Aleksander VIII


Aleksander VIII, ladina keel Alexander VIII (Pietro Vito Ottoboni, 22. aprill 1610 – 1. veebruar 1691) oli paavst 1689–1691. Ta oli 241. paavst.
Pietro Vito Ottoboni sündis Venezias kantsler Marco Ottoboni ja Vittoria Tornielli 9-lapselises peres noorima lapsena. Ta õppis Padova ülikoolis õigusteadust. Andeka õpilasena omandas ta 17-aastaselt 1627 doktorikraadi. Hiljem sai ta kohtunikuna tuntuks õiglaste otsuste langetajana. 1655–1689 osales kardinal Ottoboni 5 konklaavil, kuuludes Squadrone volante fraktsiooni ja Zelanti fraktsiooni.

Ametid


1630–1638 ''Sigantura gratiae'' referent
1638–1640 Terni kuberner
1640–1641 Rieti kuberner
1641–1643 Spoleto kuberner
1643–1652 Rota Romana audiitor
1651 Padova kanoonik
19. veebruar 1652 – 1. detsember 1681 kardinalpreester
12. märts – 15. november 1660 San Salvatore in Lauro kardinalpreester
7. detsember 1654 – 9. juuni 1664 Brescia piiskop (pühitseti 27. detsember 1654)
15. november 1660 – 13. september 1677 San Marco kardinalpreester
1664 Vangadizza abt
1667–1669 paavsti ''datarius''
1676–1689 Rooma suurinkvisiitor ja Rooma inkvisitsiooni sekretär
13. september 1677 – 8. jaanuar 1680 Santa Maria in Trastevere kardinalpreester
8. jaanuar 1680 – 1. detsember 1681 Santa Prassede kardinalpreester
1. detsember 1681 – 15. veebruar 1683 Sabina kardinalpiiskop
15. veebruar 1683 – 10. november 1687 Frascati kardinalpiiskop
10. november 1687 – 6. oktoober 1691 Porto e Santa Rufina kardinalpiiskop
Kardinalide kolleegiumi asedekaan

1689. aasta konklaav


Aleksander VIII valiti paavstiks 6. oktoobril 1689 Vatikani paavstipalees ja krooniti 16. oktoober kardinal Francesco Maidalchini poolt. Ta võttis paavstiks saades nime Aleksander III (paavst) järgi. Aleksander VIII oli paavstiks saades 79-aastaselt vanim paavst pärast Clemens X-t. Hiljem pole ükski paavst nii kõrges eas valituks osutunud.
23. augustist 6. oktoobrini 1689 toimunud konklaavi viimases voorus osales 51 kardinali. Esmakordselt ajaloos saatsid Saksa-Rooma keiser ja Prantsusmaa kuningas konklaavile erakorralised suursaadikud. Hispaania pani kardinal Francesco Lorenzo Branciati di Lauro valimisele paavstiks veto.

Välispoliitika


|}

Suhted Prantsusmaaga


Aleksander VIII ajal jätkus vaidlus Prantsusmaa kuningaga regaaliõiguse ja asüüliõiguse üle. Louis XIV tagastas paavstile 1688 vallutatud Avignoni ja Venaissini, Aleksander VIII tunnustas omakorda markii Henri Charles de Lavardini Prantsusmaa suursaadikuna ja pühitses kardinaliks piiskop Toussaint de Forbin Jansoni, kes oli 1682 osalenud assambleel, kus võeti vastu gallikaani artiklid. Aleksander VIII omistas kuningale õiguse nimetada isikuid piiskoppideks Metzi, Touli, Verduni, Arras' ja Perpignani piiskopkondades. Samas ei kinnitanud paavst ametisse kuninga nimetatud piiskoppe ja soovis kuningat mõjutada Maintenoni läbi meelt muutma, kuid tulemusteta. 4. augustil 1690 koostatud ja 31. jaanuaril 1691 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Inter multiplices' ei kinnitanud Aleksander VIII Prantsusmaa kuninga regaaliõigust 4 Prantsusmaa piiskopkonnas ja tunnistas õigustühiseks gallikaani artiklid.

Suhted teiste riikidega


Saksa-Rooma keiser Leopold I (Saksa-Rooma keiser) kutsus oma suursaadiku Roomast tagasi. Aleksander VIII ei pühitsenud kardinaliks ühtki keisri soovitatud isikut ega toetanud keisri võitlust türklastega. See-eest toetas ta Venezia vabariik võitlust türklastega Albaanias. Ta saatis doodžile ''stocco'' ja ''berrettone''.
Portugal saatis Rooma suursaadikuks Daniel O'Daly.

Sisepoliitika


Aleksander VIII vähendas Kirikuriik makse. Tema ajal odavnes toiduainete import Kirikuriiki.

Suhted kiriku institutsioonidega


Pilt:Alexander viii.jpg
Aleksander VIII taastas Innocentius XI poolt likvideeritud kuuria.
1690 reguleeris ta piaristide (Sch.P.) ordu reegleid, kohustades neid liikuma jalanõudes (kaltsediidid).
29. november 1690 avaldatud otsusega reguleeris ta kardinalide finantsilisi kulutusi konklaavil.
Ta kinnitas 1690 Silvestro Gozzolini rajatud silvesteriinide ordu konstitutsiooni.

Teoloogilised otsused


Aleksander VIII mõistis 24. augustil 1690 hukka 2 laksism teesi ja 7. detsember 1690 31 jansenism teesi.
Ta lasi vangistada Miguel de Molinose poolehoidjad ja mõistis 1690 hukka teoloogi Martin de Barcose vaated.
Ta kinnitas Innocentius XI otsuse María de Ágreda teose lugemise kohta.
Lootes suhete paranemist Prantsusmaaga, kohustas Aleksander VIII jesuiidid kõrvaldama ringlusest jesuiitide ülemkindrali Tirso González de Santalla koostatud traktaat paavsti ilmeksimatusest.

Misjon


Aleksander VIII avaldas 30. märtsil 1690 bulla 'Animarum saluti', milles kinnitas neofüütide õigused Kagu-Aasias.

Uued piiskopkonnad


Aleksander VIII rajas 1690 Hiinas Pekingi ja Nankingi piiskopkonnad.

Kanoniseerimised


Aleksander VIII kanoniseeris 5 isikut 16. oktoobril 1690:
Pascal Baylon
Giovanni Capistrano
Lorenzo Giustiniani
Jumala-Johannes
Johannes Sahagunist
Ta kuulutas 11. juunil 1690 õndsaks Ungari Kunigunde (Zinga, Kinga).

Onupojapoliitika


Aleksander VIII venna Agostino Ottoboni poeg Antonio Ottoboni sai paavstivägede kindraliks. Antonio Ottoboni poeg Pietro Ottoboni sai 1689 kardinaliks ja temast sai viimane isik, kes pidas ''cardinal nipote'' ametit.
Antonio Ottoboni poeg Marco Ottoboni abiellus 1. oktoober 1690 Isabella Colonnaga, kes oli Carbognano vürsti Egidio Colonna ja Anna Vittoria Altieri tütar. Isabella Colonna suguvõsast pärinesid paavstid Martinus V ja Clemens X.
Aleksander VIII õde Cristina abiellus Giambattista Rubiniga. Nende poeg Giambattista Rubini sai 1690 kardinaliks.

Kardinalide pühitsemised


Aleksander VIII pühitses kardinaliks 14 isikut 3 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens XI. Ainsa mitte-itaallasena sai kardinaliks prantslane Toussaint de Forbin Janson.
#konsistoorium 7. november 1689
##Pietro Ottoboni
#konsistoorium 13. veebruar 1690
##Ferdinando d'Adda
##Giovanni Francesco Albani (Clemens XI)
##Carlo Bichi
##Giacomo Cantelmo
##Giambattista Costaguti
##Toussaint de Forbin Janson
##Francesco del Giudice
##Giuseppe Renato Imperiali
##Luigi Omodei
##Bandino Panciatici
##Giambattista Rubini
#konsistoorium 13. november 1690
##Lorenzo Altieri
##Francesco Barberini

Aleksander VIII kultuuriloos


Image:Papst-alexanderVIII.jpg büst.]]
Aleksander VIII andis Vatikani raamatukogule üle Rootsi kuninganna Kristiina manuskriptid.
Ta oli Francesco Bianchini patroon.
Aleksander VIII soovitusel avati 1691 Tor di Nonas Kirikuriigi esimene teater.
Lorenzo Ottoni tegi temast büsti.

Surm


Aleksander VIII suri 1. veebruaril 1691 Roomas, olles valitsenud 1 aasta 3 kuud ja 26 päeva. See oli lühim valitsemisaeg pärast Leo XI-t, hiljem on veel vähem valitsenud ainult Johannes Paulus I. Ta maeti Rooma Peetri kirik.

Allikad


P. D. Pasolini: ''Diciotto documenti inediti su Alessandro Ottavo (Pietro Ottoboni)''. Imola, 1888.
http://www.documentacatholicaomnia.eu/01_01_1689-1691-_Alexander_VIII.html Aleksander VIII dokumendid.

Välislingid


http://www.newadvent.org/cathen/01295a.htm Artikkel Aleksander VIII kohta. ''(inglise keeles)''
http://www2.fiu.edu/~mirandas/bios1652.htm#Ottoboni Aleksander VIII elulugu. ''(inglise keeles)''
http://www2.fiu.edu/~mirandas/conclave-xvii.htm#1689 1689. aasta konklaav. ''(inglise keeles)''
http://www.csun.edu/~hcfll004/SV1689.html 1689. aasta konklaav. ''(inglise keeles)''
http://www2.fiu.edu/~mirandas/consistories-xvii.htm#AlexanderVIII Aleksander VIII määratud kardinalid.
http://catholic-hierarchy.org Piiskopkonnad.
http://www.sardimpex.com Ottoboni suguvõsa.
http://www.newadvent.org/cathen/01229a.htm Artikkel Ágredast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/05584a.htm Artikkel armulauast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/06689x.htm Artikkel armust. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/02292b.htm Artikkel Barcosest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/06351a.htm Artikkel gallikanismist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/03669a.htm Artikkel Hiina kirikust. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/05678a.htm Artikkel kirikuvandest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/13147a.htm Artikkel kuuriast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/09371a.htm Artikkel Louis XIV kohta. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/11205c.htm Artikkel O'Dalyst. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/14004b.htm Artikkel patust. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/12297a.htm Artikkel Portugalist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/12441a.htm Artikkel probabilismist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/12712c.htm Artikkel regaaliõigusest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/13588a.htm Artikkel regulaarvaimulikest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/14372c.htm Artikkel silvestriinidest. ''(inglise keeles)''

Kirjandus


Jeanne Bignami-Odier: ''Premières recherches sur le fonds Ottoboni''. Città del Vaticano, 1966.
Sigismund von Bischoffshausen: ''Papst Alexander VIII. und der Wiener Hof (1689-1691)''. Stuttgart, 1900.
Charles Gérin: ''Pape Alexandre VIII et Louis XIV''. "Revue des questions historiques" 22, 1877: 135-210.
Marc Dubruel: ''Le pape Alexandre VIII et les affaires de France. Le conclave de 1689''. "Revue d'histoire ecclésiastique" 15, 1914: 282-302, 495-514.
Antonio Menniti Ippolito: '''Amor proprio' e 'amor di patria' in due epistolari seicenteschi: le lettere di Pietro Basadonna e Angelo Correr a Pietro Ottoboni''. G. Benzoni, "Studi veneti offerti a Gaetano Cozzi". Venezia, 1992: 261-274.
Antonio Menniti Ippolito: ''Fortuna e sfortune di una famiglia veneziana nel Seicento. Gli Ottoboni al tempo dell'aggregazione al patriziato''. Venezia, 1996.
John Norman Davidson Kelly: ''The Oxford Dictionary of Popes''. 1996.
Eugène Michaud: ''La politique de compromis avec Rome. Le pape Alexandre VIII et le duc de Chaulnes''. Bern, 1888.
Tomaso Montanari: ''La dispersione delle collezioni di Cristina di Svezia, Gli Azzolino, gli Ottoboni e gli Odescalchi''. "Storia dell'arte" 90, 1997: 250-300.
Edward Olszewski: ''Satire and scatology during the papacy of Alexander VIII Ottoboni''. "Source. Notes in the history of art" 17, 2 (1998): 26-32.
Sylvano Pera: ''Historical notes concerning ten of the thirty-one rigoristic propositions condemned by Alexander VIII (1690)''. "Franciscan Studies" 20, 1960: 19-95.
Karl Primbs: ''Mittheilungen über eine Bulle des Papstes Alexander VIII. mit heraldischer Andeutung''. "Archivalische Zeitschrift" 5, 1894: 284-285.
Gianvittorio Signorotto: ''Lo 'squadrone volante'. I cardinali 'liberi' e la politica europea nella seconda metà del XVII secolo''. G. Signorotto, "La Corte di Roma tra Cinque e Seicento. "Teatro" della politica europea". Roma, 1998.
Kategooria:Paavstid
Kategooria:Sündinud 1610
Kategooria:Surnud 1691
af:Pous Alexander VIII
an:Aleixandre VIII
ast:Alexandru VIII
id:Paus Aleksander VIII
jv:Paus Alexander VIII
be:Аляксандр VIII, Папа Рымскі
be-x-old:Аляксандар VIII
br:Aleksandr VIII
bg:Александър VIII
ca:Alexandre VIII
cs:Alexandr VIII.
da:Pave Alexander 8.
de:Alexander VIII.
en:Pope Alexander VIII
es:Alejandro VIII
eu:Alexandro VIII.a
fa:الکساندر هشتم
fr:Alexandre VIII
gl:Alexandre VIII, papa
ko:교황 알렉산데르 8세
hsb:Aleksander VIII.
hr:Aleksandar VIII.
io:Alexander 8ma
ilo:Papa Alejandro VIII
is:Alexander 8.
it:Papa Alessandro VIII
ka:ალექსანდრე VIII
sw:Papa Alexander VIII
la:Alexander VIII
lt:Aleksandras VIII
hu:VIII. Sándor pápa
mk:Папа Александар VIII
mr:पोप अलेक्झांडर आठवा
nl:Paus Alexander VIII
ja:アレクサンデル8世 (ローマ教皇)
no:Alexander VIII
nds:Alexander VIII.
pl:Aleksander VIII
pt:Papa Alexandre VIII
ro:Papa Alexandru al VIII-lea
ru:Александр VIII
sk:Alexander VIII.
sl:Papež Aleksander VIII.
sr:Папа Александар VIII
sh:Aleksandar VIII.
fi:Aleksanteri VIII
sv:Alexander VIII
tl:Alejandro VIII
th:สมเด็จพระสันตะปาปาอเล็กซานเดอร์ที่ 8
vi:Giáo hoàng Alexanđê VIII
uk:Олександр VIII
war:Papa Alejandro VIII
yo:Pópù Alexander 8k
zh:歷山八世

Aleksander VII


Aleksander VII, ladina keel Alexander VII (Fabio Chigi, 13. veebruar 1599 – 22. mai 1667) oli paavst 1655–1667. Ta oli 237. paavst.
Fabio Chigi sündis Sienas Ardengesca krahvi Flavio Chigi ja Laura Marsigli 11-lapselises peres seitsmenda lapsena. Tema isa oli Paulus V õepoeg. Kuna Chigi oli viletsa tervisega ja saanud lapsepõlves ajurabanduse, ei saadetud teda gümnaasiumi, vaid ta omandas esimesed haridusalased teadmised emalt ja mainekatelt koduõpetajatelt, nagu Andrea Cardilt, Giovanni Battista Borgheselt ja Celsio Cittadinilt. Ta õppis Siena ülikoolis filosoofiat, õigusteadust ja teoloogiat. 1626 omandas ta doktorikraadi. Detsember 1626 saabus Chigi Rooma, kus määrati Püha Stefanuse rüütliordu kavaleriks. Ferrara legaat teenis ta legaatide ja kardinalide Giulio Cesare Sacchetti ja Giovanni Battista Maria Pallotta alluvuses. Detsembris 1534 ordinatsioon ta preester. Nuntsiusena Kölnis vahendas Chigi Kolmekümneaastane sõda lõpetanud Vestfaali rahu sõlmimist Münsteris. Tema luuletuste kogu 'Philomati musae iuveniles' ilmus 1656 Pariisis. Kardinalina toetas ta sulpitsiaanid tegevust.

Ametid


1626–1627 ''Signatura gratiae'' ja kohtutribunali referent
1627–1632 legaat Ferraras
1634 Malta inkvisiitor ja apostellik delegaat
8. jaanuar 1635 – 11. juuni 1639 Nardò piiskop
11. juuni 1639 – oktoober 1651 nuntsius Kölnis
Oktoober 1651 – 7. aprill 1655 kardinal-riigisekretär
19. veebruar 1652 – 7. aprill 1655 kardinal
12. märts 1652 – 7. aprill 1655 Santa Maria del Popolo kardinalpreester
13. mai 1653 – 7. aprill 1655 Imola piiskop

1655. aasta konklaav


File:C_o_a_Alessandro_VII.svg
Aleksander VII valiti paavstiks 7. aprillil 1655 Vatikani paavstipalees ja krooniti 18. aprillil kardinal Giangiacomo Teodoro Trivulzio poolt. Ta võttis arvatavasti Francesco Barberini (1597–1679) soovitusel oma nime paavst Aleksander III (paavst) järgi.
18. jaanuarist 7. aprillini 1655 toimunud konklaavi viimases voorus osales 64 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1559 toimunud konklaavi, millel valiti Pius IV. Konklaavil moodustasid kardinalid 4 fraktsiooni. Francesco Barberini juhitav fraktsioon moodustus Urbanus VIII määratud kardinalidest, Hispaania fraktsiooni juhtis Carlo de' Medici ja prantslaste fraktsiooni Rinaldo d'Este. Sõltumatud kardinalid moodustasid kardinal Decio Azzolini soovitusel oma fraktsiooni ''Squadrone volante'', millest 17. sajandi lõpus kujunes Zelanti fraktsioon. Chigi oli sellel konklaavil algusest saadik üks soosikuid, kuid teisi kardinale heidutas tema vastuseis Jules Mazarini plaanidele Münsteris, mistõttu kaaluti kardinal Giulio Cesare Sacchetti valimist. Sacchetti vastu esitas veto Hispaania, KUID Saccheti nõudel võttis Mazarin tagasi kavandatud veto Chigi vastu. 15. veebruaril suri kardinal Pier Luigi Carafa. 21. jaanuaril saabus konklaavile Ascanio Filomarino, 25. jaanuaril Stefano Durazzo, 27. jaanuaril Friedrich von Hessen-Darmstadt ja 7. veebruaril Ernst Adalbert von Harrach. Aleksander VII valiti paavstiks ''Squadrone volante'' mõjul.

Välispoliitika


File:Mazarin.jpg. Pierre Louis Boucharti portree.]]

Suhted Prantsusmaaga


Aleksander VII ajal jätkus vaidlus jansenismi üle.
Paavsti suhted Prantsusmaa mõjuvõimsa kardinali Jules Mazariniga olid keerulised, kuna sel ajal, kui Chigi teenis veel Kölnis, oli ta vastu Mazarini plaanidele rahulepingute sobitamisel. Mazarin toetas seetõttu Farnese ja Este suguvõsade territoriaalseid pretensioone Kirikuriik vastu. 7. november 1659 Hispaania ja Prantsusmaa vahel sõlmitud Püreneede rahulepingus ei arvestatud paavsti nõudmistega. Samuti halvendas paavsti suhteid Prantsusmaaga Mazariniga tülli läinud ja 15. veebruaril 1662 Pariisi peapiiskopi ametist loobunud kardinali Jean-François-Paul de Gondi de Retzi viibimine Roomas paguluses. 1655. aasta konklaavil oli Retz Chigi innukamaid toetajaid, kuid pärast konklaavi süüdistati teda vandenõu kavandamises.
9. märtsil 1661 suri Mazarin ja Louis XIV sai Prantsusmaa ainuvalitsejaks. Ta määras 1662 suursaadikuks Rooma hertsog Charles III de Créquy. Kui Rooma miilits kavatses arreteerida Prantsusmaa-meelse kardinali Rinaldo D'Este palees elava käsitöölise, keda kardinali teener vahelesekkumise tõttu kätte ei saadud, käskis Mario Chigi paavsti teenistuses oleval Korsika väeosal miilitsaga liituda ja vahistada lisaks tagaotsitavale veel kardinali teenrid. Kardinali palee juures läks lööminguks ja Roomas puhkes mäss.
Vaevalt oli mäss vaibunud, kui 12. augustil 1662 puhkes Korsika väeosa sõdurite ja Créquy meeste vahel sõnelus, mis laienes kakluseks. Mehi rahustama tulnud hertsogi suunas tulistati lask, mis hertsogit ei tabanud, kuid sellega oli rikutud tema saadikupuutumatust. Ööl vastu 22. augusti rünnati suursaadiku abikaasa tõlda ja tapeti tema paaž. Pärast neid vahejuhtumeid kutsuti saadik tagasi Pariisi ja nuntsius Celio Piccolomini aeti Pariisist välja. Prantsusmaa väed okupeerisid kardinal Retzi soovitusel Avignoni ja Venaissini. Louis XIV nõudis süüdi olevate Korsika sõdurite karistamist ja pidas juhtunus vastutavaks Rooma kuberneri Lorenzo Imperialit, kuid Créquy hertsog teatas isiklikult, et Imperiali polnud juhtunus süüdi. Paavst saatis Prantsusmaale saadikuks Cesare Maria Antonio Rasponi, kuid teda ei võetud seal vastu. 12. veebruaril 1664 sõlmiti Pisa rahuleping, mille järgi pidi Aleksander VII laskma Korsika sõdurite kasarmu ette püstitada püramiidi. Paavsti vabandust käisid Prantsusmaale edasi andmas Flavio I Chigi ja kuberner Imperiali. Vahepealsel ajal ei kinnitanud paavst Prantsusmaal ametisse määratud piiskoppe nende ametipostidele, kuningas omakorda ei toetanud paavsti võitlust Osmanite riik.

Suhted Saksamaaga


Ferdinand III (Saksa-Rooma keiser) surma järel toetas Aleksander VII Leopold I (Saksa-Rooma keiser)i valimist Saksa-Rooma keiser.

Suhted Hispaaniaga


Hispaania keeldus tunnustamast paavsti nuntsiusena Camillo Massimot, kes pidi asendama senist nuntsiust Francesco Caetanit. Massimo võeti Hispaanias pidulikult vastu, kuid teda koheldi külalisena.

Suhted Portugaliga


Aleksander VII keeldus tunnustamast João IV-t Portugali kuningas. Samuti ei määranud paavst ametisse kuninga nimetatud piiskoppe, mistõttu kavatseti Portugalis moodustada rahvuskirik.

Suhted Poolaga


Aleksander VII vahendas Poola kuningas Jan II ja ülestõusnute vahelisi läbirääkimisi.

Suhted Rootsiga


6. juunil 1654 troonist loobunud kuninganna Kristiina sai 24. detsember 1654 ametlikult katoliku kiriku liikmeks. Kristiina saabus 1655 Rooma, kus paavst võttis ta suurejooneliselt vastu, andis talle elukoha ja määras Kristiinale kulutuste tarbeks kindla sissetuleku. 25. detsember 1655 konfirmatsioon paavst Kristiina ja tema ristinimeks sai Alexandra. Järgmisel päeval andis paavst selle sündmuse auks dinee.

Suhted Itaalia riikidega


Venezia vabariik lubas 23. detsember 1656 jesuiidid pöörduda tagasi linnriiki. Vastukaaluks said veneetslased paavstilt finantsilist toetust võitluseks türklastega.
Aleksander VII vahendas Bologna ja Ferrara vahel Reno ja Po jõgedel laevatamisõiguse pärast puhkenud tüli. Bologna saatis paavsti juurde läbirääkimistele Giovanni Domenico Cassini.

Kiriku institutsioonide reformid


|}
Üldkiriklikud otsused
Aleksander VII reguleeris 1659 abtide ''pontifikaalide'' privileegi.
11. juunil 1659 avaldatud apostellikus konstitutsioonis sätestas ta prelatuuride tingimused.
1662 sätestas ta, et vikaarideks määratavatel tuleb eelnevalt läbida vastav teadmiste kontroll kolme eksamineerija juuresolekul.
Kuuria
1655 määras ta Rota Romana audiitorid ''Magister Sacri Palatii'' ametisse.
Ta tühistas 26. oktoober 1655 akolüütide kogu ja andis nende volitused üle ''Signatura gratiae'' 12 prelaatile.
Barnabiidid
Ta käskis barnabiidid kapiitel koguneda Roomas, mitte Milanos.
Bona Morsi vennaskond
Ta kinnitas Vincenzo Caraffa soovitusel rajatud Bona Mors'i vennaskond privileegid.
Jesuiidid
Ta tühistas 1. jaanuaril 1658 Innocentius X otsuse, mille alusel tohtisid jesuiidid pidada ameteid ainult 3 aastat.
Karmeliidid
Ta saatis 1656 karmeliidid Süüriasse misjon.
Lazaristid
22. september 1655 avaldatud bullas 'Ex commissa' määras Aleksander VII Vincent de Pauli rajatud lazaristidele kongregatsiooni staatuse.
Piaristid
1656 tühistas ta Gregorius XV poolt piaristidele (''Sch.P.'') annetatud privileegi vandeandmiseks perseverantsil.
Muud otsused
1656 saatis ta laiali ristivennad ordu (''fratres cruciferi'').
Ta kinnitas 1665 Aleksander VI poolt Püha Haua rüütliordule sätestatud privileegi, mille alusel võis ordu määrata rüütliseisusesse väärikaid isikuid.
1665 tunnustas ta Raymond Bonali rajatud kongregatsiooni (bonalistid).
1666 tunnustas ta Marie de la Ferre rajatud Püha Joosepi hospitaliidid (''Religieuses Hospitalières de Saint-Joseph'').
2. jaanuaril 1666 tunnustas ta Jean Eudes' rajatud kongregatsiooni (''Congregatio Iesu et Mariae'', CIM).

Liturgilised reformid


Aleksander VII avaldas 23. märtsil 1656 dekreet, milles tunnustas Matteo Ricci arvamust vaidluses hiina riituse kasutamise üle. 17. augustil 1658 määras ta Hiina misjonärideks François Pallu ja Pierre de la Motte Lamberti. 9. september 1659 kohustas ta hiinlastest vaimulikke pidama missat ladina keeles.
Ta tunnustas tsistertslaste riitust. Tsistertslased ordus abstinentsi pärast tekkinud vaidluses kinnitas Aleksander VII november 1657 Prièresi tsistertslaste klooster abtile Sixtus IV otsuse toore liha kasutamise kohta. Vaidluse jätkudes kutsus paavst 26. jaanuaril 1662 tsistertslasi probleemi arutamiseks Rooma. Ühisobservandid saatsid Rooma Claude Vaussini, ranged observandid Val-Richeri abti ja La Trappe'i klooster Armand Jean de Rancé. 19. aprillil 1666 avaldatud bullas 'In suprema' lõpetas Aleksander VII vaidluse ja moodustas mõnest tsistertslaste kloostrist ühisobservandid, kuid ranged observandid jäid Cîteaux' abti jurisdiktsiooni alla. Paavst sätestas, et visitatsioonid peavad olema regulaarsed, tsistertslased peavad elama kloostrites, kloostrites tuleb kinni pidada öörahust ja ta kohustas tsistertslasi kasutama tonsuuri.
25. oktoober 1660 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni 'Inter Cetera'.
Ta keelas 1661 missaali tõlkimise prantsuse keelde.
Ta käskis 1662 Lucas Holsteniuse koostatud 'Liber diurnuse' kasutusest kõrvaldada.
1664 keelas ta litaaniate tekstidesse lisada juurdekirjutusi.
24. september 1665 sätestas ta, et surmapatt käsitletakse paastu rikkumist vaid siis, kui seda tehakse mittekuuletumisest ja põlgusest kanooniline õigus vastu. Seoses vaidlusega paastumise üle avaldas ta 18. märtsil 1666 ka teise bulla.
6. mail 1667 avaldas ta dekreedi atritsiooni kohta.

Teoloogilised vaidlused


Jansenism


Innocentius X hukkamõistva otsuse järel 1653 väitsid jansenistid, et vaidlusalused 5 lauset ei sisaldu Cornelius Janseniuse 'Augustinuses', mille tõttu kinnitas Aleksander VII 16. oktoober 1656 avaldatud bullas 'Ad sanctam', et need laused selles teoses ikkagi sisalduvad. 15. veebruaril 1665 avaldas Aleksander VII apostelliku konstitutsiooni 'Regiminis apostolici', milles ta kohustas Prantsusmaa vaimulikkonda tunnustama 5 lause hukkamõistmist erilise vormeliga. 18. jaanuaril 1667 mõistis ta hukka 4 prantsuse piiskoppi, kes ei tunnustanud tema otsust 5 lause suhtes.

Probabilism


Aleksander VII ajal teravnesid vaidlused probabilismi ja laksismi üle. 1657 mõistis ta hukka Blaise Pascali 'Provintsiaalkirjad', kuid nende mõjul mõistis ta 24. september 1665 pärast Willem Herincxi tööde avaldamist ekskommunikatsioon ähvardusel hukka 28 situatsiooni. 18. märtsil 1666 lisas ta veel 17 situatsiooni, mis on ekskommunitseeritavad.

Paavsti ilmeksimatus


Aleksander VII saatis 1656 tunnustava kirja Pierre de Marcale, kes ei soovinud avaldada teost paavsti ilmeksimatuse vastu. 1665 ja 1666 Sorbonne'is ägenenud vaidlustes ilmeksimatuse üle sattus Aleksander VII vastuollu kardinal Retzi ideedega.

Neitsi Maarja pärispatuta saamine


8. detsember 1661 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Sollicitudo omnium' kaitses ta vaidluses Neitsi Maarja pärispatt Gregorius XV sätestatud ''conceptio'' kasutamist dominiiklased eelistatud ''sanctificatio'' asemel ja rõhutas, et Neitsi Maarja pärispatuta saamine on kogu kristlaskonna vana usk. Tema palvel kirjutas Giovanni Battista Marini traktaadi 'Tractatus de Conceptione B. M. Virginis'.

Misjon


Aleksander VII saatis 1656 karmeliidid Süüriasse misjon.
Ta tunnustas Pariisi rajatud välismisjoni seminari.
Ta rõhutas kirjas Pärsia valitsejale, et Kaldea patriarh Simeon peab jääma ametisse; patriarh saatis talle oma usutunnistuse, millega ta tunnustas paavsti ülemkarjasena.

Uued piiskopkonnad


3. juuli 1655 Litoměřice piiskopkond Tšehhis.
11. aprill 1658 apostellik vikariaat Kanadas.
1659 Cochini ja Tonkingi apostellikud vikariaadid Vietnamis.
1659 Malabari apostellik vikariaat Indias.
28. jaanuar 1659 Aleppo eparhia Süürias.
1662 Siiami apostellik vikariaat Tais.
10. november 1664 Hradec Králové piiskopkond Tšehhis.

Suhted juutidega


Aleksander VII avaldas 1. detsember 1657 bulla 'Verbi aeterni', milles nõudis juudid rahvusest neofüütidele ''ius gasaga'' õigust. Seda nõuet kordas ta ka 15. november 1658 avaldatud bullas 'Ad ea per quae'. 23. mail 1662 avaldatud bullas 'Ad apostolicae dignitatis' kinnitas ta konkordaat juudi rahvusest neofüütide kolleegiumi ja germaani kolleegiumi vahel. 6. märtsil 1663 sätestas ta privileegid juudi rahvusest neofüütide vanematele.

Kanoniseerimised


Aleksander VII kanoniseerimine 5 isikut:
#Kastiilia Fernando III 31. mail 1655
#Toomas Villanovast 1. november 1658
#Franciscus Salesist 19. aprill 1665
#Johannes Mathast 21. oktoober 1666
#Felix de Valois 21. oktoober 1666
Ta kuulutas õndsaks 2 isikut:
#Franciscus Salesist 8. jaanuar 1662
#Pedro de Arbués 26. aprill 1664
Ta sätestas 27. mail 1659 õndsakskuulutatute austamise reeglid ja kinnitas, et õndsakskuulutatute pilte ei tohiks kirikus eksponeerida ilma paavsti nõusolekuta. Ta lubas 22. mail 1662 Aloysius Gonzaga austamist Castiglione linnas tähistada terve aasta jooksul ja laiendas selle privileegi mõne aja pärast jesuiitidele. 4. augustil 1657 kinnitas ta Raymond Nonnatuse austamise (''venerabilis'').

Onupojapoliitika


Aleksander VII keeldus paavstiks saades oma sugulasi Rooma lubamast ja oma teenistusse võtmast, kuid 24. aprillil 1656 tühistas ta varasema otsuse ja lubas neil tulla Rooma.
Aleksander VII vend Mario Chigi sai paavsti vägede kindraliks ja 1663 Magliano Pecoreccio markiiks. Tema poeg Flavio I Chigi sai 1657 kardinaliks.
Aleksander VII venna Augusto Chigi teine abikaasa oli Francesca Piccolomini, kelle suguvõsast pärinesid paavstid Pius II ja Pius III. Nende poeg Agostino Chigi oli diplomaat, kes sai riigivürstiks, 1661 Formello hertsogiks, 1662 Campagnano vürstiks, 1665 Magliano Pecoreccio markiiks ja Sant'Angelo kindluse kastellaaniks.

Kardinalide pühitsemised


Aleksander VII pühitses 38 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens IX. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast, 1 sakslane, 1 austerlane ja 1 prantslane. Aleksander VII kaotas 8. jaanuaril 1661 Santa Maria Nuova kardinali tiitli. Ta rajas 26. juunil 1662 Santa Maria in Portico Octaviae kardinaldiakoni tiitli asemele Santa Maria in Portico Campitelli kardinaldiakoni tiitli. 14. jaanuaril 1664 rajas ta Santa Maria della Scala kardinaldiakoni tiitli.
#konsistoorium 9. aprill 1657
##Antonio Bichi ''in pectore''
##Girolamo Buonvisi
##Flavio I Chigi
##Girolamo Farnese ''in pectore''
##Nicola Guidi di Bagno
##Camillo Melzi
##Francesco Maria Sforza Pallavicino ''in pectore''
##Scipione Pannocchieschi d'Elci ''in pectore''
##Francesco Paolucci
##Giulio Rospigliosi (Clemens IX)
#konsistoorium 29. aprill 1658
##Volumnio Bandinelli ''in pectore''
##Giacomo Franzoni ''in pectore''
##Odoardo Vecchiarelli ''in pectore''
#konsistoorium 5. aprill 1660
##Pascual de Aragón-Córdoba-Cardona y Fernández de Córdoba
##Gregorio Giovanni Gasparo Barbarigo
##Francesco Maria Mancini
##Pietro Vidoni
##Franz Wilhelm von Wartenberg
#konsistoorium 14. jaanuar 1664
##Girolamo Boncompagni
##Carlo Bonelli
##Carlo Carafa della Spina
##Angelo Celsi
##Giannicolò Conti ''in pectore''
##Neri Corsini ''in pectore''
##Alfonso Michele Litta ''in pectore''
##Giacomo Filippo Nini ''in pectore''
##Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni ''in pectore''
##Celio Piccolomini
##Cesare Maria Antonio Rasponi ''in pectore''
##Paolo Savelli
#konsistoorium 15. veebruar 1666
##Innico Caracciolo ''in pectore''
##Carlo Roberti de' Vittori ''in pectore''
##Giulio Spinola ''in pectore''
##Vitaliano Visconti ''in pectore''
#konsistoorium 7. märts 1667
##Giovanni Delfino
##Luis Guillermo de Moncada Aragón Luna de Peralta y de la Cerda
##Guidobald von Thun
##Louis de Vendôme

Aleksander VII kultuuriloos


Image:Guidi_Alexander_VII.jpg büst.]]
Tema ajal ehitas Gian Lorenzo Bernini Vatikanis asuvat Püha Peetruse väljakut ümbritseva kolonnaadi. Tema ajal lõpetati Rooma ülikooli hoonete ehitus ja rajati raamatukogu, renoveeriti Santa Maria del Popolo kirik ja Scala Regia. Roomas rajati Strada del Corso ja laiendati Castel Gandolfot. Ta lasi 1665 Rooma Peetri kirik võlvkaarele kinnitada Rooma keisrimündi kujutise. Aleksander VII oli Pietro Berrettini, Claude de Lorraini, Christian Lupuse, Carlo Maratta, Giovanni Francesco Grimaldi, Pierre Mignardi ja Ferdinando Ughelli patroon. Bartolomeo Mastrio pühendas talle oma teose.
Ta sätestas Capranica kolleegiumi rektori määramise protektorite poolt.
Ta kohustas Urbanuse kolleegiumi (''Collegio Urbano'') tudengeid jääma Usupropaganda kongregatsiooni alluvusse.
18. jaanuaril 1666 esitleti avalikult traditsiooni järgi Peetrusele kuulunud tooli, mida keskajal kasutati paavstide kroonimistseremoonial. Aleksander VII ettepanekul ümbritseti tool pronksist kaitsekihiga ja asetati Rooma Peetri kiriksse.
Ta saatis laiali Innocentius X poolt Ravennasse rajatud maroniidid kolleegiumi.
Domenico Guidi tegi temast büsti ja Gian Battista Gaulli il Baciccio on temast teinud portree.

