Eesti keel


Eesti keel (varasem nimetus: maakeel) on läänemeresoome keeled lõunarühma kuuluv Keel (keeleteadus). Selle lähemad sugulased on läänemeresoome keeled vadja keel ja liivi keel keel.
Eesti keelt räägib emakeelena umbes 1,1 miljonit inimest, kellest enamik (umbes 900 000) elab Eestis, kus see on riigikeel.
Eesti keelt eristab paljudest teistest keeltest kolm erinevat hääliku pikkusastet – lühike, pikk ja ülipikk. Vastav pikkusaste annab sõnale erineva tähenduse – näiteks /linn/, /linˑa/ (omastav kääne) ja /lin:a/ (sisseütlev kääne); või /vala/ (käskiv kõneviis sõnast ''valama''), /vaˑla/ (omastav kääne sõnast ''vaal'') ja /vaːla/ (osastav kääne sõnast ''vaal'').
Võrdlevgrammatiliste uurimuste kohaselt on eesti keel maailma keelte seas üks kõige suurema keerukusega keeli.

Ortograafia


Pilt:Eestitähestik.jpg
Eesti keel kasutab ladina kiri eesti tähestikku, milles on ladina tähestikule lisatud mõned tähed. Palatalisatsiooni ega välde eraldi ei märgita, on ka teisi erandeid (näiteks sõna ''müüa'' müia).
Ladina alustähestikku eesti keele vajaduste järgi kohandades on saadud eesti tähestik:
<center>Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp (Qq) Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) (Yy)</center>
Tähed f, š, z ja ž esinevad ainult võõrsõnades (nt ''šokolaad'').
Sulgudes antud c, q, w, x ja y on võõrtäht, mis esinevad ainult võõrnimi ja võõrnimetuletistes ja tsitaatsõnades, samuti kasutavad mõned luuletajad neid oma tekstides vastavalt ts, ku, v, ks ja ü asemel. Eesti tähestikuks võidakse nimetada ka võõrtähtede väljajätmisel saadavat tähestikku (nii on seda terminit kasutatud "Eesti keele käsiraamatus").
Nimede kirjutamisel järgitakse originaalkeele kuju, s.t võivad esineda ka muud ladina kirja tähed – å, č, ā, ô, é, ù jne. Nende tähtede puhul ignoreeritakse tähestikulisel järjestamisel diakriitilisi märke.

Murded


Eesti keeles on kaks suuremat murderühma – Põhjaeesti murded ja Lõunaeesti murded. Nendevahelised erinevused ulatuvad arvatavasti läänemeresoome keeled ühisest läänemeresoome algkeel eraldumise perioodi. Murrete säilimist soodustas seotus majapidamisega, sellest tulenev vähene liikuvus ning tava võtta naine kas oma või lähedasest kihelkonnast. Seoses sunnismaisuse tekkega 14. sajand – 15. sajandil vähenesid inimeste liikumis- ja suhtlemisvõimalused ning paikkondlikud keelekujud eristusid üldiselt kihelkond piirides vastavate murrakutena.
Reeglina kattub murdeala piir kihelkonna piiriga, harvemini läbib seda. Siiski on ka ühe kihelkonna piires kasutatud erinevaid keelekujusid, murdealade piirid ei ole kõikjal kattunud kihelkonnapiiridega.
Kohalikke murrakuid on nimetatud ka vastavateks keelteks, laiema paikkonna, kihelkonna või koguni küla nime järgi.
Alates 20. sajandi algusest on seoses laiemate liikumisvõimaluste ning põhjaeesti keskmurde baasil loodud normeeritud kirjakeele kasutusega murdeerinevused tugevasti taandunud. Kirjakeelest kõige enam erinev on Võru murre, sh Setu murrakud. Alates 1990. aastatest on Võrumaalt pärit aktivistid levitanud seisukohta, et lõunaeesti murdeid tuleks nimetada lõunaeesti keeleks või vastavalt eraldi võru keel, tartu keel, setu keel ja mulgi keel keelteks.
Traditsiooniliselt on eesti murdeid liigitatud järgmiselt:
1) põhjaeesti murderühm: saarte murre, läänemurre, keskmurre ja idamurre;<br>
2) lõunaeesti murderühm: Mulgi murre, Tartu murre ja Võru murre;<br>
3) kirderannikumurre.
Karl Pajusalu, Ellen Niit (teadlane) ja Tiit Hennoste murdeliigendus on mõnevõrra erinev (keelenäited A.Saareste järgi):
1. põhjaeesti murded<br>
1.1. südaeesti murded<br>
1.1.1. keskmurre<br> ''Eele öösse olla ööbiku laulu jealt kuuldud''
1.1.2. läänemurre<br> ''Eila üüsi oleja kirigiudu laulu äält kuuldu''
1.1.3. saarte murre<br> ''Eiile öössa olad ööbigu loulu äält kuultud''
1.1.4. idamurre<br> ''Eelä üüsi õlema sisaski laalu iält kuuldod''
1.2. kirderannikumurded<br>
1.2.1. rannamurre<br> ''Eiilä üösse pidä olema sisokaise lauulo äält kuuldu''
1.2.2. Alutaguse murre<br> ''Eiile üööse piäb õlema üööbika lauulu ääld kuuldod''
2. lõunaeesti murded<br>
2.1. Mulgi murre<br> ''Eilä üüse olevet kirigüüdi laulu äält kuultu''
2.2. Tartu murre<br> ''Eelä üüse olevat sisaski laalu elli kuultu''
2.3. Võru murre<br> ''Iiläq üüse ollõv sisaski laulu hellü kuulda olnuq''
Näide Setu murdest: ''Eeläq üüse kuulduq sisaski laulu hellü''
On kasutatud ka muid liigitusi ja nimetusi, näiteks Mari Must räägib keskmurde kirderühmast nimetuse all Virumaa maamurrakud. Setu murrakurühma on vahel loetud eraldi murdeks.
Ka sõrulased peavad oma murret iseseisvaks:
''koho sa lihad sedise lidrise teega, tule mo otsa peele, ma karguda sind perikse''. (Kuhu sa kiirustad nii porise teega, tule mu (ree) otsa peale, ma viin sind kohale.)
Eesti murded erinevad nii sõnavara, fonoloogia, morfoloogia kui lauseehituse poolest. Lõunaeesti murretes on varasem häälikuühend
pts ja
kti muutunud ts-iks, põhjaeesti murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b.
Näited kirjameeste korrastatud põhja ja lõuna kirjakeeltest:
Meie Isa palve aastast 1870.
;Tallinn – Rewal
Meie iza, kes sa oled taewas, pühitsetud sāgu sinu nimi, sinu rīk tulgu, sinu tahtmine sündigu kui taewas nenda kā mā peal; meie igapäewane leib anna meile täna-päew; ja anna andeks meile meie wõlad, kui ka meie andeks anname oma wõlglastele; ja ära sāda meid mitte kiuzatuze sisse, waid peasta meid ära kurjast; sest sinu päralt on rīk, ja wägi ja au igaweste.
Amen.
;Tartu – Dorpat
Meije Issa taiwan: pühhändetus sago sinno nimmi. Sinno rikkus tulgo. Sinnu tahtminne sündko, kui taiwan, nida ka ma pääl. Meije päewalikko leiba anna meile täämbä. Nink anna meile andis meija süda, nida kui ka meije andisanname ommille süüdleisille. Ning ärra saatko meid kiusatusse sisse; enge pästa meid ärra kurjast: Sest sinno perralt om rikkus, nink wäggi, nink auwustus iggawetsel ajal. Amen.
;Võru – Werro
Meie ezä taiwah, pühendetüs sāgu sino nimi, sino rīk tulgu, sino tahtmine sündügu kui taiwah nīda kā mā päl; meie päiwälik leib anna meile tämbä; ja anna meile andis meie süüd, nīda kui kā meie andis anname omile südlaizile; ja ärä sāda meid kiuzatuze sisse, enge pästä meid ära kurjast; sest sino perält om rīk ja wägi ja auw igawetsel ajal. Amen.

Lõunaeesti keelte kadu


Kuni eesti kirjakeele loomiseni oli lõunaeesti keelel märkimisväärne edumaa põhjaeesti keele ees. Näiteks tartumurdelise kirjakeele rajaja, Vigala, Tartu ja Sangaste kirikuõpetaja Joachim Rossihniuse (Rossiniuse) lõunaeestikeelsed katekismus, evangeeliumid ja epistlid ilmusid 1632. aastal, Põhja-Eesti vaimuliku Heinrich Stahli põhjaeestikeelsed kodu- ja käsiraamat ning eesti keele grammatika aga alles 1637. aastal. Adrian Virginiuse lõunaeesti keelde tõlgitud "Wastne Testament" nägi ilmavalgust 1686. aastal, kirikuõpetaja Johann Hornungi põhjaeestikeelne "Uus Testament" 1715. aastal (mis küll oli tõlgitud juba 1688. aastal). Tallinna (põhja) ja Tartu (lõuna) keeled olid võrdses seisus ka ilmaliku kirjanduse osas.
Põhja-Eesti keskosa murdel põhineva kirjakeele rajajaiks peetakse Stahli ja Hornungit, ent kindla võidu kindlustas sellele 1739. aastal põhjaeesti murdel (kesk- ja lääne-eestiliste sugemetega) põhinev Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle piibli esimene tõlge. Seejärel suurenes ka tallinnakeelse vaimuliku ja ilmaliku kirjanduse levik.
19. sajandil tegelesid nii baltisaksa kui ka eesti päritolu literaadid enamasti põhjaeesti keele Tallinna murdel põhineva ühise kirjakeele arendamisega. Tartukeelsete trükiste osatähtsus langes sajandi jooksul 40%-lt selle alguses 5%-le sajandi lõpus.
Lõunaeesti keele lõpliku alistumise päevaks ja kohaks peetakse 30.mail 1908.a. toimunud keelekorralduse koosolekut ehk "Tapa keelekonverentsi". Lõunaeesti keel tõrjuti seejärel nn kultuursest kõnepruugist ja trükist välja ning see jäi pikaks ajaks põlu alla. Võrukeelseid lapsi narriti koolides veel 1970. aastail.
21. sajandi alguses on kodukeelena ja taastärkava kultuurkeelena jäänud püsima vaid võru (võro) keel (70 tuhat kõnelejat) ja kodukeelena setu (seto) keel (5 tuhat). Tartu ja mulgi keele valdamine on muutunud haruldaseks.

Seltside-waheline kirjakeele korralduse koosolek Tapal


"Eila, 30. mail, peeti Tapal “Harmonie” seltsi ruumides kella 9-6 päewal Eestimaa Rahwahariduse-seltsi ja Eesti Kirjanduseseltsi saadikute wahel õigestkirjutusesse ja õigekeelsusesse puutuwaid läbirääkimisi, nimelt sel otstarbel, et meie kirjakeeles sellekohaseid lahkuminekuid wähendada. Täh. koosolek oli esimene seesuguste seas, millede sarnasid edaspidi weel mitmed ära pidada mõeldakse.
Koosolekule oliwad ilmunud: E. R. s. saadikutena: üliõpilane J. Aawik, G. E. Luiga, E. Peterson, mag. C. Recha, N. Soll ja J. W. Weski; Eesti Kirjandusseltsi saadikutena: cand. J. Jõgever, A. Jürgenstein, M. Kampmann, J. Kurrik, W. Reiman ja J. Tammemägi.
Koosoleku juhatajateks waliti W. Reiman ja J. W. Weski, protokollikirjutajateks J. Aawik ja M. Kampmann.
Kõige pealt katsuti neid juhtmõtteid üles seada, millede alusele kirjakeele korraldamist tuleks rajada. Selleks refereeris J. Aawik prof. Setälä sellekohaseid mõtteawaldusi. Nende alusel jõudsiwad koosolijad otsusele oma tegewusel silmas pidada, et wastuwõetawad kirjakeele-wormid rahwa seas tarwitatawad, rahwale arusaadawad ja otstarbekohased oleksiwad.
Sel korral tuliwad järgmised küsimused otsustamisele:
1) Wõeti nõuks sõnatüwedes põhjusmõttelikult ää tarwitada. Erandina tuleks, ainult 6 sõnatüwes “ea” kirjutada, nimelt: hea, peal ja pea (kuid ikkagi: häid, päid, päitsed), seadma, seal, teal ja teadma. Seega tuleks siis hääl ja päästma ning pääsma jne. kirjutada.
Tähendus: Sõna “päew” tuleb “äe”-ga kirjutada (paljuse osastawas - “päiwi”). “äe” tuleb ka kõigis neis sõnades tarwitada, kus ä ja e wahelt mõni konsonant wälja on langenud.
2) Otsustati sõnatüwedes põhjusmõttelikult õõ kirjutada, “õe” aga ainult 3 sõnatüwes, nimelt: nõel, õel ja sõel. Seega tuleks kirjutada: õõruma, wõõras, mõõk, mõõt, rõõm, põõsas jne.
3) Jõuti otsusele pikka ü-kõla ikka üü (mitte üi) läbi tähendada, ilma mingit erandit lubamata.
4) Et sõnade algul olew h ainult Wõru murrakus kuuldawale tuleb, siis kaldusiwad mõnedgi koosolijad arwamisele, kas algtähte h kirjas kas kõigi 173 tüves wõi wähemalt ühes osas sõnades, kus h tarwitamine wankuw ära ei wõiks jätta. Jäädi põhjusmõttelikult lõpuks ikkagi alg-h tarwitamise juurde kindlaks, wõeti aga nõuks lähemaks kongressiks sellekohaste erandite nimekiri kokku seada; niisuguste erandite sekka langeksiwad muu seas: ernes, õrn, irwitama, õel, eile, ui, agan jne.
5) Tumeda i asjus, mis oma kõla poolest i ja e wahel seisab, otsustati neis sõnades, kus i-kõla mõnes sõnawormis weel selgesti kuuldawale tuleb, i tarwitada, teistes e. Näit.: kaine, luine, maine, puine, suine, teine; aga: waene, paene. Pikemate waidluste järele otsustati “naeris” kirjutada (mitte “nairis”), kuna küsimus selles tükis lahtiseks jäi, kas “laine, naine” wõi “laene, naene” kirjutada tuleks, kuigi esimene kirjutamisewiis rohkem poolehoidjaid leidis.
6) Küsimus, kuidas sõnu: nõu, au, jõud jne. tuleks kujutada, jäi lahtiseks. Suurem hulk koosolijaid leidis fonetiklisel alusel tarwiliku olevat diftongide teist wokali mitte ilmasgi kahekordselt kirjutada, waid ühekordselt (nii siis austawa, jõuga jne.), wähemus aga jäi oma ajaloolisele waatepunktile kindlaks ja nõudis diftongi teise wokali kahekordset kirjutamist: mõned arwasiwad näit. sõnas “jõuud” koguni kahte silpi kuulwat.
7) Selles asjas, kas omadusesõnade omastawast käändest arendatud määrasõnade lõppudeks “ste” ja “mine” (näit. armsaste, armsamine) wõi “sti” ja “mini” (näit. armsasti, armsamini) tuleks kirjutada, jõuti järgmisele ühisele otsusele: Et i-kõla Eesti keeles aegade jooksul e poole kaldub, tuleb neis sõnades lõpp e üleüldiselt tarwitusele wõtta; nii siis: ilusaste, kauniste, paremine, kauemine jne.; ainult kontraheeritud sellelaadilistes määrsõnades tuleks i-lõppu tarwitada, näit.: hästi, ilusti, warsti jne.
8) Määrsõnalise liite “gi-ki” asjus otsustatakse Dr. J. Hurti sellekohane reegel tarwitusele wõtta. Seega tuleks wokalide, sulahealte ja õhkheale w järel gi, explosiwide (b, p, d, t, g, k) ja õhkheale s järele ki kirjutada; näit.: temagi, kullgi, soowgi, aga: laudki, ilmaski jne.
Järgmine keelekoosolek otsustati sügise poole Tartus ära pidada."

Vaata ka


Eesti keele ajalugu
Eesti keele grammatika
Eesti keele uurimine
Eesti kirjakeele norm
Eesti Keele Kaitse Ühing
Lõunaeesti keel
Maakeel
Tallinna keel
Eesti Keele Sihtasutus

Viited


Ajaleht “Õigus”, 31. mai 1908
Väike Entsüklopeedia, K./Ü. "Loodus", Tartu, 1937.
Eesti Entsüklopeedia, Eesti keel, Tallinn, 2002.

Välislingid


https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12733264 Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord, Eesti Vabariigi Valitsus
http://www.eki.ee/books/ekkr/ Eesti keele käsiraamat, Eesti Keele Instituut
http://www.imprimaatur.ee/artiklid/itkokk.html Arvi Tavast: Inglise keel polegi veel võitnud, 01. juuli 2002. a.
http://www.eki.ee/keeletehnoloogia/tutvustus/kultleht.html Virtuaalne ingliskeelne Eesti
http://eum.nlib.ee./index.php EÜM – Eesti üldine märksõnastik
http://www.panglosskool.eu/index.php?id=23 "Eesti keel ja meel" Arvutipõhine õppekursus eesti keele õppijatele. Õppekursus on üheksa keele põhjal: inglise, saksa, prantsuse, itaalia, vene, hollandi, kreeka, rumeenia ja ungari. Selle koostamist toetasid Euroopa Liit programmi Socrates (Lingua 2) raames ja EV Haridus- ja teadusministeerium. ISBN 9789985979457.

Sõnastikud


http://www.dukelupus.com/dict/ Eesti-inglise-eesti sõnastik
http://www.eki.ee/dict/evs/ Eesti-vene-eesti sõnaraamat
http://www.estoniandictionary.com/ Eesti-inglise-eesti sõnaraamat (nimetav, omastav, osastav)
Kategooria:Eesti keel
af:Estnies
als:Estnische Sprache
ar:لغة إستونية
an:Idioma estón
az:Eston dili
id:Bahasa Esti
ms:Bahasa Estonia
bn:এস্তোনীয় ভাষা
ba:Эстон теле
be:Эстонская мова
be-x-old:Эстонская мова
bs:Estonski jezik
br:Estoneg
bg:Естонски език
ca:Estonià
ceb:Pinulongang Estonyo
cv:Эстон чĕлхи
cs:Estonština
da:Estisk (sprog)
de:Estnische Sprache
dsb:Estnišćina
el:Εσθονική γλώσσα
en:Estonian language
myv:Эстэнь кель
es:Idioma estonio
eo:Estona lingvo
ext:Luenga estónia
eu:Estoniera
fa:زبان استونیایی
fr:Estonien
fy:Estlânsk
ga:An Eastóinis
gv:Estoinish
gl:Lingua estoniana
ko:에스토니아어
hy:Էստոներեն
hi:एस्टोनियाई भाषा
hsb:Estišćina
hr:Estonski jezik
io:Estoniana linguo
os:Эстойнаг æвзаг
is:Eistneska
it:Lingua estone
he:אסטונית
kk:Эстон тілі
kl:Estlandimiutut
ka:ესტონური ენა
kw:Estonek
rw:Icyesitoniya
ky:Эстон тили
kv:Эст кыв
ku:Zimanê estonî
la:Lingua Estonica
ltg:Igauņu volūda
lv:Igauņu valoda
lt:Estų kalba
li:Estisch
lmo:Lengua estun
hu:Észt nyelv
mk:Естонски јазик
krc:Эстон тил
mr:एस्टोनियन भाषा
koi:Эст кыв
mdf:Эстинь кяль
mn:Эстон хэл
nl:Estisch
new:एस्तोनियन भाषा
ja:エストニア語
ce:Éstonhoyn mott
no:Estisk
nn:Estisk
mhr:Эстон йылме
pnb:اسٹونی
km:ភាសាអេស្តូនី
pms:Lenga Estonian
nds:Eestnisch
pl:Język estoński
pt:Língua estónia
ro:Limba estonă
qu:Istunya simi
ru:Эстонский язык
se:Esttegiella
sco:Estonie leid
sq:Gjuha estoneze
simple:Estonian language
sk:Estónčina
sl:Estonščina
sr:Естонски језик
sh:Estonski jezik
fi:Viron kieli
sv:Estniska
ta:எசுத்தோனிய மொழி
kab:Tisṭunit
tt:Эстон теле
th:ภาษาเอสโตเนีย
vi:Tiếng Estonia
tg:Забони эстонӣ
tr:Estonca
udm:Эстон кыл
uk:Естонська мова
ug:ئېستون تىلى
vec:Lengua estona
vep:Estin kel'
fiu-vro:Eesti kiil
bat-smg:Estu kalba
xmf:ესტონური ნინა
zh:爱沙尼亚语

Eesti kirjandus


Eesti kirjandus on eesti keeles või Eestis kirjutatud kirjandus.
Kirjutamise koha ja keele järgi võib selle tinglikult jagada järgmisteks osadeks: Eestis peamiselt saksa keeles kirjutatud baltisaksa kirjandus, Eestis kirjutatud eestikeelne eesti kirjandus (nn kodueesti kirjandus) ning võõrsil kirjutatud eestikeelne väliseesti kirjandus. Lisaks kuuluvad Eesti kirjandustraditsiooni ka Eestis kirjutatud ladinakeelsed (peamiselt 17.-18. sajandi juhuluule) ja venekeelsed teosed (eestivene kirjandus), muudes keeltes leidub siinset kirjanduspärandit napimalt.
Kirjandusteadlase Tiit Hennoste kirjeldust mööda kuulusid 20. sajandi esimese poole Eesti kirjanduslugude järgi eesti kirjandusse "neli erinevat nähtust, mis omavahel eriti ei haaku": 1) eesti rahvaluule; 2) vanem eestikeelne vaimulik kirjasõna; 3) baltisakslaste poolt eesti talupoegadele mugandatud eestikeelne õpetuslik kirjandus; 4) eestlaste poolt eestlastele kirjutatud eestikeelne kirjandus, osalt ka muud tüüpi teosed (reisikirjad, esseed jms), mida on kirjutanud tunnustatud ilukirjanikud.

Esiajast 18. sajandini


Rahvaluule


Pilt:Vana kannel 1886.jpg koostatud Vana Kandle esimene köide (1886) sisaldab Põlva kihelkond kogutud laule.]]
Eesti rahvalaulude vanimaks osaks peetakse regivärssi. Riimiline rahvalaul on noorem, enamik sellest pärineb 19.–20. sajandist.
Vanimateks kirjalikeks allikateks, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad.
Aastast 1875 praeguseni ilmuv sari Monumenta Estoniae Antiquae koondab esinduslikumaid eesti rahvaluule väljaandeid, mis põhinevad Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatavatel rahvaluulekogudel. Sarja väljaannete hulka kuuluvad regilaulutekstide ja -viiside sari Vana Kannel, hiiu- ja vägilasmuistendikogude sari ning muinasjututüüp koostatud Eesti muinasjutud sari.
Rahvaluuletekstide kirjanduslikel töötlustel on olnud oluline roll on eesti kirjanduses rahvuskirjanduse sünnist saati kuni praeguseni. Näiteks on Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutanud mõjuka muinasjutt kogu "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Rahvajuttude töötlusi on kirjutanud ka prosaistid August Jakobson ja Juhan Kunder, luuletajaist Marie Under ja Villem Grünthal-Ridala jt. Rahvaluule eeskujul on kunstmuistendeid loonud Friedrich Robert Faehlmann, Aime Maripuu, Herta Laipaik jmt. Viimaste kümnendite autoreist ohtralt rahvajutusüžeid – enamasti muistendeid ja naljandeid – Andrus Kivirähk, tema tuntuimad sellelaadsed teosed on romaanid "Rehepapp (Kivirähk)" ning "Mees, kes teadis ussisõnu".

Kroonikad


Eesti vanema ajalookirjanduse valdav žanr on kroonikad. Varaseim nende seast on 13. sajandist pärinev Läti Henriku Liivimaa kroonika, mis on oma ajastu kohta ainulaadne allikas. Tähtsal kohal on ka hilisemad Liivimaa vanem riimkroonika ja Liivimaa noorem riimkroonika. Eestimaa kroonikuist tuntuim on Balthasar Russow.

Esimesed trükised


Esimene säilinud eestikeelne raamat, Wanradti ja Koelli katekismus, trükiti 1535. aastal. Teateid on ka 1525. aastal valminud raamatust, mis "rohkete vigade pärast" põletati.

Kirikukirjandus


Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks. Piibel tervikuna ilmus Anton thor Helle tõlkes põhjaeesti keeles 1739. aastal

Juhuluule


Eesti akadeemilistes ringkondades ja osa mõisnike hulgas oli 17.–18. sajandil levinud komme kirjutada eestikeelseid luuletusi. Sageli valmisid need tähtpäevadeks või pidustusteks. Juhuluule lugejate seas oli eestlasi siiski vähe, pigem oli see suunatud peamiselt baltisakslased estofiilidelt teistele estofiilidele.

Rahvuskirjanduse kujunemine


Kristjan Jaak Petersoni 19. sajandi algul kirjutatud eestikeelsed luuletused avaldati ja jõudsid eesti kirjandusse sajand hiljem. Kristjan Jaak Petersoni tunti 19. sajandil põhiliselt tema rootsi keelest saksa keelde tõlgitud, ümber töötatud ja täiendatud Christfrid Gananderi "Soome mütoloogia" järgi.
Ärkamisaeg alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg (eepos)", toetudes sealjuures teiste estofiilide, Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (sealhulgas Friedrich Robert Faehlmanni ja Georg Julius von Schultzi) tööle, eesti rahvalauludele ning Garlieb Merkeli ja James Macphersoni proosapoeemidele.
Rahvuskirjanduse kujunemisele oli oluline mõju Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula seltsielulisel tegevusel Tartus ja ajakirjanduslikul tegevusel ajalehe Perno Postimees ja Postimees juures.
19. sajandi keskpaigal ja lõpul oli Eesti kirjanduses olulisel kohal romantism. Mitmepalgeline kirjandusvool võttis mitmesuguseid vorme "Vaga Jenoveeva" taolistest usulistest ning "Rinaldo Rinaldini" sugustest seikluslikest rahvaraamatutest Lydia Koidula Rahvusromantism luuleni. Suur osa toonasest kirjandusest koosnes siiski saksakeelsete teoste mugandustest, sealhulgas ka eesti rahvuslikule näitekirjandusele aluse pannud Koidula näidendid.

Kriitiline realism


19. sajandi lõpul jõudis eesti kirjandusse kriitiline realism. Selle tuntuim esindaja on Eduard Vilde, kellel on küll ka romantilisi teoseid. Kriitilise realismi traditsioon püsis Eestis suuremal või vähemal määral läbi iseseisvusaja, jõudes kohati isegi Naturalismini. Teiste seas esindavad seda näiteks Jaan Kärner ja Ernst Peterson-Särgava.

1905–1917


Pilt:Friedebert Tuglas 1910.jpg aastal 1910.]]
Revolutsioonilisel ajajärgul põimusid Eesti kirjanduses mitu välismaist kirjandusvoolu. Ühiskonnakriitilisust kandva kriitilise realismi kõrval esines futurismi (nt Erni Hiir) ja sümbolismi, kirjanduslike ja rahvuslike seisukohtade toel moodustati kirjandusrühmitusi (Noor-Eesti, Siuru, Tarapita (rühmitus)).

1917–1940


Pärast Eesti Vabariigi loomist arenes rahvuslik kirjandus kiiresti. Kõrgelt hinnatud proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare ja teised.
1920. aastate ühiskonnakriitikale vastandusid 1930. aastate riikliku ideoloogiaga sobiv rahvuslik proosa ning pigem kunstikesksete Arbujad luule.
Arbujateks nimetatud luuletajate sõpruskond sai oma nime 1938. aastal ilmunud Ants Orase koostatud antoloogia "Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat" järgi. Üliõpilasseltsi EYS Veljesto ümber kogunenud sõpruskonda kuulusid Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August Sang, Heiti Talvik ja Paul Viiding.

1940–1987


Pagulaskirjandus


Teine maailmasõda vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjanduse ja kodueesti kirjanduse. Ehkki nende eesti kirjanduse harude vahel oli suuri temaatilisi ja stilistilisi erinevusi (eelkõige ajalookäsitluses), oli neil ka palju sarnast. Kui väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, siis kodumaist pigem poliitilised asjaolud. Mõlemad olid ent sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all.
Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis, nagu Marie Under, Artur Adson, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi. Välis-Eestis alustasid loominguga prosaistid Arved Viirlaid, Arvo Mägi, Enn Nõu ja Helga Nõu, luuletajad Ilmar Laaban (eesti sürrealismi pioneer), Ivar Ivask, Kalju Lepik jpt.

Kodueesti kirjandus


Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda stalinism ideoloogiaga. Kõikehõlmav tsensuur, avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega.
1950. aastate lõpu sula järel julges ka kirjandus vabamalt hingata. Nii näiteks avaldas varem muuhulgas "Poeem Stalinist" kirjutanud Juhan Smuul talle populaarsuse toonud reisikirja "Jäine raamat", vestekogu "Muhu monoloogid", näidendi "Polkovniku lesk" jpm teoseid, mille ideoloogiline suunitlus oli juba hoopis teistsugune. Riikliku poliitilise piiratuse ning raamatute odavuse ja suurte tiraažide tõttu muutus kirjandus rahva seas tavatult populaarseks, apoliitilisest kultuurist sai varjatud vastupanuvorm. Tuntud kirjanike sekka nagu Aadu Hint, Mart Raud ja Debora Vaarandi astusid ka nooremad, näiteks Ain Kaalep, Arvi Siig, Ellen Niit ning Jaan Kross.
1960. aastate keskpaigast jõudis eesti kirjandusse uus põlvkond autoreid. Karpidesse pakitud luulekogude – nn kassettide – järgi kutsutakse neid tänini kassetipõlvkond. Noorte tulekuga lahvatasid juba varem alanud vaidlused kirjanduse koha, stiili ja vormide üle, üks avaliku väitluse tulipunkte oli vabavärss. Sellesse põlvkonda kuulusid erilaadsed autorid nagu Viivi Luik, Hando Runnel, Johnny B. Isotamm, Jaan Kaplinski, Enn Vetemaa jpt. Neisse aastaisse jäid ka esimesed kontaktid kodu- ja väliseesti kirjandusringkondade vahel, eestlased esimesed Rootsi-külastused ja üksikute väliseestlaste reisid okupeeritud kodumaale. Tihedate sidemete tekkimist takistasid siiski ideoloogilised vastuolud, väliseestlaste üldine kommunismivaenulikkus ning Nõukogude luureorganite katsed kultuurisidemeid Läänest salajase info hankimiseks ära kasutada. Artur Alliksaare luulekogu "Olematus võiks ju ka olemata olla" ilmus postuumselt aastal 1968, poeedi eluajal levisid tema luuletused käsikirjaliselt ja autori esituses suuliselt.
1970. aastate alguseks oli nõukogude ühiskond taas sulgunud, Praha kevade mahasurumisega purunesid 1960. aastate lootused "inimnäoline sotsialism" sünniks. Ehkki kirjanduses polnud võimalik kritiseerida riiklikku poliitikat, sagenesid ühiskondlikud teemad, mida kujutati tihti üksikisikute kaudu: võõrandumine, korruptsioon, ühiskonnast eemaldumine ning traditsioonilise perekonnamudeli lagunemine. Toonaste tuntumate kirjanike seast võib nimetada Juhan Viidingut ja Arvo Valtonit. Omakirjastuslikult levis näiteks Paul-Eerik Rummo kogu "Saatja aadress" (1972). Välismaal anti välja ja Eestis levisid omakirjastuslikult Uku Masingu luulekogud.
1980. aastateks oli ühiskonda tabanud stagnatsioon ilmne. Maad võtsid pragmaatilisus ja kohandumine. Kui NSV Liidu pikaajalise juhi Leonid Brežnevi surma järel polnud muutused esialgu kuigi usutavad, siis riigijuhtide kiire vahetumise järel võimule tulnud Mihhail Gorbatšov kuulutas uut kurssi, perestroikat ehk uutmine. Algul suhtuti ümberkorralduste lubadustesse ja loosungitesse kahtlustavalt, ajapikku ent hakati neid tõsiselt võtma. See muutis ka eesti kirjanduse palet. 1980. aastate keskpaigast tihenesid kontaktid Kodu- ja Välis-Eesti vahel, kirjanduses tõusis protestilaine. Uuenes niihästi vorm kui ka sisu: järk-järgult üha avameelsemalt hakati kirjutama Eesti ajaloost, mida seni tuli käsitleda ideoloogiliste juhtnööride kohaselt. Kritiseeriti algul sotsialismi stagneerumist, hiljem aga sotsialismi üldse.

Nüüdiskirjandus


Pilt:Sinijärv Karl Martin.IMGP5880.JPG esitamas oma luulet Niguliste kirikus aastal 2009.]]
1990. aastate kirjanduse ees seisid põhiliste ülesannetena Eesti ajaloo tõlgendamine taasiseseisvunud Eesti ajalookäsitluse vaimus ning kaasaja kujutamine. Ehkki kohati püüdsid debütandid 20. sajandi alguse eeskujul rajada uusi kirjandusrühmitusi – Eesti Kostabi-$elts, Erakkond, Õigem Valem jts -, ei saanud need kuigi jõuliselt jalgu alla, kirjandus fragmenteerus. kümnendivahetusel ilmunud kassettide autorid – nende seas Tõnu Trubetsky, Karl Martin Sinijärv, Liisi Ojamaa, Elo Vee (Viiding) – ei moodustanud ühtset tervikut. Üks 1990. aastatel silma torganud voole oli maagiline realism, mida esindas näiteks Mehis Heinsaar, kuid ükski neist ei muutunud valdavaks.
Eesti 2000. aastate kirjandust on iseloomustatud selliste väljenditega nagu kapitalistlik realism ja uusausus. Ka nüüdsed rühmitused nagu TNT! ei ole osutunud püsivaiks. Taas on esile tõusnud sotsiaalsed teemad, sealhulgas naiskirjandus ning lõhe eesti- ja venekeelse kogukonna ajalookäsituste vahel. Ajalooteemade käsitlusega on torganud silma Ene Mihkelson ja Soome autor Sofi Oksanen, keda tugevate Eesti-sidemete tõttu võib osalt ka Eesti kirjanikuks pidada. Irooniliselt on kujutanud eesti rahvuslikku identiteeti Andrus Kivirähk, kuid ka luuletaja Indrek Mesikepp (fs) ning laiemalt ulme- ja krimikirjanikuna tuntud Indrek Hargla.
Tänaepäeva eesti kirjanikest on tuntumad prosaistid Jaan Kross, Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu ja Andrus Kivirähk.
Luuletajatest on tuntumad ja tõlgitumad Andres Ehin, Indrek Hirv, Sven Kivisildnik, Jaan Kaplinski, Kristiina Ehin ja fs.
Taas on tähelepanu pälvinud ka venekeelne eesti kirjandus (ehk eestivene kirjandus), mida esindavad näiteks luuletaja Igor Kotjuh ning prosaistid P. I. Filimonov ja Jelena Skulskaja.

Kirjandusinstitutsioonid


Eesti kirjanike suurim organisatsioon on Eesti Kirjanike Liit. Selle kõrval tegutsevad ka mõned väiksemad, näiteks Kirjanike Kodu ja Eesti PEN-klubi.
Kirjandussõprade organisatsioonidest vanim ja tuntuim on Eesti Kirjanduse Selts.
Kirjandustegevust rahastab Eestis peamiselt Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital, vähemal määral teised fondid ja sihtasutused.

Kirjandusauhinnad


Friedebert Tuglase novelliauhind
Betti Alveri auhind
Juhan Liivi luuleauhind
Juhan Smuuli nimeline preemia
Kanepine hamõ
Kultuurkapitali kirjanduspreemia
Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia
Loomingu aastapreemia
Siugja Sulepea kirjandusauhind

Aunimetused


Eesti NSV teeneline kirjanik
Eesti NSV rahvakirjanik

Kirjandusajakirjad


Keel ja Kirjandus
Looming (ajakiri)
Vikerkaar (ajakiri)
Vihik (ajakiri)
Värske Rõhk

Kirjandusrühmitused


Arbujad
Noor-Eesti
Siuru
Tarapita (rühmitus)
Tuulisui
Elulähedusliikumne
Erakkond
Tartu NAK
Tallinna Noored Tegijad (TNT)
Tuulelohe (rühmitus)
Purpurmust org

Vaata ka


Eesti kirjanike loend
Eesti kirjastuste loend
Eesti lastekirjandus
Eesti pagulaskirjandus
Eesti naiskirjandus
Eesti kirjanduskriitika
Eesti luule
Eesti proosa
Eesti näitekirjandus

Viited

Välislingid


http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=et&do=index "EEVA – Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu" Tartu Ülikooli raamatukogu kodulehel
Märt Hennoste. http://kirjanduslugu.edu.ee/ "Väike eesti kirjanduslugu" Tiigrihüppe Sihtasutus
Veiko Märka. http://www.ekspress.ee/2009/02/17/edetabelid/6733-tipp10-eesti-koige-hirmsamad-raamatukangelased TIPP10: Eesti kõige hirmsamad raamatukangelased Eesti Ekspress, 17. veebruar 2009
Kategooria:Eesti kirjandus
ca:Literatura estoniana
de:Estnische Literatur
en:Estonian literature
es:Literatura en estonio
eu:Estonierazko literatura
fr:Littérature estonienne
it:Letteratura estone
mrj:Эстон сӹлнӹшая
no:Estisk litteratur
nn:Estisk litteratur
pl:Literatura estońska
ru:Эстонская литература
fi:Viron kirjallisuus
sv:Estnisk litteratur

Eesti keele uurimine

Eesti keele uurimine on keeleteaduse haru, mis uurib eesti keele ehitust, grammatikat, sõnavara, ajalugu, kasutamist jm aspekte. See on osa fennougristikast ja fennistikast.

Ajalugu


Esimesed katsed eesti keelt teaduslikult kirjeldada tehti juba 17. sajandil: koos valgustusaegideede levikuga tekkis baltisakslased estofiilidel huvi kohaliku keele ja kultuuri vastu. Esimese eesti keele grammatika avaldas Heinrich Stahl aastal 1637. 1648. aastal ilmus Johann Gutslaffi lõuna-eesti keele grammatika.
1803. aastal jõuti eesti keele lektoraat asutamiseni tollal saksa keel Tartu Ülikool. Esimene eesti keele lektor oli Friedrich David Lenz. 19. sajandil alustasid oma emakeele teaduslikku uurimist ka esimesed eestlased haritlane: 1870. aastad asus eesti keele ajalugu selgitama esimene eestlasest soomeugri keeleteaduse doktor Mihkel Veske ning ühiskeelt keele normimine 1871. aastal asutatud Eesti Kirjameeste Selts.
1919 avati eestikeelseks muudetud Tartu Ülikooli juures eesti keele professuur.
Tänapäeval uuritakse eesti keelt Eesti Keele Instituut Tallinn, Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ja mitmetes teistes teadusasutustes üle maailma.

Vaata ka


Eesti keele ajalugu
Kategooria:Eesti keel
nn:Estisk språkforsking

Eesti Teaduste Akadeemia


Eesti Teaduste Akadeemia (kuni 1989. aastani Eesti NSV Teaduste Akadeemia) on 1946. aastast järjepidevalt tegutsenud Eesti teaduste akadeemia, praegu eelkõige personaalakadeemia, varem ka teadusasutusi otseselt juhtiv asutus.
Akadeemia 1997. aasta põhikirja järgi on akadeemia asutamisaastaks muudetud varasem Eesti Teaduste Akadeemia (1938–1940) asutamisaasta 1938. Kuni 1989. aastani loeti akadeemia asutatuks 1946. aastal.
Akadeemia praeguses põhikirjas (1997) öeldakse: "Eesti Teaduste Akadeemia on 1938. aastal Eesti Teaduste Akadeemia seadus (1938)ega asutatud kõrge teadusliku kvalifikatsiooniga teadlaste ühendus, kelle ülesanne on arendada ja esindada Eesti teadust, aidata kaasa teadustulemuste rakendamisele Eesti huvides ning väärtustada teadust ja teaduslikku mõtteviisi Eestis."
Praegu moodustavad akadeemia liikmeskonna Akadeemik ja välisliikmed. Varem jaotusid liikmed tegevliikmeiks ja korrespondentliikmeiks. Kuuluvus Akadeemia liikmeskonda on eluaegne. Akadeemia liikmed valivad end ise.

