Pusan


Pilt:Busan.jpg
Pusan ehk Busan (haldusüksusena 부산 광역시 (Busan Gwangyeoksi)) on sadamalinn Lõuna-Korea kagutipus.
Pusan on riigi suuruselt teine linn. Vahel on teda kutsutud ka Lõuna-Korea lõunaosa pealinnaks. Linn asub piki Jaapani meri (Idamere) Korea väina rannikut ja on ka regiooni suurim sadamalinn.
Linna elanikeks olid pikka aega jaapanlased (Jaapan ei ole linnast kaugel). Pusanil on olnud tähtis strateegiline roll Korea kogu ajaloo vältel. Jaapan kasutas maailmasõdade ajal seda linna peamise tugipunktina teel mandrile.
Alates 1963. aastast on Pusan olnud provintsi õigustega linn.

Nimi


Linna nimi on korea uus omaladina ''Busan'', McCune-Reischaueri transkriptsioonis ''Pusan'', ''Hangeul''is 부산 ja ''Hanja''s 釜山. Eesti keeles on seni soovitatud vormi "Pusan".
Nimi tähendab 'pajamägi'. Kuidas linn selle nime sai, ei ole teada. Igatahes kasutati nime ''Busan-po'' juba 15. sajandil.
Nime jaapani keel vormid on ''Fusan'' ja ''Fuzan''. Ka eesti keeles nimetati linna varem "Fusan". Vene keel nimi on Пусан (1930. aastad kasutatud jaapanipärane vorm on Фузан).

Asend


Linn asub Nakdongi jõgi suudmealal kitsas orus mägede vahel, mistõttu ta ei saa laieneda ida ega lääne suunas ning on väga tihedalt asustatud. Linnast lääne poole jääb Kumjungi mägi. Elamurajoonid on ehitatud mäenõlvadele. Kagus on Jaapani meri (Idamere) rannik.
Linna pindala on .

Ajalugu


Hiina impeeriumi tähtsa sadamalinna Pusani okupeerisid 1592 jaapanlased, kelle jaoks see oli tähtis väliskaubanduse baas. Jaapani väed jäid linna 1598. aastani.
1876. aastal oli Korea sunnitud avama linna jaapanlastele kauplemiseks ja sissetändeks. Aastal 1883 algas Pusani sadama kaudu väliskaubandus ka teiste riikidega.
Korea sõda ajal oli Busani ümbrus ainuke Lõuna-Korea piirkond, kuhu Põhja-Korea väed ei suutnud tungida. Augustist septembrini 1950 oli seal ÜRO vägede sillapea. Sõjapõgenikud suurendasid linna elanike arvu üle kahe korra.
1988. aasta suveolümpiamängude ajal peeti Pusanis purjeregatt, millel Tõnu Tõniste ja Toomas Tõniste võitsid klassis 470 hõbemedali.

Vaatamisväärsused


Beomeo budistlik tempel
Geumjeongi mäe kindlus
ÜRO memoriaal
Dongnae Yaryu (rahvatantsuplats)
Chungnyeolsa budistlik klooster
Oryuki saared
Taejongdae puhkekompleks
Jagalchi turg
Haeundae rannakuurort (Haeundae-gus; turistide hotellidega; ametlik rannahooaeg on juuli ja august)
Eulsuki saar
Kumjungi mägi on pusanlaste vaba aja veetmise koht.
Linna põhjaosas on Pusani Riiklik Ülikool (asutatud 1945). Ülikooli ümbruses on üliõpilaste kohvikud, baarid ja vabaõhu-nuudlirestoranid.
Jagalchi turg asub sadama lähedal. Müügiletid asuvad kitsastel tänavatel. Turul müüakse värsket kala ja muid meresaadusi.
Hyondai supelrannas käivad inimesed kogu Lõuna-Koreast.
Kyongboki palee laskis ehitada 1394. aastal Yi dünastia esimene valitseja. Changdoki palees on palju reliikviaid. Toksu palees (rajatud 1593) on rahvusmuuseum ja kunstimuuseum.

Rahvastik


Elanike arv oli:
1970. aastal 1 881 000
1995. aastal 3 813 814.

Majandus


Nakdongi jõe suue on suurepärane sadamakoht. Pusan on Lõuna-Korea tähtsaim sadamalinn. Suurem osa riigi väliskaubandusest toimub Busani sadama kaudu.
Pusan on tähtis tööstuslinn. Linnas toodetakse laevu, autosid, tekstiilitooteid, malmi ja terast, elektroonikatooteid, vineeri, keemiatooteid, paberit, rehve ja muid kummitooteid, külmutatud mereande ja kalavõrke. Linnas on ka laevaremonditehaseid ning soojus- ja hüdroelektrijaamu.
Peamiselt kohalikuks tarbimiseks tegeldakse ka kalapüügi ja põllumajandusega.
Pusani lähedal on kuumaveeallikad, mille juures on kuurort.

Transport


Pusan oli juba Hiina impeeriumi ajal tähtis sadamalinn. Busani sadam ehitati tänapäevasel kujul välja Jaapani ülemvõimu ajal (1905–1945).
Linnaosade vahelise ühenduse tagab tihe tunnelite võrgustik. Ka läbi linna jooksevad kaks kiirteed, mis ühendavad Korea lõunaosa kiirteega nr 1, mis on tähtis ühendustee pealinna Seouliga.
Busani linna teenindab Gimhae rahvusvaheline lennuväli, mis asub Gimhae linnas.
Pusan on Seoulist tuleva raudtee lõppjaam.
Kuigi linnas on hetkel käigus kaks metrooliini ja ehitamisel kolmas (metroo ehitamist alustati 1980, tugineb ühistransport peamiselt bussidele.
Busani territooriumil on ka Gupo sild.

Kultuur ja haridus


Peale Pusani Riikliku Ülikooli (asutatud 1945) on linnas veel 13 ülikooli ja 7 muud kõrgkooli.
Ülikoolid on:
Kyungsungi Ülikool (asutatud 1955)
Kosini Ülikool (1946)
Tongmyongi Infotehnoloogiaülikool (1977)
Dongseo Ülikool (2001)
Donga Ülikool (1947)
Dongei Ülikool (1979)
Pukyoungi Ülikool (1996)
Busani Riiklik Pedagoogikaülikool (1946)
Pusani Riiklik Ülikool (asutatud 1945)
Busani Välisõpingute Ülikool (1959)
Pusani Katoliiklik Ülikool
Korea Mereväeülikool
Youngsani Ülikool (1973)
Silla Ülikool (1954)
Pärast uue Korea uus omaladina kasutuselevõttu ei pea ülikoolid muutma oma nimetust, kui nad seda ei soovi. Seetõttu kasutavad mõned ülikoolid endiselt nimekuju ''Pusan''.
Toksu palees on rahvusmuuseum ja kunstimuuseum.
Pusanis toimuvad rahvusvahelised filmifestivalid.

Muud


Pusanis toimusid 2002. aasta Aasia mängud.

Haldusjaotus


Gijang-gun (기장군; 機張郡)
Buk-gu (북구; 北區)
Busanjin-gu (부산진구; 釜山鎭區)
Dong-gu (동구; 東區)
Dongnae-gu (동래구; 東萊區)
Gangseo-gu (강서구; 江西區)
Geumjeong-gu (금정구; 金井區)
Haeundae-gu (해운대구; 海雲臺區)
Jung-gu (중구; 中區)
Nam-gu (남구; 南區)
Saha-gu (사하구; 沙下區)
Sasang-gu (사상구; 沙上區)
Seo-gu (서구; 西區)
Suyeong-gu (수영구; 水營區)
Yeongdo-gu (영도구; 影島區)
Yeonje-gu (연제구; 蓮堤區)

Busani sõpruslinnad


Auckland (Uus-Meremaa)
Barcelona (Hispaania)
Ho Chi Minh (linn) (Vietnam)
Gaoxiong (Taiwan)
Los Angeles (USA)
Rio de Janeiro (Brasiilia)
Shanghai (Hiina)
Shimonoseki (Jaapan)
Surabaya (Indoneesia)
Tijuana (Mehhiko)
Valparaíso (Tšiili)
Victoria osariik (Austraalia)
Vladivostok (Venemaa)
Fukuoka (Jaapan)
Montreal (Austraalia)
Lääne-Kaplinn (Lõuna-Aafrika Vabariik)
İstanbul (Türgi)

Vaata ka:


Purjetamine 1988. aasta suveolümpiamängudel

Välislingid


http://english.busan.go.kr/index.jsp (inglise keeles)
http://www.pusan.ac.kr/english/ (Busani Riiklik Ülikool)
Kategooria:Pusan
Kategooria:Lõuna-Korea linnad
ace:Busan
af:Busan
ar:بسان
id:Busan
jv:Busan
bg:Пусан
ca:Busan
cs:Pusan
da:Busan
de:Busan
el:Πουσάν
en:Busan
es:Busan
eo:Pusano
eu:Busan
fa:بوسان
fr:Busan
gl:Busan
ko:부산광역시
hy:Պուսան
hi:बुसान
hr:Busan
io:Busan
os:Пусан
it:Busan
he:פוסן
kl:Busan
ka:პუსანი
sw:Busan
la:Pusanum
lv:Pusana
lt:Busanas
lmo:Busan
ml:ബുസാൻ
mi:Busan
mr:बुसान
mzn:بوسان
mn:Пүсан
my:ဘူဆန်မြို့
nl:Busan
ja:釜山広域市
no:Busan
nn:Pusan
pnb:بسان
pl:Pusan
pt:Busan
ro:Busan
ru:Пусан
sah:Пусан
sco:Busan
simple:Busan
sk:Pusan
sr:Бусан
fi:Busan
sv:Pusan
tl:Busan
th:ปูซาน
vi:Busan
tr:Busan
uk:Пусан
zh-classical:釜山
war:Busan
wuu:釜山广域市
zh:釜山廣域市

Puch'ŏn


Puch'ŏn (Lõuna-Korea omaladinas Bucheon) on linn Lõuna-Koreas Kyŏnggi provintsis.
Kategooria:Lõuna-Korea linnad
id:Bucheon
de:Bucheon
en:Bucheon
es:Bucheon
eo:Buĉon
fa:بوچئون
fr:Bucheon
ko:부천시
it:Bucheon
nl:Bucheon
ja:富川市
no:Bucheon
pl:Bucheon
pt:Bucheon
ru:Пучхон
fi:Bucheon
sv:Bucheon
tl:Bucheon
vi:Bucheon
uk:Пучхон
war:Bucheon
zh:富川市

Belize'i lipp

Belize'i lipp on Belize'i ametlik lipp.