Surm


Aleksander VII-l oli alates märtsist 1667 tõsiseid terviseprobleeme ja ta suri 22. mail 1667 Roomas neerukivide tagajärjel tekkinud tüsistustesse. Ta maeti Rooma Peetri kirik.

Välislingid


http://www.newadvent.org/cathen/01294a.htm Artikkel Aleksander VII kohta. ''(inglise keeles)''
http://www2.fiu.edu/~mirandas/bios1652.htm#Chigi Aleksander VII elulugu. ''(inglise keeles)''
http://www2.fiu.edu/~mirandas/conclave-xvii.htm#1655 1655. aasta konklaav. ''(inglise keeles)''
http://www.csun.edu/~hcfll004/SV1655.html 1655. aasta konklaav. ''(inglise keeles)''
http://www2.fiu.edu/~mirandas/consistories-xvii.htm#AlexanderVII Aleksander VII määratud kardinalid.
http://www.documentacatholicaomnia.eu/01_01_1655-1667-_Alessander_VII.html Aleksander VII dokumendid.
http://catholic-hierarchy.org Piiskopkonnad.
http://www.sardimpex.com Chigi suguvõsa.
http://www.newadvent.org/cathen/01067a.htm Artikkel abstinentsist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/01015c.htm Artikkel abti ametist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/01106a.htm Artikkel akolüüdist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/01742a.htm Artikkel Arnauld'st. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/02302a.htm Artikkel barnabiitidest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/02648a.htm Artikkel Bona Morsi vennaskonnast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/03405b.htm Artikkel Cassinist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/04028a.htm Artikkel Clemens IX kohta. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/05678a.htm Artikkel ekskommunikatsioonist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/12712b.htm Artikkel Eudes' instituudist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/06647c.htm Artikkel Eudes' instituudist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/04557a.htm Artikkel Fratres Cruciferi kohta. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/03669a.htm Artikkel Hiinast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/07397a.htm Artikkel Holsteniusest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/07476a.htm Artikkel hospitaliitidest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/08285a.htm Artikkel jansenismist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/14084a.htm Artikkel jesuiitidest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/03559a.htm Artikkel Kaldea kristlastest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/09287a.htm Artikkel Loreto litaaniast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/14079a.htm Artikkel misjoni seltsist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/07674d.htm Artikkel Neitsi Maarja pärispatuta saamisest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/11141b.htm Artikkel noveenidest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/05789c.htm Artikkel paastust. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/10039a.htm Artikkel paavstipalee magistrist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/12386b.htm Artikkel prelaadist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/12441a.htm Artikkel probabilismist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/03288a.htm Artikkel regulaarkanoonikutest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/13588a.htm Artikkel regulaarvaimulikest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/12748b.htm Artikkel religioossest elust. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/12797a.htm Artikkel Retzist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/14678a.htm Artikkel toomakristlastest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/03780c.htm Artikkel tsistertslastest. ''(inglise keeles)''

Kirjandus


Marcel Albert: ''Nuntius Fabio Chigi und die Anfänge des Jansenismus, 1639-1651''. Roma, 1988.
Alessandro Angelini: ''Il busto marmoreo di Alessandro VII scolpito da Gian Lorenzo Bernini nel 1657''. "Prospettiva", 89-90, 1998: 184-92.
R. d'Apprieu: ''Le pape Alexandre VII et l'"Introduction à la Vie Dévote"''. "La Revue Savoisienne" 102, 1962: 50-54.
A. Bagatta: ''Le vite d'Innocenzo X e d'Alessandro VII regnante fino all'anno MDCLXIII.'' "Le vite de' Pontefici del Platina et altri". Venezia, 1663: 851-880.
John Bargrave: ''Pope Alexander VII. and the college of cardinals''. Camden Society, 1867.
Alberto Bartòla: ''Alessandro VII e Athanasius Kircher S.J. Ricerche ed appunti sulla loro corrispondenza erudita e sulla storia di alcuni codici chigiani''. "Miscellanea Bibliothecae Apostolicae Vaticanae" 3, 1988: 7-105.
Judith E. Bernstock: ''Bernini's Tomb of Alexander VII''. "Saggi e Memorie di Storia dell'Arte" 16, 1988: 167-190, 363-373.
Pierre Blet: ''Louis XIV et les papes aux prises avec le jansénisme''. "Archivum Historiae Pontificiae" 31, 1993: 109-192.
S. Bodson: ''Le rapport de Fabio Chigi sur la condamnation des cinq propositions (1652-1654)''. "Augustiniana" 13, 1963: 58-99.
Vincent Borg: ''Fabio Chigi, apostolic delegate in Malta (1634- 1639)''. Città del Vaticano, 1967.
Monika Butzek: ''Il Duomo di Siena al tempo di Alessandro VII. Carteggio e disegni (1658-1667)''. München, 1996.
Hermann Bücker: ''Der Nuntius Fabio Chigi (Papst Alexander VII.) in Münster 1644-1649, nach seinen Briefen, Tagebüchern und Gedichten''. Münster, 1958.
F. Callaey: ''La physionomie spirituelle de Fabio Chigi (Alexandre VII) d'après sa correspondance avec le p. Charles d'Arenberg fr. mineur capucin''. "Miscellanea Giovanni Mercati", V, 1946: 451-476.
Ignazio Ciampi: ''L'epistolario inedito di Fabio Chigi, poi papa Alessandro VII''. "Atti della Accademia dei Lincei" 1, 1876-1877: 393-403.
Maria Caterina Crisafulli: ''Lettere di Virgilio Malvezzi a Fabio Chigi''. Fasano, 1990.
Giuseppe Cugnoni: ''Note al Commentario di Alessandro VII sulla vita di Agostino Chigi''. "Archivio della Società Romana di storia patria" (ASRSP) 2 (1878-1879): 209-226, 475-490; ASRSP 3 (1879-1880): 213-232, 291-305, 422-448; ASRSP 4 (1880-1881): 56-76, 195-216.
Jacobo Curzietti, Mascia Meleo: ''Arte religiosa e potere politico nella Roma del Seicento''. S. Macioce, "Ori nell'arte: per una storia del potere segreto delle gemme". Roma, 2007: 182.
Jacobo Curzietti: ''Alessandro VII Chigi e l'arte orafa tra politica e misticismo''. S. Macioce, "Ori nell'arte: per una storia del potere segreto delle gemme". Roma, 2007: 183-184.
Maarten Delbeke: ''A Note on the Immaculist Patronage of Alexander VII: Chigi and the Pilgrimage Church of Scherpenheuvel in the Low Countries''. "Bulletin de l'Institut historique Belge de Rome" 71, 2001: 167-200.
Maurizio Fagiolo dell'Arco: ''Ritratto di Alessandro VII benedicente di Giovan Battista Gaulli, il 'Bacicco'''. M. Fagiolo dell'Arco, "L'Ariccia del Bernini". Roma, 1998: 133-136.
Ivan Golub: ''Juraj Krianic in the Diary of Pope Alexander VII''. "Orientalia christiana periodica" 47, 1981: 459-464.
Christine Maria Grafinger: ''I libri della Biblioteca Vaticana donati da Alessandro VII alla Propaganda Fide''. "Il Bibliotecario" 32, 1992: 97-101.
Dorothy Metzger Habel: ''Alexander VII and the Private Builder: Two Case Studies in Development of via del Corso in Rome''. "Journal of the Society of Architectural Historians" 49, 1990: 293-309.
Dorothy Metzger Habel: ''The urban development of Rome in the age of Alexander VII''. Cambridge, 2002.
Olaf Hein, Rolf Mader: ''Ein Rom-Gedicht des Fabio Chigi (Alexander VII.)''. "Römische Historische Mitteilungen", 32-33, 1990-1991: 153-156.
John Norman Davidson Kelly: ''The Oxford Dictionary of Popes''. 1996.
Richard Krautheimer, Roger B.S. Jones: ''The Diary of Alexander VII. Notes on Art, Artists and Buildings''. "Römisches Jahrbuch für Kunstgeschichte" 15, 1975: 199-233.
Richard Krautheimer: ''Roma Alessandrina: the remapping of Rome under Alexander VII''. Poughkeepsie, 1982.
Richard Krautheimer: ''"Il porton di questo giardino": an urbanistic project for Rome by Alexander VII (1655-1667)''. "Journal of the Society of Architectural Historians" 42, 1983: 35-42.
Richard Krautheimer: ''The Rome of Alexander VII, 1655-1667''. Roma, 1987.
Vlastimil Kybal, Giovanni Incisa della Rocchetta: ''La nunziatura di Fabio Chigi (1640-1651)''. Roma, 1943-1946.
Aimé Legrand, Lucien Ceyssens: ''La correspondance antijanséniste de Fabio Chigi nonce à Cologne plus tard pape Alexandre VII''. Bruxelles, Rome, 1957.
Louis J. Lekai: ''Pope Alexander VII and the Cistercian Observances''. "The Catholic Historical Review" 45, 1959: 1-23.
Jean Lionnet: ''Les activités musicales de Flavio Chigi, cardinal neveu d'Alexandre VII''. "Studi Musicali" 9, 1980: 287-302.
Jean Lionnet: ''Les événements musicaux de la légation du cardinal Chigi en France, été 1664''. "Studi Musicali" 25, 1996: 127-153.
Ida Macchia: ''Relazioni fra il padre Sforza Pallavicino e Fabio Chigi''. Torino, 1907.
Torgil Magnuson: ''From the election of Innocent X to the death of Innocent XI''. 1986.
Tod A. Marder: ''Alexander VII, Bernini, and the urban setting of the Pantheon in the seventeenth century''. "Journal of the Society of Architectural Historians" 50, 1991: 273-292.
Valentino Martinelli: ''Alessandro VII e Pierfrancesco Mola. Studi offerti a Giovanni Incisa della Rocchetta''. Roma, 1973: 283-292.
Mascia Meleo: ''La collezione dei "preziosi" di Maria di Savoia: doni e dispersione dell'eredità sabauda da Innocenzo X Pamphili ad Alessandro VII Chigi''. S. Macioce, "Ori nell'arte: per una storia del potere segreto delle gemme". Roma, 2007: 185-193.
Tomaso Montanari: ''Sulla fortuna poetica di Bernini. Frammenti del tempo di Alessandro VII e di Sforza Pallavicino''. "Studi Secenteschi" 39, 1998: 127-164.
Giovanni Morello: ''I rapporti tra Alessandro VII e Gian Lorenzo Bernini negli autografi del papa''. E. Cropper, "Documentary Culture: Florence and Rome from Grand-duke Ferdinand I to Pope Alexander VII". Bologna, 1992: 185-207.
Leandro Ozzòla: ''L'arte alla corte di Alessandro VII''. "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 31, 1908: 5-92.
Pietro Sforza Pallavicino: ''Vita di Alessandro VII''. Prato, 1839-1840.
Gabriella di Paolo Dollorenzo: ''Alessandro VII e l'umanesimo dantesco''. L. Fava Guzzetta, "Dante e i papi: Altissimi cantus". Roma, 2009: 75-86.
Pio Paschini: ''I Chigi''. Roma, 1946.
Pio Pecchiai: ''Il metropolita Cirillo di Trebisonda ed una sua protesta contro Innocenzo X''. "Orientalia christiana periodica" 15, 1949: 167-184.
Ludwig Perger: ''Fabius Chigi (als Papst Alexander VII.) zu Münster''. "Zeitschrift für vaterländische Geschichte und Altertumskunde (Westfalen)" 22, 2, (1862): 372.
Paolo Piccolomini: ''Carteggio inedito di Fabio Chigi, poi papa Alessandro VII''. "Bullettino Senese di Storia Patria" 15, 1908: 3-31.
Konrad Repgen: ''Fabio Chigis Instruktion für den Westfälischen Friedenskongress. Ein Beitrag zum kurialen Instruktionswesen im Dreissigjährigen Krieg''. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 48, 1953: 79-104, 104-116.
Konrad Repgen: ''Der papstliche Protest gegen den Westfalischen Frieden und die Friedenspolitik Urbans VIII''. "Historisches Jahrbuch" 75, 1956: 94-122.
Konrad Repgen: ''Die Finanzen des Nuntius Fabio Chigi. Ein Beitrag zur Sozialgeschichte der römischen Führungsgruppe im 17. Jahrhundert''. E. Hassinger, "Geschichte, Wirtschaft, Gesellschaft. Festschrift für Clemens Bauer". Berlin, 1974: 229-80.
Konrad Repgen: ''Diarium Chigi 1639-1651''. Münster, 1984.
Konrad Repgen: ''Die Proteste Chigis und der päpstliche Protest gegen den Westfälischen Frieden (1648/50). Vier Kapitel über das Breve 'Zelo domus Dei'''. Dieter Schwab, "Staat, Kirche, Wissenschaft in einer pluralistischen Gesellschaft. Festschrift zum 65. Geburtstag von Paul Mikat". Berlin, 1989: 623-647.
Alfred von Reumont: ''Fabio Chigi-Papst Alexander VII.-in Deutschland (1639-1651)''. "Zeitschrift des Aachner Geschichtsvereins" 7, 1885: 1-48.
Peter Johannes Antonius Nicolaas Rietbergen: ''Papal Patronage and Propaganda: Pope Alexander VII (1655-1667), the Biblioteca Alessandrina and the Sapienza Complex''. "Mededelingen van het Nederlands Instituts te Rome" 47, 1987: 157-177.
Giovanni Incisa della Rocchetta: ''Gli appunti autobiografici d'Alessandro VII nell'Archivio Chigi''. "Mélanges Eugène Tisserant". Città del Vaticano, 1964: 439-457.
Leopoldo Sandri: ''Alessandro VII - Fabio Chigi''. "Bullettino senese di storia patria" 68, 1961: 3-27.
Bernardina Sani: ''Nuovi documenti e proposte per una messa a fuoco della cultura chigiana prima e dopo il papato di Alessandro VII''. "Neretum" 1, 2002: 17-30.
Laura Schiavi: ''La mediazione di Roma e di Venezia nel Congresso di Münster per la Pace di Vestphalia tra Francia e Allemagna''. Bologna, 1923.
Arianna Serra: ''I riflessi della politica finanziaria di Alessandro VII nelle monete del suo pontificato''. "Studi Romani" 5, 1957: 184-88.
Aemilianus Springhetti: ''Alexander VII P.M. poëta latinus''. "Archivum Historiae Pontificiae" 1, 1963: 265-294.
Peter Stephan: ''Der Griff nach den Sternen. Die gentilizische Kodierung des römischen Stadtraums durch Grabmäler unter Sixtus V. und Alexander VII''. Carolin Behrmann, "Grab – Kult – Memoria. Studien zur gesellschaftlichen Funktion von Erinnerung". Köln-Weimar, 2007: 75-103.
Kaspar Zollikofer: ''Berninis Grabmal für Alexander VII: Fiktion und Repräsentation''. Worms, 1994.
M. Zucchini: ''Una scrittura del cardinale Giulio Sacchetti a Papa Alessandro VII per rimettere in piedi l'arte dell'agricoltura''. "Economia e Storia" 4, 1957: 278-282, 282-285.
Emanuela Trotta: ''Il carteggio tra Cassiano dal Pozzo e Fabio Chigi''. "Nouvelles de la République des Lettres" 2, 1995: 87-110.
John Varriano: ''Alexander VII, Bernini and the Baroque Papal Medal''. "Studies in the History of Art" 21, 1987: 249-260.
Kategooria:Paavstid
Kategooria:Sündinud 1599
Kategooria:Surnud 1667
af:Pous Alexander VII
ar:ألكسندر السابع
id:Paus Aleksander VII
jv:Paus Alexander VII
be:Аляксандр VII, Папа Рымскі
be-x-old:Аляксандар VII
br:Aleksandr VII
bg:Александър VII
ca:Alexandre VII
cs:Alexandr VII.
da:Pave Alexander 7.
de:Alexander VII.
el:Πάπας Αλέξανδρος Ζ΄
en:Pope Alexander VII
es:Alejandro VII
eo:Aleksandro la 7-a
eu:Alexandro VII.a
fa:الکساندر هفتم
fr:Alexandre VII
gl:Alexandre VII, papa
ko:교황 알렉산데르 7세
hsb:Aleksander VII.
hr:Aleksandar VII.
io:Alexander 7ma
ilo:Papa Alejandro VII
is:Alexander 7.
it:Papa Alessandro VII
he:אלכסנדר השביעי
ka:ალექსანდრე VII
sw:Papa Alexander VII
la:Alexander VII
lv:Aleksandrs VII
lt:Aleksandras VII
hu:VII. Sándor pápa
mk:Папа Александар VII
mr:पोप अलेक्झांडर सातवा
mn:VII Александр (Ромын пап)
nl:Paus Alexander VII
ja:アレクサンデル7世 (ローマ教皇)
no:Alexander VII
pl:Aleksander VII
pt:Papa Alexandre VII
ro:Papa Alexandru al VII-lea
ru:Александр VII
sk:Alexander VII.
sl:Papež Aleksander VII.
sh:Aleksandar VII.
fi:Aleksanteri VII
sv:Alexander VII
tl:Alejandro VII
th:สมเด็จพระสันตะปาปาอเล็กซานเดอร์ที่ 7
vi:Giáo hoàng Alexanđê VII
uk:Олександр VII
war:Papa Alejandro VII
yo:Pópù Alexander 7k
zh:歷山七世

Anastasius I (keiser)

Anastasius I (Imperator Caesar Flavius ''Anastasius'' Augustus) oli Ida-Rooma keiser 11. aprillist 491 - 9. juulini 518.
Kategooria:Vana-Rooma
Kategooria:Sündinud 430
Kategooria:Surnud 518
als:Anastasios I.
ar:أناستاسيوس الأول
an:Anastasio I Isaurico
id:Anastasius I (kaisar)
bs:Anastazije I, bizantijski car
bg:Анастасий I (Византийска империя)
ca:Anastasi I de Bizanci
cs:Anastasios I.
cy:Anastasius I (ymerawdwr)
de:Anastasios I.
el:Αναστάσιος Α´
en:Anastasius I (emperor)
es:Anastasio I (Bizancio)
eu:Anastasio I.a
fa:آناستاسیوس یکم
fr:Anastase Ier (empereur byzantin)
gl:Anastasio I, Emperador
ko:아나스타시우스 1세
hy:Անաստասիոս Ա (կայսր)
hr:Anastazije I., bizantski car
it:Anastasio I di Bisanzio
ka:ანასტასიოს I (ბიზანტია)
la:Anastasius I (imperator)
lv:Anastasijs I (imperators)
hu:I. Anastasius bizánci császár
mk:Анастасиј I (владетел)
ml:അനസ്തേഷ്യസ്
nl:Anastasios I
ja:アナスタシウス1世
no:Anastasios I
pl:Anastazjusz I
pt:Anastácio I de Bizâncio
ro:Anastasiu I
ru:Анастасий I
sq:Anastasios
sk:Anastasios I. (cisár)
sr:Анастасије I
sh:Anastasije I
fi:Anastasios I
sv:Anastasios I
tl:Anastasius I (emperador)
tr:I. Anastasios (imparator)
uk:Анастасій I (візантійський імператор)
diq:Anastasius I
zh:阿纳斯塔修斯一世

Augustus


Pilt:aug11 01.jpg
Augustus (Imperator Caesar Divi filius ''Augustus''; sünninimi Gaius Octavius (Thurinus); varem Octavianus; 23. september 63 eKr – 19. august 14 pKr) oli Vana-Rooma keiser 16. jaanuarist 27 eKr 19. augustini 14 pKr. Augustus oli esimene Rooma keiser. Ta suri 75-aastasena aastal 14. Augustus võis surra loomulikel põhjustel, kuid on kinnitamata kuulujutte, et tema naine Livia mürgitas ta. Augustuse järeltulijaks sai tema lapsendatud poeg Tiberius.
Kuigi Augustus säilitas Rooma vabariigi välised vormid, valitses ta autokraadina üle 40 aasta. Ta tegi lõpu sajandi kestnud kodusõdadele ning tõi Rooma riigile rahu, õitsengu ja suurriikliku hiilguse ajastu. Lisanime "Augustus (lisanimi)" 'auväärne', mille järgi teda tänapäeval põhiliselt tuntakse, sai ta 27 eKr.
Augustus sündis Roomas nimega Gaius Octavius Thurinus. Tema isa, kelle nimi oli samuti Gaius Octavius, pärines auväärsest, kuid silmapaistmatust ratsanikuseisusest perekonnast ning oli enne oma surma 58 eKr Makedoonia haldur. Augustuse ema Atia oli Julius Caesari venna- või õetütar. 46 eKr võttis Caesar Hispaanias sõduriks olnud noormehe ning adopteerimine ta oma pärijaks. Gaius Octavius võttis siis nimeks Gaius Julius Caesar Octavianus.
Kui Caesar märtsis 44 eKr mõrvati, viibis tema noor pärija Apollonias (praeguses Albaanias). Ta läks Itaaliasse ja värbas Caesari veteranidest sõjaväe. Roomat kontrollisid Caesari vabariiklastest mõrtsukad Marcus Junius Brutus ja Cassius. Octavianus sõlmis liidu Marcus Antoniuse ja Lepidusega. Need kolm moodustasid teine triumviraat nimelise hunta ning käivitasid puhastuse mõrtsukate liitlaste seas.
Seejärel läksid Antonius ja Octavianus võitlusse Brutuse ja Cassiusega, kes olid põgenenud itta. Makedoonias Philippis oli Caesari armee võidukas ning Brutus ja Cassius sooritasid enesetapu (42 eKr). Octavianus läks seejärel Rooma tagasi, Antonius aga siirdus Egiptusesse. Seal liitus ta Egiptuse kuninganna Kleopatraga, kes oli Julius Caesari endine abikaasa ja Caesari väikese poja Caesarioni (Kaisarioni) ema. Nüüd olid Rooma valdused jagatud Octavianuse (läänes) ja Antoniuse (idas) vahel. Aktioni merelahingus (Kreekas) 31 eKr lõi Octavianus oma rivaale, kes siis põgenesid Egiptusesse. Ta järgnes neile, ja pärast veel üht kaotust sooritasid nad enesetapu.
Aastaks 29 eKr oli 34-aastane Octavianus Rooma ainuvalitseja, ja Rooma Senat andis talle rea tiitleid, sealhulgas tribuun, konsul, ''pontifex maximus'' (ülempreester) ja Augustus (lisanimi). Viimase all sai ta üldtuntuks. Ta oli ka ''princeps'' (esikodanik) ja imperaator (ülemjuhataja). Selle viimase tiitli järgi hakati Augustuse valitsemist nimetama impeeriumiks. Tõsi küll, tiitel ei olnud pärandatav ning Augustus püüdis hoolikalt säilitada vabariiklikke väliseid vorme.
Aastal 27 eKr andis Augustus välja seaduse nimega Pax Romana ehk 'rooma rahu,' tänu millele valitses impeeriumis üle 200 aasta rahu. Pax Romana kehtis kuni keiser Marcus Aureliuse surmani aastal 180.
Augustus, kes oli tulnud võimule tänu suurele julgusele, valitses väga targalt. Vastutasuks peaaegu absoluutse võimu eest andis ta Roomale 40 aastat kodurahu ja kasvavat õitsengut. Ta lõi esimese alaline sõjavägi Roomas ning paigutas leegionid impeeriumi piiridele, kus nad ei saanud poliitikasse sekkuda. Rooma garnisoniks olid pretoriaanid, keisri ihukaitsjad.
Augustus ei pidanud suuri sõdu, ta ainult nihutas Rooma põhjapiiri loomulikule piirile Doonau jõel. Kaugemal läänes lõppes katse tungida Germaaniasse kaotusega Teutoburgi metsas 9 pKr. Pärast seda aktsepteeris Augustus impeeriumi põhjapiirina Reini jõge. Idas rahuldus ta sellega, et allutas Rooma võimule Armeenia ja Taga-Kaukaasia. Partia jättis ta rahule.
Rooma suubuvat tohutut rikkust kasutas Augustus selleks, et sõjaväele hästi tasuda ning neid rahulolevatena hoida, ning pealinna kaunistamisega ja suurejooneliste mängude korraldamisega, et roomlased oleksid rahul. Ta kiitles, et leidis Rooma eest tellistest ehitistega, kuid jättis selle maha marmorist ehitistega. Ta ehitas Senatile uue maja (''Curia'') ning rajas Apollo (jumal) ja Jumaliku Juliuse templi. Samuti rajas ta pühamu ''Circus Maximus'' 'e juurde. Ta olevat Pompeis rajanud nii Capitoliumi templi kui ka teatri, panemata nende peale oma nime.
Rooma valitsejad, sealhulgas Augustus, taipasid majandusest vähe. Nagu kõik keisrid, maksustas ta kõrgelt põllumajandust ning kulutas tulud sõjaväele, templitele ja mängudele. Kui impeerium enam ei laienenud ja vallutustelt enam sõjasaaki ei toodud, hakkas impeeriumi majandus stagneeruma ja lõpuks alla käima. Augustuse valitsemisaega peetakse selles mõttes Rooma vägevuse ja õitsengu kulminatsiooniks. Et põllumajandust elavdada, pani Augustus erru läinud sõdurid maale elama, kuid pealinn jäi sõltuvaks Egiptusest toodavast teraviljast.
Kategooria:Egiptuse vaaraod
Kategooria:Vana-Rooma keisrid
Kategooria:Sündinud 63 eKr
Kategooria:Surnud 14
kbd:Октавиан Аугуст
af:Augustus Octavianus
als:Augustus
ar:أغسطس (إمبراطور)
an:César Augusto
arc:ܐܓܘܣܛܘܣ ܩܣܪ
ast:César Augustu
az:Oktavian Avqust
id:Octavianus
ms:Augustus
bn:আউগুস্তুস
zh-min-nan:Augustus
jv:Augustus
su:Octavianus
be:Актавіян Аўгуст
be-x-old:Актавіян Аўгуст
bcl:Caesar Augustus
bar:Augustus
bo:ཨའོ་ཀུའུ་སི་ཏུའུ།
bs:Oktavijan August
br:Aogust (impalaer)
bg:Октавиан Август
ca:August
ceb:Augusto
cs:Augustus
cy:Augustus
da:Augustus
de:Augustus
el:Οκταβιανός Αύγουστος
en:Augustus
es:César Augusto
eo:Aŭgusto Cezaro
ext:Cesa Augustu
eu:Zesar Augusto
fa:آگوستوس
hif:Augustus
fo:Augustus
fr:Auguste
fy:Augustus Oktavianus
ga:Ágastas
sm:Aokuso Kaisara
gl:Octavio Augusto
gan:屋大維
hak:O-kú-sṳ̂-tû
ko:아우구스투스
hy:Օկտավիանոս Օգոստոս
hi:आगस्टस कैसर
hr:August
ilo:Augusto
ia:Cesare Augusto
is:Ágústus
it:Augusto
he:אוגוסטוס קיסר
kn:ಅಗಸ್ಟಸ್
ka:ოქტავიანე ავგუსტუსი
sw:Augusto
ku:Augustus
la:Augustus (imperator)
lv:Oktaviāns
lt:Augustas
lad:Caesar Augustus
lmo:August (imperador roman)
hu:Caius Octavianus Caesar Augustus
mk:Октавијан Август
ml:അഗസ്റ്റസ്
mr:ऑगस्टस
arz:اغسطس (امبراطور)
mn:Август Цезарь
my:ဩဂတ်စတက်ဆီဇာ
nl:Imperator Caesar Augustus
ja:アウグストゥス
nap:Augusto
no:Augustus
nn:Augustus av Romarriket
oc:August
or:ଅଗଷ୍ଟସ
uz:Ottaviano
pnb:آگسٹس
nds:Augustus
pl:Oktawian August
pt:Augusto
kaa:Oktavian Avgust
ro:Cezar August
rm:Augustus
ru:Октавиан Август
rue:Октавіан Авґуст
sa:आगस्टस कैसर
sq:Augusti
scn:Cesari Augustu
simple:Augustus
sk:Octavianus Augustus
sl:Gaj Avgust Oktavijan
sr:Октавијан Август
sco:Augustus
sh:August (rimski car)
fi:Augustus
sv:Augustus
tl:Cesar Augusto
ta:அகஸ்ட்டஸ்
th:จักรพรรดิเอากุสตุส
vi:Augustus
tr:Caesar Divi Filius Augustus
tk:Oktawian Awgust
uk:Октавіан Август
ur:آگسٹس
fiu-vro:Augustus
wa:Impreur Ågusse
zh-classical:奧古斯都
war:Augustus
yi:אויגוסטוס
yo:Augustus
zh-yue:奧古斯都
diq:Caesar Divi Filius Augustus
bat-smg:Augosts
zh:奥古斯都

Abhaasia


Abhaasia (abhaasi keeles Аҧсны (''Aphsnõ''), gruusia keeles აფხაზეთი (''Aphhazethi''), vene keeles Абхазия (''Abhazija'')) on maa Taga-Kaukaasia lääneosas Must meri (lõunas) ja Suur-Kaukasuse (põhjas) vahel.
Abhaasia pindala on 8660 km².
Elanike arv oli 2011. aastal 240 705.
Abhaasia ISO 3166 kood on GE-AB.

Poliitiline staatus


Abhaasia poliitiline staatus on vaieldav.
Valdav enamik maailma riike peab Abhaasiat ''de iure'' autonoomne vabariik Gruusia koosseisus (Abhaasia Autonoomne Vabariik (gruusia keeles აფხაზეთის ავტონომიური რესპუბლიკა (''Aphhazethis Avtonomiuri Respublika'')). August 2008 kuulutas Gruusia parlament Abhaasia Venemaa poolt okupatsioon territooriumiks.
''De facto'' kontrollib alates 2008. aastast kogu Abhaasia territooriumi end sõltumatuks kuulutanud osaliselt tunnustatud Abhaasia Vabariik. 2008. aasta augustini oli umbes 17% Abhaasia territooriumist (Ülem-Abhaasia) Gruusia kontrolli all.
Abhaasias paikneb 1700-liikmeline Venemaa väekontingent peakorteriga Gudautas paiknevas Venemaa 7. sõjaväebaasis. Gruusia Vabariigi valitsus tegutseb selle nimel, et rahvusvaheline üldsus tunnustaks Abhaasia Venemaa poolt okupeerituks territooriumiks. 2011. aasta juuli lõpus võttis USA Senat vastu resolutsiooni, mis tunnistab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia Venemaa poolt okupeeritud aladeks.
ÜRO liikmesriikidest on Abhaasia iseseisvust tunnustanud Venemaa (26. augustil 2008) ning hiljem Nicaragua, Venezuela, Nauru, Vanuatu ja Tuvalu. Venemaa on lisaks vabariigi iseseisvuse tunnustamisele sõlminud Abhaasiaga diplomaatilised suhted ning abi- ja koostöölepingu,.
Abhaaside ning Venemaa juhtkonna arvamuse kohaselt on Abhaasia Vabariik Gruusiast sõltumatu ja eraldiseisev riik. Abhaasia Vabariigi valitsus on seisukohal, et tänasel päeval omatakse kõiki tunnuseid ja hallatakse kõigi atribuute, mis on omased rahvusvahelise kogukonna poolt tunnustatud suveräänsele riigile. Abhaasia seisukohast vaadatuna paikneb Venemaa väekontingent Abhaasias preventiivse eesmärgiga, hoidmaks ära Gruusia võimalik sõjaline rünne Abhaasia Vabariigi vastu (Lõuna-Osseetias 2008 aasta augustis toimunu näitel on selline rünne täiesti võimalik) või võimalik Gruusia poolne riigi territoriaalse terviklikkuse taastamise katse kasutades sõjalisi meetmeid. Venemaa relvajõud on kutsutud Abhaasiasse Abhaasia Vabariigi valitsuse ametlikul palvel, vastastiku üksteist tunnustanud riikide vahel sõlmitud lepingute alusel, rahuvalve eesmärgiga hoidmaks ära relvakokkupõrkeid ja säästmaks inimelusid. Abhaasia Vabariigi valitsus ja Venemaa lükkavad ümber Gruusia poolse väite, mille kohaselt Venemaa on Gruusiale kuuluva piirkonna (Abhaasia) okupeerinud. Ühtlasi lükkab Venemaa ümber väite nagu oleks tema poolt rikutud 6 – punktilist Medvedev – Sarkozy 12. augustil 2008 sõlmitud rahuplaani. Venemaa on oma väed tõmmanud välja ''de facto'' Gruusia piiridest ja Venemaa jaoks (kuna Venemaa on Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat rahvusvahelise õiguse subjektina tunnustanud) ka ''de jure'' Gruusia piiridest. Venemaa juhtkond on seisukohal, et kui Abhaasia ei oleks Venemaa poolt tunnustatud, lasuks Venemaal kohustus paigutada oma väed Venemaa territooriumile. Kuivõrd aga Venemaa on Abhaasiat rahvusvahelise õiguse subjektina tunnustanud ja Venemaa reageeris Abhaasia Vabariigi juhtkonna ametlikule palvele paigutada rahuvalve ja piirkonnas stabiilsuse tagamise garandina Abhaasiasse oma väed, loeb Venemaa juhtkond oma sõjaväe kontingendi paiknemist Abhaasia Vabariigi territooriumil vastavaks rahvusvahelisele õigusele. Ühtlasi täidab Venemaa sõjaväe kontingent vastavalt Medvedev – Sarkozy 12. augustil 2008 sõlmitud rahuplaanile piirkonnas rahuvalve eesmärki ja rakendab täiendavaid julgeolekumeetmeid.
Seevastu enamik maailma riikidest, sealhulgas EL ja NATO peavad Vene vägede viibimist Abhaasias rahuplaani selgeks rikkumiseks, sest Vene väed ei ole taandunud sõjaeelsetele positsioonidele.
Mõnede rahvusvaheliste ekspertide arvamuse kohaselt on Abhaasial erinevalt Lõuna-Osseetiast oluliselt suurem võimalus saavutada tulevikus laiem rahvusvaheline tunnustatus.
Abhaasia kuulub koos Transnistria ja Lõuna-Osseetiaga organisatsiooni Tunnustamata Riikide Ühendus, mille peakorter asub Suhhumis. Abhaasia on ka Esindamata Rahvaste Organisatsiooni liige.

Loodus


Pilt:Abkhazia map-fr.svgPilt:Mapa Abjasia fisico.svg
Abhaasia on mägine maa, Suur-Kaukasus läbib kogu territooriumi ja Ritsa järv on Suur-Kaukasuse lääneharude vahel 120 km kaugusel Suhhumist.
Pilt:Gagripsh.jpg)]]
<gallery>
Pilt:Lake Ritsa July 2010.jpg|Ritsa järv juulis 2010 aastal
Pilt:Ritsa1.jpg|Ritsa järv
Pilt:Ritsa2.jpg|Turistid sõidavad katamaraanidega Ritsa järvel
Pilt:RitsaMounts.jpg|Mägedevaheline Ritsa
</gallery>
Pilt:Домбай-Ульген.JPG]]
Pilt:GagraColonnade.jpg rannik]]
Kaukasuse mäestik eraldab põhjast ja kirdest Abhaasiat ja Venemaad. Idast ja kagust piirneb Abhaasia Gruusia maakonna Samegrelo–Zemo Svanethiga ning läänest ja loodest Must meri. Abhaasia jääb loode – kagu suunalt Psou ja Inguri jõgede vahele. Suur-Kaukasuse peaaheliku harud – Gagra ahelik, Bžõbi ahelik, Abhaasia ahelik ja Kodori ahelikud – jagavad Abhaasia sügavateks ja viljakateks orgudeks. Abhaasia kõrgemad tipud paiknevad Abhaasia kirde või ida piirkonnas, ületades 4000 meetrit üle mere pinna (Dombai-Ulgen – 4046 m). Musta mere ranniku, mis tihti on kiviklibune, pikkuseks on 210 km. Mere avarused, subtroopiline taimestik, kiirevoolulised mägijõed ja Kaukasuse mäetipud annavad Abhaasiale erilise võlu. Üle Suur-Kaukasuse peaaheliku ehitatud 2 teed on käesoleval ajahetkel suletud, kuna 1990-ndate aastate sõjategevuse perioodil need mineeriti. Käesoleval ajahetkel on kaalumisel erinevad lahendused nende teede taastamise või tunneli rajamise osas, kasutades avaliku ja erasektori partnerlus.
Taimestiku spekter Abhaasias on lai. Alustada võib rannikuäärsetest subtroopilistest laialehistest metsadest ja tsitruseliste kasvandustest ning lõpetada igilume ja liustikega mägises Abhaasia põhjaosas. Vaatamata sellele, et mägine pinnamood on kaitsnud inimese tegevuse eest enamust Abhaasia territooriumist, kasvatatakse Abhaasia kultuuristatud viljakatel aladel teed, tubakat, viinamarju, tsitruselisi ja erinevaid puuvilju, mis on kohalike elanike põhitegevus.
Pilt:Botanical garden.Sukhum.jpg botaanikaaeda]]

Riik


President


Abhaasia president on täitevvõimu pea. President valitakse üldrahvalikul referendumil viieks aastaks ning üks president ei tohi olla selles ametis rohkem kui kaks ametiaega järjest.
Abhaasia presidendiks valiti 1994 Vladislav Ardzinba. 1999 valiti ta tagasi teiseks ametiajaks.
3. oktoober 2004 toimusid Abhaasia presidendivalimised. Valimiste võitjaks kuulutati Sergei Bagapš. Tema vastaskandidaat Raul Hadžimba vaidlustas Bagapši võidu, kuid Ülemkohus kinnitas 28. oktoober võitjaks taas Sergei Bagapši, kuid muutis järgiseks hommikuks oma otsust kaks korda. Seepeale kuulutas ametisolev president Vladislav Ardzinba välja uued valimised.
Kordusvalimised võitis Sergei Bagapš.
12. detsembril 2009 peetud presidendivalimistel valiti Sergei Bagapš ametisse tagasi. Ta suri 29. mail 2011.
2011. aasta 26. augustil peetud 2011. aasta Abhaasia presidendivalimised võitis Aleksandr Ankvab, kes sai ligi 55% häältest.