Teaduste Akadeemia presidendid


1946–1950 Hans Kruus
1950–1968 Johan Eichfeld
1968–1973 Arnold Veimer
1973–1990 Karl Rebane
1990–1994 Arno Köörna
1994–2004 Jüri Engelbrecht
2004– Richard Villems

Akadeemia tegevliikmete, korrespondeerivate liikmete, akadeemikute ja välisliikmete loend


Esimesed Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegevliikmed olid Johan Eichfeld, Aksel Kipper, Paul Kogerman (oli ka Eesti Teaduste Akadeemia (1938–1940) liige), Alfred Koort, Hans Kruus, Ferdinand Laja, Artur Luha, Ottomar Maddison, Jüri Nuut, Alma Tomingas, Nikolai Tomson, Juhan Vaabel, Voldemar Vadi ja Johannes Voldemar Veski ja korrespondeerivad liikmed Julius Aamisepp, Albrecht Altma, Harald Arman, Harald Haberman, Leo Jürgenson, Karl Orviku, Mihkel Pill, Oskar Sepre, Friedebert Tuglas ja August Vaga (kinnitatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu poolt 5. aprillil 1946).
17. juunil 1951 valiti akadeemia tegevliikmeiks Nikolai Buzulukov, Arnold Humal, Aleksandr Kiur-Muratov, Feodor Klement, Gustav Naan, Joosep Saat ja Andrei Tšernõšov ja korrespondentliikmeiks Richard Antons, Aleksandr Dobrjanski, Johannes Heil ja Hilda Moosberg.
30. juunil 1954 valiti akadeemia tegevliikmeiks Paul Ariste, Harald Haberman, Johannes Heil, Karl Orviku ja August Vaga ja korrespondentliikmeiks Nikolai Alumäe, Richard Mahl ja Aarne Pung.
26. september 1957 valiti akadeemikuks Harri Moora ning korrespondentliikmeiks Ilo Sibul ja Arnold Veimer.
25. jaanuaril 1961 valiti akadeemikuiks Nikolai Alumäe, Richard Antons ja Harald Keres ja korrespondentliikmeiks Agu Aarna, Gunnar Kangro, Paul Kard, Arnold Kask, Oskar Kirret, Eerik Kumari, Grigori Kuzmin, Heinrich Laul, Viktor Maamägi, Eduard Päll, Hugo Raudsepp (keemik), Karl Rebane ja Artur Vassar.
30. september 1964 valiti akadeemikuks Viktor Maamägi ja korrespondentliikmeks Tšeslav Luštšik.
24. märts 1967 valiti akadeemikuteks Karl Rebane ja Arnold Veimer ning korrespondentliikmeks Ilmar Öpik.
21. mail 1969 valiti akadeemikuiks Aarne Pung ja Aleksander Voldek ja korrespondentliikmeiks Juhan Kahk ja Kalju Paaver.
30. märtsil 1972 valiti akadeemikuiks Ilmar Öpik ja korrespondentliikmeiks Olaf Eisen, Arno Köörna, Endel Lippmaa, Erast Parmasto ja Boris Tamm.
27. märtsil 1975 valiti akadeemikuiks Arno Köörna, Endel Lippmaa ja Boris Tamm ja korrespondentliikmeiks Mihhail Bronštein, Jaan Rebane, Hans-Voldemar Trass ja Mihkel Veiderma.
30. märtsil 1977 valiti korrespondentliikmeiks Hillar Aben, Vladimir Hižnjakov, Juhan Peegel, Anto Raukas, Karl Siilivask, Helle Simm ja Vello Tarmisto.
29. märtsil 1978 valiti akadeemikuiks Leo Jürgenson, Juhan Kahk ja Kalju Paaver ja korrespondentliikmeks valiti Viktor Palm.
3. aprillil 1981 valiti korrespondentliikmeiks Jaan Einasto, Raimund Hagelberg, Huno Rätsep ja Enn Tõugu.
14. juunil 1983 valiti akadeemikuiks Olaf Eisen ja Mihkel Veiderma.
14. detsember 1983 valiti korrespondentliikmeiks Arvo Ots, Dimitri Kaljo, Ülo Lille ja Aleksander Panksejev.
24. juunil 1986 valiti akadeemikuiks Mihhail Bronštein, Jaan Einasto ja Erast Parmasto ja korrespondentliikmeiks Ülo Jaaksoo, Arnold Koop, Valdek Kulbach, Peeter Saari ja Gennadi Vainikko.
25. november 1987 valiti akadeemikuiks Hillar Aben, Raimund Hagelberg, Vladimir Hižnjakov, Viktor Palm, Anto Raukas, Jaan Rebane ja Enn Tõugu ja korrespondentliikmeiks Lembit Krumm, Georg Liidja, Artur Lind, Udo Margna, Andrus Pork ja Richard Villems.
4. aprillil 1990 valiti akadeemikuiks Olav Aarna, Jüri Engelbrecht, Juri Lotman, Jüri Martin, Loit Reintam, Mart Saarma ja Arved-Ervin Sapar.
9. jaanuaril 1991 valiti välisliikmeiks Valdar Jaanusson, Charles Gabriel Kurland, Matti Kuusi, Johannes Piiper (füsioloog), Päiviö Tommila ja Ivar Ugi.
31. märtsil 1993 valiti akadeemikuiks Ülo Lumiste, Ülo Lepik, Leo Mõtus, Raimund-Johannes Ubar, Pavel Bogovski, Ain-Elmar Kaasik, Valdur Saks, Ilmar Koppel, Viktor Masing ja Juhan Ross.
23. november 1994 valiti akadeemikuiks Jaak Aaviksoo, Harri Käär, Agu Laisk, Hans Küüts, Uno Mereste, Peeter Tulviste ja Haldur Õim.
14. detsember 1995 valiti välisliikmeiks Carl-Olof Jacobson, Jaan Laane, Endrik Nõges, Michael Godfrey Rodd ja Henn-Jüri Uibopuu.
29. oktoober 1997 valiti akadeemikuiks Ene Ergma, Rein Küttner, Jaak Järv (keemik) ja Arvo Krikmann.
19. detsember 2001 valiti akadeemikuiks Mart Ustav ja Lennart Meri.
18. detsember 2002 valiti välisliikmeiks Richard R. Ernst, Gerard A. Maugin Helmut Schwarz ja Endel Tulving.
17. detsember 2003 valiti akadeemikuiks Enn Mellikov, Raivo Uibo ja Jaan Ross.
12. detsember 2007 valiti akadeemikuiks Tarmo Soomere, Mati Karelson ja Jaan Undusk.
23. aprillil 2008 valiti välisliikmeiks Jaak Peetre, Grigori Mints, Matti Saarnisto ja Ilse Lehiste.
14. oktoober 2009 valiti akadeemikuiks Arvi Freiberg ja Urmas Varblane.
8. detsember 2010 valiti akadeemikuiks Enn Saar, Eve Oja, Enn Lust, Tarmo Uustalu, Martin Zobel, Eero Vasar, Andres Metspalu, Jüri Allik, Valter Lang ja Mart Kalm.
7. detsember 2011 valis Akadeemia üldkogu 7 uut akadeemikut: täppisteaduste alal - Martti Raidal
materjalitehnika alal - Jakob Kübarsepp, arstiteaduse alal - Toomas Asser, biosüstemaatika ja ökoloogia alal - Urmas Kõljalg
keemia alal - Margus Lopp, keeleteaduse alal - Karl Pajusalu, muusika alal - Arvo Pärt.

Akadeemikute ja välisliikmete nimekiri


''seisuga 3. aprill 2012''
<table><tr valign=top><td>
;Astronoomia ja füüsika osakond
Jaak Aaviksoo (osakonnajuhataja)
Jaan Einasto
Ene Ergma
Arvi Freiberg
Vladimir Hižnjakov
Georg Liidja
Endel Lippmaa
Ülo Lumiste
Tšeslav Luštšik
Eve Oja
Martti Raidal
Enn Saar
Peeter Saari
Mart Saarma
Arved-Ervin Sapar
Gennadi Vainikko
Richard Villems
;Välisliikmed
Richard R. Ernst
Charles Gabriel Kurland
Jaan Laane
Jaak Peetre
<td>
;Informaatika- ja tehnikateaduste osakond
Olav Aarna
Hillar Aben
Jüri Engelbrecht
Ülo Jaaksoo
Lembit Krumm
Valdek Kulbach
Jakob Kübarsepp
Rein Küttner
Ülo Lepik
Enn Lust
Enn Mellikov
Leo Mõtus
Arvo Ots
Tarmo Soomere (osakonnajuhataja)
Enn Tõugu
Raimund-Johannes Ubar
Tarmo Uustalu
;Välisliikmed
Antero Jahkola
Gerard A. Maugin
Michael Godfrey Rodd
Grigori Mints
<td>
;Bioloogia, geoloogia ja keemia osakond
Toomas Asser
Jaak Järv (keemik)
Ain-Elmar Kaasik
Dimitri Kaljo
Mati Karelson
Ilmar Koppel (osakonnajuhataja)
Urmas Kõljalg
Hans Küüts
Agu Laisk
Ülo Lille
Margus Lopp
Udo Margna
Jüri Martin
Andres Metspalu
Erast Parmasto
Anto Raukas
Valdur Saks
Martin Zobel
Hans-Voldemar Trass
Raivo Uibo
Mart Ustav
Eero Vasar
Mihkel Veiderma
;Välisliikmed
Carl-Olof Jacobson
Matti Saarnisto
Helmut Schwarz
Jānis Stradiņš
<td>
;Humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond
Jüri Allik
Mihhail Bronštein
Raimund Hagelberg
Mart Kalm
Arvo Krikmann
Arno Köörna
Valter Lang
Karl Pajusalu
Arvo Pärt
Jaan Ross
Huno Rätsep
Karl Siilivask
Peeter Tulviste
Jaan Undusk
Urmas Varblane (osakonnajuhataja)
Haldur Õim
;Välisliikmed
Els Oksaar
Päiviö Tommila
Endel Tulving
Henn-Jüri Uibopuu
</table>

Ajalugu


1938 – 1940

1946 – 1990


Eesti NSV Teaduste Akadeemia asutati NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu määrusega:

1960


1960. aastatel oli ENSV TA 3 osakonda:
füüsikalis-tehniliste ja matemaatiliste teaduste osakond;
keemilis-tehnoloogiliste ja bioloogiateaduste osakond;
ühiskonnateaduste osakond. Nende osakondade koosseisus oli üle 20 teadusliku uurimise instituudi (ENSV TA Majanduse Instituut, ENSV TA Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituut, ENSV TA Keemia Instituut, ENSV TA Geoloogia Instituut, ENSV TA Küberneetika Instituut, Põlevkivi Tootmise ja Ümbertöötlemise Teadusliku Uurimise Instituut, Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituut, ENSV TA Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituut, Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituut, Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut jt.

Viited

Vaata ka


Eesti Teaduste Akadeemia (1938–1940)
Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon
Teaduste Akadeemia kirjastus

Välislingid


http://www.akadeemia.ee/ Eesti Teaduste Akadeemia koduleht
http://www.epl.ee/artikkel/445888 Akadeemikud peaksid võtma sihiks ajakirjanduse hõlvamise, president Toomas Hendrik Ilvese kõne Teaduste Akadeemia üldkogu juubeliistungil 22. oktoobril 2008
Olaf Mertelsmann. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7947:viimaks-ometi-ueks-teaduse-ajalugu&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3234 Viimaks ometi üks teaduse ajalugu! Sirp, 12. jaanuar 2009
Vello Helk. http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=18834 Kuidas tähistab Eesti Vabariigi 90. aastapäeva Eesti Teaduste Akadeemia?
Kategooria:Eesti teadusasutused
Kategooria:Akadeemiad
be:Эстонская акадэмія навук
de:Estnische Akademie der Wissenschaften
en:Estonian Academy of Sciences
fr:Académie estonienne des sciences
ru:Эстонская академия наук
vi:Viện Hàn lâm Khoa học Estonia
uk:Академія наук Естонії

Esperanto keel

Esperanto

Eesti ajalugu


Pilt:Estonia in European Union.svg
Eesti ajalugu on inimasustuse ajalugu praegusel Eesti alal. Selle alguseks loetakse esimese teadaoleva küttide ja kalastajate asula (Pulli asula) eksisteerimist Pärnu jõgi ääres umbes 11 000 aastat tagasi.
Eesti ajalugu võib kõige üldisemalt jagada eelajalooline aeg ja ajalooline aeg. Esimene jagatakse kiviaeg, pronksiaeg ja rauaaeg, mis omakorda jagunevad väiksemateks alaperioodideks. Ajalooline aeg jagatakse keskaeg, varauusaeg, uusaeg ja lähiajalugu või uusim aeg.

Ajaloo lühiülevaade


Kiviaeg kestis Eesti alal kuni 2. aastatuhat eKr. Selle olulisemateks järkudeks loetakse Kunda kultuur, Narva kultuur, kammkeraamika kultuur ja nöörkeraamika kultuur. Kiviaja teisel poolel võeti kasutusele keraamika ning selle lõpus hakkas asustus muutuma paikseks ja välja kujunema põllundus.
Pronksiajal kujunesid Eestis juba suuremad püsiasulad, sealhulgas ka kindlustatud asulad, ning toimus tihe suhtlemine naabermaadega. Tekkis kohalik metallitöötlemine ning kinnistusid püsiasustus ja põllundus.
Rauaaja alguses hakati rauda sulatama kohalikust soomaagist, arenes relvastus ning laienes asustus. Alates 1. sajand on Eestit mainitud kirjalikes allikais, lähemaid teateid leidub 1. aastatuhat ja 2. aastatuhat vahetuse Skandinaavia saagades ja Vene leetopissides. 1. aastatuhande teisel poolel arenes Eestis merendus ja kasvas kaugkaubanduse osakaal. 2. aastatuhande alguses tekkisid muinaskihelkonnad ja -maakonnad ning rajati suuri linnuseid. Levima hakkas ka kristlus.
Eesti keskaeg algas maa vallutamisega ristisõdijate poolt 13. sajandi alguses. Varasemad territoriaalsed üksused (maakonnad, kihelkonnad, linnusepiirkond jt) asendusid ristisõdijate riikidega, millest tugevaimaks kujunes Liivi ordu oma, lisaks eksisteerisid Eestis Saare-Lääne piiskopkond ja Tartu piiskopkond ning 1346. aastani kuulus Põhja-Eesti Taanile. Eesti oli tihedalt seotud Saksa kultuuriruumiga: linnad kuulusid Hansa Liitu ja nii linna- kui ka maaeliidi keeleks oli saksa keel. Eesti keel jäi lihtrahva keeleks, mida kõneldi enamasti maal. Keskaja lõpul, 15. sajand ja 16. sajandil, hakkasid Eestis kujunema sunnismaisus ja pärisorjus. Oluline osa kultuurielus oli reformatsioonil, tänu sellele hakkas muuhulgas kujunema ka eesti kirjakeel.
Keskaja lõppedes algas Eesti alal sõdadeperiood, mis kestis 150 aastat, selle vältel toimusid Liivi sõda (1558–1583), Rootsi-Poola sõjad (1600–1629), Vene-Rootsi sõda (1656–1661) (1656–1661) ja Põhjasõda (1700–1721, Eesti alal kuni 1710). 17. sajandi keskpaigaks langes kogu Eesti ala Rootsi võimu alla, sel perioodil kindlustus luterlus, rajati Tartu ülikool ning lõplikult kujunes välja ka pärisorjus. Samas püüdis Rootsi riigivõim ka talupoegade olukorda parandada: rajati talurahvakoole ning toimus mõisate reduktsioon.
Põhjasõja järel oli Eesti enam kui 200 aasta vältel (1710–1917) Vene impeeriumi koosseisus. Kohalik võim jäi endiselt baltisakslastest eliidi kätte, pärisorjus kestis kuni 1810. aastad. Olulised muudatused toimusid 19. sajandil, kui tööstuslik pööre jõudis Eesti linnadesse; lisaks oli oluline roll eestlaste rahvuslik ärkamisaeg sajandi keskpaigas. Eesti keel hakkas muutuma lihtrahva keelest kultuurkeeleks, tekkis rahvusromantism ajaloo- ja enesenägemus. 19. sajandi lõppu on nimetatud venestusaeg, mil Vene keskvõimu poliitika tõttu eestlaste rahvuslik liikumine mõnevõrra nõrgenes, kuid samas halvenesid ka baltisakslaste positsioonid. Viimane võimaldas linnaeestlastel poliitikasse sekkuda, eestlaste enamuse poliitiline aktiivsus avaldus esmakordselt 1905. aasta revolutsiooni ajal. 20. sajandi alguses tugevnes uuesti ka rahvuslik liikumine.
Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni saavutas Eesti autonoomia (loodi kogu Eestit ühendav kubermang), kuid see kadus enamlaste võimupöörde järel sama aasta oktoobris. Rahvuslikult meelestatud poliitikud kuulutasid 1918. aasta 24. veebruaril välja Eesti Vabariigi, kuid kuni sügiseni oli Eestis Saksa okupatsioon. Seejärel puhkes Vabadussõda (1918–1920), mis lõppes Tartu rahuga 1920. aasta 2. veebruaril. Järgnenud 20 rahu- ja iseseisvusaastal arenesid Eesti majandus ja kultuur, demokraatia arengus tekkis aga 1930. aastad tagasilöök ja 1934. aastal kehtestus autoritaarne režiim.
1939. aastal surus Nõukogude Liit Eestile peale baaside lepingu, millele järgnes anneksioon 1940. aastal. Toimusid massirepressioonid, mille ohvriks langes enamik Eesti eliidist. 1941–1944 oli Eesti Saksamaa võimu all, mille järel taastus Nõukogude okupatsioon, mis kestis 47 aastat. Kuni 1950. aastad jätkusid massirepressioonid, millest kõige ulatuslikum oli 1949. aasta Märtsiküüditamine. Seejärel asendus füüsiline vägivald suuremas osas vaimsega, rahvuslik meelsus oli põlu all kuni 1980. aastad lõpuni.
1980. aastate teisel poolel alanud perestroika tegi võimalikuks Nõukogude Liidu vastased massilised protestid, millest kasvas välja uus iseseisvusliikumine. Eesti toimus Laulev revolutsioon, mida on nimetatud ka uueks ärkamisajaks; alates 1990. aastast võeti selge kurss iseseisvuse taastamisele. Eesti Vabariigi iseseisvus taastati 1991. aasta 20. augustil, uus põhiseadus hakkas kehtima aasta hiljem. 2004. aastal liitus Eesti NATO ja Euroopa Liiduga, 2011. aastal võeti kasutusele viimase ühisraha euro.

Eesti ajaloo periodiseerimisest


Eesti ajaloo periodiseerimisel on palju võimalusi. Kõige üldisemalt saab seda jagada eelajalooliseks ehk muinasajaks (kuni 13. sajand) ja ajalooliseks ajaks. Eesti akadeemilises ajalookirjutuses on üldiselt välja kujunenud järgmine periodiseering:
#Eesti esiajalugu ehk Eesti muinasaeg hõlmab perioodi asustuse tekkest Eestis (umbes 9000 eKr) kuni 13. sajandini. Poliitilise ajaloo seisukohalt lähtudes on lõpptärminiks enamasti peetud 1227. aastat, ent viimasel ajal pole seda tavaliselt niivõrd konkreetselt fikseeritud. Tegu on Eesti ajaloo pikima perioodiga, mis hõlmab üle 10 000 aasta. Seetõttu on seda otstarbekas jagada väiksemateks perioodideks, seda võib teha vastavalt klassikalisele jaotusele kasutatava tehnoloogia järgi (Eesti kiviaeg (kuni umbes 1800 eKr), Eesti pronksiaeg (1800–500 eKr, Eesti rauaaeg (500 eKr – 13. sajand pKr), mida saab jagada alaperioodideks (näiteks Eesti rauaaja puhul vanem, keskmine ja noorem rauaaeg), mida mõnikord veel omakorda jagatakse (näiteks noorema rauaaja puhul Eesti viikingiaeg ja Eesti hilisrauaaeg). Kiviaega on tihti periodiseeritud arheoloogiliste kultuuride alusel (Kunda kultuur, Kammkeraamika kultuur, Nöörkeraamika kultuur).
#Eesti keskaeg loetakse tavaliselt hõlmavaks perioodi 13. sajandist kuni Liivi sõda. Ennekõike sobib see jaotus iseloomustama poliitilist ajalugu, alates maa vallutamisega ristisõdijate poolt (Eestlaste muistne vabadusvõitlus) ja lõppedes ristisõdijate poolt loodud riikide hävinguga. Varem nimetati antud perioodi tihti orduaeg, mis pole aga kuigi täpne, sest lisaks ordule olid maaisandateks ka piiskopid ja kuni 1346. aastani kuulus Põhja-Eesti Taanile, mistõttu seal saaks eristada ka Taani aega. Eesti keskaega tavaliselt väiksemateks alaetappideks ei jagata.
#Eesti varauusaeg on periood, mida piiritletakse umbkaudu aastatega 1550–1800, sageli loetakse selle alguseks kas Liivi sõja algust aastal 1558 või Vana-Liivimaa lõplikku kokkuvarisemist 1561–1562 ning lõpuks talurahvareforme Eestis 19. sajandi alguses (eriti 1816/1819 pärisorjusest vabastamine). Et selle perioodi esimene oli poliitiliselt küllaltki rahutu aeg ja Eesti ala oli mitme valitseja käes, siis on seda perioodi jaotatud mitmeks alaperioodiks: Rootsi aeg (Põhja-Eestis 1561–1710, kogu Eestis alates 1625), Poola aeg (Lõuna-Eestis 1562–1625) ja Taani aeg (Saaremaal 1560–1645); lisaks saaks eristada veel ka Vene aega (Ida-Eestis 1558–1582). Perioodi teist poolt ja aega kuni 1917. aastani on tihti nimetatud kas Vene või Tsaariaeg. Esimene kannab aga liialt palju ka muid tähendusi: see võib olla Vene võimu aeg Ida-Eestis Liivi sõja ja Vene-Rootsi sõja ajal 1656–1661, enamasti seostatakse seda aga Nõukogude Liit okupatsiooni ajaga. "Tsaariaeg" on aga kõnekeelne termin, mida akadeemilistest kirjutistes üldiselt ei kasutata. Ajastut on iseloomustatud ka terminiga "Balti erikord", mis oli rüütelkondade ja linnade omavalitsuslik võimukorraldus ning kestis Venemaa Läänemere-äärsetes provintsides 1710. aastast kuni Vene impeeriumi kokkuvarisemiseni 1917. aastal.
#Eesti uusaega periodiseeritakse tavaliselt ajaga 19. sajandi algusest kuni 20. sajandi alguseni. Taas pole kindlaid daatumeid, kuid tihti paigutatakse uusaja lõpp 1918. aastasse, kui kuulutati välja Eesti Vabariik või üldisemalt Vene keisririigi kokkuvarisemisest tingitud murranguperioodi aastatel 1917‒1918. Mõnikord lõpetatakse uusaeg aga ka varem, kas 1905. aasta revolutsiooni või umbmäärasemalt 20. sajandi algusega. Uusaja alaetappidena võivad eristuda eestlaste rahvuslik ärkamisaeg ja venestusaeg.
#Eesti lähiajaloo ehk Eesti uusima aja alla loetakse enamasti aeg pärast 1918. aastat ning seda jaotatakse sageli okupatsioonide aegadeks (Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918), Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919), Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941), Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944), Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)) ja iseseisvuse aegadeks (esimene 1918–1940, teine alates 1991). Samas on Eesti lähiajaloo alguseks võetud ka 1940.–1945. ja isegi 1991. aastat.

Ülevaade ajaloost


Esiajalugu ehk muinasaeg

Kiviaeg


Pilt:KundaCultureTools.jpg
Vanem kiviaeg kuuluvat asustust pole Eestis tuvastatud, sest keskmise kiviaja eel valitses Eestis Weichseli jäätumine, mis võimalikud varasema asustuse jäljed kustutas.
Eesti ajaloo alguseks loetakse üldiselt Pulli asula umbkaudset eksisteerimisaega umbes 9000 eKr. Sellega algas Eesti alal Kunda kultuur, mis on oma nime saanud umbes 8700 eKr tekkinud Kunda Lammasmägi asula järgi.
Kunda kultuuri iseloomustas inimeste rändlev eluviis, end elatati küttimise, kalastamise ja korilusega. Kunda kultuur hõlmab kogu Eesti keskmine kiviaeg. Kunda kultuuri kandvate inimeste geograafilist ja etnilist päritolu pole kindlaks tehtud, ehkki selle kohta on mitmeid teooriaid. On ka oletatud, et mitmete veekogude (sealhulgas Peipsi järve ja Pärnu jõgi) nimed pärinevad tolle aja inimeste keelest.
Noorem kiviaeg ehk neoliitikum algas Eestis 5. aastatuhat eKr ja lõppes umbes 1800 eKr. Selle alguses eksisteeris Eestis Narva kultuur, mida on suures osas loetud Kund kultuuri jätkuks. Sel ajal võeti Eestis kasutusele keraamika, mis esialgu oli lihtsakoeline ja eriliste kaunistusteta.
Narva kultuuri järel eksisteerisid Eesti alal Kammkeraamika kultuur ja Nöörkeraamika kultuur. Esimest, varasemat, on tihti seostatud soomeugrilased asumisega Eestisse, teist aga baltlased (indoeurooplased) asumisega Läänemere äärde. Nende kultuuride aegne keraamika oli Narva kultuuri aegsest peenekoelisem, kammkeraamika kultuurile oli iseloomulik kammipiide jälgi meenutavate vajutusjälgede esinemine savinõudel, nöörkeraamika aegsetele savinõudele jäeti mustreid ilmselt nööri abil.
Nöörkeraamika kultuuri on nimetatud venekirveste (varasemal ajal ka sõjakirveste) kultuuriks, sest tollest perioodist on teada mitmeid hoolikalt lihvitud paadikujulisi kivikirveid, mida ilmselt tööriistadena ei kasutatud. Nöörkeraamika kultuuri ajal tihenesid Eesti ala elanike suhted naaberalade, eriti Skandinaaviaga.

Pronksiaeg


Pilt:StoneCistGraves.jpgd Jõelähtmel]]
Umbes 1800 eKr alanud pronksiaega jagatakse tavaliselt kaheks perioodiks: vanemaks (kuni umbes 1100 eKr) ja nooremaks (kuni umbes 500 eKr). Vanemal pronksiajal oli asustus ja materiaalne kultuur sarnased kiviaja lõpule, pronksesemete levik oli üpris vähene. Nooremal pronksiajal muutus pronksesemete kasutamine laialdaseks ning toimus ka mitmeid olulisi ühiskondlikke muudatusi. Eesti asustus muutus paikseks, levisid põlluharimine ja karjakasvatus, tekkisid kindlustatud asulad ning inimesi hakati matma senistest tunduvalt silmapaistvamatesse hauarajatistesse: kivikirstkalmetesse. Kindlustatud asulates toimus ka metallitöötlemine, peamiselt tegeleti Eestisse jõudnud pronksesemete sulatamise ja neist ehete või väiksemate tarbeesemete (nööpide, kammide) valmistamisega. Küllaltki tihedad majandussuhted olid jätkuvalt Skandinaaviaga.
Erinevate hinnangute järgi ajavahemikus 2800–500 eKr langes Saaremaale meteoriit ja tekkis Kaali kraater. Pronksiajal asus selle meteoriidi kukkumiskoha lähistel Asva linnusasula. 8. sajand–6. sajandil tekkis ka meteoriidikraatri juurde Kaali kindlustatud asula.

Rauaaeg


Umbes 500 eKr algas Eestis rauaaeg, mis kestis kuni muinasaja lõpuni. Et antud perioodi saab tänu üksikutele kirjalikele allikatele uurida ka arheoloogiaväliste meetoditega ja ka arheoloogilise leiumaterjali aines on eelnevast rikkalikum, samuti periood küllaltki pikk, jagatakse Eesti rauaaeg tavaliselt kolmeks suuremaks perioodiks ja need omakorda veel alaperioodideks.

Vanem rauaaeg


Eesti vanem rauaaeg (kuni umbes 450 pKr) esimesel poolel (kuni umbes ajaarvamise alguseni) oli raua levik veel küllaltki vähene, mitmed tööriistad ja muud tarbeesemed valmistati endiselt sageli kivist. Vanema rauaaja teisel poolel, rooma rauaaeg, elavnesid tunduvalt Eesti ala kaubandussidemed läänepoolsete aladega, muuhulgas jõudis Eestisse suur hulk esemeid Rooma impeeriumist. Raudesemete valmistamiseks hakati kasutama ka kohalikku soorauda, misjärel raudesemete kasutamine hüppeliselt kasvas. Sel ajal hakati inimesi matma tarandkalmetesse, Ida-Eestis ka kääbastesse. Rooma rauaajast võib pärineda ka eestlaste esmamainimine, nimelt on Rooma ajaloolane Tacitus teoses "Germania" maininud 1. sajandi lõpul teiste põhjapoolsete rahvaste seas ka ''aest''e ja ''finn''e, kellest esimesi seostatakse tavaliselt baltlased ja viimaseid soomeugrilased.
On oletatud, et Rooma rauaaja lõpul, 4. sajandi teisel poolel, kuulus Eesti ala ajutiselt Ermanarichi loodud idagootide (greutungide) hõimuliidu või riigi koosseisu, ent seda kindlate andmetega tõestada ei saa.

Keskmine rauaaeg


Pilt:Ivar.png
Keskmine rauaaeg (450–800 pKr) jätkusid mõlemad matmisviisid, suhted naabermaadega aga nõrgenesid. Antud periood, mis jaguneb Eesti rahvasterännuaeg (450–650) ja Eesti eelviikingiaeg (650–800), on suhteliselt vähe uuritud. Perioodi lõpul kääbas- ja tarandmatused üldiselt lõppesid, ehkki mõlema puhul on teada hilisemaid järelmatuseid. Toona levis matmine korrapäratuma ehitusplaaniga kivivarekalmetesse. Matustes kasvas oluliselt relvapanuste osakaal, mis viitab eelnevaga võrreldes rahutumale ajajärgule.
Umbes aastasse 750 jääb ka Salme muinaslaev laevmatustena mahamatmine. Nendest üks on ühtlasi Euroopas vanim seni avastatud purjelaev.

Noorem rauaaeg ja hilisrauaaeg


;Noorem rauaaeg, viikingi (800–1050) ja hilisrauaaeg (kuni 13. sajand)
Pilt:Ancient Estonian counties.pngi alguses]]
Eesti noorem rauaaeg esimest poolest ehk Eesti viikingiaeg (800–1050) on teada mõningaid kirjalikke allikaid, mis puudutavad Eestit, ennekõike on nendeks skandinaavia saagad, Põhja-Saksa kroonikad (näiteks Bremeni Adami kroonika) ja Vene leetopissid (näiteks Nestori kroonika). Viimaste järgi toimus umbes 1030. aastal Eestisse esimene teadaolev planeeritud vallutusretk, kui Jaroslav Tark vallutas muinaseestlaste linnuse praeguse Tartu kohal ja rajas sinna Jurjevi linnuse. Sellest ajast on Tartust avastatud mitmeid venepäraseid esemeid ja sõjarelvi. 1054. aastal toimus uus vallutusretk, mille käigus vürst Izjaslav I vallutas ''Kedepiv''i, tõenäoliselt Keava. 1061. aasta paiku vallutasid sossolid (tõenäoliselt muinaseestlased) need venelaste poolt allutatud alad aga tagasi. Pärast seda on 12. sajandist teada mitmeid Novgorodi ja Pihkva sõjajõudude retki Eesti aladele, eriti Ugandi muinasmaakonda. Mitmel korral vallutasid ja põletasid nad nii Tartu kui ka Otepää linnuseid. Eesti alalt tehti ka edukaid vasturetki ning rüüstati Pihkvamaad.
Alates viikingiajast on ka mitmesuguseid teateid eestlaste aktiivsest tegutsemisest merenduses. Saagad pajatavad eestlaste kontaktidest viikingid Rootsist, Taanist, Norrast ja isegi Islandilt. Erinevalt Lääne-Euroopast pole teada, et Skandinaavia viikingid suutnuks Eestis kanda kinnitada. Saagade teatel sai svealased kuninga Ingvari sõjavägi 7. sajandi paiku Lääne-Eestis lüüa ja ta ise tapeti. Suure ulatuse saavutas eestlaste tegevus merel muinasaja lõpul, Eesti hilisrauaaeg (1050–13. sajand). 1187. aastal Rootsi tollase pealinna Sigtuna maha põletanud piraadid olid tõenäoliselt eestlased (saarlased) või kurelased.
Vene letopissist on teade ka umbes aastal 1032 toimunud novgorodlaste retkest rootsi päritolu varjaagi (viikingi) Uljebi (Ragnvaldi poeg Ulf) juhtimisel "raudväravate" alla, kus saadi aga lüüa. On oletatud, et selle puhul oli tegemist lodjalaevastiku retkega Tallinna alla, kus novgorodlased said eestlaste käest lüüa, kuid enamasti on nn Raudvärava lahingu toimumispaigaks peetud siiski Põhja-Venemaad. Seega ei saa seda teadet üheselt Tallinna ja Eestiga siduda.
Umbes 1050. aasta paiku loetakse alanuks noorema rauaaja ja ühtlasi ka Eesti esiajaloo viimane periood: hilisrauaaeg, mis kestis kuni 13. sajandini. Selle alguses toimus Eestis oluline asustusnihe, mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad, kihelkonnad võisid mingisugusel kujul eksisteerida ka juba varem. Suurem osa viimastest oli 13. sajandi alguseks koondunud maakondadeks, osa aga jäänud eraldiseisvateks kihelkondadeks ehk väikemaakondadeks. Lisaks nendele võis oluline osa olla ka muistsetel maksustus- ja valitsusüksustel vakustel ning linnusepiirkondadel
13. sajandi alguses oli Eesti alal umbes 45 kihelkonda, elanike arvu on hinnatud 150 000 – 180 000 inimesele. Eesti hõimude asustusala oli sel ajal piiratud läänest ja põhjast Läänemeri; idapiir kulges mööda Narva jõgi, Peipsi järv ja Pihkva järvi ning tõenäoliselt mööda Pet­serimaa ja Võrumaa piiri kuni praeguse Läti piirini. Eesti lõunapiir kulges Petserimaa piirilt praeguse Valgani ning sealt Liivi laheni lõuna pool praegusest piirist. Eesti alal oli kujunenud kaheksa suuremat maakonda, mille ladinakeelsed nimekujud olid: ''Revalia'' (Revala), ''Harria'' (Harju), ''Rotalia'' või ''Maritima'' (Ridala ja hilisem Läänemaa), ''Osilia'' (Saaremaa), ''Saccala'' (Sakala), ''Jervia'' (Järva), ''Vironia'' (Viru), ''Ugaunia'' (Ugandi). Lisaks kaheksale suuremale maakonnale olid Eesti keskosas veel neli-viis väikemaakonda, mis peale esimese koosnesid arvatavasti vaid ühest kihelkonnast: ''Vaiga'' või ''Waigele'', ''Moge'' või ''Mocha'' (Mõhu), ''Nurmegunde'' (Nurmekund), ''Alempois'' ja Soontagana..
On arvatud, et nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid muinaseestlased esialgu majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Kuni 1990. aastad leiti üldiselt, et selline võrdõiguslik (egalitaarsus) ühiskond kestis Eestis kuni 13. sajandi muistse vabadusvõitluseni, kuid viimased ajaloolaste ja arheoloogide tööd viitavad pigem sellele, et aastaks 1200 oli Eesti ühiskond juba küllaltki kihistunud ning nii poliitiline võim, maa kui ka tootmisvahendid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte.
Nooremal rauaajal toimus matmistavades olulisi muudatusi: viikingiajal olid eriti Lääne-Eestis veel kasutusel tarandite taolised haudehitised, kuid perioodi lõpuks domineerisid maahaudkalmistud. Tõenäoliselt oli levinuimaks matuseviisiks põletusmatus, kuid hilisrauaaja jooksul tõusis tunduvalt ka laibamatuste osakaal. Rauaaja lõpu osas võib teha veidi kindlamaid oletusi ka muinaseestlaste uskumuste kohta, tuginedes enamasti Henriku Liivimaa kroonikale. Tõenäoliselt austati erinevaid loodusvaime ja mõningaid jumalusi, levinud oli ohverdamine allikates ja hiites. Alates 1990. aastatest on hakatud rõhutama ka kristluse küllaltki olulist levikut Eestis juba 12. sajandil, mis ilmneb arheoloogilisest leiumaterjalist.

Ristisõda Eestis


Pilt:Єпископ Альберт.gif]]
Koos teiste Läänemere idakalda rahvaste: soomlased, preislased, žemaidid, aukštaidid (kaasaaja leedulased esivanemad), latgalid, kuralased, semgalid, liivlased ja seelid (kaasaja lätlased esivanemad), olid eestlased 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa rahvaid, kes ei olnud ristiusustatud.
1170. aastad on teada esimene katse eestlaseid ristiusustada: sel ajal nimetas paavst Aleksander III ametisse eestlaste piiskopi Fulco, kes jõudis Taani, kuid kelle tegevusest Eestis pole midagi teada. Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganlus vastu. Sellega elavnesid vendidevastaste ristiretkedega 11. sajandi keskel alanud ristisõjad Läänemere ääres ehk nn Põhjala ristisõjad, mille üheks osaks sai ka eestlaste suures osas vägivaldne ristimine. Peamiselt tegelesid Eesti ala allutamisega Põhja-Saksamaalt pärinevad ristisõdijad ja Taani, episoodiliselt sekkusid ka Rootsi. Samal ajal jätkusid Vene vürstide sõjaretked Eestisse nii eestlaste vastaste kui ka liitlastena.
1195. aastal toimus ristisõja nime all rootslastepoolne Virumaa rüüstamine, mis lõppes aga olulisemate tagajärgedeta. 1206. aastal järgnes taanlaste retk Saaremaale, kuid ka nende edu jäi ajutiseks.
1190. aastad saksa ristisõdijate poolt alanud liivlased ala vallutamine jõudis lõpule 1206. aastal, 1208. aastal sõlmisid ristisõdijatega liidulepingu latgalid. Juba samal aastal rüüstasid Mõõgavendade ordu ja latgalid Ugandit, aasta lõpus ka Sakalat. Järgnevalt toimusid eestlaste rüüsteretked latgalite aladele, omavaheline rüüstesõda kestis mitu aastat.
Eestlaste üheks olulisemaks võiduks peetakse 1210. aastal toimunud Ümera lahing. Pikemas perspektiivis sellel võidul siiski erilist tähendust polnud. Olulisemaks ettevõtmiseks oli eestlaste, kurelaste ja ülestõusnud liivlaste katse vallutada 1211. aastal Riiat, kuid see lõppes läbikukkumisega.
1217. aastal toimunud Madisepäeva lahingu järel olid lõunapoolsemad maakonnad Sakala ja Ugandi sunnitud alistuma Riia piiskopile piiskop Albert ja Mõõgavendade ordule, 1219–1220 hõivasid taanlased ka Põhja-Eesti. Seejärel toimus taanlaste- ja sakslastepoolne võiduristimine, mille tagajärjel langes nende võimu alla kogu Eesti mandriala peale Läänemaa. 1220. aastal püüdsid rootslased viimast vallutada, kuid saarlased vallutasid ja põletasid nende kätte langenud Lihula linnuse juba samal aastal (Lihula lahing).
Image:Teutonic_state_1250.png ja Liivi ordu valdused Baltimaades, 1225 - 1250.]]
1222–1223 toimunud eestlaste vastulöögi järel, mil kogu Eesti ala peale Tallinna ümbruse ristisõdijate võimust vabastati, hõivasid sakslased ja taanlased Mandri-Eesti 1224. aastaks uuesti ning 1227. aastal vallutati ka Saaremaa. Et hilisemate aastate kohta aga väga täpseid andmeid ei ole, pole ka selge, kas eestlased suudeti lõplikult allutada. Saaremaa kohta on teada, et vähemalt aastatel 1236–1241 ja 1260–1261 oli see taas ordu ja piiskoppide võimu alt väljas. Mõnikord on lõplikuks eestlaste alistamiseks, muistse vabadusvõitluse lõppakordiks, peetud ka aastatel 1343–1345 toimunud Jüriöö ülestõusu, kuid et seda lahutab ristisõja põhisündmustest enam kui sajand, võiks seda pigem vaadelda eraldiseisva sündmusena.
Eesti ristimine ja uutele valitsejatele allutamine toimus peamiselt relva jõul, kuid tõenäoliselt õnnestus alistatud ülikutel sageli sõlmida alistumislepinguid. Tugevamat vastupanu osutasid vallutusele suurmaakonnad Ugandi, Sakala ja Saaremaa, neist kaks esimest allutati relva jõul ning varasemad ülikud ja vanemad kaotasid arvatavasti täielikult oma võimu. Seevastu ülejäänud Eesti alad (Harjumaa, Rävala, Järvamaa, Virumaa, Läänemaa ja Saaremaa) allutati uutele valitsejatele peale sõdimist oletatavasti peamiselt lepingute teel, kus varasemad eesti ülikud säilitasid tihti oma positsiooni ja maavaldusedki, sulandudes küll hilisematel sajanditel saksa kõrgkihi hulka. Saarlaste ja ristisõdijate vahelisi lepinguid 13. sajandist on ka säilinud.
Peamiseks allikaks ristisõja sündmuste kohta Eestis on preester Läti Henriku Henriku Liivimaa kroonika.

Keskaeg

Võimu- ja haldusjaotus


Pilt:Vana-Liivimaa (Eesti keeles).PNG
Keskajal kuulus Eesti ala koos hilisema Lätiga ristisõdijate poolt loodud riikide koosseisu, mida on kokkuvõtvalt nimetatud Vana-Liivimaaks ehk keskaegseks Liivimaaks. Alates 1420. aastad koondusid kohalikud riigid veidi tihedamalt tänu Liivimaa maapäev; seetõttu on keskaja lõpu Liivimaad alates 19. sajandist nimetatud ka Liivimaa konföderatsiooniks. 1238. aastal, pärast Stensby lepingut, oli Eesti ala jagatud nelja valitseja vahel: Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, Lääne-Eestit Saare-Lääne piiskop, Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop ning Edela- ja Kesk-Eestit Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivi ordu. Kiriklikult jagunes Eesti ala Saare-Lääne, Tartu ja Tallinna piiskopkondade diötseeside vahel. Tallinna piiskop ei omanud ilmalikku võimu, talle kuulus vaid paar linnust ja mõisa. Ruhnu saar kuulus keskaja lõpul Kuramaa piiskopi (nii ilmalike kui ka vaimulike) valduste alla, varasemal ajal oli selle poliitiline kuuluvus tõenäoliselt täpsemalt määratlemata. Kuramaa, Saare-Lääne ja Tartu piiskopid allusid kiriklikult Riia peapiiskopile, Tallinna piiskop aga Lundi peapiiskopile. Liivimaa piiskopid ja ka Liivi ordu maameister olid keskaja lõpuks Saksa-Rooma riik riigivürstid, alludes ametlikult seega Saksa-Rooma keiser ülemvõimule. Piiskoppide ja ka Riia peapiiskopi vaimulikuks isandaks oli Rooma paavst, kellele allus ka ordu.
1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Saksa ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivi ordu selle küll alles 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister.
Liivi ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivi ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivi ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses.
Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitel ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti.
Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563. ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid juba tunduvalt väiksemad ja tähtsusetumad. Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.
Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid, seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkond eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni ehk Harju-Viru rüütelkond kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka 1253. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. sajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.
Selline haldusjaotus kehtis kuni Liivi sõda (1558–1583).

Reformatsioon


Pilt:Baltics-1525.png
Reformatsioon jõudis Liivimaale 1520. aastad alguses. Tallinnas alustasid protestantlikud jutlustajad aktiivsemat tegevust 1524. aastal ja Tartus, tekkis konflikt katoliiklust ägedalt toetava piiskopi Johann Blankenfeldiga. Mõlemas linnas toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. 1520. aastad lõpuks olid enamik Eesti linnadest reformatsiooni omaks võtnud, vaid Viljandi, Haapsalu ja Vana-Pärnu, kus katoliku vaimulike ja maaisandate mõjuvõim olid suuremad, jäid pigem katoliiklust toetavatele positsioonidele, samas on andmed usuliste eelistuste kohta paljudes väikelinnades ebaselged. Liivi sõja alguseks olid aga arvatavasti kõik linnad pigem luterlikud.
Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni toimivat protestantlikku maakoguduste võrku ei kujunenud, küll aga sai kannatada senine katoliiklik, mistõttu maaasulates segunesid kohati katoliiklus ja protestantlus ning levis mõlemast konfessioonist tugevalt erinev rahvalik usk. Linnaeestlased läksid koos teiste linlastega aga õige pea üle uue usu poolele.

