
http://miksike.ee/lisa/9klass/1teema/kirjandus/muistendid.htm Müütilised muistendid: sisukokkuvõte
http://www.miksike.ee/lisa/5klass/4kalevip/malest.htm Faehlmanniga seotud mälestuspaigad
http://www.aai.ee/~tarmo/txt/Elu2.html Jaan Kuldkepi kroonika
Kategooria:Tartu linnaelanikud
Kategooria:Eesti kirjanikud
Kategooria:Eesti arstid
Kategooria:Sündinud 1798
Kategooria:Surnud 1850
ca:Friedrich Robert Faehlmann
de:Friedrich Robert Faehlmann
en:Friedrich Robert Faehlmann
fr:Friedrich Robert Faehlmann
nn:Friedrich Robert Faehlmann
pl:Friedrich Robert Faehlmann
fi:Friedrich Robert Faehlmann
sv:Friedrich Robert Faehlmann

Friedrich Reinhold Kreutzwald


Pilt:Friedrich Reinhold Kreutzwald.jpg
Friedrich Reinhold Kreutzwald (26. detsember 1803 Jõepere mõis, Kadrina kihelkond, Lääne–Virumaa – 25. august 1882 Tartu) oli eesti kirjanik ja arst.

Elukäik


Pilt:Kreutzwald-köler.jpgi maal)]]
Kasvas Kaarli mõis, Hageri mõis ja Ohulepa mõisas, õppis Rakvere köster Gööki algkoolis 1815–1817, kreiskoolis 1817–1818, Tallinna kreiskoolis 1819–1820, oli kaupmehe õpilane Tallinnas 1818–1819. Ta sooritas 1823 Tallinnas koduõpetaja eksami ning töötas 1825. aastani koduõpetajana Tallinnas ja Peterburis. Aastatel 1826–1833 õppis ta Tartu Ülikooli Tartu Ülikooli arstiteaduskond.
1833. aastal lõpetas ta keiserliku Tartu ülikooli, samal aastal asus ta Võru tööle linnaarstina. Ta kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas "Ma-rahva Kassuline Kalender". Tema tõlkelised jutustused "Reinuvader Rebane" ja "Kilplased" on tänapäeval lasteraamatud. Kreutzwaldi värsiloomingul (kogu "Viru lauliku laulud", poeem "Lembitu (poeem)"), mis tugineb saksa eeskujule, oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus.
Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud eepos "Kalevipoeg (eepos)", sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Rahvaluulele toetuvad ka "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Neid jutte nagu "Kalevipoegagi" on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.
Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu Eesti rahvuslik liikumine aja vaimuelu.
Kreutzwald oli Õpetatud Eesti Seltsi auliige aastast 1849, Soome Kirjameeste Seltsi korraline liige aastast 1855, Ungari Teaduste Akadeemia välisliige aastast 1871. 1870. aastal valiti ta Eesti Aleksandrikooli peakomitee auliikmeks.
Kolleegiuminõunik aastail 1877–1882, elas surmani Tartus väimees Blumbergi juures, Kreutzwald on maetud Vana-Jaani kalmistule

Isiklikku


Vanemad: Isa- Juhan Reinholdson (1766–1832 kingsepp, hiljem Rakvere kihelkond, Kaarli mõisa aidamees, vabastatud pärisorjusest 1815); ema mõisateenija Ann (1770–1846).
Friedrich Reinhold Kreutzwald abiellus 18. augustil 1833 Marie Elisabeth Saedleriga (1805–1888), kelle isa oli pärit Mecklenburgist), pulmad toimusid Viru-Nigulas. Lapsed: tütred – Adelheid Anette Blumberg (1834–1895, kes abiellus pedagoogi ja ühiskonnategelase Gustav Blumbergiga (1834–1892)), Marie Ottilie (1836–1851) ja poeg Alexis Kreutzwald (1845–1910). Kreutzwaldi kolmest lapsest sündis järeltulija ainult vanemal tütrel Adelheid Blumbergil, sel 1867. aastal sündinud tütrel nimega Alice aga enam lapsi ei sündinudki ning Friedrich Reinhold Kreutzwald järglaste liin katkes.
Friedrich Reinhold Kreutzwald oli baltisaksa üliõpilaskorporatsiooni Korporatsioon Estonia liige.