Valitsus


Abhaasia valitsust juhib peaminister. Valitsuses on üks esimene asepeaminister ja kaks asepeaministrit.
Veebruarist 2005 veebruarini 2010 oli peaminister Aleksandr Ankvab, seejärel Sergei Šamba.
Ministeeriume on kokku 12, riiklikke komiteesid 5.
Alates 27. september 2011 on peaminister Leonid Lakerbaia.

Parlament


Abhaasia parlamendiks on Rahvakogu, kuhu kuulub 35 saadikut.

Peamised parteid


Abhaasia Vabariiklik Partei
Amtsakhara (Signaaltuli)
Aytayra (Taastamine)
Kommunistid

Haldusjaotus


Thbilisi alluvuses jagunes Abhaasia halduslikult viieks rajooniks ning kolmeks rajooni staatuses linnaks.
:Rajoonid:
#Gali rajoon
#Gudauta rajoon
#Gulripši rajoon
#Otšamtšira rajoon
#Suhhumi rajoon
:Linnad:
#Gagra
#Suhhumi
#Tkvartšeli
Gruusia keskvõimust sõltumatu Abhaasia tegelik haldusjaotus on järgmine:
#Gagra rajoon
#Gali rajoon
#Gudauta rajoon
#Gulripši rajoon
#Otšamtšira rajoon
#Suhhumi rajoon
#Tkvartšeli rajoon

Rahvastik


Rahvastik on koondunud rannikutasandikule. Põhilised rahvad on abhaasid, armeenlased, grusiinid ja venelased.
Rahvastiku koosseisu kujunemist 20. sajandil kirjeldab järgnev tabel.
2003. aasta rahvaloendust Gruusia võimud ei tunnusta. Abhaasia iseseisvumissoovi kriitikud osutavad abhaaside tühisele osale Abhaasia rahvastikus 1989. aasta rahvaloendusel. Abhaaside väitel jäid nad vähemusse võõrvõimude koloniseerimispoliitika tagajärjel.
Seni viimane rahvaloendus viidi läbi veebruaris 2011, selle tulemused avalikustati detsembris 2011.
Abhaasias on viis eesti (eestlaste poolt asutatud) küla: Sulevi, Salme küla, Linda küla, Alam-Linda ja Estonia (Abhaasia).

Keeled


Riigikeel on abhaasi keel.
Vene keelt on samuti õigus kasutada neil isikutel kes ei valda abhaasi keelt, riiklikes ja teistes asutustes asjaajamiskeelena. Vene keel ei ole tunnistatud Abhaasias riigikeeleks.

Religioon


75% elanikest on nimetavad end õigeusklikeks, ligi 10% elanikest sunniidid. Enamik neist pole siiski usuliselt aktiivsed. Kohalikud armeenlased on enamasti Armeenia Apostlik Kirik liikmed.

Majandus


Tähtsad põllumajandussaadused on tubakas, teepõõsas lehed, mais, tsitruselised, siid ja puuvili.
Toodetakse puitu ja kaevandatakse sütt.
Musta mere äärsed kuurordid ja Ritsa järv on toonud Abhaasiasse rohkesti puhkajaid.

Ajalugu


Lühikokkuvõte


Abhaasia kuulus 9.-6. sajandil e.m.a. Kolchise riigi alla, mis 63 aastal enne meie aja arvamist liideti Egrisi riigi alla. Aastal 107 eKr läks ta Pontos (riik)e ja 63 eKr Rooma riik koosseisu. 780. aastad moodustati Abhaasia kuningriik dünastiate liitmisega saadud Egrise riigist, mis oma tipphetkel hõivas Ida-Gruusia, sealhulgas Tbilisi. 11. sajandiks läks Abhaasia Gruusia ühendatud kuningriigi koosseisu. 1570. aastad sai Abhaasiast Osmanite riik lõdvalt seotud piirkond. 1810 aastal protektoraadina, alates 1864. aastast inkorporeeritult sai maast Venemaa keisririik osa. Nõukogude võimu ajal kuulutati Abhaasia autonoomseks 1919, 1921. aastal sai sellest nõukogude vabariik, 1931. aastal sai sellest Gruusia NSV kooseisus olev autonoomne vabariik. Aastatel 1989–1991 leidsid aset kokkupõrked abhaaside ja grusiinide vahel. Aastal 1992 kuulutas Abhaasia välja iseseisvuse. Puhkes sõda Gruusia keskvalitsusega, mille tagajärjel enamik grusiine põgenes Abhaasiast. 1994. aasta relvarahuga jäi Abhaasiale faktiline kontroll suurema osa üle oma territooriumist, augustis 2008 hõivati ka ülejäänud osa (Kodori org). Venemaa ja mõned teised riigid tunnustasid seejärel Abhaasia Vabariigi iseseisvust.

Esiaeg


Esimesed teadaolevad asulad Abhaasia territooriumil on vanem paleoliitikum kütid-korilased laagrid. Kõige vanemad leiud pärinevad Iašhthvast (Iaštuhhist), Gumistast, Kelasurist ja Otšamtširast.
Noorem paleoliitikum elati põhiliselt mere ääres.
Mesoliitikumis ja neoliitikumis ilmusid suuremad püsiasulad ning said alguse maaharimine, loomakasvatus ja keraamika. 4. aastatuhat eKr olid arenenud maaharimine ja karjakasvatus, kangakudumine, keraamika, kivi, vase ja pronksi töötlemine. Arenes vahetus.
Pilt:Dolmen Sukhumi.jpg dolmenitest. Suhhumi Muuseum.]]
Varaseimad megaliitide leiud pärinevad 3. aastatuhande algusest eKr ning jätkuvad pronksiaeg (2. aastatuhandel eKr) nn Abhaasia dolmenitena, mis tavaliselt koosnevad neljast püstkivist ja ühest kattekivist, millest mõned kaaluvad 50 tonni. Kõige uuritum seda tüüpi dolmen pärineb Ešera leiukohast. Arvatakse, et umbes sel ajal asendas patriarhaat matriarhaat ja majandus hakkas põhinema maaharimisel.
Noorem pronksiaeg ilmusid arenenumad pronksist tööriistad.
Rauaaeg pärinevad Kolchise kultuuri leiud.
1. aastatuhandel eKr hakkasid tekkima klassiühiskonna alged. Ilmusid esimesed linnalised asulad Musta mere idarannikul.

Antiikaeg


9. sajand eKr–6. sajand eKr kuulus Abhaasia ala Kolchise riigi koosseisu. Kolchisele kuulus suur osa svanide ja sanide alasid.
Piirkonna kirjapandud ajalugu algab Mileetose hellenid saabumisega Kolchise rannikule 6.–5. sajand eKr. Nad rajasid sadamakoloonia (antiikaeg)id Musta mere idarannikule, mille seast Dioskurias kohal sai ümberkaudsete hõimudega kauplemise, sealhulgas orjakaubanduse tähtsaks keskuseks. Seda dioskuuride järgi nimetatud linna peetakse Suhhumi eellaseks. Teised tähtsad kolooniad olid Gyenos, Triglitis ja hiljem Pityus vastavalt praeguste rannikulinnade Otšamtšira, Gagra ja Pitsunda lähedal.
Strabon kirjutas oma "Geograafia (Strabon)s": "Lakoonlased asusid elama Heniohhiasse; viimaste eestvedajad olid Krekassos ja Amphistratos, Dioskuuride vankrijuhid; nähtavasti nende järgi saidki heniohhid nime." See nimi on tuletatud kreeka sõnast, mis tähendab vankrijuhti.
Juba 6. sajandil eKr sattusid kreeklaste kontrolli alla ka mäekurud, mille kaudu veeti Ioonia importesemeid (Tsebelda, Tkuartšal). 5.–4. sajandil jõudsid neid teid mööda Põhja-Kaukaasiasse pronkskiivrid ning teised esemed ja materjalid. Samal ajal tulid Abhaasia alal tarvitusele ka esimesed hõbemündid; neid vermiti mereäärsetes kreeka linnades.
Samast ajast leidub kreeka linnade territooriumilt ja ümbrusest arvukaid ratsamatuseid ratsmekomplektidega, mis on iseloomulikud Kubanimaa sküüdi kultuurile. Otšamtšira ja Ešera asulate väljakaevamised on näidanud, et kreeklased elasid seal algselt palkmajades, mille kuju oli laenatud kohalikelt elanikelt. Peale sisse veetud nõude kasutasid hellenid olmes laialdaselt ka kohalikke voolitud ja pottsepanõusid, mille tõid endaga kaasa naised, keda kreeklased meeleldi võtsid kohalike rahvaste seast.
Abhaasia kreeka kolooniate õitseaeg oli 3.–1. sajandil eKr. Dioskuriases töötas laevatehas, vermiti münte.
Alates 653 eKr pidid Kolchis ja Ibeeria tagasi lööma Pärsia vallutuskatseid. Aleksander Suur Abhaasia ala ei vallutanud. Hellenismi mõjul sai ametlikuks keeleks vanakreeka.
Piirkonna rahvaid nimetatakse klassikalistes allikates märkimisväärselt paljudeks ja erinevateks. Herodotos, Strabon ja Plinius Vanem ütlevad, et Dioskuriases ja teistes linnades kõneldi paljusid keeli. Mäed lahutasid ja eraldasid rahvaid ning soodustasid keelte ja murrete mitmekesisust ning etnilist kirevust. Kõige informeeritumadki kaasaegsed allikad annavad piirkonna rahvaste nimedest ja elupaikadest segase pildi ning räägivad vähe sisemaa geograafiast ja rahvastikust. Mõned antiikaegsed rahvanimed olid koondnimed. Arvatakse, et tol ajal leidsid Abhaasia alal ja selle ümbruses aset ulatuslikud rahvaste rändamised. On tehtud mitu katset ära tunda mõnd rahvast, keda antiikallikad kirjeldavad. Plinius Vanema ''Apsilae'' 1. sajandil pKr ja Arrianose ''Abasgoi'' 2. sajandil eKr on samastatud vastavalt abhaaside ja abasiinide esivanematega, teiste uurijate arvates aga on tegu kartvelid hõimude nimedega. Sama vaidlusalused on teiste antiikallikates mainitud rahvaste (sealhulgas ''Heniochi'' ja ''Sanigae'') identiteet ja päritolu. Arheoloogial on harva õnnestunud leida materiaalsete kultuuride ning ebaselgete rahvanimede vahelist seost.
"Kharthlis Tshovreba" järgi olid Abhaasia ala ja kogu Lääne-Gruusia algasukad Arian-Kharthlist tulnud Toogarma (Jaafeti, Noa poja pojapoja) poja Egrose järglased.
2. ja 1. sajandi vahetusel rajas Pontos (riik) kuningas Mithridates VI Eupator, kes oli Rooma-vastases liidus Suur-Armeeniaga, Dioskuriadesesse oma tugipunkti. Ta vallutas 107 eKr (või umbes 110 eKr) koos ülejäänud Kolchisega Abhaasia ala. Aastal 65 eKr võitis Pontose Rooma riik. See kaotus tõi kaasa linnaelu languse Abhaasia alal ja ümbritseva ala tühjenemise.
Pompeius võitis Kolchises 63 eKr pärast ägedaid lahinguid Abhaasias kohalikku pealikku (''sceptuchus'') Olthacest ning seadis valitsema dünast Aristarchuse, kes jäi võimule 47 eKr. Pärast Pompeiuse langemist kasutas Mithridatese poeg, Bosporuse riik ja Pontose kuningas, ära, et Caesar oli läinud Vana-Egiptusesse, ning vallutas Kolchise, Armeenia ja osa Kapadookiast ning võitis Rooma väejuhti Domitius Calvinust.
Pharnakese pojapoja Polemon II sundis Nero võimust loobuma ning Pontos ja Kolchis inkorporeeriti 63 pKr Rooma provintsi Galatiasse ja 81 pKr Cappadociasse.
Ajaarvamise vahetusest saadik kindlustusid roomlased Abhaasia rannikualadel. Dioskuriasesse rajasid nad kindluse. Aastal 65 sai Dioskurias nimeks Sebastopolis.
Kuigi kõik suuremad mereäärsed kindlused olid roomlaste käes, oli Rooma võim piirkonna üle nõrk. Aastal 69 toimus Kolchises ja Pontoses Anicetuse juhtimisel ülestõus, mis suruti maha. Tasandikku ja rannikut laastasid sageli mägirahvad, kelle seas kõige vägevamad olid ''soanes'' (svanid) ja ''heniochi''. Nad allusid nominaalselt Roomale, kuid rajasid oma riigid ning neil oli suur iseseisvus.
2. sajandil asus Rooma garnison Pityusesse (praegu Pitsunda).
Lazicas jätkus helleniseerumine. Hoolimata Rooma riigi võitlusest Partiasse säilis Lazicas suhteline rahu, kuigi partlased korduvalt ida poolt ründasid.
Kristlus hakkas piirkonnas levima 1. sajandil. Pärimuse järgi tegutsesid Kolchises apostel Andreas ja Siimon Kananaios, kes suri Suaniri lähedal mägedes märtrisurma. Hellenistlik usund, mitraism ja kohalikud usundid olid siiski levinud vähemalt 4. sajandini.
Rooma riigi nõrgenedes said kohalikud hõimud rohkem omavalitsusõigust: nad said ise nimetada oma valitsejaid, kuid Rooma pidi nad heaks kiitma. 130. aastatel koosnes Kolchis lõunast põhja järgmistest riikidest: Machelons, Heniochi, Lazica, Apsilia, Abazgia ja Sanigia. Abhaasia rahvaste (apsiilide, abasgide, misimiaanide ja saniigide) vürstiriigid (need hõimuliidud hakkasid kujunema ajaarvamise vahetuse paiku) olid läänest itta Saniigia (Väike-Abhaasia piirkonnas, pealinn Tsandrõpš, Tsanba dünastia), Abazgia (pealinn Anakopia (Novõi Afon), Anosiidide dünastia), Apsiilia (pealinn Sebastopolis (Suhhumi), Julianiidide dünastia), Misiminia (pealinn Tsahhare).
Apsiile mainib esimesena Plinius Vanem 1. sajandil pKr. Põhjalikud andmed on Arrianosel, kes külastas Sebastopolist 137. Siis valitses apsiile Julianus, kes oli saanud valitsemisõiguse kinnituse 98 Trajanuselt. 1.–2. sajandil asusid apsiilid suures osas Lääne-Kolchisest Rioni jõest põhja poole Sebastopoliseni. Kõige selgemad andmed selle kohta on Prokopiosel, kelle järgi apsiilid 6. sajandil elasid Musta mere ääres sellest kohast, kus rannik teeb järsu pöörde läände (tänapäeva Otšamtširast kagus), kuni abasgide kindluse Tracheiani (tänapäeva Novõi Afon), ja mägedes olid nende naabriks alaanid alates Suur-Kaukasuse kurudest.
Apsiilidel kujunes võrdlemisi varakult poliitiline ja kultuuriline Rooma-orientatsioon, mis teostus eeskätt mereäärse Sebastopolise kaudu. Pole juhuslik, et Apsiilide peamised keskused koondusid Tsebelda orgu, teel Kluhhori kuruteeni, mis huvitas roomlasi sest ajast saadik, kui nad rannikule saabusid.
3. sajandil hakkas Lazica (Egrisi), mida valitses läänegruusia hõim ''lazoi'' (lazid), domineerima suuremas osas Kolchisest. Prokopiose järgi olid isegi ''abasgoi'' pealikud allutatud ''lazoi'' kuningatele.
Krimmis elanud goodid (Krimmi goodid) tegid 253 röövretke Kolchisesse, kuid Pityuse Rooma garnison lõi nad tagasi. Rooma okupatsioon kestis 4. sajandini.

Bütsantsi periood


Pärast Rooma riigi jagamist oli Abhaasia Bütsantsi huvisfääris. Seal toimus võimuvõitlus Bütsantsi ning Sassaniidide Pärsia vahel, mis kulmineerus Lazi sõda 542–562. Sõda tõi kaasa Lazica allakäigu. Sügaval metsades elavad ''abasgoi'' saavutasid teatud autonoomia Bütsantsi võimu all. Nende maa, mida Bütsantsis tunti Abazgia nime all, oli tähtis eunuhhide allikas. Kuigi Nikaia kirikukogul 325 viibis kohal ka Pityuse metropoliit, kristianiseeriti Abhaasia rahvas osaliselt alles 6. sajandiks, mil keiser Justinianus saatis sinna misjonärid.
Pilt:Ruins of Anacopia.jpg kindluse varemed]]
Bütsants rajas kaitsekindlustused, mille jäänus võib-olla tänini säilinud Kelasuri müür.
Sedamööda, kuidas ''abasgoi'' tugevnesid, hakati Abazgia all mõistma suuremat piirkonda, kus elasid ka megrelid ja svanid.
7. sajandil sai Abhaasiast autonoomne vürstiriik, mille vürstid (kreeka keeles ''archōn'', gruusia keeles ''eristavi'') määras Bütsants. Vürstide residents oli Anakopia (Novõi Afon). Arvatakse, et need vürstid vahendasid Bütsantsi poliitilist ja kultuurilist mõju Lääne-Kaukaasias.
Araablased jõudsid piirkonda 730ndatel, kuid neil ei õnnestunud seda vallutada. Sel ajal jõudis Gruusia annaalidesse esimest korda nimi ''Abhazethi'' ('abhaaside maa'), millest pärineb Abhaasia nimi enamikus keeltes.

Abhaasia kuningriik


Dünastiliste abieludega ning liitudega teiste Gruusia vürstidega omandas Abazgia valitsev dünastia suurema osa Lazicast. 780ndatel kuulutas Leon II end abhaaside kuningas. Kasaaride abiga õnnestus kuningas Leonil Bütsantsi ülemvõimust vabaneda. Nii rajas kuningas Leon II iseseisva Abhaasia kuningriik.
Kasaaride abiga laiendas kuningas Leon riiki tunduvalt, hõivates muu hulgas Imerethi, misjärel pealinn viidi üle Khuthaisisse. Pilt:Caucasus 900 map alt de.png 900. a m.a.j.]]
Enamik ajaloolasi on nõus, võttes aluseks Gruusia ajaloolaste arvamuse, et Abhaasia kuningad olid kunigriigi hilisemal perioodil juba gruusiakeelsed ja kunigriigis domineeris kartvelirahvuste kultuur. Et teha lõpp Bütsantsi kiriklikule mõjule, allutati kohalik piiskopkond Gruusia kiriku Mtsheta katolikaadile.<ref></ref>
Seda riiki nimetatakse uuemas ajalookirjutuses sageli Egrisi-Abhaasia riigiks, sest keskaegsed allikad pidasid uut kuningriiki Egrisi (Lazica) järeltulijaks ning kasutasid vaheldumisi mõlemat nime.
Abhaasia kuningriigi hiilgeaeg oli ajavahemikus 850–950, kui ta valitses kogu Lääne-Gruusiat ning pretendeeris ka Ida-Gruusiale.
Nimesid "Abhaasia" ja "abhaasid" kasutati tol ajal kogu kuningriigi ja selle elanike kohta hoolimata etnilisest kuuluvusest.

Ühendatud Gruusia koosseisus


Pilt:Bagrat III of Georgia (Gelati mural).jpg. Seinamaal Gelathi klooster.]]
Aastal 989 tuli Abhaasias võimule Bagrat III Bagratiidide dünastiast, kes oli Abhaasia pärinud oma emalt. Aastal 1008 päris ta oma isalt ka Gruusia (Kharthli) ning ühendas Abhaasia kuningriigi ja Gruusia kuningriigi ühtseks Gruusia feodaalriigiks, mille hiilgeaeg oli kuninganna Thamari ajal 1184–1213. Seega toimus Gruusia ja Abhaasia ühinemine ühtseks Gruusia kuningriigiks dünastiline abielu teel.
Pilt:Asia 1025ad.jpg kuningriigi koosseisus keskvalitsusest on fikseeritud 1025. a kaardil]]
Kaasaegsed Gruusia kuningad mainivad sageli rahvast nimega ''apsar'', kelle keelest olevat võetud Thamari poja prints Georgi lisanimi Laša, mis tähendab 'valgustus'. Seda nime on mõned keeleteadlased võrrelnud abhaasi sõnadega ''a-laša'' 'selge' ja ''a-lašara'' 'valgus' ning oletanud, et tegu oli abhaaside esivanematega.
Gruusia kroonikate järgi andis Thamar osa Abhaasiast valitseda Šervašidze (abhaasipäraselt Tšatšba, hiljem Tšatšibaia) vürstisuguvõsale. Pärimuse järgi oli tegu ''Shīrwān Shāh''<nowiki>'ide</nowiki> järeltulijatega, mis seletab ka gruusiakeelset nime. Šervašidze dünastia valitses Abhaasiat kuni Venemaa võimu alla minekuni 1860ndatel.
Abhaasia säilitas ühendatud Gruusia riigis laialdase autonoomia.
Genova riik rajas 14. sajandil Abhaasia rannikule kaubandusfaktooriaid, kuid need jäid püsima üksnes lühikeseks ajaks.
Mongolite riigi ja Timuri vallutuste ajal piirkond palju kannatada ei saanud, kuid need tegid Gruusia kuldajale lõpu. Kuningriik lagunes 15. sajandi lõpuks mitmeks iseseisvaks või suure autonoomiaga vürstiriigiks.

Imerethi ülemvõimu all ja iseseisva vürstiriigina


Aastal 1463 sai Abhaasia vürstiriik Gruusia kuningriigist sõltumatuks, kuigi ta jäi Imerethi ülemvõimu alla, olles viimase vasall. Aastal 1491 kadus Abhaasia vürstiriigil, Gurial, Samegrelol ja Svanethil formaalne sõltuvus Imerethist, mis oli nõrgenenud.
Abhaasia vürstid pidasid mõnda aega lakkamatut sõda oma nominaalsete süseräänide megreli vürstidega, mistõttu riigi piirid pidevalt muutusid. Aastast 1491 kuni 16. sajandi keskpaigani oli Abhaasia vürstiriik periooditi, sõltuvalt vastastikkuste sõjaretkede tulemustest, teatud määral sõltuvuses megreli Dadiani vürstidest. XVII sajandi lõpul õnnestus Abhaasia vürstiriigil paika panna kagupiir Inguri jõel, mis on tänini Abhaasia lõunapiir.
Mõned vanema aja ajaloolased, sealhulgas Vahhušti, ning mõned uuema aja ajaloolased väidavad, et Kelasuri müüri rajas Samegrelo vürst Levan II Dadiani kaitseks abhaaside vastu.

Osmanite riigi ülemvõimu all


Osmanite riik sõjalaevastik okupeeris 1451 ajutiselt Tshumi (praegune Suhhumi) fordi. 1570ndatel vallutati linn püsivamalt ning muudeti Türgi tugipunktiks nimega Suhum-Kale (sellest Suhhumi nimi).
Aastal 1555 jagati Gruusia ning ülejäänud Lõuna-Kaukaasia Osmanite riigi ja Safaviidide Pärsia riigi vahel. Abhaasia koos ülejäänud Lääne-Gruusiaga läks Osmanite riigi võimkonda. Abhaasia vürstiriik oli Osmanite riigist vasallsõltuvuses ja pidi türklastele tribuuti maksma. Et paikneti impeeriumi äärealadel ja tegemist oli äsja liidetud piirkonnaga, oli sõltuvus Türgi sultanist esialgu suhteliselt väike.
Pilt:Ottoman empire.svg Ottomani türklaste suurriigi vasallina 1683. a]]
Nii sattus Abhaasia islami ning türgi kultuuri mõju alla, mistõttu aja jooksul nõrgenesid tema kultuurilised ja kiriklikud sidemeid Gruusiaga. Alates 17. sajandist läksid paljud abhaasid islamiusku. Nõukogude ajaloolaste väitel püüdis Türgi pärast vallutust hävitada abhaasi rahva materiaalset ja vaimset kultuuri ning pöörata elanikkonda vägivaldselt islamiusku, mis viis relvastatud ülestõusudeni (sealhulgas 1725, 1728, 1733, 1771, 1806).
17. sajandi lõpupoole killunes Abhaasia mitmeks läänivalduseks nii, et suur ala jäi ilma keskvõimuta. Piirkonnas õitses orjakaubandus ja piraatlus.
Mitme Gruusia ajaloolase sõnul muutus piirkonna rahvastik sel ajal tunduvalt, sest põhjakaukaasia hõimud, sealhulgas adõgeed ja tšerkessid rändasid teiselt poolt Suur-Kaukasust sisse ning segunesid peamiselt grusiinidest koosneva kohaliku rahvaga; nii olevatki tekkinud abhaasi rahvas. Selline teooria abhaaside väljakujunemisest on teravas vastuolus Abhaasia ajaloolaste teaduslike uuringute ja arvamusega.<ref name="causes_and_visions">
http://repositories.cdlib.org/cgi/viewcontent.cgi?article=1015&context=iseees/bps Causes and Visions of Conflict in Abkhazia. Ghia Nodia, 1997, page 27. Retrieved on 5 August 2007.</ref>
18. sajandi keskel tõstsid abhaasid Osmanite riigi vastu mässu ning vallutasid Suhhumi. Türklased võtsid siiski varsti linna tagasi ning panid seda valitsema ühe lojaalse vürsti Šervašidze (Tšatšba) suguvõsast.
Abhaasias ei ole kunagi tuntud pärisorjust selle traditsioonilises mõistes. Feodaalkord sellisel kujul, nagu seda tunti Euroopas, sealhulgas Venemaal ja Gruusias, Abhaasiasse ei levinud. Kaasaegsete kirjelduste kohaselt puudus Abhaasias sunnismaisus ning maaomandus ja elanikkonna enamiku moodustasid eri taipidesse (klannidesse) koondunud isiklikult vabad kogukondlased (''anhaju''). Taibijuhi, ülikkonna ja ülejäänud taibiliikmete suhted põhinesid vastastikusel austusel ja aktsepteerimisel. Oma ühiskonnakorralduselt olid abhaasid tunduvalt lähemal Loode-Kaukaasia isiklikult vabadest kogukondlastest koosnevale ubõhhid-tšerkessi maailmale kui Gruusias 13.–14. sajandil kehtestatud feodaalkorrale. Abhaasia ühiskonna alus oli maapiirkonna kogukond (''akõt''). Selline ühiskonnakorraldus ühendas kõik elanikkonnakihid. Peale selle oli tegemist "sugulusega" ülikute ja lihtrahva vahel, mis oli "immutatud emapiimaga" (''atalõga''). Vürstid ja ülikud andsid oma lapsi kasvatamiseks vabade kogukondlaste peredesse; laste üleskasvatajaid loeti lähedasteks sugulasteks. Niinimetatud "mägifeodalismis" olid tugevalt juurdunud sugulus- ja hõimusuhted. Vürsti ja ülikute võim toetus vabadest kogukondlastest sõjameestele (džigittidele) ja kirikule. Algselt oli põllumaa ühiskasutuses. Kuid põllumajanduse arenedes ja intensiivistudes, ei olnud põllumaa enam ühiskasutuses, vaid kuulus kindlale perele või talule. Kõigile ühiseks kasutamiseks jäid endiselt karja- ja metsamaad ning veekogud.,
Abhaaside ühiskond koosnes seega n.n "demokraatlikest" vabadest (mägilaste) kogukondadest. Kuivõrd ka abhaaside madalamad elanikkonnakihid olid maaomanikud, ei olnud nad otseses sõltuvuses ülikkonnast ja rikkamast elanikkonnakihist. Vastastikune majanduslik abi ja toetus soodustas heaolu atmosfääri ning välistas võimaliku puuduse tekke. Abhaaside hulgas sisuliselt puudusid vaesed, mis kõneleb sellest, et nende ühiskond oli üles ehitatud suhtelisele õiglusele. Mis puudutab aga abhaaside majandust, siis omas see naturaalmajanduslikku iseloomu. Abhaasid tegelesid metallide, naha ja puidu töötlemisega, keraamika – ja sadulsepatoodete valmistamisega, kudumisega ning püssirohu valmistamisega. Kuid tegemist oli kodutöönduslike toodetega ja seda käsitööd ei müüdud vaid vahetati. Abhaasidele olid vastumeelsed igasugused kaup – raha suhete ilmingud. Kaubandusega linnades tegelesid välismaalastest türklased, armeenlased, kreeklased ja megrelid, kes maksid selle eest Abhaasia valitsejale ja teistele feodaalidele makse. Kuni aastani 1866 püsis kirjeldatud ühiskonnakorraldus vaid väheste muutustega.

Abhaasia vürstiriik Venemaa keisririigi protektoraadina


Pilt:Abkhazia_1843.jpg Venemaa protektoraadina 1843. aastal]]
Kui Venemaa oli 18. sajandil Türgit sõjaliselt võitnud ning liidendanud Krimmi khaaniriik, kasvas tema mõju piirkonnas. Kaukaasia rahvaste ja venelaste vahel puhkesid väikesed, kuid pidevad konfliktid. See viis lõpuks Kaukaasia sõjani, milles Venemaa vallutas Põhja- ja Lääne-Kaukaasia. Kaks suuremat Gruusia kuningriiki liidendati 1801–1810, mis kergendas Venemaa tungimist sügavamale Kaukaasiasse. Enamik teisi vürstiriike inkorporeeriti järk-järgult aastaks 1864.
18. sajandi lõpul püüdis Türgi Abhaasia üle täielikku kontrolli kehtestada ning osa abhaaside ülikuid palus Abhaasia sisemise verise võimuvõitluse käigus abi Venemaa keisrilt. Vene-Türgi sõda (1806–1812) (1806–1812) ajal vallutasid venelased 1810 Suhhumi. Pärast seda asus Türki ümber esimene abhaasidest põgenike laine 19. sajandil (5000 inimest). Valitsema seati Venemaa kaitsealune Sefer Ali-Bei Šervašidze(Tšatšba), kes nõustus Abhaasia saamisega Venemaa vasallriigiks. 1810. aastal kuulutas Aleksander I Abhaasia Venemaa protektoraadiks. Pärast seda pöördus Sefer Ali-Bei Šervašidze(Tšatšba) islamist kristlusse ning võttis endale nimeks Giorgi.
Venemaa ülemvõim ei ulatunud esialgu palju kaugemale Suhhumi ja Bzõbi ümbrusest ning ülejäänud osa jäi türgisõbralike islamiusuliste aadlike kätte, mistõttu ei muudetud kohalikku elukorraldust ja kuulumine Venemaa koosseisu Abhaasia aadlit ega kogukondlasi ei häirinud. Nii jäi Abhaasiale ka sel perioodil küllalt suur autonoomia. Abhaasia vürst oli oma valduste seesmistes küsimuste otsustamisel sõltumatu ja allus eranditult Venemaa keisrile, mitte Venemaa võimude poolt määratud Kaukaasia asevalitsejale.
Pilt:Karte_des_Kaukasischen_Isthmus_-_Entworfen_und_gezeichnet_von_J-Grassl_-_1856.jpg
Osmanite riigi ja põhjakaukaasia hõimude vaheliste konfliktide taustal õnnestus venelastel 1829–1842 järk-järgult saada oma kontrolli alla kogu Abhaasia.
Lüüasaamine Krimmi sõjas (1853–1856) sundis Venemaad Abhaasiast Türgi kasuks loobuma. Ent nüüdki jäi valitsev Šervašidze(Tšatšba) dünastia vähemalt nominaalselt Abhaasias võimule. Olukord muutus uuesti, kui Venemaa Aleksander II valitsemise ajal pärast pikki ja veriseid võitlusi 1864. aastal alistas kogu Põhja-Kaukaasia. Viimast vastupanu Venemaa vägedele Kaukaasias osutasid abhaasi-adõgee keeli kõnelevad sadzide mägikogukonnad, Mzõmta jõe ülemjooksul (Medoveide hõimuliitu kuulunud ahtšipsoud või ahtšipsid Kbaadas) ning Pshu (Bzõbi ülemjooksul) ja Aibga (Psou ja Bzõbi jõgede vahelisel alal, Hašupse jõe ülemjooksul) piirkondades. Viimaste Abhaasia mägilaste vastupanukollete mahasurumisel mängisid olulist rolli grusiinide, suurriigi ustavate teenrite, väed. Koos Venemaa vägedega võtsid nad osa pidulikust võiduparaadist Kbaadas,(Krasnaja Poljanas, Punase Lagedal) 21 mail 1864. a.
Abhaasiat, kui senist puhverriiki, Venemaa ja Türgi vahel, polnud enam vaja ning Šervašidze(Tšatšba) dünastia pidi oma võimu täielikult Venemaa keisrile üle andma. Viimane Abhaasia vürst Mihhail Šervašidze(Tšatšba) 1864 esialgselt vangistati. Seejärel viidi ta juba raskelt haigena Venemaale, kuhu sunniti jääma pagendusse(Stavropol, Rostov, Voronež). M. Šervašidze(Tšatšba) suri Voronežis 1866. a. Nii püsistus Venemaa võim alles 1866.