Liivi sõja algus. Vene-Liivi sõda (1558–1561)


Pilt:Kremlinpic4.jpg
Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed 1558. aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaalased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda. Kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ja vallutas maikuus Narva, juunis Vastseliina ning juulis Tartu. Sama aasta sügisel korraldas Liivi ordu vasturünnaku, kuid enamat Rõngu linnuse vallutamisest ei suudetud korda saata. 1559. aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop müüs oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale hertsog Magnusele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Vilno leping (1559). Tartu piiskopkond oli selleks ajaks juba venelaste poolt vallutatud ja viimane piiskop Venemaale küüditatud. 1559. aasta lõpus toimunud orduvägede viimane rünnak ei toonud sõjategevusse pööret. 1560. aasta alguses alustasid venelased uut pealetungi ning vallutasid Aluliina. Seejärel tungisid nad üha sügavamale Liivimaale, augustis võitsid nad Liivi ordut Härgmäe lahingus ja mõned nädalad hiljem langes nende kätte ka tugevaim ordulinnus Viljandi. 1561. aasta suvel andsid Tallinn ja Põhja-Eesti (Harju-Viru vasallid) end Rootsi kaitse alla, samas kui aasta lõpus Vilno leping (1561). 1562. aasta märtsis likvideeriti lõplikult nii Liivi orduharu kui ka peapiiskopkond. Viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog. 1564. aastal läks viimane Liivi ordu valdus, Maasilinna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, ametlikult Taani võimu alla.

Varauusaeg


File:LIVONIAE NOVA DESCRIPTIO 1573-1578.jpge Eesti- ja Liivimaa, 1573–1578]]

Liivi sõda (1558–1583)


Pilt:Portrait_of_Pontus_De_la_Gardie.jpg.]]
Kui Vana-Liivimaa riigid 1562. aastal lõplikult likvideeriti, jagunes Eesti ala nelja võimu vahel: endises Saare-Lääne piiskopkonnas valitses Taani läänimehena hertsog Magnus, Harjumaad kontrollis Rootsi, Järvamaad ja Pärnu ümbrust Poola ning idapoolsemaid alasid Venemaa. Peagi puhkesid nende vahel omavahelised konfliktid, mille käigus rootslased hõivasid poolakatelt Paide. 1563. aastal puhkes aga Põhjamaade Seitsmeaastane sõda, mille raames Taani ja Poola sõdisid Rootsi vastu. Sõjas sai kõige rängemalt kannatada just Eesti mandriosa. 1570. aastal, kui see sõda lõppes, puhkes kohe Rootsi-Vene konflikt. Venelased piirasid juba samal aastal Tallinna ja Paidet, ent ei suutnud kumbagi vallutada.
1573. aastal vallutasid venelased lõpuks siiski Paide ning seejärel algas nende üldpealetung veel vallutamata Liivimaale. 1577. aastaks oli nende käes kogu Eesti mandriosa, välja arvatud Tallinna lähiümbrus, ja tõenäoliselt ka Hiiumaa; Saaremaa oli osaliselt venelaste kontrolli all, osaliselt kehtis seal Taani võim. Taas piirasid venelased ka Tallinna, ent ka seekord edutult. Juba sama aasta lõpus algas Läti alal Poola ja Rootsi vastupealetung, mille käigus venelased Liivimaalt välja löödi. 1582. aastal olid venelased Jam Zapolski vaherahu kohaselt sunnitud loovutama oma senised Läti ja Lõuna-Eesti valdused Poolale, 1583. aastal sõlmitud Pljussa vaherahuga läks kogu Põhja-Eesti aga Rootsile. Nii jagunesidki Eesti alad Rootsi (Põhja- ja Lääne-Eesti), Poola (Lõuna-Eesti) ja Taani (Saaremaa) valdusteks. Järgnenud perioodi on Eesti ajaloos seetõttu nimetatud ka kolme kuninga ajaks.

Vene võim Liivi sõja ajal


Venemaa valitses mõningaid Eesti alasid küllaltki pikalt, näiteks Tartumaad aastatel 1558–1582. Neil aladel loodi Vene administratiivkorraldus, ametisse seati vojevoodid ning loodi hierarhiline kindluslinnade süsteem. Viimase järgi olid venelaste võimu all olnud olulisimateks Eesti linnadeks Tartu ja Viljandi, millele allusid ümberkaudsed linnused. Lisaks vojevoodidele olid olulisteks ametnikeks ka majandustegelased, djakk. Lisaks otsesele Vene võimule eksisteeris Eesti aladel, Põltsamaa ümbruses ja endise Karksi foogtkonna aladel, 1570. aastad ka hertsog Magnuse poolt valitsetud Liivimaa kuningriik, mis oli tegelikult tsaarist vaevalt sõltumatum kui Tartu vojevood.

Rootsi, Poola ja Taani võim Eestis 16.–17. sajandil


, ''Liivimaa hertsogkond''
, ''Liivimaa kuningas''
Alates 1561. aastast kuulus Põhja-Eesti Rootsi võimu alla, olles sellele alistunud vabatahtlikult. Seetõttu kinnitas Rootsi kuningas ka Harju-Viru ning Järva, hiljem ka Läänemaa vasallide ja Tallinna linna privileegid täies ulatuses.
Image:Jan_Matejko-Batory_pod_Pskowem.jpg Pihkvas, 1579. Jan Matejko maal, 1872.]]
1584. aastaks kujunes välja Eestimaa rüütelkond, mis sai Eestimaa kuberneri kõrval olulisimaks kohaliku võimu teostajaks. Rootsi võimu all olnud aladel kehtestati 16. sajandi lõpuks ka luterlik kirikukorraldus, kuigi peagi alanud sõjad Poolaga ei lasknud pikka aega maarahva uude usku pööramisele keskenduda, see sai teoks alles 17. sajandi keskpaigaks, kui kogu Eesti ala oli kindlalt Rootsi võimu all. Rootsi võimu esimestel kümnenditel ei toimunud erilisi muudatusi ka Eesti hariduselus, riik keskendus sõjale ja uue administratiivkorralduse juurutamisele.
1561. aasta Vilno uniooniga moodustati Liivi sõda ajal endise Vana-Liivimaa Liivimaa konföderatsiooni maadest: Lõuna-Eesti ning Lätimaa (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ühendriigi Rzeczpospolita kuningas Zygmunt II August ja Kuramaal viimase Liivi ordu Liivi ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik.
Aastatel 1582–1625 kuulus Lõuna-Eesti Poola võimu alla. Et kuningas Stefan Bathory luges ala vallutatuks, mitte vabatahtlikult alistunuks, siis jäid sealsed Liivimaa rüütelkond mitmetest oma privileegidest ilma. Poola püüdis oma valdustes taastada ka katoliiklust, eriti tugev oli see tendents kuningas Zygmunt III ajal Liivimaa kubermangu osas. Aastatel 1583–1625 tegutses Tartus Tartu jesuiitide seminar, mille juures oli alates 1585. aastast ka gümnaasium. Seda on mõnikord loetud ka Tartu ülikooli eelkäijaks. Jesuiitide peaeesmärgiks oli kohalike vastureformatsioon, eestlaste seas saavutasid nad ka teatavat edu. Poolakad püüdsid ka kohalike sakslaste võimubaasi nõrgendada, allutades Liivimaa rüütelkond täielikult Poola kuninga võimu alla ning määrates kohalikeks halduriteks poolakaid. Ka lääne jagati rohkem poolakatele kui sakslastele, väikeläänide saajatena on teada aga ka eestlasi. Poola võimu ajal jagunes maa halduslikult esialgu presidentkondadeks, hiljem vojevoodkondadeks. Olulisimateks majandustegelasteks olid aga staarostid.
Saaremaa oli 1560–1645 Taani võimu all. Alates 1572. aastast oli see Taani kuninga isiklik valdus, mille seosed Taani riigiga jäid ebaselgeks. Seal ei olnud eriti palju läänimaid ning vabatalupoegade hulk oli tunduvalt suurem kui mujal Eestis. Taani ajal kindlustus siiski ka Saaremaa rüütelkond positsioon. Taani kuningas ei saanud alale eriti palju tähelepanu pöörata ning Saaremaad ähvardas pidevalt oht saada vallutatud Rootsi poolt. Taani-Rootsi sõdade ajal tungisidki Rootsi väed mitmel korral Saaremaale, kuid see liideti Rootsiga siiski alles pärast enam kui 80-aastast Taani võimuperioodi.

Rootsi-Poola sõjad (1600–1629) ja Kalmari sõda (1611–1613)


Suhted Poola ja Rootsi vahel jäid pingelisteks ning kui riikide ühiskuningas, katoliiklik Zygmunt III, Protestantismu Rootsi troonilt kukutati, puhkeski kahe riigi vahel sõda. 1600. aastal jõudis see ka Eestisse, kus rootslased vallutasid vähem kui aastaga peaaegu kogu Eesti territooriumi. Kuid peagi korraldasid poolakad vastupealetungi ja vallutasid Lõuna-Eesti tagasi. Olukord stabiliseerus 1610. aastaks, kui sõlmiti vaherahu.
1617. aastal puhkes sõda uuesti ja sedakorda saatis kuningas Gustav II Adolfi juhitud rootslasi püsivam edu. 1625. aastal vallutasid nad Tartu ja 1629. aastal sõlmiti Altmargi vaherahu, millega kogu Eesti mandriosa läks Rootsi kontrolli alla. Saaremaa sai Rootsi endale 1645. aastal Brömsebro rahuga, Ruhnu aga Oliwa rahuga 1660.
1611–1613 peamiselt Lõuna-Rootsis toimunud Kalmari sõda puudutas ka Eestit, kuna Rootsi väed püüdsid Saaremaal edutult vallutada Kuressaare lossi, lisaks toimusid taanlaste ja rootslaste vastastikused rüüsteretked Saare- ja Läänemaal.

Rootsi võim Eestis 1625–1710


Pilt:Gustav II of Sweden.jpg]]
Rootsi aeg on sageli eestlaste poolt leidnud äramärkimist kui "vana hea Rootsi aeg" (näiteks Villem Reimani kirjutistes), ehkki just Rootsi võimu ajal suutsid baltisaksa aadlikud läbi suruda eesti talupoegade sunnismaisuse kinnistumise (erinevalt Rootsi ja Soome talupoegadest, kes olid isiklikult vabad), mida on sageli peetud ka pärisorjuse alguseks. Positiivne visioon kujund ajast põhineb peamiselt Karl XI ajal (1680. aastad ja 1690. aastad) toimunud suurele mõisamaade reduktsioonile, mille tulemusena sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas. Samuti piirati Liivimaa rüütelkonna tegevusvabadust ning edendati talupoegkonna harimist (Forseliuse seminar). Paraku takistas neid arenguid Suur Nälg (1695–1697) ning Karl XI surm (1697), need lõpetas aga Põhjasõda.
File:LIVONIA vulgo Lyefland-Joan Blaeu, 1662.jpg poolt, 1662. aastal koostatud Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa kaart]]

17. sajandi esimene pool. Administratiivkorraldus


Pärast võitu Poola üle asus Rootsi Liivimaa kubermangu aktiivselt endaga integreerima. Selleks loodi Liivimaa kuberneride loend#Liivimaa kindralkuberneridi koht ning esimeseks sellel ametikohal oli Gustav II Adolfi õpetaja Johan Skytte. Esialgu asus kubermangu keskus Tartus, hiljem Riias. Gustav II Adolf ja Skytte pöörasid suurt tähelepanu usu- ja hariduspoliitikale. Seetõttu rajati 1630. aastal Tartusse ja järgmisel aastal ka Tallinnasse gümnaasiumid, esimese baasil avati 1632. aastal Tartu Ülikool (''Academia Gustaviana'', 17. sajandi lõpul ''Academia Gustaviana Carolina''). Usupoliitikas keskenduti katoliikluse väljajuurimisele eriti maarahva (eestlaste ja lätlaste) seast. Halduslikult jagunes Eesti ala Eestimaa kubermangu, 17. sajandi teisest poolest kindralkubermangu, ja Liivimaa kindralkubermangu vahel. Põhja-Eestis oli kohalikus poliitikas suur roll ka Eestimaa rüütelkonnal, Liivimaa rüütelkonna võimupiirid olid tunduvalt väiksemad. Kuni 1650. aastad teostasid Rootsi valitsejad, eriti kuninganna Kristiina, Eestis laialdasi läänistusi, nii kuulusid Taanilt vallutatud Saaremaa ja veel mitmed valdused tükk aega de la Gardie perekonna valduste hulka. Ka mitmed eesti linnad kaotasid omavalitsusliku staatuse, minnes aadlike võimu alla. Ainult Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu säilitasid täielikul kujul oma linnaõigused. Rootsi riik pööras eriti suurt tähelepanu Narva linnale, millest kujunes sel perioodil üks olulisemaid kaubalinnu Läänemere ääres.
Kuberneridele allusid mitmed ametnikud, kellest olulisemad olid tavaliselt Eestimaa kubermangu kohtukorraldus. Eestimaal võttis kubermangu juhtimisest aktiivselt osa ka Eestimaa rüütelkond, mille maanõunikud ja Eestimaa rüütelkonna peameeste loend konsulteerisid pidevalt kuberneriga. Liivimaal maanõunikel eriti suurt mõju ei olnud, rüütelkonna ja kuberneri suhtlust vahendasid resideeriv maanõunik. Rüütelkondade peamiseks omavalitsusorganiks olid Maapäev (rüütelkond)ad, mida peeti nii Eesti-, Liivi- kui ka Saaremaal kuni Venemaa keisririigi lõpuni 1917. aastal.

Vene-Rootsi sõda (1656–1661)


File:Carte des Estats de Suede, de Dannemarq, et de Pologne; sur la Mer Baltique.jpgi (1646-1720) kaart, Läänemereäärsed riigid: Rzeczpospolita ja Rootsi 1700. aastal ]]
1656. aastal puhkenud Vene-Rootsi sõja käigus vallutasid Vene väed Kagu-Eesti, sealhulgas ka Tartu. Sõja peamine tanner oli aga Poolas, mis oli sisuliselt Rootsi ja Vene vahel ära jagatud. Pärast Kagu-Eesti vallutamist proovisid vene väed alustada pealetungi ka Kirde-Eestis, 13. märtsil 1658 ületasid venelased tolleaegse piiri ja ründasid Rootsi eelposte Joala küla juures. Narvas asuvad rootsi väed olid aga ette valmistatud ja tõmbusid tagasi Narva linna. Vene väed alustasid linna blokaadiga, kuid nad tõrjuti rootsi raske-suurtükkide tulega linna lähistelt eemale ning venelased Eesti lähistel enam uusi rünnakuid enam ette ei võtnud ja venelaste väejuht Hovanski alustas läbirääkimisi kindralkuberner Krister Klasson Horn af Åminneiga, mispeale sõlmiti vaherahu 21. aprillil ja venelased eemaldusid Narva alt juba 24. aprillil 1658.
1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahu jättis Kagu-Eesti Venemaale aga 1661. aastal sõlmitud Kärde rahuga sai Rootsi kaotatud alad aga tagasi. Sel lühikesel Vene võimuperioodil Tartumaal suuri muudatusi ei toimunud, kuid Tartu Ülikool koliti üle Tallinnasse. Tartu kaupmehed said Vene võimult ka mitmeid privileege, kauplemaks Pihkvamaal, kuid sõja lõppedes need tühistati.

Rootsi võim Eestis 17. sajandi teisel poolel


17. sajandi teiseks poolele oli kogu Eesti ala langenud Rootsi võimu alla ning see ajajärk oli ka küllaltki rahulik, mistõttu riik sai ajada sihipärast poliitikat, edendades ortodoksse luterluse levikut ning püüdes välja juurida ebausuks ja paganluseks nimetatavat rahvalikku usku. Samuti pööras Rootsi riik suurt tähelepanu hariduse arendamisele, sealhulgas talurahva seas, mistõttu Bengt Gottfried Forselius sai riigi toetusel rajada ka talurahva lastele mõeldud õpetajate seminari. Riik parandas ka riigitalupoegade olukorda, neil oli võimalik mõisarentniku halva käitumise korral pöörduda isegi kuninglikku õuekohtusse Stockholmis. Aadelkonna mõju püüdis riik üldiselt vähendada, mistõttu toimus 1680. aastad ja 1690. aastad aastatel Baltikumis ka mõisate reduktsioon. Liivimaal võeti aadelkonna käest ära umbes 80% mõisatest, Eestimaal tunduvalt vähem, alla 20%. Tavaliselt sai endine mõisaomanik siiski mõisarentnikuks jääda. Liivimaal tekitas reduktsioon ka suurt vastuseisu, rahulolematute aadlike eesotsas oli Johann Reinhold von Patkul, kes Rootsis surma mõisteti ja seetõttu välismaale põgenes. Patkul hakkas järgnevalt looma liidusuhteid Rootsile vaenulike riikide vahel, aidates nõnda kaasa Põhjasõda puhkemisele.
Pilt:Ducatuum Livoniae et Curlandiae Nova Tabula, 1705.jpgi poolt 1705. aastal koostatud Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kaart]]
Aastatel 1695–1697 oli Eestis ja kogu Ida-Euroopas väga tõsine näljahäda, mida on nimetatud ka Suur nälg (1695–1697). Eestis võis sellesse surra umbes 70 000 inimest ehk ligi veerand elanikkonnast. Rootsi ametnikud, kes olukorda pärast nälja lõppu hindasid, leidsid, et Eestis kulub näljast taastumiseks umbes 20–30 aastat, kuid seda aega ei olnud, sest juba kolme aasta pärast puhkes Põhjasõda.
17. sajandi teisel poolel võisid Eesti alale asuda ka kolmas ajalooline vähemusrahvus, vanausulised peipsivenelased, kuid nende saabumisajaga on mitmeid probleeme ja viimasel ajal peetakse tõenäolisemaks, et nad tulid suuremas osas Eestisse alles pärast Põhjasõda.

Põhjasõda


File:1730 Homann Map of Scandinavia, Norway, Sweden, Denmark, Finland and the Baltics - Geographicus - Scandinavia-homann-1730.jpg
1700. aasta sügisel ründasid Peeter I juhitud Vene väed Narvat ja asusid seda piirama. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas aga oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi Narva lahing (1700)us. Kuigi Rootsi vägede üheks lahinguplaaniks oli ka sõja jätkamine Venemaa vastu, otsustas Karl siiski liikuda lõunasse, August II Tugeva vägede vastu ning lahkus Eestist 1701. aasta alguses. Eesti idapiiril puhkesid seejärel lahingud pealetungivate Vene vägedega, mis alates 1702. aastast hakkasid saavutama ka edu: venelased võitsid Erastvere lahing ja Hummuli lahingud.
1704. aastal vallutasid venelased Tartu ja Narva, millega Eesti idapoolne osa läks nende kontrolli alla. Seejärel tuli sõjapidamisse Läänemere idakaldal pikem paus, kuni rootslased Poltaava lahingus (1709) lüüa said. Enne seda, 1708. aastal, oli Rootsi rünnakuid kartev Peeter I lasknud Narva ja Tartu linnad hävitada. 1709–1710 vallutasid Vene väed Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu, kõige viimasena alistus venelastele Tallinn. Venelased andsid alistumislepingutes baltisakslastele väga laiad privileegid (Balti erikord), et neid enda poole meelitada. 1721. aastal, Uusikaupunki rahuga, kinnitati Baltikumi Venemaa koosseisu kuulumist ja baltisakslaste suuri privileege.

Eesti ala Vene võimu all kuni 19. sajandi alguseni


Pilt:Die Hertzogthümer Curland und Liefland.jpg. aastast]]
Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Eestimaa kubermang ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermang. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Sõjajärgsetel aastatel algas siiski peagi taastumine, mis jõudis lõpule 18. sajandi keskpaigaks.
Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodsaks ajaks, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal riigistatud mõisad. 30. septembril 1710 kinnitas Peeter I Liivimaa rüütelkond ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkond eriõigused. Lõplikult kinnitati need Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Eesti ja läti talupojad polnud siiski täiesti õigusteta seisundis. Võrreldes rootsi ajaga oli talupoegade olukord siiski raskem ja nende üksikud protsessid aadlike vastu lõppesid siiski enamasti kaotusega, ühe sellise tulemuseks oli Roseni deklaratsioon 1739. aastal, selles esitatud äärmuslikud seisukohad talupoegade täielikust kuulumisest aadli omavoli alla ei peegeldanud siiski reaalselt valitsevat olukorda ning ka tsaarivalitsus püüdis deklaratsiooni autori meelehärmiks sellist olukorda pärast selle avaldamist igati vältida.
Pilt:Darstellung der neuen auf Keiserl(ichen) Befehl i. J. 1783.jpegi kaart 1783.]]
Alates Katariina II ajast hakkas keskvõim oma huve baltisakslastele jõulisemalt peale suruma, mille tulemuseks oli Asehalduskord kehtestamine Baltikumis 1783. aastal, keskustega Tallinna asehaldurkonds ja Riia asehaldurkonds. Katariina ja Liivimaa kindralkuberner George Browne püüdsid parandada ka talupoegade olukorda, Liivimaa kubermangus oli sellel rohkem edu kui Eestimaal.
Kultuurielus toimus samuti olulisi sündmusi: 1739. aastal anti välja esimene eestikeelne Piibel ja 1802. aastal taasavati Tartu ülikool. Seal said õppima asuda ka eesti soost üliõpilased.
Eesti ala mõjutasid kaudselt ka Napoleoni sõjad. 1807 ja 1812, kui algas Prantsuse-Vene sõda, värvati ka Eesti alalt nekrutiteks kordades rohkem talupoegi kui tavaliselt, samuti moodustati 1807 ja 1812. aastal kohaliku Eestimaa rüütelkond esindajate juhtimisel maamiilitsaüksused. Eesti territooriumile sõda siiski ei jõudnud ja mõne aja möödudes saadeti need uuesti laiali. Balti laevastiku baasi Tallinna blokeerisid Briti sõjalaevad 1807. aastal pärast Tilsiti rahu sõlmimist Napoleon I ja Aleksander I vahel.

Talurahvaseadused ja pärisorjusest vabastamine


Pilt:Alexander I of Russia.jpg
1801. aastal Venemaa keisriks saanud Aleksander I huvitus mõningatest läänelikest reformidest ja püüdis Venemaal jätkata Katariina II ajal taotletud valgustatud absolutismi kohast valitsemist. Tema erilise tähelepanu all olid talurahvaseadused, sest Venemaa elanikkonnast umbes 90% moodustas just talurahvas. Oma reformidega alustas ta Balti kubermangudest, sest sealsed euroopalikud olud võimaldasid muudatusi kiiremini ja valutumalt läbi viia. Keiser soovis muudatusi läbi viia esialgu väga piiratud alal ka seetõttu, et kindlaks teha, kas sarnaseid reforme võiks laiendada ka kogu Vene impeeriumile.
1802. aastal viidi Eestimaa kubermangus osaliselt Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil ellu regulatsioon, mida tuntakse selle esimese sõna järgi: "Iggaüks...", mis kehtestas talupoegadele pärimisõiguse, samuti asutati vallakohus- ja kihelkonnakohus, mis olid aluseks hilisemale talurahva omavalitsusele. 1804–1805 viidi ellu täiendavaid reforme, millega nii Eestimaal kui ka Liivimaal keelati talupoegade müümine maast lahus ja perekonnaliikmete eraldamine nende müümisel. 1809. aasta seadusetäiendusega võisid talupojad ka maad osta, müüa ja pärida. Õiguslikus ja emotsionaalses mõttes olulisimad oli aga otsus pärisorjusest vabastamise kohta, mis Eestimaal leidis aset 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Talupojad said küll isiklikult vabaks, kuid et sisuliselt kogu maa kuulus mõisnikele, pidid nad tolle heaks jätkuvalt tööd tegema ja teokoormised isegi suurenesid. Ka on pärisorjusest vabastamise daatumid sümboolsed, tegelikkuses võttis uue korralduse sisseviimine ligi 20 aastat aega. Eestimaal kaotati 1816. aasta seadusega ka vallakohtud, Liivimaal jäid need aga alles, just suures osas sellega seletatakse ka talude päriseksostmise ja rahvusliku ärkamise suuremat edu Lõuna-Eestis.
Koos priikslaskmisega pandi eestlastele ka perekonnanimed. Rannarootslased vabatalupoegadel olid need juba ammu, ka mõnedes eesti kihelkondades olid valgustuslembesed mõisnikud ja pastorid juba perekonnanimesid pannud. Samas leidus ka piirkondi, kus ka pärisorjusest vabastamise järel läks nimedepanek visalt. 1836. aastal anti aga kõigile seni lisanimeta talupoegadele sundkorras perekonnanimed.

Uusaeg


Pilt:Kristjan Jaak Peterson.jpg

Eesti 19. sajandi esimesel poolel. Krimmi sõda


Pilt:Kreutzwald-köler.jpgi maal)]]
Nikolai I valitsusaeg tõi ka Eestis kaasa seaduste täpsema süstematiseerimise ja kodifitseerimise. 1832. aastal võeti vastu Uus evangeelse luteri kiriku seadus, mis vahetas välja rootsiaegse, sellega lõppes kohalike luteri kiriku iseseisvuse periood ja nad allutati Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistoorium. Uue kirikuseaduse alusel võisid kirikuõpetajateks olla ainult Venemaal asuvate ülikoolide usuteaduskondade lõpetajad, mis tingis aja jooksul Saksamaalt uue kirikuõpetajate ja haritlaste immigratsiooni Liivimaale, kellest kujunes aja jooksul uus seisus Läänemere kubermangudes – literaadid. Saksamaalt pärit ja saksakeelsed, kuid kohalikus baltisaksa aadelkonnas kujunenud hinnangutest erinevaid Valgustusajastu põhimõtteid järgivad ''literaatide'' esindajad hakkasid teostama uuringuid maarahvas elu-olu kohta. Samuti asuti kodifitseerima Balti kubermangude provintsiaalõigust, mille tarbeks teostati massilisi arhiiviuuringuid; viimaste baasilt kujunes suures osas ka baltisaksa professionaalne ajalookirjutus.
Hoogustus ka baltisakslaste ühiskondlik tegevus, loodi mitmeid uusi haridusseltse, sealhulgas ka estofiilsus. Esile kerkisid ka mõned eesti soost haritlased, nagu Kristjan Jaak Peterson luuletajana ning Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjaniku ja arstina. Suures osas Faehlmanni algatusel loodi 1838. aastal Õpetatud Eesti Selts, mis oma suunitluselt oli kõige selgemalt estofiilsem ja mis oma tegevuse esimestel aastakümnetel tegeles peamiselt Eesti vanavara korjamise ja süstematiseerimisega. Kujunema hakkas ka rahvuseepos "Kalevipoeg (eepos)".
Pärast talupoegade pärisorjusest vabastamist nende eluolus kohe kardinaalseid muudatusi ei toimunud. Teotöökohustus säilis ning läks raskemakski. Siiski oli talupoegadel suurem liikumisvabadus, samuti suutsid mitmed neist ka mõisa sõltuvusest vabaneda, üksikutest (näiteks Mats Erdell) said isegi mõisarentnikud. Oluliseks sotsiaalseks teguriks oli 1840. aastad alanud usuvahetusliikumine, mille käigus tuhanded eesti talupojad, peamiselt Lõuna- ja Lääne-Eestis, astusid vene õigeusku, lootuses saada endale oma maatüki ehk hingemaa. Mõningate riigimõisate, nagu Kihnu mõis maid jagatigi usku vahetanute vahel, kuid enamik neist maad siiski ei saanud. Samuti hakkasid eestlased üha suuremal määral välja rändama Venemaale (väljarändamisliikumine), kus mitmel pool, eriti Siberis, oli võimalik endale hankida isiklik maavaldus. Eriti hoogustus väljarändamine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses.
1853. aastal alanud Krimmi sõda Eesti ala väga otseselt ei puudutanud. Siiski värvati tavapärasest tunduvalt enam eestlasi sõjaväkke ja loodi ka kohalikke talupoegadest koosnevaid maamiilitsaid ja isegi merepatrulle. 7. juulil 1855. aastal püüdis Inglise laevastik saata maale dessanti Virtsus, laevastik jõudis ka Eesti rannikuvetesse Narva-Jõesuu juures, vangistati mõningaid kalureid, kuid suuremat sõjategevust ei toimunud. Krimmi sõda näitas aga küllaltki selgelt, et Venemaa on muust Euroopast maha jäänud.

Eesti 19. sajandi teisel poolel


Aleksander II reformid ja majanduse areng


Pilt:Alexandre II.jpg
Krimmi sõja järel algasid Vene impeeriumis keiser Aleksander II reformid, mis pidid impeeriumi ühiskonda moderniseerima ja võimaldama sõjas kaotatud eneseuhkus taastada. Juba Nikolai I valitsusaja lõpul vastu võetud talurahvaseadused Eesti- ja Liivimaal rakendusid sõja järel, 1856. aastal, ellu. Eriti Liivimaal algas intensiivne talude päriseksostmine. Eestimaal, mis oli vaesem, tekitas uue seaduse täieliku rakenduse venitamine (selle kõik sätted pidid jõustuma alles pärast mõisa- ja talumaade väljamõõtmist) aga talurahva seas arusaamatust ning esines ka kokkupõrkeid mõisnike ja talupoegade vahel, millest tuntuim oli Mahtra sõda 1858. aastal. Teatavaid rahutusi toimus ka Lõuna-Eestis. Talunike olukord jäi mitmel pool endiselt viletsaks ja seetõttu sai 1864. aastal Johann Köleri ja Jaan Adamsoni eestvedamisel teoks Palvekirjade aktsioon, mida mõnikord on loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks. Selle käigus koguti üle-eestiliselt palvekirju keisrile. Aktsioon kukkus siiski Peterburis selle vastu tegutsenud baltisakslaste tõttu läbi.
Talupoegade tegevus- ning liikumisvabadus laienes siiski kiiresti, sest 1860. aastad vastu võetud uus vallakohtuseadus (1866) vabastas vallakogukonna mõisniku eestkoste alt ja passiseadus (1868) andis senisest tunduvalt suuremale rahvahulgale võimaluse minna elama linna või väljaspoole oma kodukubermangu. Peagi hakati rändama ka Vene impeeriumist väljaspoole, sealhulgas näiteks ka Ameerika Ühendriigid. Oluline mõju kogu Vene impeeriumile, sealhulgas ka Eestile, oli pärisorjuse kaotamisel kogu riigis 1861. aastal. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese isikut tõendav dokument, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes majanduslikes ja ühiskondlikes asjades.
1860. aastad järel hakkas eestlaste osakaal linnarahvastikus ja selle arvelt ka linnarahvastiku osatähtsus kogu rahvastikust kiiresti kasvama: ajavahemikus 1862–1897 tõusis viimane 8,8%-lt 18,4%-le. Aastal 1870 kehtestati uus linnavalitsuste ja esindajate valimise kord; linna juhtimine magistraadi ehk raad käest läks üle linnakodanike poolt valitud volikogule ja selle poolt moodustatud linnavalitsusele. Valimisseadus jäi aga veel paariks aastakümneks baltisakslased soosivaks.
Linnastumine oli osaliselt seotud ka talude väljaostmisprotsessi tulemusena päritavate põlistalude tekkimise ja elatusvõimaluste vähenemisega maapiirkondades. Vaba tööjõu tekkimisega algas Eestis ka tööstusrevolutsioon kiire areng. Põhiliseks tööstusharuks oli esialgu tekstiilitööstus, mis oli Eestis arenema hakanud juba 19. sajandi alguses. Olulisimad kalevivabrikud olid: Narva (1822), Kärdla (Hiiu-Kärdla vabrik) (1829), Sindi (1834), Tartu (1839) ja Kreenholmi Manufaktuur (1857) ja Nikolski Manufaktuur Narvas.
Tekkisid ka muud tööstusettevõtted: B. Drümpelmanni Masinaehitustehas (1828), Friedrich Wilhelm Wistinghauseni paberivabrik, Johann Wilhelm Donati Ülemiste paberivabrik (1836), Mayeri malmivalutehas (1842), C.F.Gahlbäcki malmivabrik, K. Jürgensi valutehas (1858), Friedrich Wiegandi Fr. Wiegandi Tallinna Masinaehituse-, Malmivalamise- ja Katlatehas Rakveres (1859), mis tootis peamiselt Eestimaa viinaköökidele seadmeid.
Sajandi lõpus hakkasid arenema ka teised tööstusharud, seda eriti Tallinnas, kus rajati Lutheri vabrik (1880), Volta tehas (1899), Tallinna Katusepapivabrik (1898), Ülemiste paberivabriku asemele Ernst Osse Osse ja Ko tselluloosivabrik.
Tööstuse arengule ja uute asulate tekkele aitas tugevalt kaasa raudtee. 1870. aastad ehitati Balti raudtee, mis ühendas Paldiski sadam ja Tallinna sadamad läbi Narva ja Gattšina Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega. Balti Raudtee veermiku teenindamiseks ehitati Tallinnasse Balti Raudtee Peatehased ja vagunite valmistamiseks Dvigatel. Tapa-Tartu raudtee valmis 1876. aastal, Tartu-Valga raudteeliin 1887 ja Valga–Petseri raudtee 1889. 1898. aastal valmis ka Pihkva-Bologoje raudteeliin, mis ühendas Eesti Venemaa sisekubermangudega 1897. aastal valmis Valga-Pärnu raudtee kitsarööpmeline raudtee, koos Pärnu–Mõisaküla–Viljandi raudtee. 1900. aastal valmis Tallinna–Viljandi raudteeliin ja Türi–Paide–Tamsalu raudtee harutee. Tänu raudteele saavutas Tallinna sadam Venemaa Keisririik sadamate seas väliskaubanduses käibelt 4. koha.
Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerumine: staatilise agraarühiskond ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas koos industrialiseerimine, linnastumise ja põlisrahva rahvusliku ärkamisega. 1860. aastatel alanud massilise talude päriseksostmise ajal kerkisid talude hinnad aga valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu mitu korda kõrgemaks kui Venemaal, mis hoogustas ka Eesti külad Venemaal. Eestisse jäänud talupojad ostsid aga oma põliskohad enamasti välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis Ameerika Ühendriikide kodusõda (1861–1865) tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast. Taluperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem osa.
Tallinnas asutati 1877. aastal Põhja Puupapi- ja Tselluloosivabrik ehk Tallinna tselluloosivabrik.
19. sajandi lõpus arenes suurtööstus ka väljaspool Tallinna, 1893. aastal Kohila Puupapi ja Paberivabrik ja Räpina tselluloosivabrik, 1899. aastal Türi paberivabrik ja Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus.

Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg


Pilt:Perno Postimeees, Nr 1.png
Pilt:Johann Voldemar Jannsen.jpg
Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandil ka eestlaste rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama, tuginedes Johann Gottfried Herderi nägemusele rahvustest kui unikaalsetest väärtustest. Alates 1830. aastad hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Eestlaste rahvuslik ärkamine kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest. Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit – ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud.
1860. aastad muutus rahvuslik liikumine tänu talurahva võimaluste kasvule ning ühiskonna moderniseerumisele massiliseks. Selle perioodi kõige silmapaistvamaks tegelaseks oli köster, kooliõpetaja ja kirjamees Johann Voldemar Jannsen, kes 1857. aastal asutas mõjuka eestikeelse nädalalehe Perno Postimees, mida on mõnikord peetud ka ärkamisaja alguseks. Jannsen pöördus esmakordselt eestlaste kui eesti rahva, mitte maarahva poole. Mõned aastad hiljem algas Eestis ka aktiivne seltsiliikumine, mis võimaldas vabatahtlikku ühistegevust ja ka rahvuslikku eneseteadvuse kasvatamist. Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts "Linda".
1860. aastal tekkis eesti haritlastel rajada ka kõrgem eestikeelne õppeasutus: Eesti Aleksandrikool, eragümnaasium, mille jaoks hakati peagi ka annetusi koguma. Aleksandrikooli ideest ja sellele toetuste kogumisest sai rahvusliku ärkamisaja üks kesksemaid üritusi, mis oma tipule jõudis 1870. aastad, muutudes ilmselt kõige ulatuslikumaks eestlaste rahvuslikuks ürituseks üldse. Aleksandrikooli komiteesid ja peakomiteed on mõnikord nimetatud ka Eesti esimeseks parlamendiks. 1862. aastal ilmus esmakordselt täies pikkuses trükis ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepos "Kalevipoeg". 1864. aastal kolis Perno Postimehe toimetaja Jannsen aga Tartusse, kus hakkas välja andma Eesti Postimeest, mis saavutas tunduvalt laiema lugejaskonna ning mõjutas järgnevalt oluliselt eesti rahvusliku eliidi tegevust. 1865. aastal alustasid tegevust mõjukad laulu- ja mänguseltsid "Vanemuine (selts)" (Tartus) ja "Estonia (selts)" (Tallinnas), millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid. 1869. aastal toimus Tartus I üldlaulupidu, mida on tavaliselt peetud Eesti rahvusliku liikumise esimeseks tähtsündmuseks. Umbes samal ajal asusid tegutsema mitmed tulevased rahvusliku liikumise liidrid, tuntuks sai ka Jannseni tütre, poetess Lydia Koidula looming. 1871. aastal rajati ka eestlastest haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts.
1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Carl Robert Jakobson (1841–1882), Jakobsonist mõõdukamat, ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907). Viimane kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Radikaalsem Jakobson, ajalehe Sakala (ajaleht) toimetaja, sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Poliitikuna oli rahvuslaste liidritest osavaim Jakobson, kes suutis 1881. aastaks enamiku organisatsioonidest enda mõju alla saada, mistõttu Hurt loobus aktiivsest poliitilisest tegevusest ja lahkus Peterburi ning rahvuslikus liikumises tekkis nn Suurlõhe. Ent juba 1882. aastal suri Jakobson ootamatult. Et Jannsenit oli 1880. aastal tabanud tabanud halvatus, tekkis 1880. aastad alguses eesti rahvuslaste võimuladvikus tühimik. Esialgu domineerisid Jakobsoni suunda toetanud inimesed, kuid teatud mõju jäi ka Hurdale, kes küll enam Eestisse tagasi ei pöördunud.

Venestusaeg. 20. sajandi algus


Pilt:Alexander Nevsky Cathedral.jpg Tallinnas]]
File:Jaan Tonisson1928.jpg. aastal.]]
1881. aastal võimule saanud keiser Aleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada Sise-Venemaa provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti saksa keele asemel vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi, Eestimaa kubermangu kohtukorraldus- ja Eestimaa kubermangu korrakaitse muudeti samaks Venemaa sisekubermangudega ning täies ulatuses kehtestati ka Venemaa linnaseadus. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastad lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Eesti Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. Samuti venestati kohanimesid, näiteks sai Tartu ametlikuks nimeks Jurjev (vene keeles Derpti asemel Jurjev ja saksa keeles Dorpati asemel Jurjew). Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö 1893. aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale.
Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates 1880. aastad lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikku organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad (näiteks Jakob Kõrv), teistest nihilistid (Ado Grenzstein). Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas, kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega.
1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna-Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused. Veidi pärast Tõnissoni aktiivse tegevuse algust Tartus alustas Tallinnas tegutsemist Konstantin Päts, kes asutas ajalehe Teataja (Tallinna ajaleht), mis keskendus erinevalt Postimehest rohkem majanduslikele probleemidele, mis Põhja-Eestis olid ka olulisemad, kuna sealne talude päriseksostmise protsess oli aeglasem ja ka linnaelanikkond, sealhulgas töölised, omasid tunduvalt suuremat osakaalu. 1903. aastal alustas Tartus ilmumist ka Peeter Speek Uudised (Tartu ajaleht), mis oli Teatajast veelgi radikaalsem ja toetas sotsiaaldemokraatiat. 20. sajandi alguses kujunesidki välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, lisaks sotsialistidele oli oluline roll Tõnissoni mõõdukatel ja Pätsi ümber koondunud radikaalsetel liberaalidel.

1905. aasta revolutsioon


Venemaa sisepoliitilist ja majanduslikku õhkkonda pingestas tema kaotus Jaapanile Vene-Jaapani sõda (1904–1905). Seetõttu toimus Peterburis 1905. aasta 9. jaanuaril demonstratsioon, mis lõppes rahvahulga tulistamisega (verine pühapäev). 12. jaanuar–24. jaanuaril 1905 toimusid Eestis sellest mõjustatud solidaarsusstreigid. Streikis umbes 12 000 inimest tööstuslinnades Tallinnas, Narvas ja Tartus. Ka maal levisid rahutused, mis enamasti ei viinud küll otseste vastuhakkudeni. Küll aga kirjutati mitmel pool valitsusele palvekirju, mis taotlesid lihtrahva olukorra parandamist.
Olukord radikaliseerus 1905. aasta 16. oktoober järel, mil sõdurid avasid Tallinnas toimunud meeleavalduse pihta tule ja hukkus ligi 100 inimest. Olukorda leevendas mõnevõrra Nikolai II poolt päev hiljem välja antud Oktoobrimanifest, mis lubas inimestele põhilisi kodanikuvabadusi, sealhulgas sõna- ja koosolekute pidamise vabadusi. Muuhulgas anti luba rajada ka poliitilisi parteisid. Eestis rajati kaks ametlikku eestlaste erakonda: Peeter Speegi seltskonna poolt juhitud Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühisus, mis illegaalselt tegutses juba varem, ja Tõnissoni Eesti Edumeelne Rahvaerakond. Lisaks tegutsesid Eestis veel mitmete üle-Venemaaliste parteide kohalikud harud, baltisakslaste parteid, illegaalsed enamlaste ja esseeride parteid ning ametlikult organiseerumata poliitilised rühmitused.
;Poliitiliste parteide tekkimine
1905. aasta oktoobris-novembris loodi pärast Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti Eestis esimesed legaalsed parteid.
Konservatism mõõdukad liberaalid, eesotsas Jaan Tõnissoniga asutasid Tartus Eesti Rahvameelne Eduerakond, mis üldriiklikes küsimustes võttis omaks Vene kadettide programmi konstitutsiooniline monarhia demokraatliku riigikorra kehtestamise ja Ülevenemaaline Asutav Kogu kokkukutsumise nõudega. Mõõdukad rõhutasid oma tegevuse legaalset, seaduslikku iseloomu, seda, et võideldakse “ainult õiguse ja seaduse abinõudega”. ERE häälekandja oli ajaleht Postimees.
Vasakpoolsus sotsiaaldemokraadid-föderalistid, eesotsas Peeter Speekiga asutasid põhiolemuselt marksism programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisuse. 1905. aasta kevadel avaldas sotsiaaldemokraatide-föderalistide juht Peeter Speek esmakordselt nõudmise Vene keisririigi föderaliseerimise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse andmise kohta. ESTÜ häälekandja oli ajaleht Uudised.
Tsentralistlikku Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei kuuluvad sotsiaaldemokraadid hakkasid tegutsema avalikult.
Novembri lõpul valiti ka Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu (1905), mille esimees oli Nikolai Janson.
Sisuliselt olid peaaegu kõik Eestis loodud parteid ja liikumised Venemaa keisririigi valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja kohalik omavalitsus.
Novembris toimus Tartus Eesti rahvaasemike koosolek, kus mõõdukad ja radikaalid omavahel selgelt tülli läksid, mistõttu peeti kaks koosolekut: Tõnissoni pooldavad mõõdukamad jõud pidasid “Bürgermusses” (baltisakslaste seltsimajas) Bürgermusse koosolek, radikaalid aga Tartu Ülikoolis aulakoosoleku. Mõõdukad arvasid, et edasisi rahvuslikke eesmärke ja kodanikuvabaduste suurendamist peaks saavutama legaalsete poliitiliste vahendite teel ja seadsid eesmärgiks konstitutsiooniline monarhia, samas kui radikaalid nõudsid tsaari kukutamist ja vabariigi väljakuulutamist. Nad esitasid ka üleskutse üleüldiseks kodanikuallumatuseks ning mõned panid ette alustada ka mõisate rüüstamist. Mitmetes valdades võetigi võim üle ja kohati kuulutati välja lokaalseid "vabariike", paaris vallas alustati koguni Eesti Vabariigi põhiseaduste väljatöötamist.
10. detsember 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, kuid sellest hoolimata toimus 12. detsember.–20. detsember peamiselt Põhja-Eestis ligi 120 mõisa rüüstamine, mille käigus tapeti ka üks mõisnik. Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. 26. detsember kuulutati välja sõjaseisukord Rakvere, Paide ja Haapsalu piirkonnas. Detsembrist 1905 kuni veebruarini 1906 läbiviidud karistussalkade operatsioonide käigus lasti maha ligi 300 inimest ja 600 said ihunuhtlust, paljud saadeti ka asumisele. Mitmed Eesti poliitikud (näiteks Konstantin Päts, Mihkel Martna, Jaan Teemant) mõisteti ka tagaselja surma, kuid päästsid end välismaale põgenemisega.