Teosed


"Vina-katk" ("Viinakatk") (1840)
"Sippelgas" ("Sipelgas") I-II (1843–1861)
"Narrilased. Reinuvader Rebane. Lühikene õpetus loodud asjust" (1847)
"Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on" (I-II vihk) (1848)
"Reinuvader Rebane" II osa (1848)
"Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on" (III-V) (1849)
"Risti-sõitjad" (1851)
"Lenora. Üks kuulus muistne laulujutt" (1851)
"Kalevipoeg (eepos)" (1857–1861)
"Kilplaste imevärklikud ... jutud ja teud" (1857)
"Eesti-rahva Ennemuistsed jutud ja Vanad laulud" I:1860, II: 1864
"Angervaksad" (1861)
"Viru lauliku laulud" (1865, 1926, 1946)
"Eestirahva Ennemuistsed jutud" (1866)
"Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust" (1869)
"Rahunurme lilled" I 1871, II 1875
"Lembitu" (1885)
"Kodutohter" (1879)
"Teosed" (1953)
Käsiraamatud
"Lühhikenne öppetus terwisse hoidmissest" (1854)
"Kodutohter" (1879)
Toimetajana
"Ma-rahva Kassuline Kalender ehk Tähtramat" (toimetamine) (1844)

Tunnustus


Mitmes Eesti linnas on tema järgi nimetatud Kreutzwaldi tänav (täpsustus). Samuti on mitmes Eesti linnas Friedrich Reinhold Kreutzwaldi monument.
Võrus teguteb Kreutzwaldi majamuuseum, samuti asub seal Võru Kreutzwaldi Gümnaasium.
Kreutzwaldi nime kannab ka Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline veeb "Kreutzwaldi sajand".

Viited

Välislingid


http://kreutzwald.kirmus.ee/et/tutvustus/ Kreutzwaldi sajand. Kalevipoeg:Eesti Kirjandusmuuseum
http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=7&obj=data Eesti värss: Friedrich Reinhold Kreutzwald elulugu ja luuletuste terviktekstid
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=323 Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ühiskonnasuhe., Eesti Kirjandus nr. 10,11/1932
http://www.neerutiselts.ee/?do=sisu&id=111 LAULUISA SÜNNIPAIGA LUGU
Kategooria:Eesti kirjanikud
Kategooria:Eesti arstid
Kategooria:Friedrich Reinhold Kreutzwald
Kategooria:Kalevipoeg
Kategooria:Linnaarstid
Kategooria:Võru linnaelanikud
Kategooria:Sündinud 1803
Kategooria:Surnud 1882
be:Фрыдрых Крэйцвальд
ca:Friedrich Reinhold Kreutzwald
da:Friedrich Reinhold Kreutzwald
de:Friedrich Reinhold Kreutzwald
en:Friedrich Reinhold Kreutzwald
es:Friedrich Reinhold Kreutzwald
fr:Friedrich Reinhold Kreutzwald
gl:Friedrich Reinhold Kreutzwald
it:Friedrich Reinhold Kreutzwald
hu:Friedrich Reinhold Kreutzwald
ja:フリードリヒ・レインホルト・クロイツヴァルト
no:Friedrich Reinhold Kreutzwald
nn:Friedrich Reinhold Kreutzwald
pl:Friedrich Reinhold Kreutzwald
pt:Friedrich Reinhold Kreutzwald
ro:Friedrich Reinhold Kreutzwald
ru:Крейцвальд, Фридрих
fi:Friedrich Reinhold Kreutzwald
sv:Friedrich Reinhold Kreutzwald
uk:Фрідріх Крейцвальд
fiu-vro:Kreutzwaldi Friedrich Reinhold

Fennekrebane


Fennekrebane ehk fennek ehk kõrberebane (''Vulpes zerda'') on koerlaste sugukond (bioloogia) rebane (perekond) perekond (bioloogia) kuuluv kiskjalised.