Venemaa keisririigi võimu all


1864. aastal tühistas keiser Abhaasiale antud laialdase autonoomia ja eristaatuse Venemaa keisririigis. Abhaaside ülestõus 1866. aastal elanikkonna maksustamise ja solvamise tõttu (Abhaasia vabadele kogukondlastele esitati uute Venemaa võimurite poolt üleskutse vabaneda makstava maksu eest oma senistest juhtidest. Nii vabad kogukondlased kui ka Abhaasia ülikkond käsitlesid sellist ettepanekut räige solvanguna kuna oli tegemist vabade üksteisest lugupidavate kogukondlastega, mitte orjapidajate ja orjadega. Ühtlasi solvas abhaase hingepõhjani Venemaa võimurite kõrk, üleolev ja neile ülalt alla suunatud suhtlushoiak ning robustne esinemisstiil, kuivõrd omavahel, ka erinevast seisusest abhaaside vahel, toimis ilma erandideta vastastikune lugupidamine.) suruti veriselt maha ja arvukalt abhaase põgenes Türki. Maha suruti ka teine ülestõus 1877, mis oli seotud Türgi vägede maabumisega ja abhaaside asumisega järjekordses Vene-Türgi sõjas türklaste poolele.
Ülestõusude mahasurumine tõi kaasa suure muutuse rahvastikus. Venelaste karmide repressioonide tõttu emigreerus või sunniti emigreeruma aastatel 1864–1878 Türki suur osa islamiusulisi abhaase, kes moodustasid abhaasi rahvastikust väidetavalt 60% ehk umbes 200 000 inimest (kaasaegsed rahvaloendusandmed ei ole päris usaldatavad) koos teiste Kaukaasia muslimitega (neid väljasaadetuid nimetatakse muhaadžirid).
Kujunenud situatsioonis Gruusia intelligents entusiasmiga arutas tühjaks jäänud maade koloniseerimist. Thbilisi intelligents veenis Venemaa juhtkonda Abhaasia ainult megrelid koloniseerimise kasulikkuses ja edukuses. Selle eesmärgi saavutamiseks väljendas Gruusia intelligents Venemaa Keisririigi ametnikele igal sammul oma lojaalsust, üritades saada selliselt erandlikku õigust Abhaasiale. Näiteks kirjutas kuulus Gruusia publitsist Jakob Kogebašvili oma programmilises artiklis 1877 a:"Ümberasumine on, ilma igasuguse kahtluseta, mitte ajutine vaid alatiseks. Abhaasia ei näe enam kunagi oma poegi", märkides veel,"...kitsikus ja maa puudujääk Megreelias...teevad paljude megrelite asumise Abhaasiasse eriti nende poolt soovitavaks". Muuhulgas toodi artiklis ära, et "...megrelid peavad esimesena asuma väljasaadetud abhaaside asemele...". Ka teised allikad märgivad, et Abhaasia asustamine Megreelia elanikega oli edukas. Megrelid mängisid Abhaasias sama rolli, mis kasakad Venemaa keisririigi Põhja – Kaukaasia piirkonnas, olles saavutanud priviligeeritud positsiooni, tänu osalusele Venemaa keisririigi poolel sõjas Kaukaasia rahvaste, s.h Abhaaside, vastu (1817 – 1864. a). Tahtmine hallata „verest tühjaks jooksvat“ Abhaasiat oli sedavõrd suur, et J. Kogebašvili sõnade kohaselt oli Abhaasia tühjaks jäänud regioonide asustamine megrelitega lausa riikliku tähtsusega ülesanne. Tulemuseks oli megrelite massiline asumine Abhaasiasse. 1879. a asutati Abhaasia keskosas Merkheul`i küla, 1881. a Besletka, 1882. a Akapa, 1883. a Kelasur ja Pshap külad, jne.
Kartveli kolonisatsioon Abhaasias oli sedavõrd tormiline, et tekitas ärevust Venemaa Tsaaririigi võimudes. Venemaa huvid põrkusid otseselt grusiinide huvidega. Aastal 1881 hinnati abhaaside arvuks Venemaa keisririigis 20 000. Need abhaasid, kes jäid paigale ega pöördunud kristlusse, kuulutati jooksikuteks ning neilt võeti õigus elada rannikupiirkonnas ja linnades. Kolmkümmend aastat, s.o aastast 1877 kuni aastani 1907, loeti Venemaa Keisririigis abhaase "süüdiolevaks rahvuseks". "Süüdioleva rahvuse" staatus võeti maha Venemaa Keisririigi valitsusjuhi Pjotr Stolõpini ettepanekul 1907 aastal seoses sellega, et abhaasid ei osalenud 1905 aastal revolutsioonilises tegevuses, mida ei saa öelda grusiinide kohta.
Pärast 1877. a abhaaside ülestõusu "verre uputamist" Venemaa ja Megreelia ühendväe poolt (megrelid ärgitasid abhaase megrelite poolt alustatud ülestõusuga liituma kuid jõudude vahekorra muutudes, ülestõusu keskfaasis, vahetasid poolt ja asusid tegutsema koos Venemaa vägedega abhaaside vastu), suunasid Venemaa Keisririigi võimud piirkonda immigrantide tulva, mille käigus rajati muuhulgas Kaukaasia Musta mere ranniku lähedusse või eelmäestikku, s.h Abhaasiasse Suhhumi ümbrusse ja Psou jõe lähedale, viis eestlaste küla. 20-nda sajandi alul parandasid tervist ning puhkasid Kaukaasia mägedes ja Musta mere ääres s.h Abhaasias kohalike eestlaste külalisena Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare, .
1897. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid abhaasid 60–65% Suhhumi maakonna rahvastikust ning ülejäänud olid peamiselt grusiinid. Suhhumi maakonnas oli umbes 100 000 elanikku ning selle territoorium kattus enam-vähem praeguse Abhaasia omaga. 1904. aasta hinnangul oli aga abhaase Venemaa territooriumil veel ainult 25–30 tuhat ning 1911. aasta hinnangul elas Suhhumi maakonnas (see oli siis praegusest Abhaasiast väiksem, sest osa territooriumist oli Khuthaisi kubermangust üle viidud Kubani kubermangu) 43 000 inimest, kellest kaks kolmandikku olid megrelid ja üks kolmandik abhaasid.
Tänapäeva Abhaasia ajaloolased väidavad, et suured alad jäid inimtühjaks ning, et kristlastest grusiinid, armeenlased ja venelased asusid sinna elama alles hiljem. Gali piirkonnas (Samurzakan) on megrelid õnnestunud varem seal enamuses elanud abhaasid "grusiniseerida". Veel 20. sajandi alul seal elanud abhaasid on pidevalt Inguri jõe teiselt kaldalt Samegrelost sisse rännanud megrelid poolt assimileeritud.,
Kodori orgu (Tsebelda ja/või Dal – Tsabal piirkond) asustas 19 sajandi keskel abhaasihõim tsabaldid. Pärast peaaegu 100%-list muslimitest tsabaldide, kes olid Venemaa võimudele meeleheitlikku vastupanu osutanud, Türki küüditamist ajavahemikus 1865 – 1878 a sai võimalikuks Svanethist svanideasumine Kodori orgu.
Eeltoodu vaidlustavad gruusia ajaloolased, kes väidavad, et kohalikud gruusia hõimud megrelid ja svanid olid piirkonnas pidevalt elanud Kolchise riigi eksisteerimisest alates.

Nõukogude võimu all


Pilt:Soviet caucasus1922.png 1922. a]]
Aastal 1919 kuulutati Abhaasia autonoomseks piirkonnaks, 4. märtsil 1921 Abhaasi Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (Abhaasi NSV-ks). Detsembris 1922 kirjutasid Abhaasi NSV ja Gruusia NSV kui rahvusvahelise õiguse subjektid alla erilisele Liidulepingule, mille järgi toimus ühinemine Gruusia NSV-ga föderatiivsetel lepingulistel alustel. Gruusia NSV kaudu kuulus Abhaasi NSV Taga-Kaukaasia Sotsialistlikku Föderatiivsesesse Nõukogude Vabariiki (Taga-Kaukaasia SFNV), milles vastavalt lepingule omas Abhaasi NSV 1/3 Gruusia NSV kohtadest. Vastavalt sõlmitud Liidulepingule astuti vastastikku sõjalisse, poliitilisse ja finants-majanduslikku liitu. Abhaasi NSV ja Gruusia NSV riiklik–õiguslikud suhted olid seega lepingulisel alusel, mille kohaselt säilis lepingupoolte võrdõiguslik staatus. Vaatamata sellele, et rea volitusi andis Abhaasi NSV üle Gruusia NSV-le, säilis Abhaasi NSV suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus. Abhaasi NSV põhiseaduses oli rõhutatud Abhaasi NSV unikaalset staatust NSVL-s.
1931. aastal taandas NSVL grusiinist diktaator Jossif Stalin Abhaasia unikaalse staatuse ja tühistas Gruusia NSV-ga sõlmitud erilise liidulepingu ning kuni 1991. aastani oli piirkond Abhaasi ANSV-na Gruusia NSV koosseisus. Kuni aastani 1931 õnnestus abhaasidel suures osas Abhaasias ise püsida vabariigi juhtorganites ja kohalikku elu juhtida, kuid siis muutus olukord selles osas drastiliselt. J. Stalini poolt oli tegemist meelevaldse otsusega, kusjuures abhaaside arvamust ei küsitud.
ANSV staatusesse taandatud Abhaasias asusid Gruusia võimud abhaase taga kiusama eesmärgiga abhaasid assimileerida ja liita Abhaasia lõplikult ning ilma autonoomiata Gruusia põhiterritooriumiga. Peale Abhaasia selle ajajärgu poliitilise liidri Nestor Lakoba mürgitamist Thbilisis Gruusia Kommunistliku Partei Keskkomitee 1 sekretäri Lavrenti Beria poolt 1936. aaastal algas grusiinide senisest veelgi massilisem asumine Abhaasia aladele. Rahvusliku lõhestamise ning jaga-ja-valitse-mängu eriliseks meistriks Kaukaasias oligi Abhaasia päritolu megrelid Lavrenti Beria, kes igati soodustas grusiinide ümberasumist Abhaasiasse.
Pilt:Nestor Lakoba.png]]
Mõningate eranditega tõrjuti abhaasid peaaegu täielikult Abhaasia autonoomse piirkonna ja kohaliku elu juhtimisest kõrvale ning abhaasid muudeti järjest kahanevaks vähemuseks oma ajaloolisel asualal. Olulist rolli hakkasid etendama Abhaasia juhtimisel, poliitilises nomenklatuuris ja teistel võimupositsioonidel eelkõige massiliselt sisserännanud megrelid.
Abhaasia tähestik viidi üle ladina tähestikult gruusia tähestikule, jättes arvestamata, et gruusia tähestiku alusel ei olnud võimalik paljusid abhaasikeelseid sõnu grammatiliselt õigesti kirjutada. Koolides hakkas õpetus toimuma gruusia keeles, abhaasi keelt kuni 1950. aastani eraldi õppeainena ei õpetatud, sihikindlalt teostati assimilatsiooni, abhaaside grusiniseerimise ja "uusümberasunike poliitikat". Massiliselt nimetati ümber koha- ja tänavanimesid, asendades abhaasiapärased nimed gruusiapärastega, jne. 1937–1953.a asustati Gruusia siserajoonidest Abhaasiasse ümber kümneid tuhandeid grusiine, mis suurendas oluliselt grusiinide osakaalu Abhaasia elanikkonnas. Nn demograafiline ekspansioon kestis edasi ka Stalini-järgsel perioodil. Lõpptulemus oli, et kui 1886. a grusiinid moodustasid Abhaasia elanikkonnast vaid 6%, siis 1989 oli neid juba 45,7%. Grusiinidest asustuskolonistide ümberasumist korraldati juba alates 1937. aastast, vaatamata sellele, et vaba maad Abhaasias praktiliselt enam ei olnud. Ümberasumise korraldajad olid jätnud tähelepanuta asjaolu, et 2/3 Abhaasiast hõlmasid mäed. Abhaaside grusiniseerimisvastased meeleavaldused aastatel 1957, 1967 ja 1978 reaalseid soovitavaid tulemusi abhaasidele ei toonud.
1949 – 1951. aastatel esitas Gruusia ajaloolane ja filoloog Pavle Ingorokva ekslikud ja sel ajal provokatsioonilised teesid:
abasgid, apsiilid ja misimiaanid ei ole abhaaside eellased vaid on olnud hoopis grusiinide esivanemad,
tänapäeva abhaasid on "apsui" hõimu järeltulijad, kes on saabunud Põhja – Kaukaasiast kõigest 2 – 3 sajandi eest (17 saj. teisel poolel).
Nende teesidega loodi ideoloogiline baas võimalikuks abhaaside väljasaatmiseks ja selliselt esitati abhaase kui „tänamatuid külalisi“ ning ajutisi elanikke grusiinide maal.
Hiljem, peale P. Ingorokva teose, „Georgi Mertšule – Gruusia kirjanik X sajandist“ (Thbilisi, 1954) väljaandmist, ilmus pressis seeria tuntud Gruusia ja Abhaasia ajaloolaste ning lingvistide (Z. Antšabadze, N. Berdzenišvili, H. Bgažba, K. Lomtatidze, jt.) artikleid, kes lükkasid ümber P. Ingorokva poolt esitatud müüdi ja tõendasid tema poolt faktide jõhkra moonutamise., , Sellise teooria alusel üritasid grusiinid, abhaaside kõige intensiivsema survestamise ja grusiniseerimise perioodil, võtta neilt nende minevik, ajalugu ja õigus Abhaasiale. Üritati leida põhjedus väitele, et neil kui grusiinidel ja Abhaasia piirkonnas abhaasidest justkui varem kohalolnuile, on Abhaasiale abhaasidest rohkem õigust. Abhaasia ajaloolaste arvamuse kohaselt päästis neid vägagi tõenäolise Abhaasiast väljasaatmise eest L. Beria võimult taandamine 1953. a.
Pärast diktaator Jossif Stalini surma 1953. aastal olukord abhaaside jaoks mõnevõrra leevendus. Järgnevatel aastatel muutis Moskva oma suhtumist. Seati koguni sisse rahvuslikud kvoodid, mille kohaselt abhaasid, kes 1959. aastal moodustasid vaid 15,9% Abhaasia rahvastikust, said endale ebaproportsionaalselt suure mõju vabariigi juhtorganites. Täiesti mõistetavalt ei parandanud see rahvustevahelisi suhteid, kuna selleks ajaks juba enam kui 40% Abhaasia elanikest moodustavad grusiinid tundsid end selgelt diskrimineerituna. Mihhail Gorbatšovi algatatud ja 17. märtsil 1991 läbi viidud referendumil Nõukogude Liidu säilitamise küsimuses anti Abhaasias 98,6% hääli Nõukogude Liidu säilitamise poolt, samal ajal kui grusiinid ja armeenlased referendumit boikoteerisid. Abhaasid hääletasid NSVL säilitamise poolt, kuna neil oli tekkinud põhjendatud kartus, et iseseisev Gruusia võib apsuad oma vabariigi juhtimisest täielikult kõrvale tõrjuda.
Peale aastakümnete möödumist, alates 1988. a lõpust, toimus Gruusias P. Ingorokva ideede reanimeerimine, mis oma ühemõttelisuse ja kergesti kättesaadavuse tõttu on ka hetkel laialt Gruusia elanikkonna, intelligentsi aga eriti mittespetsialistide hulgas levinud. 14 novembril 1990 tuli Gruusias populistliku loosungi „Gruusia grusiinide jaoks“ harjal võimule uus megrelid liider Zviad Gamsahhurdia. Paljud Gruusia poliitikud käsitlesid eeltoodud loosungit kui üleskutset rahvusringkondade likvideerimiseks. „Aitab minevikust rääkimisest, et oleme vennad, jne. Vaja on kõnelda tulevikust, sellest, et need on meie vaenlased – abhaasid, osseedid, ja meil on vaja palju mõistust ja tarkust, et mitte kaotada lahingut“, – kirjutas 1989. a akadeemik A. Bakradze, üks tuntud Gruusia intelligentsi esindajatest. Võttes aluseks P. Ingorokva räigeid võltsinguid hakkasid Gruusia liidrid Z. Gamsahhurdia, M. Kostava, A. Bakradze, jt., miitingutel Thbilisis, Suhhumis, Gagras ning perioodiliselt ajakirjanduses avalikult esinema ja sisendama kartvelitest elanikkonnale, et Abhaasia – see on grusiinide maa aga abhaasid, need on grusiinid. Eriti püüdsid eristuda paljud Gruusia kirjanikud. Igapäevaselt Gruusia ajakirjandus, raadio ja televisioon provotseeris abhaase, öeldes, et nad on n.n „tänamatud külalised“ grusiinide maal, et nad on "apsuid" ning nende autonoomia tuleb tühistada., , Need "haritud grusiinid" ei häbenenud 1989. a trükkida Gruusia Kirjanike Liidu ajakirja kaanele provokatsioonilise üleskutse: "Ärge sundige meid, et peaksime ühel ilusal päeval kätte võtma relva ja, kuivõrd teil ei ole olemas õiglustunnet, siis näitama teile, kui külalistele, teed sinna, kust te paar sajandit tagasi saabusite". Tundes arvulist ülekaalu, teatasid grusiinid, et see on nende maa, aga abhaasid need on "tulnukad mägedest", ja üldse, see ei ole rahvus, kuna neid on nii "vähe".<ref name=Stanislav>
</ref>
Perestroika-aegadel tundsid abhaasid, et Gruusia püüab abhaaside positsioone veelgi murendada. Märtsis 1989 toimus Lõhnõs Abhaasia rahvuslaste konverents, millel esitati nõudmised taastada ajavahemikus 1921–1931. a kehtinud Abhaasia põhiseadus. Nõuti, et taastataks Abhaasia NSV ja selle unikaalne lepinguline staatus võrdõiguslikus liidus Gruusia NSV-ga. Nõudmised esitas Suhhumi Ülikooli abhaasi rahvusest rektor ajalooteaduste professor Stanislav Lakoba.
Abhaaside nõudmised jäeti tähelepanuta. 1989. aastal pärast Lõhnõ konverentsi toimunud rahutustes hukkus paarkümmend inimest. Zviad Gamsahhurdia võimupäevil kuulutati kogu Gruusia ainsaks riigikeeleks gruusia keel. Abhaasi keel ei saanud Abhaasias mingit staatust. Ühtlasi lõpetati Thbilisist saadud korralduse alusel abhaasi keeles kõrghariduse andmine ainsas abhaasia keeles toimivas kõrgkoolis – Suhhumi Ülikoolis, mis muudeti Thbilisi Ülikooli filiaaliks.
1988. aastast alustati Gruusias grusiine senisest veelgi enam soosiva rahvusliku poliitika ellurakendamist, mis osaliselt saigi edasiste relvastatud konfliktide peapõhjuseks. 1990. a oli parlamendis minoriteetide esindatus pea olematu ning riigis valitses arusaam, et etnilised vähemused ei tohi omada grusiinidega sama staatust, samuti oli 1990. a vastuvõetud kodakondsusseadus rahvusvähemuste suhtes selgelt diskrimineeriv.
1989 juulis toimunud abhaaside ja grusiinide vahel toimunud verine konflikt ei olnud tingitud etnilistest erinevustest eri rahvuste vahel. Konflikti põhjused olid "ideoloogiline vastasseis" ja poliitiline võitlus. Akadeemik Andrei Sahharov nimetas Gruusiat "väikeseks impeeriumiks". Ta toetas abhaase, nimetades ära, et "erilise tähelepanuga tuleb suhtuda väikerahvuste probleemidesse ning , et suurrahvuste vabadusi ja õigusi tuleb rakendada väikerahvuste huve kahjustamata"., , , <ref name=Stanislav>
</ref>,
Abhaaside iseseisvuspüüdlusi toetas alati ka Eesti ajaloolane, orientalist ja poliitik Linnart Mäll.

Abhaasia sõda aastail 1992–1993


1992. aasta veebruaris tühistati Gruusia Nõukogude-aegne konstitutsioon ning kehtivaks kuulutati 1921. aasta põhiseadus. Abhaasid tõlgendasid seda sammu nende autonoomia täieliku tühistamisena, millest sõltuvalt kuulutas Abhaasia valitsus 1992. aasta 23. juulil kehtivaks 1925. aastal kehtinud "erilise" võrdõigusliku liidulepingu Gruusiaga. 1925. a kehtinud Abhaasia põhiseadusliku õigusakti toimimise taastamisega Abhaasias lootsid apsuad säilitada autonoomia Gruusia koosseisus ning saavutada isegi senisest märksa enamat kuid välja ei kuulutatud siiski iseseisvust või eraldumist Gruusiast. Seejärel alustasid apsuate paramilitaarsed üksused grusiinidest ametnike vägivaldset eemaldamist nende büroodest ja asendamist apsuate või venelastega. Väljakujunenud olukorras viis Gruusia, ettekäändel nagu hoiaks kukutatud presidendi Zviad Gamsahhurdia poolehoidjad Abhaasias pantvangis Gruusia siseministrit ning välistamaks väidetavalt Abhaasias sagedaseks muutunud rongirööve, Abhaasiasse korra loomiseks 3000 sõjaväelast tankide, suurtükkide ja sõjalennukitega, hõivates Tengiz Kitovani juhtimisel Suhhumi. Sõjalise kallaletungi alustamist, autonoomia säilitamisele püüdleva Abhaasia vastu, on Gruusia ametlikult hiljem tunnistanud. Samaaegselt Gruusia vägede tungimisega Suhhumi toimus Abhaasia valitsuses, juhtkonnas ja parlamendis arutelu Gruusia – Abhaasia võimaliku konföderatiivsetel alustel toimiva võrdväärsete riikide liidu erinevate probleemide ning küsimuste osas, kuid arutelu katkestati seoses Gruusia vägede Suhhumi tungimisega. Küllalt suure osa grusiinide paramilitaarsest üksusest moodustasid Abhaasia päritolu etnilised grusiinid ja kohalikud megrelid ning svanid, kes ühtlasi paljudel juhtudel abistasid Abhaasiasse tunginud Gruusia vägesid kõigiti. Suhhumi hõivamisel toimus esimene kokkupõrge (enne Otšamtšira rajoonis) Abhaasia sõjaväeüksuse ja paadunud kurjategija Džaba Ioseliani juhitud Gruusia paramilitaarse üksuse "Mhedrioni" vahel. Langenuid oli mõlemal vaenupoolel. Halvasti varustatud ja väikesearvulised Vladislav Ardzinba juhitud Abhaasia üksused olid sunnitud taanduma Gudautasse ning Tkvartšelisse. Suhhumi sisenenud Gruusia väeüksused, s.h "Mhedrioni", alustasid rahvuslik-etnilisel pinnal põhiliselt abhaaside suhtes marodöörluse, varguste, röövimiste, vägivallatsemise, s.h vägistamiste ja tapmiste, jm ebaseadusliku tegevusega tegelemist. Ühtlasi hävitati abhaaside sadu aastaid vana kultuuripärandit ning põletati virnadena ajaloolist väärtust omavaid dokumente, muuseumide kollektsioonid peksti segi, jne.
''Abhaasist põgeniku pere jutustab kuidas'' ''
Pilt:1993 Georgia war1.svg
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon vaikis, vaatamata sellele, et Abhaasia parlament oli korduvalt selle organisatsiooni poole pöördunud. Ainult Türgi esitas ametliku protesti Gruusia poolt Abhaasias põhjustatud verevalamise suhtes.
Peale Suhhumi hõivamist selgitas Gruusia kindral Tengiz Kitovani, et sõjalise operatsiooni tegelikuks põhjuseks oli hoopis Abhaasia parlamendis lõpu tegemine arutelule võimaliku lahkulöömise suhtes Gruusiast.
Gagras Gruusia sõjaväe kontingendi komandant, Eduard Ševardnadze suursoosik, noor kindral Georgi Karkarašvili, pidas Suhhumi televisioonis esinedes vajalikuks abhaase avalikult ähvardada, öeldes, et abhaaside edasise vastupanu jätkumisel peab ta võimalikuks hävitada kõik Abhaasias elavad abhaasid.
Abhaaside väitel ei olnud nad mõistetavalt nõus ilma igasuguse vastupanuta laskma ennast ja oma kultuuripärandit grusiinidel hävitada ning Abhaasiat ilma autonoomiata Gruusiaga liita. Abhaasia iseseisvuse taotlejatele tõttas abhaaside kutsel appi Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsioon, mis koondas vabatahtlikke erineva etnilise taustaga võitlejaid Põhja-Kaukaasiast {adõgeed (adõõgid), abaasid (abasiinid), tšerkessid, kabardid (kabardiinid), osseedid, tšetšeenid, ingušid, jt} ning Transnistriast ja Venemaalt (Dnestri, Kubani ja Doni jõeäärsed kasakad). Vabatahtlikena lisandus Abhaasia sõjajõududesse märkimist vääriv osa Türgis alates 19. sajandi lõpust pagenduses viibinud abhaase (muhaadžirid). Põhja-Kaukaasia rahvaid peavad abhaasid endale lähedasteks ja osaliselt ka sugulasrahvasteks (erinevalt grusiinidest) ning nende kaasamist sõjategevusse peeti ainuõigeks. Võitluseks grusiinide vastu moodustati ühtlasi Abhaasia armeenlaste Bagramjani-nimeline pataljon. Abhaaside poolel sõdis ka poolakaid ja Abhaasia etnilisi eestlasi, kes tegutsesid enamuses Bagramjani pataljoni liikmetena. Abhaasidel polnud võimalik pöörduda teiste instantside poole abi saamiseks. Relvarühmituste loomine, ettevalmistus, relvastamine ja saatmine Abhaasiasse ei saanud jääda märkamatuks Venemaa võimudele, kuid Venemaa juhtkond pidas paremaks mitte sekkuda. Gruusia võimud süüdistasid mässuliste toetamises ka Venemaa regulaarvägesid (sõjalaevu ja lennukeid). Abhaasid hankisid sõjategevuseks eranditult Venemaa päritolu sõjatehnikat ja relvastust. Osalt saadi sõjatehnikat põgenevate Gruusia väeüksuste mahajäetud trofeedena, osalt soetati relvastus endistest NSVL sõjaväeosadest.
Abhaasia iseseisvusvõitlejate ja nende liitlaste esimene suurem võit saadi Gagra vallutamisel, kui purustati Džaba Ioseliani juhitud "Mhedrioni" üksused ja Georgi Karkarašvili juhitud Gruusia sõjaväeüksus "Tetri Artsivi (''eesti keeles'' – valge kotkas)"., ,
Aasta lõpuks olid iseseisvusvõitlejad oma kontrolli alla saanud suurema osa Loode-Abhaasiast. 1993. aasta juulis piirasid abhaasid ägedalt Suhhumit, kuhu oli lõksu jäänud Gruusia president Eduard Ševardnadze. Enne otsustavat pealetungi Suhhumile anti Gruusia võitlejatele ja grusiinidest elanikkonnale võimalus takistamatult lahkuda läbi n.n "rohelise koridori". Läbi "rohelise koridori" lahkumise võimalust kasutati vähe. Septembris Suhhumi langes, Ševardnadze pääses napilt eluga. Linna jäänud grusiinide kallal toime pandud vägivallas hukkus tuhandeid. Sealhulgas hukati 17 Gruusia Vabariigi valitsuse poolt vahepeal määratud etnilisest grusiinist Abhaasia valitsuse ministrit eesotsas Ž. Šartava`ga.
Abhaaside poolel osales sõjategevuses aktiivselt tšetšeenide väekontingendi komandörina (Suhhumi vallutamisel juba Abhaasia asekaitseministrina ja Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni ühendatud vägede ülemana) hiljem Tšetšeenias kuulsust kogunud välikomandör Šamil Bassajev., Oluline roll oli Abhaasia-Gruusia sõjalises konfliktis adõgeede vabatahtlikel eesotsas kabardist Sultan Sosnalieviga. S. Sosnaliev nimetati Abhaasia esimeseks kaitseministriks.
Järgnevalt tõrjusid ajal, mil Gruusia valitsust lisaks tõsistele probleemidele Abhaasias ähvardas Gamsahhurdia toetajate mäss, Abhaasia väed Gruusia väeosad välja ka ülejäänud Abhaasiast (peale suures osas svanidega asustatud Kodori oru). Märkimisväärset etniline puhastus, millega kaasnesid metsikused, esines Abhaasia sõja perioodil 1992–1993. aastal mõlema vaenupoole kontrolli all oleval territooriumeil- abhaaside osas, kes viibisid Gruusia kontrolli all oleval territooriumil ja vastupidi. Umbes veerand miljonit inimest, nende seas pea kogu grusiinidest elanikkond, pages sõja lõpufaasis Abhaasiast. Abhaasiast põgenenud grusiinidest oli suur osa n.ö asustuskoloniste või teisiti nimetades hilismigrante(või nende järeltulijaid) ehk siis neid grusiini rahvusest isikuid, kes olid asunud Abhaasiasse pärast 1931. aastat diktaator J. Stalini ja L. Beria "abhaaside grusiniseerimispoliitika" tulemusena. Hukkunute arvuks hinnati konfliktis hiljem 10 000 kuni 30 000 grusiini ning 3000 abhaasi. Usaldusväärsed andmed konfliktis langenud kasakate ja Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni vabatahtlike kohta puuduvad.
1992.-1993. aasta Abhaasia sõjalises konfliktis panid mõlemad vaenupooled üksteise suhtes toime hulgaliselt elajalikke metsikusi ja räigeid massitapmisi. Gruusia vägesid on süüdistatud sõja esimesel etapil röövimistes ja tapmistes eesmärgiga hirmutada abhaasidest elanikkond oma kodudest lahkuma (vastavalt Human Rights Watch märts, 1995 Helsingi raportile). Gruusia süüdistab Abhaasia vägesid ja nende liitlasi Abhaasia erinevate piirkondade grusiinidest etniline puhastuses, mida on tunnistatud ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) Budapesti (1994), Lissaboni (1996) ja Istanbuli (1999) tippkohtumistel. Kumma osapoole talumatult jõhkrast ebaseaduslikust tegevusest kasvas kõik edasine üle sõjaks, selle üle diskuteerivad eri riikide eksperdid kuni käesoleva ajani. ''Abhaaside väitel sai Gruusia vägede Suhhumi sisenemisega 1992. aastal ja seal abhaaside suhtes toime pandud kuritegude, marodöörluse ning omavolitsemisega nende kannatlikkuse piir ja valulävi kuhjaga ületatud ning edaspidi vastati Gruusia alustatud sõjategevusele samaga, eesmärgiks vältida peatset sulandumist grusiinide hulka ning jääda arenguvõimelise rahvusena edasi kestma''.

Gruusia vägede toimepandud sõjalised kuriteod 1992.-1993. aasta Abhaasia sõjas


Järgnevad Gruusia vägede toimepandud sõjalised kuriteod on kirjeldatud kirjanduslikus allikas – A. Vorošen.,"''Tšuma v raju''" .
''1. S.B. Zantarija (Suhhumi, Frunze tn 36-27) tunnistusest: –
''2. Š. Aiba tunnistusest (Suhhumi, Džikia tn 32): –
''3. Z. H. Natškebia tunnistusest (Suhhumi linnas): –
''4. B. A. Inapha tunnistusest: –
''5. V. K. Dopua tunnistusest (Adzubža küla): –
''6. V. E. Minosjani tunnistusest (etniliste armeenlastega asustatud Labra küla Otšamtšira rajoon): –
''7. Mehhanisaator Eremjan Seisjani tunnistusest: –
''8. Gruusia sõjaväelaste poolt rööviti tühjaks tuntud Instituudid:
Suhhumi Füüsika – Tehniline Instituut,
Eksperimentaalse Patoloogia ja Teraapia Instituut koos tuntud ahvide kasvandusega.
Ahvid lasti puuridest lahti Gruusia sõdurite poolt sõnadega: „Las jooksevad tänavatel ja kisuvad abhaase lõhki“.''
''9. Tühjaks rööviti ja põletati maha Abhaasia Ajaloo, Keele ja Kirjanduse Instituut. 22 novembril 1992. a täielikult hävitati Abhaasia Riiklik Arhiiv, kus hävis 17 iidse perioodi hoiuseühikut. Arhiivi keldrid valati üle bensiiniga ja süüdati; linlasi, kes üritasid põlengut kustutada, hoiti eemale laskudega. Hulgaliselt lasti tulirelvadest puruks abhaasidele väga tähtsaid ajaloolisi mälestusmärke ja Abhaasia kultuuritegelaste erinevaid monumente.''

Abhaasia vägede toimepandud sõjalised kuriteod 1992 – 93. a Abhaasia sõjas


Abhaasia vägede poolt 1992 – 93. a Abhaasia sõjas toimepandud sõjaliste kuritegude allikana on kasutatud järgmist allikat – "Grusiinidest elanikkonna Gruusia Abhaasia osas etnilise puhastuse ja genotsiidi poliitika faktide kindlakstegemise Gruusia Riikliku komisjoni kokkuvõte ja Rahvusvahelisele tribunalile edastatud materjalid".
''1. Vastavalt ametlikele Gruusia võimude andmeile hävitati kokku Abhaasias füüsiliselt umbes 10.000 grusiini rahvusest Abhaasia tsiviilisikut. Faktiliselt toimus etniline puhastus. Grusiini rahvusest tsiviilelanikkonna hävitamine viidi läbi mitte ainult asulates, kus toimus lahingutegevus, vaid ka rajoonides, kus lahingutegevust ei toimunud. Gali rajoonis, kus elas peaaegu 100 000 grusiini, ei esinenud mingit lahingutegevust. Vaatamata sellele tapeti seal rohkem kui 1000 inimest, ülejäänud aga aeti piirkonnast välja. 9 juulil 1993. a toimus Kamani massimõrv,.''
''2. Suhhumis peale lahingute lõppemist 29 septembril 1993. aastal piinati ja lasti maha Abhaasia Ministrite Nõukogu Esimees Žiuli Šartava ja teised valitsuse liikmed, Ministrite Nõukogu reatöötajad, Politseiülem Rapava, veidi varem Gagras Abhaasia Ülemnõukogu liige, Gagra administratsiooni ülema asetäitja Mihail Džintšaradze ja kümned teised ametlikud isikud.''
''3. Mõrvati rohkem kui 100 grusiinist kunstitöötajat, sealhulgas naisi. Nende seas Gumista Kultuurimaja näitejuht Nato Milorava, draamateatri näitlejad Vasili Tšheidze, Teimuraz Žvania, Guram Gelovani, Suhhumi kultuuri- ja puhkusepargi direktor Juri Davitaja.''
''4. Mõrvati rohkem kui 80 grusiinist meditsiinitöötajat, kellest enamus olid naised: Vera Kolbaja, Tina Tšotšaria, Nino Šonia, Ariadna Šelia, Olga Tkebutšava, Maija Veseliv, jt. Enda ametikohustuste täitmisel mõrvati arstid Zelimhan Danelia, Gia Sitšinava, Razmik Ispektšjan, Georgi Barkalaja, Šalva Gvazava, jt. Gulripši rajoonis tuberkuloosi haigla õuel sugulaste silme all lasti maha peaarst Šota Džgamadze. Sellisel moel õiendati arved samuti vabariikliku haigla arsti Petre Sitšinavaga.''
''5. Mõrvati rohkem kui 200 grusiinist õpetajat, nende seas rohkem kui 60 naist: Venera Sigua, Julia Gogohia-Tšitanava, Tšatša Dzahdzava, Eka Tšilpani, Lija Akubardia, Dzabuli Patšulia, Gulnara Tšaladše, jt.''
''6. Massilist hävitamist ja minema kihutamist teostati Suhhumi ja Gudauta rajoonides. Sõja esimesel etapil Ešerast, Lõhnõst, Aradust, Ahalsopelist aeti välja 5 tuhat grusiini, ülejäänutega õiendati halastamatult arved. Ahalsopelis lasti maha 17 grusiini. 70 aastasel Indiko Grdzelidzel lõigati välja süda, Elgudž Maisuradze raiuti kirvega surnuks, 65 aastane Nikolai Kvabzianidze seoti traktori külge, piinati ja mõrvati.''
''7. Erilist julmust ilmutasid abhaasi võitlejad ja nende liitlased grusiinidest rahulike elanike suhtes peale Gagra langemist. 5. oktoobril 1992 nad alul Leselidzes piinasid aga pärast Gagras poosid elektripostide otsa 50 grusiini üles. Selliselt õiendasid arved abhaasi võitlejad grusiinidest elanikkonnaga ka Salhinos, Gantiadis (Tsandripšis), Pitsundas, Ldzaas, Alahadzõs, Bzõbis.''
''8. Vastavalt N. Tšaladze tunnistusele,
''9. T. Džintšaradze tunnistuse kohaselt,
''10. L. Zoidze tunnistuse kohaselt
''11. Roza Gabedava tunnistab, et
''12. Suhhumi kaheteistkümnenda kooli lähedal „õlleka“ ees abhaasi ja teised võitlejad jalaga tagusid mahalöödud päid ja irvitasid. Suhhumis abhaasi võitlejad lasid maha rahulikud elanikud R.Šubladze ja G. Kvašilava, seejärel lõikasid kätelt ja jalgadelt liha ning samas viskasid selle põrandale. Murest murtud abikaasa R. Šubladze küsimusele – miks te nii tegite, vastasid nemad, et kõigi grusiinidega õiendavad nad selliselt arved, kui nad ei lahku Abhaasiast.''
''13. Kultuuri ja puhkuse pargis Suhhumis separatistid lasid maha rohkem kui 400 grusiini. Samal ajal pidevalt pommitati linna lennuvälja, kus peaaegu ööpäevaringselt lennukite ootel olid tuhanded põgenikud – grusiinid, venelased ja teiste rahvuste esindajad. Alla lasti mõned reisilennukid, hukkunute hulgas oli 50 naist ja alaealist last.''
''14. Olemasolevatel andmetel, peale Suhhumi hõivamist tapeti rohkem kui 1000 rahulikku grusiini rahvusest elanikku.''
''15. L. Maharašvili tunnistas, et
''16. G. Arzumanjani tunnistuse kohaselt

Andmed Venemaa sõjaväelaste osalusest 1992 – 93. a Abhaasia sõjas


2009. a Jevgeni Primakov, kes oli alates 1991. a kuni 1996. a Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuse direktor, meenutas intervjuus 1993. a Gruusia positsioonide tulistamist lennukitelt millel puudus märgistus. Tema sõnade kohaselt „toimusid õhust tulistamised mitte Moskva korraldusel vaid need olid korrumpeerunud sõjaväelaste pundi kätetöö“.
Mihail Zirohovi andmeil 1992. a sügisel, seoses aktiivse sõjategevuse algusega, saadeti konflikti piirkonda mitu hävituslennukit Su-25, mis sobisid ideaalselt helikopterite katmiseks ning preventiivsete löökide andmiseks Gruusia positsioonide pihta. Samuti anti üle paar hävituslennukit Su-27. Üks Su-27 tulistati 19 märtsil 1993. aaastal, eeldatavalt eesmärgiga tõendada Venemaa lennuväe osalust sõjas, Gruusia sõjaväelaste poolt kaasaskantavate õhutõrjerakettidega alla.
Aleksandr Hramtsihin märgib, et peale seda kui Venemaa vägesid asuti tulistama Gruusia vägede poolt, anti Venemaa Kaitseministeeriumist korraldus alustada vastutuld. Kuni 1993. a suveni Venemaa ja Gruusia väed regulaarselt tulistasid suurtükkidest ja lennukitelt üksteise positsioone, kusjuures Venemaa „löögid“ olid oluliselt efektiivsemad ja andsid märkimisväärse panuse Gruusia hilisemasse kaotusse sõjas.

Pärast Abhaasia 1992 – 93. a sõda


1994. aastal sõlmitud vaherahu järele paigutati Abhaasiasse SRÜ rahuvalvejõud, milles domineerisid Venemaa üksused.
Apsuad olid saavutanud selle, et Ida-Gruusiast lähtuv migratsioon kui kõige vahetum oht nende rahvuslikule olemasolule neid enam ei ähvarda.
Järgnevatel aastatel pöördus umbes 60 000 grusiinist Abhaasia põgenikku tagasi, põhiliselt Gali rajooni.