Riigi- ja rahvuslipp


|fiav=111111|nimi=Belize'i riigi- ja rahvuslipp.|prop=2:3}}
Praegune riigilipp ja rahvuslipp võeti kasutusele 21. september 1981. Lipp on sinine, mille üla ja alaservas on horisontaalsed punased laiud, mis moodustavad 1/10 lipu kõrgusest. Sinise välja keskel on valge sõõr, 3/5 lipu kõrgusest. Valgel kettal on piki välisäärt 50 oliivipuulehte. See tähendab aastat 1950, kui Briti Honduras (Belize'i endine nimi) alustas Suurbritanniast iseseisvumise taotlemist.
Keset valget ketast on Belize'i vapp, mis on jagatud kolmeks sektoriks. Vasakul väljal on kujutatud aeru ja sepahaamrit, paremal on saag ja kirves ning all on purjelaev. Kui seda laeva hoolega vaadata, võib näha punast lippu, mis võib olla Briti mereväe sümbol.
Vapi all on puu ja selle all Belize moto ''Sub umbra floreo'' 'Õitsen varjus' (vihje Briti koloniaalperioodile). Vasakul on mulatt hoidmas kirvest ja paremal on mustanahaline hoidmas aeru.

Belize ajaloolised lipud


Aastatel 1919 - 1981 oli Belize'i (Aastatel 1919 - 1973 oli nimeks Briti Honduras) lipuks sinine kangas, mille vardapoolses ülanurgas oli Suurbritannia lipp, lehvisel aga koloniaalaegne vapp.
Alates 2. veebruarist 1950 oli kasutusel ka mitteametlik lipp, see sarnanes praeguse riigi- ja rahvuslipuga, kuid sellel puudusid punased horisontaalsed laiud. Lipp võeti üle Belize'i Rahva Ühinenud Parteilt (PUP - People's United Party), kuna just see partei oli seisnud autonoomia eest.

Vaata ka


Belize'i vapp

Välislingid


Kategooria:Belize sümboolika
Kategooria:Riigilipud
af:Vlag van Belize
ar:علم بليز
az:Beliz bayrağı
id:Bendera Belize
be:Сцяг Беліза
bs:Zastava Beliza
ca:Bandera de Belize
cs:Belizská vlajka
da:Belizes flag
de:Flagge Belizes
el:Σημαία του Μπελίζε
en:Flag of Belize
es:Bandera de Belice
eo:Flago de Belizo
fa:پرچم بلیز
fr:Drapeau du Belize
gl:Bandeira de Belice
ko:벨리즈의 국기
hi:बेलाइज़ का ध्वज
hr:Zastava Belizea
bpy:বেলিজর ফিরালহান
it:Bandiera del Belize
he:דגל בליז
lt:Belizo vėliava
hu:Belize zászlaja
mk:Знаме на Белизе
nah:Īpān Belice
nl:Vlag van Belize
ja:ベリーズの国旗
no:Belizes flagg
nn:Det beliziske flagget
pl:Flaga Belize
pt:Bandeira de Belize
ro:Drapelul statului Belize
ru:Флаг Белиза
sco:Banner o Belize
simple:Flag of Belize
sk:Vlajka Belize
sr:Застава Белизеа
sh:Zastava Belizea
fi:Belizen lippu
sv:Belizes flagga
th:ธงชาติเบลีซ
tr:Belize bayrağı
uk:Прапор Белізу
yo:Àsìá ilẹ̀ Bẹ̀lísè
zh:伯利兹国旗

Belize'i vapp

Pilt:Coat_of_arms_of_Belize.svg
Belize'i vapp
Piki vapi välisäärt on 50 oliivipuulehte. See tähendab aastat 1950, mil Briti Honduras (Belize'i endine nimi) alustas Suurbritanniast iseseisvumise taotlemist.
Vapi siseosa on jagatud kolmeks sektoriks. Vasakul väljal on kujutatud aeru ja sepahaamrit, paremal on saag ja kirves ning all on purjelaev. Kui seda laeva hoolega vaadata, võib näha punast lippu, mis võib olla Briti mereväe sümbol.
Vapi all on puu ja selle all Belize'i moto ''Sub umbra floreo'' 'Õitsen varjus' (see viitab Briti koloniaalperioodile). Vasakul on mulatt hoidmas kirvest ja paremal on mustanahaline hoidmas aeru.
Kategooria:Belize sümboolika
Kategooria:Vapid riigiti
ar:شعار بليز
bs:Grb Beliza
ca:Escut de Belize
cs:Státní znak Belize
de:Wappen Belizes
el:Εθνόσημο του Μπελίζε
en:Coat of arms of Belize
es:Escudo de Belice
fr:Armoiries du Belize
ko:벨리즈의 국장
hr:Grb Belizea
bpy:বেলিজর চিনত্হান
he:סמל בליז
lt:Belizo herbas
hu:Belize címere
mk:Грб на Белизе
nl:Wapen van Belize
ja:ベリーズの国章
nn:Det beliziske riksvåpenet
pl:Herb Belize
pt:Brasão de armas de Belize
ru:Герб Белиза
sco:Coat o airms o Belize
simple:Coat of arms of Belize
sk:Znak Belize
sr:Грб Белизеа
sh:Grb Belizea
fi:Belizen vaakuna
sv:Belizes statsvapen
th:ตราแผ่นดินของเบลีซ
uk:Герб Белізу
yo:Àmì ọ̀pá àṣẹ ilẹ̀ Bẹ̀lísè
zh:伯利茲國徽

Bonnie ja Clyde


Pilt:Bonnieclyde f.jpg
Bonnie ja Clyde boni ja klaid (Bonnie Parker ja Clyde Barrow) olid USA kurjategijad, kes suur depressioon ajal rändasid läbi USA edelaosa, röövides panku ja tekitades segadust. Arvatakse, et nad olid süüdi 13 mõrvas, umbes tosinas väikeses pangaröövis ning loendamatutes kaupluste ja tanklate röövimistes.
Bonnie sündis 1. oktoober 1910, Clyde sündis 24. märtsil 1909. Nad mõlemad surid 23. mail 1934.
Bonnie ja Clyde tutvusid 1930. aastal. Clyde arreteeriti pärast seda ja ta vabanes 1932.
Pärast seda varastasid Clyde ja Bonnie Texases auto. Politsei hakkas neid jälitama. Clyde'il õnnestus põgeneda, Bonnie läks mõneks kuuks vanglasse. Ta vabastati juunis 1932.
Bonnie'st ja Clyde'st on tehtud ka 1967. aastal film "Bonnie ja Clyde (film)", peaosades Warren Beatty ja Faye Dunawayga.

Välislingid


http://www.cinetropic.com/janeloisemorris/commentary/bonn&clyde/parkerpoem.html Foto
http://www.cinetropic.com/bonnieandclyde/index.html Viimane foto on ehtne
Kategooria:Ameerika Ühendriikide kurjategijad
Kategooria:Sündinud 1909
Kategooria:Sündinud 1910
Kategooria:Surnud 1934
ar:بونى و كلايد
az:Bonni və Klayd
id:Bonnie dan Clyde
ca:Bonnie i Clyde
cs:Bonnie a Clyde
da:Bonnie og Clyde
de:Bonnie und Clyde
en:Bonnie and Clyde
es:Bonnie y Clyde
eo:Bonnie kaj Clyde
fa:بانی و کلاید
fr:Bonnie et Clyde
it:Bonnie e Clyde
he:בוני וקלייד
ka:ბონი და კლაიდი
lv:Bonija un Klaids
nl:Bonnie en Clyde
ja:ボニーとクライド
no:Bonnie & Clyde
pl:Bonnie i Clyde
pt:Bonnie Parker
ru:Бонни и Клайд
sk:Bonnie a Clyde
fi:Bonnie ja Clyde
sv:Bonnie och Clyde
th:บอนนี่และไคลด์
tr:Bonnie ve Clyde
uk:Бонні та Клайд
zh:邦妮和克萊德

Brooklyn

Pilt:Usgs photo five boroughs brooklyn.jpg
Pilt:Coney Island beach aerial view.jpg
Brooklyn on New York linnaosa.
Finantsrajooni läheduses paikneb New Yorgi halduskeskus Civic Center ja raekoda. Sealt algab ka kuulus Brooklyni sild üle East Riveri. Sillale on paigaldatud puust jalakäijate platvorm, millelt võib imetleda Wall Streeti pankade pilvelõhkujate suurust.
Brooklyni silla läheduses peetakse igal varahommikul kuulsat Fultoni kalaturgu. Ajavahe või unepuuduse all kannatajatele on see suurepäraseks vaatamisväärsuseks, sest ta avatakse juba poole öö ajal ja on lahti kella üheksani hommikul.
Brooklyni elanike arv on 2 504 700 (2010. aasta rahvaloendus).