Lühikokkuvõte


Fennekrebased elavad Põhja-Aafrika ja Siinai poolsaare kõrbetes ja poolkõrbetes. Ta on kassi- või küülikusuurune pikkade kõrvadega loom. Kuumas kliimas elaval fennekil kiirgub suurte kõrvade kaudu üleliigne soojus, millest ta higinäärmete puudumise tõttu ei saa vabaneda higistamine teel. Suurte kõrvade tõttu on tal ka väga hea kuulmine, mis võimaldab saaklooma kaugelt üles leida. Saba on kohev ja pikk, paks karv on liivakarva. Erinevalt teistest rebastest ei ole fennekil vänget lõhna. Teda peetakse ka lemmikloomana. Fennek on segatoiduline. Süüa armastab ta oma urus, et olla kiskjate eest kaitstud. Ta võib kaua ilma veeta läbi ajada. Fennek on öise eluviisiga, päeval varjub ta päikese eest urgu. Ta on vilgas ja tal on väga hea hüppevõime. Samuti on ta väga kiire kaevaja. Fennek kui liik ei ole ohustatud, kuid tema arvukus väheneb karusnahaküttide tegevuse tõttu. Loomaaedades näeb fennekit harva.

Nimi ja süstemaatika


Fennekil on 32 kromosoomipaari, teistel rebastel 35–39. Sellest lähtudes nimetatakse teda ka ''Fennecus zerda'''ks, sest osa teadlasi (ka "Loomade elu") arvab teda omaette perekonda.
Rebase perekonda arvati fennek esmakordselt 1980. Fennekrebase lähimaks sugulaseks peetakse afgaani rebane. Nad lahknesid 3-4 miljonit aastat tagasi. Seetõttu on ka võimalik, et hoopis afgaani rebast hakatakse arvama koos fennekrebasega omaette perekonda.
Nimetus "fennek" tuleb araabia keelest (''fanak'' tähendab 'rebane'). Fennekit nimetatakse araabia keeles ''tha'lab saharawi'' ('kõrberebane'). Mitmes teiseski keeles on fenneki paralleelnimetuseks kõrberebane.
Ka liivarebane (''Vulpes rueppelli'') nimetavad kohalikud mõnikord fennekiks (''le fennec'').
''Zerda'' on naissoovorm (''vulpes'' on naissoost sõna) sõnast ''zerdus'', mida omakorda seostatakse kreeka sõnaga ''xeros'' ('kuiv'; viide elupaigale).
Liiki kirjeldas esimesena saksa geograaf ja zooloog Eberhard August Wilhelm von Zimmermann 1780 ''Canis zerda'' nime all.

Levila


Fenneki levila moodustavad kõrbe- ja poolkõrbealad Põhja-Aafrikas (Marokos, Alžeerias, Tuneesias, Liibüas, Egiptuses ja Põhja-Sudaanis) ning Siinai poolsaarel (nähtud üks kord 1970. aastad lõpus). Areaali lõunapiir on umbes 14 kraadi põhjalaiust. Väidetavalt on fennekit nähtud ka Araabia poolsaarel, kuid selle kohta puuduvad kinnitatud andmed.