Abhaasia sõda 1998. a

Pilt:United Nation Abkhazia small.PNG ohutustsoon Gali piirkonnas 1998. a]]
Sõjaline konflikt Abhaasia valitsuse vägede ja Gali piirkonna etniliste grusiinide (põhiliselt megrelid) vahel perioodil (20. mai — 26. mai 1998а) on tuntud ka kui kuupäevane Abhaasia sõda.
Peale sõjalise tegevuse lõppemist 1992 – 1993. a Abhaasia sõjas Abhaasia võimud kontrollisid märkimisväärset osa Gali rajoonist, eranditeks mõned grusiinide enklaavid. Grusiinidest elanikkond, kes olid lahkunud oma elukohtadest, pöördusid tagasi Gali rajooni. Kuivõrd viieaastase kestusega Abhaasia – Gruusia rahuläbirääkimine ei toonud soovitud tulemust, olid grusiinidest põgenikud sunnitud haarama relvad. Väiksed partisaniüksused järk-järgult ühinesid ja 1996. a moodustasid need Valge Leegioni. Veidi hiljem võttis leegion vastutuse erinevate plahvatuste eest Abhaasias. Mõne aja möödudes loodi uus üksus – Metsavennad (Guusia) . Suhhumi kinnitas, et ligilähedaselt 300 grusiinist partisani ebaseaduslikult asus Gali rajoonis Abhaasias ja hakati ettevalmistama suuremahulist lõhkamiste (plahvatuste) missiooni. Abhaasia allikatest lähtudes, julgustasid partisanid grusiinidest rajooni elanikke (eriti lapsi ja naisi) ajutisele ärasõitmisele ja enese varjamisele kui algaks sõjaline tegevus.
1998. a kevadel situatsioon Abhaasias muutus äkki teravaks. Valge Leegion, Metsavennad ja teised grusiinide võitlejate grupid suurendasid Abhaasia armeele kallaletungide arvu, kes lõpuks kaotas kontrolli Gali rajooni üle. 18 – ndal mail grusiinidest partisanid sooritasid rünnaku Abhaasia miilitsajaoskonnale Repi külas Gali rajoonis tappes 17 miilitsat.
20 mail 1998. a hästi relvastatud abhaaside sõjajõud, mis koosnesid ligilähedaselt 3500 – st regulaararmee sõdurist ja 1100 – st mitte regulaararmee sõdurist koos T-55 ja T-72 tankide, soomusautode ja 122 millimeetrise kaliibriga suurtükkidega, sisenesid Gali rajooni. Grusiinidest partisanid, olles relvastatud granaadiheitjate ja automaatidega, läksid, et kaitsta grusiinide külasid, üle kaevikusõjale. Kõige tõsisem võitlus käis Khumuškuri, Kvemo Bardžebi, Saberio ja Sida küla eest. Abhaasia jõud jätkasid rünnakut ja võitlust vahet pidamata kogu kuue päeva vältel.
26 mail võtsid abhaaside jõud oma kontrolli alla peaaegu terve Gali rajooni. Grusiinide ja abhaaside delegatsioonid sõlmisid rahukokkuleppe. Vastavalt kokkuleppele pidid mõlemad osapooled viima oma relvajõud Gali rajoonist välja 26 – ndaks maiks kellaks 06.00. Kujunenud situatsioonis kontrolli tagamiseks loodi spetsiaalne komisjon, mis koosnes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatest.
Gruusia prokuratuuri andmeil:
6 isikut teadmata kadunud,
35 tsiviilisikut ja 17 sõjaväelast tapetud,
42 haavatud,
56 on vangistatud,
mõned majad mahapõlenud,
abhaaside kaotusi hinnati – umbes 600 tapetut ja mitmed sajad haavatud.
Abhaaside andmetel – langes abhaasidest 8 isikut, 17 sai haavata, grusiinide kaotused olid umbes 160 tapetutena.

Abhaasia – Gruusia sõda 2008. a


Pilt:2008_South_Ossetia_war_en.svg
Pilt:Abkhazia Kodori Valley.PNG

Pärast Gruusia sõda


PILT:Georgia high detail map.png
25. augustil 2008 hääletas vene Riigiduuma üksmeelselt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamise poolt. 26. augustil tunnustas Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat Venemaa president Dmitri Medvedev.
2. september 2008 teatas teisena Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamisest Nicaragua president Daniel Ortega.
10. september 2009 teatas kolmandana Venezuela president Hugo Chávez Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisest.
15. detsember 2009 teatas neljandana Nauru president Marcus Stephen Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisest.
23. mai 2011 tunnistas Abhaasia isesesvust viiendana Vanuatu.
18.september 2011 tunnistas Abhaasia iseseisvust Tuvalu.<ref>http://www.bbc.co.uk/russian/international/2011/09/110923_abkhazia_tuvalu_recognition.shtml Абхазия утверждает, что ее признало государство Тувалу
</ref>
Jätkuvalt ei soovi abhaasid mitte mingitel tingimustel liituda uuesti Gruusiaga ja Gruusia laiendatud autonoomia pakkumised Abhaasiale Gruusia koosseisus on lükatud abhaaside poolt tagasi. Venemaa ja Abhaasia valitsuste vahel on sõlmitud 2009 aasta märtsis Venemaa vägede (3800 sõdurit) paiknemise kohta Abhaasias leping 49 aastaks. Läheneva Sochi 2014 aasta Olümpamängude valguses on Venemaa oma tegevust Abhaasias ja Abhaasia majanduslikku abistamist intensiivistanud. Remonditud on hulgaliselt teid, taastatud on raudteeliiklus ja Abhaasia ning Venemaa sadamate vahel liiguvad laevad. Lähiajal on Abhaasia ja Venemaa juhtkonnal plaanis taastada Suhhumi lennujaam ja lennuliiklus Abhaasias tervikuna.
Abhaasia üritab käesoleval hetkel luua sidemeid Venemaaväliselt sõlmimaks võimalikult palju majanduslikke, kaubanduslikke ning ärilisi mõlemapoolselt kasulikke lepinguid eesmärgiga elavdada majandust. Poliitilise rahvusvahelise tunnustuse taotlemine on lükkunud esialgu teisele plaanile. Taodeldakse n.ö "majanduslike suhete sõlmimist ilma tunnustuseta". Teatavad ärilised suhted on juba mõnda aega Abhaasial ja abhaasidel olnud Türgiga ning Türgi kodanikega, kus tegutseb kompaktselt arvukas abhaaside ja adõgeede ning tšerkesside diasporaa.

Vaata ka


Abhaasi ANSV
Abhaasia_valitsejate_nimistu
Taga-Kaukaasia
2011. aasta Abhaasia presidendivalimised

Märkused

Välislingid


http://www.abkhaziagov.org/en/ Abhaasia presidendi ametlik koduleht (''inglise, vene, abhaasia ja türgi keeles'')
http://www.mfaabkhazia.net/en Abhaasia välisministeeriumi ametlik koduleht (''inglise, vene, abhaasia ja türgi keeles'')
http://www.abkhaziainfo.atlc.ru/ Abhaasia ametlik lehekülg
http://vimeo.com/36407281 "Kristluse ajalugu Abhaasias" History of Christianity in Abkhazia, AnyhaTV, 2012.
http://www.abkhaziya.org/ "Абхазия – страна души" sait www.abkhaziya.org
http://www.abkhazworld.com/abkhazia/apsny.html "Whoever loses homeland loses all" Abkhaz world, Republic of Abkhazia (Apsny)
http://www.postimees.ee/191006/esileht/valisuudised/224134.php "Abhaasia palus Venemaalt tunnustamist" Postimees, 19. oktoober 2006
Kaarel Kaas: http://www.postimees.ee/250508/esileht/ak/332733_1.php "Abhaasia sünge pitser" Postimees, 24. mai 2008
Kai Juvakka: http://www.postimees.ee/?id=405072 "Kai Juvakka: Stalini vari Abhaasia kohal" Postimees, 19. märts 2011
Kai Juvakka: http://www.youtube.com/watch?v=2yr_uvZYZM8 "Soovimatu riik" (1) 2010
Kai Juvakka: http://www.youtube.com/watch?v=jztuz74X5sM "Soovimatu riik" (2) 2010
Kai Juvakka: http://www.youtube.com/watch?v=9UNpq1wpgjY "Soovimatu riik" (3) 2010
Mamuka Kuparadze: http://vimeo.com/8826939 "Tahte puudumine" Studio Re, 2009
Metin Sönmez : http://www.abkhazworld.com/articles/analysis/406-absence-of-will-commentary.html "Tahte puudumine": Kommentaarid, koostanud Metin Sönmez Abkhaz world, 29.01.2010
Mamuka Kuparadze: http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=SrxvT7K0FWQ "Augustisõja kohtuotsus" Studio Re, 2011
http://www.youtube.com/watch?v=OE8Gg0PMgnk&feature=player_embedded "Kriis Kaukaasias – Gruusia" Journeyman Pictures, 29. september 2008
Jim Lehrer: http://www.youtube.com/watch?v=zdPVScilCII&feature=player_embedded "Newshour: Breaking Away (Abkhazia)" 14. oktoober 2008
Georgi Antšabadze: http://abkhazeti.info/news/1316747671.php "Анчабадзе: "Чем больше проходит времени, тем больше отчуждение абхазов" Наша Абхазия, 22.september 2011
Viio Aitsam: http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/article.php?id=23960067&categoryID=23955667 "Abhaasia: Puud kasvavad läbi rüüstatud majade" Maaleht, 25. september 2008
Jaanus Piirsalu: http://www.epl.ee/artikkel/472342 "Abhaasia muutub Vene baasiks" EPL, 30. juuni 2009
Jaanus Piirsalu: http://www.epl.ee/artikkel/429431 "Eestlaste elu Abhaasias: Estonia küla nimetati ümber Dopuketiks" EPL, 19. mai 2008
Jaanus Piirsalu: http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/2008/08/pidutsevas-suhhumis-trisevad-automaadid.html "Pidutsevas Suhhumis tärisevad automaadid ning jagatakse tasuta veini" blogi 26. august 2008
Jaanus Piirsalu: http://www.epl.ee/artikkel/577469 "Abhaaslaste dilemma: kas lubada venelastel maad osta" EPL, 27. mai 2010
Jaanus Piirsalu: http://www.epl.ee/artikkel/472256 "Abhaasia Sulevi küla Lilli-tädi ootab laulupidu isegi magades" EPL, 29. juuni 2009
http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/search?q=abhaasia "Lood Abhaasiast ja Punaselt Lagedalt" Jaanus Piirsalu blogi, 26 august 2008
http://www.brucetalley.com/ "Abkhazia Projects" Bruce Talley blogi
Andrus Mölder: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1011201 "Riigita rahvas – abhaasid" Vikerraadio, 07. veebruar 2008
Siret Seisonen: http://www.ut.ee/ABVKeskus/publ/2009/Seisonen.pdf "De Facto iseseisvate riikide tunnustamine Abhaasia, Kosovo, Lõuna-Osseetia ja Transnistria näitel" Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, 2009
Sergei Stadnikov: http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/abhaasia-ja-louna-osseetia-ei-saa-enam-iialgi-gruusia-osadeks.d?id=27680211 "Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei saa enam iialgi Gruusia osadeks" Eesti Ekspress, 12. august 2008
http://karmotuur.blogspot.com/2009/09/oelda-et-ma-kaisin-abhaasias-ei-ole.html Abhaasia Karmo Tüüri blogi, september 2009
http://news.mail.ru/politics/3886830/ "США передумали возвращать Грузии Абхазию и Южную Осетию" GZT.RU 28.05.2010
Patrik Shirak: http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2010/05/29/AR2010052903134.html "A counterproductive approach to Abkhazia" The Washington Post, May 30, 2010
Ivan Suhhov: "Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamine: mis saab edasi?" Diplomaatia nr 61, September 2008
http://www.vesti.ru/videos?vid=242366 "Абхазия – долгий путь к независимости" Vesti 30.08.2009
http://www.inosmi.ru/video/20100831/162560696.html "2 года независимой Абхазии" RT, Россия 29.08.2010
George Hewitt: http://www.circassianworld.com/Hewitt_G.html Abkhazia, Georgia & the Circassians (N. W. Caucasus)
George Hewitt: http://www.abkhazworld.com/abkhazia/people-a-culture/195-state-and-language.html "State and Language, by George Hewitt" Abkhaz world, Articles – People & Culture, 17.11.2008
George Hewitt: http://www.abkhazworld.com/news/interview/596-george-hewitt-interview-for-caucasus-times.html "The accelerated recognition of Georgia helped to instigate the ethno-political conflicts" Abkhaz world, Headlines – 20.11.2010
George Hewitt: http://www.abkhazworld.com/articles/analysis/540-abkhazia-two-years-of-independence-by-george-hewitt.html "Abkhazia: two years of independence, by George Hewitt" Abkhaz world, 13.08.2010
George Hewitt: http://mfaabkhazia.net/en/node/519 "ABKHAZIA HAS THE POTENTIAL TO BE A SUCCESSFUL STATE" The ministry of foreign affairs Republic of Abkhazia, 10.10.2010
George Hewitt: http://www.youtube.com/watch?v=t6Jvom5EbZc "Abkhazia: Paradise in limbo" I osa, 10.2008
George Hewitt: http://www.youtube.com/watch?v=DptRXHPUkFU "Abkhazia: Paradise in limbo" II osa, 10.2008
George Hewitt: http://www.youtube.com/watch?v=aYSaDjCUu-Q "Abkhazia: Paradise in limbo" III osa, 10.2008
George Hewitt: http://www.youtube.com/watch?v=xQR0TnmKPZo "Abkhazia: Paradise in limbo" IV osa, 10.2008
George Hewitt: http://www.youtube.com/watch?v=y6VmRuVmO2w "Abkhazia: Paradise in limbo" V osa, 10.2008
George Hewitt: http://www.youtube.com/watch?v=5wdSqtIo8RE "Abkhazia: Paradise in limbo" VI osa, 10.2008
Jonathan Cohen: http://www.c-r.org/our-work/accord/georgia-abkhazia/contents.php "A question of sovereignty The Georgia-Abkhazia peace process" conciliation resources, 09.1999
Heinrich Böll Stiftung: http://www.abkhazworld.com/headlines/570-eu-and-conflicts-the-case-of-abkhazia-khintba.html "The EU and the Conflicts in the Eastern Neighborhood: The Case of Abkhazia, by Irakli Khintba" Abkhaz world, 23.09.2010
Liana Kvarchelia: http://abkhazworld.com/articles/analysis/642-georgian-policy-on-abkhazia-strategy-or-tactic-by-liana-kvarchelia.html "Georgian policy on Abkhazia: strategy or tactic? By Liana Kvarchelia" Abkhaz world, 07.05.2011
Alexander Cooley; Lincoln Mitchell : http://www.abkhazworld.com/articles/analysis/584-a-direct-route-to-engagement-a-cooley-l-mitchell.html "A direct route to engagement, by Alexander Cooley & Lincoln Mitchell" Abkhaz world, 29.10.2010
Alexander Cooley; Lincoln Mitchell : http://www.abkhazworld.com/articles/analysis/569-engagement-without-recognition-by-a-cooley-l-mitchell.html "Engagement without Recognition: A New Strategy toward Abkhazia and Eurasia’s Unrecognized States, by Alexander Cooley and Lincoln A. Mitchell" Abkhaz world, 24.09.2010
Alexander Cooley; Lincoln Mitchell : http://www.abkhazworld.com/articles/analysis/475-american-interest-may-june-2010.html "Toolbox: Georgia's Territorial Integrity, by Alexander Cooley & Lincoln Mitchell" Abkhaz world, 05.05.2010
Alexander Cooley; Lincoln Mitchell : http://www.abkhazworld.com/articles/analysis/476-abkhazia-briefing-harriman.html "Abkhazia Briefing: Alexander Cooley and Lincoln Mitchell Urge the West to Change Its Policy" Abkhaz world, 29.04.2010
Sergei Markedonov : http://www.abkhazworld.com/articles/analysis/486-american-interests-in-the-caucasus-markedonov.html "American Interests in the Caucasus, by Sergey Markedonov" Abkhaz world, 03.06.2010
Stanislav Lakoba : http://apsnypress.info/analytic/7210.html К 20-летию начала войны Грузии против Абхазии Апсныпресс 12.09.2012
Vahan Ishkhanyan: http://www.agbu.org/publications/article.asp?A_ID=159 ABKHAZIA ARMENIANS: HOLDING A HOME IN AN UNSTABLE TERRITORY AGBU News, 11.01.2004
http://www.youtube.com/watch?v=9QDnSg4RA6E People & Power – "Abkhazia: A forgotten country" – 13 May 09 – Part 1
http://rt.com/politics/abkhazia-bagapsh-georgia-conflict/ "Abkhazia will respond to potential aggression from Georgia" RT, Politics, 23.02.2010
http://video.yandex.ru/users/vid4801/view/428/ "Абхазия" Док. фильм. Яндekc. Санќт – Петербург. 2007. video.yandex.ru
http://rutube.ru/tracks/3600443.html?v=d48e0ff6a89a5c29a0100a8a99c53b5f&autoStart=true&bmstart=12051 "Abhaasia ajalugu" sait www.rutube.ru
http://www.youtube.com/user/RussiaToday#p/search/0/0gFot0mQ4IA "Abkhazia: plans for the future" RT, Россия 21.09.2008
http://www.youtube.com/watch?v=w9rPQxWLVIA&feature=related "6 questions to Maxim Gunjia Vice Minister of Foreign Affairs Republic Abkhazia" The Reason of Abkhazia-Georgia Conflict, september 2006
http://www.youtube.com/watch?v=Py5gLxFW4P8&feature=fvw "Georgia has lost Abkhazia forever": Maksim Gunjia RT, Spotlight, 18.12.2007
http://www1.abkhaziya.net/ "Wikileaks about Russian-Georgian war" Абхазия.NET: Россия vs Грузия, 30.10.2010
http://www.youtube.com/watch?v=x69kb5yqlEA&feature=related "Vene õppetunnid" 10 osa Olga Konskaya, Andrei Nekrasov
http://www.youtube.com/watch?v=V51vUmt_1zc&feature=related "Vene õppetunnid" 11 osa Olga Konskaya, Andrei Nekrasov
http://www.youtube.com/watch?v=C03yJ-NB-CM&feature=related "Vene õppetunnid" 12 osa Olga Konskaya, Andrei Nekrasov
http://www.youtube.com/watch?v=ebXMJdPvyYI "Vene õppetunnid" 13 osa Olga Konskaya, Andrei Nekrasov
http://www.youtube.com/watch?v=PFwJBYia-E0&feature=related "Vene õppetunnid" 14 osa Olga Konskaya, Andrei Nekrasov
Kategooria:Abhaasia
Kategooria:Tunnustamata riigid
Kategooria:Kaukaasia
kbd:Азгъей
af:Abchasië
ab:Аҧсны
ar:أبخازيا
an:Abkhasia
frp:Abkhazie
az:Abxaziya
id:Abkhazia
ms:Abkhazia
bn:আবখাজিয়া
jv:Abkhazia
su:Abkhazia
be:Абхазія
be-x-old:Абхазія
bar:Abchasien
bs:Abhazija
bg:Абхазия
ca:Abkhàzia
ceb:Abkhazia
cv:Абхази
cs:Abcházie
cbk-zam:Abjasia
da:Abkhasien
de:Abchasien
el:Αμπχαζία
en:Abkhazia
es:Abjasia
eo:Abĥazio
eu:Abkhazia
fa:آبخاز
hif:Abkhazia
fr:Abkhazie
ga:An Abcáis
gv:Yn Abcaaish
gag:Abhaziya
gl:Abkhazia
xal:Апсин Таңһч
ko:압하스
hy:Աբխազիա
hi:अबख़ाज़िया
hr:Abhazija
io:Abkhazia
ie:Abkhazia
os:Абхази
is:Abkasía
it:Abcasia
he:אבחזיה
pam:Abkhazia
ka:აფხაზეთი
kk:Абхазия
rw:Abukaziya
mrj:Абхази
sw:Abkhazia
kv:Абхазия
ku:Abxazya
lad:Abhazia
lez:Абхазия
la:Abascia
lv:Abhāzija
lt:Abchazija
lmo:Abcasia
hu:Abházia
mk:Апхазија
ml:അബ്ഖാസിയ
krc:Хачыпсы
mr:अबखाझिया
xmf:აფხაზეთი
mzn:آبخازیا
mn:Абхаз
nl:Abchazië
ja:アブハジア
ce:Абхази
no:Abkhasia
nn:Abkhasia
oc:Abcazia
mhr:Абхазий
or:ଆବାଖାଜିଆ
uz:Abxaziya
pnb:ابخازیہ
pl:Abchazja
pt:Abecásia
crh:Abhaziya
ro:Abhazia
ru:Абхазия
sah:Абхазия
sco:Abkhazie
sq:Abkhazia
scn:Abkhàzzia
simple:Abkhazia
sk:Abcházsko
sl:Abhazija
cu:Абхаꙁїꙗ
szl:Abchazyjo
so:Abkhazia
ckb:ئابخازیا
sr:Абхазија
sh:Abhazija
fi:Abhasia
sv:Abchazien
tl:Abkasya
ta:அப்காசியா
kab:Abxazya
tt:Абхазия
te:అబ్‌ఖజియా
th:อับฮาเซีย
vi:Abkhazia
tr:Abhazya
tk:Abhaziýa
uk:Абхазія
ur:ابخازيا
vep:Abhazii
vo:Labkasän
war:Abkhazia
yo:Abkhazia
zh-yue:阿布哈茲
diq:Abxazya
bat-smg:Abkazėjė
zh:阿布哈茲

Antoninus Pius

Pilt:Antoninus Pius (bust).jpg
Antoninus Pius (Imperator Caesar Divi Hadriani Divi Traiani Titus Aelius Hadrianus Antoninus Augustus Pius; sünninimi Titus Aurelius Fulvus Boionius Arrius Antoninus; 19. september 86 Nimes – 7. märts 161) oli Vana-Rooma keiser alates 10. juulist 138 kuni surmani.
Omandatud tiitlid: Pius (138), Germanicus (157), Dacicus (157).
Antoninus oli pärit Galliast maaomanike ja senaatorite perest.
Ta oli 120 konsul, seejärel Aasia prokonsul.
25. veebruaril 138 adopteeris Hadrianus Antoninuse ja määras ta oma järglaseks. Antoninus saavutas Hadrianuse kuulutamise jumalaks ja ehitas talle mausoleumi. Selle eest andis senat, keda Antoninus väga soosis, talle hüüdnime Pius ('heasoovlik, heategev, õiglane').
Antoninuste valitsemisajal säilitas Rooma riik oma piirid. Ta laskis Šotimaale rajada Antoninuse valli Firth of Clyde'ist Firth of Forthini ning valmis ehitada piirivalli Germaanias ja Reetias.
Antoninus suri loomulikku surma. 146 naitis ta oma tütre Faustina Marcus Aureliusega, kelle ta lapsendas ja nimetas tseesariks. Sellega rajas ta Antoninuste dünastia, mis püsis Commoduse surmani 192.
Kategooria:Vana-Rooma keisrid
Kategooria:Sündinud 86
Kategooria:Surnud 161
ar:أنطونيوس بيوس
an:Antonín Piu
az:Antonin Piy
id:Antoninus Pius
bs:Antonin Pio
bg:Антонин Пий
ca:Antoní Pius
cs:Antoninus Pius
cy:Antoninus Pius
da:Antoninus Pius
de:Antoninus Pius
el:Αντωνίνος Πίος
en:Antoninus Pius
es:Antonino Pío
eo:Antonino Pia
eu:Antonino Pio
fa:آنتونیوس پیوس
fr:Antonin le Pieux
fy:Antoninus Pius
gl:Antonino Pío
ko:안토니누스 피우스
hy:Անտոնինոս Պիոս
hr:Antonin Pio
is:Antonínus Píus
it:Antonino Pio
he:אנטונינוס פיוס
ka:ანტონინუს პიუსი
sw:Antoninus Pius
la:Antoninus Pius
lv:Antonijs Pijs
lt:Antoninas Pijus
hu:Titus Aurelius Antoninus Pius római császár
mk:Антонин Пиј
ml:അന്റോണിനസ് പയസ്
mr:अँटोनियस पायस
mn:Антонини Пи
nl:Antoninus Pius
ja:アントニヌス・ピウス
nap:Antonìn Piò
no:Antoninus Pius
nn:Antoninus Pius av Romarriket
pl:Antoninus Pius
pt:Antonino Pio
ro:Antoninus Pius
ru:Антонин Пий
scn:Antuninu Piu
simple:Antoninus Pius
sk:Antoninus Pius
sr:Антонин Пије
sh:Antonin Pije
fi:Antoninus Pius
sv:Antoninus Pius
tl:Antoninus Pius
th:จักรพรรดิอันโตนีนุส พีอุส
vi:Antoninus Pius
tr:Antoninus Pius
uk:Антоній Пій
yo:Antoninus Pius
diq:Antoninus Pius
zh:安敦宁·毕尤

Avidius Cassius

Avidius Cassius (Imperator Caesar Caius ''Avidius Cassius'' Augustus; sünninimi Caius Avidius Heliodorus; u 130 - 175) oli Vana-Rooma kaaskeiser 175. aasta aprillist juulini.
Kategooria:Vana-Rooma keisrid
Kategooria:Sündinud 130
Kategooria:Surnud 175
bg:Авидий Касий
ca:Avidi Cassi
cs:Avidius Cassius
de:Avidius Cassius
en:Avidius Cassius
es:Avidio Casio
fr:Avidius Cassius
hr:Avidije Kasije
it:Gaio Avidio Cassio
ka:ავიდიუს კასიუსი
la:Avidius Cassius
lt:Gajus Avidijus Kasijus
hu:Avidius Cassius római császár
nl:Avidius Cassius
ja:ガイウス・アウィディウス・カッシウス
pl:Awidiusz Kasjusz
pt:Caio Avídio Cássio
ru:Гай Авидий Кассий
sk:Avidius Cassius
sr:Авидије Касије
sh:Avidije Kasije
fi:Avidius Cassius
tl:Avidius Cassius
tr:Avidius Cassius
uk:Авідій Кассій

Aemilianus

Aemilianus (Imperator Caesar Marcus Aemilius ''Aemilianus'' Augustus); sünninimi Marcus Aemilius Aemilianus; 207 või 213 Djerbas – oktoober 253) oli Vana-Rooma keiser augustist 253 kuni surmani.
Tapeti.
Kategooria:Vana-Rooma keisrid
Kategooria:Surnud 253
bs:Emilijan
br:Aemilianus
bg:Емилиан
ca:Marc Emilià
cs:Aemilianus
cy:Aemilianus
da:Aemilianus
de:Aemilianus (Kaiser)
diq:Aemilianus
en:Aemilianus
es:Emiliano
eo:Emiliano
eu:Emiliano
fa:آئمیلیانوس
fr:Émilien
gl:Emiliano
ko:아이밀리아누스
hr:Emilijan
it:Emiliano (imperatore romano)
he:איימליאנוס
sw:Kaizari Aemilianus
la:Aemilianus
lmo:Emilian (imperador)
hu:Marcus Aemilius Aemilianus római császár
mk:Емилијан
ml:അമീലിയൻ
nl:Aemilianus
ja:マルクス・アエミリウス・アエミリアヌス
no:Aemilian
pl:Emilian (cesarz)
pt:Emiliano
ro:Aemilianus
ru:Марк Эмилий Эмилиан
scn:Marcu Emiliu Emilianu
simple:Aemilianus
sk:Aemilianus
sr:Емилијан
sh:Emilijan
fi:Aemilianus
sv:Aemilianus
tl:Aemilianus
tr:Aemilianus
uk:Еміліан
yo:Aemilianus
zh:埃米利安努斯

Aleksander VI


Pilt:C o a Alessandro VI.svg
Aleksander VI, ladinapäraselt Alexander VI (Rodrigo de Llançol-Borja y Borja, katalaani keeles Roderic Gil de Borja i Borja, itaalia keeles Rodrigo Borgia rodr'iigo b'ordža; 1. jaanuar 1431 – 18. august 1503) oli 214. paavst. Ta valitses 1492–1503.
Rodrigo de Llançol-Borja y Borja sündis Hispaanias Xàtivas alamaadliku Joffré de Llançoli (või Joffré de Borja i Escrivà) ja Isabel de Borja 6-lapselises peres viienda lapsena. Kui Rodrigo ema vend sai 8. aprillil 1455 paavstiks Calixtus III nime all, hakkas Rodrigo kasutama ema perekonnanime Borja (Borgia).
Ta õppis esmalt Roomas ja siis Bologna ülikoolis õigusteadust, omandades doktorikraadi. Onu saamisel paavstiks siirdus Rodrigo Borja tema teenistusse, täites tähtsaid ülesandeid. Borja viibis 18. oktoober 16. november 1456 Bolognas. Märtsis 1458 vahendas ta Calixtus III ja Aragón kuningas Alfonso V (Aragón) vahel peetud läbirääkimisi.
Pärast Calixtus III surma taandus Borja mõneks ajaks poliitikast, kuid 1459 reisis ta koos Pius II-ga Mantova kongressile. Ta viibis 1460. aastani Sienas, kuna paavst oli tauninud tema eluviise ja pöördus tagasi Rooma alles detsembris 1461. 1464 siirdus ta Pius II kaaskonna koosseisus Anconasse, et osaleda ristisõda, kuid paavsti surma tõttu jäi sõjaretk ära. 1469 saatis Borja Saksa-Rooma keiser Friedrich III (Saksa-Rooma keiser) reisil Itaalias. 1473 Hispaaniast Itaaliasse tagasipöördumisel sattus Borja merehätta, mille käigus sattus ohtu tema elu. Borja kohtus 14. jaanuaril 1475 Terracinas Napoli kuningas Fernando I (Napoli) ja tuli koos temaga Rooma. 1476 suvel lahkus Borja katku tõttu Roomast Viterbosse, siirdus sealt Narnisse ja siis edasi Folignosse. 1489 siirdus ta koos paavstiga Ostiasse. 1492 korraldas ta Roomas härjavõitluse, millega ta tähistas Granada vallutamist.
Borja ordinatsioon 1468 diakoniks, 30. oktoober 1471 preester ja seejärel piiskopiks. 21. märtsil 1478 liitus ta Püha Vaimu vennaskonnaga. Juunis 1462 korraldas Borja Viterbos Kristuse Ihu püha tähistamist. Ta lasi ehitada Pienza piiskopipalee ja püstitada Calixtus III-le hauasamba. Ta kirjutas 2 traktaati kanooniline õigus.
Borja teenis kuurias 5 paavsti ajal, omandades palju haldusalast kogemust, mõju ja rikkust. Kardinal Borja osales kardinalide kolleegiumi mõjuka liikmena 5 konklaavil 1458–1492. Enne teda oli enne paavstiks saamist osalenud veel enamatel konklaavidel vaid Honorius IV. Kardinal Borja kroonis 1471 paavstiks Sixtus IV.
"''Catholic Encyclopedia''" ja kirikuajaloolase John Norman Davidson Kelly järgi peeti teda tollal üheks rikkaimaks kardinaliks.

Eraelu


Nagu paljudel teistelgi renessanss prelaatidel, ei olnud Borja elukombed kaugeltki laitmatud. Oma lapsi armastas ta väga, kuid oma eluviiside tõttu sai ta väga karmi noomituse Pius II-lt, kes sai paavstiks pärast Calixtus III-t 1458. Rodrigo paljudest armusuhetest oli kõige pikaajalisem suhe Vannozza dei Cattanei (sündinud 1442), kes oli olnud 3 korda abielus. Nende suhe algas 1470. aasta paiku ja Vannozza sünnitas Borjale mitu last, kelle Borja tunnistas omaks. Need olid Giovanni Borgia, hilisem Gandia hertsog (sündinud 1474), Cesare Borgia (sündinud 1475 või 1476), Lucrezia Borgia (sündinud 1480) ja Goffredo Borgia (Gioffre) (sündinud 1481 või 1482). Borjal olid veel lapsed Jirolama, Isabella ja Pedro Luis, kelle emad ei ole teada. Enne paavstiks saamist kardinal Borja kirg Vannozza vastu mõnevõrra vähenes ja too elas hiljem avalikkusest tagasitõmbunult. Vannozza koha Rodrigo armastatuna täitis ilus Giulia Farnese (hüüdnimega Giulia Bella), kelle abikaasa kuulus Orsinide suguvõssa. Giulia vend Alessandro Farnese (Paulus III) pühitseti kardinaliks. Rodrigo armastus Vannozzaga saadud laste vastu ei kahanenud ja määras kogu tema elu. Ta kulutas nende peale suuri summasid ja tegi nad mõjukateks aukandjateks.

Rodrigo de Borja lapsed


#Pier Luigi Borgia (Pedro Luis Borja) (ema teadmata)
#Jirolama Borgia (ema teadmata)
#Isabella Borgia (ema teadmata)
#Cesare Borgia (ema Vannozza dei Cattanei)
#Giovanni Borgia (Juan Borja) (ema Vannozza dei Cattanei)
#Lucrezia Borgia (ema Vannozza dei Cattanei)
#Gioffre Borgia (ema Vannozza dei Cattanei)
#Laura Borgia (ema Giulia Farnese)
#Giovanni Borgia (ema Giulia Farnese)
#Rodrigo Borgia (ema Giulia Farnese)

Ametid


1444 Xàtiva vaimulik
1445 Valencia sakristaan
1448 Valencia, Barcelona ja Segorbe kapiitel kanoonik
1449 Culera pastor
1449 Alzira vikaar
1449 Xàtiva ''chantre''
10. mai 1455 apostellik notar
3. juuni 1455 Santa María de Xàtiva dekaan
20. veebruar 1456 – juuni 1458 San Nicola in Carcere kardinaldiakon, (avaldati 17. september 1456, pühitseti ametisse 17. november 1456)
21. august 1456 Vercelli San Andrea hospidali rektor
detsember 1456 – 26. november 1457 legaat Anconas
1. mai 1457 – 11. august 1492 kiriku asekantsler
11. detsember 1457 – 9. märts 1459 paavsti vägede generalissimus
1457 – 30. juuni 1458 Gerona administraator
30. juuni 1458 – 9. juuli 1492 Valencia piiskop (asus ametisse 21. juulil 1458)
Juuni 1458 – 30. august 1471 Santa Maria in Via Lata kardinaldiakon
märts 1463 – august 1471 kardinal-protodiakon
1467–1472 Urgelli piiskop ja Andorra kaasvürst (amet vaieldav)
30. august 1471 – 24. juuli 1476 Albano kardinalpiiskop
23. november 1471 – 24. oktoober 1473 legaat Hispaanias
8. jaanuar 1472 – 15. mai 1472 camerlengo
24. juuli 1476 – 11. august 1492 Porto kardinalpiiskop
25. juuni 1477 – 4. oktoober 1477 legaat Napolis
8. juuli 1482 – 11. august 1492 Cartagena (Hispaania) administraator
22. juuli 1483 – 11. august 1492 kardinalide kolleegiumi dekaan
1483 Santa Maria Maggiore basiilika ülempreester
26. august 1485 – august 1485 Sevilla peapiiskop
9. oktoober 1489 – 11. august 1492 Mallorca piiskop
1491 – 11. august 1492 Egeri administraator
9. juuli 1492 – 11. august 1492 Valencia peapiiskop
Ta oli Subiaco, Vallidigne, Aggere, Santa Maria la Real de Nájera, Santa Maria di Monteagu, Santa Maria di Rivopullo ja San Filippo Fargala klooster abt commendam
Ta oli Saksa ordu protektor.