Eesti enne Esimest maailmasõda


;Poliitilised arengud
Pärast 1905. aastat kaotati Venemaal taas mitmed isikuvabadused ja ka venestamise surve teatud määral taastus. Siiski jäid mõned revolutsiooniajal saadud vabadused püsima, sealhulgas ka luba luua eestikeelseid erakoole. Samuti tegutsesid aktiivselt mitmesugused eesti haridus-, kultuuri- ja majandusseltsid. Läbi nende aeti teatud määral ka rahvuspoliitikat, kuigi see oli tihti raskendatud. Venemaa keisririigi Riigiduuma Riigiduumas oli ka eestlaste valitud saadikuid (I Riigiduuma (Venemaa Keisririik) koosseisus Jaan Tõnisson, Oskar Rütli ja August Lubbi, Karl Hellat ning Pavel Paptšinski), kes esialgu suures poliitikas aktiivselt püüdsid kaasa lüüa, kuid pettusid Duuma jõuetuses peagi. Hiljem, seoses valimisseaduse muutmisega, langes eestlaste arv Duumas vaid kahe-kolmeni: II Riigiduuma (Venemaa Keisririik) olid Anton Jürgenstein, Mart Murten, Karl Parts, Tõnis Jürine ja Paul/Pavel Pärn; III Riigiduuma (Venemaa Keisririik) Aleksander Terras (sünd 1875); IV Riigiduuma (Venemaa Keisririik) ja Jaan Raamot.
Riigiduumas aga olid esindatud Balti kubermangude aadelkonnad ja sakslased: III Riigiduuma (Venemaa Keisririik) Otto Benecke, Oskar Brackman, Alfred von Schilling, Martin Schultzenberg; IV Riigiduuma (Venemaa Keisririik) Oskar Brasche, Karl von Brevern, Otto von Engelhardt.
;Majanduse areng
Vahetult enne Esimest maailmasõda rajati Tallinnasse mitmeid suuri tööstusettevõtteid: Bekkeri laevatehas, Vene-Balti laevaehitustehas (1912), Balti Puuvillavabrik, Bekkeri laevatehas ja Noblessneri laevatehas, Fr. Wiegandi masinatehas, Fr. Krulli metallitehas. Samuti ehitati grandioosset kindlustustesüsteemi Peeter Suure Merekindlus, mis ulatus Lääne-Eesti saarestikust Kroonlinna ja Soome edelaosas asuva Turuni, kuid mida enne sõja algust valmis ei jõutudki.

Esimene maailmasõda


1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda Eestit esialgu otseselt ei puudutanud. Siiski mobiliseeriti Venemaa armeesse kümneid tuhandeid eestlasi, kogu sõja jooksul umbes 100 000. 1915. aastal jõudsid sakslased aga juba Riia alla ning Eestist sai Vene vägede jaoks oluline tagalaala. Seetõttu toodi maale palju vägesid; viimastel oli oluline roll 1917. aasta revolutsioonides.
1917. aastal, pärast Veebruarirevolutsiooni, alustas Saksamaa uut pealetungi idarindel ja sama aasta sügisel vallutasid sakslased ka Lääne-Eesti saared. 1918. aasta veebruaris alustasid sakslased uut pealetungi ning okupeerisid märtsi alguseks kogu Eesti territooriumi.

Lähiajalugu

Veebruarirevolutsioon ja oktoobripööre


, ''Eestlaste demonstratsioon Petrogradis'', ''Eestimaa kubermang''
1917. aasta veebruaris (gregoriuse kalender märtsis) alanud Veebruarirevolutsiooniga kukutati Venemaal monarhia ning võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus. Eesti rahvuslikud poliitikud suutsid olukorda ära kasutada ning sama aasta aprillis võideldi pärast Eestlaste demonstratsioon Petrogradis Eestile välja rahvuslik autonoomia. Ajutise Valitsuse otsusega ühendati Eestimaa kubermanguga ka Liivimaa kubermangu eesti elanikkonnaga ala ning saadi ka luba eesti rahvusväeosade loomiseks. Viimast lubas Ajutine Valitsus seetõttu, et Venemaa jätkas Esimeses maailmasõjas osalemist ja rinne oli jõudnud Eesti piirideni. Ametisse nimetati ka Eestimaa kubermangukomissar, kelleks sai eestlane Jaan Poska. Samuti moodustati esimene eesti seisusepiirideta esindusorgan, Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk Eesti Maapäev.
, ''Kaksikvõim Eestis 1917. aastal''
1917. aasta septembris alustasid sakslased idarindel pealetungi, mille käigus vallutati ka Hiiumaa, Saaremaa ja Muhumaa. Kaitselahingutes osalesid Venemaa poolel ka Eesti rahvusväeosade 1. Eesti jalaväepolk.
, ''1. Eesti jalaväepolk'', ''2. Eesti jalaväepolk'', ''3. Eesti jalaväepolk'', ''4. Eesti jalaväepolk'' ja ''1. Eesti Jalaväediviis''
Seejärel destabiliseerusid olud Venemaal kiiresti ning Petrogradis toimus oktoobripööre (mis toimus uue kalendri järgi novembris), millega haarasid võimu bolševikud. Eestis võttis võimu üle Eestimaa Kommunistlik Partei, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei koosnev Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Viktor Kingissepp juhtimisel, kubermangukomissar Jaan Poska oli sunnitud tagasi astuma. Peagi selgus, et enamlased liiguvad diktatuuri ja Venemaaga taasühinemise suunas ega kavatse Eesti saavutatud autonoomiat austada.
, ''Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee'', ''Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee'', ''Tallinna Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu'', ''Nõukogude Eesti''
Seetõttu kuulutas Eesti Maapäev end 1917. aasta 28. novembril (juliuse kalender 15. novembril) kõrgeimaks võimuks Eesti territooriumil. Seda on mõnikord peetud ka Eesti omariikluse alguseks. Reaalset mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast selle otsuse tegemist laiali. Maavalitsuse juht Konstantin Päts oli kuu aega vangis; sõjaväelane, brigaadiülem Aleksander Tõnisson etapeeriti Peterburi vanglasse ja mõisteti isegi surma, kuid pääses tänu Brest-Litovski rahulepingule. Jaan Tõnisson saadeti aga pärast enamlastevastase meeleavaldamise organiseerimist maalt välja. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt, peamiseks organiks oli Maapäeva Vanematekogu, kuhu kuulusid tähtsamad rahvuslikult meelestatud poliitikud.
1917. aasta lõpus asusid aktiivselt tegutsema ka Eestimaa rüütelkond ja Liivimaa rüütelkond juhid, soovides moodustada Eesti- Läti- ja Kuramaast Saksamaaga personaalunioonis Balti hertsogiriik. Rüütelkondade esindajad leidsid, et kuna Eestimaa esindaja rüütelkonnaga sõlmitud 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingu tingimusi on rikutud, võivad nad Venemaa võimu alt legitiimselt lahkuda, ning esitasid palve Saksamaa keisrile, et see võtaks Balti kubermangud enda kaitse alla. Eestimaal aga revolutsiooniliselt meelestatud sõjaväelaste toel reaalset võimu omavad bolševikud kuulutasid nad Nõukogude võimu vastase tegevuse eest lindpriideks ning küüditasid suure osa meessoost baltisakslased Petrogradi vanglasse ja Siberisse asumisele.
, ''Balti hertsogiriik''
1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed idarindel uut pealetungi, mille käigus nad peagi vallutasid ka Eesti alad. Sellistes oludes otsustasid eesti poliitikud 19. veebruaril luua kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee (Päästekomitee), mille liikmeteks olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Komitee kätte anti kõrgeim võim kuni olude normaliseerumiseni. Võimudevahetust ära kasutades otsustati välja kuulutada ka Eesti iseseisvus ja deklareerida oma neutraalsust käimasolevas Saksamaa ja enamlaste sõjas.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine


Pilt:Manifest Eestimaa rahvastele.jpg
Esmakordselt loeti Eesti iseseisvuse manifest avalikult ette 23. veebruaril Pärnus, seejärel ka mitmetes teistes asulates. 24. veebruaril võtsid eesti rahvuslased võimu üle Tallinnas ja moodustasid Eesti Ajutine Valitsus, mille juhiks sai Konstantin Päts. 25. veebruaril hõivasid linna aga Saksa väed ning Eesti riigivõim ei saanud seetõttu reaalset valitsemist teostama hakata. Mitmed eesti poliitikud vangistati, teised läksid põranda alla või põgenesid välismaale. Viimastest moodustus Eesti Vabariigi esimene välisesindus, mis hakkas taotlema riigi tunnustamist Antanti poolt. 1918. aasta jooksul õnnestuski saavutada Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia ''de facto'' tunnustus Eestile, täpsemalt tunnustati seadusliku võimuna Eesti Maapäeva.

Saksa okupatsioon (1918) ja Balti Hertsogiriik


Esimese maailmasõja aegne Saksa okupatsioon oli Lääne-Eesti saartel alanud juba 1917. aasta sügisel, veel enne oktoobripööret. 1918. aasta veebruaris vallutasid sakslased ka Eesti mandriala ning kehtestasid seal sõjaväelise valitsuse. Eesti iseseisvusest ei tahetud midagi kuulda, paljud Eesti poliitikud, ka valitsusjuht Päts, vangistati, mitmed pagesid välismaale. Tõenäoliselt sakslaste ohvrina hukkus Soomes Jüri Vilms. Saksa võim püüdis tugineda nii baltisakslastele kui ka kohalikele rahvastele, eelistades siiski esimesi.
Saksa okupatsiooni ajal taastati baltisaksa aadlike privileegid ja valdused ning püüti luua ka Saksa keisririigiga personaalunioonis olevat Balti hertsogiriiki. Lisaks muudeti Tartu Ülikool 1918. aasta sügisel uuesti saksakeelseks. Kuni sügiseni ei pidanud Saksamaa Baltikumi siiski endale kuuluvaks ja seetõttu ei edenenud kuigivõrd ka Balti Hertsogiriigi idee. Alles alates septembrist hakati sellega tõsisemalt tegelema ja novembri alguses asus ametisse ka Balti hertsogiriigi regentnõukogu, riigipeaks pidi saama Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich. Kuid Saksamaa kaotas siiski enne sõja, kui riigi tegeliku loomiseni jõuti, ka Saksa tsiviilvalitsust ei seatud kunagi ametisse. 11. november loovutasid saksa sõjaväelased Tallinnas võimu Eesti Ajutisele Valitsusele ja lahkusid maalt järgmise kuu jooksul.

Eesti Vabariik 1918‒1940


Vabadussõda (1918–1920)


Pilt:Vabadussõda.jpg
Eesti Vabadussõda algas 28. november, mil Punaarmee ründas Narvat, mis eestlaste poolt ümberpiiramisohu tõttu kaks päeva hiljem maha jäeti. Seejärel tungisid Punaarmee üksused nii Narva kui ka Pihkva poolt laial rindel Eestisse. Et Eesti Ajutine Valitsus oli vaevalt ametisse astunud ja sõjaväe loomine oli alles algusjärgus, ei suutnud eestlased tükk aega korralikku vastupanu organiseerida. 1919. aasta jaanuariks olid punaväed vallutanud umbes pool Mandri-Eestist ja asusid Tallinnast vaid 35 kilomeetri kaugusel.
Nõukogude vägede poolt okupeeritud Eesti alal asus tegutsema Eesti Töörahva Kommuun, mis paiknes Narvas. Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu juhiks oli Jaan Anvelt. Kommuuni poliitika jätkas enamlaste varasemat poliitikat, millega kaasnes senisest ägedam terror, maha lasti mitmeid eesti rahvuslasi ja avaliku elu tegelasi, sealjuures esimene eesti õigeusu piiskop Platon (Kulbusch). Eesti Töörahva Kommuun polnud tegelikult iseseisev poliitiline moodustis, sest sõltus täielikult Punaarmeest ja Moskvast tulevatest käskudest, kuid oli vajalik, loomaks illusiooni Eestis toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal. See saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda Eestit vallutada ja toimusid esimesed katsed sõlmida rahu.
1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud välisriikide (peamiselt Soome, Rootsi ja Taani) vabatahtlikud ning Eesti vetes tegutses Suurbritannia laevastik. Sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner andis 7. jaanuaril käsu vastupealetungiks, mis osutus edukaks. Juba 14. jaanuaril vabastasid Eesti väed Tartu, 18. jaanuaril Narva ja veebruari lõpuks oli Punaarmee Eesti territooriumilt välja paisatud. Eesti vabastamisel oli ilmselt kõige otsustavama tähtsusega ohvriterohke Paju lahing, kus Julius Kuperjanovi juhitud eesti ja Hans Kalmu poolt juhitud soome vabatahtlikud võitsid Punaarmee eliitüksust, Läti punased kütid.
Märtsiks olid lahingud kandunud Venemaa ja Läti territooriumile, kuid siis püüdis Punaarmee eestlaste kaitset murda ning alustas kahekuulist rünnakuteseeriat. Ehkki lõunarindel saavutas see ka teatavat edu, vallutades ajutiselt Petseri, lõppes kogu aktsioon Punaarmeele siiski läbikukkumisega. Mais alustasid eestlased vastupealetungi ja vallutasid kuu lõpus Pihkva. Seejärel olukord idarindel stabiliseerus, suuresti ka seetõttu, et aktiivset kommunistidevastast lahingutegevust alustas Vene valgete Põhjakorpus, hilisem Loodearmee. Aprillis toimus ka Saaremaa mäss, kus kommunistliku propaganda mõjul alustasid valitsusevastast mässu Saaremaal mobiliseeritud. See suruti siiski kiiresti maha.
Sama aasta juunis puhkes aga Landeswehri sõda, sest Saksa kindral Rüdiger von der Goltz oli riigi- ja baltisaksa vägedega kukutanud Läti seadusliku valitsuse ning okupeerinud enamiku Lätist, ainult maa põhjaosa oli eestlaste ja idaosa kommunistide käes. Goltz nõudis, et eestlased lahkuksid Läti territooriumilt ja tema väed alustasid Eesti-vastaseid aktsioone. Laidoner pidas lahkumist Põhja-Lätist võimatuks ning Landeswehri Eesti julgeolekule ohtlikuks. Nii puhkes relvakonflikt, mis kulmineerus Võnnu lahinguga 23. juunil, mille Eesti väed võitsid. Eesti soomusrongid jõudsid seejärel peagi Riiani; Goltzi vägedel tuli sealt taanduda ja Kārlis Ulmanise valitsus sai võimule naasta.
Järgnevalt toimusid lahingud enamasti Venemaa pinnal. Oktoobris toetasid Eesti väed Loodearmee suurpealetungi Petrogradile, mis siiski ebaõnnestus. Samal ajal aitasid Eesti väed likvideerida ka Pavel Bermondt-Avalovi katse Läti valitsust kukutada. Novembris pidid Eesti väed aga Loodearmee kokkuvarisemise tõttu kaitsesse tõmbuma. Detsembris toimusidki ägedad lahingud, eriti Narva all, kuid Eesti kaitse pidas vastu. Juba augustis alanud puhutised rahuläbirääkimised said õige hoo novembri lõpust ning 1920. aasta 3. jaanuaril kell 10.30 otsene sõjategevus lõpetati. Ametlikult lõppes Vabadussõda aga alles kuu aega hiljem, Tartu rahu sõlmimisega 2. veebruaril 1920.

Eesti sisepoliitika (1920–1940)


1920. aastal, mil rahu oli sõlmitud, võis Eestis hakata omariiklust ulatuslikumalt välja ehitama. Samal aastal võeti Eesti Asutav Kogu poolt vastu Eesti Vabariigi põhiseadus (1920), millega loodi ka Riigikogu ning kehtestus väga parlamentaarne valitsussüsteem, kus valitsusjuhi ja riigipea kohused olid ühendatud ja neid täitis riigivanem. Üldiselt oli selline süsteem küllaltki ebastabiilne, tulenevalt valimisseadusest sai parlamenti korraga suur hulk erakondi ja koalitsiooni oli keerukas moodustada. Seetõttu hakati kehtivat põhiseadust peagi kritiseerima ja juba 1920. aastad lõpus oli tõsiselt päevakorral selle muutmine.
Teine olulise tähtsusega seadus, mille Asutav Kogu juba Vabadussõja ajal vastu võttis, oli 1919. aasta maareform, millega riigistati valdav osa mõisavaldustest. Enamasti jäi endistele omanikele mõisasüda, kuid põllumaad jagati talude vahel laiali. Uued moodustatud talud kas müüdi asuniketaludena enamasti pikaajalise laenutähtajaga või jagati Vabadussõjast osavõtnutele. Ühtlasi kaotati ka seisused, mis tähendas baltisaksa rüütelkondade ning teiste seisuslike korporatsioonide eksistentsi lõppu Eestis.
Majanduslikult oli riigi seis esialgu vilets, kuid abi saadi mitmetelt lääneriikidelt. 1923. aastal puhkes aga majanduskriis, mis andis võimaluse teha edukamat propagandatööd Nõukogude Liidu poolt toetatavatel kommunistidel. Viimased püüdsid 1. detsembri riigipöördekatse koguni riigipööret korraldada, ent see kukkus läbi. Selleks ajaks oli Eesti positsioon ka välispoliitilisel areenil kindlustunud, sest 1922. aastaks olid riiki ametlikult (''de iure'') tunnustanud olulisemad lääneriigid, sealhulgas Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA, ning Eesti võeti Rahvasteliit liikmeks. Peagi paranes ka majanduslik olukord, Eesti muutus oluliseks toiduainete Lääne-Euroopasse eksportijaks.
1929. aastal algas aga ülemaailmne majanduskriis, mis tabas valusalt ka Eestit. Seetõttu destabiliseerus ka poliitiline elu ning suure toetuse said paremäärmuslikud vabadussõjalased. Üha aktiivsemalt hakati nõudma senise põhiseaduse muutmist ja tugeva presidendivõimu loomist. 1933. aasta sügisel võetigi rahvahääletusel vastu vabadussõjalaste poolt pakutud põhiseadus, mis andis riigipeale väga laiad volitused, järgnema pidanud valimistel oli väga suur võidutõenäosus just vabadussõjalastel. Kuid veidi enne seda korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner 1934. aasta 12. märtsil riigipöörde, mida nad põhjendasid vabadussõjalaste diktatuuri ohuga. Järgnevalt keelustati poliitiliste organisatsioonide tegevus ning tegelik võim koonduski Pätsi ja Laidoneri kätte. Järgnevat perioodi on nimetatud Vaikiv ajastu. 1938. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus (1938), millega loodi presidendi ametikoht ja kahekojaline Riigikogu, mis koosnes Riigivolikogust ja Riiginõukogust. Presidendiks sai Konstantin Päts. Põhiseaduse järgi pidi Eesti olema küll demokraatlik riik, kuid et 1934. aastal välja kuulutatud kaitseseisukord jäi püsima, ei taastatud ka erakondade tegevust, samuti jäi kehtima tsensuur ning mitmed teised kodanikuvabaduste piirangud.

Välispoliitika (1918–1939)


Eesti välispoliitika esimeseks eesmärgiks oli saavutada riigi tunnustamine teiste Euroopa riikide poolt. 1918. aasta suvel tunnustasidki Eesti iseseisvust ''de facto'' Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia, et oma vastase Saksamaa positsioone nõrgendada. Kuid kuni 1920. aastani ei andnud Eestile ametlikku tunnustust (''de iure'') ükski riik. Alles Tartu rahuga pidi Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust ametlikult tunnustama, kuid lääneriigid ei kiirustanud seda tegema, sest seal loodeti endiselt, et õnnestub Vene valgete abiga taastada ühtne Venemaa selle vanades piirides. Alles 1922. aastast hakkasid need seisukohad muutuma ja nii tunnustasid Eestit ühe aasta sees nii Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia kui ka Ameerika Ühendriigid. Eesti võeti ka Rahvasteliit liikmeks.
Järgnevalt püüti Ida-Euroopas luua Balti liitu, mis oleks pidanud tagama uutele riikidele julgeoleku suurriikide Saksamaa ja Venemaa vahel. Suurest Balti koostööst ei saanud siiski asja, sest ilmnesid mitmed riikidevahelised vastuolud, millest teravaim oli Poola-Leedu tüli Vilniuse pärast. Seetõttu loodi 1923. aastal vaid Eest ja Läti sõjaline liit. Soome ei soovinud Eestiga küll otsesesse liitu astuda, kuid omavaheline läbikäimine oli siiski 1920. aastatel väga tihe. Head suhted olid Eestil ka Rootsiga, kuningas Gustav V külastas 1929. aastal ka Eestit.
Mure julgeoleku pärast muutus olulisemaks taas alates 1933. aastast, kui Saksamaal tõusis võimule Adolf Hitler ja Nõukogude Liit hakkas samuti üha agressiivsemat välispoliitikat ajama. 1934. aastal moodustasid Eesti, Läti ja Leedu Balti Liit (ka Balti Antant), kuid see ei olnud sõjaline ning ka poliitilise ühendusena jäi see suhteliselt lõdvaks ja mõjutuks. 1937. valiti Eesti-sõbraliku Pehr Evind Svinhufvudi asemele Soome presidendiks Kyösti Kallio ja ka Rootsiga jahenesid suhted märgatavalt. Samal ajal kasvasid Ida-Euroopas pidevalt Saksamaa ja Nõukogude Liidu ambitsioonid ja Eesti jäi 1930. aastate lõpuks välispoliitilisse isolatsiooni. Sarnaselt teiste Balti riikidega otsustas Eesti loota neutraliteedipoliitikale.

Kultuur


Esimeseks oluliseks sündmuseks oli eestikeelse Tartu Ülikooli (rahvusülikooli) avamine 1. detsember 1919. Suures osas tänu Soome ja Rootsi professoritele ehitati üles tugev rahvusülikool, mis umbes kümme aastat pärast selle avamist muutus ka reaalselt eestikeelset kõrgharidust andvaks.
1928. aastal etendus esimene eesti ooper "Vikerlased". Tegutses Eesti Kultuurkapital. Edasi toimusid üldlaulupeod ja hakati korraldama ka tantsupidusid. Esile kerkis suur hulk haritlasi, kellest valdav osa jõudis küpsesse loomeikka 1930. aastad. Vahest kõige tuntumaks kirjanikuks sai Anton Hansen Tammsaare.
Eestlased olid tulemuslikud ka spordis. Väga edukad olid 1936. aasta suveolümpiamängud Berliinis.

Majandus


Pilt:Eesti eksportvõi kast.jpg
Vabadussõja järel oli Eesti majandus küllaltki halvas seisus, sest endisaegsed tööstusettevõtted olid laostunud või ei sobinud väikeriigi majandusstruktuuri, samuti oli Vabadussõja jooksul tekkinud küllaltki suur välisvõlg. Soome, Suurbritannia ja teiste riikide käest saadi siiski välisabi ning 1920. aastate keskpaigaks oli majandus peamiselt Otto Strandmani juhtimisel edukalt ümber korraldatud. 1928. aastal võeti seniste Eesti mark asemel kasutusele stabiilsem rahaühik Eesti kroon.
1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse 1930. aastal. Peagi põimus majanduslangus poliitilise kriisiga, mis lõppes autoritaarse riigipöördega 1934. aastal. 1930. aastate teine pool oli Eesti majandusele taas edukas, peamisteks väljaveokaupadeks olid põllumajandussaadused; kaubanduspartneriteks aga Soome, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia.

Eesti Teises maailmasõjas

Baasideleping, juunipööre ja anneksioon


23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit vastastikuse mittekallaletungi ehk Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajases lisaprotokollis jaotati omavahel ära ka Ida-Euroopa, Eesti läks NSV Liidu mõjusfääri. Peagi puhkenud Teine maailmasõda esineski NSVL Saksamaa liitlasena ning tungis Poolale ida poolt kallale. Eesti koos teiste Balti riikidega kuulutas end sõjas neutraalseks. Nõukogude Liit leidis siiski ettekäände Eesti survestamiseks, sest 18. september põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzeł. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Et tugevaid liitlasi polnud kuskilt leida, otsustas Eesti nõudmised vastu võtta ja 28. september sõlmitigi Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping. Sellega toodi Eestisse 25 000 Nõukogude Liidu sõdurit ja nende käsutusse anti mitmeid territooriume peamiselt Eesti rannikualadel. Eesti siseellu väed siiski ei sekkunud ja Eesti säilitas vormiliselt oma iseseisvuse.
Vastavalt Saksa-Nõukogude leppele algas septembrist ka baltisakslased ümberasumine Saksamaale ehk Umsiedlung, mis kestis vaheaegadega kuni 1941. aasta suveni.
Suuri vastuolusid tekitas Eestis Talvesõda, sest ehkki Eesti oli neutraalne, ründasid tema territooriumil paiknevatest baasidest Soomet Nõukogude väed. Eesti valitsus püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus NSVL Eestiga suhteid aga pingestama, süüdistades teda baasidelepingu rikkumises. 16. juunil esitas ta ultimaatumi, nõudes kümnete tuhandete nõukogude lisasõdurite sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu ja nõnda toimus riigi sisuline okupeerimine. Seejärel saabus Eestisse Stalini emissar Andrei Ždanov, kes asus juhtima Eesti sovetiseerimist.
21. juunil seati Eestis NSVL-u nõudmisel ametisse Johannes Varese valitsus ("rahvavalitsus"); sellega oli toimunud ka juunipööre, millega Eesti muutus poliitiliselt NSVL-st sõltuvaks. Peagi toimusid nõukogulikud 1940. aasta Riigivolikogu valimised, kus opositsioonikandidaatidel osaleda ei lastud ning NSVL-meelsetele fabritseeriti 90%-line rahva toetus. Juulis nimetati Eesti Vabariik ümber Eesti NSV-ks ja Varese valitsus "palus" Eestit Nõukogude Liiduga liita. Anneksioon toimus 6. augustil, mil NSVL-i Ülemnõukogu Varese "palve" rahuldas.

Nõukogude okupatsioon (1940–1941)


Nõukogude okupatsioon Eestis, mida on nimetatud ka 'esimeseks nõukogude aastaks', kestis Eestis kuni 1941. aasta suveni, mil Saksamaa Eesti alad vallutas. Aastatel 1940–1941 toimus Eesti kiire sovjetiseerimine: kaotati Eesti riigivõimu sümbolid, raha ja mitmed rahvuslikud seltsid ja organisatsioonid. Samuti vangistati ja represseeriti mitmeid avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid, kellest vaid üksikutel õnnestus end varjata või välismaale põgeneda. 1941. aasta 14. juunil, vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja algust, toimus Juuniküüditamine, millega saadeti Siberisse üle kümne tuhande eestlase.
Nõukogude okupatsiooni ajal algas ka aktiivne vastupanuliikumine ehk metsavendlus, mis eriti suure hoo sai sisse Saksa-Nõukogude sõja alguses.

Suvesõda


22. juunil 1941 kuulutas Saksamaa Nõukogude Liidule sõja ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa väed ka Eesti territooriumile. Esialgu liikusid sakslased väga kiiresti edasi, neid abistasid ka eestlaste nõukogudevastased üksused. Juuliks oli pool Eestit Saksa vägede kontrolli all. Hiljem Punaarmee vastupanu siiski kasvas, Tallinn vallutati sakslaste poolt augusti lõpus. Oktoobri lõpuks oli Eesti mandriala sakslaste valduses, detsembriks langesid nende kätte ka kõik Lääne-Eesti saared.

Saksa okupatsioon (1941–1944)


Ehkki eestlased olid lootnud, et Saksamaa lubab Eesti Vabariigi taastamist, tuli neil peagi pettuda. Kõrgema võimu Eesti alal sai Saksamaa sõjaväeline valitsus, sellele allus täielikult ka väheste võimupiiridega tsiviilvalitsus, Eesti Omavalitsus. Saksa okupatsioonile tekkis samuti opositsioon, ent see ei tegutsenud sakslaste vastu siiski sõjaliselt, sest veelgi enam kardeti nõukogude võimu taastumist.
Saksa okupatsiooni ajal toimus Eestis ka mitmeid kuritegusid: tegutsesid koonduslaagrid, tapeti juute, mustlasi ja kommunistideks peetud inimesi. Saksa võimud represseerisid ka mitmeid Eesti rahvuslasi, kuid viimaseid enamasti vaid vangistati.

1944. aasta lahingud Eestis ja Otto Tiefi valitsus


Pilt:RiigiTeataja20091944.jpg
1944. aasta veebruaris jõudsid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruskonnas, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinnani jõuda. Sakslastele oli aga eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome tema poolel sõda jätkaks. Ka Eesti rahvuslased otsustasid toetada Punaarmee eemalehoidmist Eestist, lootes sõja lõppedes Eesti iseseisvuse taastamise peale. Seetõttu õnnestus Eestis ka sakslaste korraldatud üldmobilisatsioon ning tuhanded eestlased saadeti Narva alla. Seal algas peagi Narva lahing (1944), mis hiljem jätkus Sinimägede lahinguna, kus eesti ja saksa väeosad suutsid punaarmeelasi pool aastat kinni hoida.
Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, suuresti tänu eestlastest koosnevale 8. Eesti Laskurkorpusele, Saksa rindest läbi. Ka eesti väeüksused ei suutnud läbimurret peatada ning peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et sakslased ei suuda enam rinnet hoida ning nad alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sel ajal otsustasidki Eesti rahvuslased teha katse iseseisvuse taastamiseks: 18. september nimetas viimane seaduslik Eesti peaminister ja presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pikk Hermann tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset. Sellest siiski eriti midagi välja ei tulnud, taganevad sakslased eestlastele relvi ei andnud ning Punaarmee ülekaal oli liialt suur. 22. september vallutasid nõukogude väed Tallinna, Tiefi valitsuse liikmed põgenesid, kuid enamik neist tabati, mõned jõudsid ka Rootsi. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. november. Nii oli kogu Eesti ala taas sattunud nõukogude okupatsiooni alla. Eestlaste jaoks polnud ka sõda veel läbi, sest neid võitles nii Saksamaa kui ka NL-i poolel kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas.
1944. aasta sügisel, Nõukogude vägede tuleku eel, põgenesid kümned tuhanded eestlased läände, peamiselt Rootsi ja Saksamaale. Nende seas oli ka mitmeid haritlasi, poliitikuid ja avaliku elu tegelasi, kes panid aluse Välis-Eesti liikumistele, mis taotlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist. Tegutses ka Eesti Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud.
Lisaks eestlastele põgenesid Teise maailmasõja lõpu eel Eestist ka enamik rannarootslased, mistõttu 1945. aastal oli Eesti peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid elanike hulgast üle 95%. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased.

Nõukogude okupatsioon 1944–1991

Nõukogude võim pärast Teist maailmasõda (1944–1953)


Nõukogude võimuorganid alustasid enesekehtestamist juba enne Saksa okupatsiooni lõppemist, augustis 1944 oli Eesti NSV ajutiseks pealinnaks Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus ümber sinna. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm. Partei 1. sekretäriks sai 1944. aastal aga Nikolai Karotamm, valitsusjuhiks Arnold Veimer. Kommunistlik valitsus teostas äärmiselt brutaalset repressioonipoliitikat, arreteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Selline poliitika tipnes kahe sündmuse, märtsiküüditamine 1949. aastal ning EKP VIII pleenumiga 1950. aastal, kui valitsus täielikult staliniseeriti ja mitmed haritlased ning avaliku elu tegelased põlu ala pandi ja nende tööde avaldamine keelati. Uueks parteijuhiks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin (hiljem Johannes Käbin), kes jäi sellele kohale 28 aastaks.
Äärmine rahuolematus valitsuse repressioonipoliitikaga väljendus metsavendlus väga aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. Ka linnades tekkisid mitmed vastupanuorganisatsioonid, mis tihti koosnesid koolinoortest.
28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs» ning järgmisel päeval 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 1949. aasta 25. märtsil Balti riikides alanud märtsiküüditamine ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Eraldi korraldati 1950–1951 küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele ja Jehoova tunnistajad, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks.
Kõige räigemad nõukogude repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal, kuid ühiskond jäi jätkuvalt tugeva ideoloogilise surve alla.

Sulaajastu


Nõukogude võimu poolne surve hakkas märgatavalt leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel ametlikult 33 aastaks saladusse jäi. Eestis on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastad nimetatud ka "sula-ajastuks". Peamiselt avaldus ideoloogilise surve nõrgenemine kultuurielus.

Stagnatsioon


1970. aastad lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus (teisitimõtlemine), mille üheks silmapaistvamaks tulemuseks oli 40 kiri 1980. aastal.
1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu korrastati Tallinna vanalinna ja rajati mitmeid ehitisi, sealhulgas linna kõrgeim hotell "Hotell Olümpia".
Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koosseis. Eriti 1960. aastad 1980. aastad toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnast 1989. aastaks 61,5%-ni.

Perestroika ja laulev revolutsioon


1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks Isemajandav Eesti projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, Ministrite Nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne.

Suveräänsusdeklaratsioon, Kodanike Komiteed ja Balti kett


Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon, Kodanike Komiteede liikumine ja Balti kett
Oluliseks sammuks Eesti autonoomsuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. november 1988. Moskva seda ei tunnustanud. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteed, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. ENSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatšovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumine (ka Interrinne), mis asus ägedalt NL-i terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi lämmatada. 23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) 50. aastapäeval, toimus Tallinnast Vilniuseni ulatuv Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid MRP tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma pigem Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas.

Suund iseseisvumisele


1990. aastal toimusid Eestis esimesed enam-vähem vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne, sest rahvusradikaalsed ERSP ja selle toetajad keeldusid jätkuva okupatsiooni tingimustes valimistel osalemast. Peaministriks sai Edgar Savisaar, Eesti NSV nimetati samal aastal ümber Eesti Vabariigiks, ehkki NSV Liidust väljaastumisele otseselt veel ei asutud. Valitsus kuulutas välja üleminekuperioodi, mis plaaniti tõenäoliselt lõpetada Eesti iseseisvuse täieliku taastamisega. Rahvusradikaalid valisid samal aastal Eesti Kongressi, mis pidi samuti hakkama ette valmistama Eesti iseseisvuse taastamist. Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel puhkesid vaidlused, kas taastada sõjaeelne või luua "uus" iseseisvus.
3. märtsil 1991 korraldati Eesti iseseisvuse küsimuses referendum, mis näitas Eesti elanike selget toetust iseseisvuse ideele. Interrinne ja teised impeeriumimeelsed jõud püüdsid veel iga hinna eest vana korda säilitada, ehkki ka Gorbatšov oli sunnitud järele andma ja nõustus juba liidulepingu ideega. Balti riikidele, Gruusiale ja mitmele teisele liiduvabariigile tuli viimase järeleandmine aga juba liiga hilja ning nad lükkasid selle tagasi, nõudes Gorbatšovilt nõustumist nende lahkumisele NSV Liidust.

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine


Gorbatšov lootis siiski liidulepingu sõlmimise saavutada, kuid enne seda toimus 19. augustil augustiputš. Gorbatšov suleti koduaresti ning vanameelsed putšistid püüdsid võimu üle võtta. Ka Eestisse saadeti väeosad, et need isemeelse valitsuse kukutaks. Eesti Ülemnõukogu ja rahvusmeelsed suutsid ähvardavas olukorras lõpuks kokku leppida ning esimene kuulutas 20. augustil Eesti iseseisvuse taastatuks. 21. augustil kukkus ka putš läbi ning Eesti koos Läti ja Leeduga sai võimaluse ka oma iseseisvus reaalselt taastada. Pärast iseseisvuse taastamise otsuse vastuvõtmist sai Eesti kiiresti tunnustuse mitmetelt lääneriikidelt, kellest esimene oli Island, ja ka Boriss Jeltsini juhitud Venemaalt. Nõukogude Liit tunnustas Balti riikide iseseisvust 6. septembril, varsti pärast seda võeti Eesti, Läti ja Leedu ka ÜRO-sse.

Eesti Vabariik alates 1991. aastast


Pilt:EVabariik.png
1992. aasta suvel hakkas kehtima rahvahääletusel heaks kiidetud Eesti Vabariigi põhiseadus (1992) ning võeti kasutusele oma rahaühik, Eesti kroon. Sügisel valiti esimene Teise maailmasõja järgne VII Riigikogu ning Eesti Vabariigi president. Presidendiks valiti Lennart Meri, peaministri kohuseid hakkas täitma valimised võitnud valimisliidu Isamaa juht Mart Laar. Eestis asuti läbi viima kiireid ja radikaalseid reforme, mis viisid kiirele turumajanduslikule arengule, kuid tekitasid ka mitmeid probleeme, mille tõttu kannatasid vaesemad ning maaelanikkond. 1993. aastal toimusid ka esimesed vabad kohalike omavalitsuste valimised pärast Teist maailmasõda.
1994. aasta 31. augustil viis Venemaa vastavalt Lennart Meri ja Boriss Jeltsini kokkuleppele ("juulilepped") oma väed Eestist välja, sellega sai läbi 55 aastat kestnud pidev võõrvägede asumine Eesti pinnal. Sama aasta 28. septembril hukkus aga Läänemerel parvlaev "Estonia (laev)", mis oli suureks hoobiks Eesti mainele. Varsti pärast seda kukkus ka Mart Laari esimene valitsus ning ametisse sai Andres Tarandi valitsus, mida on nimetatud ka "jõulurahuvalitsuseks".
1995. aastal toimusid VIII Riigikogu valimised, kus edu saatis seni valitsenud parempoolsetele vastanduvat tsentristlikku Koonderakonda ning tolle liitlasi, peaministriks sai Tiit Vähi. Aasta hiljem puhkes aga lindiskandaal, mis valitsuse mainet tugevalt õõnestas. 1997–1999 valitseski Mart Siimanni vähemusvalitsus. Siimanni ajal realiseerus üks Eesti olulisemaid eesmärke, saadi Euroopa Liit kandidaatliikmeks. Samuti asuti liikuma NATO liikmestaatuse suunas. 1996. aastal valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks presidendiks.
1999. aastal, IX Riigikogu valimistel, tulid võimule taas parempoolsed eesotsas Mart Laari teine valitsus. Ehkki majanduses oli tõusuaeg, sattus valitsus siiski raskustesse ning kukkus 2002. aastal, järgmise valitsuse moodustasid parempoolne Reformierakond ja vasaktsentristlik Keskerakond, peaministriks sai Siim Kallas. Aasta varem oli presidendiks valitud endine Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel.
2003. aasta X Riigikogu valimistel saatis edu uut parempoolset erakonda Erakond Res Publicat ja vasaktsentristlikku Keskerakonda. Juhan Partsi valitsuse ajal (2003–2005), 2004. aastal, liitus Eesti Euroopa Liidu ja NATO-ga. Samal aastal toimusid Eestis ka esimesed valimised Euroopa Parlamenti.
2005. aastal, järjekordse valitsuskriisi järel, sai peaministriks Andrus Ansip. Kuni 2007. aastani, XI Riigikogu valimisteni, juhtis ta vasaktsentristlikku, alates sellest juhib ta aga paremtsentristlikku koalitsiooni, mis pärast 2009. aasta suvest kuni 2011. aasta kevade parlamendivalimisteni oli vähemusvalitsus, seejärel jätkas see enamusvalitsusena. 2006. aastal valiti Eesti presidendiks Toomas Hendrik Ilves.
2008. aastal tabas Eestit tõsine majanduslangus, mis kasvatas kardinaalselt töötuse määra. Valitsus suutis teha radikaalseid eelarvekärpeid ning saavutada Euroopa ühisrahale eurole üleminekuks vajalike kriteeriumide täitmise. Euro hakkas ametliku rahaühikuna Eestis kehtima 1. jaanuarist 2011.

Viited

Eesti ajalugu puudutavad artiklid


Eesti ajalugu puudutavad artiklid on loetletud kategoorias ":Kategooria:Eesti ajalugu".

Kirjandus


Üldkäsitlusi


Leonid Arbusow vanem, ''Grundriss der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands''. 4 trükki 1892–1918.
''Baltische Länder''. Toimetanud Gert von Pistohlkors. Berlin: Siedler, 1994, teine trükk 2002. ISBN 3886802140
Sari ''Eesti ajalugu (1935–2010)'':
''Eesti ajalugu. I, Esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus''. Tegevtoimetaja Harri Moora, peatoimetaja Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1935. Teine trükk 1936.
''Eesti ajalugu. II, Eesti keskaeg''. Toimetaja Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1937.
''Eesti ajalugu. III, Rootsi ja Poola aeg. Toimetajad Otto Liiv ja Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1940.
''Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni''. Peatoimetaja Sulev Vahtre, tegevtoimetaja Mati Laur. Tartu: Ilmamaa, 2003.
''Eesti ajalugu. V, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani''. Peatoimetaja Sulev Vahtre, tegevtoimetajad Tiit Rosenberg ja Toomas Karjahärm. Tartu: Ilmamaa, 2010.
''Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni''. Peatoimetaja Sulev Vahtre, tegevtoimetajad Ago Pajur ja Tõnu Tannberg. Tartu: Ilmamaa, 2005.
''Eesti talurahva ajalugu. 1. köide''. Peatoimetaja Juhan Kahk. Tallinn: Olion, 1992.
Toivo Ülo Raun, ''Estonia and the Estonians''. Stanford: Hoover Institution Press, 1987. Teine trükk 1991.
Seppo Zetterberg, ''Viron historia''. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2007. ISBN 9789517465205
Eesti keeles: ''Eesti ajalugu''. Tallinn: Tänapäev, 2009. ISBN 9789985628270 (köites)
Reinhard Wittram, ''Baltische Geschichte: die Ostseelande, Livland, Estland, Kurland 1180–1918: Grundzüge und Durchblicke''. 1954; teine trükk 1973.