Välislingid


http://www.brooklyn-usa.org/ Brooklyni koduleht
Kategooria:New York
ar:بروكلين
ast:Brooklyn
id:Brooklyn
bn:ব্রুকলিন
zh-min-nan:Brooklyn
jv:Brooklyn, New York
be:Бруклін
be-x-old:Бруклін
bar:Brooklyn
bs:Brooklyn
bg:Бруклин
ca:Brooklyn
cs:Brooklyn
cy:Brooklyn
da:Brooklyn
de:Brooklyn
na:Brooklyn
el:Μπρούκλιν
en:Brooklyn
es:Brooklyn
eo:Broklino
eu:Brooklyn
fa:بروکلین
fr:Brooklyn
ga:Brooklyn
gl:Brooklyn
ko:브루클린
hy:Քինգս շրջան (Նյու Յորք)
hi:ब्रुकलीन
hr:Brooklyn, New York
bpy:কিংস কাউন্টি, নিউ ইয়র্ক
os:Бруклин
is:Brooklyn
it:Brooklyn
he:ברוקלין
ka:ბრუკლინი
sw:Brooklyn
la:Brooklyn
lv:Bruklina
lt:Bruklinas
hu:Brooklyn
mr:ब्रूकलिन
xmf:ბრუქლინი
nl:Brooklyn (New York)
ja:ブルックリン区
no:Brooklyn
nn:Brooklyn
pnb:بروکلن
nds:Kings County (New York)
pl:Brooklyn
pt:Brooklyn
ro:Brooklyn
ru:Бруклин
sq:Brooklyn
scn:Brucclinu
simple:Brooklyn
sk:Brooklyn
sl:Brooklyn
sr:Бруклин
sh:Brooklyn
fi:Brooklyn
sv:Brooklyn
tl:Brooklyn
th:บรุกลิน
vi:Brooklyn
tr:Brooklyn
uk:Бруклін
war:Brooklyn
yi:ברוקלין
yo:Brooklyn
zh-yue:布碌侖
zh:布鲁克林区

Bolesław I Chrobry

Pilt:Boleslaus I.jpg
Bolesław I Chrobry (Vapper) (966/967 – 17. juuni 1025) oli Poola vürst 992–1025 ja Poola kuningas 1000–1025 (krooniti 1025).
Bolesław I isa oli Poola esimene kuningas Mieszko I ja ema oli Mieszko esimene naine Dobrawa, kelle isa oli Böömimaa hertsog Boleslav I Julm. Tal oli noorem õde Świętosława, kes abiellus algul Rootsi kuningas Erik VI (Rootsi) ja pärast Taani kuningas Svend Harkhabemega. Ema suri 977, kui Bolesław oli 10-aastane. Isa abiellus seepeale Oda von Haldenslebeniga, kelle kaudu Bolesławil oli kolm poolvenda Mieszko Mieszkowic, Świętopełk Mieskowic ja Lambert Mieszkowic.
992 Mieszko I suri. Troonipärimiskord ei olnud tollal määratletud ja tavaks oli, et vendade vahel puhkeb kodusõda. Bolesław võitis sõja kiiresti ja pagendas oma poolvennad riigist või laskis nad tappa, hiljemalt 995. aastal olid tema vennad surnud.
Tänu keiser Otto III (Saksa-Rooma keiser) suurejoonelistele plaanidele nimetati Bolesław aastal 1000 esimeseks Poola kuningaks analoogselt Ungari esimese kuninga Istvan Pühaga. Selle eest pidi Poola saama osaks Saksa-Rooma riik. Plaan luhtus, sest Bolesław ei allunud edaspidi Saksa-Rooma keisrile mingil moel. Kuningaks ei kroonitud teda varem kui 1025, kui Bolesław, kasutades keisri Heinrich II (Saksa-Rooma keiser) surma järel tekkinud võimuvaakumit Saksamaal, kroonis end ise Poola kuningaks.
Bolesław abiellus esimest korda 984 Meißeni markkrahvi Rikdagi tütrega, aga pärast Rikdagi surma 985 kaotas naine Bolesławi soosingu ja mees ajas ta ära. Sellest abielust sündis tütar, kes 996 või 997 abiellus kindlaksmääramata Pommeri vürstiga.
Bolesław abiellus teist korda 986 Ungari vürsti Géza tütre Ungari Judithiga, aga pärast Poola ja Ungari vaheliste suhete halvenemist ajas Bolesław 987 temagi ära. Arvatavasti ei naasnud Judith kodumaale, vaid suri umbes järgmisel aastal. Sellest abielust sündis poeg Bezprym, kes sai hiljem Poola kuningaks.
Bolesław abiellus kolmandat korda 987. aasta paiku Zachodnio-Słowiański vürsti Dobromiri tütre Emnildaga (suri hiljemalt 1017). Sellest abielust sündis viis last. Vanimast tütrest (988 – pärast 1013) sai nunn. Teine tütar Regelinda (989 – pärast 1014) abiellus 1002 Meißeni markkrahvi Herman I-ga, kuid abielu jäi lastetuks. Vanem poeg Mieszko II (990–1034) sai hiljem Poola kuningaks. Noorim tütar (umbes 991 – pärast 1018) abiellus 1015 Kiievi suurvürsti Svjatopolk I-ga. Noorem poeg Otto (1000–1033) osales pärast oma isa surma kodusõjas.
Bolesław abiellus neljandat korda 3. veebruaril 1018 Meißeni markkrahvi Eckard I tütre Odaga (suri pärast 1025). Sellest abielust sündis tütar Matilda, kes 1035 abiellus Švaabimaa hertsogi Otto III (Švaabimaa)-ga.
Kategooria:Poola monarhid
Kategooria:Surnud 1025
an:Boleslau I de Polonia
id:Bolesław I sang Pemberani
jv:Boleslaw I saking Polandia
be:Баляслаў I Храбры
be-x-old:Балеслаў I Храбры
bg:Болеслав I Храбри (Полша)
ca:Boleslau I de Polònia
cs:Boleslav Chrabrý
da:Boleslav 1. af Polen
de:Bolesław I. (Polen)
dsb:Bolesław Chrobry
en:Bolesław I Chrobry
es:Boleslao I de Polonia
eo:Boleslao la 1-a (Pollando)
eu:Bolesław I.a Poloniakoa
fr:Boleslas Ier de Pologne
hr:Boleslav I. Hrabri
it:Boleslao I di Polonia
he:בולסלב הראשון, דוכס פולין
ka:ბოლესლავ I მამაცი
la:Boleslaus I (rex Poloniae)
lv:Boļeslavs I Drosmīgais
lt:Boleslovas I Narsusis
hu:I. Boleszláv lengyel király
nl:Bolesław I van Polen
ja:ボレスワフ1世 (ポーランド王)
no:Bolesław I av Polen
nn:Bolesław I av Polen
pl:Bolesław I Chrobry
pt:Boleslau I da Polónia
ro:Boleslau I al Poloniei
ru:Болеслав I Храбрый
sah:Болеслав I Пяст
simple:Boleslaw I of Poland
sk:Boleslav I. (Poľsko)
sr:Болеслав Храбри
sh:Boleslav I Hrabri
fi:Boleslaus I Rohkea
sv:Boleslav I av Polen
uk:Болеслав I Хоробрий
zh:波列斯瓦夫一世

Braine-le-Comte


Braine-le-Comte brään-lö-kont ehk Braine ehk La Cité Brainoise (hollandi keeles 's-Gravenbrakel shr'aafönböraaköl on linn ja vald Belgias Valloonias Hainaut' provintsis.
Braine-le-Comte asub Monsi–Brüsseli maantee ääres 24 km kaugusel Monsist, 6 km kaugusel Soignies'st, Écaussinnes'ist ja Ronquières'ist.
Braine-le-Comte piirneb põhjast ja loodest Rebecqi, Hennuyères ja Virginaliga, idast ja edelast Ronquières'i, Henripont'i ja Écaussinnes-d'Enghieniga, lõunast ja kagust Naasti ja Soignies'ga ning läänest Horrues' ja Petit-Roeulx'ga.
Kihelkonnakirik asub 84,53 meetri kõrgusel merepinnast. Metsa kõrgeim koht on 142,62 meetri kõrgusel. Kõrgeim koht teel Henripont'i poole on 159 meetri kõrgusel.
Linna ümbermõõt on 28 kilomeetrit.
Vallas on 2002. ja 2003. aasta andmetel 19 500 elanikku. 2003. aasta andmetel on elanike arv 19 441. Vallas oli 1. jaanuari 2002 andmetel 19 458 elanikku (9530 meest ja 9928 naist), 1. jaanuaril 2008 20 698 elanikku. 1977 oli elanike arv 16 779.
Valla pindala on 84,95 ruutkilomeetrit, teistel andmetel 8468 hektarit (84,68 ruutkilomeetrit).
Braine-le-Comte kuulub Monsi kohturingkonda, Soignies' haldusringkonda, Soignies' rahukohtunikukantonisse, Soignies' praostkonda ja Tournai piiskopkonda.
Braine-le-Comte'i vallas leidub tasandikke ja künkaid, savimulda ja metsa (Bois de la Houssière). Seal on ehitusliivakarjäär.
Peale Braine-le-Comte'i linna on vallas külad Hennuyères, Henripont, Petit-Roeulx-lez-Braine, Ronquières ja Steenkerque.
Ronquières'i kaldtasand on paadilift. Paat pannakse ujuma hiigeltorusse (''caisson''), mis siis veereb rööbastel ülespoole. Kõrguste vahe on 68 meetrit, trassi pikkus on 300 meetrit. Tasakaalustav raskus on 5400 tonni. Kontrolltornis on näitus, kus kaldtasandi ehitust, tööd ja kasutamist audiovisuaalselt selgitatakse.