1492. aasta konklaav


Pilt:Alessandro VI.jpg
Aleksander VI valiti paavstiks 11. augustil 1492 hommikul kell 7 ja krooniti 26. augustil. Ta võttis nime Aleksander III (paavst) järgi. Aleksander VI oli kolmas ja viimane hispaanlane, kes sai paavstiks.
6. august–11. augustil 1492 toimunud konklaavil osales 23 kardinali. See oli esimene konklaav, mis toimus Sixtuse kabelis. Konklaavist on andmeid paavstliku tseremooniameistri Johann Burchardi kirjeldusest ja Aleksander VI esimeste otsuste kaudu. Olulist teavet selle konklaavi kohta on lisanud ajaloolaste Ludwig von Pastori ja Peter De Roo uurimused.
Ajaloolase Francis Burkle-Youngi järgi oli paavst Innocentius VIII surma järel kolm tõenäolist kandidaati Püha Tool: kardinalid Borja, Milano hertsogkond fraktsiooni juht Ascanio Maria Sforza Visconti ja prantsuse fraktsiooni juht Giuliano della Rovere (pärastine Julius II). Della Rovere puudusteks peeti tema poliitilist mõju Innocentius VIII ajal ja Prantsusmaa toetust. Kardinalid Maffeo Gherardi ja Federico Sanseverino ei olnud ametisse pühitsetud, kuid olid ametisse määratud, sellepärast tegi Sforza nende nimed kardinalide kolleegiumile teatavaks ja neil lubati konklaavil osaleda. Rahutuste vältimiseks Roomas määrasid kardinalid korda tagama kaks prefekti.
Kunagi varem ega hiljem ei ole paavstivalimistel kulutatud nii suuri summasid häälte ostmisele. Borjal, kellel oli suur varandus, õnnestus osta kõige rohkem hääli, sealhulgas Sforza oma. Juba Innocentius VIII viimaste päevade ajal saatsid Itaalia valitsejad oma saadikud Rooma, et mõjutada konklaavi. Konklaavi tulemusest olid eelkõige huvitatud Milano hertsog ja Napoli kuningas. Napoli kuningas toetas esmalt della Roveret ja saatis Rooma oma väejuhi Virginio Orsini, et veenda Colonnasid della Roveret toetama, kuid kaks päeva hiljem lasi kuningas oma saadikule teatada soovist toetada kardinale Jorge da Costat ja Pedro González de Mendozat (viimane puudus konklaavilt). Napolis kaaluti veel kardinali Giovanni Battista Zeno toetamise võimalusi.
Stefano Infessura andmetel oli Borja ööl enne konklaavi algust viinud muuladega 4 koormat hõbedat Ascanio Sforza paleesse. Konklaavi avajutluse pidas kardinal Bernardino Lopez de Carvajal. Enne hääletusvoore toimus häälte ostmine, mille jaoks della Roverel oli kaasas 300 000 tukatit Prantsusmaa kuningas ja Genovalt. Borja pakkus Sforzale asekantsleri ametit, paleed, Nepi lossi ja Erlau piiskopkonda. Kardinalile Giovanni Battista Orsinile pakkus Borja Ancona legaat ametit, Monticelli ja Soriano kindluseid ning Cartagena (Hispaania) administraatori ametit. Kardinalile Giovanni Colonnale pakkus ta Subiaco kloostrit; kardinalile Antoniotto Pallavicinile lubas ta anda Pamplona piiskopkonna; kardinalile Giovanni Michieli määrata Palestrina kardinalpiiskopiks; kardinalile Giovanni Giacomo Schiaffinatile anda Ripolta kloostri; kardinali Paolo Fregoso määrata Campagna legaadiks.
Esimene voor peeti 8. augustil, kus hääli said lisaks Oliviero Carafa ja da Costa. Teine voor toimus 9. augustil ja kolmas voor 10. augustil, kus Borjal jäi puudu vaid üks vajalik hääl. Konklaavi tulemuse määramisel sai otsustavaks kardinal Sforza veenmistöö väsinud kardinal Gherardiga 10. augusti hilisööl, keda veendi toetama Borjat. 11. augusti hommikul peetud voorus sai Borja Ludwig von Pastori andmetel 15 häält, kuid De Roo versiooni järgi oli tema valimine olnud üksmeelne.
1471. aasta konklaavil osalenud kardinalid
#Girolamo Basso della Rovere
#Rodrigo de Borja y Borja
#Oliviero Carafa
#Lorenzo Cibo de' Mari
#Giovanni Colonna
#Giovanni de' Conti
#Jorge da Costa
#Paolo Fregoso
#Maffeo Gherardi
#Leo X
#Giovanni Michiel
#Giovanni Battista Orsini
#Antoniotto Pallavicini
#Ardicino della Porta
#Domenico della Rovere
#Julius II
#Federico di Sanseverino
#Raffaele Sansoni Riario
#Giovanni Battista Savelli
#Giovanni Giacomo Schiaffinati
#Ascanio Maria Sforza Visconti
#Giovanni Battista Zeno
#Pius III

Itaalia sõjad


Pilt:Pope alexander VI.jpg
Napoli kuningas Fernando I jätkas kardinali della Rovere toetamist ka pärast paavstivalimisi, mistõttu Fernando suhted paavstiga halvenesid. Detsembris 1492 saatis Fernando suhete parandamiseks Rooma oma poja Frederico IV (Napoli), kes vaatamata suurejoonelistele pidustustele sai leige vastuvõtu osaliseks. Suhted halvenesid veelgi, kui Fernando läänistamine Virginio Orsinile Kirikuriik koosseisus olnud Cervetri ja Anguillara, mille Aleksander VI määras oma pojale Giovanni Borgiale, kellest sai Gandia hertsog.
Paavsti poliitikat kritiseeris kardinal della Rovere. Della Rovere tundis, et Rooma oli muutunud talle ohtlikuks, kindlustas end esmalt oma Ostia piiskopkonnas Tiberi suudmes ja siirdus seejärel Prantsusmaale.
Fernando kavandas Kirikuriigi vastu sõda ning sõlmis liidu Firenze, Milano hertsogkond ja Venezia vabariikga. Paavst moodustas omakorda 25. aprillil 1493 Napoli-vastase liidu. Fernando pöördus abipalvega Hispaania poole, kuid Hispaania ei tahtnud paavstiga suhteid rikkuda, soovides saada õigust vastavastatud Ameerikale. Hispaania vahendustegevuse tulemusena jäi sõda ära. Kokkuleppe järel sõlmiti paavsti poja Gioffre Borgia abielu Napoli printsessi Sanchaga.
25. jaanuaril 1494 suri Napoli Fernando ja paavsti nõusolekul kroonis kardinal Juan de Borja Llançol de Romaní 8. mail 1494 Napoli uueks kuningaks Alfonso II (Napoli). Olukorra muutis keeruliseks see, et Napoli trooni nõudis Prantsusmaa kuningas Charles VIII, keda kardinal della Rovere veenis tungima Itaaliasse, et kokku kutsuda kirikukogu ja tagandada ametist paavst. Alfonso II pretendeeris omakorda Milano hertsogkonna valitsejaks. Charles VIII vägede sissetungiga Itaaliasse algasid 1494 Itaalia sõjad.
Aleksander VI suutis osava diplomaat vältida prantslaste tungimist Rooma ja linna rüüstamist. Paljud Rooma ja Kirikuriigi suguvõsad, eriti Orsinid ja Colonnad, toetasid prantslasi. Colonna suguvõsa pooldajad hõivasid Ostia. Paavst moodustas 31. märtsil 1495 ametlikult türklastevastase, tegelikult prantslaste-vastase Püha Liiga. 6. juulil 1495 toimunud Fornovo lahingu järel pöördus Charles VIII tagasi Prantsusmaale, sest paavst keeldus talle Napolit läänistamast. Juunis 1497 saatis paavst Cesare Borgia legaadina Napolisse kroonima kuningaks Frederico IV (Napoli).
1499 tungis Itaaliasse Louis XII, kes nõudis endale Milanot ja Napolit. Paavst sõlmis 1501 kuningaga lepingu, mille järgi ta tühistas Louis XII abielu ja saatis Cesare Borgia Prantsusmaale legaadiks. Kuningas andis Cesare Borgiale Valentinois' hertsogi tiitli ja lubas sõjalist abi Romagna vallutamiseks. 27. juunil 1501 tagandas Aleksander VI ametist Napoli kuninga ning kinnitas Napoli kuningriigi alade jaotamise Hispaania ja Prantsusmaa vahel. Augustis 1503 kavandas Cesare Borgia uut sõjaretke Itaalias, kuid tema haigestumise ja paavsti surma tõttu jäi see ära.

Suhted türklastega


Juunis 1493 külastas Roomat Türgi saadik, sest Roomas viibis sultani vend, kes pretendeeris Türgi troonile.
Paavst saatis 22. mail 1501 Poola kuningas Jan I-le ja Ungari kuningas Ulászló II-le kirjad türklastega peetava sõja asjus.
Aleksander VI olevat Itaalia sõdade ajal pöördunud sõjalise abi saamiseks Türgi sultani poole.

Suhted Hispaaniaga


4. mail 1493 avaldatud bullas "''Inter caetera''" tunnustas Aleksander VI Hispaania ja Portugali vahelist demarkatsioonipiiri. 7. juunil 1494 sõlmisid Hispaania ja Portugal Aleksander VI vahendusel Tordesillase rahulepingu, millega need riigid jagasid isekeskis kogu maailma (peale Euroopa) ära. Ta andis mõlema riigi valitsejale kontrolli avastatud alade üle.

Suhted Venezia vabariikga


Aleksander VI saatis 1500 nuntsiuseks Veneziasse Angelo Leonini, keda peetakse esimeseks nuntsiuseks selle ameti kaasaegses mõistes.

Sisepoliitika


Pilt:Alexander VI bust.jpg
Aleksander VI valitsusaja algust iseloomustas range kohtumõistmine ja distsiplineeritud valitsemine, mis erines eelmiste paavstide aegsest anarhiast, ja suur väline hiilgus. Ta taastas Kirikuriigis korra ja Itaalia sõdade tulemusena kärpis Rooma aadel võimu, mille käigus ta kõrvaldas aadli privileegid. Paavsti soov saada kardinalidelt nõusolekut Benevento, Terracina ja Pontecorvo liitmiseks Gandiaga tõi kaasa vaid kardinali Pius III protesti.
Aleksander VI püüdis kärpida Kirikuriigi väikevürstide sõltumatust. Eriti karmiks kujunes võitlus Orsini suguvõsaga, kes pidi paavstile maksma 50 000 kuldfloriini. 1502 surus Cesare Borgia maha Orsinide kavandatud vandenõu tema vastu, mille järel Cesare lasi hukata Oliverotto da Fermo ja Vitellozzo Vitelli. Aprilliks 1503 jäi Orsinide kätte vaid Bracciano kindlus, mistõttu nad palusid vaherahu. See oli esimene kord ajaloos, kui paavst oli kogu Kirikuriigi suveräänne valitseja.
Aleksander VI sisepoliitikat määras Cesare Borgia, kes 25. november 1499 hõivas Imola, 1502 Camerino ja Senigallia. Borgiate poliitikaga seostatakse mürgitamisi arseeniga (cantarella). 1911. aasta ''Encyclopædia Britannica'' järgi lasid Borgiad võõrandada mitme mõjuka isiku, sealhulgas kardinali Giovanni Battista Ferrari varanduse. Igaüht, keda peeti piisavalt rikkaks, süüdistati mõnes õigusrikkumises, millele järgnes kas vangistus või mõrv, mis omakorda tõi kaasa vara konfiskeerimise. Neid kahtlustati kardinali Giovanni Michieli mürgitamises.

Atentaadid


Stefano Infessura järgi tehti paavstile 1492. aastal mõne kuu jooksul 220 atentaati, kuid Infessura paavstikriitika tõttu ei peeta seda usaldusväärseks faktiks.

Suhted kiriku institutsioonidega


Aleksander VI määras kiriku asekantsleriks kardinal Ascanio Maria Sforza Visconti. Ta kavandas kloostrite ja ordude reformimist. Ta lubas 1497 seoses oma poja Giovanni Borgia surmaga teostada kuuriareformi, määrates selleks ametisse vastava komisjoni.
Ta jagas apostelliku signatuuri ''Signatura gratiae''’ks ja ''Signatura iusticae''’ks. Ta moodustas apostellikus kantseleis ''sommista'' ametikoha. Ta sätestas, et paavstipalee sakristaaniks peab olema augustiinlasest eremiit.
1492 keelas ta kardinalidel tunnustada suveräänide protektoraati.
1501 tunnustas ta Jeanne de Valois' rajatud annuntsiatsiooni ordut ja määras Gabriel Nicolai selle ülemaks.
Ta lubas Juan de la Pueblal rajada frantsiskaanide koguduse.
1501 ühendas ta kontseptsionistide Neitsi Maarja pärispatt saamise kongregatsiooni benediktiinidega.
1493 tunnustas ta minimi ordut ja 1501 avaldatud entsüklikas "''Ad ea quae circa decorem''" kinnitas ta minimi ordu reeglid.
Ta muutis 1492 Kristuse rüütlite rüütliordu ilmalikumaks, kuna ordu liikmed ei suutnud järgida tsölibaati. Koos konkubiinidega elamise asemel tunnustas ta ordu liikmete abiellumist.
1492 määras ta Alcantara rüütliordu eluaegseks suurmeistriks Hispaania kuningas.
1497 tunnustas ta tsistertslased püha Bernardi kongregatsiooni Toscanas ja Lombardias.
Ta tunnustas 1494 Maximilian I (Saksa-Rooma keiser) rajatud Püha Georgi vennaskonda.
13. juulil 1495 andis ta indulgentse Roosipärja vennaskond.

Liturgilised otsused


Pilt:Estàtua d'Alexandre VI davant la Seu de Xàtiva.jpg
Aleksander VI saatis 1493 Hispaania kuningannale Isabel I (Kastiilia)-le kuldroosi.
Ta käskis 1497 sulgeda Iirimaal Patricku purgatooriumina tuntud koobas.
1499 andis ta loa Skara piiskopkonnas püha Bryniolphi reliikviate translatsiooniks.
Ta andis Quimperi katedraalile indulgentse.
1500. aastat tähistati juubeliaastana.

Teoloogilised vaidlused


1495 puhkes paavstil teoloogia vaidlus dominikaanid Girolamo Savonarolaga. Savonarola oli 1490 hakanud Firenzes pidama apokalüptilisi jutlusi, milles ründas vaimulikkonna sekulariseerumine. 25. juulil 1495 nõudis paavst Savonarola tulemist Rooma, kuid Savonarola keeldus, tuues põhjuseks halveneva tervise ja teda ähvardavad ohud. 8. september 1495 keelas paavst Savonarolal jutlustamise ja määras tema käsutuses oleva San Marco kloostri taas dominikaanide Lombardia kongregatsiooni alluvusse, kuid 16. oktoober tühistati kloostri staatus kongregatsiooni alluvuses, samas ei tohtinud Savonarola seni jutlustada, kuni Roomas oli vastav uurimine lõpule viidud. 7. november 1496 moodustas paavst Rooma ja Toscana dominikaani kloostritest kongregatsiooni ja määras kardinali Oliviero Carafa selle vikaariks. Aleksander VI ekskommunikatsioon Savonarola 12. mail 1497.
20. veebruaril 1503 keelas ta teoloogilistes vaidlustes oponentidel üksteist ketserluses süüdistada.

Kanoniseerimine ja suhted pühade inimestega


Aleksander VI kanoniseeris 1494 Canterbury Anselmi.
Milano Veronica sai 1494 Kristuselt ilmutuse koos teatega Aleksander VI-le.
Paavst külastas 1495 Rieti Colombat.

Uus piiskopkond


Aleksander VI asutas 10. detsember 1492 Hispaanias Granada peapiiskopkond.

Suhtumine juutidesse


James Carrolli järgi suhtus Aleksander VI juudid heatahtlikult. Kui 1492 aeti juudid Hispaaniast välja, saabusid 9 tuhat juuti Kirikuriigi piiridele ja paavst lubas neil Kirikuriigis elada. 1497 lubas ta Kirikuriigis elada Portugalist välja aetud juutidel ja 1498 Provence’ist välja aetud juutidel.
1. juunil 1500 nõudis Aleksander VI türklastega peetava sõja rahastamiseks 1/20 kogu maailmas elavate juutide varast.

Misjon


Aleksander VI lähetas 24. juunil 1493 frantsiskaani Bernard Buili Christoph Kolumbuse Ameerika-reisile.
Kiievi metropoliit Josef Soltan kirjutas 1500 paavstile, soovides saada paavstilt kinnitust oma metropoliidiametiks.

Aleksander VI kultuuriloos


Pilt:Kmska Titiaan - Jacopo Pesaro bisschop van Paphos voorgesteld door paus Alexander VI Borgia aan de heilige Petrus - 28-02-2010 13-56-55.jpgt Peetrusele. Tiziani maal]]
Aleksander VI lasi taastada Castel Sant’Angelo. Ta lasi Vatikanis rajada Aparttamento Borgia ja mitu ihukaart hoonet. Ta lasi ehitada Roomas Sapienza hooned. Ta kindlustas Torre di Nona. 1500 alustati Santa Maria dell' Anima kiriku ehitamist. Ta lasi rekonstrueerida Santa Maria Maggiore basiilika.
Ta lasi korrastada Borgo Nuovo.
Ta oli Donato Bramante, Michelangelo, Pinturicchio, Constantinos Lascarise, Aldo Manuzio ja Pomponio Leto patroon.
1. juunil 1501 kehtestas ta tsensuuri reeglid Kölnis, Mainzis, Trieris ja Magdeburgis.
Ta rajas 13. aprillil 1499 Alcalá ülikooli.
Paavstile meeldisid muusika ja teater, ta soodustas draama arengut Roomas.

Onupojapoliitika


Aleksander VI kavandas paavstina oma lastele mõjukaid abielusobinguid. Kirikuajaloolase John Norman Davidson Kelly järgi kavatses paavst läänistada oma sugulastele suured alad Kirikuriigist, kuid see jäi tema surma tõttu teostamata. Oma pojale Giovanni Borgiale soovis paavst anda lääne Kirikuriigist ja Napoli kuningriigist, näiteks Cervetri ja Anguillara. Giovanni abiellus Hispaania printsessiga ja sai 1497 Benevento hertsogiks, kuid tapeti. Mõrva korraldamises kahtlustati Cesare Borgiat.
Paavsti vanim poeg Pier Luigi Borgia oli abiellunud Kastiilia kuningas väljaspool abielu sündinud järeltulijaga.
Lucrezia Borgia kihlus esmalt veneetslase Gasparo da Procidaga, ent kui isa sai paavstiks, siis kihlus tühistati ning 12. juunil 1493 abiellus Lucrezia Pesaro isanda Giovanni Sforzaga. Laulatus toimus Vatikanis enneolematu suursugususega, kuid mees tunnistati hiljem impotentsus, et abielu saaks lahutada.
Lucrezia abiellus 21. juulil 1498 Bisceglia hertsogiga ja oktoobris 1501 Ferrara hertsogiga. Johann Burchard kirjeldab Ferrara hertsogi pulmade ajal peetud pidustusi, muuhulgas 30. oktoober 1501 toimunud kastanite pidusööki, mis on läinud pornograafia ajalukku. Paavsti äraolekul täitis Lucrezia Borgia 1501 regent kohuseid.
Cesare Borgia õppis Pisa ülikoolis ja määrati 17-aastaselt Valencia peapiiskopiks ja kardinaliks, kuid loobus hiljem nendest ametitest. Ta abiellus Navarra kuningriik printsessi Charlotte d’Albret’ga.
Paavsti paljud sugulased said kardinalideks või kinnitati tähtsatesse ametitesse kirikus.
Aleksander VI kardinalideks saanud sugulased
#Cesare Borgia
#Jaime Serra i Cau
#Juan de Borja Llançol de Romaní
#Juan Castellar y de Borja
#Pedro Luis de Borja Llançol de Romaní
#Francisco Lloris y de Borja
#Francisco de Borja

Kardinalide pühitsemised


Aleksander VI pühitses oma valitsemisajal 43 kardinali 10 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Paulus III. Lisaks 14 itaallasele said kardinalideks 19 hispaanlast, 6 prantslast, 1 inglane, 1 poolakas, 1 sakslane ja 1 ungarlane.
#konsistoorium 31. augustil 1492
##Juan de Borja Llancol de Romaní
#konsistoorium 20. september 1493
##Jean Bilhères de Lagraulas
##Cesare Borgia
##Giuliano Cesarini (1466–1510)
##Ippolito I d'Este
##Domenico Grimani
##Alessandro Farnese (Paulus III)
##Fryderyk Jagiellończyk
##Bernardino López de Carvajal
##Bernardino Lunati
##John Morton
##Raymund Pérault
##Giovanni Antonio Sangiorgio
#konsistoorium mais 1494
##Luigi d'Aragona
#konsistoorium 16. jaanuaril 1495
##Guillaume Briçonnet
#konsistoorium 21. jaanuaril 1495
##Philippe de Luxembourg
#konsistoorium 19. veebruaril 1496
##Juan de Borja Llançol de Romaní
##Juan de Castro
##Juan López
##Bartolomé Martí
#konsistoorium 17. septembril 1498
##Georges I d'Amboise
#konsistoorium 20. märtsil 1500
##Amanieu d'Albret
##Pedro Luis de Borja Llançol de Romaní
##Diego Hurtado de Mendoza y Quiñones
#konsistoorium 28. september 1500
##Tamás Bakócz
##Francisco de Borja
##Marco Cornaro
##Giovanni Battista Ferrari
##Gianstefano Ferrero
##Pietro Isvalies
##Ludovico Podocathor
##Jaime Serra i Cau
##Antonio Trivulzio
##Juan de Vera
#konsistoorium 31. mail 1503
##Jaime de Casanova
##Juan Castellar y de Borja
##Adriano da Castello
##Francisco Desprats
##Niccolò Fieschi
##Francisco Lloris y de Borja
##Melchior von Meckau
##Francisco de Remolins
##Francesco Soderini

Aleksander VI ja Eesti


Aleksander VI oli kardinalina Saksa ordu protektor. Paavst kinnitas 24. detsember 1494 Saksa ordu privileegid. 1496 saatis Warmia piiskop Lukas Watzenrode paavstile supliik Saksa ordu privileegide asjus.
Saksa ordu kõrgmeister Friedrich von Sachsen saatis alates 25. veebruarist 1500 paavstile palvekirju, milles palus paavsti Kuramaa piiskopi ja Saksa ordu ülemprokuraatori ametissemääramise osas.
Aleksander VI määras 1500 Tartu praostiks Johann von Schönbergi.
20. aprillil 1501 saatis Saksa ordu kõrgmeister Sachsen paavstile palvekirja Kuramaa piiskopi ametissemääramise asjus.
16. mail 1502 saatis Saksa ordu kõrgmeister Sachsen paavstile palvekirja, milles palus tunnustada Liivi ordu maameister saadiku avaldust.
31. juulil 1503 saatis Saksa ordu kõrgmeister paavstile palvekirja seoses Sambija piiskopi ametissemääramisega.

Liivimaa suhted Venemaaga


Septembris 1494 kirjutas Liivi ordu maameister paavstile ja palus temalt luba pidada sõda Venemaa vastu.
Liivi ordu maameister teatas 18. mail 1496, et paavsti juures arutati ristisõja korraldamist Venemaa vastu.
Aleksander VI andis 22. juunil 1496 täieliku patukustutuse kõikidele kristlastele Rootsis ja Liivimaal, kes lähevad venelastega sõdima ja sõjas langevad.
22. september 1496 palus Saksa ordu kõrgmeister Johann von Tiefen paavstilt abi sõjaks venelaste vastu.
Detsembris 1498 saatis paavst kirja Moskva suurvürstile Ivan III-le, milles ta taunis Liivimaa saadikute ja kaupmeeste vangistamist. Hansalinnadele saadetud kirjas kurtis paavst venelaste rünnakute pärast Liivimaa vastu.
28. aprillil 1501 manitses paavst Liivi ordu maameistrit osutama abi Leedu suurvürstile võitluses venelastega.
29. detsember 1501 saatis Saksa ordu kõrgmeister paavstile palvekirja, milles soovis ristisõja korraldamist Liivimaale tunginud venelaste vastu.
10. september 1502 viibis Saksa ordu prokuraator paavsti juures audientsil seoses Venemaaga seonduvate probleemidega.

Ametisse määramised


Aleksander VI kinnitas 6. märtsil 1493 Tallinna piiskopiks Nikolaus Roddendorpi ja 20. märtsil 1499 Tartu piiskopiks Johannes III von der Rope.

Tagasiastumiskavatsus


''Catholic Encyclopedia'' andmeil soovis Aleksander VI pärast oma poja Giovanni Borgia surma 1497 tagasi astuda.

Surm


Aleksander VI suri 18. augustil 1503 kella 16 paiku pärastlõunal ja maeti 19. augustil Rooma Peetri kirik Santa Maria delle Febri kabelisse. 30. jaanuaril 1610 maeti tema säilmed ümber Santa Maria in Montserrato kirikusse. 21. augustil 1889 maeti tema säilmed selles kirikus taas ümber.
Tema surma põhjuseks on kirikuajaloolane John Norman Davidson Kelly pakkunud malaariat, Salvador Miranda ajurabandust.
''Catholic Encyclopedia'' vahendab paavsti tseremooniameistri Johann Burchardi kirjeldust paavsti viimastest päevadest, mille järgi oli paavst 6. augustil 1503 koos Cesare Borgiaga einestanud kardinali Adriano da Corneto villas ning viibisid õhtul kaua väljas. 12. augustil kella 15 paiku tõusis paavstil palavik ja ta pidi jääma voodisse. Tal aadrilaskmine ja 17. augustil anti paavstile ravimeid, kuid see tegi tema olukorra halvemaks. Burchardi kirjeldatud paavsti surnukeha kiire lagunemine andis hiljem alust kuuldusteks paavsti mürgitamisest, et kardinal Corneto kokk olevat mürgitatud veiniga karikas ära vahetanud. Burchard ei maini mürgitamist.
Ferrara saadik kirjutas neil päevil Ferrara hertsogile: „Polnud imestada, et paavst ja hertsog olid haiged, sellepärast, et peaaegu kõik olid Roomas haiged halva õhu (mürgise sooõhu) tõttu” ("per la mala condictione de aere").

Hinnangud


Pilt:Ego sum Papa.jpg
Aleksander VI kohta on ajalookirjanduses erinevaid hinnanguid. Kuigi tema eluviise on kritiseeritud, on teda peetud heaks administraatoriks. Tema kõige suuremaks paheks peeti tol ajal hoopis tema Hispaania päritolu. Aleksander VI ajal kirjeldas tseremooniameister Johann Burchard Roomat: „Rooma kubises Hispaania seiklejatest, palgamõrtsukatest, prostituutidest ja nuhkidest. Karistamatult pandi toime mõrvu ja röövimisi. Altkäemaksude vastu lubati linna ketsereid ja juute. Paavst ise loobus häbitult välisest siivsusest ning elas puhtilmalikku ja ebamoraalset elu. Ta tegeles jahipidamine, tantsimise ja teatrietendustega. Üks tema kaaslasi oli sultani Bayezid II pantvangina kinnipeetav vend.”
Paavsti tseremooniameistri Johann Burchardi kirjeldust "''Liber Notarum''" on ajaloolaste seas peetud üldjuhul usaldusväärseks. Soodsamalt on temast kirjutanud Marie-Joseph Ollivier teoses "''Le Pape Alexandre VI et les Borgia''" ja Andrea Leonetti oma teoses "''Papa Alessandro VI secondo documenti e carteggi del tempo''".
Paavsti kaasaegset Stefano Infessurat on peetud liiga kriitiliseks, kes on tuginenud eelkõige levinud kuuldustele kui tegelikele faktidele. Aleksander VI kõige karmimateks kriitikuteks said Julius II ja Viterbo Egidio. Kriitilise hinnangu on talle hiljem andnud kardinal Joseph Hergenröther oma teoses "''Kirchengeschichte''". Lucca peapiiskop Gian Domenico Mansi on märkinud, et kergem on vaikida kui sellest paavstist mõõdukalt kirjutada.
Paavsti kohta käivaid hinnanguid on vaaginud Henri de l'Epinois oma artiklis ajakirjas "''Revue des questions historiques''" (1881, XXIX, 147), Matagne samas ajakirjas (1870 ja 1872) ning Alfred von Reumont.
Borja elas kardinalina üldiselt tagasihoidlikult, kuid elas toredas palees ja mõnikord demonstreeris suurt rikkust. Tema käitumine oli meeldiv ja tema välimus oli kütkestav. ''Catholic Encyclopedia'' rõhutab, et Aleksander VI soovis poliitiliselt keerulistes tingimustes säilitada Kirikuriigi sõltumatust, artiklis märgitakse tema majapidamise suursugusust ja kirge kaardimängu vastu, kuid mõõdukust söömisel ja joomisel.
Francesco Guicciardini on väitnud, et Aleksandris olid kombineeritud toores ettenägelikkus, veenmisoskus ning oskus ja võime tulla toime ka keeruliste olukordade lahendamisega.
Niccolò Machiavelli on "Valitseja (Machiavelli)" tema kohta öelnud, et Aleksander VI „näitas edukamalt kui ükski paavst enne teda, kuidas Püha Isa võib end raha ja jõu abil maksma panna... Ja ehkki Aleksandri eesmärgiks polnud Kiriku, vaid Cesare Borgia ülendamine, kasvatas tema tehtu ometigi Kiriku vägevust... Aleksander VI ei teinud eales muud ega mõelnud iial muule kui inimeste petmisele ja leidis alati mõne käsualuse, kelle peal seda teha. Pole eales elanud inimest, kes oleks olnud temast agaram teisi veenma, kinnitanud tugevamate vannetega mingi asja õigust ning ise sellest vähem kinni pidanud; ometigi läksid tema pettused alati korda, sest ta oli maailma selle küljega hästi tuttav.”

Aleksander VI käsitlemine kultuuris


Kirjandus

Näidendid


Barnabe Barnes kirjutas 1606 näidendi "The Devil's Charter".

Filmid


Aastal 1922 esilinastus Richard Oswaldi film "Lucrezia Borgia", kus Aleksandri osas oli Albert Bassermann.
Aastal 1935 esilinastus Abel Gance film "''Lucrèce Borgia''", kus Aleksandri osas oli Roger Karl.
Aastal 1968 esilinastus Osvaldo Civirani film "''Lucrezia Borgia, l'amante del diavolo''", kus Aleksandri osas oli Leon Askin.
Aastal 1990 esilinastus Lorenzo Onorati film "Lucrezia Borgia", kus Aleksandri osas oli Renato Pusiol.
2006. aastal esilinastus Antonio Hernándezi film "''Los Borgia''", kus peaosas oli Lluís Homar. Samal aastal esilinastus Cristoph Schrewe film "''The Conclave''", kus Aleksandri osas oli Manu Fullola.

Seriaalid


Aastal 1977 näidati seriaali "''Les Borgia ou le sang doré''", kus Aleksandri osas oli Julien Guiomar.
Aastal 1981 näidati BBCs seriaali "''The Borgias''", milles peaosas oli Adolfo Celi.
Aastail 1998–2003 näidati Kanadas komöödiaseriaali "''History Bites''", milles on episoode Aleksander VI kohta.
Aastatel 2011–2012 näidatakse Showtime'i kanalitel seriaali "''The Borgias''", mille peaosas on Jeremy Irons. Eestis esilinastus seriaal 13. jaanuaril 2012 kanalil Sony Entertainment.

Viited

Allikad


Friedrich Georg von Bunge: ''Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten''.
Johann Burchard: ''Liber Notarum''.
Paolo Cappelli: ''Diarii''.
http://www.documentacatholicaomnia.eu/01_01_1492-1503-_Alessandrus_VI.html Aleksander VI dokumendid.

Kirjandus


Volker Reinhardt: Aleksander VI Borgia. Deemonlik paavst, Kunst (kirjastus) 2006. ISBN 9949-407-85-0

Välislingid


http://www.newadvent.org/cathen/01289a.htm Artikkel Aleksander VI kohta (inglise keeles)
http://www.1911encyclopedia.org/Alexander_VI Artikkel 1911 Encyclopedia Britannicast (inglise keeles)
http://www2.fiu.edu/~mirandas/bios1456.htm#Borja Artikkel Aleksander VI kohta (inglise keeles)
http://www2.fiu.edu/~mirandas/conclave-xv.htm#1492 1492. aasta konklaav (inglise keeles)
http://www.csun.edu/~hcfll004/SV1492.html 1492. aasta konklaav (inglise keeles)
http://www2.fiu.edu/~mirandas/consistories-xv.htm#AlexanderVI Aleksander VI määratud kardinalid
http://genealogy.euweb.cz/italy/borgia1.html Aleksander VI suguvõsa
http://www.newadvent.org/cathen/01271b.htm Artikkel Alcántara rüütliordust (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/01543a.htm Artikkel annuntsiatsiooni ordust (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/07281a.htm Artikkel augustiinlastest (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/03187a.htm Artikkel Calixtus III kohta (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/06281a.htm Artikkel frantsisklastest (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/08562a.htm Artikkel Julius II kohta (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/08531c.htm Artikkel juubeliaastast (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/08386a.htm Artikkel juutidest (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/01160b.htm Artikkel kardinal Cornetost (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/04190c.htm Artikkel kontseptsionistidest (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/08177a.htm Artikkel kuninganna Isabelist (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/10325a.htm Artikkel minimi ordust (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/13490a.htm Artikkel Savonarolast (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/03780c.htm Artikkel tsistertslastest (inglise keeles)
http://www.newadvent.org/cathen/13253a.htm Artikkel Venemaast (inglise keeles)
Kategooria:Paavstid
Kategooria:Sündinud 1431
Kategooria:Surnud 1503
af:Pous Alexander VI
ang:Alexander VI Pāpa
ar:إسكندر السادس
id:Paus Aleksander VI
jv:Paus Aleksander VI
be:Аляксандр VI, Папа Рымскі
bs:Papa Aleksandar VI
br:Alesant VI
bg:Александър VI
ca:Alexandre VI
cs:Alexandr VI.
da:Pave Alexander 6.
de:Alexander VI.
el:Πάπας Αλέξανδρος ΣΤ΄
en:Pope Alexander VI
es:Alejandro VI
eo:Aleksandro la 6-a
eu:Alexandro VI.a
fa:الکساندر ششم
fr:Alexandre VI
gl:Alexandre VI, papa
ko:교황 알렉산데르 6세
hr:Aleksandar VI.
it:Papa Alessandro VI
he:אלכסנדר השישי
ka:ალექსანდრე VI (პაპი)
sw:Papa Alexander VI
la:Alexander VI
lv:Aleksandrs VI
lb:Alexander VI. (Poopst)
lt:Aleksandras VI
hu:VI. Sándor pápa
mk:Папа Александар VI
ml:അലക്സാണ്ടർ ആറാമൻ മാർപ്പാപ്പ
mr:पोप अलेक्झांडर सहावा
nl:Paus Alexander VI
ja:アレクサンデル6世 (ローマ教皇)
no:Alexander VI
oc:Alexandre VI
pl:Aleksander VI
pt:Papa Alexandre VI
ro:Papa Alexandru al VI-lea
ru:Александр VI
simple:Pope Alexander VI
sk:Alexander VI.
sl:Papež Aleksander VI.
cu:Папєжь Алєѯандръ Ѕ҃
sr:Папа Александар VI
sh:Aleksandar VI.
fi:Aleksanteri VI
sv:Alexander VI
tl:Alejandro VI
th:สมเด็จพระสันตะปาปาอเล็กซานเดอร์ที่ 6
vi:Giáo hoàng Alexanđê VI
uk:Олександр VI
war:Papa Alejandro VI
yo:Pópù Alexander 6k
zh:亞歷山大六世

Aurelianus

Pilt:Busto_di_Claudio_II_il_Gotico,_Brescia,_Santa_Giulia.jpg
Lucius Domitius Aurelianus (''Imperator Caesar Lucius Domitius Aurelianus Augustus''); 9. september 214 – september 275) oli Vana-Rooma keiser septembrist 270 kuni surmani.
Lisanimed: Germanicus maximus (271), Goticus maximus (272), Dacicus maximus (272), Parthicus (Persicus?) maximus (272), Arabicus maximus (272), Palmyrenicus maximus (272), Armeniacus (?), Adiabenicus (?), Carpicus maximus (273), Restitutor orbis (274). Tapeti oma sekretäri poolt.
Aurelianus sündis Möösias, oli rahvuselt illüürid ja arvatavasti kolooni poeg. Ta oli elukutseline sõjaväelane ja sai Claudius II ajal ratsavägi ülemaks. Pärast Claudiuse surma kuulutas ta end Sirmiumis keisriks.
Võitudega jüüdid, sarmaadid, vandaalid ja goodid üle taastas ta Rooma piiri Doonaul, kuid pidi teisel pool jõge oleva Daakia 271 gootidele loovutama. 271 peatas ta Pavia lähedal alamannide sissetungi Itaaliasse. Ta laskis ümbritseda Rooma Aurelianuse müüriga, millest 18,8 km on säilinud. 272 võitis ta Palmyra valitsejanna Zenobia ja tõi ta vangina Rooma. 274 võitis ta Gallia usurpaatori Tetricus I ja liidendas seega kõik sajandi keskel tekkinud separaatriigid, taastades Rooma riik ühtsuse. Siit tuleneb tema aunimetus ''restitutor orbis'' ('maailma taastaja').
Kategooria:Vana-Rooma keisrid
Kategooria:Sündinud 214
Kategooria:Surnud 275
an:Aurelián
id:Aurelianus
ms:Aurelian
be:Аўрэліян
bg:Аврелиан
ca:Luci Domici Aurelià
cs:Aurelianus
cy:Aurelian
da:Aurelian
de:Aurelian
en:Aurelian
es:Aureliano
eo:Aŭreliano
eu:Aureliano
fa:اورلیان
fr:Aurélien (empereur romain)
fy:Aurelianus
gl:Aureliano
ko:아우렐리아누스
hy:Ավրելիանոս
hr:Aurelijan
io:Lucius Domitius Aurelianus
is:Aurelianus
it:Aureliano
he:אורליאנוס
ka:ავრელიანე
kk:Аврелиан
sw:Kaizari Aurelian
la:Aurelianus
lv:Aureliāns
lt:Aurelianas
lmo:Aurelian
hu:Lucius Domitius Aurelianus római császár
mk:Аурелијан
mr:ऑरेलियन
arz:اورليانوس
mn:Аврелиан
nl:Aurelianus
ja:ルキウス・ドミティウス・アウレリアヌス
no:Aurelian
nn:Aurelianus
pl:Lucjusz Domicjusz Aurelian
pt:Aureliano
ro:Aurelian
ru:Аврелиан
sq:Aureliani
scn:Aurilianu
simple:Aurelian
sk:Aurelianus
sr:Аурелијан
sh:Aurelijan
fi:Aurelianus
sv:Aurelianus
tl:Aurelian
vi:Aurelianus
tr:Aurelian
uk:Авреліан (римський імператор)
yo:Aurelian
zh:奥勒良

Arthur Rimbaud


Pilt:Carjat Arthur Rimbaud 1872 n2.jpg
Arthur Rimbaud art'üür rämb'oo (20. oktoober 1854 Charleville – 10. november 1891 Marseille) oli Prantsusmaa luuletaja.
Arthur Rimbaud sündis vaesuses Prantsusmaal Charleville'is. Isa oli sageli kodunt ära. Emal olid ranged põhimõtted. Selles provintsilinnakeses oli Rimbaud'l igav. Ta oli rahutu, kuid andekas õpilane. 13- või 14-aastasena oli ta saanud kirjanduse ja kirjandusloomingu alal palju auhindu. Ta kirjutas virtuooslikke ladina keel luuletusi.
1870 tutvus ta Georges Izambard'iga, kes õpetas lütseumi retoorikaklassis ning kellest sai noore luuletaja mentor ja isa asendaja. Sellest ajast pärinevad Rimbaud' esimesed värsid: ''les Étrennes des Orphelins'', ''Soleil et Chair'' ja ''Ophélie''. Ta oli parnaslased mõju all. Kirjas selle liikumise esindajale Théodore de Banville'ile kinnitas ta, et tahab saada parnaslsaseks või mitte kellekski.
1870 jooksis Rimbaud kodunt ära ning jõudis välja Pariisi. Seal hakkas ta kirjutama osalt Charles Baudelaire'ist inspireeritud luulet.
Elades väga sügavalt läbi Pariisi Kommuuni tragöödiat, tahtis noorukist poeet minna Pariisi. Ägedas luuletuses "''L'orgie parisienne ou Paris se repeuple''" süüdistas ta võitjaid alatuses. Pärast Prantsusmaa kaotust Prantsuse-Preisi sõda 1871. aastal muutus tema luule veel radikaalsemaks ja üha sarkastilisemaks: näiteks "''Vénus Anadyomène''". Tema luulelaad muutus. Rimbaud hakkas parnaslaste luulet põlgama ning kuulsas kirjas Paul Demenyle ehk „Nägija kiri'' kinnitas ta, et hülgab „subjektiivse luule“.
Samas kirjas rääkis ta ka enda püüdlustest: ta tahtis saada „nägijaks“, et saavutada „kõikide meelte pikaajalist, tohutut ja kaalutletut korratust“ (''long, immense et raisonné dérèglement de tous les sens'').
Üliandekas õpilane Rimbaud ei tahtnud enam lütseumi tagasi minna. Ta põgenes ja jõi absinti.
Rimbaud tutvus 1871 luuletaja Paul Verlaine'iga, saatis talle mõned oma luuletused ning asus elama tema majja. Neil kujunes tormiline suhe. Verlaine jättis oma naise maha ja nad asusid elama Londonisse. 1873 jättis Verlaine Rimbaud järsult maha, tahtes naasta oma naise juurde ning otsustades endale kuuli pähe lasta, kui naine teda tagasi ei võta. Ta asus elama ühte Brüsseli hotelli. Rimbaud läks talle järele, olles veendunud, et Verlaine'il ei jätku julgust oma elule lõppu teha. Kui Rimbaud tahtis Verlaine'i maha jätta, tulistas ta joobnuna oma armastatut kaks korda, haavates teda kergelt ranne. Verlaine vangistati 18 kuuks Mons (Hainaut)i.
Rimbaud läks perekonna mõisa Roche'is (Ardennes'i departemang), kus ta kirjutas ''Hooaeg põrgus'' (''Une Saison en Enfer''), mida peetakse üheks esimeseks vabavärss teoseks. ''Hooaeg põrgus'' on Rimbaud’ matkade viirastuslik biograafia. Kaootilises tekstis kõneleb hulk sisehääli. Rimbaud karjub välja oma kannatust ja intiimset kogemust. Ta on mõistnud, et ei saa „varastada tuld“ üksnes enda jaoks. Et lüüasaamine ei oleks lõplik, on tarvis „innukat kannatlikkust“ (''ardente patience''). Ent tahe unustada põrgut tähendab inimsuse reetmist. Linna julmas üksinduses luuletaja väsib.<br>
Varsti pärast seda loobus ta kirjutamisest ning rändas läbi Euroopa, kuni sai lõpuks relvade salakaubavedajaks ja orjakaupmeheks Aafrikas. 1880 sai Rimbaud'st kaubakontori agent Abessiinias. Ta kauples elevandiluu ja kohviga, hiljem relvadega. Arvatakse, et Rimbaud nakatus Aafrikas süüfilissse. 1891 tekkis tal jalakasvaja ning ta naasis Euroopasse. Jalg amputeerimine. Ta suri Marseille's 10. november 1891 luuvähki.
Tema elust Pariisis on tehtud mängufilm "Total Eclipse" ("Täielik päikesevarjutus (film 1995)"; 1995) Leonardo DiCaprioga peaosas.