Kehaehitus


Pilt:Fennec Fox.jpg
Fennekrebane on küülikusuurune graatsiline, teiste rebastega võrreldes suurte, öiseks nägemiseks kohastunud silmadega ja pikkade radari- või taldrikutaoliste kolmnurksete kõrvadega loom. Ta on kõige väiksem rebane (perekond) ja üldse kõige väiksem koerlane. Ta õlakõrgus on tavaliselt 18–22 cm, maksimaalselt kuni 31 cm. Keha ja pea pikkus on kokku 24–41 cm , saba 18–31 cm. Täiskasvanud fenneki kaal algab 1 kilost ega ületa isastel 1,75 kg. Emased on kergemad.
Fenneki kõrvad on 15 cm pikkused või pikemadki, tunduvalt pikemad teiste rebaste kõrvadest, ja palju suuremad kui pea. Kõrvad ning väga väike ja terav koon kiirgavad soojust, võimaldades palavuses toime tulla. Suured kõrvad aitavad ka saaklooma kaugelt üles leida. Tema kuulmine on äärmiselt terav .
Fenneki hambad on keha suuruse ja eriti koerlaste kohta väga väikesed, sest fennekid ei küti suuri saakloomi.
Saba on kohev, peaaegu keha pikkune. Sabaots on must.
Karvastik on pehme ja pikk, seljapool on liivakarva kollane (kollakaspruunist kuldseni, liiva peal peaaegu nähtamatu), kõhupool on valge, et vari ei tekitaks värvierinevust. Fennek on rebastest kõige heledam. Karva hele värv aitab kontrollida kehatemperatuuri. Öösel kaitsevad tihedad karvad külma eest. Paks kasukas ei ole kõrbeasukatele tüüpiline, kuid see tagab hea soojusisolatsiooni, mis on vajalik seetõttu, et lisaks kuivusele iseloomustab fennekrebase elukeskkonda suur ööpäevane temperatuurikõikumine. Öösel kaitsevad külma eest tihedad õhukesed karvad. Äärmuslike temperatuuride tõttu sarnanevad fennekrebase käpp polaarrebane käppadega. Käppade alaosa on tiheda karvaga, et liiva sees oleks parem joosta. Karvad isoleerivad käpad kuumast kõrbeliivast ja pehmendavad samme, nii et saakloomal on teda raske märgata.
Fennekrebasel puuduvad teistele rebastele omased lõhnanääre. Sellepärast peetakse neid ka koduloomadena. Ka fennekite sõbralikkust seostatakse nende näärmete puudumisega. Pärakuümbrusenäärmed on peidus suurte tüükaliste karvade all.
Pilt:Fennec Fox @ Africa Alive, Lowestoft 2.jpg

Toitumine


Nagu kõik rebased, peab fennek jahti üksinda, küttides kõiki, kellest jõud üle käib: peamiselt putukad (sealhulgas rändtirtse), kahepaiksed, roomajad (sisalikke ja madusid), linnud ja nende muna ning imetajad, võimaluse korral ka kalad. Samuti sööb ta võimaluse korral marjad ja puuvili (dattel) ega põlga ära raibet. Hädakorral kaevab ta saaklooma liiva seest välja.
Fennek haarab saagi kaelahammustusega ning viib selle urgu ja alles siis hakkab sööma, sest tal on endal oht langeda suuremate kiskjad, näiteks karakale saagiks.
Pereliikmed kaklevad omavahel toidu pärast. Toidukadedus on tavaline. Kuigi fennekipere liikmed hoolivad üksteisest ning on üksteise suhtes sallivad, tahab iga isend kogu toitu endale. Võimaluse korral varuvad nad urgu toidutagavarasid.
Fennek joob vesi, kui seda on saadaval, kuid suudab pikka aega läbi saada toidust saadava veega, sest teda nähakse tihti veekogudest kaugel. Vee kokkuhoidmiseks on uriin väga kontsentreeritud. Kehatemperatuuri reguleerimiseks fennek vett ei vaja, sest tal puuduvad higinäärmed nagu teistelgi koerlased. Temperatuuri reguleerimiseks on tal soojust kiirgavad kõrvad ja koon.
Vangistuses sööb fennek ka porgandeid, rohelised oad ja õunu ning muna.