Nimi ja ajalugu


Nime päritolu on segane, kuid üldlevinud etümoloogia järgi tähendab "Braine" 'metsast läbi voolavat jõge'.
Gallide-aegse küla nimi oli ''Broenia''. See asus metsalagendikul.
Mõned hilisemad nimekujud ürikutest: ''Braina'', ''Brennacum'', ''Brenn'', ''Brania'' (1060), ''Braine la Wihote'' 'talu Braine'il (jõel)'(1070), ''Brania Wilhota'' (1150), ''Brania Wilhotica'' (diminutiiv ladina keel sõnast ''villa'' 'talu') või ''Brenia Wilhotica'' (1150), ''Brania Willetica'' (1180), ''Brania Wilhotica'' (1195), ''Braine la Villote'' (umbes 1200), ''Allodium de Brena Vilhotica'' (umbes 1200), ''Braine'' (1280), ''Brania Comitès'' (umbes 1300), ''Ville de Brayne'' (14. sajandi algus).
Asulat arendas edasi Cambrai piiskop Gaugerich (prantsuse keeles Géry) (suri umbes 619).
12. sajandil oli seal Braine-la-Villotte'i küla.
Baudouin IV (Hainaut' krahv) Ehitaja ostis selle 1158 Monsi linna Sainte-Waudru kapiitel ning hakkas seda nimetama Braine-le-Comte'ilt. Ta kindlustas selle ning laskis ehitada loss-kindluse. Ehituse viis lõpule tema poeg Baudoin V (Hainaut' krahv). Pärast seda lisati linna nimele Hainaut' krahvi mõju märkimiseks "''Le-Comte''" 'krahv'. See nimi leidub dokumentides alates 1453. aastast.
1424 rüüstasid linna brabantlased.
16. sajandil räägitakse juba Braine-le-Comte'i raehärradest.
1583 vallutasid selle tormijooksuga Hispaania vastu üles tõusnud Belgia konföderaadid.
Braine-le-Comte'is sündis teoloog Franciscus Sylvius (teoloog) (François Dubois või Du Bois; ''doctor'' Sylvius).
1652 loovutas Hispaania kuningas Braine-le-Comte'i linna Arenbergide suguvõsale.
1677 laskis Madalmaade kindralkuberner Villa-Hermosa hertsog Baudouin IV poolt ehitatud lossi ja linnamüüri õhata, et Prantsusmaa ei saaks sinna taanduda.
1815 oli kuus nädalat Oranje printsi (Willem I) peakorter. Sealt lahkudes võitles ta marssal Michel Ney vastu Quatre Bras' lahingus.

Vaatamisväärsused


Linna tähtsaim mälestis on Saint-Géry kirik. See asub kunagise linnamüüri ääres. Kunagi oli selle ümber surnuaed, praegu haljasala.
Trepp viib portaal (arhitektuur)ini, mille sillusel on skulptuurid, mis kujutavad Jeesus Kristuse laskumist põrgusse ning esimesi Lunastaja verega välja ostetud õigeid.
Kirikul on kolm ühekõrgust löövi. Neljast sildeavast on igaühest vasakul ja paremal peateljega risti asetsevad kabelid. Kaks altaripoolset kabelit, Saint-Antoine'i ja Saint-Christophe'i kabel, lõpevad peatsitaoliselt kaldseintega.
Kuusteist Soignies' kivist sammast hoiavad üleval kolme suhteliselt madalat võlvi, mis 17. sajandil asendati primitiivse lagi.
Koor (arhitektuur) ja apsiid asetsevad suure löövi pikenduses ning on arhitektuuriliselt silmapaistvad. Peaaltar, mis rajati 1577, pärineb Jean Mône'ilt, kes on teinud ka alabasteraltarid Brüsseli Sainte-Gudule'i kabelis ja Hali Jumalaema kirikus. Peaaltaril on suur kivist retaabel, mis jaguneb kaheks korruseks ja kolmeks pikiosaks, mida eraldavad sambakesed ja pilaster. Hulknurkne tornike lõpeb karniisi kohal jõuliste eenditega. Kumbagi korrust kaunistab kolm bareljeefi, millel on elavate žestidega figuurid. Koori kaunistavad veel vask lühter ja analoogion, kõrge seljatoega tammepuust ntoolid külgedel, puuskulptuuridega seinatahveldised ja teised renessanss-sttilis teosed.
Koori ja transepti vaheline galerii pärineb 1592. aastast. Selle monumentaalse galerii kolm must marmor arkaadi toetuvad neljale punane marmor joonia sammas sambakesele, millele eelnevad 12 väiksemat sambakest, mis seisavad mustal stülobaat ja kannavad nelja poolkaartega arkaadi. Galerii lõpeb rinnatisega, millele nõjatuvad kolm valget skulptuuri, mis seisavad kolme suure arkaadi nurgakivide pikenduseks olevatel soklitel ja kujutavad usk, lootus ja armastus. Neli skulptuuri soklitel sambakeste tipus kujutavad neli põhivoorust.
Kirikus on palju altareid ja mõned ilusad pihitoolid ja rida pühakute kujusid 16. sajand ja 17. sajandist. Nende seas on 1470. aastaga dateeritud Jumalaema kuju, mis omistatakse Jan Borman nooremale. Väga märkimisväärne on Braine-le-Comte'i Püha Christophoros, tammepuust skulptuur 15. sajandist. Selle kõrgus on 4,85 meetrit ning ta on väga jõuline.
Kiriku kullassepatööde seas on ilus päikesekujuline monstrants, mis omistatakse kuulsale Monsi kullassepale Hugues de la Vigne'ile.
Paljudest hauakividest väärivad tähelepanu Éloy Ghoisset' oma (1529) ja Philippe de Gognies' oma, mis on hilisem.
Massiivsel 40 meetri kõrgusel kellatornil on kolm kirikukella, mille nimed on Maxellende, Prospérine ja le Dindin. Viimane pärineb vanast rekollektiini õdede kloostrist, mis 1793 kaotati. 48 kellaga kellamäng annab pühade ajal kontserte.

Hôtel d'Arenberg


Hôtel d'Arenberg (endine raekoda) on kolmanda klassi ajaloomälestis, mis pärineb tõenäoliselt 16. sajandist. Peaväljaku (Grand-Place'i) poole pööratud fassaad on laotud väikestest sinistest kividest. Ust ümbritseb arhivolt, mille aluseks on prismakujulised simss.
15. sajand ja 16. sajandi ürikute järgi oli Hainaut' krahvidel Braine-le-Comte'is residents, mida nimetati "kuninga eluase". Oletatavasti on tegemist sellesama hoonega. Umbes 1720, kui ''la Halle'' lammutati, andis Arenbergi hertsog selle raekojaks.
Seda renessanss-stiilis hoonet ei ehitatud ühe hoobiga. Põhjapoolne osa dateeritakse 1549. aastaga. Teine osa rajati 1608. Seetõttu ongi eri osade välisilmes märkimisväärne erinevus. Põhjapoolsed aken on ristikujulised ja simssidega. Esimese korruse akende kohal silluste peal on peenelt tsiseleering friis. Teise korruse algusest saavad vasakul pool alguse pilastrid, mis jõuavad välja kivist karniisini. Karniisi toetavad simssidega eendid.
Nõupidamiste saalis on kaks monumentaalset Soignies'i kivist kaminat 17. sajandist. Vestibüülis ja trepikoda on väga ilusad kiviraamistusega uksed akolaadsillustega ning lillekujulise ornamendiga niššidega uste kohal. Kõik laed on täielikult säilinud tammepuust tala (ehitus)dega.
Hoone on mitu korda osaliselt hävinud, kuid iga kord endisel kujul taastatud. 1905. aasta restaureerimise ajal eemaldati lagedelt krohv, nii et talad ja teised detailid paljastusid. Karniisilt eemaldati tsinkhobune ja katuseaknad taastati. Katusele ehitati väike kellatorn, kuhu paigutati keldris asunud linnavangla kell (''la Bageole'') ning tornikell.
1914 põletasid sakslased hoone maha. 1920 ehitati see uuesti üles.

Dominiiklaste klooster ja kirik


Klooster asutati 1622 sai Jean de Loix' poolt. Kõrvalhooned ehitati 1637, 10 aastat pärast kirikut. Alusmüür on ehitatud lähedal asuvatest karjääridest võetud sinisest kivist. Akende ja uste raamistus on kivist, ülejäänu tellistest. Praegused hooned kuuluvad riigile. Need restaureeriti 1910. Hiljem sai nendest postimaja.

Linnamüür


Linnamüüri laskis ehitada Haunait' krahv Baudouin IV (Hainaut' krahv), kes sai lisanimeks Ehitaja. Samal ajal laskis ta ehitada linnamüürid ka teistele äsja vallutatud linnadele (Chimay, Valenciennes, Ath, Binche ja Mons). Linnamüüris oli kolm väravat: Monsi värav, Brüsseli värav ja Nivelles'i värav. Viimasest paremal on kuulus Kiesi torn ("Koerte torn").
Bois de la Houssière laiub linnasüdamest Henripont'i, Ronquières'i ja Virginal-Samme'ini. Selle pindala on 662 hektarit. Linna ja Houssière'i vahele rajati kaks kunstlikku järve, üks kalastamiseks ja teine sõudmiseks. Need avati 1. mail 1963 ja nad said nimeks "''Étangs Communaux Joseph Martel''" 'Joseph Marteli kommunaaltiigid' (aselinnapea auks).

Vapp


Praegune vapp annetati linnale 1822 ja kinnitati 21. juulil 1838.
Linna varaseimal teadaoleval pitsatil on kujutatud Baudouin IV (Hainaut krahv) loss. Hiljem lihtsustus see linna pitsatitel malevanker (male)kujuliseks torniks. Linnanõukogu taotles lossi kujutamist oma vapil 1816 ja 1820 ning sai selle õiguse ametlikult 1822.

Muud


Braine-Le-Comte'is on normaalkool.
Parteide toetus: IC (39,9%); ''Partie Socialiste'' (28,0%); ''Parti Réformateur Libéral'' (24,3%); ''Ecolo'' (7,9%).
Linnapea on Jean-Jacques Flahaux.
Linna sihtnumber on 7090, valla oma 55004.