Perioodikat


Eesti keeles


''Ajalooline Ajakiri'' (1922–1940 ja alates aastast 1998; aastatel 1940–41 ilmus Ajaloo Ajakiri, 1988–1997 almanahh Kleio (ajakiri))
''Tuna'' (alates 1998. aastast)
''Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat'' (1863–1940 ja alates aastast 1995; kuni 1928. aastani ilmus saksakeelsena)
''Õpetatud Eesti Seltsi toimetised'' (1840–1943 ja alates aastast 2006; kuni 1928. aastani saksakeelsed)

Saksa keeles


''Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung'' (alates 1951, kuni 1994. aastani kandis pealkirja "Zeitschrift für Ostforschung")
''Forschungen zur baltischen Geschichte'' (alates 2006. aastast)
''Archiv für die Geschichte Liv-, Esth- und Kurlands'' (1842–1895)
''Baltische Monatsschrift'' (1859–1931; 1932–1939 ilmus pealkirja "Baltische Monatshefte" all)
''Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands'' (1868–1939, viimaste väljaannete pealkirjaks oli "Beiträge zur Kunde Estlands")
''Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik'' (1894–1930)
''Mittheilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland's'' (1837–1939)

Inglise keeles


''Journal of Baltic Studies'' (alates 1972. aastast)

Olulisemaid teoseid perioodide kaupa


Muinasaeg


Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson. ''Eesti esiajalugu: koguteos''. Tallinn: Eesti Raamat, 1982.
Aivar Kriiska, Andres Tvauri. ''Eesti muinasaeg''. Tallinn: Avita, 2002.
Valter Lang. ''Baltimaade pronksi- ja rauaaeg''. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
Evald Tõnisson. ''Eesti muinaslinnad''. Toimetanud ja täiendanud Heiki Valk ning Ain Mäesalu. Tartu: Tartu Ülikool, 2008.
Sulev Vahtre. ''Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus, 1208–1227''. Tallinn: Olion, 1990.
''Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae''. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. 2. trükk 1993, 3. trükk 2005 (kaks viimast ilma ladinakeelse originaaltekstita).

Keskaeg


Käsitlused


Herbert Ligi, ''Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul (1558–1561)''. Tallinn, 1961.
Priit Raudkivi, ''Vana-Liivimaa maapäev: ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu''.
Anti Selart, ''Eesti idapiir keskajal''. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998.
Anti Selart, ''Liivimaa ja Vene 13. sajandil: uurimus poliitilisest ajaloost''. Doktoritöö, juhendajad Mati Laur ja Jüri Kivimäe. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002.
2., saksakeelne ja täiendatud trükk: ''Livland und die Rus' im 13. Jahrhundert''. Köln: Böhlau, 2007.
Sulev Vahtre, ''Jüriöö: 1343. a. ülestõus''. Tallinn: Eesti Raamat, 1980.
Hans Kruus, ''Vene-Liivi sõda: (1558–1561)''. Tartu: Loodus, 1924.
Sulev Vahtre, ''Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348) ajalooallikana''. Tartu, 1955.

Kroonikad ja allikapublikatsioonid


''Liivimaa vanem riimkroonika''. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, teaduslik toimetaja Enn Tarvel. Tallinn: Argo, 2003.
Bartholomäus Hoeneke. ''Liivimaa noorem riimkroonika: (1315–1348)''. Koostanud ja toimetanud Sulev Vahtre. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
''Liv-, Est- und Curländisches Urkundenbuch''. 1. seerias 12 köidet (aastad 1093–1471), teises 3 (aastad 1494–1510).
''Akten und Rezesse der livländischen Ständetage''. 3 köidet (aastad 1304–1535).

Varauusaeg


Mati Laur. ''Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800''. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999.
Andres Adamson. ''Hertsog Magnus ja tema "Liivimaa kuningriik"''. Doktoritöö. Tallinn, 2008. PDF-formaadis: http://www.tlulib.ee/files/arts/321/HUM_A1094ff12314bb159644003b6e94c98ac.pdf
Balthasar Russow. ''Liivimaa kroonika''. Alamsaksa keelest tõlkinud Dagmar Stock ja Hermann Stock. Stockholm: Vaba Eesti, 1967. 2. trükk Tallinn: Hotger, 1993.
Johann Renner. ''Liivimaa ajalugu 1556–1561''. Tõlkinud Ivar Leimus, värsid Enn Tarvel. Tallinn: Olion, 1995. Teine trükk 2006.
Christian Kelch. ''Liivimaa ajalugu''. Tõlkinud Ivar Leimus, värsid ja tsitaadid Kai Tafenau. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2004.
Thomas Hiärn. ''Monumenta Livoniae Antiquae: Sammlung von Chroniken, Berichten, Urkunden und anderen schriftlichen Denkmalen und Aufsätzen, welche zur Erläuterung der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland's dienen. Erster Band, Thomae Hiärn's Ehst-, Lyf- und Lettlaendische Geschichte''. Toimetanud Carl Eduard von Napiersky. Riga, 1835.

Uusaeg


Mart Laar. ''Äratajad: rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad''.
Ea Jansen. ''Carl Robert Jakobson muutuvas ajas: märkmeid, piirjooni, mõtteid''. Tallinn: 1987.
Ea Jansen. ''Eestlane muutuvas ajas : seisusühiskonnast kodanikuühiskonda''. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2007.
Toomas Karjahärm, Väino Sirk. ''Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed, 1850–1917''. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1997.
Toomas Karjahärm, Raimo Pullat. ''Eesti revolutsioonitules, 1905–1907''. Tallinn: Eesti Raamat, 1975.
Toomas Karjahärm. ''Ida ja Lääne vahel: eesti-vene suhted 1850–1917''. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998.

Lähiajalugu

Eesti Vabariik 1918–1940


Toomas Karjahärm, Väino Sirk. ''Vaim ja võim: Eesti haritlaskond 1917–1940''. Tallinn: Argo, 2001.

Teine maailmasõda ja Saksa okupatsioon


Mart Laar. ''Sinimäed 1944: Teise maailmasõja lahingud Kirde-Eestis''. Tallinn: Varrak, 2006. 2. trükk 2008.
Mart Laar. ''Emajõgi 1944: II maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis''. Tallinn: Varrak, 2005. 2. trükk 2006.
Mart Laar. ''September 1944: Otto Tiefi valitsus''. Tallinn: Varrak, 2007.

Nõukogude okupatsioon (1940–1941, 1944–1991)


Toomas Karjahärm. ''Kultuurigenotsiid Eestis: kunstnikud ja muusikud 1940–1953''. Tallinn: Argo, 2005.
Toomas Karjahärm, Väino Sirk. ''Kohanemine ja vastupanu: Eesti haritlaskond 1940–1987''. Tallinn: Argo, 2007.
''Kaks otsustavat päeva Toompeal (19.-20. august 1991)''. Koostanud Riigikogu Kantselei ja 20. augusti klubi. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996.

Eesti Vabariik alates 1991. aastast


Kategooria:Eesti ajalugu
az:Estoniya tarixi
bn:এস্তোনিয়ার ইতিহাস
bg:История на Естония
ca:Història d'Estònia
cs:Dějiny Estonska
de:Geschichte Estlands
en:History of Estonia
es:Historia de Estonia
fr:Histoire de l'Estonie
hr:Povijest Estonije
it:Storia dell'Estonia
he:היסטוריה של אסטוניה
ka:ესტონეთის ისტორია
lt:Estijos istorija
mk:Историја на Естонија
nl:Geschiedenis van Estland
ja:エストニアの歴史
no:Estlands historie
nn:Estisk historie
pl:Historia Estonii
pt:História da Estónia
ru:История Эстонии
sq:Historia e Estonisë
fi:Viron historia
sv:Estlands historia
tr:Estonya tarihi
uk:Історія Естонії

Eesti


Eesti Vabariik on riik Põhja-Euroopas. Eesti piirneb põhjas üle Soome laht Soomega, läänes üle Läänemeri Rootsiga, lõunas Lätiga ja idas Venemaa. Eesti pindala on tänapäeval 45 227 ruutkilomeetrit, Teise maailmasõja eel oli see praegusest suurem. Kaugemas ajaloos oli nüüdne Eesti Vabariigi territoorium üks osa Liivimaa territooriumist ning kuulus osaliselt või täielikult Taani, Rootsi, Saksa ja Vene riikide koosseisu. Eesti territooriumi põlisrahvas on eestlased.
Tänapäeval on Eesti Demokraatia parlamentaarne vabariik. Eesti Vabariigi territoorium on jagatud viieteistkümneks Eesti maakonnad. Iga maakond on omakorda jagatud valdadeks. Suurim linn on pealinn Tallinn. 1,29 miljoni elanikuga on Eesti Euroopa Liit üks väiksema elanikkonnaga riike. Eesti oli 22. septembrist 1921 Rahvasteliit liige ning kuulub 17. septembrist 1991 Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja OSCEsse, 13. novembrist 1999 WTOsse, 1. maist 2004 Euroopa Liitu, 29. märtsist 2004 NATOsse, 21. detsembrist 2007 Schengeni ruumi, 9. detsembrist 2010 OECDsse ja 1. jaanuarist 2011 euroalasse. Eestis kehtiv rahaühik on euro. Eesti on alla kirjutanud keskkonnakaitsealasele Kyōto protokollile.
Eesti rahvastikust moodustavad enamiku eestlased, enamasti eesti keelt emakeelena kõnelev Läänemeresoomlased rahvas, kes on lähedases suguluses Soomlased. Eesti keelel on palju sarnasusi soome keelega. Märkimisväärne osa Eesti elanikkonnast (peaaegu 30%) räägib emakeelena vene keelt.

Nimi


Eesti nimi (etnonüümina) esineb Pytheasel (320 eKr), tema reisikirjeldus Läänemerelt teatab rahvast nimega Ostiatoi. Diodorusel (20 eKr) esineb see nimekuju Aestyi.
Eesti nime (taas etnonüümina) seostatakse kõige sagedamini Rooma riik ajaloolase Tacitusega, kes oma raamatus ''Germania (raamat)'' (umbes 98. aastal) kirjeldas Sueebide mere taga elavat Aestiorum gentes kutsutavaid hõime.
Veel on tuntud (kas toponüümina või etnonüümina) Aisti ja Aistorum (Jordanes), Haestii (Cassiodorus), Istum ja Aestii (poeem Widsith), Aistland (Gutasaga), Hestia ja Estonum (Saxo Grammaticus), Eistlanz (Ynglingasaga), Eistland ja Estland (Hervararsaga, Olafsaga, Haraldsaga), Aestland (Bremeni Adam), Astlanda (Idrisi), Estonia, Estlandia (Läti Henrik) jne.
Vanadel kaartidel esinevad nimekujud Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia või lihtsalt Esten (eestlased). Tavakohaselt käib see nimetus põhjapoolse Eesti kohta, kuid 15.–17. sajandil eristub ka Päris-Eesti (''Estonia Propria'') Liivi laht ja Võrtsjärve vahel. Muistsed Skandinaavia saagad nimetavad maad ''Eistland''<nowiki>'</nowiki>iks. 1930. aastate lõpuni kirjutati seda nime inglise keeles enamasti ''Esthonia''. Saksa keeles kasutati varem nime alguse pika vokaali tähistamiseks nimekuju ''Ehstland''.
19. sajandini nimetasid eestlased ise end maarahvas ja oma keelt maakeeleks. Eestlaste hulgas juurutas Eesti nime Johann Voldemar Jannsen.

Loodus


, ''Eesti looduskaitse'', ''Eesti elustik''

Topograafia


Pilt:Satellite image of Estonia in April 2004.jpg
Eesti asub Läänemeri idakaldal. Eestit mõjutab Parasvööde. Keskmine kõrgus on 50 meetrit merepinnast ja kõrgeim koht on Suur Munamägi Eesti kaguosas 318 meetrit merepinnast. Eestis on üle Eesti järvede loend. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, on 3555 km² suurune. Eestis on palju jõgesid. Pikimad on Võhandu jõgi (162 km), Pärnu jõgi (144 km) ja Põltsamaa jõgi (135 km). Eestis on samuti arvukalt rabasid ja 3794 kilomeetri pikkune rannajoon paljude lahtede, väinade ja abajatega. Saarte ja laidude arv on umbes 1500. Kaks neist, Saaremaa ja Hiiumaa, on piisavalt suured, et moodustada eraldi maakonna põhiosa.
Rannajoone pikkus on 3794 km. Maismaapiiri kogupikkus on 633 km, sealhulgas 339 km Lätiga ja 294 km Venemaaga.

Kliima


Pilt:Shipwreck.jpgl.]]
Eestis valitseb mandrilise ja merelise kliima vaheline üleminekuline paraskliima. Läänemere rannikul asuva Eestiga on Lääne-Euroopas samal laiusel Kesk-Rootsi ja Šotimaa põhjatipp. Põhja-Ameerikas läbib Eesti keskmine laiuskraad Labradori poolsaart ja Alaska lõunarannikut. Tänu Atlandi ookeani ja Golfi hoovuse mõjule on Eesti ilmastik tunduvalt pehmem samale laiuskraadile iseloomulikust mandrilisest kliimast
Rannikualadel ja saartel on ilmad pehmemad kui sisemaal.
Aastas sajab 550–880 mm. Kõige vähem sajab saartel, kõige rohkem kõrgustikel.
Aasta keskmine õhutemperatuur on +5 °C ringis või sellest veidi kõrgem (2008. aastal +7,4 °C). Kõige külmem kuu on tavaliselt veebruar, mil keskmine õhutemperatuur on −5 °C. Talvekuudel on keskmine õhutemperatuur −4...–5 °C. Kõige soojemaks kuuks peetakse juulit, mil keskmine õhutemperatuur on +18 °C. Juunist septembrini on keskmine õhutemperatuur 15...18 °C. Küllaltki sagedased on olulised kõrvalekalded normidest (nii külma kui ka sooja puhul). Absoluutselt madalaim õhutemperatuur −43,5 °C on registreeritud Jõgeval 1940 ja kõrgeim +35,6 °C on mõõdetud 1992 Võrus.
Pikima suvepäeva pikkus on ligi 19 tundi, lühim talvepäev kestab vaid 6 tundi. Valged ööd kestavad mai algusest juuli lõpuni.
Pilt:Hirundo rustica LC0073.jpg on Eesti rahvuslind.]]

Taimestik


Eesti floora on tänu Eesti mullastik mitmekesisusele suhteliselt liigirikas. Eestis elab pärismaiseid soontaimed 1440 liik (bioloogia) ja Eesti samblad 560 liiki.
Endeem taimeliikidest kasvavad Eestis saaremaa robirohi ja eesti soojumikas.

Loomastik


Hajaasustus ja laiad metsased alad on võimaldanud ilveste, Metssiga, Karu ja Põder karjakaupa säilimist teiste loomade seas. Eesti huntide arv on arvatavasti umbes 200. Lindude hulgas on Kaljukotkas ja Valge-toonekurg. Eestis on viis rahvusparki, neist suurim on Lahemaa Rahvuspark põhjarannikul. Soomaa Rahvuspark Pärnu lähedal on tuntud laiade märgalade tõttu. Matsalu Rahvuspark on esindatud palju erinevaid linde.

Riigikord


Pilt:Estonian parliament building, 2005.jpg, kus asub Riigikogu]]
Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimise ja rahvahääletusega.
Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu, Schengeni ruumi ja euroalasse, mis tähendab seda, et Eesti Vabariik on vabatahtlikult loobunud oma suveräänsuse teatud osast (nt oma monetaarpoliitikast ja Eesti kroon) ja nõustus täitma Euroopa Liidu õigusnorme. Vastavalt Riigikohtu selgitusele on Euroopa Liidu õigus Eesti jaoks ülimuslik, Eesti põhiseadusest saab kohaldada ainult seda osa, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri. Tänu Euroopa Liitu kuulumisele on kõik Eesti kodanikud automaatselt ka Euroopa Liidu kodakondsusud.
Võimude lahususe printsiibi järgi on seadusandlik, täidesaatev võim ja Kohus seatud üksteist tasakaalustama ning on seega teatud mõttes vastandlike huvidega.
Eesti on parlamentaarne vabariik, kus Seadusandlik võim teostab parlament Riigikogu, millel on 101 liiget. Riigikogu liikmed valitakse neljaks aastaks. Riigikogu valib iga 5 aasta tagant Eesti Vabariigi president.
Pilt:Presidential Palace in Tallinn, Estonia.jpg, Eesti Vabariigi president kodu ja töökoht]]
Võim on jagatud kolmeks haruks:
Seadusandlik võim: Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid, kuulutab Eesti Vabariigi president ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni, võtab vastu riigieelarve, esineb avalduste ja deklaratsioonidega ning pöördumistega Eesti rahva, teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poole ning lahendab mitmeid muid riigielu küsimusi.
Täidesaatev võim: Eesti Vabariigi Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust, korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist ning annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi.
Kohus: I astme kohus on maakohus, II astme ringkonnakohus ja III astme kohus Riigikohus, mis vaatab kassatsiooni korras kohtulahendeid läbi, parandab kohtuvigu ja täidab põhiseaduslikkuse järelevalvet. Riigikohus koosneb 19 kohtunikust. Riigikohtu esimehe nimetab parlament presidendi ettepanekul.
Eesti Vabariigi president on Eesti riigipea. President on Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja ta kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni. Ühtlasi esindab ta Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises, kuulutab välja Riigikogu valimised, annab seadlusi ja algatab Eesti Vabariigi põhiseadus muutmist. President nimetab Riigikohus ettepanekul ametisse kohtunikud, nimetab ja vabastab Eesti Vabariigi Valitsus ja Kaitseväe juhataja ettepanekul ametist Eesti Kaitsevägi juhtkonna, annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja.

Valitsus


Eesti Vabariigi Valitsus moodustamisel on määrav jõuvahekord Riigikogus. Valitsuse moodustab Eesti Vabariigi peaminister, kelle määrab ametisse Eesti Vabariigi president. Valitsuses on 15 liiget. Valitsuse määrab ametisse president pärast parlamendi heakskiitu.
Täidesaatvat võimu teostab Vabariigi Valitsus riigiasutuste abil, mille hulka kuuluvad Eesti Vabariigi ministeeriumid, maavalitsused, ametid, inspektsioonid ja muud valitsusasutused.

Territoorium ja haldusjaotus


, ''Eesti maakonnad''.
Pilt:EVabariik.png
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel 1991. aastal tunnustas Nõukogude Liit ''de jure'' Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel moodustati ajutine kontrolljoon, mis järgis endiste Eesti NSV ja Vene NFSV piire. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni. Maismaapiir Venemaa Föderatsiooniga on 338,6 km pikk.
Eesti Vabariik on jagatud 15 maakond. Eesti haldusjaotus on välja kujunenud sajandite jooksul ja seda on aeg-ajalt kohandatud aja nõuetest tulenevatele vajadustele. Enamik praegusi maakondi olid moodustatud juba 18. sajandil. 20. sajandi esimesel poolel loodi kaks uut maakonda, Valgamaa ja Petserimaa. Teised, nagu Hiiu maakond, Jõgeva maakond, Põlva maakond ja Rapla maakond, on loodud hiljem vanemate maakondade küljest osade lõikamise teel.
Maavalitsust juhib maavanem, kes esindab Eesti Vabariigi Valitsus kohalikul tasandil. Maavanemad määratakse Eesti Vabariigi Valitsus poolt ametisse viieks aastaks.
Maakonnad on jagatud valdadeks ja linnadeks, mida juhib omavalitsus.
Eesti oli enne Teist maailmasõda jagatud 11 maakonnaks: Lääne-, Harju-, Järva-, Viru-, Pärnu -, Viljandi-, Tartu-, Valga-, Võru-, Petseri- ja Saaremaaks.
Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918. aastal kujunesid vallad Eesti tähtsaimateks haldusüksusteks. Varem olid peamiseks haldusüksuseks sajandite vältel välja kujunenud kihelkonnad. Valdadega liideti ka mõisamaad, mis varem valdade alla ei kuulunud. Tollest ajast alates on valdade arvu järk-järgult vähendatud. 1939. aastal moodustati 248 uut valda. 1990ndate alguses hakkasid tekkima ka linnade ja maavaldade ühisomavalitsused, mis tähendas seda, et valla territooriumisse võisid hakata kuuluma ka linnad. Kohalikul tasandil on mitmed vallad, linnad ja alevid üksteisega liitunud ning moodustanud tugevamaid omavalitsusüksusi.
Valdade ja linnade esinduskoguks on volikogu, mis valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel neljaks aastaks. Volikogu suurus sõltub valla või linna elanike arvust. Omavalitsuse täidesaatev organ on valla- või linnavalitsus. Vallad ja linnad võivad ühiste huvide kaitsmiseks ja täitmiseks moodustada omavalitsusüksuste liite.

Sümbolid ja tähised


Eesti lipp värvid on sinine, must ja valge. Need esindavad taevast, mulda ning eestlaste püüdlemist õnne ja valguse poole. Esimese sinimustvalge lipp õnnistati Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil 1884. 1918. aastal pärast Eesti Vabariigi loomist sai Eesti rahvuslipp ka riigilipuks. Kogu järgneva ajaloo vältel on sinine, must ja valge olnud Eesti rahvusvärvideks (näiteks Eesti Vabadussõda ja Teine maailmasõda).
Pilt:eesti_lipp_2.jpg
Eesti vapp on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Suure vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Riigivapp kinnitati 1925. aastal.
Eesti rahvuslill on rukkilill.
Eesti rahvuslind on suitsupääsuke.
Eesti rahvuskivi on paas.
Eesti rahvuskala on räim.
Eesti Vabariigi riigihümn on "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". See võeti ametlikult kasutusele pärast Eesti Vabadussõda lõppu 1920. aastal. Laulu esmaesitus toimus 1869. aastal Tartus I üldlaulupidu. Laulu viisi autor on Fredrik Pacius ja eestikeelsete sõnade autor Johann Voldemar Jannsen.
<gallery>
Pilt:Bachelor's button, Basket flower, Boutonniere flower, Cornflower - 3.jpg|Rukkilill, Eesti rahvuslill.
Pilt:Coat of arms of Estonia.svg|Suur riigivapp.
Pilt:Estonia 1kr lira.jpg|Eesti ühekroonine münt (1933)
Pilt:Pikk Hermann ja sinimustvalge.JPG|Pikk Hermann ja sinimustvalge Eesti lipp
</gallery>

Rahvastik


Eesti 2011. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel elas Eestis 2011. aasta lõpus püsivalt 1 294 236 inimest. 1. jaanuaril 2012 elas Eestis arvestuslikult 1 316 500 inimest ja 1. jaanuaril 2011 1 320 976 inimest. 1. jaanuaril 2010 oli Eesti elanikke 1 322 845 (rännet arvestamata 1 340 127 inimest). 1. jaanuaril 2008 olid samad näitajad 1 325 408 ja 1 340 935 .
Eesti põlisrahvus on eestlased, kes moodustavad 68,7% elanikest. Suurim vähemusgrupp on venelased, kes moodustavad 24,8% elanikest.
Eesti elanike arv vähenes aeglaselt negatiivse loomulik iive ja väljarände tõttu. 2010. aastal immigreerus Eestisse 2810, Eestist lahkus aga 5294 inimest, seega ületas väljaränne sisserännet 2484 inimese võrra. 2009. aastal oli väljarände ülekaal kolm korda väiksem — 774 inimest. Loomulik iive kasvas 2011. aastani ning oli −0,13% (2007) ja −0,045% (2008). Aastal 2010 muutus see esimest korda viimase 20 aasta jooksul positiivseks, kuid jäi taas negatiivseks 2011. aastal. Eesti venelased iive on eestlaste omast veelgi madalam, seega kasvab aja jooksul eestlaste osatähtsus.
Paljudel Eesti elanikel ei ole rahvastikuregistris kirjas tegelik elukoht. Peamiselt puudutab see maapiirkonnast suurtesse linnadesse viimase kümne aasta jooksul elama asunuid. Näiteks Tallinnas arvatakse elavat mitukümmend tuhat inimest, kelle ametlik elukoht on kusagil mujal.
2008. aasta 20. juulil oli Eestis 47 Eesti linnad, 10 Eesti alevite loend, 177 Eesti alevike loend ja 4437 Eesti külade loend.

Keel


Riigikeel on eesti keel. Eesti keele oskajate osatähtsus oli aastaks 2000 rahvastikus tõusnud 80,4%-ni, eesti keele oskajate üldarv oli 1 102 133. Suurenemine on saavutatud tänu sellele, et mitte-eestlaste seas on eesti keele oskus rohkem kui kahekordistunud.
Lõuna-Eestis räägitakse võru keelt, mida vahel peetakse eesti keele murdeks, vahel eraldiseisvaks keeleks. Murdekõnelejate arvu kohta täpsed andmed puuduvad, hinnanguliselt elab Eestis võrokesi 70 000 ja setosid 10 000; ülejäänud murrete ja kohalike keelte kõnelejaid on vähem.
Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel ja mõnes teises linnas on ülekaalus vene keele kõnelejad.
2009. aastal Eurostati poolt läbiviidud uuringu järgi valdab Eesti elanikest enda arvates inglise keelt väga hästi 28 protsenti, kuuludes selle näitaja poolest ELi paremate hulka.

Riigikaitse


Pilt:L-39 Albatros estonian.jpg]]
Eesti kaitsejõud põhinevad Eesti Kaitsevägi, mis koosneb Eesti maavägi, Eesti Merevägi ja Eesti Õhuvägi, ning vabatahtlikul sõjaväelisel ühendusel Kaitseliit. Kaitsejõudude tööd juhib ja planeerib Kaitseväe Peastaap.
Kaitseväe Peastaap peamine ülesanne on tagada kaitsejõude valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega ning planeerib ja teostab Eestis operatsioone kõiki väeliike kaasates.
Kaitseväe ülesandeks rahuajal on õhuruumi ja territoriaalveed järelevalve ja kontroll, pideva kaitsevalmiduse tagamine, ajateenijate väljaõpetamine ja reservvägede ettevalmistamine, üksuste ettevalmistamine ja Eesti osalus rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides ning tsiviilvõimude abistamine loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede ja kriisisituatsioonide likvideerimisel.
Ajateenistus Eestis on kohustuslik 18–28-aastastele meestele. Kutsealuste teenimisaeg on kaheksa kuni üheteistkümne kuu pikkune olenevalt väeliigist.
Pärast Eesti ühinemist NATOga 2004. aastal kuulub Eesti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ning organisatsiooni põhikirja artikli 5 alusel on Eesti kaitsepoliitika aluseks organisatsiooni liikmesriikide kollektiivse kaitse põhimõte.

Majandus


Pilt:Eurozone.svgsse kuuluvad riigid Austria, Belgia, Eesti, Holland, Hispaania, Iirimaa, Itaalia Kreeka, Küpros, Luksemburg, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia ja Soome on kaardil märgitud tumesinisega ja euro ühepoolselt kasutusele võtnud riigid Andorra, Montenegro ja Kosovo helesinisega.]]
Eesti on kõrge sissetulekuga turumajanduslik riik. Eesti tähtsaimad kaubanduspartnerid on Soome, Rootsi ja Saksamaa. 13. novembril 1999 liitus Eesti Maailma Kaubandusorganisatsiooniga. Rahvuslik valuuta Eesti kroon oli seotud euroga. Alates 1. jaanuarist 2011 on kasutusel euro.
2007. aastal toodeti 11,46 miljardit kWh elektrienergiat. 2008. aastal eksporditi 2,31 miljardit kWh elektrienergiat. Maailmas ainulaadsena põhineb Eesti energeetika põlevkivil. 2009. aastal kaevandati Eestis 12 604,9 tuhat tonni põlevkivi.
Eesti keskmine brutopalk oli 2008. aasta neljandas kvartalis 13 117 krooni.(838,33 EUR)
2008. aasta teises kvartalis tõusis tarbijahinnaindeks võrreldes 2007. aasta teise kvartaliga 11,4% (kaupade hinnad 10,6%, sealhulgas toidukaubad 15,8% ja tööstuskaubad 6,5%, teenuste hinnad 12,9%; kõige rohkem toidu, eluasemekulutuste ja mootorikütuse hindade arvel) ja võrreldes 2008. aasta esimese kvartaliga 2,2% (üle poole langes toidu ja mootorikütuse arvele).
2011. aasta aprilli alguses oli töötus 10,1%.

Eksport


Eesti suurimad ekspordiartiklid on
masinad ja seadmed (29%)
puit ja paber (13%)
metallid (10%)
toidukaubad (8%)
tekstiilid (5%)
keemiatooted
Eesti tähtsaimad ekspordipartnerid on Soome 18,57%, Rootsi 12,52%, Läti 9,51%, Venemaa 9,33%, Saksamaa 6,09%, Leedu 4,76%, Ameerika Ühendriigid 4,26% (2009).

Import


Eesti suurimad impordiartiklid on
masinad ja seadmed (35%)
tekstiilid (19%)
mineraalsed kütused (19%)
keemiatooted (9%)
toidukaubad (6%)
Eesti tähtsaimad impordipartnerid on Soome 14,52%, Leedu 10,84%, Läti 10,47%, Saksamaa 10,33%, Venemaa 8,59%, Rootsi 8,34%, Poola 5,63% (2009).
:Vaata ka ''Eesti maksusüsteem'', ''Eesti rahapoliitika'', ''Eesti Vabariigi rahareform aastal 1928'', ''Eesti Vabariigi rahareform aastal 1992'', ''Eesti Vabariigi rahareform aastal 2011''

Ajalugu

Esiajalugu


Pilt:StoneCistGraves.jpg
Esimesed inimesed liikusid Eestisse kagu poolt. Arheoloogilistel andmetel jõudsid nad Eestisse pärast Weichseli jäätumine lõppu umbes 11 000 aasta eest, sellest ajast on teada Pulli asulakoht Pärnu lähedalt. Veidi hilisem on Kunda Lammasmägi olnud asulapaik, mille järgi varaseimat inimasustust on nimetatud Kunda kultuuriks. Umbes samasse aega paigutatakse ka Reiu asulakoht.
Eestlased on Euroopa rahvaste seas üks kõige kauem oma praegusel asualal elanud rahvaid. Eestlaste esivanemaid seostatakse kammkeraamikakultuuriga, mille kandjad elasid Eesti alal juba üle 5000 aasta tagasi. Sel ajal tõusis teiste majandusharude seas esikohale põllundus. Põlde hariti kaheväljasüsteemi järgi. Nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid eestlased algselt majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine.
400–800 eKr langes Saaremaale Asva linnusasula lähedale meteoriit ja tekkis Kaali kraater.

Muinas-Eesti


Pilt:KumnaHoardArtfs.jpg
1. aastatuhande lõpus koosnes Eesti arvukatest kihelkond, mille ühendamisel moodustusid Maakond. Kihelkondade vanemad käisid ühistel nõupidamistel Raikkülas.
Viikingid 8.–11. sajandini iseloomustavad laienenud sõjalised kokkupõrked. Põhiliseks eestlaste vaenlaseks jäi Venemaa. 1030. aasta paiku vallutas Vene suurvürst Jaroslav Tark Kagu-Eesti ning rajas eestlaste Tartu linnuse kohale Jurjevi linnuse ning asula. 1054 püüdis tema poeg Izjaslav allutada ka Kesk- ja Põhja-Eestit, mis tal osaliselt õnnestus. 1061. aastal aga said venelased lüüa, eestlased vallutasid tagasi Tartu ning venelased aeti kogu Kagu-Eestist välja.
Eestlased olid tegevad ka merenduses. Skandinaavia saagad pajatavad eestlaste kontaktidest viikingid Rootsist, Taanist, Norrast ja Islandilt. Erinevalt Lääne-Euroopast ei suutnud Skandinaavia viikingid Eestis kanda kinnitada. Rootsi kuninga Ingvari sõjavägi sai Eestis lüüa ja ta ise tapeti. Saarlased sõitsid oma laevastikuga Peipsile ning Pihkva lähedal purustati vürst Izjaslavi Novgorodi maakaitsevägi. Suurima ulatuse saavutas eestlaste merendus 12. sajandil. 1187. aastal Rootsi tollase pealinna Sigtuna maha põletajad olid tõenäoliselt eestlased.
Aastaks 1200 oli Eesti ühiskond kihistunud ning nii võim kui ka maa ja tootmisvahendid olid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte. Koos Läänemere idakalda teiste rahvastega olid eestlased 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa rahvaid, mis ei olnud ristiusustatud.
Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganlus vastu. Alates 1208. aastast hakkasid ristisõdijad koos nende alistatud liivlaste ja latgalitega tegema sõjaretki Eestisse, esialgu Ugandi ja Sakala maakondadesse. Eestlased osutasid ägedat vastupanu ja rüüstasid ka ristisõdijate, liivlaste ja latgalite ala. Pärast 1212–1215 kehtinud Turaida vaherahu, mille tulemusena pidid Sakala ja Ugandi ristiusku tunnistama, alustasid ristisõdijad uusi rünnakuid. 1217. aastal peetud Madisepäeva lahingu järel langes Eesti järk-järgult võõrvallutajate kätte. Võitlusse sekkusid ka vene vürstide väed, kes kohati tegutsesid eestlaste liitlastena, samas aga Eestit ka omal käel rüüstates. 1219. aastal Lindanise lahing taanlased. 1222. aasta alguses oli kogu Mandri-Eesti ristisõdijate kontrolli all.
1222. aastal alustasid eestlased ülestõusu. Peagi langesid kõik olulisemad linnused peale Lindanisa eestlaste kätte. Ristisõdijad kogusid end siiski ruttu ja vallutasid kaotatud ala tagasi. 1224. aastal peetud Tartu lahing (1224) kontrollisid ristisõdijad jälle Mandri-Eestit. 1227. aastal ristiusustati ka Saaremaa.
13. sajandi alguseks oli praegusel Eesti alal mitukümmend kihelkonda. Nende põhjal moodustati ligikaudu kaks korda suurem arv kirikukihelkondi.

Vana-Liivimaa


Pilt:Castlekuressaare.JPG linnus Saaremaal.]]
Pärast Eesti ristiusustamist moodustati Saaremaast ja Läänemaast Saare-Lääne piiskopkond ning Ugandist ja sellest põhja poole jäänud kihelkondadest Tartu piiskopkond. Järvamaa, Sakala ning osad Läänemaast ja Saaremaast kuulusid esialgu Mõõgavendade ordule ja hiljem Liivi ordule. Taani alluvusse jäänud Harjumaal, Revalas ning Virumaal moodustati 1271. aastal Eestimaa hertsogkond.
13. sajandil korraldati Saaremaal mitu ülestõusu ebasobivate lepingutingimuste vastu. Suurem eestlaste mäss, Jüriöö ülestõus, algas 1343. aastal, mis küll mõne aastaga maha suruti. 1346. aastal müüs Taani veidi enam kui kolme tonni hõbeda eest Saksa ordule Põhja-Eesti.
16. sajandil keelati talupoegadel relva kandmine, see oli aga tol ajal vaba mehe tunnus.
Riia kaudu 1520. aastate algul levima hakanud reformatsioon suurendas Eestis sisevastuolusid. Tallinnas ja Tartus toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Reformatsioon nõudis rahvakeelset jumalateenistust ja andis sellega tõuke eestikeelsete raamatute avaldamiseks.
1558. aastal algas Liivi sõda. 2. augustil 1560 peetud Härgmäe lahingus purustasid Moskva tsaaririik väed Liivi ordu väed ning ordu lakkas sõjalise jõuna eksisteerimast. 1562. aastal alistus Liivi ordu Poola kuningriik, Põhja-Eesti oli läinud Rootsi ja Lääne-Eesti Taani võimu alla, Ida-Eesti oli aga Moskva kontrolli all. Liivi sõjas osalesid ka eestlased. 1560. aastal piirasid talupojad Koluvere piiskopilinnust (1560. aasta talurahva ülestõus). Sõja teisel poolel mängis lahingutes tähtsat osa Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Liivi sõda lõppes 1583. aastal.

Rootsi kuningriik


Liivi sõja tulemusena jagati Eesti Rootsi, Poola, Taani ja Venemaa vahel. Ajapikku allutas Rootsi endale ka Poola ja Taani valdused Eestis. Rootsi ajal edenes oluliselt hariduselu. Kuningas Gustav II Adolfi ajal rajati Eestisse Tartu Ülikooli ning mitu gümnaasiumit. Sajandi lõpus tegutses talurahva harimise alal edukalt Bengt Gottfried Forselius.
Pilt:Victory at Narva.jpgus]]
Rootsi võimu ajal suutsid aadlikud läbi suruda talupoegade sunnismaisuse, millega algas pärisorjus. Karl XI ajal toimunud suure mõisamaade reduktsiooniga sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas. Samas piirati ka Liivimaa rüütelkonna tegevusvabadust. Paraku takistas neid arenguid näljahäda 1695–1697 ning Karl XI surm, lõplikult aga Põhjasõda.

Venemaa


1700–1721 kestnud Põhjasõda tulemusena läks Eesti Moskva tsaaririik koosseisu. Olulist osa mängis Harku mõisas 28. septembril 1710 sõlmitud leping, millega Eestimaa rüütelkond kui kohalik aadliomavalitsus vandus truudust Vene keisrile tingimusel, et säilivad aadli ja linnade endised privileegid, säilib luteri usk ning saksa keel asjaajamiskeelena. See rajas Balti erikord ja muutis Eesti Vene tsaaririigi omanäoliseks laialdase omavalitsusega piirkonnaks.
Pilt:A. H. Tammsaare museum in Vargamäe 2007.JPG
1816. ja 1819. aastal kehtestati Eestis Eestimaa talurahvaseadused, millega senine pärisori talupoeg tunnistati isiklikult vabaks. Talumaa jäi siiski mõisniku omandiks. Et talupoegadel ei olnud liikumisvabadust ega võimalust elukutset valida, pidid nad leppima mõisniku määratud teorendiga. Mõisamajanduse vajaduste ja talurahva vastupanu survel koostati mõisnike maapäevadel uued talurahvaseadused, mis kinnitati Liivimaal 1849, Eestimaal 1856 ja Saaremaal 1865. Need soodustasid talude päriseksostmist. Teoorjuse keelamisega 1868. aastal läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis 50% talumaast, osa talusid jäi rendile. Täisperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem rühm.
Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, industrialiseerimine, linnastumine ja rahvusluse levik. 19. sajandi keskel algas eestlaste Ärkamisaeg, mis kulges üldjoontes sarnaselt teiste Euroopa väikerahvastega. Eesti rahva ärkamisele panid teadliku aluse kõrghariduse saanud Kristian Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eesti rahvusideoloogia alusepanija Jakob Hurt kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Liikumise radikaalset suunda juhtis Carl Robert Jakobson, kes sõnastas Eesti rahvuslaste majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi. 20. sajandi alguses kujunesid välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, sealhulgas Jaan Tõnissoni juhitud rahvuslased ja Konstantin Pätsi juhitud tsentralistid.

Iseseisvus


Pilt:Declaration of Estonian independence in Pärnu.jpg
1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda mobiliseeriti Vene poolel umbes 100 000 eestlast. Pärast 1917. aasta Märtsirevolutsiooni sai võimalikuks Eesti rahvusväeosade moodustamine. 23. veebruaril 1918 Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas kuulutas Eestimaa Päästekomitee välja Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Praegu tähistatakse iga aasta 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva.
Ajutiselt oli Eesti 1918. aastal Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918), seejärel ründasid Eestit Vene NFSV väed ja algas Eesti Vabadussõda. Bolševikud lootsid maailmarevolutsiooni kohesele puhkemisele.
Pilt:VapsMovement.jpg kõnelemas, 1933.]]
Pärast Punaarmee kaotusi 1919. aastal Narva lahing (1919), Paju lahing ja Krivasoo lahingutes tunnustas Venemaa Tartu rahuga 2. veebruaril 1920 Eesti iseseisvust, ühtlasi määrati kindlaks Eesti ja Venemaa piir. Peagi tunnustasid Eestit kui iseseisvat riiki kõik tolleaegsed maailma riigid. Eesti võeti vastu Rahvasteliitu.
Senine suurpõllumajandus likvideeriti 1919. aasta maareformiga. Riik asutas arvukalt väikepõllupidamisi. Eestile mittevajalikud suurtööstusettevõtted suleti. 1930. aastaiks muutusid Eesti tähtsaimaks väljaveokaubaks põllumajandussaadused, nagu peekon, piimasaadused, munad, riigi poolt soodustati põlevkivi ja selle saaduste, sealhulgas bensiini tootmist ja eksporti.
1920. aastal Asutav Kogu poolt vastuvõetud põhiseaduse alusel oli Eesti ilma riigipeata ja Riigikogust sõltuva valitsusega riik. See põhjustas poliitilise ebastabiilsuse ja sagedased valitsuskriisid. Suurimaks ohuks iseseisvusele olid Nõukogude Liidu poolt toetatud Eestimaa Kommunistlik Partei, kes püüdsid 1924. aastal 1. detsembri riigipöördekatse. Tallinnas, Nõmmel, raudteedel ja piiri ääres kehtis pidevalt kaitseseisukord.
1930ndate algul saavutas mõju Eesti Vabadussõjalaste Liit liikumine. Liikumine suleti esimest korda 1933. aastal Jaan Tõnissoni valitsuse ja 1934. aastal Konstantin Pätsi poolt. 1934 korraldasid Konstantin Päts ja Johan Laidoner riigipööre, kogu riigis kehtestati kaitseseisukord ja algas vaikiv ajastu. Moodustati kutsealaseid omavalitsusi. 1938. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus (1938).