Paljunemine


Pilt:Nemui kitune.jpg
Paaritumine toimub jaanuarist kuni aprillini. Emane indlus umbes kaks päeva. Sel ajal hoiab ta saba horisontaalasendis ühel pool. Isase jooksuaeg kestab 4–6 päeva ning sel ajal on ta väga agressiivne ja märgistab oma territooriumi uriiniga. Tiinus kestab 49–52 päeva . Pojad sünnivad enamasti hiljemalt mais. Kui kõik kutsikad hukkuvad, aga toitu on piisavalt, võib augustis toimuda teine poegimine.
Isane kaitseb emast enne poegimist ja selle ajal. Pesakonnas on tavaliselt 2–4, harva üle 5 kutsika. Emased kaitsevad oma maa-alust pesaurgu, kuhu isased ei sisene. Urg on vooderdatud rohu, sulgede ja villaga . Vastsündinud pojad kaaluvad 30 g ning on kaetud virsikukarva udemetega. Kohtades, kus täiskasvanud fenneki karv on tume, on kutsikate nahk puusöekarva hall. Sündides on neil kõrvad lontis nagu koerakutsikatel ja kinni nagu silmadki. Kutsikate silmad avanevad 10. ja 14. päeva vahel. Pisikesed kõrvad lähevad püsti umbes kahe nädala pärast. Sellest ajast peale on kõrvad kõige kiiremini kasvav kehaosa. Lühikese ajaga jõuavad silmad täissuuruseni. Kolme- kuni neljanädalaselt hakkavad kutsikad saama piima kõrvale tahket toitu. Alates 5. elunädalast hakkavad nad uru juures mängima. Võõrutatakse 9–12-nädalaselt.
Esimeseks suveks on kutsikatel iseseisev jahipidamine selge. Suguküpseks saavad noorloomad 6–12-kuiselt. Pojad jäävad perekonna juurde arvatavasti aastaseks saamiseni. Poegi kasvatavad mõlemad vanemad, mõnikord koos varem sündinud järglastega.

Käitumine


Pilt:Vulpes zerda - fennec fox - desc-curled up at zoo - from-DC1.jpg
Fennekite elust looduses on vähe teada. Nende eluviis on videvikuline ja öine, kuigi neid nähakse ka päeval. Seda juhtub siiski harva, sest fennek on väga ettevaatlik ega talu pikaajalist otsest päikesekiirgust. Tavaliselt jääb fennek päeval oma laialt hargnenud maa-alusesse urgu, kuid ka seal vajab ta kaitset kuumuse eest. Ometi armastavad nad mängida soojal liival ja magada päikesest kuumaks köetud esemetel. Toitu otsima läheb fennek alles jahedatel öötundidel.
Ka inimese hooldatuna on fennekid aktiivsed peamiselt öösel, erinedes näiteks rebane, kelle rütm on suuresti kohanenud inimtegevusega. See võimaldab vähendada energiakulu kehatemperatuuri hoidmisele. Nagu kõik rebased, on fennekid kergesti taltsutatavad. Mitmekesi koos on nad märkimisväärselt kohanemisvõimelised ja mänguhimulised. Ka metsikult eelistavad fennekid elada suuremates rühmades kui teised rebased (kuni 10 isendit). Rühmasisesed suhted ei ole täpselt teada. Mõnikord elab mitu perekonda lähestikku koos, jagades omavahel urge. Paljude elanikega urud on keerukad tunnelite süsteemid, mille keskel on avar ruum. Tunnelid, kus poegi kasvatatakse, võivad olla kuni 5 m pikkused.
Kuigi fennekid võitlevad tõsiselt toidu pärast, osalevad nad mitmesugustes sotsiaalsetes mängudes. Võitlus-, küttimis- ja jooksumängud võivad lõppeda tõsiste võitlustega.
Fennekid võivad hüpata seisvast asendist kuni 60 cm kõrgusele ja teevad nelja jala pealt horisontaalseid hüppeid. Üldse võib fennek hüpata oma kehapikkusest 4 korda kõrgemale. See on nii väikese looma kohta märkimisväärne ning aitab teiste kiskjate eest põgeneda ja saaki püüda. Fennekid võivad mööda liivaluiteid siia-sinna tuisata, vahetades järsult suunda. Ohu korral suudavad nad põgeneda tänu taiplikkusele ja tugevatele jalgadele.
Fennekid on head kaevajad: ohu korral kaevavad nad ennast kiiresti liiva sisse. Öö jooksul võib fennek kaevata 6 meetrit. Vahel kaevab ta saaklooma välja liiva seest.
Pilt:Fennec Singing.ogg
Fennekite suhtlushäälitsused on haukumine, urin ja nurrumine.