Välislingid


http://www.braine-le-comte.be/ Ametlik kodulehekülg; allikas; pildid
http://www.supertravelnet.com/maps/index.php?country=116_5057_7 Asukoht provintsi kaardil
http://site.ifrance.com/efablc/ecrire/rues/carte1.htm Linna tänavate skeem
http://site.ifrance.com/efablc/ecrire/rues/choix.htm Valla teede skeem; tänavate loetelu koos linkidega
http://site.ifrance.com/efablc/ecrire/blc/origines.htm Gravüür; allikas
http://site.ifrance.com/efablc/ecrire/blc/eglise.htm Joonistus ja foto Saint-Géry kirikust; allikas
http://site.ifrance.com/efablc/ecrire/blc/hotel.htm Joonistused endisest raekojast; allikas
http://site.ifrance.com/efablc/ecrire/blc/dominica.htm Joonistus ja foto dominiiklaste hoonetest; allikas
http://www.skiouros.net/art_nouveau/geo/be_braine-le-comte.html Juugendstiilis majade fotod; klõpsata
http://users.pandora.be/deneef/F/infrastructure/gares/FBC.html Jaamahoone foto; klõpsata
http://www.ngw.nl/int/bel/b/braine.htm Linna vapp; allikas
http://www.uvcw.be/communes/1/55004.cfm Linnavalitsuse kontaktandmed
http://www.uvcw.be/communes/2/55004.cfm Linnavalitsuse ja linnanõukogu koosseis
http://www.trekearth.com/gallery/Europe/Belgium/Wallonia/Hainaut/Braine_Le_Comte/photo19645.htm Foto: talvine maastik
Kategooria:Belgia linnad
Kategooria:Hainaut
br:Braine-le-Comte
bg:Брен льо Конт
ca:Braine-le-Comte
de:Braine-le-Comte
en:Braine-le-Comte
eo:Braine-le-Comte
fa:برن‌لوکمت
fr:Braine-le-Comte
it:Braine-le-Comte
nl:'s-Gravenbrakel
oc:Braine-le-Comte
pt:Braine-le-Comte
ro:Braine-le-Comte
ru:Брен-ле-Конт
simple:Braine-le-Comte
sk:Braine-le-Comte
sv:Braine-le-Comte
vi:Braine-le-Comte
vo:Braine-le-Comte
wa:Brinne-e-Hinnot
war:Braine-le-Comte

Benjamin Britten

Pilt:Benjamin Britten-Karsh.jpg
Edward Benjamin Britten (22. november 1913 Lowestoft, Suffolk – 4. detsember 1976 Aldeburgh, Suffolk) oli Inglismaa helilooja ja pianist. Teda peetakse Inglismaa suurimaks heliloojaks pärast Henry Purcellit ja 20. sajandi üheks suuremaks klassikaline muusika heliloojaks.
Oma esimesed heliteosed kirjutas ta juba 9-aastase lapsena. Kooliajal sai ta õpetust klaverimängus ja kompositsioonis.
Ta võitis stipendiumi Londoni Kuninglik Muusikakolledž. Seal õppis ta klaverit ja kompositsiooni erialai ning lõpetas selle õppeasutuse 1933. aastal.
Mõni aeg hiljem algas Britteni tutvus luuletaja Wystan Hugh Audeniga, kes ei mõjutanud teda mitte üksnes isiklikult, vaid ka kunstiliselt. Britten viisistas mõned Audeni luuletused.
Britteni esimene menuteos oli 1937. aastal Salzburgis esiettekandele tulnud ''Variations on a Theme of Frank Bridge''.
Kui 1939. aastal algas Teine maailmasõda, lahkus Britten veendunud patsifism Euroopast ja siirdus USA-sse. Ent 1942. aastal tuli ta tagasi, kuigi sõda ei olnud lõppenud. Detsembris 1962 lõpetas ta ''Sõjareekviemi'' (''War Requiem''), mida peetakse tema meistriteoseks (kuigi paljude kriitikute meelest on see liiga emotsionaalne) ning üheks tähtsaimaks inglise kooriteoseks üldse.
1948 asutas Britten Aldeburghi festivali.
1976 sai ta eluaegne peer. Paljude teiste autasude seas sai Britten ''Teenete ordeni'' (''Order of Merit''), seda kolmanda heliloojana Edward Elgari ja Ralph Vaughan Williamsi järel.
Britten ei kohkunud küll tagasi modernsetest tehnikatest, kuid paigutas end suurde muusikatraditsiooni. See väljendus muuhulgas tema austuses Henry Purcelli vastu. Ühes oma tuntuimas teoses ''Young Persons' Guide to the Orchestra'' (''Noorte teejuht sümfooniaorkester juurde'', 1946) kasutas ta ühte Purcelli teemat. See teos oli mõeldud saateks Briti riiklikult rahastatud õppefilmile ''Instruments of the Orchestra'' (''Orkestri pillid''). Teose alapealkiri on ''Variations and Fugue on a Theme of Purcell'' (''Variatsioonid ja fuuga ühele Purcelli teema (muusika)le''). Britten võtab keskseks teemaks ühe meloodia Henry Purcelli ''Abdelazarist''. Igale orkestripillile annab ta oma variatsioonid, alustades puupuhkpillidest ning minnes edasi keelpillide, vaskpuhkpillide ja lõpuks löökpillide juurde. Seejärel toob ta kogu orkestri fuugas jälle kokku ja töö lõpetuseks kordab teemat. Filmis oli suuline kommentaar, kuid kontsertesitustel ja helisalvestustel jäetakse see ära.
Teised Britteni tuntumad teosed on ooper ''Peter Grimes'' ja ''Suveöö unenägu'' William Shakespeare'i tekstile.
Mõned Britteni teosed põhinevad briti rahvalauludel, ja nagu ka paljud tema ooperirollid, olid need kirjutatud tema partnerile tenor Peter Pearsile.
Britten oli ka korralik pianist ning kandis mõnikord klaveril ette kammermuusikat ja saatis kammerlaule. Kuid kui ''Klaverikontsert (Britten)'' (1938) ja ''Diversioonid'' (''Diversions'') klaverile ja orkestrile (kirjutatud 1940. aastal Paul Wittgensteinile) ja veel mõned teosed välja arvata, kirjutas ta siiski võrdlemisi vähe klaverimuusikat ja ühes 1963. aasta intervjuus BBC-le on ta öelnud, et on pidanud klaverit taustapilliks.
Ta on pälvinud Taani kõrgeima muusikalise tunnustuse ''Sonningi fondi muusikaauhind'', mida annab välja ''Lonie Sonning Music Foundation''.

Hinnang


Kui ilmusid Britteni esimesed teosed, oli Inglise muusikakriitika suhtumine väga tagurlik.
Esimese briti heliloojana, kes pööras selja traditsioonilisele inglispärasusele ja võttis täielikult omaks mandri-Euroopa kultuuri, kohtas Britten suurt vaenulikkust nende poolt, kelle meelest tema muusika oli liiga kaval. Samuti kadestati tema kiiret menu kirjastajate ja plaadistajate juures.

Teosed


Muusika kuulsale dokumentaalfilmile Londoni peapostkontorist ''Night Mail'' (''Öine post'', 1936; Wystan Hugh Audeni sõnadele)
''Variations on a Theme of Frank Bridge'' (''Variatsioonid ühele Frank Bridge teema (muusika)le'', 1937)
''Ceremony of Carols'' (''Koraalitseremoonia'', 1942; koorile, soolohäältele ja harfile - kirjutatud jõulupühadeks tagasiteel USA-st Inglismaale)
''Serenade'' (''Serenaad'', 1943)
''Peter Grimes'' (1945; ooper, mis põhineb Suffolki kaluri George Crabbe'i poeemil ''The Borough'')
''The Young Person's Guide to the Orchestra'' (1946)
''The Rape of Lucretia'' (''Lucretia teotamine'', 1946; ooper)
''Albert Herring'' (1947; ooper Guy de Maupassant'i novelli ''Le Rosier de Madame Husson'' järgi)
''Billy Budd'' (1951; ooper, libreto Herman Melville'i järgi)
''Gloriana'' (1953; ooper kuninganna Elizabeth II kroonimine puhuks)
''Turn of the Screw'' (''Kruvi keere (ooper)'', 1954; ooper Henry Jamesi jutustuse põhjal)
''Noye's Fludde'' (1958; ooper)
''Suveöö unenägu (ooper)'' (''Suveöö unenägu'', 1960; ooper William Shakespeare'i järgi)
''War Requiem'' (''Sõjareekviem'', 1961-1962; sopranile, tenorile ja baritonile, segakoorile, poistekoorile, orelile ja orkestrile)
''Curlew River'' (''Koovitaja jõgi'', 1964; ühel Jaapani no-näidendil põhinev religioosne mõistujutt solistidele, koorile ja kammerorkestrile)
''The Burning Fiery Furnace'' (1966; religioosne mõistujutt kolmest mehest tulises ahjus ''Taanieli raamatu'' järgi solistidele, koorile ja kammerorkestrile)

Viited

Välislink


http://www.bbc.co.uk/bbcfour/audiointerviews/profilepages/brittenb1.shtml Katkendid raadiointervjuudest
http://www.npg.org.uk/collections/search/person.php?LinkID=mp00560 109 portreed ''National Portrait Gallery'''s.
http://fr.wikipedia.org/wiki/Liste_des_%C5%93uvres_de_Benjamin_Britten Benjamin Britteni teoste täielik nimekiri (prantsuse keeles)
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_compositions_by_Benjamin_Britten Benjamin Britteni kõigi avaldatud teoste nimekiri (inglise keeles)
Kategooria:Suurbritannia heliloojad
Kategooria:Sündinud 1913
Kategooria:Surnud 1976
bs:Benjamin Britten
bg:Бенджамин Бритън
ca:Benjamin Britten
cs:Benjamin Britten
cy:Benjamin Britten
da:Benjamin Britten
de:Benjamin Britten
el:Μπέντζαμιν Μπρίτεν
en:Benjamin Britten
es:Benjamin Britten
eo:Benjamin Britten
eu:Benjamin Britten
fa:بنجامین بریتن
fr:Benjamin Britten
ga:Benjamin Britten
gl:Benjamin Britten
ko:벤저민 브리튼
hy:Բենջամեն Բրիտտեն
hr:Benjamin Britten
is:Benjamin Britten
it:Benjamin Britten
he:בנג'מין בריטן
la:Beniaminus Britten
lb:Benjamin Britten
hu:Benjamin Britten
nl:Benjamin Britten
ja:ベンジャミン・ブリテン
no:Benjamin Britten
nn:Benjamin Britten
pl:Benjamin Britten
pt:Benjamin Britten
ru:Бриттен, Бенджамин
simple:Benjamin Britten
sk:Benjamin Britten
sl:Benjamin Britten
sr:Бенџамин Бритн
sh:Benjamin Britten
fi:Benjamin Britten
sv:Benjamin Britten
tr:Benjamin Britten
uk:Бенджамін Бріттен
zh:本杰明·布里顿

Cécile Chaminade

Pilt:Cecile chaminade.jpg
Cécile Louise Stéphanie Chaminade (8. august 1857 Pariis – 13. aprill 1944 Monte Carlo) oli Prantsusmaa helilooja ja pianist, üks kuulsamaid naisheliloojaid.