Teine maailmasõda


, ''Sõjategevus Eestis (1944)'', ''Nõukogude okupatsioon Eestis''
Pilt:Metsavennad 1941. a.-l.jpg
Teine maailmasõda algul 1939 jäi Eesti erapooletuks. Sama aasta 28. septembril sõlmiti Nõukogude Liiduga, kuna viimane oli ähvardanud keeldumise korral jõu kasutamisega, Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mis tõi Nõukogude väed Eestisse. 17. juunil 1940 okupeerisid Nõukogude väed Eesti. Seejärel kuulutasid kommunistid Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks.
Järgnes Eesti riikluse kavakindel hävitamine. Toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted riigistati, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama. 14. juunil 1941 viidi läbi juuniküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.
Pilt:Tallinn defence1941.jpg augustis 1941.]]
See kõik suurendas eestlaste meelepaha Nõukogude võimu vastu. Kui 22. juunil 1941 puhkes sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, hoogustus Metsavennad tegevus. Esimeste kokkupõrgetega Eesti partisanide ja Punaarmee üksuste vahel algas Suvesõda. Kui Saksa väed jõudsid Eesti aladele, võeti neid vastu kui vabastajaid, kuna valdav enamik eestlastest nägid sakslastes vabastajaid bolševistlikust hirmuvalitsusest.
Pilt:Bundesarchiv Bild 101I-664-6758-33A, Russland, Panzer VI (Tiger I), Soldaten im Schnee.jpg.]]
Pärast Suvesõja võitu astusid paljud eestlased 1941–1944 vabatahtlikena Wehrmacht ja Relva-SS-i. Paljud neist tahtsid isiklikult bolševikele kätte maksta hukatud või Siberisse küüditatud lähedaste eest. Seda võimendas Saksa poliitika, mis toonitas, et Eesti iseseisvuse taastamine on tulevikus võimalik, kui Eesti ja eestlased annavad piisava panuse võitluses bolševismi vastu.
Pärast Nõukogude vägede uut Narva lahing (1944) jaanuaris 1944 algas massiline eestlaste astumine Relva-SS-i. Hjalmar Mäe kuulutas välja mobilisatsiooni ning Jüri Uluots pöördus rahva poole kutsega kaitsta kodumaad, kuna oli näha, et sõjaõnn pöördub Nõukogude Liidu kasuks. Eesti Leegionist moodustati 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis.
Jaanuarist juulini peeti ägedaid lahinguid Narva lahing (1944) ja Auvere lahing. Sinimägede lahingus, mis kujunes Eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suutsid 20. Eesti diviis, teiste Euroopa maade vabatahtlikud ja Wehrmachti väeosad Punaarmee pealetungi peatada.
Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. Umbes 100 000 eestlast jõudsid sõjapõgenikena Rootsi ja Saksamaale. Hiljem sealt edasi USAsse, Kanadasse ja mujale emigreerununa panid nad aluse väliseestlaste elujõulisele kogukonnale.
18. septembril pandi Tallinnas kokku Otto Tiefi valitsus, mis ei suutnud pidurdada Punaarmee edasitungi. 1944. aasta lõpus kontrollis Punaarmee kogu Eestit.

Nõukogude okupatsioon


, ''Eesti NSV''
Pilt:SovietPrisonDoorsTallinn.JPG
Taasvallutatud Eestis kehtestati uuesti nõukogude võim. Siiski jätkasid paljud metsavennad võitlust metsades. Nõukogude võim võitles metsavendade vastu nende peamiste toetajate, talupoegkonna küüditamistega. 25.-29. märtsil 1949 toimus teine massiline küüditamine – märtsiküüditamine, mille käigus saatsid Nõukogude okupatsioonivõimud Eestist loomavagunites Venemaale – Krasnojarski kraisse, Novosibirski, Tomski, Omski ja Irkutski oblastisse nn. eriasumisele üle 22 000 inimese. Küüditamisnimekirjadesse kokku oli aga kantud kuni 30 000 inimest. Küüditamisele järgnes sundkollektiviseerimine, millega kaotati talud kui majandusüksused. Põhiliselt Tallinnasse ja Ida-Virumaale rajati suurtööstusi, mille tööjõud toodi sisse Venemaalt. Vene keel hakkas omandama järjest tähtsamat rolli. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus, mille silmapaistvaimaks tulemuseks oli ilmselt 40 kiri 1980. aastal.

Iseseisvuse taastamine


1987. aasta kevadel elavnes Eestis vastupanuliikumine, algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon. 23. augustil 1989 moodustati "Balti kett". 1990. aasta alguses taastati Eesti Kaitseliit. 20. augustil 1991 tunnistas ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest Eesti riiklikku iseseisvust. 17. septembril 1991 võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. Juunis 1992 Eesti Vabariigi rahareform aastal 1992 tunnistati rubla Eestis kehtetuks ja uuesti võeti kasutusele Eesti kroon. Samal aastal võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus (1992). 1994. aastal viis Venemaa enamiku okupatsioonivägesid Eestist välja, jättes need siiski Petserimaale ja Viru Ingerisse. Samuti ei viidud välja tsiviilkoloniste.

Tänapäev


Pilt:Tallinn Bronze Soldier - Protests - 26 April 2007 day - 017.jpg 2007.]]
1996. aastal kuulutas president Lennart Meri välja Eesti arvutistamise ehk "tiigrihüppe" programmi. 2003. aastal puhkenud Iraagi sõda osalesid ka Eesti rahuvalvajate üksused.
2004. aastal võeti Eesti NATO ja Euroopa Liit koosseisu. Samal aastal puhkes skandaal, kui võimud otsustasid Lihulast salaja teisaldada mälestusmärgi Teises maailmasõjas Punaarmee vastu võidelnud eestlastele.
2005. aastal nurjus Venemaa vastuseisu tõttu Eesti ja Venemaa vahelise piirilepingu sõlmimine. Venemaa välisministeerium teatas, et ei pea võimalikuks algatada Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimist riigiduumas. Vene poolt ärritas viitamine Nõukogude okupatsioon Eestis ja Tartu rahu. Venemaa on teatanud, et võtab tagasi allkirja ning soovib algatada Eestiga uued läbirääkimised.
Eesti on teatanud, et vajadust uuteks piiriläbirääkimisteks pole ning et lisaklauslid ei sisalda mingeid territoriaalseid nõudmisi.
2006. aastal valiti Eesti presidendiks Toomas Hendrik Ilves. Aprillis 2007 korraldasid Eesti venelased pronkssõduri teisaldamise tõttu Pronksiööd, pinged jõudsid riikidevahelisele tasandile. 2008. aasta alguses peatus ülemaailmse surutise tõttu Eesti majanduskasv ning algas majanduskriis.
1. jaanuaril 2011 sai Eestist eurotsooni liige, Eestis tuli käibele euro.

Kultuur


Pilt:XXV laulupidu (3).jpg esimese kontserdi algust.]]
Eesti kultuur ühendab traditsioonilist pärandit Põhjamaade ja Euroopa kultuurivooluga. Ajaloo jooksul on kultuurilisi mõjusid siia levinud igast suunast. Eestit on sageli vaadeldud kui Lääne ääreala Ida vastas. Seda väljendab muu hulgas eriline ühendus Protestantism ja õigeusu kiriku vahel.
Praeguseni säilinud traditsioonide hulgas on käimine saunas. Paljud eestlased on hingeliselt seotud maakohtade ja loodusega, linnastumine on alanud üsna hiljuti.
Eestlaste tähtsamad etnilised allrühmad on võrukesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setud, kes on siiani alal hoidnud oma põliseid traditsioone. Eesti territooriumi ja eesti kultuuriga on seotud ka baltisakslased, setude, rannarootslased ja vene vanausulised kultuur.

Kirjandus


Vanimateks kirjalikeks allikateks, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad. Esimene säilinud eestikeelne raamat, Wanradti ja Koelli katekismus, trükiti 1535. aastal, Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks.
Ärkamisaeg alguses koostas Friedrich Reinhold Kreutzwald Eesti rahvuseepose "Kalevipoeg (eepos)", toetudes sealjuures teiste estofiilide, Õpetatud Eesti Seltsi liikmete (sealhulgas Friedrich Robert Faehlmanni ja Georg Julius von Schultzi) tööle, eesti rahvalauludele ning Garlieb Merkeli ja James Macphersoni proosapoeemidele.
Pärast Eesti Vabariigi loomist arenes rahvuslik kirjandus kiiresti. Kõrgelt hinnatud proosateoseid lõid August Gailit, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare ja teised. Pärast Teine maailmasõda tegutsesid paguluses kirjanikud, nagu Karl Ristikivi ja Arved Viirlaid. Uuema aja kirjanikest on tuntuimad Jaan Kross ja Andrus Kivirähk.

Sport


Pilt:Priit Narusk at Tour de Ski.jpg on üks populaarsemaid spordialasid Eestis. Pildil Priit Narusk Tour de Ski'l Prahas 2007. aastal]]
, ''Eesti sportlaste loend''

Vaata ka


Eesti jäähokikoondis
Eesti jalgpallikoondis
Eesti jalgpallikoondislaste loend
Eesti naiste jalgpallikoondis
Eesti võrkpallikoondis
Eesti olümpiamängudel
Eesti olümpiavõitjad
Eestlaste olümpiamedalivõidud
Aasta sportlane
Eesti jalgpalliklubide loend
Eesti korvpalliklubide loend
Jalgpall Eestis
Eesti meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses

Teised Eestist


2009. aastal toodeti Eestis Eurostati poolt läbiviidud uuringute kohaselt oluliselt väiksem kogus olmejäätmeid kui ELi liikmesriikides keskmiselt (513 kg olmejäätmeid inimese kohta).
2010. aastal Ameerika Ühendriikide ajakirja Newsweek poolt maailma riikide majanduse, hariduse, tervise, elukvaliteedi ja poliitilise olukorra alusel koostatud edetabelis asetus Eesti 32. kohale
2010. aastal avaldatud ÜRO inimarengu aruandes tõusis Eesti väga kõrge inimarenguga riigiks, paiknedes 169 riigi hulgas 34. kohal, võrreldes 2009. aasta 40. kohaga, millega Eesti oli kõrge inimarenguga riikide eesotsas.
2010. aastal Keskkonnaministeeriumi poolt tehtud kokkuvõttel meie loodusrikkusest selgus, et "Looduse poolest kuulub Eesti Euroopa rikkamate hulka"
2010. aastal antud intervjuus ETV-le nentis Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis Michael C. Polt, et "mõnikord on raske mõista, miks eestlastel pole soovi tunnustada kõike seda head, mida nad on saavutanud".
2010. aastal Briti telekanali BBC poolt korraldatud uuringul andmetel viidati Eestile kui maailma ''kõige uskmatumale'' riigile, Eestis nimetas religiooni enda jaoks oluliseks 16 protsenti inimestest.
2011. aastal oli Eesti esimene varem Nõukogude Liitu kuulunud riik, kes läks üle Euroopa Liit ühisrahale eurole. Eestis kehtib alates 1. jaanuarist 2011 euro.
2011. aastal, The Moscow Times, Anders Åslund: "Kõikidest postkommunistlikest riikidest on reformide läbiviimises kõige edukamaks osutunud väike Eesti"
2011. aastal avaldatud Freedom House uuringu kohaselt on Eesti internetivabaduselt maailmas esimesel kohal
2011. aastal toimunud maailma parimate e-lahenduste konkursil World Summit Award (WSA) võitis Eesti e-aruandluskeskkond maailma parima e-lahenduse tiitli e-valitsuse kategoorias.
2011. aastal, Euroopa finantskriisi ajal avaldas Suurbritannia majandusajakiri Economist, Brüsselis paikneva mõttekoja Lissaboni Nõukogu uuringu alusel artikkli Eestist "ei pea olema suur, et jõuda tippu"
2012. aastal Lastekaitseorganisatsiooni Save the Childreni poolt koostanud uuringu kohaselt on Eesti emade heaolu indeksi kohaselt 10. kohal maailmas.

Vaata ka


<div style="float:left; width:50%;">
Eesti eksiilvalitsus
Eesti Eurovisiooni lauluvõistlusel
Eesti filosoofia
Eesti haldusjaotus
Eesti järved
Eesti kaitsevägi
Eesti keel
Eesti kloostrid
Eesti kodakondsus
Eesti kunst
Eesti linnad
Eesti loodus
Eesti loomastik
Eesti meediasüsteem
Eesti metsasus
Eesti NSV
Eesti piir
Eesti planeerimissüsteem
Eesti regionaalarengu strateegia
Eesti regionaalpoliitika
Eesti riigiametid
Eesti riiklik e-tervise projekt
Eesti rootsikeelsed kohanimed
Eesti saared
</div>
<div style="float:right; width:50%;">
Eesti saja-aastased
Eesti saksakeelsed kohanimed
Eesti taimestik
Eesti teenetemärgid
Eesti trükitoodangu statistika
Eesti tähestik
Eesti Töörahva Kommuun
Eesti Vabariigi ministeeriumid
Eesti Vabariigi põhiseadus
Eesti valitsejad
Eesti venekeelsed kohanimed
Eesti õigeusu koguduste loend
Eestimaa Kommunistlik Partei (NLKP)
Eesti venelased
Holokaust Eestis
Maavald
Nõukogude Eesti
Nõukogude okupatsioon Eestis
Raudteetransport Eestis
Televisioon Eestis
Üleminekuperiood (1990–1992)
Organiseeritud kuritegevus Eestis
</div>

Viited

Välislingid


http://www.eesti.ee/est/ Eesti riigiportaal
http://www.estonica.org/et/ Estonica — esseistlik teabekogu Eestist
http://www.eesti90.ee Eesti Vabariik 90
http://www.sodur.com/eesti-riigikaitse.html Eesti riigikaitse
Kategooria:Eesti
Kategooria:Euroopa maad
ace:Èstonia
kbd:Эстониэ
af:Estland
als:Estland
am:ኤስቶኒያ
ang:Estland
ar:إستونيا
an:Estonia
arc:ܐܣܛܘܢܝܐ
roa-rup:Estonia
frp:Èstonie
ast:Estonia
gn:Etoña
az:Estoniya
id:Estonia
ms:Estonia
bm:Estonia
bn:ইস্তোনিয়া
zh-min-nan:Eesti
jv:Estonia
su:Éstonia
ba:Эстония
be:Эстонія
be-x-old:Эстонія
bcl:Estonya
bi:Estonia
bar:Estland
bo:ཨིསུ་ཊོ་ནིཡ།
bs:Estonija
br:Estonia
bg:Естония
ca:Estònia
ceb:Estonia
cv:Эстони
cs:Estonsko
co:Estonia
cy:Estonia
da:Estland
pdc:Eschdooni
de:Estland
nv:Ééstii Bikéyah
dsb:Estniska
na:Etoniya
dz:ཨིསི་ཊོ་ནི་ཡ།
el:Εσθονία
eml:Estògna
en:Estonia
myv:Эстэнь Мастор
es:Estonia
eo:Estonio
ext:Estónia
eu:Estonia
ee:Estonia
fa:استونی
hif:Estonia
fo:Estland
fr:Estonie
fy:Estlân
ff:Estoniya
fur:Estonie
ga:An Eastóin
gv:Yn Estaan
gag:Estoniya
gd:Eastòinia
gl:Estonia - Eesti
gu:ઈસ્ટોનિયા
hak:Oi-sâ-nì-â
xal:Эстдин Орн
ko:에스토니아
haw:ʻEsetonia
hy:Էստոնիա
hi:एस्टोनिया
hsb:Estiska
hr:Estonija
io:Estonia
ilo:Estonia
bpy:এস্তোনিয়া
ia:Estonia
ie:Estonia
os:Эстони
zu:I-Estoniya
is:Eistland
it:Estonia
he:אסטוניה
kl:Estlandi
kn:ಎಸ್ಟೊನಿಯ
pa:ਏਸਟੋਨੀਆ
pam:Estonia
ka:ესტონეთი
csb:Estóńskô
kk:Эстония
kw:Estoni
rw:Esitoniya
ky:Эстония
mrj:Эстони
sw:Estonia
kv:Эстония
kg:Estonia
ht:Estoni
ku:Estonya
lad:Estonia
la:Estonia
ltg:Igauneja
lv:Igaunija
lb:Estland
lt:Estija
lij:Estònia
li:Esland
ln:Estonia
jbo:estis
lmo:Estonia
hu:Észtország
mk:Естонија
mg:Estonia
ml:എസ്റ്റോണിയ
krc:Эстония
mt:Estonja
mi:Etonia
mr:एस्टोनिया
xmf:ესტონეთი
arz:استونيا
koi:Эстму
mdf:Эсти мастор
mn:Эстон
my:အက်စတိုးနီးယားနိုင်ငံ
nah:Estonia
nl:Estland
nds-nl:Estlaand
ne:इस्टोनिया
ja:エストニア
ce:Эстони
frr:Estlönj
pih:Estonya
no:Estland
nn:Estland
nrm:Estonnie
nov:Estonia
oc:Estònia
mhr:Эстоний
or:ଏଷ୍ଟୋନିଆ
uz:Estoniya
pnb:اسٹونیا
pap:Estonia
ps:اېسټونيا
pms:Estònia
nds:Eestland
pl:Estonia
pnt:Εσθονία
pt:Estónia
kaa:Estoniya
crh:Estoniya
ro:Estonia
rmy:Estoniya
qu:Istunya
ru:Эстония
rue:Естонія
sah:Эстония
se:Estteeana
sa:एस्टोनिया
sc:Estònia
sco:Estonie
stq:Estlound
st:Estonia
sq:Estonia
scn:Estonia
si:එස්ටෝනියා
simple:Estonia
ss:IWestoniya
sk:Estónsko
sl:Estonija
cu:Єсть
szl:Estůńijo
so:Estoniya
ckb:ئەستۆنیا
sr:Естонија
sh:Estonija
fi:Viro
sv:Estland
tl:Estonya
ta:எசுத்தோனியா
kab:Isṭuni
roa-tara:Estonie
tt:Estoniä
te:ఎస్టోనియా
tet:Estónia
th:ประเทศเอสโตเนีย
vi:Estonia
tg:Эстония
tpi:Estonia
chr:ᎡᏍᏙᏂᏱ
ve:Estonia
tr:Estonya
tk:Estoniýa
udm:Эстония
uk:Естонія
ur:استونیا
ug:ئېستونىيە
vec:Estonia
vep:Estinma
vo:Lestiyän
fiu-vro:Eesti
zh-classical:愛沙尼亞
vls:Estland
war:Estonya
wo:Estooni
wuu:爱沙尼亚
yi:עסטלאנד
yo:Estóníà
zh-yue:愛沙尼亞
diq:Estonya
zea:Estland
bat-smg:Estėjė
zh:爱沙尼亚

Linda Eenpalu

Linda Marie Eenpalu (aastani 1935 Einbund; 20. september 1890 Raadi vald – 4. juuni 1967 Pärnu) oli eesti naisliikuminetegelane, Kaarel Eenpalu abikaasa.
Õppis 1911–1912 Tartus Jassinski kõrgemad naiskursused ajalooõpetajaks. Töötas 1913–1914 Tartu Rahvaraamatukogu Seltsis raamatukoguhoidjana ning 1919–1920 Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis ja 1920–1926 Tallinna J. Westholmi Gümnaasiumis õpetajana, aastast 1926 oli Harjumaal Arukülas Hellema talu perenaine.
Eesti Naisüliõpilaste Seltsi asutajaliige 1911. Aastast 1928 kuulus Eesti Naisliidu juhatusse, oli 1928 Tallinna Naisklubi asutaja ja esinaine, 1929–1940 Eesti Maanaiste Keskseltsi juhatuse (1932–1940 kuulus selle nõukokku) ja 1935–1938 Riigi Majandusnõukogu liige. Asutas 1936 Kodumajanduskoda ja oli aastani 1940 selle esinaine. Oli 1937 Kodumajanduskoja esindajana Rahvuskogu II koja liige ja 1938–1940 I Riiginõukogu liige (ainus naisliige).
Hellema talu perenaisena organiseeris ja korraldas toiduvalmistamise ja kodukaunistamise kursusi (näitusi) ning teeõhtuid.
Avaldanud ajakirjanduses kirjutisi naisküsimusest ning kodu osast tööarmastuse ja rahvustunde kasvatamisel.
Arreteeriti 1941, oli aastani 1956 Tomski oblastis asumisel.

Teenetemärgid


Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk, 20. veebruar 1936
Eesti Punase Risti V klassi teenetemärk, 16. veebruar 1928

Tsitaat

Välislingid


Kategooria:Rahvuskogu liikmed
Kategooria:I Riiginõukogu liikmed
Kategooria:Riigi Majandusnõukogu liikmed
Kategooria:Põllutöökoja liikmed
Kategooria:Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi kavalerid
Kategooria:Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi kavalerid
Kategooria:Sündinud 1890
Kategooria:Surnud 1967
Kategooria:Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liikmed
en:Linda Eenpalu

Eesti Humanitaarinstituut


Eesti Humanitaarinstituut (EHI) on alates 15. maist 2005 Tallinna Ülikooli koosseisus olev teaduskonna tasemel olev struktuuriüksus (Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut).
Kuni aastani 2005 oli ta eraülikool, ja sellisena on ta olnud Eesti vanim ning seni ainuke valdavalt humanitaaralast haridust andev eraülikool.
Tema ametlik asutamiskoosolek peeti 14. detsember 1988.
EHI esimesse kolleegiumi kuulusid Küllo Arjakas, Toomas Haug, Lembit Peterson, Ülar Ploom, Rein Raud, Paul-Eerik Rummo ja Mart Susi. Instituudi rajamises osales ka Einar Laigna, kes hiljem kolleegiumist lahkus.
Pärast ettevalmistustööd võeti 1989. aasta kevadel vastu esimesed üliõpilased. EHI on kasutanud õppetööks erinevaid ruume.
Aastatel 1996–2003 asus EHI Salme Kultuurikeskuse majas Salme 12, kuid osa õppetööst (teatriõpe) toimus EHI ja Vanalinna Hariduskolleegiumi ühisprojektina asutatud teatri THEATRUM ruumides Vene 14 ning üksikud õppetöö osad toimuvsid ka mujal. Alates 2003. aastast on EHI käsutuses ruumid Tallinna Pedagoogikaülikooli ruumes Narva mnt 29. Osa õppetööst toimub Ajaloo Instituut ruumes Rüütli tänavas.
Esimesena Eestis võttis EHI kasutusele aine- ja punktisüsteemi, lektüürieksamid ja keeletestid sisseastujaile, samuti keelte tasemeeksamid, mis vastavad Lääne-Euroopa nõuetele.
EHI jaotus õppetoolideks, mille juhatajad moodustavad koos administratsiooni, üliõpilaste ja Humanitaarinstituudi Sihtasutuse esindajatega kolleegiumi. Iga õppetool teostab ühte või mitut lähedalt seotud õppekava, need aga võivad omakorda jaguneda õppesuundadeks. Kokku toimus aastal 2002 EHI-s õppetöö 11 bakalaureuseõppekava, 6 magistriõppekava ja 3 doktoriõppekava alusel.
EHI aine- ja punktisüsteemi on reformitud kolm korda: 1991, kui algselt kursusepakettide süsteemilt mindi üle 200-punktilisele bakalaureuseõppe süsteemile, 1995, kui bakalaureusekraadi nõuded alandati riikliku kõrgharidusstandardi tasemele (160 punkti), ja 2001, kui alustati üleminekut uuele, 3-aastasele (120-punktisele) bakalaureuseõppele ja esimesed sellised õppekavad said Haridusministeeriumilt koolitusloa. See reform peaks hõlbustama ka EHI üliõpilaste lõpetamist, sest seoses kõrgete nõuetega on lõpetajate hulk seni olnud suhteliselt väike ning õppeaeg küllalt pikk.
Alates 1997 osaleb EHI riikliku koolitustellimuse programmis. Mitmed üliõpilased õpivad riigi poolt rahastatud õppekohtadel.

EHI juhid


EHI rektoriks on olnud Rein Raud, Mikko Lagerspetz ja Jaan Tamm (arheoloog). Aastatel 2004–2007 oli rektor (2006. aastast direktor) Tõnu Viik (filosoof).
15. mail 2005 kirjutati Tallinna Ülikooli, Ajaloo Instituudi ja EHI vahel lepingule, mille alusel viimased ühinevad Tallinna Ülikooliga. EHI ühines Tallinna Ülikooliga allakirjutamise hetkest. Pärast Tõnu Viiki on instituudi direktor olnud Hannes Palang.

Viited

Välislingid


http://www.postimees.ee/?id=58041 Pisike kool, mis jättis 20 aastaga Eesti vaimuelu jälgi täis, Postimees, 13. detsember 2008
Kategooria:Tallinna Ülikool

Eesti linnade loend

Eesti linnade loend loetleb Eesti linnad koos rahvaarvuga viimaste rahvaloenduste ning 2006. ja 2011. aasta arvestuslikel andmeil. 2012. aastal on Eestis 47 linna, neist 5 vallasisesed.
''Linnad on järjestatud vastavalt rahvaarvule, kuid klõpsates veerupäistes noolekestel saab tabeli ridu sortida ka erinevalt.''
Pilt:Tallinn-old-town.jpg]]
Pilt:Town Hall23 2008.JPG]]
Pilt:Narva old town 2009.jpg]]
Pilt:Tammiku asum 2 2008.jpg]]
Pilt:Parnu01.jpg]]
Pilt:In line for church (but not for mass).jpg]]
Pilt:Rakvere, hrad.jpg]]
Pilt:Maarduveneoigeusukirik100906.jpg]]

Endised linnad


Mustla
Nõmme
Toompea
Vana-Pärnu

Vaata ka


Eesti linnad
Eesti alevite loend
Eesti alevike loend
Eesti külade loend
Kategooria:Eesti linnad
Kategooria:Linnade loendid
Kategooria:Eesti geograafia loendid
az:Estoniya şəhərlərinin siyahısı
id:Daftar kota di Estonia
bg:Списък на градовете в Естония
ca:Llista de ciutats d'Estònia
cs:Seznam měst v Estonsku
de:Liste der Städte in Estland
el:Κατάλογος πόλεων της Εσθονίας
en:List of cities and towns in Estonia
es:Anexo:Ciudades de Estonia
eo:Listo de urboj de Estonio
fa:فهرست شهرهای استونی
fr:Villes d'Estonie
it:Lista delle città estoni
kk:Эстония қалаларының тізімі
mrj:Эстони халавлӓ
la:Index urbium Estoniae
ltg:Igaunejis mīsti
lv:Igaunijas pilsētu uzskaitījums
lt:Sąrašas:Estijos miestai
hu:Észtország városai
mk:Градови во Естонија
nl:Lijst van steden en dorpen in Estland
ja:エストニアの都市の一覧
no:Liste over byer i Estland
nn:Byar i Estland
nds:Städer in Eestland
pl:Miasta Estonii
pt:Anexo:Lista de cidades na Estónia
ro:Lista orașelor din Estonia
ru:Города Эстонии
simple:List of cities and towns in Estonia
sl:Seznam mest v Estoniji
sr:Списак градова у Естонији
sh:Popis gradova u Estoniji
fi:Luettelo Viron kaupungeista
sv:Lista över städer i Estland
vi:Danh sách thành phố Estonia
tr:Estonya'daki şehirler listesi
uk:Список міст Естонії
fiu-vro:Eesti liinaq
zh:爱沙尼亚城市列表

Eesti jõgede loend

Siin on loetletud Eesti jõgi, ojasid ja teisi vooluveekogusid (peakraavid, kraavid, kanalid) tähestiku järjekorras.

A


Aabla oja
- Aakre peakraav
- Aardla jõgi
- Aavi peakraav
- Aavoja
- Aavoja-Jägala kanal
- Adraku kraav
- Adriku oja
- Aela kraav
- Agali jõgi
- Agali kraav
- Agari kraav
- Agusalu oja
- Ahelo jõgi
- Ahijärve oja
- Ahisilla oja
- Ahja jõgi (Aarna jõgi)
- Ahjuvare oja
- Ahtama oja (Järvakandi jõgi)
- Ahtmiku peakraav
- Ahujaani oja
- Aksi oja
- Akste oja
- Ala kraav
- Alajõgi
- Ala-Kolga kraav
- Alaküla kraav
- Alamõisa oja
- Alaniidü kraav
- Alansi oja
- Alansi kraav
- Alapõdra kraav
- Alasilla oja
- Alastvere peakraav
- Alatskivi jõgi
- Albre oja
- Albri oja
- Albu peakraav
- Alekõrre oja
- Alevisaare peakraav
- Allika jõgi
- Allika oja (Lääne-Virumaa)
- Allika oja (Viljandimaa)
- Allika oja (Saaremaa)
- Allikaoja
- Allipa peakraav
- Allumäe oja
- Alopi kraav
- Alopi oja
- Altja oja
- Alttoa kraav
- Aluste peakraav
- Alva jõgi
- Ambla jõgi
- Amme jõgi
- Andrekse peakraav
- Andrese kraav
- Andresjärve kraav
- Anelema kraav
- Anepesa oja
- Angerja oja
- Angla kraav
- Angoja
- Anija oja
- Ani kraav
- Anikatsi kraav
- Anne kraav
- Anne peakraav
- Annikvere oja
- Annikvere peakraav
- Annioja
- Annoja
- Antsla jõgi
- Apametsa peakraav
- Apuparra oja
- Apna jõgi
- Arakaoja
- Aranküla peakraav
- Arapere oja
- Aravere oja
- Araveste oja (Raudoja)
- Aravete oja
- Arbavere oja
- Are jõgi
- Areda oja
- Arjadi oja
- Arju kraav
- Armioja
- Arujõgi
- Aruküla jõgi
- Aruküla peakraav (Harjumaa)
- Aruküla peakraav
- Arula oja
- Arumetsa oja
- Arumetsa peakraav
- Arumäe oja (Ida-Virumaa)
- Arumäe oja (Viljandimaa)
- Aruoja
- Aruvälja kraav
- Arvila kraav
- Aseri peakraav
- Asu kraav
- Asuka kraav
- Asuküla peakraav
- Asunduse oja
- Atla jõgi
- Atla kraav
- Atse jõgi
- Aude oja
- Audru jõgi
- Auküla peakraav
- Aula peakraav
- Austla kraav
- Auvere oja
- Avanduse peakraav
- Avaste kraav
- Avaste oja
- Ave-Martna peakraav
- Avijõgi
- Avimehe oja (Tõiva oja (alamjooksul), Korla oja (ülemjooksul))
- Avinurme oja

B


Balti SEJ juurdevoolu kanal
- Balti SEJ väljavoolu kanal
- Belka jõgi
- Biitmani oja

E


Edru peakraav
- Eenuse oja
- Eeru peakraav
- Eesti SEJ juurdevoolu kanal
- Eidapere kraav
- Einla kraav
- Eivere peakraav
- Elbu oja
- Elistvere peakraav
- Ellamaa oja
- Elmiku kraav
- Elva jõgi
- Elva oja
- Emajõgi
- Endla kraav (Jõgevamaa)
- Endla kraav (Põlvamaa)
- Endla peakraav
- Enge jõgi
- Enu oja
- Epneri oja
- Epu kraav
- Erra jõgi
- Eru kraav
- Ervu kraav
- Esna jõgi
- Evasu kraav
- Everti oja

G


Gorodenka oja (Narva)
- Gluboki peakraav

H


Haabsaare oja
- Haatsa peakraav
- Haava oja
- Haavakivi jõgi
- Haavapää oja
- Haavistu oja
- Haeska peakraav
- Haiba peakraav
- Haimre peakraav
- Hainjärve kraav
- Haki oja
- Halinga peakraav
- Haljala oja
- Hallaste kraav
- Halliku kraav
- Halliste jõgi
- Hammaste oja
- Hanila oja
- Hansimäe kraav
- Hara oja
- Hardu peakraav
- Hargla oja
- Harjava peakraav
- Harku oja
- Hatiku oja
- Hatu peakraav
- Haudemäe peakraav
- Hauginiidu oja
- Heedu kraav
- Helbi oja (Külmoja)
- Hellenurme oja
- Helme jõgi
- Hendrikhansu oja
- Hernespuu oja
- Hiiesoo peakraav
- Hiieveski kraav
- Hilba jõgi
- Hilläkeste oja
- Hindreku oja
- Hindriku oja
- Hingu oja
- Hioni oja
- Hirla kraav
- Hirmuse jõgi
- Hirmuse peakraav
- Hirve peakraav
- Hirveaia peakraav
- Holsta oja
- Holstre kraav
- Holvandi kraav
- Hooldekodu kraav
- Hulgu oja
- Hulja oja
- Humala oja
- Humalaste jõgi
- Hundi peakraav
- Hundikuristiku oja
- Hundimaa oja
- Hundioja
- Hundissaare oja
- Huntaugu kraav
- Hurda oja
- Hurmi oja
- Huudva oja
- Hõbesalu kraav
- Hänkmäe kraav
- Härjaoja
- Härjaoja peakraav
- Härjapea jõgi
- Häädemeeste jõgi
- Höbringi oja
- Hüpassaare oja
- Hürova kraav (oja)

I


Idaoja
- Iduoja
- Igavere peakraav
- Ihamaru kraav
- Ihamaru oja
- Iisaku oja (Soone oja)
- Iisaku peakraav
- Ikepera oja
- Ikla peakraav
- Illi oja
- Illimäe peakraav
- Illise oja
- Ilmandu jõgi
- Ilmaste peakraav
- Ilmatsalu jõgi
- Ilusa oja
- Imastu oja
- Imatu oja
- Immaste oja
- Imsi oja
- Imukvere jõgi
- Imukvere oja
- Inga oja
- Ingliste oja
- Irase peakraav
- Iskna jõgi

J


Jaama jõgi (Struuga jõgi)
- Jaama oja
- Jaanigu kraav
- Jaanuste oja
- Jakobi kraav
- Jakobi oja
- Jalametsa kraav
- Jalase peakraav
- Jalaste kraav
- Jamsu kraav
- Jamsu peakraav
- Jaoma peakraav
- Jaska oja (Viljandimaa)
- Jaska oja (Võrumaa)
- Jausa oja
- Jooksu oja
- Joosu kraav
- Jordani oja
- Jundi oja
- Junsera oja
- Jurga oja
- Jutapere oja
- Jutuse oja
- Juudaoja
- Juula kraav
- Juuliku peakraav
- Juuru oja
- Jõeküla kraav
- Jõelähtme jõgi
- Jõemetsa peakraav (Järvamaa)
- Jõemetsa peakraav (Jõgevamaa)
- Jõemäe oja
- Jõeoja
- Jõepere kraav
- Jõeranna oja
- Jõetaguse oja
- Jõeveski oja
- Jõeääre kraav
- Jõhve oja
- Jõhvi kraav
- Jõku jõgi
- Jõuga peakraav
- Jõusa peakraav
- Jägala jõgi
- Jälevere peakraav
- Jälgimäe peakraav
- Jämaja oja
- Jänijõgi
- Jänistvere kraav
- Jäola peakraav
- Järavere oja
- Järiste oja
- Järlepa kraav
- Järsi peakraav
- Järtsaare peakraav
- Järumetsa kraav
- Järva-Jaani kraav
- Järve oja
- Järvekalda oja
- Järvemäe oja
- Järveotsa oja
- Järvepalu oja
- Järveraba peakraav
- Jätukolga oja
- Jäärja peakraav
- Jüriküla kraav
- Jürisoo peakraav

K


Kaagjärve oja
- Kaalepi peakraav
- Kaanjärve peakraav
- Kaansoo oja
- Kaapsuu oja
- Kaarisoo kraav
- Kaarli oja
- Kaarma oja
- Kaarmise peakraav
- Kaarnaoja
- Kaave jõgi
- Kabala oja
- Kabala peakraav
- Kabelisoo peakraav
- Kaberla oja
- Kabila oja
- Kablaküla peakraav
- Kabli oja (Häädemeeste)
- Kabli oja (Surju)
- Kadaka oja (Lääne-Virumaa)
- Kadaka oja (Pärnumaa)
- Kadja kraav
- Kadrina oja
- Kaerasaadu oja
- Kaevaniidu peakraav
- Kaguvere oja
- Kahasoo peakraav
- Kahisilla peakraav
- Kaitsa oja
- Kaiu peakraav
- Kala kraav
- Kala peakraav
- Kaldamäe oja
- Kaldaoja
- Kaldapera kraav
- Kalita oja
- Kalja oja
- Kaljapulga oja
- Kalkuni kraav
- Kalli jõgi
- Kalli oja
- Kalme oja (Pärnumaa)
- Kalme oja (Harjumaa)
- Kalmetu oja
- Kalsaoja
- Kalvi oja
- Kambi oja
- Kamnitsa oja
- Kanametsa kraav
- Kanarbiku kraav
- Kanariku oja
- Kanassaare peakraav
- Kandi kraav
- Kandla oja
- Kangru peakraav
- Kangruselja peakraav
- Kangrusoo oja
- Kantküla oja
- Kapa oja
- Kapsaare kraav
- Kapsi oja
- Karaski kraav
- Karaski oja
- Karepa oja
- Kargaja jõgi
- Karida peakraav
- Karilepa oja
- Karioja (Võrumaa)
- Karioja (Tartumaa)
- Karisilla oja
- Karisto oja
- Karisöödi oja
- Karja I oja
- Karja II oja
- Karjamaa oja
- Karjamõisa oja
- Karjasoo peakraav
- Karjassaare kraav
- Karoli oja
- Karste oja
- Karujärve oja (Nõo oja)
- Karula jõgi (Karula oja)
- Karula oja
- Karuniidu peakraav
- Karuoja
- Karusilla oja
- Karusilma jõgi (Karusilla oja)
- Karvoja
- Kasaku kraav
- Kasari jõgi
- Kasesoo kraav
- Kasevälja kraav
- Kaskealuse oja
- Kassema kraav
- Kassimõisa kraav
- Kassinurme peakraav
- Kastja peakraav
- Kastna peakraav
- Kastolatsi oja
- Kasvandu peakraav
- Kata jõgi
- Katku oja
- Katsi kraav
- Kaugoja
- Kauksi kraav
- Kauksi oja
- Kaukvere jõgi
- Kauste oja
- Kavilda jõgi
- Keava peakraav
- Keeni kraav
- Keeni oja
- Keenimetsa oja
- Keeri oja
- Keibu peakraav
- Keila jõgi
- Keila kraav
- Kelba peakraav
- Kembasoo peakraav
- Keräandsu kraav
- Kesktalu kraav
- Kestla peakraav
- Kestri oja
- Kibõra kraav
- Kidaste oja
- Kihelkonna oja
- Kihlevere peakraav
- Kihme oja
- Kihulase peakraav
- Kiidjärve kraav
- Kiikla peakraav
- Kiisamaa peakraav
- Kiisaoja
- Kiiu peakraav
- Kiivitasoo peakraav
- Kiivite oja
- Kikepera peakraav
- Kikka kraav
- Kikkaoja (Tartumaa)
- Kikkaoja (Võrumaa)
- Kilbavere peakraav
- Kiljatu oja
- Kilksama peakraav
- Kima oja
- Kimmeli peakraav
- Kingli peakraav (Viljandimaa)
- Kingli peakraav (Saaremaa)
- Kinsli oja
- Kirbla peakraav
- Kiriku Kingu kraav
- Kirikusoo oja
- Kirila kraav
- Kirivalla oja
- Kirjasoo peakraav
- Kiruma peakraav
- Kiruoja
- Kiruvere oja
- Kissa oja
- Kiti kraav
- Kitseoja
- Kiudu peakraav
- Kivi kraav
- Kiviku kraav
- Kivila oja
- Kivilõppe peakraav
- Kivinina oja
- Kivioja (Tiskre oja)
- Kivirehe oja
- Kivisilla oja
- Kivisilla peakraav
- Kiviste kraav (Põlvamaa)
- Kiviste kraav (Valgamaa)
- Kiviste oja
- Kiviõli kaevanduse kraav
- Klooga oja
- Kloogajärve oja
- Kloostri jõgi
- Kloostri peakraav
- Kobilu peakraav
- Kodasema peakraav
- Kodasoo kraav
- Kodasoo oja
- Kodila jõgi
- Koeraoja
- Kogrejärve kraav
- Kogreküla kraav
- Kogula peakraav
- Koguli peakraav
- Kohaoja (Hundikuristiku oja)
- Kohtla jõgi
- Kohtla-Järve kraav
- Kohtla-Järve peakraav
- Kohtru jõgi
- Koidu kraav
- Koidu oja
- Koidu peakraav (Kärde peakraav)
- Koigi kraav
- Koigi peakraav
- Koigu oja
- Koila peakraav
- Koimla peakraav
- Koiola oja
- Koiva jõgi
- Kokametsa kraav
- Koke oja
- Koke peakraav
- Kokle jõgi
- Kolga jõgi (Harjumaa)
- Kolga jõgi (Võrumaa)
- Kolga oja
- Kollino oja
- Kongi peakraav
- Kongla oja
- Konguta peakraav
- Konnaveski oja
- Konsu peakraav
- Konuvere oja
- Koobamäe peakraav
- Kooba oja
- Koogi oja
- Koolimäe oja
- Koolioja
- Koolujõgi
- Koorküla peakraav
- Koosa jõgi
- Koosa oja (Põlvamaa)
- Koosa oja (Tartumaa)
- Koosi oja
- Kooskora oja
- Koplimetsa peakraav
- Koreli kraav
- Koreli oja
- Korgõsilla oja
- Koriste oja
- Korju peakraav
- Kortsisoo oja
- Koruste peakraav
- Korva oja
- Kose oja
- Kossarti oja
- Koseselja kraav
- Kostivere peakraav
- Kosuva oja
- Kotku peakraav
- Kotlandi peakraav
- Kraavi kraav
- Kriilevälja peakraav
- Kroodi oja
- Krootuse oja
- Krupi oja
- Kruusamäe oja
- Kruushaua oja
- Kruusiaugu oja
- Kruusoja
- Kubija oja
- Kudjape peakraav
- Kudruküla oja
- Kuhu kraav
- Kuigaste oja
- Kuigatsi oja
- Kuitsa oja
- Kuivajõgi
- Kuke jõgi
- Kuke peakraav (Koigi-Kuke peakraav (ülemjooksul))
- Kuksema kraav
- Kukulinna peakraav
- Kulani peakraav
- Kulgu jõgi
- Kullaaru kraav
- Kullamäe oja
- Kullavahe peakraav
- Kullavere jõgi
- Kullissaare oja
- Kunda jõgi
- Kundaraja kraav
- Kungioja
- Kunila peakraav
- Kunilepa kraav
- Kupu kraav
- Kuralepa kraav
- Kurdla peakraav
- Kurdlu oja
- Kureküla oja
- Kureküla peakraav
- Kuremaa kraav
- Kureoja
- Kuresoo peakraav (Järvamaa)
- Kuresoo peakraav (Viljandimaa)
- Kurgoja
- Kurika peakraav
- Kuriku oja
- Kurina jõgi
- Kurista kraav
- Kurista peakraav
- Kurisu oja
- Kurna-Mõisküla peakraav
- Kurna oja
- Kurtna kraav
- Kurtna peakraav
- Kuru oja (Lääne-Virumaa)
- Kuru oja (Ida-Virumaa)
- Kurvitsa kraav
- Kutja oja
- Kutsiku oja
- Kuuendiku kraav
- Kuuksaare oja
- Kuuliska oja
- Kuura jõgi
- Kuura peakraav
- Kuusalu oja
- Kuusikmäe kraav
- Kuusiku jõgi
- Kuusiku peakraav
- Kuuste kraav
- Kuustle oja
- Kõlaoja
- Kõlbi kraav
- Kõldu peakraav
- Kõltsi oja
- Kõnnu oja (Raplamaa)
- Kõnnu oja (Lääne-Virumaa)
- Kõnnu oja (Harjumaa)
- Kõnnu peakraav
- Kõo peakraav
- Kõpu jõgi
- Kõpu peakraav
- Kõrenduse peakraav
- Kõrgepalu kraav
- Kõrgeraba kraav
- Kõrgesilla oja
- Kõrgesoo kraav
- Kõrgessaare kraav
- Kõrgimäe kraav
- Kõrgessaare peakraav
- Kõrissoo oja
- Kõrtsioja (Läänemaa)
- Kõrtsioja (Pärnumaa)
- Kõrveküla kraav
- Kõrvenurga oja
- Kõrve peakraav
- Kõrvetaguse peakraav
- Kõrvõ oja
- Kõssa oja
- Kõue peakraav
- Kõveri oja
- Kõveroja (Ida-Virumaa)
- Kõveroja (Pärnumaa)
- Käbli oja
- Kädva oja
- Kährimäe peakraav
- Kämara peakraav
- Kängsepa kraav
- Känkari kraav
- Käo oja (Käo-Kingsepa oja)
- Käoaru oja
- Käo peakraav
- Käparumbi peakraav
- Kärbla peakraav
- Kärde peakraav
- Kärdla oja
- Kärdu peakraav
- Kärevere oja
- Kärgula oja
- Kärla jõgi
- Kärneri oja
- Kärsa oja
- Kärsu oja
- Käru jõgi
- Käru peakraav
- Käsmu oja
- Kässu oja
- Käsukonna oja
- Kääbaste oja
- Kääpa jõgi
- Käära oja
- Kääri peakraav
- Külama peakraav
- Külge oja
- Künnapa kraav
- Künnapõhja oja
- Künnima oja
- Künäpoja
- Küti kraav (Lääne-Virumaa)
- Küti kraav (Võrumaa)
- Küti oja