Eluiga


Eluiga on vangistuses 10–14 aastat. Kui pikk on fennekite eluiga looduses, pole teada.

Elupaigad


Elupaik on kõrb ja poolkõrb. Fennek on kasina kõrbeelu tüüpiline esindaja. Ta eelistab liivast mulda, mida on kerge kaevata.
Pilt:Fennec fox.jpg

Ökoloogia


Fennek kasutab oma biotoop võimalused täielikult ära. Märkimisväärsed fenneki arvukuse kõikumised on haruldased.
Fennek kohaneb halvasti keskkonnamuutustega. Kui arvukus kahaneb, näiteks inimtegevuse tagajärjel, siis taastumine on aeglane. Selle poolest erinevad nad paljudest ebastabiilsete ökosüsteemide liikidest, näiteks polaarrebasest. Isegi punarebane suudab laialdase jahi korral pesakonda suurendada, kuid fennek seda ei tee, kuigi pesakonna suurus sõltub toidu kättesaadavusest. Madala sündivuse tõttu on fennekid küttimise suhtes eriti tundlikud.
Kunagi olid fennekid Põhja-Aafrikas jaotunud enam-vähem ühtlaselt. Praegu aga kütitakse neid mõnes kohas Saharas laialt ilma hädavajaduseta (karusnaha saamiseks). Nad ei ohusta koduloomi ega kahjusta inimese huve. Fennekeid püütakse ka lõksu ning neid peavad lemmikloomadena nii kohalikud elanikud kui ka nende maade inimesed, kus fennek ei ela.
Fennekrebane on kantud CITES'i II lisasse. Tervikuna ei ole liik praegu ohustatud, kuid võib sattuda ohtu, kui fennekitega kauplemist ja nende küttimist ei piirata. Paiguti on fennek ulatusliku küttimise tõttu ohustatud ning on paljudes endise areaali osades muutunud üsna haruldaseks või koguni välja surnud.
Loomaaedades näidatakse fennekeid harva.