Elu


Cécile Chaminade sündis 8. augustil 1857 Batignollesi külas, mis varsti pärast seda arvati Pariisi koosseisu. Tema suguvõssa kuulub preester Guillaume Joseph Chaminade, kes 1817 asutas Bordeaux's "Maarja ühingu".
Isa oli ühe kindlustusseltsi direktor ning amatöörviiuldaja. Ema mängis väga hästi klaverit ja laulis. Tal oli kena lauluhääl. Ema märkas varakult tütre erakordset muusikalist kuulmist ja musikaalsust.
Perekonnatuttavate hulka kuulus Georges Bizet, kes pööras tähelepanu tüdruku andele. Bizet nimetas Cécile'i oma väikeseks Mozartiks ning ennustas talle säravat tulevikku, kui oli tutvunud sakraalmuusikaga, mis tüdruk oli komponeerinud 8-aastaselt (see oli tema esimene helilooming) ning talle klaveril ette mängis. See ettemäng toimus Le Vésinet's asuvas villas, mille isa oli 1865. aastal ehitada lasknud.
Bizet soovitas anda lapse konservatooriumi Félix Le Couppey klaveriklassi, mis oli mõeldud noortele tüdrukutele. Ent isa oli selle vastu, sest ta leidis, et kodanlaste tütardest peavad saama abielunaised ja emad. Jõuti siiski kokkuleppele, et ta võtab samas mahus eratunde. Cécile õppis Le Couppey juures klaverit, Savardi juures harmoonia (muusika)t ja Benjamin Godardi juures kompositsiooni eriala. Samuti õppis ta
Perekonna uues kodus (rue de Rome 69), kus iga kahe nädala tagant käis külas muusikamaailma eliit, teenis Cécile ära Ambroise Thomas', Jules Massenet', Charles Gounod', Canille Saint-Saënsi ja Emmanuel Chabrier' imetluse. Ambroise Thomas on Chaminade'i kohta öelnud: "See ei ole naine, kes komponeerib, vaid helilooja, kes on naine."
Chaminade saatis meelsasti klaveril noort viiuldajat Joseph Marsicki, kes alates 1877. aastast tegi vanas Salle Pleyelis kvartettõhtuid. Kui isa oli kord reisil, kasutas Cécile ühel niisugusel õhtul juhust ning esines 18-aastasena esmakordselt avalikult, mängides Ludwig van Beethoveni ja Charles-Marie Widori trio (žanr). Ajakirjanduses teatati selle etenduse menust.
Aastal 1878 korraldas Le Couppey kontserdi Chaminade'i teostest. 4. aprillil 1881 toimus Orkestrisüidi esiettekanne Rahvuslik Muusikaühing korraldusel. Sama teos kanti ette ka kontserdisarjade "Concerts des Champs-Elysées"' ja "Concerts Populaires de Pasdeloup" raames. kuulus ta Rahvuslikku Muusikaühingusse.
Oma koomiline ooper "La Sévillane" saatis Chaminade klaveril kontsertettekannetel Salle Pleyelis ja Salle Érardis. ''Opéra-Comique''<nowiki>'i</nowiki> repertuaari seda siiski ei võetud, sest see oli liiga lühike.
Seevastu Chaminade'i balletti "Callirhoë", mille esietendus oli 16. märtsil 1888 Marseille's, mängiti peaaegu 200 korda, sealhulgas ''Metropolitan Opera''<nowiki>'s</nowiki> New York.
Ka tema kontserdipala (''Concertstück'') ''opus'' 40 klaverile ja orkestrile (1888) hakati ette kandma.
Ent pärast seda piirdus Chaminade väiksemate vormidega. Ainsaks erandiks oli flöötkontsertiino ''opus'' 107 (1902) , mille ta tõenäoliselt kirjutas Pariisi konservatooriumi lõpueksamiks. Arvatakse, et ta oli isa surmaga 28. juulil 1887 kaotanud suurteose jaoks vajaliku võitlusvaimu.
Ta alustas pianistikarjääri, esinedes üle Euroopa kuni Türgini välja. Kulminatsiooniks oli 1907–1908 triumfaalne 25 kontserdist koosnev turnee 12 Ameerika Ühendriigid linnas, mis pani aluse tema tohutule populaarsusele ookeani taga. Ringreis algas ühe kontserdipala esitusega Philadelphias. Chaminade täitis kavad eranditult oma loominguga. Et tagada enda ja oma ema ülalpidamiseks vajalikku menu, keskendus ta lühikestele klaveripaladele ning lauludele. Ameerika Ühendriigid asutati umbes 200 Chaminade'i klubid, millest mõned tegutsevad seniajani.
Chaminade'i helilooming oli Prantsusmaal populaarne ja 1892 määrati ta haridusametnikuks.
Chaminade, kes elas ikka veel üksinda ning oli deklareerinud: "minu armastus kuulub muusikale, ma olen nunn, vestaneitsi", abiellus 1901 siiski – pigem fiktiivselt – ühe lahutatud ja vaese mehega, kes 1907 jättis ta leseks.
Kui 1912 suri ema, kes oli teda turneedel sageli saatnud, langes Chaminade sügavasse meeleheitesse. Alles järgmisel aastal läks ta tagasi Londonisse, kus kuninganna Victoria (Suurbritannia) oli teda regulaarsete Inglismaa-turneede (alates 1892. aastast) käigus oodatud külalisena sageli Windsori lossis vastu võtnud. Üliõpilased olevat seal talle korraldanud triumfaalse vastuvõtu.
Kui puhkes sõda, pani 57-aastane Chaminade muusika kõrvale, et juhatada haiglat. Ta loobus avalikest esinemistest ja komponeeris harva.
Hiljem elas ta tagasitõmbununa Monte Carlos. 20. sajandi reaalsus oli talle võõras ja vastuvõetamatu. Ta suri sealsamas 13. aprillil 1944.
20. sajandi lõpupoolel hakati hilisromantism prantsuse muusikat halvustama, mistõttu huvi tema muusika vastu vaibus pärast tema surma.
Nüüd on tema teoseid hakatud taas ette kandma.
Aastal 1988 koostas Ameerika Ühendriigid muusikateadlane Marcia Citron Chaminade'i teoste nimekirja ning tema eluloo.

Looming


Chaminade oli viljakas helilooja ja peaaegu kõik tema umbes 400 teosest avaldati tema eluajal. Kuigi ta kirjutas orkestripalu (sealhulgas menukad klaveri-kontserdipalad, flöötkontsertiino, üks sümfoonia ja üks ballett), olid tema kõige populaarsemad teosed tema klaveripala (muusika), millest suurem osa on karakterpalad, ja üle 125 meloodia. Muusika on meloodiline ja väga mõistetav, selgete tekstuur (muusika)ide ja mahedalt kromatism harmoonia (muusika), prantslasliku vaimukuse ja värvikusega.
Chaminade kirjutas umbes 140 laulu, enamiku ajavahemikul 1890-1910. Tema kerged ja võluvad laulud on väga prantslaslikud. Neid iseloomistab värske kompositsioonistiil, prosoodia valdamine ning hääletunnetus. Chaminade'i laule on plaadistanud Anne Sofie von Otter ja Alaina Warren Zachary.

Teosed


Orkestrisüit (1881)
Trio klaverile, viiulile ja tšellole ''opus'' 11 (1881)
Koomiline ooper "La Sévillane"
Ballett "Callirhoë" (1888)
Kontserdipala (''Concertstück'') ''opus'' 40 klaverile ja orkestrile (1888)
Flöödikontsertiino ''opus'' 107 (1902)
"La Sérénade aux Étoiles" (1911)

''Trio pour Piano, Violon et Violoncelle'', ''opus'' 11


trio (žanr) klaverile, viiulile ja tšellole. (1881)
Osad:
#''Allegro'', sol-minoor
#''Andante'' - ''Animato'' - ''Tempo primo'', mi-bemoll-mažoor
#''Presto leggiero'', sol-mažoor
#''Allegro molto agitato'', sol-minoor.
See teos on Chaminade'i elegantsi ja kütkestavuse näide.
Esimeses osas on kaunid voolavad meloodiad. Teine osa sisaldab suurepärast keelpillimeloodiat. Läbi kolmanda osa kumavad sulgkerged kuueteistkümnendiknoot vilka kromaatika ja arpedžodega. Teos lõpeb etüüdiliku finaaliga.