L


Laagna oja
- Laanemetsa oja
- Laanemäe kraav
- Laaneniidu peakraav
- Laaneotsa kraav
- Laanevere kraav
- Laanevere peakraav
- Laanevere-Ahja peakraav (Valglaoja)
- Laariku kraav
- Laatre jõgi
- Laekannu oja
- Laeste oja
- Laeva jõgi
- Lagesoojärve kraav
- Lagesoo peakraav
- Lagevainu kraav
- Lagjaoja
- Laguja oja
- Lahavere oja
- Lahepea jõgi (Tiskre oja)
- Laiaselja oja
- Laisma peakraav
- Laiuse oja
- Lambahanna oja
- Lambaküla oja
- Lamboja
- Langerma peakraav
- Langevoja
- Langu peakraav
- Lapi peakraav (Kährimäe)
- Lapistu oja
- Lasputre peakraav
- Lasva peakraav
- Laugi peakraav
- Lauka peakraav
- Laukasoo kraav
- Laukasoo peakraav
- Laukesoo kraav
- Laupa oja
- Laurissaare peakraav
- Leediküla oja
- Leedu peakraav
- Leegu oja
- Leese oja
- Leetselja peakraav
- Leevaku oja
- Leevi jõgi
- Lehesaare kraav
- Lehetu kraav
- Lehmja peakraav
- Lehola oja
- Lehtma oja
- Lehtmetsa peakraav (Järvamaa)
- Lehtmetsa peakraav (Jõgevamaa)
- Leidissoo peakraav
- Leie peakraav
- Leinasoo peakraav
- Leisi jõgi
- Leivajõgi
- Lelu peakraav
- Lembevere peakraav
- Lemmejõgi
- Lemmiku peakraav
- Lemmjõgi
- Leoraba kraav
- Leoski oja
- Lepaoja
- Lepassaare oja
- Lepaste oja
- Leppoja
- Lepsilla kraav (Leppsilla)
- Lesti oja
- Levalasoo peakraav
- Lidva jõgi
- Ligeoja
- Lihalõpe peakraav
- Liiduvere oja
- Liigioja
- Liinamäe oja
- Liiva kraav
- Liiva oja
- Liivaoja
- Liivasoone peakraav
- Liivi jõgi
- Liivoja (Raplamaa)
- Liivoja (Järvamaa)
- Lilli oja
- Lilli peakraav
- Lillissaare kraav
- Lilu peakraav
- Limujärve kraav
- Lindi oja
- Lindora oja
- Linnanõmme oja
- Linnape peakraav
- Linnussaare oja
- Linte peakraav
- Lintsi jõgi
- Liudsepa peakraav
- Lobotka peakraav
- Lodja oja
- Lodu peakraav
- Lohja oja
- Loime kraav
- Loime peakraav
- Loko oja
- Loksu peakraav
- Lokuoja
- Lokuta jõgi
- Lolu oja
- Lombioja
- Lombivälja oja
- Loo jõgi
- Loobu jõgi
- Loode oja
- Loodi oja
- Loodi peakraav
- Loodna peakraav
- Lootvina peakraav
- Lota oja
- Lubjaahju peakraav
- Lubja kraav
- Lubjaoja (Tartu vald)
- Lubjaoja (Kambja vald)
- Lubjaoja (Saaremaa)
- Lubjasaare kraav
- Luguki peakraav
- Luguse jõgi
- Luhaniidu oja
- Luhasoo oja
- Luhtoja
- Luidja oja
- Luiga oja (Järveotsa oja)
- Luigenurga oja
- Luige peakraav
- Luiska oja
- Luiste jõgi
- Lutsu jõgi
- Luua oja
- Luuka peakraav
- Luulupe peakraav
- Luusi oja
- Luutsna jõgi
- Luutsniku oja
- Luutsnikumõisa oja
- Lõetsa peakraav
- Lõhavere oja
- Lõhmuse peakraav
- Lõhtsu oja
- Lõo-Luiga oja
- Lõri peakraav
- Lõpe oja
- Lõu oja
- Lõuka peakraav
- Lõve jõgi
- Lõõla oja
- Lõõtsa oja
- Lähkma jõgi
- Lähte peakraav
- Lähtru kraav
- Lähtse peakraav
- Läsna jõgi
- Lätiroo kraav
- Lööne peakraav
- Lükke oja
- Lülle kraav
- Lümati oja
- Lüüdja oja
- Lüüsi peakraav
- Lüüste peakraav
- Lüütre oja
- Lüütsepa oja

M


Maademäe oja
- Maadevahe jõgi
- Maalse peakraav
- Maando peakraav
- Maardu oja (Kroodi oja)
- Maaritsa oja
- Madala kraav
- Madala oja
- Madise kraav
- Madissaare oja
- Madruse peakraav
- Maeru oja
- Maetsma peakraav
- Maidla jõgi
- Maima peakraav
- Maimoja
- Maistemäe kraav
- Maistu oja
- Maksima oja
- Malda oja
- Malla oja
- Mallavere peakraav
- Mardi oja
- Marga oja
- Marguse oja
- Marimetsa oja
- Marisoo oja
- Marjametsa kraav
- Marjassaare kraav
- Maru oja
- Masa peakraav
- Massu jõgi
- Matsimäe soon
- Matsi kraav
- Matsi peakraav
- Matsuri oja
- Matuoja
- Matussaare kraav
- Meegomäe oja
- Meeksi oja (Võrumaa)
- Meeksi oja (Meeksi) (Tartumaa)
- Meelste oja
- Meelva kraav
- Meerapalu oja
- Mehide oja
- Meleski oja
- Melliste oja
- Meose oja
- Mereäärse kraav
- Meriküla oja
- Meti kraav
- Metsaaluse oja
- Metsa kraav
- Metsa peakraav
- Metsanurga kraav
- Metsapere peakraav
- Metsasoo kraav
- Metskovka oja
- Metsküla oja
- Metsküla peakraav
- Metslõugu peakraav
- Miiaste kraav
- Mihklimurru oja
- Miksi peakraav
- Milloja
- Moldova kraav
- Molozva jõgi
- Moora oja
- Morna oja
- Mudajõgi
- Muda kraav
- Mudaoja
- Muhkametsa oja
- Muike kraav
- Mukri oja
- Mulgu kraav
- Munalaskme oja
- Muraka kraav
- Muraka oja
- Murakaraba kraav
- Muri kraav
- Murisoo peakraav
- Murusepa kraav
- Musta jõgi (Sauga jõgi)
- Mustajõgi
- Mustamäe oja (Soone oja)
- Mustapali peakraav
- Mustaru oja
- Mustasoo oja
- Mustika peakraav
- Mustjõgi (Põltsamaa)
- Mustjõgi (Koiva)
- Mustjõgi (Jägala)
- Mustjõgi (Tallinn)
- Mustjärve oja
- Mustla peakraav
- Mustoja (Tallinn)
- Mustoja (Lahemaa)
- Mustoja (Pärnu)
- Mustoja (Mustjala)
- Mustoja (Vastseliina)
- Mustoja (Meremäe)
- Mustvee jõgi
- Mutsu oja
- Muuga oja
- Mõega kraav
- Mõisamaa peakraav
- Mõniste oja
- Mõnnuste kraav
- Mõra jõgi
- Mõrasoo kraav
- Mädajõgi
- Mädajärve oja
- Mädara jõgi
- Mäeküla oja
- Mäesalu kraav
- Mäetaguse jõgi
- Mägara oja
- Mägari kraav
- Mäha oja
- Mähe oja
- Mähkküla peakraav
- Mähma peakraav
- Männiksaare oja
- Männiku kraav
- Männiku oja (Pärnumaa)
- Männiku oja (Lääne-Virumaa)
- Männiku oja (Valgamaa)
- Männiku oja (Ida-Virumaa)
- Männiku peakraav
- Männimäe peakraav
- Männipõllu oja
- Märdoja
- Märgmetsa kraav
- Märjamaa peakraav
- Märssoo kraav
- Märssoo peakraav
- Mäända peakraav
- Määrama oja
- Määra peakraav
- Määrastu peakraav
- Möldreoja
- Möldri oja
- Mügra oja
- Mürgi oja

N


Naadimetsa peakraav
- Nabala peakraav
- Naelaoja
- Naelavere peakraav
- Naerissaare oja
- Naha oja
- Nahavere oja
- Nahkle oja
- Napanurga peakraav
- Napi kraav
- Naravere oja
- Narva jõgi
- Nasva jõgi
- Nava oja
- Navesti jõgi
- Neanurme jõgi
- Nedrema kraav
- Neemi peakraav
- Neeva kanal
- Neitla kraav
- Neitsi oja
- Neitsijärve oja
- Nellise kraav
- Nenu peakraav
- Nepste oja
- Nigula oja
- Niguri oja
- Niidu oja
- Niinemurru oja
- Nilbe oja
- Ninasi oja
- Nipernaadi kraav
- Norra oja
- Nossa kraav
- Nossa soon
- Nurga kraav
- Nurmepere kraav
- Nurmsi peakraav
- Nurtu jõgi
- Nuudi kraav
- Nuudsaku oja
- Nuutri jõgi
- Nõmavere peakraav
- Nõmme jõgi
- Nõmmeküla oja
- Nõmmitsa oja
- Nõmmküla kraav
- Nõmmoja
- Nõo oja (Nabaoja, Timuski oja)
- Nõrga oja
- Nõusaare kraav
- Nõva jõgi
- Nälgu oja
- Näpi oja
- Nätsi kraav
- Nätsi peakraav
- Nüpli oja

O


Oara oja
- Obinitsa oja
- Odiste peakraav
- Oela kraav
- Oese peakraav
- Ogerna peakraav
- Ohkatsi kraav
- Ohtja kraav
- Ohtla peakraav
- Ohtu peakraav
- Ohukotsu oja
- Oidrema peakraav
- Oitme oja
- Oiu peakraav
- Oja kraav
- Ojalepa oja
- Ojamaa jõgi
- Ojamaa peakraav
- Ojapera oja
- Ojari peakraav
- Oju peakraav
- Oldoja
- Olevi peakraav
- Ollepa peakraav
- Ollima kraav
- Omedu jõgi
- Onga jõgi
- Ontika peakraav
- Oonurme oja
- Oostriku jõgi
- Oraaru peakraav
- Orajõgi
- Oraoja
- Orasoja
- Orava oja
- Orgita peakraav
- Orinõmme kraav
- Oru peakraav
- Oti oja
- Otiku peakraav

P


Paadrema jõgi
- Paala jõgi
- Paasiku peakraav
- Paasioja
- Paasküla kraav
- Paatsa oja
- Padajõgi
- Padaoru kraav
- Padar kraav
- Padriku oja
- Padu peakraav
- Paduvere oja
- Paduvere peakraav
- Paeküla oja
- Paelama oja
- Paenasti peakraav
- Paeoja
- Pagavere peakraav
- Pahasoo peakraav
- Pahtpää jõgi
- Paidra peakraav
- Painküla peakraav
- Paistemäe oja
- Paka oja
- Pakitu peakraav
- Pala jõgi
- Pala oja (Harjumaa)
- Pala oja (Jõgevamaa)
- Palamulla kraav
- Palandu kraav (Põlvamaa)
- Palandu kraav (Võrumaa)
- Palandõ oja
- Pala peakraav
- Palderma kraav
- Pale jõgi
- Palgissaare oja
- Pallase peakraav
- Palmse oja
- Palo kraav
- Paltra jõgi
- Palu jõgi
- Palu kanal
- Palu peakraav
- Palumõisa oja
- Paope oja
- Pari kraav (Jõgevamaa)
- Pari kraav (Põlvamaa)
- Pari oja
- Parika oja
- Parioja
- Parisoo peakraav
- Partsi oja
- Patika peakraav
- Patjala peakraav
- Patskovka jõgi
- Patsu kraav
- Pauna oja
- Paunküla oja
– Pede jõgi
- Pedeli jõgi
- Pederna oja
- Pedetsi jõgi
- Pedja jõgi
- Peebu oja
- Peebätsi oja
- Peeda jõgi
- Peedu oja
- Peeli jõgi
- Peetri jõgi
- Peetri peakraav
- Peetsoo kraav
- Peindla kraav
- Pendi peakraav
- Penijõe kraav
- Penijõgi
- Pennu oja
- Penuja oja
- Peraküla kraav
- Peraküla peakraav
- Perasoonetsa kanal
- Peressaare kraav
- Peri oja
- Perila peakraav
- Perjatsi oja
- Permisküla peakraav
- Petaaluse peakraav
- Pidula oja
- Piduli oja
- Pihali kraav
- Pihla oja
- Pihuste oja
- Piigandi oja
- Piigaste oja
- Piilsi jõgi
- Piiri oja
- Piirioja (Tõrvase)
- Piirioja (Kuura)
- Piirisoo peakraav
- Piiroja (Piusa)
- Piiroja (Karisilla)
- Piirsalu jõgi
- Piistaoja
- Pikakatku kraav
- Pikapõllu oja
- Pikareinu oja
- Pikasilla oja
- Pikasoo oja
- Pikkmetsa jõgi
- Pikknurme jõgi
- Pikkoja
- Pikva peakraav
- Pimestiku oja
- Pindi peakraav
- Pirita jõgi
- Pirusi peakraav
- Piskjõe peakraav
- Pistolisoo peakraav
- Pitsalu peakraav
- Piusa jõgi
- Plaagi oja
- Plangussaare oja
- Poama oja
- Poka oja
- Pokardi oja
- Pokuti oja
- Poldri kraav
- Poolnõmme peakraav
- Porijõgi
- Porkoja (Kulgi jõgi)
- Pornuse oja
- Poruni jõgi
- Poslovitsa oja
- Praakmani oja
- Prandi jõgi
- Prassi kraav
- Preedi jõgi
- Preedi oja
- Prestviigi oja
- Priivitsa oja
- Pringi oja
- Prossa kraav
- Pruuka oja (Kudruküla oja)
- Pudisoo jõgi
- Pudivere oja
- Puhatu oja
- Puidaku peakraav
- Puista oja
- Puka oja
- Pulga oja
- Pulli kraav
- Punaoja (Võrumaa)
- Punaoja (Pärnumaa)
- Punapea jõgi
- Punikvere peakraav
- Punnissaare peakraav
- Punsa oja
- Punsu oja
- Pupastvere peakraav
- Purki kraav
- Purtse jõgi
- Purtsi jõgi
- Pussa peakraav
- Puzupe jõgi
- Putki peakraav
- Puugnitsa kraav
- Puustaniidu kraav
- Puustuge oja
- Põdraoja (Võrumaa)
- Põdraoja (Viljandimaa)
- Põdraoja (Tartumaa)
- Põdrasoo peakraav
- Põdruse peakraav
- Põduste jõgi
- Põikva oja
- Põima kraav
- Põldarumäe oja
- Põldeotsa kraav
- Põldetaguse peakraav
- Põlendmaa oja
- Põlendmaa peakraav
- Põllika peakraav
- Põlli kraav
- Põllualuse kraav
- Põlma oja
- Põlva peakraav
- Põltsamaa jõgi
- Põõsastiku kraav
- Pädaste peakraav
- Pähkla peakraav
- Pähni jõgi
- Päidre oja
- Päinurme jõgi
- Pällo kraav
- Päovere peakraav
- Pärima kraav
- Pärka oja
- Pärli kraav
– Pärlijõgi (Harjumaa)
– Pärlijõgi (Võrumaa)
- Pärnselja kraav
– Pärnu jõgi
- Pärnu-Jägala kanal
- Pästra oja
- Pätsavere peakraav
- Pääsküla jõgi
- Pääsmaa oja
- Pöitse kraav
- Pöögle oja
- Pühajõgi
- Pühajõgi (Saaremaa)
- Pühajõgi (Võrumaa)
- Pühajärve kraav
- Pühaoja
- Pühaste oja
- Pürtuküla kraav

R


Raadi oja
- Raadna oja
- Raagsilla oja
- Raagsilla peakraav (Raagsilla)
- Raagsilla peakraav (Noodasjärv)
- Raagsoo oja (Raamsoo oja)
- Raana oja
- Raasiku jõgi
- Raasiku-Anija peakraav
- Raasna kraav
- Raba oja
- Rabavere kraav
- Rabi peakraav
- Rae-Lagedi peakraav
- Rahinge oja
- Raiendiku kraav
- Raigla peakraav
- Raikküla peakraav (Raikküla-Järvakandi peakraav)
- Raiste kraav
- Raja kraav
- Raka oja
- Raka peakraav
- Ramata jõgi
- Rammuli kraav
- Rampe oja
- Randa peakraav
- Randküla oja
- Rannametsa jõgi
- Rannamõisa jõgi
- Rannapungerja jõgi
- Rannu peakraav
- Rasina kraav
- Rasivere kraav
- Rassi kraav
- Ratva oja
- Rauakõrve oja
- Rauba oja
- Raudemetsa peakraav
- Raudi kanal
- Raudi-Konsu kanal
- Raudjõgi
- Raudna jõgi
- Raudoja (Tarvastu jõgi)
- Raudoja (Piusa)
- Raudoja (Mustjõgi)
- Raudoja (Soodla)
- Raudsepa kraav
- Raudsepa oja
- Raukla oja
- Rausi oja
- Rausvere jõgi
- Rautina oja
- Rebase peakraav
- Rebasmäe oja
- Rebasselja peakraav
- Rebaste kraav
- Reedo oja
- Reedu oja
- Rehe kraav
- Rehe kraav (Põlvamaa)
- Rehemaa oja
- Rehemetsa peakraav
- Rehessaare oja
- Reidepõllu peakraav
- Reiemäe oja
- Reimani jõgi
- Reiu jõgi
- Rekka oja
- Remniku oja
- Remsi oja
- Reopalu jõgi
- Repsi oja
- Restu oja
- Reti peakraav
- Retla kraav
- Retla jõgi
- Ribasoo oja
- Ridaküla oja
- Ridaküla peakraav
- Ridalepa oja
- Riguldi jõgi
- Rihula kraav
- Rihula oja
- Riiasoo kraav
- Riidaja peakraav
- Riidama kraav
- Riimaru oja
- Riisa kraav
- Riisa oja
- Riisipere peakraav
- Riisupi oja
- Riksu oja
- Rima oja
- Risti-Hatu peakraav
- Ristiku oja
- Ristiküla peakraav
- Ristimurru kraav
- Ristioja (Harjumaa)
- Ristioja (Saaremaa)
- Ristivälja peakraav
- Risturi oja
- Riuma peakraav
- Rogenese oja
- Rohe peakraav
- Roigu oja
- Ronkuse oja
- Roometi oja
- Roosi kraav
- Roosteoja
- Rootsi oja
- Rootsioja
- Rosona jõgi
- Rossa oja
- Rosseli oja
- Ruhja jõgi
- Rummu peakraav
- Rutikvere peakraav
- Ruudiküla peakraav
- Ruukli oja
- Ruunaoja
- Ruunoja
- Ruupa oja
- Ruupa peakraav
- Rõhu oja
- Rõhu peakraav
- Rõikoja
- Rõõsa oja
- Rägina peakraav
- Räisa oja
- Rängle peakraav
- Räpu jõgi
- Räpu oja
- Räsna oja
- Räägi kraav
- Räägu kraav
- Räägu oja
- Rääguoja
- Rääka kraav
- Rääma oja
- Rõngu jõgi
- Rõude jõgi
- Rõuge jõgi

S


Saabolda oja
- Saadu kraav
- Saapasoo peakraav
- Saardu peakraav
- Saare kraav (Veerksu)
- Saare kraav (Väluste)
- Saare kraav (Krootuse)
- Saare kraav (Selise)
- Saare peakraav
- Saareküla kraav
- Saarevälja oja
- Saarjõgi
- Saarjärve peakraav
- Saburi oja
- Saduküla kraav
- Sae oja
- Sae-Paunküla kanal
- Saeveski peakraav
- Sagadi peakraav
- Saha peakraav
- Saiga oja
- Saire kraav
- Saki jõgi
- Sakla peakraav
- Saksaare peakraav
- Saksasilla jõgi (Karusilla oja)
- Saksniidu oja
- Saku jõgi (Vääna jõgi)
- Salajõgi (Läänemaa)
- Salajõgi (Lääne-Virumaa)
- Salevere kraav
- Salla jõgi
- Salme jõgi
- Salubi oja
- Salu kraav
- Salu peakraav
- Sambla kraav
- Sambliku kraav (Saaremaa)
- Sambliku kraav (Ida-Virumaa)
- Samme peakraav
- Sandisuu oja
- Sandla kraav
- Sangla peakraav
- Sanniku oja
- Saraveri kraav
- Sargvere peakraav
- Saru peakraav (Haavistukraav)
- Sarve peakraav
- Satsu oja
- Saueaugu oja
- Sauga jõgi
- Saunamäe kraav
- Sauniku oja
- Sauste peakraav
- Sausti peakraav
- Savimäe kraav (Põlvamaa)
- Savimäe kraav (Viljandimaa)
- Savimäe oja
- Savioja
- Savioru oja
- Savisoo peakraav
- Seinapalu peakraav (Seinapalu)
- Seinapalu peakraav (Prandi)
- Selise peakraav
- Selja jõgi
- Seljamäe oja
- Sepa kanal
- Sepaoja
- Sepasoo peakraav
- Setteoja
- Siberi oja
- Sigaste oja
- Siila kraav
- Siilivaski kraav
- Siimu kraav
- Siimu oja
- Siiraku oja
- Sikasaare kraav
- Siksali oja
- Sildsoo peakraav
- Silgi oja
- Silla oja
- Sillaotsa jõgi
- Sillasoo oja
- Silmaoja
- Silmsi oja
- Sinalepa peakraav
- Sindi oja
- Sindla kraav
- Sinialliku oja
- Sinika peakraav
- Sinilille oja
- Sipa kraav
- Sipa peakraav
- Sipelga kraav
- Sipe peakraav
- Sirtsi oja
- Sirtsi peakraav
- Sitapätsi jõgi
- Smolnitsa kraav
- Soelaanõ kraav
- Soe oja (Võrumaa)
- Soe oja (Viljandimaa)
- Soku kraav
- Soldina peakraav
- Sonni peakraav
- Soo oja
- Sooba oja
- Sooba jõgi
- Soodevahe peakraav
- Soodi oja
- Soodla jõgi
- Soodla-Aavoja kanal
- Sookalda kraav
- Soolikaoja (Linnaoja)
- Soometsa kraav
- Soomevere kraav
- Soona oja
- Soonda oja
- Soone oja
- Sooneoru oja
- Sooniste kraav
- Soonpää peakraav
- Soontaga oja (Aakre oja)
- Soo-otsa peakraav
- Soosaare kraav
- Soosaare peakraav
- Soosalu oja
- Sootaga peakraav (Mudajõgi)
- Sootaga peakraav (Luutsna)
- Sootaguse peakraav
- Sootalu peakraav
- Soovälja peakraav
- Sooääre kraav
- Sopi oja
- Struuga jõgi (Jaama jõgi)
- Suitsu peakraav
- Sulaoja (Leevi)
- Sulaoja (Ilmatsalu)
- Sulioja
- Sulustvere oja
- Surja oja
- Surju oja
- Surjupera oja
- Sutesoo oja
- Sutlepa kraav
- Sutte oja
- Suureküla peakraav
- Suuremetsa oja
- Suuremõisa jõgi
- Suurevare kraav
- Suurevälja peakraav
- Suurindõ kraav
- Suurkraav
- Suurlageda oja
- Suurmäe oja
- Suuroja
- Suurupi kraav
- Suurõniidü kraav
- Sõeru peakraav
- Sõmera kraav
- Sõmeru jõgi
- Sõrandu peakraav
- Sõreda oja
- Sõtke jõgi
- Sõtküla peakraav
- Sämi jõgi
- Sätsuvere peakraav
- Sääse peakraav
- Sääsküla oja
- Süsinõmme kraav
- Süväoro oja

Z


Zerna kraav

T


Taaliku peakraav
- Tabra oja
- Taebla jõgi
- Tagajõgi
- Tagasoo kraav
- Tagavälja peakraav
- Taheva oja
- Tahkuranna oja
- Taidra peakraav
- Tamma oja
- Tammaru oja
- Tammaru peakraav
- Tammeküla oja
- Tammela peakraav
- Tamme peakraav
- Tammela peakraav
- Tammikmäe peakraav
- Tammiku kraav
- Tammiku peakraav
- Tammispea oja
- Tammispää peakraav
- Tammõoja
- Tamsi peakraav
- Tapiku oja
- Tarakvere jõgi
- Tarbja oja
- Tareste oja
- Tartussaare oja
- Tarumaa peakraav
- Tarvastu jõgi
- Tarvasjõgi
- Tatra jõgi
- Tatsu kraav
- Teelahkme kraav
- Teenuse jõgi
- Teeääre oja
- Tehumardi peakraav
- Teilma peakraav
- Terase peakraav
- Terikeste peakraav
- Terjatu peakraav
- Tiduvere oja
- Tiheda oja
- Tihu kraav
- Tihulaane oja
- Tikasi kraav
- Tikuti oja
- Tilana oja
- Tilla oja
- Tilsi oja
- Timmkanal
- Timo oja
- Tindi oja
- Tinni oja
- Tinu oja
- Tipina oja
- Tirgu oja
- Tiri oja
- Tirtsi jõgi
- Tiru oja
- Tiskre oja
- Tobia peakraav
- Tohera oja
- Toila peakraav
- Tolkuse oja
- Tomsi oja
- Tondinõmme peakraav
- Toolamaa oja
- Toolse jõgi
- Tooma oja (Järveotsa oja)
- Tooma peakraav
- Toomika kraav
- Toominga oja
- Toonoja
- Toovere kraav
- Topi jõgi (Vääna jõgi)
- Tori jõgi
- Tori peakraav
- Torila oja
- Torilaane oja
- Tossu oja
- Trangi peakraav
- Treimani oja (Pärnumaa)
- Treimani oja (Harjumaa)
- Treppoja
- Triigi peakraav
- Trummi kraav
- Tsiretoki oja
- Tsirgu oja (Võhandu)
- Tsirgu oja (Obinitsa)
- Tsirksi kraav
- Tsooru oja
- Tsopa oja
- Tubaka kraav
- Tubaoja
- Tuderna oja
- Tudulinna oja
- Tuhalaane oja
- Tuhala jõgi
- Tuiu oja
- Tulimurru jõgi
- Tulimurru peakraav
- Tuplevo jõgi
- Turba peakraav
- Turu kraav
- Turvaste oja
- Tusti oja
- Tuti kraav
- Tuudi jõgi
- Tuula peakraav
- Tuulavere oja
- Tuuliku kraav
- Tuuliku peakraav
- Tuulna oja
- Tuuraste oja
- Tõdva jõgi (Vääna jõgi)
- Tõivere peakraav
- Tõkkeoja
- Tõlga oja
- Tõlla oja
- Tõnu oja
- Tõntsu kraav
- Tõramaa jõgi
- Tõre peakraav
- Tõrvajõgi
- Tõrvanõmme oja
- Tõrvanõmme peakraav
- Tõrvase oja
- Tõrvasoo peakraav (Tõrvasõoja)
- Tõrve peakraav
- Tõrvoja (Tilana)
- Tõrvoja (Kõrgessaare)
- Tõstamaa jõgi
- Tõõrakõrve kraav
- Tähtvere kraav
- Tänassilma jõgi
- Tännassilma kraav
- Tännassilma oja
- Täsvere oja
- Tääksi oja
- Tündre oja
- Türisalu oja
- Tüükri kraav
- Tüüringi oja

U


Ubajärve oja
- Ubasalu kraav
- Ubasalu oja
- Udria oja
- Udriku oja
- Uduvere peakraav
- Uhe peakraav
- Uhmardu jõgi
- Uia oja
- Uibujärve oja
- Ujuste oja
- Ulila jõgi
- Ullaste peakraav
- Ulpesoo peakraav
- Ulvi oja
- Umbsaare oja
- Umbsoo oja
- Umbusi jõgi
- Ungru oja
- Unnioja
- Ura jõgi
- Urevere oja
- Urita kraav
- Uruste oja
- Uuejõe peakraav
- Uuemõisa oja (Ida-Virumaa)
- Uuemõisa oja (Läänemaa)
- Uuemõisa oja
- Uueveski oja
- Uugla kraav
- Uulu kanal
- Uusküla kraav
- Uusküla jõgi (Võerdla peakraav)
- Uusküla oja
- Uustalu kraav

V


Vaabinamõisa kraav (Savisoo)
- Vaaksi kraav
- Vaali peakraav
- Vaardi oja
- Vaariku kraav
- Vaartsi kraav
- Vabriku oja
- Vaeküla oja
- Vae oja (Prestviigi oja)
- Vaemla jõgi
- Vahastu peakraav
- Vahejõgi
- Vaheliku kraav
- Vaheoja
- Vahisoo peakraav
- Vahtmäe peakraav
- Vahtra kraav
- Vahtraste kraav
- Vahtsepa kraav
- Vahtsõkivi oja
- Vahujõgi
- Vaidava jõgi
- Vaidla peakraav
- Vaikna peakraav
- Vaimõisa kraav
- Vaina oja
- Vainupea jõgi
- Vakalepa peakraav
- Vaki oja
- Valaste oja
- Valdimurru oja
- Valgejõgi
- Valgeoja
- Valgupera oja
- Valguta oja
- Valingu peakraav
- Valkla oja
- Valuoja (Valgamaa)
- Valuoja (Viljandimaa)
- Vanajaagu kraav
- Vanajõgi
- Vana-Kariste oja
- Vanakubja oja
- Vanamõisa jõgi
- Vanamõisa kraav
- Vanamõisa peakraav
- Vana-Saaluse oja
- Vana-Vorsti jõgi
- Vanajõgi (Hiiumaa)
- Vanausse oja (Kõpu)
- Vanausse oja (Ruhja)
- Vanavälja peakraav
- Vanaõue kraav
- Vanaõue oja
- Vankse kraav
- Vara oja
- Vara peakraav
- Varastu oja
- Varbe peakraav
- Vardi jõgi
- Vardja jõgi
- Vardja oja (Harjumaa)
- Vardja oja (Lääne-Virumaa)
- Vareseoja
- Varesepalu oja
- Varesmetsa peakraav
- Varesmäe kraav
- Varesmäe oja
- Varesmäe peakraav
- Varja oja
- Varja peakraav
- Varni peakraav
- Varnja peakraav
- Varsaallika oja
- Varsaoja (Varsaallika oja)
- Varudi oja
- Vasalemma jõgi
- Vasaristi oja
- Vasavere jõgi
- Vaskjala-Ülemiste kanal
- Vaskjõgi
- Vassivere kraav
- Vastemõisa oja
- Vastja oja
- Vastse-Antsla oja
- Vastsekivi oja
- Vastseliina oja
- Vasula peakraav
- Vatsla peakraav
- Vedama oja
- Vedame oja
- Vedruka oja
- Vedu peakraav
- Veelikse oja
- Veerksu oja
- Velise jõgi
- Velise peakraav
- Velti kraav
- Veltsi oja
- Veneküla peakraav
- Veneoja
- Venevere peakraav
- Vennaru peakraav
- Verdla peakraav
- Verevi peakraav
- Verilaske oja
- Verioja
- Vesiku oja
- Vesisoo peakraav
- Veskijõgi
- Veskioja (Raplamaa)
- Veskioja (Võrumaa)
- Veskioja (Saaremaa)
- Veskioja (Armioja)
- Vetepere kraav
- Vidva oja
- Vigala jõgi (Koluvere jõgi)
- Vihterpalu jõgi
- Vihtra oja
- Vihula oja
- Viilipoja
- Viiraoja
- Viira peakraav
- Viislisoo peakraav
- Viisuti kraav
- Vilamaa peakraav
- Vilivalla peakraav
- Viljakse oja
- Villemi oja
- Vilpsaare oja
- Viluste oja
- Vingri kraav
- Vinni peakraav
- Viraski oja
- Virita kraav
- Virksimetsa kraav
- Viruküla peakraav
- Viru oja
- Virulasõ oja
- Virussaare kraav
- Visela jõgi
- Viserlaane kraav
- Vissuvere peakraav
- Visula jõgi
- Visusti oja
- Viti peakraav
- Vodja jõgi
- Vodja peakraav
- Vohnja peakraav
- Voka jõgi
- Voki oja
- Voore kraav
- Voore oja
- Vooru oja
- Vorbuse kraav
- Vorbuse peakraav
- Vorsti jõgi
- Vorstioja
- Vungi oja
- Võerdla pkr
- Võhandu jõgi
- Võhkse jõgi
- Võhkse peakraav
- Võhu jõgi
- Võiba oja
- Võidula peakraav
- Võika oja
- Võini oja
- Võisiku peakraav
- Võistre oja
- Võitre kraav
- Võlingi oja
– Võlupe jõgi
- Võnnu oja
- Võsu jõgi
- Võtikvere kraav
- Võuküla oja
- Võuküla peakraav
- Võõbu peakraav
- Võõrastesoo peakraav
- Väike Emajõgi
- Väike-Rakke kraav
- Väike-Voore kraav
- Väikseküla oja
- Väiküla kraav
- Väinjärve oja
- Väiso peakraav
- Välgita oja
- Välgu peakraav
- Välinurme oja
- Väljasoo kraav
- Väluste oja
- Vändra jõgi
- Väo kraav
- Väo oja
- Värava oja
- Värska oja
- Värtoni oja
- Vääna jõgi
- Väänoja

Õ


Õhne jõgi
- Õngu oja
- Õru oja

Ä


Ädara jõgi
- Ämmaoja
- Ängi oja
- Änglema oja
- Änilase peakraav
- Ärnu jõgi
- Ärma jõgi
- Ätte peakraav
- Äühvoja

Ö


Ördi kraav
- Ördi peakraav
- Österby peakraav (Österbi peakraav)
- Ööbiku kraav
- Öötla oja

Ü


Üksnurme peakraav
- Ülejõe peakraav
- Üra oja (Vagula)
- Üra oja (Peetri)

Vaata ka


Vooluveekogud (alam)vesikondade kaupa https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12769937 veeseaduse alusel kehtestatud https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?replstring=33&dyn=12769937&id=768167 määruse järgi:
Ida-Eesti vesikond
Võrtsjärve alamvesikond
Peipsi alamvesikond
Viru alamvesikond
Lääne-Eesti vesikond
Harju alamvesikond
Matsalu alamvesikond
Pärnu alamvesikond
Läänesaarte alamvesikond
Koiva vesikond
Mustjõe alamvesikond

Välislingid


http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main Keskkonnaregister
Kategooria:Eesti jõed
Kategooria:Eesti geograafia loendid
Kategooria:Jõgede loendid
bs:Rijeke u Estoniji
cs:Seznam řek v Estonsku
de:Liste der Flüsse in Estland
en:List of rivers of Estonia
fr:Liste des cours d'eau d'Estonie
hr:Popis rijeka u Estoniji
it:Lista dei fiumi estoni
lv:Igaunijas upju uzskaitījums
lt:Sąrašas:Estijos upės
no:Estlands elver
nn:Elvar i Estland
pl:Rzeki Estonii
pt:Anexo:Lista de rios da Estônia
ru:Реки Эстонии
simple:List of rivers of Estonia

Emajõgi


Emajõgi (ka Suur Emajõgi) on Eesti suurimaid jõgi.
Emajõgi on rahuliku vooluga, kuna jõe langus on kõigest 3,6 meetrit. See teeb jõe languks 3 cm/km.
Emajõe lähe asub Võrtsjärve kirdenurgas Rannu-Jõesuus, läbib keskjooksul Tartu ja suubub Praagal Peipsi järve. Jõe pikkus on 100 km ja laius 20-145 m. Suurimad lisajõgi on Pede jõgi, Ahja jõgi, Elva jõgi, Amme jõgi ja Laeva jõgi. Jõe ülemjooks- ja alamjooksul laiub soo ja heinamaa (luhti), mis suurvesi ajal on vee all. Keskjooksul voolab jõgi Emajõe ürgorg. Suur Emajõgi on kogu ulatuses laevatatav.
Suurele Emajõele on iseloomulikud soised kaldad, mis on sajandite vältel teinud raskeks nii sildade ehitamise kui ka jõe aastaringse ületamise. Üks väheseid kohti, kus kõva mineraalpinnas ulatub mõlemal pool jõge otse jõeni, on Tartu, täpsemini Laia tänava otsas asuva Vabadussilla koht. Seal asus ka ajalooliselt vanim jõeületuskoht, mille juurde Tartu linn enam kui 1000 aastat tagasi tekkis.

Nimi


Emajõe ajalooline nimi saksa keeles on Embach ja läti keeles Mētra.
Emajõeks nimetati ka Pärnust üle Viljandi ja Tartu Pihkvasse kulgenud veeteed ja selle üksikuid osi – Pärnu Emajõge (tänapäeval: Pärnu jõgi), (Suurt) Emajõge ja Pihkva Emajõgi (tänapäeval: Velikaja jõgi).

Sillad Emajõel


Rannu-Jõesuu sild – Tartu–Viljandi–Kilingi-Nõmme maantee 37. kilomeetril
Kärevere sild – Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa maantee 171. kilomeetril
Jänese raudteesild
Kroonuaia sild – Tartus
Vabaduse sild – Tartus
Kaarsild (Tartu) – Tartus
Võidu sild – Tartus
Turusild – Tartus
Sõpruse sild (Tartu) – Tartus
Luunja sild – Tartu–Räpina–Värska maantee 11. kilomeetril

Ülesõidu parved Emajõel


Reku parv
Haaslava parv
Kavastu parv

Looduskaitsealad Emajõel


Alam-Pedja looduskaitseala
Emajõe-Suursoo maastikukaitseala
Kalmistu paljand – Tartus

Vaata ka


Emajõe ürgorg
Väike-Emajõgi

Pildid


Pilt:Emajõgi Tartus1.JPG
Pilt:Emajõgi Tartus 2.JPG
Pilt:Emajõgi Tartus 3.JPG
Pilt:Emajõgi Tartus 4.JPG

Välislingid


http://www.novaator.ee/ET/loodus/aerofotod_tartu_uleujutusest_galerii/ "Aerofotod Tartu üleujutusest" Novaator, 13. aprill 2010
Risto Mets: http://www.tartupostimees.ee/?id=268825 "Tuuker võrdleb Kaarsillalt hüpet enesetapuga" Tartu Postimees, 28. mai 2010
Kategooria:Peipsi-Pihkva järve vesikond
Kategooria:Tartu maakonna jõed
Kategooria:Tartu veekogud
be:Рака Эмайыгі
be-x-old:Эмайыгі
bg:Емайъги
cs:Emajõgi
da:Emajõgi
de:Emajõgi
en:Emajõgi
es:Emajõgi
fr:Emajõgi
ko:에마여기 강
hr:Emajõgi
it:Emajõgi
lv:Emajegi
lt:Emajegis
hu:Emajõgi
nl:Emajõgi
no:Emajõgi
nn:Emajõgi
pl:Emajõgi
pt:Rio Emajõgi
ru:Эмайыги
fi:Emajoki
tr:Emajõgi
fiu-vro:Imäjõgi
zh:埃馬約吉河

Ernst Öpik

Pilt:ErnstJuliusOpik.jpg
Ernst Julius Öpik (22. oktoober 1893 Kunda – 10. september 1985 Põhja-Iirimaa, Bangor) oli eesti astronoom, Eesti astronoomiakoolkond üks rajajaid.

Elulugu


Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana.
Aastail 1910–1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar Öpik ja Paul Öpikuga.
1911–1912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Venemaa astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marss (planeet) ja Veenuse ning perseiidide kohta.
Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taškent. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees.
Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis.
1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor.
Töötas 1948–1981 Armagh' observatooriumis Põhja-Iirimaal. 1950–1981 toimetas ajakirja Irish Astronomical Journal.