Kirjandus


http://books.google.com.tr/books?id=o6Usg1eM9HUC&printsec=frontcover&hl=tr#v=onepage&q&f=false THE QUIET LIFE A collection of photos and drawings of Arthur RİMBAUD Edited by Beyaz Arif AKBAS Yalnizgoz BOOKS/Edirne 2011 USA ISBN-13: 9781468018011
Kategooria:Prantsuse kirjanikud
Kategooria:Sündinud 1854
Kategooria:Surnud 1891
am:አርተር ራምቦ
ar:آرثر رامبو
an:Arthur Rimbaud
id:Arthur Rimbaud
be:Арцюр Рэмбо
be-x-old:Арцюр Рэмбо
bs:Arthur Rimbaud
br:Arthur Rimbaud
bg:Артюр Рембо
ca:Arthur Rimbaud
cs:Arthur Rimbaud
cy:Arthur Rimbaud
da:Arthur Rimbaud
de:Arthur Rimbaud
el:Αρθούρος Ρεμπώ
en:Arthur Rimbaud
es:Arthur Rimbaud
eo:Arthur Rimbaud
eu:Arthur Rimbaud
fa:آرتور رمبو
fr:Arthur Rimbaud
ga:Arthur Rimbaud
gl:Arthur Rimbaud
ko:아르튀르 랭보
hy:Արթյուր Ռեմբո
hr:Arthur Rimbaud
io:Arthur Rimbaud
is:Arthur Rimbaud
it:Arthur Rimbaud
he:ארתור רמבו
ka:ჟან ნიკოლა არტიურ რემბო
kk:Жан Николя Артюр Рембо
sw:Arthur Rimbaud
ku:Arthur Rimbaud
la:Arthurus Rimbaud
lv:Arturs Rembo
lb:Arthur Rimbaud
lt:Arthur Rimbaud
hu:Arthur Rimbaud
mk:Артур Рембо
arz:ارتور ريمبو
mn:Артюр Рембо
nl:Arthur Rimbaud
ja:アルチュール・ランボー
no:Arthur Rimbaud
oc:Arthur Rimbaud
uz:Rimbaud
pms:Arthur Rimbaud
pl:Arthur Rimbaud
pt:Arthur Rimbaud
ro:Arthur Rimbaud
ru:Рембо, Артюр
sco:Arthur Rimbaud
sq:Artur Rembo
simple:Arthur Rimbaud
sk:Jean Nicolas Arthur Rimbaud
sl:Arthur Rimbaud
sr:Артур Рембо
sh:Arthur Rimbaud
fi:Arthur Rimbaud
sv:Arthur Rimbaud
tl:Arthur Rimbaud
ta:ஆர்தர் ராம்போ
vi:Arthur Rimbaud
tr:Arthur Rimbaud
uk:Артюр Рембо
vo:Arthur Rimbaud
war:Arthur Rimbaud
bat-smg:Arthur Rimbaud
zh:阿蒂尔·兰波

Ardennesi departemang


Ardennesi departemang on departemang Prantsusmaal Champagne-Ardenne'i piirkond.
Departemang on nime saanud Ardennide järgi.
Departemangu keskus on Charleville-Mézières. Allkeskused on Rethel, Sedan ja Vouziers.
Departemang asetseb Belgia piiri ääres Ardennide piirkonnas.
Seal on palju metsa.
Departemangu number on 08.

Vallad


Acy Romance - Aiglemont - Aire (Prantsusmaa) - Alincourt - Alland'Huy et Sausseuil - Amagne - Amblimont - Ambly Fleury - Anchamps - Angecourt - Annelles - Antheny - Aouste - Apremont - Ardeuil et Montfauxelles - Arnicourt - Arreux - Artaise le Vivier - Asfeld - Attigny - Aubigny les Pothées - Auboncourt Vauzelles - Aubrives - Auflance - Auge (Prantsusmaa) - Aure - Aussonce - Authe - Autrecourt et Pourron - Autruche - Autry - Auvillers les Forges - Avançon - Avaux
Baâlons - Balaives et Butz - Balan (Prantsusmaa) - Balham (Prantsusmaa) - Ballay - Banogne Recouvrance - Bar lès Buzancy - Barbaise - Barby - Bayonville - Bazeilles - Beaumont en Argonne - Beffu et le Morthomme - Belleville et Châtillon sur Bar - Belval - Belval Bois des Dames - Bergnicourt - Bertoncourt - Biermes - Bièvres - Bignicourt - Blagny - Blanchefosse et Bay - Blanzy la Salonnaise - Blombay - Bogny sur Meuse - Bosseval et Briancourt - Bossus lès Rumigny - Bouconville - Boult aux Bois - Boulzicourt - Bourcq - Bourg Fidèle - Boutancourt - Bouvellemont - Brécy Brières - Brévilly - Brienne sur Aisne - Brieulles sur Bar - Briquenay - Brognon - Bulson - Buzancy
Carignan - Cauroy - Cernion - Chagny - Chalandry Elaire - Challerange - Champigneul sur Vence - Champigneulle - Champlin - Chappes - Charbogne - Chardeny - Charleville-Mézières - Charnois - Château Porcien - Chatel Chéhéry - Chaumont Porcien - Chéhéry - Chémery sur Bar - Chesnois Auboncourt - Cheveuges - Chevières - Chilly - Chooz - Chuffilly Roche - Clavy Warby - Cliron - Condé lès Autry - Condé lès Herpy - Contreuve - Cornay - Corny Machéroménil - Coucy - Coulommes et Marqueny
Daigny - Damouzy - Deville - Dom le Mesnil - Dommery - Donchery - Doumely Bégny - Doux - Douzy - Draize - Dricourt
Écly - Écordal - Élan - Escombres et le Chesnois - Estrebay - Étalle - Éteignières - Étrépigny - Euilly et Lombut - Évigny - Exermont
Fagnon - Faissault - Falaise (Ardennes) - Faux - Fépin - Flaignes Havys - Fleigneux - Fléville - Fligny - Flize - Floing - Foisches - Fossé - Fraillicourt - Francheval - Fromelennes - Fromy - Fumay
Germont - Gernelle - Gespunsart - Girondelle - Givet - Givonne - Givron - Givry - Glaire - Gomont - Grandchamp - Grandham - Grandpré - Grivy Loisy - Gruyères - Gué d'Hossus - Guignicourt sur Vence - Guincourt
Hagnicourt - Ham les Moines - Ham sur Meuse - Hannappes - Hannogne Saint Martin - Hannogne Saint Rémy - Haraucourt - Harcy - Hargnies - Harricourt - Haudrecy - Haulmé - Hauteville - Hauviné - Haybes - Herbeuval - Herpy l'Arlésienne - Hierges - Houdilcourt - Houldizy
Illy - Imécourt - Inaumont - Issancourt et Rumel
Jandun - Joigny sur Meuse - Jonval - Juniville - Justine Herbigny
L'Écaille - L'Échelle - La Berlière - La Besace - La Chapelle - La Croix aux Bois - La Férée - La Ferté sur Chiers - La Francheville - La Grandville - La Horgne - La Moncelle - La Neuville à Maire - La Neuville aux Joûtes - La Neuville en Tourne à Fuy - La Neuville lès Wasigny - La Romagne - La Sabotterie - Laifour - Lalobbe - Lametz - Lançon - Landres et Saint Georges - Landrichamps - Launois sur Vence - Laval Morency - Le Châtelet sur Retourne - Le Châtelet sur Sormonne - Le Chesne - Le Fréty - Le Mont Dieu - Le Thour - Leffincourt - Lépron les Vallées - Les Alleux - Les Ayvelles - Les Deux Villes - Les Grandes Armoises - Les Hautes Rivières - Les Mazures - Les Petites Armoises - Létanne - Liart - Linay - Liry - Logny Bogny - Longwé - Lonny - Louvergny - Lucquy - Lumes
Machault - Mairy - Maisoncelle et Villers - Malandry - Manre - Maranwez - Marby - Marcq - Margny - Margut - Marlemont - Marquigny - Mars sous Bourcq - Marvaux Vieux - Matton et Clémency - Maubert Fontaine - Mazerny - Ménil Annelles - Ménil Lépinois - Mesmont - Messincourt - Mogues - Moiry - Mondigny - Mont Laurent - Mont Saint Martin - Mont Saint Remy - Montcheutin - Montcornet - Montcy Notre Dame - Montgon - Monthermé - Monthois - Montigny sur Meuse - Montigny sur Vence - Montmeillant - Mouron - Mouzon - Murtin et Bogny
Nanteuil sur Aisne - Neuflize - Neufmaison - Neufmanil - Neuville Day - Neuville lès This - Neuville lez Beaulieu - Neuvizy - Noirval - Nouart - Nouvion sur Meuse - Nouzonville - Novion Porcien - Novy Chevrières - Noyers Pont Maugis
Oches - Olizy Primat - Omicourt - Omont - Osnes
Pauvres - Perthes - Poilcourt Sydney - Poix Terron - Pouru aux Bois - Pouru Saint Remy - Prez - Prix lès Mézières - Puilly et Charbeaux - Puiseux - Pure'i vald
Quatre Champs - Quilly
Raillicourt - Rancennes - Raucourt et Flaba - Regniowez - Remaucourt - Remilly Aillicourt - Remilly les Pothées - Renneville - Renwez - Rethel - Revin - Rilly sur Aisne - Rimogne - Rocquigny - Rocroi - Roizy - Rouvroy sur Audry - Rubécourt et Lamécourt - Rubigny - Rumigny
Sachy - Sailly - Saint Aignan - Saint Clément à Arnes - Saint Étienne à Arnes - Saint Fergeux - Saint Germainmont - Saint Jean aux Bois - Saint Juvin - Saint Lambert et Mont de Jeux - Saint Laurent - Saint Loup Champagne - Saint Loup Terrier - Saint Marceau - Saint Marcel - Saint Menges - Saint Morel - Saint Pierre à Arnes - Saint Pierre sur Vence - Saint Pierremont - Saint Quentin le Petit - Saint Remy le Petit - Sainte Marie - Sainte Vaubourg - Sapogne et Feuchères - Sapogne sur Marche - Saulces Champenoises - Saulces Monclin - Sault lès Rethel - Sault Saint Remy - Sauville - Savigny sur Aisne - Séchault - Sécheval - Sedan, France - Semide - Semuy - Senuc - Seraincourt - Sery - Seuil - Sévigny la Forêt - Sévigny Waleppe - Signy l'Abbaye - Signy le Petit - Signy Montlibert - Singly - Sommauthe - Sommerance - Son - Sorbon - Sorcy Bauthémont - Sormonne - Stonne - Sugny - Sury - Suzanne - Sy
Tagnon - Taillette - Tailly - Taizy - Tannay - Tarzy - Termes - Terron sur Aisne - Tétaigne - Thelonne - Thénorgues - Thilay - Thin le Moutier - This - Thugny Trugny - Toges - Touligny - Tourcelles Chaumont - Tournavaux - Tournes - Tourteron - Tremblois lès Carignan - Tremblois lès Rocroi
Vandy - Vaux Champagne - Vaux en Dieulet - Vaux lès Mouron - Vaux lès Mouzon - Vaux lès Rubigny - Vaux Montreuil - Vaux Villaine - Vendresse - Verpel - Verrières - Viel Saint Remy - Vieux lès Asfeld - Ville sur Lumes - Ville sur Retourne - Villers Cernay - Villers devant le Thour - Villers devant Mouzon - Villers le Tilleul - Villers le Tourneur - Villers Semeuse - Villers sur Bar - Villers sur le Mont - Villy - Vireux Molhain - Vireux Wallerand - Vivier au Court - Voncq - Vouziers - Vrigne aux Bois - Vrigne Meuse - Vrizy
Wadelincourt - Wagnon - Warcq - Warnécourt - Wasigny - Wignicourt - Williers
Yoncq - Yvernaumont
Kategooria:Prantsusmaa departemangud
ar:الأردين (إقليم فرنسي)
an:Ardenas
frp:Ardenes (dèpartement)
id:Ardennes
ms:Ardennes (jabatan)
zh-min-nan:Ardennes
be:Дэпартамент Ардэны
be-x-old:Ардэны (дэпартамэнт)
br:Ardennes (departamant)
bg:Арден
ca:Ardenes (departament)
ceb:Ardennes
cv:Арденн (департамент)
cs:Ardensko
cy:Ardennes (département)
da:Ardennes
de:Département Ardennes
en:Ardennes (department)
es:Ardenas
eo:Ardennes (franca departemento)
eu:Ardenak
fa:آردن
fr:Ardennes (département)
gl:Ardenas - Ardennes
ko:아르덴 주
hr:Ardennes (departman)
it:Ardenne (dipartimento)
he:ארדן
pam:Ardennes (department)
ka:არდენი (დეპარტამენტი)
sw:Ardennes
kg:Ardennes (kizunga)
la:Arduenna (praefectura Franciae)
lv:Ardēni (departaments)
lb:Departement Ardennes
lt:Ardėnai (departamentas)
li:Ardennes
hu:Ardennes
mr:अ‍ॅर्देन (विभाग)
nl:Ardennes
ja:アルデンヌ県
no:Ardennes
nn:Ardennes
oc:Ardenas (departament)
pnb:ضلع ارڈین
nds:Ardennes
pl:Ardeny (departament)
pt:Ardenas (departamento)
ro:Ardennes
ru:Арденны (департамент)
se:Ardennes
simple:Ardennes
sk:Ardennes (departement)
sl:Ardennes (departma)
sr:Ардени (департман)
fi:Ardennes
sv:Ardennes
th:จังหวัดอาร์แดน
vi:Ardennes
tg:Департаменти Арденн
tr:Ardennes, Fransa
uk:Арденни (департамент)
vo:Ardennes
wa:Depårtumint des Årdenes
war:Ardennes
zh:阿登省

Aadlisuguvõsad


Aadlisuguvõsad
Abašidze
Anckarström
Natt och Dag
Stålhammar

Baltisaksa aadlisuguvõsad


Baltisaksa aadel koondus rüütelkondadesse ja maiskondadesse. Eraldi rüütelkonnad olid Eestimaa rüütelkond, Liivimaa rüütelkond, Saaremaa rüütelkond ja Kuramaa rüütelkond. Rüütelkondadesse kuulus immatrikuleeritud aadel. Neisse rüütelkondadesse olid immatrikuleeritud jägmised suguvõsad või üksikisikud:
__NOTOC__

A


Adamowicz gen. Adam | Adeling | Aderkas | Adlerberg | Agthe | Akerman | Åkerman | Albedyll | Alopaeus | Amboten | Ampach | Anhorn von Hartwiß | Anrep | Antropoff | Apraxin | Araktschejew | Arnold (aadlisuguvõsa) | Arps von Arpshofen | Arronet | Arseniew | Ascheberg

B


Bach | Baehr | Baer | Bagge af Boo | Baggehufwudt | Balaschew | Balugjanski | Bandemer | Baranoff | Barclay de Tolly | Barlöwen | Bars | Bartholomaei | Bassewitz | Baumgarten | Bayer (aadlisuguvõsa) | Becker | Beckern | Behaghel von Adlerscron | Behr | Bekleschow | Bellingshausen (aadlisuguvõsa) | Below | Belzig | Benckendorff | Bercken | Berends | Berens von Rautenfeld | Berg | Bergholtz | Berner | Besborodko | Biattiger | Bibikow | Biel | Bielsky | Bienemann von Bienenstamm | Biron | Bistram | Blanckenhagen | Blomberg | Bludow | Bluhmen | Bobrinsky | Bock (Lahmuse) | Bock (Suddenbach) | Bodendieck | Bodisco | Boetticher | Bohl | Bolschwing | Boltho von Hohenbach | Borch | Bornemann | Boye | Brackel | Bradke | Brandt | Brasch | Bredahl | Bremen (aadlisuguvõsa) | Brevern | Brincken | Briskorn | Brockhausen | Broel gen. Plater | Broemsen | Browne-Camus | Brucken gen. Fock | Bruemmer | Bruiningk | Brunnow | Brückendahl | Brüggen | Brüggener | Brühl | Buchholtz | Budberg-Bönninghausen | Budde | Buddenbrock | Buhrmeister | Bunge | Bussen | Buttlar | Buturlin | Buxhoeveden | Bönninghausen gen. Budberg | Büldring | Bülow

C


Cahdeus | Campenhausen | Cancrin | Castell-Rüdenhausen | Ceumern | Clapier de Colongue | Clodt von Jürgensburg | Cronmann | Cube (aadlisuguvõsa)

D


Dahlen | Dannenstern | Dansas | Daschkow | de la Barre | De la Gardie | de Rossillon | Dehn | Dellingshausen | Delwig | Demidow | Derfelden | Dermont-Siwicki | Derschau | Derwnick | Diahamel | Diasterlohe | Diebitsch-Zabalkanski | Dietz | Dinggraven | Ditmar | Djihamel | Dolgoruki | Dorthesen | Douglas | Drachenfels | Drenteln | Drewnick | Dreylingk | Dubelt | Dunten | Dönhoff | Dörper | Dücker | Düsterlohe

E


Eck | Eckeln gen. Hülsen | Edler von Emme | Ehden | Ekesparre | Elerdt | Elmendorff | Elmpt | Engdes | Engelhardt | Erdtmann | Ermes | Essen (aadlisuguvõsa) | Ewers

F


Fahrensbach | Fermor | Fersen | Fick | Fink von Finkenstein | Finkenaugen | Fircks | Fischbach | Fischer | Fleming | Fock | Foelkersahm | Freis | Fresendorff | Freymann | Freytag von Loringhoven | Fricke | Friederici | Frisell | Fromhold | Fuchs | Funck | Funcken | Fürstenberg

G


Gagarin (suguvõsa) | Galau | Galen gen. Halswig | Gantzkow | Gavel | Gayl | Gernet | Gerngroll | Gerschau | Gersdorff | Gianzel | Girard de Soucanton | Glasenapp | Goes | Gohr | Golizyn | Golowin | Golowkin | Golubzow | Gortschakow | Grabbe | Grahmann | Grandidier | Graß | Greigh | Grimberg gen. Altenbockum | Grote | Grotenhielm | Grotthuß | Grünewaldt | Guillemot de Billebois | Gurjew | Guzkowsky | Güldenhoff | Güldenstubbe | Gyllenschmidt

H


Hagemeister | Hagmann | Hahn | Hahnebohm | Handtwig | Hanenfeld(t) | Hansen | Harpe | Harreyan gen. Harrien | Harten | Hastfer | Haudring | Hedemann | Hehn | Helffreich | Heller (aadlisuguvõsa) | Helmersen | Henning | Heringen | Hertel | Herzog Württemberg | Herzog zu Schleswig-Holstein-Beck | Heyden | Heyking | Hildebrand | Hirschheydt | Hoerner | Hoerschelmann | Hoff | Hohenastenberg gen. Wigandt | Holmdorff | Holstinghausen gen. Hoisten | Holtey | Horn (Haaren) | Howen | Hoyningen gen. Huene | Huchen | Hueck | Hunnius

I


Igelström

J


Jaguschinski | Jankiewitz | Jarmersted | Jäger

K


Kahlen | Kallmann | Kaulbars | Kawer | Keller | Kersenbroick | Keßler | Kettler | Keyserling | Kieter | Kiewel von Kiefeistein | Kirchner | Kisselew | Klebeck | Klein | Kleinmichel | Kleist | Kleist vom Loss | Klick | Klopmann | Klot | Klugen | Klüchtzner | Klüpffel | Klüver | Knabenau | Knieriem | Knigge | Knorring | Kochius | Kocken von Grünbladt | Koltowskoy | Komorowski | Koskull | Kosodawlew | Kotschubei | Kotzebue | Kraemer | Krause | Kreusch | Kroeger | Krook | Kropotkin | Krummeß | Kruse | Krusenstiern | Kräfting | Krähen | Krüdener | Kurakin | Kursell | Kutaissow | Köhler | Königseck | Königsfels | Kügelgen

L


La Trobe | Lacy | Lambert | Landsberg | Lantingshausen | Lauw | Le Fort | Ledebuer | Leps | Lescken | Lewaschew | Lieven | Lilienfeld | Lilienring | Linden | Lingen (aadlisuguvõsa) | Liphart | Lode | Loebel gen. Leubel | Loewendahl | Lohausen gen. Solderbach | Lohmann | Loudon | Luce | Ludewig | Lueder | Löschern von Herzfeld | Löwen | Löwenstern | Löwenwolde | Löwis of Menar | Lüdinghausen gen. Wolff | Lütke | Lysander

M


Malama | Maltitz | Manderstierna | Manecken | Manteuffel gen. Szoege | Masslow | Maydell | Meck | Medem | Meerfeldt | Meerscheidt gen. Hüllessem | Meiners | Meks | Mellin | Mengden | Menschikow | Mensenkampff | Mentzel | Merzahn von Klingstaedt | Mestmacher | Meyendorff | Meyer | Meyer gen. Rautenfels | Michelsohnen | Mickwitz | Middendorf | Minckwitz | Mirbach | MoelIer | Mohl | Mohrenschildt | Moltschanow | Mordwinow | Mueller | Murawiew | Mühlen | Mühlendahl | Müller | Münchhausen | Münnich | Münster

N


Nagel | Nandelstaedt | Nasackin | Neff | Nepkowski | Nesselrode | Nettelhorst | Neuhoff gen. der Ley | Nieroth | Nolcken | Nolde | Nothhelfer | Nottbeck | Nowossilzow | Numers

O


Oelsen | Oest gen. Driesen | Oettingen | Oldenburg | Olitz | Olsufiew | op dem Hamme gen. Schoeppingk | Orgies gen. Rutenberg | Orlow | O'Rourke | Osten-Sacken | Ostermann | Ovander

P


Pahlen | Palm (aadlisuguvõsa) | Palmenbach | Palmstrauch | Pander | Panin | Paskau | Paskewitsch-Eriwanski | Passek | Patkul | Pauffler | Paulucci | Paykull | Peetz | Pfeil | Pfeilitzer gen. Franck | Piattoli | Piele gen. Pfeil | Piepenstock | Pilar von Pilchau | Pistohlkors | Plettenberg (aadlisuguvõsa) | Pohlmann | Poll | Posse | Pott | Priauda | Przezdziecki | Pröbsting | Puttkamer

R


Raab gen. Thülen | Raczyna-Raczynski | Radebandt | Radingh | Rahden | Ramm (aadlisuguvõsa) | Rappe | Raß | Rathlef | Rechenberg | Rechenberg gen. Linten | Recke aadlisuguvõsa | Rehbinder | Rehren | Reibnitz | Reichard | Rennenkampff | Renteln | Reusner | Reutern | Reutz | Reyer | Reyher | Riacker | Ribeaupierre | Richter | Rickmann | Riesenkampff gen. Rehekampff | Ringemuth | Rittern | Roemer | Roenne | Rohland | Rokossowski | Rolshausen | Ropp | Rosen | Rosenbach | Rosenberg | Rosenkampff | Rosentahl | Roth | Rothkirch | Rubusch | Ruckteschell | Ruden | Rumjanzew-Sadunaiski | Rummel | Rump | Rungen | Rüdiger | Rümlingen

S


Schukowski | Saenger | Sail | Saltza | Samson-Himmelstjerna | Saß | Sayn-Wittgenstein | Schoultz | Schachowskoy-Glebow-Streschnew | Schaffhausen | Schafirow | Scharenberg gen. Schorlemer | Scheinvogel | Schelking | Schenking | Scheremetjew | Scheurmann | Schierstedt | Schilling | Schlippenbach | Schmidt | Schmidt der Launitz | Schmysingk gen. Korff | Scholtz | Schonert | Schoultz von Ascheraden | Schrader | Schreiter von Schreitterfeld | Schroeder | Schroeders | Schröder a. d. H. Aahaken | Schubert | Schulmann | Schulte | Schultz | Schultzen | Schulz | Schütz | Schuwalow | Schwaben | Schwanenberg | Schwartzhoff | Schwebs | Schwengelm | Schwerin | Scwengelm | Seefeld | Sege von Laurenberg | Seidlitz | Sengbusch | Seßwegen gen. Güldenbogen | Sherebzow | Sievers | Silberarm | Silfwerharnisk | Simpson | Sivers | Skogh | Smitten | Solms-Wildenfels-Sachsenfeld | Sommer | Soritsch | Spalchhaber | Speranski | Spiridonow | Staal | Stackelberg | Staden | Stael von Holstein | Stahrenschild | Stanecke | Stauden | Stein | Steinheil | Steinrath | Stempel | Stenbock | Sternfeld | Sternstrahl | Stichhorst | Stieglitz | Stjernhjelm | Stjernschantz | Straelborn | Strandmann | Streithorst | Stroganow | Strohkirch | Stromberg | Stromburg gen. Stromberg | Strukow | Stryk | Subow | Suworow-Rymnikski Itaijiski | Syberg zu Wischling | Szeliga-Mierzejewski

Z


Zeddelmann | Zoeckell | Zoege von Manteuffel | zum Berge | zur Mühlen

T


Taube | Taubert | Teyls | Thielau | Thor-Haken | TideböhI | Tiedewitz | Tiesenhausen | Timroth | Tinnen | Tippelskirch | Tobien | Toick gen. Engel | Toll (aadlisuguvõsa) | Torck | Torklus | Tornow | Totleben | Trankwitz | Transehe-Roseneck | Traubenberg | Treyden | Tritthof | Trompowski | Troschinski | Troschtschinski | Trotta gen. Treyden | Trubezkoi | Tryzna gen. Karp | Tschernyschew | Tschitscherin | Tschoglokow | Tunzelmann | Tödwen | Tyszkiewicz

U


Uexküll | Ulrich (aadlisuguvõsa) | Ulrichen | Ungern-Sternberg

V,W


Vegesack | Veh | Vietinghoff | Vischer | Vogdt | Volkonski | Wachten | Wachtmeister | Wachtmeister af Johannishus | Wagner | Wahi | Wahl | Wahlen | Walden | Walther | Walujew | Wangersheim | Warden | Wardenburg | Wartmann | Wassermann | Wassiltschikow | Waßmann | Weiß | Wenden | Wendrich | Wenge gen. Lambsdorff | Wessel | Wettberg | Wetter-Rosenthal | Weymarn | Wiedau | Wilcken | Wildemann | Wistinghausen | Witte von Wittenheim | Witten (aadlisuguvõsa) | Wjasemski | Wjasmittinow | Wolff | Wolffeldt | Wolffenschild | Wolfframsdorff | Wolkonsky | Wolski | Woronzow | Wrangell | Wrede | Wrisberg | Wrschowetz-Sekerka | Wulf | Wulfsdorff

Vaata ka


Rootsi aadlisuguvõsade loend
Soome aadlisuguvõsade loend
Dünastiad
Kategooria:Aadlisuguvõsad

Abašidze

Pilt:Абашидзе-Горленко.png
Abašidze (gruusia keeles აბაშიძე) on Gruusia Imerethi vürstisuguvõsa. Eriti kuulsaks sai see 17. sajand ja 18. sajandil.
Legendi järgi pärinevad Abašidzed Abessiinia ohvitserist nimega Abaš, kes 8. sajandil saabus Gruusiasse koos Marwan ibn Muhammadi araablaste armeega. Abaš jäi Gruusiasse ja tõsteti aadliseisusse pärast seda, kui ta Gruusia kroonprintsi hunt käest päästis. Kuna esimesed ülestähendused Abašidzedest pärinevad 15. sajandi teisest poolest, on alust arvata, et see legend on igasuguse tõepõhjata.
1540. aastad olid Abašidzed omandanud suure feoodi Imerethi idaosas. Seda feoodi kutsuti Saabašidzeoks 'Abašidzele kuuluvaks maaks'.
Saabašidzo vürste hakatakse lugema Saabašidzo ja Sapalavando vürstist Paata Abašidzest (17. sajand – 1658).
Abašidzed jõudsid oma võimsuse tippu 18. sajandi vahetusel, kui neile kuulus 78 küla, losse, kindlusi, kirikuid ja klooster, samuti 1500 pärisorjus majapidamist. Vürst Giorgi-Malakia Abašidze oli mitte üksnes Imerethi kuninga mõjukaim vasall, vaid laskis 1702 kuninga kukutada ja valitses 1707. aastani ise Imerethi kuningana Giorgi VI nime all.
18. sajandil omandasid Abašidzed valdusi ka Ida-Gruusias: kuningas Irakli andis selle 1774 oma äiale vürst Zaal Abašidzele ja tema meessoost järeltulijatele. Üks Abašidzede haru läks 18. sajandil üle Ottomani impeeriumi poolele ja asus Batumisse, kus nende järglased omandasid sandžak-bei (sõjaväe kõrge ohvitseri ja piirkonna kuberneri) tiitli.
Kui Venemaa liidendas 1810 Imerethi, siis kaotasid Abašidzed Saabašidzeo ja neid hakati käsitlema samadel alustel kui teisi Venemaa aadlisuguvõsasid. 20. september 1825 tunnistas Venemaa Abašidzede vürstistaatust ning nad kanti Tiflisi kubermangu aadlimatrikkel V ossa.

Välislink


http://www.4dw.net/royalark/Georgia/abashidze.htm Abašidzede genealoogia
Kategooria:Aadlisuguvõsad
Kategooria:Gruusia
ca:Abaixidze
en:Abashidze
ka:აბაშიძეები
pl:Abaszydze
sl:Abašidze

Alice Toklas

Pilt:Alice B. Toklas, by Carl Van Vechten - 1949.jpg
Alice Babette Toklas (Alice B. Toklas; 30. aprill 1877 – 7. märts 1967) oli kirjaniku Gertrude Steini armastatu.
Ta sündis San Franciscos keskklassi juudid perekonnas. Ta õppis Seattle'i ülikoolis.
Pärast ema surma oli Toklas koduperenaine.
29-aastaselt (1907) kohtas Toklas Leo Steini ning otsustas minna Pariisi. Seal tutvus ta 1907 Leo Steini õe Gertrude Steiniga. Toklas hakkas Gertrude Steini käsikirju masinal ümber lööma 1908; 1909 olid nad elukaaslased. 1910 kolisid nad aadressile ''Rue de Fleurus'' 27, millest sai nende kuulus kodu. Nad pidasid koos salongi, mida külastasid teiste seas USA kirjanikud (näiteks Ernest Hemingway ja Sherwood Anderson) ning avangardismkunstnikud Pablo Picasso, Henri Matisse, ja Georges Braque. Leo lahkus nende juurest 1913. Steini majapidamises võttis Toklas varsti ohjad enda kätte. Stein, keda peeti suhte meespooleks, oli rahustav ja kuulav partner. Alice nimetas teda 'tugevaks-tugevaks abikaasaks'. Stein kirjutas aastate 1915 ja 1917 vahel Toklasele erootilise luuletuse "''Lifting Belly''", mida Steini eluajal ei avaldatud. Koos veedetud aastate jooksul kirjutasid nad teineteisele palju armastussedeleid, mis avaldati raamatus "''Baby Precious Always Shines''" (1999). Alice tõusis vara ja Gertrude, kes kirjutas hilisööni välja, jättis talle õrnu kirglikke sedeleid, et tema hommikuid lohutada, näiteks: "''Baby precious Hubby worked and / loved his wifey, sweet sleepy wifey, / dear dainty wifey, baby precious sleep.''"
Olles Steini kokk, sekretär ja mänedžer, jäi Toklas tahaplaanile, kuni Stein avaldas 1933 oma memuaarid pealkirja all "Alice B. Toklase autobiograafia". Eesti keeles ilmus raamat 1985. aastal sarjas Loomingu Raamatukogu ja 2008. aastal Eesti Ekspressi Kirjastuse sarjas Mõte ja mälu. Tõlkis Malle Talvet.
Autobiograafia sisaldas just nagu Toklase suu läbi tähelepanekuid Steini elust ja tema sõpradest, sealhulgas Ernest Hemingwayst, Sherwood Andersonist, Pablo Picassost, Henri Matisse'ist ja Georges Braque'ist. Raamat ilmus kõigepealt lühendatult ajakirjas "The Atlantic Monthly". Toklas räägib, kui paljude geeniuste naistega ta pidi istuma, sellal kui Stein vestles nende abikaasadega. Samuti on raamatus juttu sellest, kuidas Toklas ja Stein külastasid Alfred North Whiteheadi kodu Inglismaal ja kuidas nad sõja ajal osalesid Prantsusmaa haavatute Ameerika Fondis. Nad külastasid hospidale ning said hiljem Prantsuse valitsuselt autasu.
Pärast Gertrude Steini surma (1946) avaldas Toklas omaenda kirjanduslikud memuaarid pealkirja all "''The Alice B. Toklas Cookbook''" ("Alice B. Toklase kokaraamat"; 1954), milles meenutused vaheldusid toiduretseptidega. Kõige kuulsam toit selles (retsept on õieti pärit Toklase sõbralt Brion Gysinilt) on ''Hashisch Fudge'', milles on kokku segatud puuvili, pähkel, vürtsid ja ''canibus sativa'', mille all mõeldakse kannabist. Selle järgi said teatud kannabisest keedetud vedelikud nimeks ''Alice B. Toklas brownies''.
1963 avaldas ta oma autobiograafia "''What Is Remembered''" ("Mis on meeles").
Toklas on maetud Pariisi Père-Lachaise'i kalmistule. Tema testamendi kohasekt kurjutati tema nimi tema ja Gertrude'i ühise hauaplaadi tagaküljele.