Välislingid:


http://muslib.mmv.ru/flute/shaminad.pdf Flöödikontsertiino noodid
http://www.ambache.co.uk/wChaminade.htm Foto 1
http://www.flutepage.de/deutsch/composer/chaminad.shtml Foto 2
http://www.beautyinmusic.com/artist_pages/cecile_chaminade.htm Foto 3
http://www.classicalmidi.gothere.uk.com/chaminad.htm Foto, midi muusikafailid
http://www.amazon.com/exec/obidos/tg/detail/-/B00005OM82/ref=pm_dp_ln_m_2/002-9032837-2037634?v=glance&s=music&vi=samples Helikatkendid kammerlauludest
http://www.amazon.com/exec/obidos/ASIN/B000002ZU0/qid=1051079553/sr=2-2/ref=sr_2_2/002-9032837-2037634 Klaverimuusika: helikatkendid
http://www.amazon.com/exec/obidos/ASIN/B000002ZR2/002-9032837-2037634 Klaverimuusika: helikatkendid
http://www.amazon.com/exec/obidos/ASIN/B000002ZU0/002-9032837-2037634 Klaverimuusika: helikatkendid
http://www.amazon.com/exec/obidos/ASIN/B000000ALL/qid=1051079553/sr=2-3/ref=sr_2_3/002-9032837-2037634 Klaveriteosed: helikatkendid
http://www.amazon.com/exec/obidos/ASIN/B0000030WL/qid=1051078808/sr=2-1/ref=sr_2_1/002-9032837-2037634 Klaveritriod: helikatkendid
http://www.recmusic.org/lieder/c/chaminade.html Laulutekstid
http://library.csun.edu/~spcoll/chamin.html Pilt ja helikatkend: ''Pas des écharpes''
http://www.classicalarchives.com/main-c.html#CHAMINADE Täismahus heliülesvõtted
Kategooria:Prantsusmaa heliloojad
Kategooria:Sündinud 1857
Kategooria:Surnud 1944
ca:Cécile Chaminade
de:Cécile Chaminade
en:Cécile Chaminade
es:Cécile Chaminade
fa:سسیل شامیناد
fr:Cécile Chaminade
he:ססיל שמינאד
la:Caecilia Chaminade
ja:セシル・シャミナード
pt:Cecile Chaminade
ru:Шаминад, Сесиль
fi:Cécile Chaminade
sv:Cécile Chaminade
zh:塞西莉·夏米娜德

Calabria


Calabria ehk Kalaabria on maakond Lõuna-Itaalias, mis moodustab Apenniini poolsaare "kinga" ninaosa Napolist lõuna pool. Põhjast piirneb Calabria Campania ja Basilicata piirkonnaga, teisele poole Messina väina jääb Sitsiilia saar.
Halduskeskus on Catanzaro (102 500 elaniku). Rahvastiku tihedus on 142 inimest ruutkilomeetril.
Antiikajal moodustas muinaskreeklased tugevasti koloniseeritud Calabria koos Bruttiumi, Lucania ja Apuuliaga osa Suur-Kreekast. Calabria oli kuulus viinamari-, oliivi- ja lammaskasvatuse piirkond. Sealt oli pärit Vana-Rooma poeet Ennius.
Merevesi on Calabria rannikul väga selge.
Tähtsamad turismikeskused on Tropea Türreeni meri rannikul, mis on ilus linn ilusa rannaga, ja Siderno Joonia meri rannikul, kus on head hotellid.

Haldus


Pilt:Calabria Provinces.png
Calabria maakond jaguneb 5 provintsiks, mis omakorda jagunevad kokku 409 vallaks.
Catanzaro provints
Cosenza provints
Crotone provints
Reggio Calabria provints
Vibo Valentia provints

Ajalugu

Köök


Vein


Calabria veinipiirkonnad: Greco di Bianco (Denominazione di Origine Controllata), Cirò.

Välislink


http://www.regione.calabria.it/ Calabria maakonna ametlik kodulehekülg itaalia keeles
http://www.italy-weather-and-maps.com/maps/italy/calabria.gif Calabria kaart
Kategooria:Calabria
ar:قلورية
an:Calabria
roa-rup:Calabria
frp:Calabrie
id:Calabria
ms:Calabria
zh-min-nan:Calabria
jv:Calabria
be:Калабрыя
be-x-old:Калябрыя
bcl:Calabria
bs:Kalabrija
br:Calabria
bg:Калабрия
ca:Calàbria
ceb:Calabria
cv:Калабриа
cs:Kalábrie
co:Calabria
cy:Calabria
da:Calabrien
de:Kalabrien
el:Καλαβρία
en:Calabria
es:Calabria
eo:Kalabrio
eu:Calabria
fa:کالابریا
fr:Calabre
fy:Kalaabrje
fur:Calabrie
ga:Calabria
gl:Calabria
ko:칼라브리아 주
hy:Կալաբրիա
hr:Kalabrija
io:Kalabria
ilo:Calabria
ia:Calabria
os:Калабри
is:Kalabría
it:Calabria
he:קלבריה
pam:Calabria
ka:კალაბრია
kk:Калабрия
kw:Kalabri
sw:Calabria
ku:Calabria
lad:Kalabria
la:Bruttium
lv:Kalabrija
lt:Kalabrija
lij:Calabbria
hu:Calabria
mr:कालाब्रिया
nah:Calabria
nl:Calabrië
ja:カラブリア州
nap:Calavria
no:Calabria
nn:Calabria
oc:Calàbria
pnb:صوبہ کالابریا
pms:Calabria
pl:Kalabria
pt:Calábria
ro:Calabria
ru:Калабрия
se:Calabria
sc:Calabria
sco:Calabrie
sq:Kalabria
scn:Calabbria
simple:Calabria
sk:Kalábria
sl:Kalabrija
sr:Калабрија
sh:Kalabrija
fi:Calabria
sv:Kalabrien
tl:Calabria
ta:கலபிரியா
roa-tara:Calavrie
th:แคว้นกาลาเบรีย
vi:Calabria
tg:Калабрия
tr:Calabria
uk:Калабрія
ur:کلابریا
vec:Całabria
war:Calabria
zh:卡拉布里亚

Carl Engel


Carl Engeli nime all on tuntud mitu isikut:
Carl Ludvig Engel (1778–1840) oli sakslased päritoluga Soome arhitekt.
Carl Engel (muusik) (1883–1944) oli prantsuse päritoluga USA pianist ja muusikateadlane.
Carl Alexander Engel (1818–1843) oli Soome arhitekt, Carl Ludvig Engeli poeg.
Carl Friedrich Wilhelm Engel (1895–1947) oli saksa ajaloolane ja arheoloog.

Vaata ka


Karl Engel (1664–1702) oli saksa arhitekt.
Karl Engel (1923–2006) oli Šveitsi pianist.
Karl Engel (1952–) on endine Šveitsi jalgpallur.
Kategooria:Täpsustusleheküljed

Clemens X


Clemens X (Emilio Bonaventura Altieri, 13. juuli 1590 – 22. juuli 1676) oli paavst 1670–1676. Ta oli 239. paavst.
Emilio Bonaventura Altieri sündis aadliku Lorenzo Altieri ja Vittoria Delfini 6-lapselises peres kolmanda lapsena. Ta ristiti Rooma San Marco kirikus, õppis Rooma kolleegiumis õigusteadust ja kaitses 1611 doktorikraadi. Altieri ordinatsioon 6. aprillil 1624 preester. Ta saadeti Po üleujutuste ajal Ravennasse päästetöid organiseerima ja määrati seejärel apostlikuks visitaatoriks, kuid Castro sõda tõttu ei saanud ta oma ametiülesandeid täita. Hiljem pakuti talle kardinal, millest ta loobus oma venna Giambattista Altieri kasuks, kellest sai 1643 kardinal. Nuntsiusena Napolis vahendas ta 1647 vaherahu sõlmimist Masaniello juhtimisel toimunud ülestõusus osalejatega.

Ametid


Rota Romana kohtunik
1623 – 1626 Poola nuntsiatuuri audiitor
apostlik visitaator
29. november 1627 – 29. aprill 1670 Camerino piiskop
10. detsember 1633 Loreto kuberner
4. juuni 1636 Romagna president
22. jaanuar 1641 – 7. oktoober 1641 Marche kuberner
25. detsember 1644 – 1652 nuntsius Napolis
1655 erakorraline saadik Lombardias
1657 piiskoppide kongregatsiooni sekretär
25. jaanuar 1667 Rooma inkvisitsiooni assessor
29. november 1669 – 29. aprill 1670 kardinalpreester

Konklaav 1669–1670


File:C_o_a_Clemente_X.svg
Clemens X valiti paavstiks 29. aprillil 1670 Vatikani paavstipalees ja krooniti 11. mail kardinal Francesco Maidalchini poolt. Ta võttis nime oma eelkäija Clemens IX järgi. Clemens X oli paavstiks saades 79 aasta ja 9 kuu vanusena vanim isik pärast Gregorius XII-t, kes valiti paavstiks. Hiljem pole kedagi nii kõrges eas paavstiks valitud.
20. detsember 1669 – 29. aprillini 1670 toimunud konklaavi viimases voorus osales 59 kardinali, kellest 56 pooldasid Altieri valimist. Ta keeldus vanuse tõttu kardinalide otsust tunnustamast ja olevat seetõttu kaks nädalat hiljem toimunud kroonimisele viidud poolvägisi. See oli pikim konklaav pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII.
Clemens IX surma ajal oli kardinalide kolleegiumis 70 kardinali, kellest 57 saabusid 20. detsembriks konklaavile. Järgmisel päeval saabus kardinal Friedrich von Hessen-Darmstadt, 22. detsember Innico Caracciolo d'Airola, 26. detsember Giberto Borromeo, 28. detsember Scipione Pannocchieschi d'Elci, 30. detsember Alfonso Litta, 18. jaanuaril Jean-François-Paul de Gondi de Retz, 20. jaanuaril Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouillon ja 23. aprillil Luis Manuel Fernández de Portocarrero. 7. jaanuarist 30. jaanuarini puudus konklaavilt Lorenzo Imperiali. 28. jaanuarilt 23. veebruarini puudus konklaavilt Celio Piccolomini. Antonio Barberini ja Federico Sforza ei osalenud haiguse tõttu esimestes voorudes. Barberini puudus haiguse tõttu ka 3. veebruarist 17. märtsini. 24. jaanuar–27. jaanuaril ei osalenud konklaavil Virgino Orsini. Haiguse tõttu puudusid mõnda aega konklaavilt kardinalid Giovanni Battista Spada, Marcello Publicola Santacroce, Lazaro Pallavicino, Niccolò Albergati-Ludovisi, Scipione Pannocchieschi d'Elci, Bonaccorso Bonaccorsi ja Marzio Ginetti.
Konklaavil tekkis 6 fraktsiooni: Prantsusmaa, Hispaania, Barberinid, Squadrone volante, Chigid ja Rospigliosid. Soosikuks peeti kardinal Innocentius XI, kuid Prantsusmaa esitas tema vastu 20. märtsil veto.