Fennek lemmikloomana


Pilt:Fennecus res furatur.jpg
Fennek on tõenäoliselt ainuke rebase perekonna liik, keda saab kodus pidada, sest erinevalt näiteks punarebasest ei erita nad ebameeldivat lõhna. Haiseda võib fennek juhul, kui ta kardab. Olgugi et fennekid on kergesti taltsutatavad, on nad siiski metsloomad ning nende pidamine lemmikloomana ei ole kõikjal seadusega lubatud.
Lemmikloomadena peetavad fennekid jäävad üsna metsikuteks. Nad on küll tavaliselt mänguhimulised ja sõbralikud, seda nii teiste koduloomade kui võõraste inimeste suhtes, kuid teevad kära ega pea korda. Fennekid on vilkad ning mõnikord reserveeritud ja sõltumatu olekuga nagu kassid, kuid energilised ja mänguhimulised nagu koerad. Nad vajavad palju liikumist ja armastavad palju kaevata. Erinevalt kassidest ja koertest ei muutu nad vananedes rahulikumaks. Fennekite sotsiaalse suhtlemise üheks vormiks on teineteise näksimine ja puhastamine, mis saab osaks ka fenneki peremehele. Endast väiksematesse koduloomadesse suhtub fennek kui saagisse või mänguasjasse.
Fennekeid saab pidada ainult ruumis, sest õues kaovad nad ära. Kui fennekiga rihma otsas väljas jalutamas käia, võib ta mõne väikese liikuva objekti järele tormates lahti pääseda. Vabadusse pääsenud fennekit on väga keeruline uuesti kinni püüda. Fennekil peab olema puur, kuhu ta saab unisena või ärritununa pugeda. Puur peab olema altpoolt kindel, sest fennek võib muidu puuri põhjast hõlpsasti läbi kaevuda. Fennekid võivad ka puuri varbade vahelt läbi mahtuda. Kui fennek üksinda koju jääb, tuleb ta kindlasti puuri sulgeda, sest ta võib toas palju pahandust teha, näiteks mööblit rikkuda.
Oma keha hoiavad fennekid puhta ning neid saab ka õpetada liivakastis käima. Fennekitel on harjumus lohistada toit oma lemmikkohta puuris. Kui selleks on liivakast, siis ta neelab süües koos toiduga ka liiva. Sellepärast ei tohi liiv olla keemiliselt töödeldud. Liivakastil peavad olema kõrged ääred, sest fennek võib liiva laiali puistata. Mõnikord jäävad fenneki jalapadjandi karvade külge liivakamakad, mis tuleb eemaldada. Ka fennek, kes on õppinud puuris olles liivakastis käima, ei suuda vabalt liikudes tavaliselt puhtust pidada, eriti erutatuna.
Toiduks soovitatakse juurviljasegu, putukaid (jahuusse, kilke, rohutirtse), puuvilja ja muna. Võib anda ka toorest liha, kuigi see paneb uriini vängelt lõhnama. Võib anda ka kuiva koeratoitu ja kassitoidukonservi. On olemas spetsiaalne metsikute koerlaste valmistoit. Vesi peaks kogu aeg käepärast olema.
Enamik fennekeid on inimeste vastu sõbralikud, kuid mõned on agressiivsed. Kui fennek ehmub, võib ta kedagi hammustada või küünistada. Mõned inimesed on fennekite vastu allergilised.
Kõik lemmikloomade arstid ei ole valmis fennekitega tegelema.

Viited

Välislingid


http://www.angelfire.com/ut/fennecfox/framedex.html Põhjalik ingliskeelne sait fennekitest ja nende pidamisest lemmikloomana
http://www.furry.de/suran/fox_db/Fennecus_zerda.html Foto
http://www.lionking.org/~mshenga/fox.htm Fotod
http://www.tierenzyklopaedie.de/tiere/fennek.html Fennekipoegade pildid
http://www.faunistik.net/BSWT/MAMMALIA/CARNIVORA/CANIDAE/FENNECUS/fennecus_zerda_01.html Foto
http://www.elu24.ee/?id=134869 Video: Jaapani loomaaias sündisid fennekrebase kolmikud, elu24.ee, 23. juuni 2009
Kategooria:Koerlased
ar:فنك
bn:ফেনেক শেয়াল
be:Фенек
be-x-old:Фэнэк
bar:Wüstnfux
br:Fenneg
bg:Фенек
ca:Fennec
cs:Fenek
da:Fennek
de:Fennek
nv:Mąʼii bijaaʼtsohí
en:Fennec fox
es:Fennecus zerda
eo:Feneko
eu:Feneko
fa:روباه صحرایی
fr:Fennec
ko:페넥여우
hr:Pustinjska lisica
is:Eyðimerkurrefur
it:Vulpes zerda
he:פנק
ka:ფენეკი
lez:Фенек
la:Vulpes zerda
lv:Feneks
lb:Wüstefuuss
lt:Fenekas
hu:Sivatagi róka
nl:Fennek (vos)
ja:フェネック
no:Fennek
nn:Fennek
pnb:صحرائی لومڑ
pl:Fenek
pt:Feneco
ro:Fenec
ru:Фенек
simple:Fennec Fox
sl:Fenek
fi:Aavikkokettu
sv:Fennek
th:หมาจิ้งจอกเฟนเนก
vi:Cáo tai to châu Phi
tr:Çöl tilkisi
uk:Фенек
ur:صحرائی لومڑ
zh:耳廓狐