Isiklikku


Toklas oli ahelsuitsetaja. Tal olid kerged vuntsid, mustlased stiilis kõrvarõngad ja maniküüritud küüned.
Gertrude hüüdis Alice'it Pussyks ja Alice Gertrude'i Loveyks.

Tsitaat


"Selleks, et prantslaste kombel süüa teha, peab tundma koostisosade kvaliteeti ja maitset. Ülepakkumine ei ole lubatav. Maitsed ei ole kõik ühendatavad. Need kvaliteedid ei ole ostetavad, kuid neid saab kultiveerida. ''Haute cuisine'' on jõudnud sellesse kadestusväärsesse seisundisse, et ta reageerib nendele tuntud printsiipidele instinktiivselt." ("''The Alice B. Toklas Cookbook''")
"Ma istusin tema kõrval ja ta ütles mulle varasel pärastlõunal: "Mis on vastus?" Mina vaikisin. "Sel juhul," ütles ta, "mis on küsimus?" Siis oli terve pärastlõuna rahutu, segane ja väga ebakindel ning hiljem sel pärastlõunal viidi ta ratastega kanderaamil ära ja rohkem ma teda enam ei näinud." ("What is remembered" lõpp, Steini viimased sõnad).

Välislink


http://www.todayinliterature.com/biography/alice.b.toklas.asp Foto koos Steiniga
Kategooria:Prantsusmaa inimesed
Kategooria:Sündinud 1877
Kategooria:Surnud 1967
cs:Alice B. Toklasová
de:Alice B. Toklas
en:Alice B. Toklas
es:Alice B. Toklas
fr:Alice B. Toklas
it:Alice Toklas
no:Alice B. Toklas
pl:Alice B. Toklas
ru:Токлас, Алиса Бабетт
sv:Alice B. Toklas

Alžeeria


Alžeeria on riik Põhja-Aafrikas Vahemeri rannikul. Ta piirneb idas Tuneesia ja Liibüaga, kagus Nigeriga, edelas Mali, Mauritaania ja Lääne-Saharaga ning loodes Marokoga. Alžeeria rannajoone pikkus on 998 km.
Alžeeria on pindalalt Aafrika suurim riik.
Pilt:Alžeeria kaart.png

Demograafia


2011. aasta juulis elas Alžeerias 34 994 937 inimest. 66% elanikkonnast elab linnades (2010).
Sündimuskordaja on 16,69 promilli ja suremuskordaja 4,69 promilli (2011. aasta seisuga).
Keskmine eluiga on 74,5 aastat, kusjuures meestel 72,78 ja naistel 76,31.

Majandus


Tööjõulisi on Alžeerias 10,81 miljonit. Töötus oli 2010. aastal 10% ja 2006. aastal elas 26% elanikkonnast alla vaesuspiiri.

Eksport


Alžeeria suurimad ekspordiartiklid on
nafta ja õli
maagaas
Alžeeria tähtsaimad ekspordipartnerid on USA 24,9%, Itaalia 17,5%, Hispaania 10%, Kanada 6,3%, Prantsusmaa 5,1%, Holland 5,1% ja Brasiilia 4,3% (2010).

Import


Alžeeria suurimad impordiartiklid on
toidukaubad
tarbekaubad
Alžeeria tähtsaimad impordipartnerid on Prantsusmaa 18%, Hiina 10,6%, Itaalia 9,9%, Hispaania 7%, Tadžikistan 4,8% ja Saksamaa 4,4% (2010).

Haldusjaotus


Alžeeria on jaotatud 48 provintsiks, 553 ringkonnaks ja 1541 vallaks.

Viited

Vaata ka


Alžeeria riigipeade loend
Alžeeria linnade loend
Zaijaniidide riik
Alžeeria jalgpallikoondis
Kategooria:Alžeeria
Kategooria:Aafrika maad
ace:Aljazair
kbd:Алджазаир
af:Algerië
als:Algerien
am:አልጄሪያ
ang:Algeria
ar:الجزائر
an:Alcheria
arc:ܓܙܐܐܪ
roa-rup:Algheria
frp:Alg·èrie
ast:Arxelia
gn:Ayhelia
az:Əlcəzair
bjn:Aljajair
id:Aljazair
ms:Algeria
bm:Aljeri
bn:আলজেরিয়া
zh-min-nan:Algeria
jv:Aljazair
su:Aljazair
ba:Алжир
be:Алжыр
be-x-old:Альжыр
bcl:Algerya
bo:ཨཱལ་ཇི་རི་ཡ།
bs:Alžir
br:Aljeria
bug:Aljazair
bg:Алжир
ca:Algèria
ceb:Arhelya
cv:Алжир (патшалăх)
cs:Alžírsko
ny:Algeria
sn:Algeria
cy:Algeria
da:Algeriet
pdc:Altschieri
de:Algerien
dv:ޖަޒާއިރު
nv:Aljííya
dsb:Algeriska
na:Ardjiriya
dz:ཨལ་ཇི་རི་ཡ།
el:Αλγερία
en:Algeria
es:Argelia
eo:Alĝerio
ext:Argélia
eu:Aljeria
ee:Algeria
fa:الجزایر
hif:Algeria
fo:Algeria
fr:Algérie
fy:Algerije
ga:An Ailgéir
gv:Yn Algear
sm:Algeria
gag:Aljir
gd:Aildiria
gl:Alxeria - الجزائر
xal:Алҗрмудин Улс Орн
ko:알제리
ha:Aljeriya
haw:‘Alekelia
hy:Ալժիր
hi:अल्जीरिया
hsb:Algeriska
hr:Alžir
io:Aljeria
ig:Algeria
ilo:Arhelia
bpy:আলজেরিয়া
ia:Algeria
ie:Algeria
os:Алжир
zu:IAljiriya
is:Alsír
it:Algeria
he:אלג'יריה
kn:ಅಲ್ಜೀರಿಯ
pam:Algeria
ka:ალჟირი
kk:Алжир
kw:Aljeri
rw:Aligeriya
ky:Алжир
mrj:Алжир
sw:Algeria
kg:Algeria
ht:Aljeri
ku:Alcerya
lad:Arjelia
lez:Алжир
la:Algerium
lv:Alžīrija
lb:Algerien
lt:Alžyras
lij:Algerîa
li:Algerieë
ln:Aljeria
jbo:jexygu'e
lmo:Algeria
hu:Algéria
mk:Алжир
mg:Aljeria
ml:അൾജീറിയ
krc:Алжир
mt:Alġerija
mr:अल्जीरिया
xmf:ალჟირი
arz:الجزاير
mzn:الجزایر
mdf:Алжир
my:အယ်လ်ဂျီးရီးယားနိုင်ငံ
nah:Argelia
nl:Algerije
new:अल्जेरिया
ja:アルジェリア
ce:Алжир
pih:Algeria
no:Algerie
nn:Algerie
nov:Algeria
oc:Argeria
mhr:Алжир
or:ଆଲଜେରିଆ
uz:Jazoir
pa:ਅਲਜੀਰੀਆ
pnb:الجزائر
pap:Algeria
ps:الجېريا
km:ប្រទេសអាល់ហ្សេរី
pms:Algerìa
nds:Algerien
pl:Algieria
pt:Argélia
kaa:Aljir
crh:Cezair
ro:Algeria
rm:Algeria
qu:Alhirya
ru:Алжир
rue:Алжір
sah:Алжир
se:Algeria
sa:अल्जीरिया
sg:Alazëri
sc:Algerìa
sco:Algerie
stq:Algerien
st:Algeria
nso:Algeria
sq:Algjeria
scn:Algirìa
simple:Algeria
sd:الجزائر
ss:I-Alijeriya
sk:Alžírsko
sl:Alžirija
szl:Algeryjo
so:Aljeeriya
ckb:جەزائیر
sr:Алжир
sh:Alžir
fi:Algeria
sv:Algeriet
tl:Alherya
ta:அல்சீரியா
kab:Dzayer
roa-tara:Algerie
tt:Әлҗәзаир
te:అల్జీరియా
th:ประเทศแอลจีเรีย
vi:Algérie
tg:Алҷазоир
tr:Cezayir
tk:Alžir
uk:Алжир
ur:الجزائر
ug:ئالجىرىيە
vec:Algeria
vep:Alžir
vo:Laljerän
fiu-vro:Alžeeriä
wa:Aldjereye
zh-classical:阿爾及利亞
war:Alherya
wo:Alseeri
wuu:阿尔及利亚
ts:Algeriya
yi:אלזשיר
yo:Àlgéríà
zh-yue:阿爾及利亞
diq:Cezayir
zea:Alherije
bat-smg:Alžīrs
zh:阿尔及利亚

Aabrahamlik religioon

Aabrahamlikud religioonid on judaism, kristlus ja islam, mida nimetatakse nõnda sellepärast, et nad kõik on pärit Piibel patriarhi Aabrahami religioon traditsioonist. Alternatiivne nimetus on kõrbemonoteism. Islam nimetab kaht ülejäänud monoteistlikku religiooni Raamatu-rahvas.
Piiblis on enne Aabrahami kuus tähelepanuväärset tegelast: Aadam ja Eeva, nende pojad Kain ja Aabel, Eenok, kelle Jumal võttis ära, ja Noa, tema pojapojapoeg, kes päästis oma perekonna ja kõik loomaliigid Noa laevas. Ent nendest inimestest ei jäänud maha kirja pandud moraalikoodeksid. Nad on lihtsalt head ja halvad käitumiseeskujud, kuid üheski religioonis pole konkreetset osutust, kuidas nende tegusid tõlgendada.
Islam peab Aadamat ja Noad prohvet (Islam)iteks ning peab ka teiste rahvaste seadusandjaid (Kong Fuzi, Hiawatha) prohvetiteks, kui nad ei kuuluta iseennast jumalaks.
Judaism on ajalooliselt aktsepteerinud, et igal rahval on oma jumal, kellest nende oma on lihtsalt kõige vägevam.
Paljud kristluse suunad kuni 20. sajandini on pidanud mõningaid või kõiki usundeid lihtsalt ebajumalakummardajateks, paganateks, ketseriteks, jumalateotajateks või lihtsalt eksinuteks.
Seega on õigem öelda, et Aabraham ei ole mitte religiooni rajaja, vaid esimene tegelane 1. Moosese raamatus, 1) kes ei ole selgelt jumalikku päritolu, nagu Aadam ja Eeva väidetavalt olid, 2) kes kolme suurema monoteistlikku usundi järgi mängis suurt rolli nende ühise tsivilisatsiooni kujunemises, 3) keda ei peeta kõikide maa peal elavate inimeste esiisaks (nagu sõnasõnalisemates tõlgendustes Noad; Kain seevastu abiellus naisega Noodimaalt, kes ei olnud tema ega Aadama sugulane) ja 4) kes on piisavalt hästi dokumenteeritud.
1. Moosese raamatus antakse Aabrahamile konkreetne juhtnöör lahkuda Kaldea Uurist, et Jumal teeks ta suureks rahvaks, ja sellepärast on tema tegevus hästi dokumenteeritud. Burton Visotzky on kirjutanud raamatu ''Genesis of Ethics'', kus on juttu nende sündmuste tähtsusest tänapäeva eetikale.
Piibli järgi oli patriarh Aabrahamil (araabiapäraselt ''Ibrahim'') kaks poega: Ismael tema naise teenijalt Haagarilt ja Iisak tema naiselt Saarailt. Selle jutu järgi pärinevad juudid Iisaki pojast Jaakobist, keda hüütakse ka Iisrael.
Judaism põhineb lepingul Jumala ning "Iisraeli laste" (Iisraeli 12 poja järeltulijate) vahel Siinail.
Kristlus tunnistab Jeesus Kristust, kellel oli vähemalt ema juut, oma messias, Jumala poeg ning osaks Jumalusest endast.
Islam tunnistab Jeesuse ja juudi prohvetid pärast Aabrahami (nagu Moosese) Jumalast inspireerituks (kuigi mitte Jumalast sündinuks) ning tunnistab islami rajaja Muḩammadi viimaseks prohvetiks.
Kuigi Baha'i usku ei arvata traditsiooniliste aabrahamlike religioonide hulka, tunnistab ta samu prohveteid pluss Bahaullahi.
Ka rastafarism tunnistab Piibli autoriteeti ning peab end tulenevast Aabrahami religioonist. Ta tunnistab enamikku Piibli prohveteid pluss keiser Haile Selassiet ja Marcus Garveyt.
On ka teisi religioone, mis suuremal või vähemal määral tunnistavad Piibli prohveteid; mitmesugused vodu usundid (sünkretism segu kristlusest ja Aafrika paganlus religioonidest) ja unitaaruniversalism.

Vaata ka


monoteism
judaism
kristlus
islam
Aabrahami Jumal
juudikristlik traditsioon
kristlik-islami traditsioon
maailma usundid
vedade usundid
Category:Monoteism
ar:أديان إبراهيمية
id:Agama Abrahamik
ms:Agama samawi
bn:ইব্রাহিমীয় ধর্ম
ba:Ибраһими диндәр
bs:Abrahamske religije
br:Relijionoù a-ziwar Abraham
bg:Авраамически религии
ca:Religió abrahàmica
cs:Abrahámovská náboženství
cy:Crefyddau Abrahamig
da:Abrahamitiske religioner
de:Abrahamitische Religionen
el:Αβρααμικές θρησκείες
en:Abrahamic religions
es:Religión abrahámica
eo:Abrahama religio
fa:دین ابراهیمی
fo:Ábrahamsk trúgv
fr:Religion abrahamique
fy:Abramitysk leauwen
ko:아브라함의 종교
hi:इब्राहीमी धर्म
hr:Abrahamske religije
is:Abrahamísk trúarbrögð
it:Religioni abramitiche
he:דתות אברהמיות
ka:აბრაამისეული რელიგიები
la:Religiones Abrahamicae
lv:Ābrama reliģijas
hu:Ábrahámi vallások
ml:അബ്രഹാമിക മതങ്ങൾ
xmf:აბრაამიშული რელიგიეფი
arz:ديانات ابراهيميه
nl:Abrahamitische religies
ja:アブラハムの宗教
nap:Religiòn abramitiche
no:Abrahamittisk religion
nn:Abrahamittiske religionar
uz:Ibrohimiy dinlar
pl:Religie abrahamowe
pt:Religiões abraâmicas
crh:Semaviy dinler
ro:Religii avraamice
ru:Авраамические религии
sco:Aubrahamic releegions
simple:Abrahamic religion
sk:Abrahámovské náboženstvo
sl:Abrahamska religija
ckb:ئایینە ئیبراھیمییەکان
sr:Аврамске религије
sh:Abrahamske religije
fi:Abrahamilainen uskonto
sv:Abrahamitiska religioner
tl:Mga Relihiyong Abraamiko
ta:ஆபிரகாமிய சமயங்கள்
te:ఇబ్రాహీం మతము
th:ศาสนาอับราฮัม
vi:Tôn giáo khởi nguồn từ Abraham
tr:İbrahimî dinler
uk:Авраамічні релігії
ur:ابراہیمی ادیان
diq:Dinê İbrahimi
zh:亞伯拉罕諸教

Araablased


Araablased on semiidid päritolu rahvas, kes iidsest ajast elas Araabia poolsaarel. Alates 7. sajandist segunesid araablased islami levitamise käigus nende poolt vallutatud alade elanikega, kes suurelt jaolt assimileerimine.
Araablase tunnuseks peetakse enamasti seda, et tema emakeel on araabia keel. On siiski erandeid: näiteks juudid, kelle emakeel on araabia keel, ei nimetata tavaliselt araablasteks.

Usund


Araablased on enamasti sunniidid muslimid, kuid nende seas on ka palju šiiidid (peamiselt Iraak, Jeemenis, Süürias ja Liibanonis) ja kristlus (peamiselt Liibanonis, Süürias ja Egiptuses). Kristlastest araablased kuuluvad enamasti idakirikutesse (näiteks nestoriaanid ja Süüria õigeusu kirik). Seetõttu ei saa religiooni araablase tunnusena kasutada. Pealegi olid araablased ka näiteks 5. sajandi Meka elanikud.

Levik


Mõnikord määratletakse araablasi ka sünnikoha (Araabia poolsaar) järgi, kuid ka see ei ole tänapäeval enam otsustav kriteerium.
Sageli arvatakse, et kõigi araablaste ühine esivanem on Aabraham (araabia keeles Ibrahim) või et kõik araablased põlvnevad Araabia poolsaarel elanud inimestest, kuid ka see ei pea paika.
Sageli peetakse araablasi mitte üheks rahvuseks, vaid kultuuriliseks ühenduseks. Aluseks on see, et enamik araablasi on araablaste poolt alistatud rahvaste (sealhulgas aramealased, egiptlased, berberid, Lähis-Ida helleniseerimine elanike ja Põhja-Aafrika romaniseerimine elanike) järeltulijad.
Riigid, kus domineerivad araablased, on Maroko, Mauritaania, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa, Egiptus, Sudaan, Saudi Araabia, Palestiina (Jordani jõe Jordani Läänekallas ja Gaza sektor), Jordaania, Liibanon, Süüria, Djibouti, Somaalia, Iraak, Kuveit, Jeemen, Katar, Bahrein, Araabia Ühendemiraadid ja Omaan.
Araablaste üldarvuks maailmas hinnatakse 200 miljonit. Kõige rohkem elab neid Egiptuses (66,8 miljonit 2001. aastal).
Muhammadi ajast peale on araablaste mõju maailmale on olnud väga suur.
Keskaeg nimetati araablasi saratseenideks. Araablased on valitsenud mitmes Lõuna-Euroopa osas: Pürenee poolsaarel, Sitsiilias, Maltal ja Küprosel. Maltal räägitavat keelt (malta keelt) peetakse araabia keele murre.

Vaata ka


ababda
araabia keel
Araabia Liiga
Araabia maad
kalifaat
Muhammad
panarabism
semiidid
Kategooria:Rahvad
af:Arabiere
als:Araber
ang:Arabas
ar:عرب
an:Arabes
arc:ܥܡܐ ܥܪܒܝܐ
av:ГӀарабал
az:Ərəblər
bjn:Urang Arap
id:Bangsa Arab
ms:Arab
su:Urang Arab
be:Арабы
be-x-old:Арабы
bs:Arapi
br:Arabed
bg:Араби
ca:Àrabs
cs:Arabové
sn:Arab
cy:Arabiaid
da:Araber
de:Araber
nv:Ásáí dinéʼiʼ
el:Άραβες
en:Arab people
es:Pueblo árabe
eo:Araboj
eu:Arabiar
fa:مردم عرب
fr:Arabes
fy:Arabieren
gl:Árabes
ko:아랍인
hy:Արաբներ
hi:अरब लोग
hr:Arapi
os:Араббаг адæм
is:Arabar
it:Arabo
he:ערבים
ka:არაბები
kk:Арабтар
ky:Арап
sw:Waarabu
ku:Ereb
la:Arabes
lv:Arābi
lt:Arabai
lij:Popolo arabo
hu:Arabok
ml:അറബി ജനത
arz:عرب
nl:Arabieren
ja:アラブ人
no:Arabere
nn:Arabarar
pnb:عرب
ps:عربان
pl:Arabowie
pt:Árabes
ro:Arabi
ru:Арабы
rue:Арабы
sco:Arab fowk
sq:Arabët
simple:Arab people
sk:Arabi
sl:Arabci
ckb:عەرەب
sr:Арапи
sh:Arapi
fi:Arabit
sv:Araber
tl:Arabo
th:อาหรับ
vi:Người Ả Rập
tr:Araplar
uk:Араби
ur:عرب
ug:ئەرەبلەر
wo:Araab
yi:אראבער
yo:Àwọn Áràbù
zh:阿拉伯人

Aabraham

Pilt:Rembrandt Harmensz. van Rijn 035.jpgi maal, millel on kujutatud ingel sekkumist Iisaki ohverdamisesse Aabrahami poolt]]
Aabraham (heebrea keeles אַבְרָהָם ; araabia keeles ابراهيم ; algne nimi Aabram) oli esimene ja tähtsaim Piibel patriarh. Ta oli Terahi poeg.
Nimi "Aabram" (''Abram'') on heebrea keel sõnamäng sõnast ''Ibrim'' 'juudid' ning ta kõlab nagu "Ülistatud Isa".
Hiljem sai Aabram nimeks "Aabraham" (Esimene Moosese raamat Esimene Moosese raamat 15; araabia keeles ''Ibrahim'').
Aabrahamil on tähtis koht aabrahamlik religioon judaismis, kristluses ja islamis, kus teda peetakse usuisaks. Ta oli üks tähtsamaid tegelasi religiooni ajaloos.
Legendi järgi on Aabraham paljude Lähis-Ida araablased ja iisraellased, samuti edomiidid ja mitme teise Euraasia rahva esiisa. Et ta on Iisraeli rahvas esiisa, nimetatakse teda ka patriarhiks. Koos oma poja Iisaki ja pojapoja Jaakobiga moodustavad nad kolm patriarhi.
Andmed Aabrahami kohta pärinevad ainult Esimene Moosese raamat. Otsustada võib kohanimi ja etnonüümide järgi ning 1. Moosese raamatus kirjeldatud juriidiliste ja sotsiaalsete praktikate järgi võrdluses arheoloogia leidudega.
Mõned uurijad on järeldanud, et Aabraham pidi elama millalgi 2. aastatuhat eKr. Esimese Moosese raamatu järgi oli Aabraham pärit Uuri piirkonnast Lõuna-Mesopotaamiast. Tõenäoliselt oli ta suure poolnomaadliku sugukond pea. Millegipärast liikus sugukond põhja poole ning asus elama Haarani lähedale. Haaranis tuli Aabrahamile Jumala kutse jätta kodumaa ning minna uude kohta, mida Jumal pidi talle näitama.
Jumal tõotas Aabrahamile: ''Ma teen sinust suure rahva.'' See oli Jumala leping Aabrahamiga, et tõotus läheb täide, kui Aabraham kuuletub Jumalale ja asub uude kohta. See oli esimene leping, mille Jumal Iisraeli rahvaga tegi. Sellest lepingust sai Iisraeli rahvas alguse.
Aabraham pidas oma lepingutingimusest kinni. Tema ja tema sugukond lahkus Haaranist ning rändas läbi Süüria Kaananimaale ehk piirkonda, mida praegu kutsutakse Iisraeliks. Sellest sai Iisraeli tõotatud maa kõikideks tulevasteks aegadeks.
Kui Aabraham ja tema sugukond olid Kaananisse elama asunud, uuendas Jumal oma lepingut ning tõotas, et annab Aabrahamile järglasi. Et Aabraham ja tema õde ja naine Saara, kes oli lastetu, olid juba üsna vanad, kahtlesid nad, kas nad kunagi lapse saavad. Aabraham nimetas oma pärijaks Elieseri Damaskusest. Seejärel võttis Saara talle ümmardaja Haagari, kes sünnitas Ismaeli. Kuid Saara nõudel ajas Aabraham nii Haagari kui Ismaeli minema. Kui Ismael oli sündinud, sai Saara, kellel oli juba lakanud olemast see, mis naistele muidu on omane, käima peale, ja sünnitas Iisaki. See poeg pidi Esimese Moosese raamatu järgi olema pärija, kelle läbi leping jätkub.
Pärast Saara surma abiellus Aabraham Ketuuraga, kellel sündis veel palju lapsi. Need teised lapsed said oma pärandiosa, kui nad suureks kasvasid, ja nad saadeti Kaananimaalt ära, et nad elaksid mujal. Ainult Iisak päris tõotatud maa. Pärast Iisaki surma läks maa tema pojale Jaakobile, kelle nime Jumal muutis Iisraeliks. Aabraham suri 175-aastaselt. Ta maeti Saara kõrvale.
Jumala lepingut Aabrahamiga taaskinnitati Iisaki ja Jaakobiga. Sellepärast pidas Iisraeli rahvas end Jumalaga erilises vahekorras olevaks: iisraellased olid Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumala rahvas.
Ka Uus Testament austatakse Aabrahami väga, kuid tema tähtsust nähakse teisiti. Teda peetakse kõikide Jumalasse uskujate isaks, kuuluvad nad siis Iisraeli või mitte. Aabrahamile antud tõotused on kristlaste meelest täidetud Jeesuses Kristuses ning Jeesuse järgijaid hüütakse uueks Iisraeliks.
Islami pärimuse järgi aitas Aabraham oma pojal Ismaelil ehitada Kaabat, pühamut Meka Suure mošee keskmes. Islami järgijatele on Kaaba pühim paik maa peal.

Välislingid


Kategooria:Islam
kategooria:Judaism
Kategooria:Piiblitegelased
af:Abraham
am:አብርሃም
ar:إبراهيم
an:Abrahán
arc:ܐܒܪܗܡ
az:İbrahim
id:Abraham
ms:Abraham
zh-min-nan:Abraham
be:Аўрам
be-x-old:Абрам
bo:ཨབ་ར་ཧམ།
bs:Abraham (prorok)
br:Abraham
bg:Авраам
ca:Abraham
ceb:Abraham
cs:Abrahám
cy:Abraham
da:Abraham
de:Abraham
el:Αβραάμ
en:Abraham
es:Abraham
eo:Abraham
eu:Abraham
ee:Abraham
fa:ابراهیم
hif:Abraham
fr:Abraham
gl:Abraham
gan:阿卜拿咸
ko:아브라함
hy:Աբրահամ
hi:अब्राहम
hr:Abraham
ig:Abram
ia:Abraham
is:Abraham
it:Abramo
he:אברהם
kn:ಅಬ್ರಹಮ್
ka:აბრაამი
kk:Ибраһим
sw:Abrahamu
ku:Îbrahîm
lad:Avraam Avinu
lbe:Ибрагьим идавс
la:Abraham
lv:Ābrams
lb:Abraham
lt:Abraomas
ln:Abrahama
lmo:Abram
hu:Ábrahám (Terah fia)
mk:Аврам
ml:അബ്രഹാം
mr:अब्राहम
arz:ابراهيم
mn:Абрахам
nl:Abraham
ja:アブラハム
no:Abraham (bibelsk person)
nn:Patriarken Abraham
oc:Abraam
pa:ਅਬਰਾਹਮ
pnb:ابراهيم
pl:Abraham
pt:Abraão
ro:Avraam
rm:Abraham
ru:Авраам
rue:Абрагам
sah:Абыраам
sco:Aubraham
sq:Abrahami
simple:Abraham
sk:Abrahám (biblická postava)
sl:Abraham
so:Nabi Ibraahiim C.S.
ckb:ئیبراھیم
sr:Аврам
sh:Abraham
fi:Abraham
sv:Abraham (patriark)
tl:Abraham
ta:ஆபிரகாம்
kab:Brahim
tt:Ибраһим пәйгамбәр
th:อับราฮัม
vi:Abraham
tr:İbrahim
uk:Авраам
ur:ابراہیم علیہ السلام
fiu-vro:Aabraham
war:Abraham
yi:אברהם אבינו
yo:Abrahamu
diq:İbrahim
bat-smg:Abrauoms
zh:亞伯拉罕

Aslan Abašidze


Image:Aslan Abaschidse.jpg
Aslan Abašidze (sündinud 20. juulil 1938 Bathumis) on endine Adžaaria autonoomse vabariigi pea.
Abašidze on pärit tuntud grusiinid (adžaari) Abašidze vürstisuguvõsast. Tema vanaisa Memed Abašidze oli tuntud kirjanik, Gruusia Demokraatlik Vabariik parlament liige 1918–1921. Memed Abašidze lasti Jossif Stalini käsul 1937 maha. Aslan Abašidze isa saadeti 10 aastaks Gulagi, kuid jäi ellu.
Aslan Abašidze lõpetas 1957 Bathumi 2. keskkooli ja 1962 Bathumi Riikliku Pedagoogilise Instituudi vene keele ja vene kirjanduse ning inglise keele alal. 1984 lõpetas ta Thbilisi Riiklikus Ülikoolis rahvamajanduse planeerimise osakonna.
Pärast Adžaaria presidendi kohalt tagasi astumist on Abašidze elanud Moskvas.

Karjäär


1962–1965 inglise keele õpetaja muusikatehnikumis ja komsomoliaktivist
1965–1980 44. ja 105. tehnikakooli (ehitusalaste koolide) direktor
1981–1984 Bathumi Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee aseesimees
1984–1986 Adžaari ANSV teenindusministri esimene asetäitja
1989 Gruusia Vabariigi teeninduskontserni president
1991– Adžaaria Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu liige ja esimees
1991– Gruusia parlamendi liige (valiti 1991, 1992, 1995, 1995)
1992 – detsember 1995 Gruusia parlamendi aseesimees
1998– Adžaaria Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu esimees ja Adžaaria Autonoomse Vabariigi pea
2001 valiti üldvalimistel Adžaaria autonoomse piirkonna presidendiks
Gruusia presidendi eriesindaja Gruusia-Abhaasia konflikti lahendamisel
5. mail 2004 astus Adžaaria presidendi kohalt tagasi
Aslan Abašidze valiti Euroopa Parlament rahvusvahelise sõltumatu humanitaarprobleemide büroo nõukogu liikmeks.

Poliitiline tegevus


1991 asutas Aslan Abašidze partei "Kogu Gruusia Taassünni Adžaaria Liit", mis oli edukas Gruusia valimistel novembris 1995.
Kui Gruusia 1991 taasiseseisvus, sai Abašidzest Adžaaria Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu esimees. Ta oli aastatel 1990–1992 and 1992–1995 ka Gruusia parlamendi asespiiker.
Adžaarias rajas ta sõltumatu võimubaasi, jäädes Thbilisi keskvalitsuse ja opositsiooni vahepealsele kursile. Ta rajas vastukaaluks president Zviad Gamsahhurdiat pooldavatele ja vastustavatele üksustele oma sõjaväe.
Kui Gamsahhurdia pooldajate ja vastaste vahel puhkes talvel 1991/92 ja sügisel 1993 kodusõda, hoidis Abašidze mõlemad pooled Adžaariast eemal, nii et sõda Adžaaria territooriumile ei ulatunud.
Erinevalt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia juhtidest ei taotlenud Abašidze oma autonoomse vabariigi iseseisvust. Pärast Gamsahhurdia kukutamist ajas ta Adžaarias "relvastatud autonoomia" poliitikat. Ta muutis Adžaaria sisuliselt vabamajandustsooniks, kus on vähe kaubanduspiiranguid (väidetavalt ka vähe piiranguid salakaubandusele. Tollimaks ja muud maksud lähevad keskvalitsusest mööda minnes otse Adžaariale. Sellise majanduspoliitika tõttu on Adžaariast saanud üks Gruusia jõukamaid piirkondi.
Abašidzele on ette heidetud karmikäelist valitsemist, mida on nimetatud isegi feodaalseks. Igatahes paistab tal olevat rahva seas väga suur poolehoid.
1998 valiti Abašidze 93% häältega Adžaaria presidendiks. Venemaa vaatlejate hinnangul oli tegemist üldiselt vabade ja õiglaste valimistega. Seda hinnangut võis mõjutada Abašidze Venemaa-sõbralik poliitika.
Abašidze ei ole taotlenud üleriigilist võimu. Ta on toetanud neid jõude, kellest ta on lootnud toetust oma positsioonile Adžaarias. Ta sõlmis kokkuleppe president Eduard Ševardnadze, kes nähtavasti eelistas Adžaaria pooliseseisvust järjekordsele kodusõjale. Nende suhted muutusid halvaks 1990. aastad lõpus, kui nad süüdistasid teineteist korruptsioonis ja riigireetmine.
Kui Ševardnadze oli novembris 2003 sunnitud tagasi astuma, tekkis Abašidze ja uue keskvalitsuse vahel poliitiline kriis. Opositsioon oli Ševardnadzet teravalt kritiseerinud selle eest, et ta ei suutnud lahendada separatismiprobleemi, mis hõlmas ka keskvõimu kontrolli puudumise Adžaaria üle. Abašidze nägi selles ohtu oma positsioonile ja Adžaaria pooliseseisvuse püsimisele ning kuulutas Ševardnadze kukutamise riigipööre. Ta kuulutas Adžaarias välja erakorraline seisukord ja taotles Venemaa toetust avaliku konflikti puhuks. Kuid tal ei õnnestunud Venemaalt kuigi palju toetust saada ning samal ajal avaldas USA talle tugevat survet, et ta läheks järeleandmistele. 25. jaanuaril 2004 kohtus Abašidze Bathumis Gruusia ametisse astuva presidendi Mihhail Saakašviliga ning teatas kavatsusest teha Saakašviliga koostööd.
Sellest ei tulnud midagi välja. Saakašvili tõotas taastada keskvõimu kontrolli Gruusia separatistlike regioonide üle. 14. märtsil 2004 ei lasknud Adžaaria piirivalve autokolonnil, mis viis Saakašvilit 28. märtsiks planeeritud Gruusia parlamendivalimiste kampaania raamides ette nähtud üritustele, Adžaariasse siseneda. Abašidze süüdistas Saakašvilit selles, et ta toob Adžaariasse sõjaväekonvoi, et teda kukutada, ja kuulutas Adžaarias välja hädaolukorra ja relvastatud formeeringute mobilisatsiooni. Vastuseks esitas Saakašvili Abašidzele ühe ööpäevase tähtajaga ultimaatumi keskvõimu tunnustamiseks ning Adžaaria poolsõjaväeliste jõudude laialisaatmiseks.
Gruusia sulges Adžaaria kaubateed. Välismaa valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid pöördusid mõlema poole poole üleskutsega lahendada omavahelised erimeelsused rahumeelselt.
''Vajab täiendamist maikuu sündmuste kohta''

Tunnustused


Gruusia Orientialistide Assotsiatsiooni aupresident
Gruusia Poliitikateaduste Akadeenia auakadeemik
Gruusia Rahvuslike ja Sotsiaalsete Probleemide Akadeemia auliige
1976 orden "Austuse märk"
1994 kindralmajor
1996 Rahvusvahelise Infotehnoloogia akadeemia liige
1996 Nanseni rahupreemia
1997 Malta ordu kavaler
1999 maailma rahvusvahelise akadeemia "Eliit" liige
1999 mitme rahvusliku akadeemia liige
1999 narkootikumidevastase võitluse kangelane
1999 laste ja täiskasvanute päästmise fondi autunnistus
Venemaa ühiskompanii "Kosmos ja Maa" on otsustanud nimetada nimetu tähe Amburi tähtkujus Aslan Abašidze nimega.

Isiklikku


Aslan Abašidze abikaasa Maguli Gogitidze on elukutselt muusik ja Adžaaria Kultuurifondi esimees ja rahvusvahelise organisatsiooni "Gruusia naised rahu ja elu eest" esinaine.
Tal on tütar Diana, kes on USAs õppinud keeleteadlane, ja poeg Giorgi, kes on olnud Bathumi linnapea, ning lapselapsed Giorgi ja Rihhard.
Tema hobid on joonistamine ja skulptuur.

Välislingid


http://www.internationalreports.net/cis/georgia/2002/adjara/presidentaslan.html Intervjuu Aslan Abašidzega
Kategooria:Gruusia poliitikud
Kategooria:Sündinud 1938
de:Aslan Abaschidse
el:Ασλάν Αμπασίτζε
en:Aslan Abashidze
eo:Aslan Abaŝidze
fr:Aslan Abachidze
it:Aslan Abashidze
ka:ასლან აბაშიძე
nl:Aslan Abasjidze
ja:アスラン・アバシゼ
pl:Asłan Abaszydze
ru:Абашидзе, Аслан Ибрагимович
fi:Aslan Abašidze
sv:Aslan Abasjidze
tr:Aslan Abaşidze
uk:Абашидзе Аслан Ібрагимович