Teaduslooming


Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid.
1916 aastal avaldatud töös arvutas ta valge kääbuse 40 Eri B tiheduse, kuid pidas tulemust võimatuks.<ref></ref> Seetõttu jäi Öpik ilma valgete kääbuste kui eksootilist tüüpi tähtede avastamise aust.
Jõudis Täht (astronoomia) siseehituse teooriat arendades (aastast 1915) 1922 järeldusele, et tähtedes toimuvad termotuumareaktsioonid, tõestas seda (sõltumatult Hans Albrecht Bethest) 1937. Rakendas seda teooriat Päike ja teiste kääbustähtede evolutsiooni uurides ning püüdis (1938 ja 1977) selle abil põhjendada jääaegade tekkimist (1952).
Öpik esitas ühe juhtivatest teooriatest jääaegade perioodilisuse kohta. Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning see muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma soojenemisel planeet Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud ega ümber lükatud, kuigi see võib-olla seletab neutriinovoogu Päikeselt, mille avastasid uued maa-alused neutriinodetektorid.
Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste täht (astronoomia)ede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiit. Maa (planeet) ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeet. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast.
Tähtede evolutsiooni arvutused tegi Öpik käsitsi. Tulemusi kinnitasid 10 aastat hiljem Hoyle'i ja Schwarzschildi arvutused arvutite abil.
Lõi 1918–1922 spiraaludukogude (galaktikate) kauguse määramise meetodi ja tegi selle põhjal 1922 esimesena kindlaks Andromeeda udukogu kauguse (450 000 parsekit).<ref>
</ref> See oli esimene Linnutee-välise objekti kauguse õige määramine, oma töös edestas ta nii ajaliselt kui täpsuselt ameeriklast Erwin Hubble'it. Tema kasutatud meetodit kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval.
Kummutas 1933 tähtede termotuumareaktsioonide vältust, meteoriitide vanust ja Universumi paisumiskiirust arvesse võttes seisukoha, et kosmoloogiline Universum on ülivana.
Algatas 1930–1934 meteooride vaatluse alal Tartu ja Harvardi observatooriumi koostöö (asutas Harvardis meteooriuurimise rühma) ning lõi hiljem meteooride atmosfääris põlemise ja meteoriitide planeediga põrkumise teooria.
Öpiku statistilised uurimused Maa (planeet)ga kohtuvate komeetide ja asteroidide kohta rajasid aluse meie arusaamale komeetide ja asteroidide liikumisest ning mõjust Maale.
Ennustas 1932 komeedipilve olemasolu Päikesesüsteemi välisosas (Öpiku-Oorti komeedipilv).
Alustanud 1912 planeetide uurimist, ennustas 1950. aastad, et Marss (planeet) leidub rohkesti meteoriidikraatreid ning et Veenusel on palav, kuiv ja tolmune atmosfäär (mõlemat oletust on kinnitanud automaatjaamadega Mariner sooritatud uuringud).
Lisaks paljudele õnnestumistele olid mõned Öpiku seisukohad selgelt ekslikud. Näiteks oli ta pikka aega veendunud, et tumedamad alad Marss pinnal on tumedad taimkatte esinemise tõttu neis piirkondades. Ta uskus, et spiraalgalaktika spiraalharude otsad liiguvad eespool, mitte ei jää galaktika pööreldes maha. Tegelikult on see vastupidi. Õpik arvas, et päikeseplekkide esinemise ja maapealsete poliitiliste revolutsioonide vahel on seos, ehkki midagi sellist pole suudetud tõestada. Sellist sorti ekstsentriliste vaadete tõttu suhtuti tema töödesse mõnikord vähem tõsiselt, kui need väärinuks.
Ernst Öpik on tegutsenud ka heliloojana.
''Teadustöö kokkuvõte on pooleli''

Õpingud


1911 Lõpetas Tallinna Nikolai I Gümnaasiumi.
1912–1916 õppis Moskva Keiserlikus Ülikoolis.
1923 ''dr. phil. nat.''

Töökohad


1916–1920 Moskva observatooriumis<br>
1920–1921 Taškent observatooriumis (astronoomiaosakonna direktor)<br>
1921–1930 Tartu observatooriumis<br>
1930–1934 Harvardi observatooriumis<br>
1934–1944 Tartu observatooriumis<br>
1945–1947 Balti Ülikooli (Pinnebergis, Hamburgi lähedal) professor<br>
1946–1948 Balti Ülikooli eesti rektor<br>
1948–1981 Armagh' tähetornis Põhja-Iirimaal<br>
1956– Marylandi ülikooli külalisprofessor

Teosed


Солнце по новейшим исследованиям (1919; Moskva; eesti keeles 1928)
''Physics of Mateor Flight in the Atmosphere'' (1958; New York)
''The Oscillating Universe'' (1960; New York)
''Meie kosmiline saatus'' (2004; Tartu, artiklikogu; järelsõna: Jaan Einasto, Mihkel Jõeveer, "Ernst Julius Öpik – viimane suur igakülgne")

Tunnustused


1938 Eesti Teaduste Akadeemia (1938&ndash;1940) liige
1960 Rahvusliku Teaduste Akadeemia medal
1975 Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia välisliige
1976 Bruce'i medal
1968 Belfasti ülikooli audoktor
1968 Meteoriidiseltsi medal
1972 Kepleri kuldmedal
1975 Kuningliku Astronoomiaseltsi medal
1977 Sheffieldi ülikooli audoktor
mitme teise teaduste akadeemia välisliige
Öpiku nime kannab asteroid 2099 Öpik

Isiklikku


Ernst Öpik oli geoloogia- ja paleontoloogiaprofessori ning filosoofi, keeleteadlase, luuletaja ja maletaja Armin Öpiku, diplomaat Oskar Öpiku ja pankur Paul Öpiku vend. Öpikul oli ka õde Anna, kes valdas 14 keelt, sealhulgas sanskriti keelt, ja tõlkis Homerost. Paul Öpiku poeg oli energeetikateadlane Ilmar Öpik, kelle poeg Andres Öpik oli keemiaprofessor.
Ernst Öpiku lapsed on Uno, Helgi, Tiiu, ajaloolane Elina Öpik, Inna ja Maija.
Tema lapselaps Lembit Öpik on liberaaldemokraadist Suurbritannia poliitik, endine parlamendiliige, kes esindas Montgomeryshire'i.

Viited

Välislingid


http://www.arm.ac.uk/history/opik/biog.html Foto
http://www.arm.ac.uk/history/opik/opik.html Fotod
http://spunk.mfa.ee/eng/famous/Opik.htm Fotod
Aivar Kull, http://tartu.postimees.ee/110305/tartu_postimees/kultuur/159797.php "Ernst Öpik avab universumi saladusi" (raamatu "Meie kosmiline saatus" arvustus) – Tartu Postimees 10. 3. 2005, lk 2

Publikatsioonid


http://adsabs.harvard.edu/abs/1916ApJ....44..292O Öpik, E., 1916, The Densities of Visual Binary Stars, Astrophysical Journal, vol. 44, p. 292
http://adsabs.harvard.edu/abs/1922ApJ....55..406O Öpik, E., 1922, An estimate of the distance of the Andromeda Nebula, Astrophysical Journal, vol. 55, p. 406-410

Ajaleheartiklid


20 aasta pärast pääseb Marsile. Kaja (ajaleht), 30. jaanuar 1934, nr. 25, lk. 5.
Reis maailmaruumi võimalik. Vaba Maa, 3. veebruar 1936, nr. 27, lk. 6.
Sõit kuule 4–5 päevaga. Vaba Maa, 18. veebruar 1936, nr. 40, lk. 6.
Kategooria:Eesti astronoomid
Kategooria:Eesti Teaduste Akadeemia liikmed
Kategooria:Balti Ülikooli professorid
Kategooria:Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlased
Kategooria:Sündinud 1893
Kategooria:Surnud 1985
cy:Ernst Julius Öpik
de:Ernst Öpik
el:Ερνστ Έπικ
en:Ernst Öpik
es:Ernst Öpik
eu:Ernst Öpik
fr:Ernst Öpik
it:Ernst Öpik
la:Ernestus Öpik
ja:エルンスト・エピック
no:Ernst Öpik
pl:Ernst Öpik
pt:Ernst Öpik
ro:Ernst Öpik
ru:Эпик, Эрнст Юлиус
sl:Ernst Julius Öpik
sv:Ernst Öpik
uk:Ернст Юліус Епік
zh:恩斯特·奧匹克

Eksotermiline reaktsioon

Pilt:Keemiline reaktsioon.jpg
Eksotermiline reaktsioon on keemiline reaktsioon, mille käigus eraldub soojust.
Eksotermilise reaktsiooni soojusefekt on negatiivne. See tähendab seda, et süsteem annab energiat ära. Energiahulk, mis on vajalik eksotermilise reaktsiooni käivitamiseks, on väiksem kui sellise reaktsiooni käigus vabanev energiahulk. Tavaliselt vabaneb tekkiv energia soojusena, kuid võivad esineda ka valgus, lööklaine, elektromagnetkiirgus ja muud energia vabanemise võimalused.
Kui eksotermilist reaktsiooni ei kontrollita, siis võib reaktsiooni astuvate aineosakeste arv väga kiiresti suureneda, mis põhjustab soojuse veelgi intensiivsemat eraldumist ja reageerivate aineosakeste arvu veelgi suuremaks muutumist. Selle tulemusena võib tekkida plahvatus.
Kõige tuntum eksotermiline reaktsioon on põlemine.
Keemiline side moodustumine on alati eksotermiline protsess.
Soojuse tekkimist ja neeldumist kas füüsikalise protsessi või keemia reaktsiooni käigus mõõdetakse kalorimeetriat kasutades. Selle jaoks on välja mõeldud laboratooriumiseade reaktsioonikalorimeeter, millega jälgitakse soojusvoogu sellest anumast välja, milles reaktsioon toimub, või sellesse anumasse. Lisaks keemilistele reaktsioonidele saab seda kasutada ka mõne füüsikalise protsessi, näiteks kristalliseerumine või lahustumine soojusefekti mõõtmiseks.
Eksotermilise reaktsiooni vastand ehk niisugune reaktsioon, mille energia neeldub, on endotermiline reaktsioon.
Kategooria:Füüsikaline keemia
Kategooria:Termodünaamika
Kategooria:Keemilised reaktsioonid
ar:تفاعل منتج للحرارة
bg:Екзотермична реакция
ca:Reacció exotèrmica
cs:Exotermní reakce
da:Exoterm
de:Exotherme Reaktion
en:Exothermic reaction
es:Reacción exotérmica
fa:واکنش گرماده
fr:Réaction exothermique
gl:Reacción exotérmica
ko:발열반응
hi:उष्माक्षेपी अभिक्रिया
io:Exokalorala reakto
it:Processo esotermico
he:תגובה אקסותרמית
ht:Reyaksyon egzotèmik
lt:Egzoterminis procesas
hu:Exoterm reakció
mk:Егзотермна реакција
nl:Exotherme reactie
ja:発熱反応
no:Eksoterm reaksjon
nn:Eksoterm reaksjon
pt:Reação exotérmica
ru:Экзотермические реакции
sk:Exotermická reakcia
sl:Eksotermna reakcija
fi:Eksoterminen reaktio
sv:Exoterm reaktion
uk:Екзотермічна реакція
ur:حرارت زا تعامل
zh:放热反应

Emulsioon

Emulsioon on keemias dispersne süsteem, mille puhul vedelik keemiline aine või ained on pihustunud või segu teise vedela ainega, kusjuures mikroskoopiliselt vedelikud omavahel ei segune.
Emulsiooni moodustumisele ja püsimisele aitavad kaasa emulgaatorid, emulsiooni lagunemisele aga de-emulgaatorid.
Emulsiooni tekitamist nimetatakse emulgeerimin (inglise ''emulsification''), emulsiooni lõhkumist aga de-emulgeerimine.
Looduslik emulsioon on näiteks piim. Sünteetiline on näiteks margariin.

Vaata ka


Mikroemulsioon
Kategooria:Määrdeained
Kategooria:Kolloidkeemia
ar:مستحلب
id:Emulsi
ms:Emulsi
bs:Emulzija
bg:Емулсия
ca:Emulsió
cs:Emulze
da:Emulsion
de:Emulsion
en:Emulsion
es:Emulsión
eu:Emultsio
fa:نامیزه
fr:Émulsion
gl:Emulsión
ko:에멀션
hi:पायसन
hr:Emulzija
it:Emulsione
he:תחליב
lt:Emulsija
mk:Емулзија
nl:Emulsie
ja:エマルション
no:Emulsjon
nn:Emulsjon
pl:Emulsja
pt:Emulsão
ro:Emulsie
ru:Эмульсия
sl:Emulzija
sr:Емулзија
sh:Emulzija
fi:Emulsio
sv:Emulsion
th:อิมัลชัน
vi:Nhũ tương
tr:Emülsiyon
uk:Емульсія
zh:乳浊液

Endotermiline reaktsioon

Endotermiline reaktsioon on keemiline reaktsioon, mille käigus neeldub soojust.
Endotermilise reaktsiooni soojusefekt on positiivne. See tähendab seda, et süsteem saab energiat juurde.
Keemiline side lagunemine on alati endotermiline protsess.

Vaata ka


Eksotermiline reaktsioon
Kategooria:Füüsikaline keemia
Kategooria:Termodünaamika
Kategooria:Keemilised reaktsioonid
ar:تفاعل ماص للحرارة
id:Endotermik
bg:Ендотермичен процес
ca:Reacció endotèrmica
cs:Endotermické reakce
da:Endoterm
de:Endotherme Reaktion
en:Endothermic
es:Reacción endotérmica
fa:واکنش گرماگیر
fr:Réaction endothermique
gl:Reacción endotérmica
ko:흡열반응
hi:ऊष्माशोषी
it:Processo endotermico
he:תגובה אנדותרמית
ht:Reyaksyon andotèmik
lt:Endoterminis procesas
hu:Endoterm reakció
nl:Endotherme reactie
ja:吸熱反応
no:Endoterm reaksjon
nn:Endoterm reaksjon
pl:Reakcja endotermiczna
pt:Endergónica
ru:Эндотермические реакции
stq:Endotherm
sq:Reaksione endotermik
sl:Endotermna reakcija
fi:Endoterminen reaktio
sv:Endoterm reaktion
th:ดูดความร้อน
tr:Endotermik
uk:Ендотермічна реакція
zh:吸热反应

Eesti erakondade loend

Olemasolevad erakonnad


Allikad:

Erakondade liikmete arvu ajalugu


Liikmete arv alates 2003. aastast iga konkeetse aasta kohta aasta alguse seisuga. Allikas: Äriregister.
Märkused:
:2006. aasta sügisel liitusid Erakond Isamaaliit ja Erakond Res Publica. Uue erakonna nimeks sai Erakond Isamaa ja Res Publica Liit.
:2010. aasta sügisel liitusid Eesti Vasakpartei ja Konstitutsioonierakond. Uue erakonna nimeks sai Eestimaa Ühendatud Vasakpartei.
:2011. aasta sügisel liitusid Eestimaa Rahvaliit ja Eesti Rahvusliku Liikumine. Uue erakonna nimeks sai Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
:2012. aasta kevadel liitusid Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Vene Erakond Eestis. Uue erakonna nimeks sai Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Erakondade Riigikogus esindatuse ajalugu


Kuna 1992. aasta valimised olid praktiliselt vaid valimisliit valimised, siis on see aasta siit tabelist välja jäetud. Tabelis märgib number 0 seda, et erakond osales valimistel, kuid ei saanud kohti Riigikogu. Tühi väli märgib, et erakond ei osalenud valimistel.
Märkused:
:1995. aasta valimiste valimisliit "Koonderakond ja Maarahva Ühendus" koosnes erakondadest Eesti Koonderakond, Eesti Maarahva Erakond, Eesti Maaliit, Eesti Pensionäride ja Perede Liit ja Põllumeeste Kogu.
:1995. aasta valimiste valimisliit "Meie Kodu On Eestimaa!" koosnes erakondadest Eestimaa Ühendatud Rahvapartei ja Vene Erakond Eestis.
:1995. aasta valimiste valimisliit "Parempoolsed" koosnes erakonnast Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond.
:1995. aasta valimistel esines Erakond Isamaaliit valimisliiduna nime all valimisliit "Isamaa ja ERSP Liit", mis koosnes erakondadest Rahvuslik Koonderakond Isamaa ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.
:1995. aasta valimistel esines Sotsiaaldemokraatlik Erakond valimisliiduna nime all valimisliit "Mõõdukad", mis koosnes erakondadest Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei ja Eesti Maa-Keskerakond.
:1995. ja 1999. aasta valimistel esines Libertas Eesti Erakond nime all Eesti Sinine Erakond.
:1999. aasta valimistel esines Eestimaa Rahvaliit nime all Eesti Maarahva Erakond.
:1999. aasta valimistel esines Erakond Uus Eesti nime all Arengupartei.
:1999. ja 2003. aasta valimistel esines Sotsiaaldemokraatlik Erakond nime all Rahvaerakond Mõõdukad.
:1999. ja 2003. aasta valimistel esines Konstitutsioonierakond nime all Eestimaa Ühendatud Rahvapartei.
:1999. ja 2003. aasta valimistel esines Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid nime all Eesti Kristlik Rahvapartei.
:2003. aasta valimistel esines Eestimaa Ühendatud Vasakpartei nime all Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei.
:2006. aasta sügisel liitusid Erakond Isamaaliit ja Erakond Res Publica. Uue erakonna nimeks sai Erakond Isamaa ja Res Publica Liit.
:2010. aasta sügisel liitusid Eesti Vasakpartei ja Konstitutsioonierakond. Uue erakonna nimeks sai Eestimaa Ühendatud Vasakpartei.
:2011. aasta sügisel liitusid Eestimaa Rahvaliit ja Eesti Rahvusliku Liikumine. Uue erakonna nimeks sai Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
:2012. aasta kevadel liitusid Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Vene Erakond Eestis. Uue erakonna nimeks sai Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Erakondade noortekogud


http://noored.irl.ee/ Isamaa ja Res Publica Liidu Noorteühendus
http://www.kesknoored.ee/ Keskerakonna Noortekogu
http://www.noored-rohelised.ee/ Noored Rohelised + Noored Rohelised
http://www.noorsots.ee/ Noored Sotsiaaldemokraadid + Noored Sotsiaaldemokraadid
http://www.rahvaliit.ee/ Rahvaliidu Noored
http://www.reforminoored.ee/ Reformierakonna Noortekogu

Tegevuse lõpetanud erakonnad


Arengupartei
Balti Konstitutsiooniline Partei
Demokraadid – Eesti Demokraatlik Partei
Eesti Demokraatlik Erakond (EDE)
Eesti Demokraatlik Tööerakond
Eesti Demokraatlik Õigusliit
Eesti Ettevõtjate Erakond
Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP)
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (1990) (ühines Rahvuslikuks Koonderakonnaks Isamaa)
Eesti Koonderakond (EK)
Eesti Kristlik Demokraatlik Liit (ühines Rahvuslikuks Koonderakonnaks Isamaa)
Eesti Kristlik Liit
Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond (ühines Rahvuslikuks Koonderakonnaks Isamaa)
Eesti Liberaaldemokraatlik Partei
Eesti Liberaalne Rahvapartei
Eesti Maa-Keskerakond
Eesti Maaliit
Eesti Maarahva Erakond
Eesti Maarahva Liit (EMRL)
Eesti Pensionäride Erakond (.. –2006)
Eesti Pensionäride ja Perede Erakond
Eesti Pensionäride ja Perede Liit
Eesti Radikaal-Sotsialistlik Partei (1917–) / Eesti Tööerakond (−1932)
Eesti Rahva Keskerakond
Eesti Rahvaerakond (ER) (1919–1932) (alates 1932 Rahvuslik Keskerakond)
Eesti Rahvameelne Eduerakond/ Eesti Demokraatlik Erakond (1917–)
Eesti Rahvuslaste Keskliit
Eesti Rahvuslik Eduerakond
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (1988–1995)
Eesti Reformierakond-Liberaalid
Eesti Roheline Erakond
Eesti Roheline Partei
Eesti Rohelised
Eesti Rojalistlik Partei
Eesti Sinine Erakond
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Iseseisvuspartei
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (ESDTP)
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus
Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei (ESTP)
Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (1917–)
Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis
Eesti Talurahva Erakond
Eesti Talurahva Liit (1917–)
Eesti Tööerakond (ETE)
Eesti Tööliste Sotsiaaldemokraatlik Ühisus
Eesti Vabad Demokraadid
Eesti Vasakpartei
Eestimaa Sotsiaaldemokraatlik Ühendus (1917–)
Erakond Isamaaliit
Erakond Mõõdukad
Erakond Res Publica
Erakond Uus Eesti
Konstitutsioonierakond
Koonderakond
Koonderakond ja Maarahva Ühendus
Kristlik Rahvaerakond (KRE)
Libertas Eesti Erakond
Metsaerakond
Põllumeestekogud (PK)
Põllumeestekogude ja Põllumeeste, Asunikkude ning Väikemaapidajate Koondis (PKK)
Radikaal-Demokraatlik Partei (1917–)
Rahvaerakond Mõõdukad
Rahvaerakond (1994–1999) (algselt Eesti Talurahva Erakond)
Rahvuslik Koonderakond Isamaa (1992–1995)
Saksa Erakond Eestimaal
Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Eesti Osakondade Keskkomitee (1917–)
Tuleviku Eesti Erakond
Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond
Vabariiklaste Koonderakond (ühines Rahvuslikuks Koonderakonnaks Isamaa)
Vene Balti Erakond Eestis (on ühinenud Vene Erakonnaga Eestis)
Vene Sotsiaaldemokraatlik Partei Eestis
Vene Ühtsuspartei

Erakondade poliitiline asetus


Eesti erakonnad vasak-parem-skaalal

Vaata ka


Eesti erakondade kuuluvus rahvusvahelistesse organisatsioonidesse
Poliitiliste parteide ehk erakondade ja teiste samu sihte taotlevate poliitiliste ühingute ja nende liitude likvideerimiskomisjon
Viru-Järva prefektuuri piirkonnas asuvate poliitiliste parteide ja ühingute likvideerimise komisjon

Välislingid


Teater NO99: Ühtne Eesti, Valimiskool: http://www.youtube.com/watch?v=WU9Ey9Ifm10 osa 1, http://www.youtube.com/watch?v=uVE-7-3QieI osa 2, http://www.youtube.com/watch?v=koqzVeE8vNQ osa 3, http://www.youtube.com/watch?v=ocPA_tsOwP8 osa 4.1, http://www.youtube.com/watch?v=95CWVYS8OjE osa 4.2, http://www.youtube.com/watch?v=dTMNdt3FlDY osa 5, http://www.youtube.com/watch?v=Flbuf2w99Ek osa 6.1, http://www.youtube.com/watch?v=rhPVgNW3ZIY osa 6.2, 2010; http://www.youtube.com/watch?v=OKnDFmMnoJQ osa 8.1, http://www.youtube.com/watch?v=rM9jkRF1NRM osa 8.2, 2011
http://www.herkel.net/?menu_id=180&mainmenu_id=0&news_id=407 Andres Herkel, Vähem raha võib anda avatuma poliitika, 29. jaanuar 2011. a.
Kategooria:Eesti erakonnad
Kategooria:Eesti poliitika loendid
bg:Списък на политическите партии в Естония
cs:Politické strany v Estonsku
en:List of political parties in Estonia
fr:Partis politiques estoniens
lv:Igaunijas politisko partiju uzskaitījums
ja:エストニアの政党
no:Estlands politiske partier
pt:Anexo:Lista de partidos políticos da Estônia
ru:Список политических партий Эстонии
fi:Luettelo Viron puolueista
zh:愛沙尼亞政黨列表

Eesti Keskerakond


Eesti Keskerakond on Eesti partei. See asutati 12. oktoober 1991 Tallinnas. Erakonna esimees on Edgar Savisaar. Erakond paigutab ennast poliitilisse tsentrumisse.
Keskerakond kuulub koos Reformierakond Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusse. Minevikus kuulus sellesse ühendusse ka Koonderakond.
Keskerakonna majanduspoliitika nurgakiviks on sotsiaalne turumajandus aren­damine.
Liikmete arvult on Keskerakond 2008. aasta jaanuari seisuga suurim partei Eestis. Novembris 2006 ületas Keskerakonna liikmete arv 10 000.
Alates 18. augustist 1999 ilmub erakonna kuukirja "Seitse Päeva" kõrval ka laiale lugejaskonnale mõeldud nädalaleht "Kesknädal".

Ideoloogia


Keskerakond väidab enda eesmärgiks olevat tugeva keskklassi moodustamine Eestis. Partei deklareerib ennast "keskklassi liberaalse parteiks". Võrreldes teiste Eesti parteidega on Keskerakonnal aga reputatsioon olla kõige vasakpoolsem partei. Inglisekeelses vikipeedias on Keskerakonna ideoloogiaks märgitud ka sotsiaalne liberalism, kuid parteil on mitmeid sotsiaalse liberalismiga mitte ühilduvaid seisukohti. Näiteks soovitab partei kaaluda Eestil "ka seda, et väikese uimastikoguse omamine oleks kriminaalkorras karistatav". Ka ei suutnud Keskerakonna riigikogu fraktsioon-erinevalt teistest riigikogus esindatud erakondadest-võtta ühist seisukohta omasooliste partnerlusseaduse osas, mida sotsiaal-liberaalid mujal maailmas tavaliselt toetavad.
Eesti Rahvusringhääling poliitika saates 'Foorum' luges Eesti Reformierakond Remo Holsmer Eesti parlamendierakondade ideoloogiad, kuid jättis lause lõpetamata, kuna ei suutnud (või ei soovinud) Keskerakonna ideoloogiat määratleda. Keskerakondlane Kadri Simson lõpetas Holsmeri lause, täpsustades, et Keskerakonna ideoloogia on Keskerakond.

Juhtimine

Juhatus


Eesti Keskerakonna juhatusse kuuluvad erakonna esimees Edgar Savisaar, aseesimehed Enn Eesmaa ja Kadri Simson ning liikmed Mailis Reps, Kalev Kallo, Aivar Riisalu, Taavi Aas, Aadu Must, Toomas Vitsut, Rein Ratas, Priit Toobal, Jaanus Riibe, Marika Tuus-Laul, Ester Tuiksoo, Peeter Võsa ja Mihhail Korb.

Volikogu


Erakonna volikogu esimees on Kalev Kallo ja aseesimehed Tarmo Tamm (Põlva) ning Siret Kotka.
Keskerakonna volikogusse kuuluvad erakonna piirkondade esimehed, erakonna piirkonna konverentsil valitud volinikud, üks iga 100 piirkonna liikme kohta, erakonna juhatuse liikmed, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmed ning iga erakonna kogu valitud üks volinik, kui erakonna kogusse kuulub vähemalt viiskümmend erakonna liiget.

Riigikogu fraktsioon


XII Riigikogus kuuluvad Eesti Keskerakonna fraktsiooni selle esimees Kadri Simson, aseesimehed Valeri Korb ja Mailis Reps ning liikmed Enn Eesmaa, Eldar Efendijev, Kalev Kallo, Lauri Laasi, Heimar Lenk, Aadu Must, Jüri Ratas, Aivar Riisalu, Mihhail Stalnuhhin, Olga Sõtnik, Tarmo Tamm, Priit Toobal, Yana Toom, Ester Tuiksoo, Marika Tuus-Laul, Viktor Vassiljev, Vladimir Velman ja Peeter Võsa.

Välissuhted


2004. aastal sõlmis Keskerakond koostööleppe Venemaa võimuerakonna Ühtne Venemaa.

Populaarsus


2010. aasta augustis toetas Keskerakonda 74% mitte-eestlastest valijatest ja 14% eestlastest valijatest.
2011. aasta Riigikogu valimised sai Keskerakond 23,3% häältest ja 26 kohta Riigikogus.

Välislingid


http://www.keskerakond.ee/ Keskerakonna lehekülg
http://www.keskerakond.ee/index.php3?action=ajaleht Seitse Päeva
http://www.kesknadal.ee/ Kesknädal
http://laanemaa.keskerakond.ee/ Läänemaa Keskerakond
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=20320569 Kesknädal kaitseb Bäckmani raamatut, Delfi, 12. november 2008
http://uudised.err.ee/index.php?06144869 Keskerakond osaleb Ühtse Venemaa kongressil, ERR, 20. november 2008
Kertu Kalmus. http://www.epl.ee/artikkel/454802 Keskerakond süüdistab protestikampaania abil Reformierakonda ja IRLi Eestit tabanud majanduslanguses EPL, 12. jaanuar 2009
Erik Rand. http://www.epl.ee/artikkel/455202 Keskerakond kühveldab reklaami sadu tuhandeid EPL, 15. jaanuar 2009
http://www.ekspress.ee/2009/01/24/eesti-uudised/6394-keskerakond-on-tallinnas-saavutanud-edu-koolijuhtide-parteistamisel Keskerakond on Tallinnas saavutanud edu koolijuhtide parteistamisel Eesti Ekspress, 24. jaanuar 2009
http://www.tallinnapostimees.ee/?id=84146 Keskerakonna küsitluse korraldasid K-kohukese autorid Tallinna Postimees, 18. veebruar 2009
Sven Randlaid. http://uudised.err.ee/index.php?06155319 IT-ekspert: Tallinna haldusreformi veebiküsitlust võltsiti ERR, 19. veebruar
Kärt Anvelt. http://www.epl.ee/artikkel/469712 Kas Keskerakond teeb ajuloputust või aitab heast südamest valijaid? EPL.ee, 28. mai 2009
http://uudised.err.ee/index.php?06166119 Sibul: Keskerakonna telkides on suur seaduse rikkumise oht ERR.ee, 28. mai 2009
http://uudised.err.ee/index.php?06166359 Keskerakond leidis võimaluse reklaami tegemiseks ERR.ee, 31. mai 2009
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kohtutaitur-arestis-koik-keskerakonna-arved.d?id=33451201 Kohtutäitur arestis kõik Keskerakonna arved, www.DELFI.ee, 28. september 2010
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/endine-keskerakondlane-kundla-keskpartei-on-nagu-nlkp.d?id=37592555&l=fplead Endine keskerakondlane: Keskpartei on nagu NLKP Delfi.ee, 31. detsember 2010

Viited

Vaata ka


Eesti Keskerakonna Noortekogu
Keskerakonna JK
K kohuke
Kategooria:Eesti Keskerakond
bg:Естонска центристка партия
ca:Partit del Centre Estonià
de:Estnische Zentrumspartei
el:Εσθονικό Κεντρώο Κόμμα
en:Estonian Centre Party
es:Partido del Centro (Estonia)
eo:Estonia Centra Partio
fr:Parti du centre estonien
it:Partito di Centro Estone
lv:Igaunijas Centra partija
no:Det estiske senterpartiet
nn:Eesti Keskerakond
pl:Estońska Partia Centrum
ro:Partidul de Centru (Estonia)
ru:Центристская партия Эстонии
fi:Viron keskustapuolue
sv:Centerpartiet (Estland)
uk:Центристська партія (Естонія)
zh:愛沙尼亞中間黨

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei


Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (lühend: ERSP) oli esimene Eestimaa Kommunistlik Partei sõltumatu erakond Eestis pärast Nõukogude okupatsioon Eestisi algust ja esimene sõltumatu erakond kogu Nõukogude Liidus selle loomisest alates.
ERSP programmiline eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine.
Erakond tegutses aastatel 1988–1995.

Ajalugu

Ettepanek luua Eesti Rahvuslik Sõltumatuse Partei


1987. aasta 7. novembril Pärnus tuli Vello Väärtnõu välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise ideega, kus ta ütles esimesena tol ajal avalikkuse ees välja mõtte, et Eestis on vaja luua rahvuslik partei ja võtta kommunistidelt võim.
Väärtnõu poolt välja töötatud esialgne programm sai ERSP loomise aluseks. See oli esimene kord NSV Liidu ajaloos kui Moskva seati fakti ette ametliku opositsioonipartei loomise ideega.
ERSP loomise ja poliitilise tegevuse ajal olid aktiivselt abiks Tiina Hallik, Anu Rootalu samuti Eve Pärnaste, kes oli tol ajal Taola sekretär.
Nii saab Eestimaa Budistliku Vennaskonna ehk Taola teeneks lugeda ka esmase poliitilise riskantse sammu tegemist Eesti iseseisvuse teel ja nimel.
1988. aasta 21. jaanuaril kirjutasid Väärtnõu eestvõttel ja takkakihutamisel 14 inimest alla ettepanekule luua ERSP.
Vello Väärtnõu
Eke-Pärt Nõmm
Ärvi Orula
Eve Pärnaste
Heiki Ahonen
Erik Udam
Urmas Inno
Karin Inno
Endel Ratas
Mati Kiirend
Kalju Mätik
Rein Arjukese
Mati Vilu
Arvo Pesti
30. jaanuaril 1988 toimus Väärtnõu eestvedamisel pressikonverents Moskvas, et näidata läänemaailmale kommunismi kantsi NSVL lagunemist ja demonstreerida selle katalüsaatorina Eestis toimivat budalaste-taolaste seltskonda. Pressikonverentsil viibisid ka Eke-Pärt Nõmm ja Ärvi Orula. Kohal olid New York Times'i, Washington Posti, Chicago Tribune'i ja teiste ajalehtede esindajad, samuti USA telekompanii ABC jne .
ERSP eesmärgiks oli luua uus NSVLiidust sõltumatu iseseisev Eesti rahvusriik.
Moskvas pressikonverentsil avalikkusele tutvustatud ERSP ettepanek saavutas suurt tähelepanu nii Idas kui Läänes, leides laialdast äramärkimist ja kommenteerimist tolleaegses lääne meedias.
New York Times'i esilehel oli intervjuu Vello Väärtnõuga, kus Philip Taubman vestles ERSP ettepaneku dokumendist, mis kutsus moodustama esimest sõltumatut poliitilist parteid Nõukogude Liidus.
Nõukogude aegsed ajalehed kirjutasid tol ajal aktiivselt paskville Väärtnõu kohta, süüdistades teda koostöös USA Luure KeskAgentuuriga.
Pressi osalus oli vajalik. Kuna Väärtnõul puudus ligipääs kohalikule pressile – raadio, TV, ajalehed, siis kasutati selleks lääne pressi ja meediat, et ideed vabadusest ja iseseisvusest inimesteni viia.

Nõukogude vastase info levitamine ERSP loomise algul


Taola korraldas lendlehtede trükkimise ja massilise levitamise enne Eesti Vabariigi 71. aastapäeva tähistamist. Kogu Eestimaa visati täis lendlehti, mis kutsusid üles asuma eestlasi täitma enda kodaniku kohust astumaks vastu kommunistidele ja nõukogude okupatsioonile.
Usinalt aitas ka paljudes kommunistide vastu võitlemise informatsiooni levikul kaasa Võrust pärit südikas ja kartmatu noor 17 aastane rahvuslane Ain Saar, koos Võru Noortekolonniga, kes noil aegadel oli sensatsiooniline oma üritusega Vabadussõjas langenute kalmistute taastamises.
Ain Saare meeskond aitas ka Taolal lendlehti trükkida ja levitada, nad viskasid kogu Võrumaa kommunistide vastast agitatsiooni täis.
Rahvusvahelise pressikonverentsi korraldamisega sai KGB-l mõõt täis ja sündmused arenesid kiirelt edasi.
6. veebruaril tegi KGB läbiotsimise Väärtnõu juures ja juba 13. veebruaril 1988 saadeti ta KGB poolt NSV Liidust välja.

ERSP ametlikustamine ja asutamine


21. jaanuaril 1988 avalikustati üleskutse "Ettepanek Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) loomiseks", millele oli alla kirjutanud 14 isikut. Nende seas ka Erik Udam, kes oli korraldanud 23. augustil 1987 Hirvepargi miitingu ja kuulus Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Gruppi (MRP-AEG). Aprillis 1988 alustas tööd ERSP korraldav toimkond, mis valmistas ette partei põhikirja.
ERSP asutamiskongress toimus 20. augustil 1988 Pilistveres.
ERSP põhieesmärk oli tagada tingimused eestlased püsimajäämiseks rahvusena oma ajaloolisel kodumaal. Selleks peeti vajalikuks taastada Eesti Vabariik õiguslik järjepidevuse alusel. Tolleaegset Eestit käsitles ERSP okupatsioon ja anneksioon riik.
ERSP algatas 24. veebruaril 1989 koos Eesti Muinsuskaitse Seltsiga ning Eesti Kristlik Liit Eesti kodanike komiteede liikumise, mis tipnes Eesti Kongressi valimistega 24. veebruarist 1. märtsini 1990 ning kokkukutsumisega 12. märtsil 1990. Eesti Kongress oli Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu, mis nõudis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel, olles seega ERSP tähtsaima eesmärgi kandjaks ning deklareerijaks. Eesti Kongressi 465 saadikukohast kuulus ERSP-le ligikaudu sada.
1992. aasta Riigikogu valimised sai ERSP 10 saadikukohta ning moodustas valitsuskoalitsiooni koos Rahvuslik Koonderakond Isamaa ning Mõõdukad. ERSP-le kuulus uues valitsuses (Mart Laari esimene valitsus) Eesti siseminister portfell (Lagle Parek, hiljem Heiki Arike).
1995. aasta Riigikogu valimised sai Isamaa ja ERSP liit 8 kohta, neist 2 kohta kuulusid ERSP-le. ERSP ühines 2. detsember 1995 Rahvusliku Koonderakonnaga Isamaa. Parteide ühinemisel sündis Erakond Isamaaliit.

Esimehed


20.08.1988 – 18.07.1993 Lagle Parek
18.07.1993 – 27.11.1993 Ants Erm
27.11.1993 – 02.12.1995 Tunne-Väldo Kelam

Kirjandus


Eve Pärnaste, &bdquo;Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei : ERSP aeg&rdquo;, Magna Memoria, 2008; ISBN 9789949182343 http://ester.nlib.ee/record=b2446234~S1*est http://ester.nlib.ee/record=b2446234~S1*est

Vaata ka


Eesti Demokraatlik Liikumine
Eesti Rahvusrinne

Välisviited


http://www.nytimes.com/1988/02/10/world/in-soviet-baltic-an-unintended-openness.html?pagewanted=print& By PHILIP TAUBMAN, Special to the New York Times, Published: February 10, 1988, In Soviet Baltic, an Unintended Openness – New York Times
http://www.isamaajarespublicaliit.ee/?id=11805 Erakondade liitumine
http://www.isamaaliit.ee/?id=1086 ERSP – kompromissitu aktsioonipartei
http://www.sirp.ee/2003/15.08.03/Avaleht/avaleht.html Jüri Adams, ''Õige tegu õigel ajal'' @sirp.ee
Tunne Kelam: http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/98/01/21/arvamus.htm#kolmas "Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei on tänaseks ajalugu", Postimees, 21. jaanuar 1998
http://www.erakonnad.instituut.ee/erakonnad/registreeritud/vanad/ersp.html ERSP @ Eesti Erakondade Ajalugu
http://www.eestikirik.ee/arhiiv/arhiiv.php?aDate=2001/8/15&mode=kirikuelu Pilistvere pühitsus kestab @ nädalaleht Eesti Kirik
http://www.kelam.ee./index.php?mainID=34&newsArchive=1&newsID=85 ERSP 20 @ kelam.ee
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8690:ersp-ja-rahvarinne--20-aastat-hiljem&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3250 ERSP ja Rahvarinne – 20 aastat hiljem
http://www.postimees.ee/?id=154539 ERSP asutajad taunivad erakonna taastajate natsliku varjundiga tegevust. Postimees 20.08.2009
http://kultuur.elu.ee/ke495_ersp.htm ERSP aeg.Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Kultuur ja Elu

Viited


Kategooria:Eesti erakonnad
ca:Partit de la Independència Nacional Estoniana
de:Rahvarinne#Erste Dissidentenbewegungen
en:Estonian National Independence Party
eo:Partio por Nacia Sendependeco de Estonio
it:Partito dell'Indipendenza Nazionale Estone

Eugene O'Neill

Pilt:ONeill-Eugene-LOC.jpgi foto)]]
Eugene Gladstone O'Neill (16. oktoober 1888 New York – 27. november 1953 Boston) pani aluse moodsale USA näitekirjandusele.
Tema loomingus põimuvad ekspressionism, psühholoogiline realism ja sümbolism. Oluline motiiv tema teostes on udu, mis sümboliseerib kogu inimese elu hämarust, tema subjektiivset ja ebareaalset maailma, inimese petlikku optimismi. Tema tegelased eelistavad enesepettust ja seda, et neile valetatakse.

Näidendeid


''"The Dreamy Kid"''
''"Strange Interlude"''
''"Marco Millions"''
''"Mourning Becomes Electra"''
''"A Long Day`s Journey Into Night"'' (eesti keeles "Pikk päevatee kaob öösse"; 1972; tõlkija Minni Nurme)
''"Anna Christie"'' (eesti laval aastal 1939 "Tallinna Töölisteater")
Eestikeelne valimik "Kariibide kuu" (inglise keelest tõlkinud M. Luht; sari "Nobeli laureaadid", Tartu: Loodus (kirjastus), 1938) sisaldab 7 ühevaatuselist näidendit: "Kariibide kuu", "Teel Itta Cardiffi", "Pikk teekond koju", "Tsoonis", "Õli", "Seal, kus rist on" ja "Silmus".

Viited

Kirjandus


Raoul Hällström, "Kaks nüüdisaja näitekirjanikku. William Butler Yeats ja Eugene O'Neill" – Looming (ajakiri) 1924, nr 7, lk 543–546
Voldemar Mettus, "Eugene O'Neill" – Looming 1936, nr 10, lk 1170–76
Mardi Valgemäe, "Ekspressionismist Eugene O'Neilli näidendeis" – Tulimuld 1962, nr 4, lk 291–300
Jaak Rähesoo, "Eugene O'Neill" – "Kalender 1988", Eesti Raamat 1987, lk 114–118
Riina Schutting ja German Schutting, "Võõrapärasust ületada püüdes: O'Neill ja eesti lava" (kommentaar: Lea Tormis) – Teater. Muusika. Kino 1988, nr 11, lk 62–74
Lilian Vellerand, "Müüt ja elu" ("Saatuse heidikute kuu" Endla (teater), lavastaja Priit Pedajas, esietendus detsembris 1989) – TMK 1990, nr 4, lk 71–73
Jaak Rähesoo, "Eugene O'Neill ja uue ameerika näitekirjanduse algus" – tema teatriartiklite kogumikus "Hecuba pärast", Ilmamaa, Tartu 1995, lk 77–112 (autori märkusega: "kirjutatud 1988 kaassõnaks O'Neilli näidendivalimikule, mis seni ikka ilmumata")
Kategooria:Ameerika Ühendriikide näitekirjanikud
Kategooria:Sündinud 1888
Kategooria:Surnud 1953
ar:أوجين أونيل
an:Eugene O'Neill
az:Yucin O'Nil
id:Eugene O'Neill
zh-min-nan:Eugene O’Neill
jv:Eugene O'Neill
be:Юджын Гладстан О'Ніл
be-x-old:Юджын О’Ніл
br:Eugene O'Neill
bg:Юджийн О'Нийл
ca:Eugene Gladstone O'Neill
cs:Eugene O'Neill
da:Eugene O'Neill
de:Eugene O’Neill
el:Ευγένιος Ο'Νηλ
en:Eugene O'Neill
es:Eugene O'Neill
eu:Eugene O'Neill
fa:یوجین اونیل
fr:Eugene O'Neill
ga:Eugene O'Neill
gd:Eugene O'Neill
gl:Eugene O'Neill
ko:유진 오닐
hi:यूजीन ओ'नील
hr:Eugene O'Neill
io:Eugene O'Neill
ilo:Eugene O'Neill
it:Eugene Gladstone O'Neill
he:יוג'ין או'ניל
sw:Eugene O'Neill
ku:Eugene O'Neill
la:Eugenius O'Neill
lv:Jūdžīns O'Nīls
hu:Eugene O’Neill
ml:യൂജീൻ ഒ നീൽ
mzn:یوجین اونیل
nl:Eugene O'Neill
ja:ユージン・オニール
no:Eugene O'Neill
nn:Eugene O'Neill
oc:Eugene O'Neill
pnb:یوجین او نیل
pl:Eugene O'Neill
pt:Eugene O'Neill
ro:Eugene O'Neill
ru:О’Нил, Юджин
sk:Eugene O’Neill
sr:Јуџин О'Нил
fi:Eugene O’Neill
sv:Eugene O'Neill
vi:Eugene O'Neill
tg:Юҷин О'Нил
tr:Eugene O'Neill
uk:Юджин Гладстоун О'Ніл
ur:یوجین اونیل
yo:Eugene O'Neill
zh:尤金·奥尼尔