Välispoliitika


|}

Suhted Prantsusmaaga


Clemens X palus Prantsusmaa kuningas Louis XIV-t toetust võitluseks türklastega, kuid kuningas ei tahtnud nendega sõdida, vaid veenis paavsti toetama Prantsusmaa sissetungi Madalmaadesse, mida tuleks korraldada Madalmaades elavate katoliiklaste toetamiseks. Kuninga põhjendatud argumendi tõttu taunis Clemens X Hispaania ja Saksa-Rooma keiser Leopold I (Saksa-Rooma keiser)i pakutavat sõjalist abi hollandlastele, kuid tajus varsti, et Louis tegutses Madalmaades vaid oma eesmärgi nimel. Oktoober 1675 saatis paavst saadikud Euroopa õukondadesse, et sõlmida võimalikult kiiresti rahuleping Madalmaadega.
Clemens X ajal hakkas Louis XIV nõudma regaaliõigust neilt Prantsusmaa piiskopkondadelt, kus see veel ei kehtinud. Louis XIV avaldas 1673 ja 1675 ediktid regaaliõiguse kohta, mille järel kaebasid Alet' ja Pamiers' piiskopid paavstile. Clemens X suri peatselt ja selle probleemiga hakkas tegelema tema järeltulija Innocentius XI.

Suhted Poolaga


Clemens X tegutses kardinalina 1623–1626 Poola nuntsiatuuris. Ta toetas Poola kuningas Jan III võitlust türklastega.

Suhted Rootsiga


Clemens X palus Rootsi kuningas Karl XI-lt sõjalist abi võitluseks türklastega.

Suhted Venemaaga


1673 saatis Vene tsaar Aleksei I Mihhailovitš Rooma saadiku, kuid paavsti lootus katoliikluse levimiseks Venemaale luhtus, kuna tsaar ei tunnustanud katoliiklust.

Diplomaatiline kriis Roomas


Kardinal Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni kehtestas 1674 kõikidelt Rooma toodavatelt kaupadelt 3-protsendilise maksu. Uus maks kehtis nii kardinalidele kui suursaadikutele, kes seni olid maksukohustusest vabastatud. Järgmise otsusega käskis kardinal võõrandada kõik kaubad, millelt seda maksu ei tasutud. Kui kardinalid leppisid tekkinud olukorraga, siis saadikud leidsid, et nende õigusi oli rikutud. Saksa-Rooma keisri, Prantsusmaa, Hispaania ja Venezia vabariik suursaadikud saatsid oma sekretärid paavsti juurde audientsi paluma, kuid Albertoni lasi neile edasi öelda, et paavst on hõivatud. Pärast seda, kui saadikud olid 4 päeva järjest tagajärjetult nõudnud kokkusaamist paavstiga, lähetasid nad oma sekretärid sama sooviga kardinali juurde, kes keeldus neid vastu võtmast. Kriis vältas oluliste muutusteta terve aasta, enne kui kardinal soostus tegema järeleandmisi.

Rahanduspoliitika


Alates Clemensi ajast vermimine Roomas münditud müntidele müntimise eest vastutava prelaadi vapp miniatuurne kujutis. See komme säilis 1817. aastani.

Suhted kiriku institutsioonidega


11. juunil 1670 kinnitas Clemens X frantsisklased privileegid Püha Maa.
Kaldea patriarh Simeon XII saatis talle 1670 kirja, milles patriarh tunnustas katoliku kirikus kasutatavat usutunnistust.
3. oktoober 1670 kinnitas ta Assisi Franciscuse auks kasutatava Porziuncola privileegi frantsiskaani konventuaalidele.
Ta kinnitas 13. juulil 1673 avaldatud apostellikus kirjas 'Dudum felicis' Püha Franciscuse südame vennaskonna privileegid.
1673 kinnitas ta Petlemma rüütliordu konstitutsiooni.
1674 annetas ta Jean Eudesi rajatud eudistidele (CIM) indulgentsid.
Lahendamaks Kanadas piiskop François Xavier de Laval-Montmorency jurisdiktsiooni üle puhkenud vaidlust, otsustas ta 4. oktoober 1674 moodustada Quebeci piiskopkonna ja kinnitas, et Quebeci piiskop allub vahetult Rooma paavstile.
Ta tunnustas Böömi rüütliordut (''Ordo Militaris Crucigerorum cum Rubea Stella'').
Ta reguleeris Beatrice de Silva rajatud kontseptsionistide nunnaordu reegleid.

Liturgilised otsused


1670 kohustas Clemens X kõiki katoliiklasi tähistama 2. oktoober peainglite päevana.
Juunis 1670 lubas ta Roomas resideeruvatel prelaatidel kanda violetset sidet piiskopikübaral (galerol).
21. juunil 1670 avaldatud bullas 'Superna' sätestas ta, et orduvaimulikel peab olema kohaliku piiskopi luba, kui nad soovivad palvetada või pihisakramenti anda mõnes teises kirikus.
30. jaanuaril 1671 lubas ta preestritel õnnistada Ursula Benicasa rajatud teatiinid nunnaordus kasutatavaid siniseid skapulaare.
1671 lubas ta kogu Hispaanias tähistada roosipärg püha 7. oktoober. Seni tähistati seda püha kirikutes, kus olid roosipärjale pühendatud altarid.
Ta saatis 1671 Poola kuningannale Eleonorale „kuldroosi”.
Ta avaldas 21. augustil 1671 bulla 'Cum alias' tsölibaat kohta.
13. jaanuaril 1672 reguleeris ta nõudeid, mis sätestasid pühakute reliikviate viimist ühest paigast teise. Reliikviaid tohivad transportida ainult kardinalvikaarid. Lisaks sellele kinnitas ta, et reliikviatega kaubitsemine on ekskommunikatsiooni ähvardusel keelatud. Clemens X andis Sixtus I reliikviad kardinal Jean-François-Paul de Gondi de Retzile.
25. juunil 1672 sätestas ta, et Valsecca kabeli Püha Reliikvia altari ees tuleks missasid pidada Kristuse kannatusnädalal ja igal esmaspäeval.
1672 lubas ta karmeliidid tähistada Karmeli Neitsi Maarja püha 16. juulile järgneval pühapäeval või mõnel teisel pühapäeval juulis. 21. november 1674 lubas ta Hispaanias ja selle kolooniates seda püha tähistada igas koguduses. 1675 lubas ta ka Austrias tähistada Karmeli Neitsi Maarja püha igas koguduses.
1675. aastat tähistati juubeliaastana ja paavst käis 12 korda vaestemajades palverändurite jalgu pesemas.
1676 lubas ta Freisingi piiskopkonnas tähistada kannatusnädala esmaspäeva Issanda kannatuskrooni päevana (''Festum susceptionis coronae Domini'').
Ta keelas Baieris kasutatava kombe (''Risus Paschalis''), kus preester esitas ülestõusmispühade ajal pärast missat naljakaid lugusid ja koomilisi laule, mis pidid koguduses esile kutsuma naeru.

Misjon


Clemens X keelas 16. aprillil 1673 misjonäridel raamatute avaldamise ilma Usupropaganda kongregatsiooni loata.

Uued piiskopkonnad


10. mai 1670 Argentiinas Córdoba piiskopkond
9. juuni 1670 Portugalis Elvasi piiskopkond
1. august 1671 Itaalias Ripatransone piiskopkond
4. oktoober 1674 Kanadas Quebeci piiskopkond
22. oktoober 1674 Hispaanias Burgose peapiiskopkond
19. juuli 1675 Brasiilias São Sebastião do Rio de Janeiro territoriaalprelatuur

Kanoniseerimised


Clemens X kanoniseeris 6 isikut:
#Francisco de Borgia 20. juuni 1670
#Gaetano 12. aprill 1671
#Kastiilia Fernando III 4. veebruar 1671
#Louis Bertrand 12. aprill 1671
#Roos Limast 12. aprill 1671
#Filippo Benizi 12. aprill 1671
Clemens X kuulutas õndsaks 30 isikut:
# Gorinchemi märtrid (Gorcumi märtrid) 24. november 1675
##Adriaan Beanus
##Adriaan van Hilvarenbeek
##Andreas Wouters
##Antonius van Hoornaer
##Antonius van Weert
##Antonius van Willehad
##Cornelius van Wyk
##Duynen Godfrey
##Merville’i Godfrey
##Jacob Lacops
##Wedeni Hierononymus
##Kölni Johannes
##Osterwicki Johannes
##Johannes van Hoornaer
##Leonard Vechel
##Nicolaus Janssen Poppel
##Nicolaus Pieck
##Assche Peetrus
##Theodore van der Eem
#Franciscus Solano 20. juuni 1675
#Jakobus de Mevania 18. mai 1672
#Johannes Cantius 28. märts 1676
#Katariina Genovast 6. aprill 1675
#Louise degli Albertoni 28. jaanuar 1671
#Oldegarius Tarragonast 25. mai 1675
#Peter Pascal 14. august 1670
#Pius V 1. mai 1672
#Risti Johannes 25. jaanuar 1675
#Salome Poolast 17. mai 1673
#Veronika Milanost 18. mai 1672
Ta kinnitas 19. augustil 1672 Alypiuse ja Possidiuse austamise ning tunnustas Norberti austamist, 1673 Leo III ja 14. märtsil 1674 Bruno austamist.

Onupojapoliitika


Clemens X onu Orazio Altieri pojatütar Laura Caterina abiellus 1669 Gaspare Paluzzi degli Albertoniga, kes muutis oma perekonnanime Paluzzi Altieri degli Albertoniks. Gaspare sai Oriolo ja Viano vürstiks. Tema onu oli kardinal Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni, kes määrati Clemens X poolt ''cardinal nipote'' ametisse ja kes pidas hiljem ''camerlengo'' ning Rooma kardinalvikaari ameteid.
Orazio Altieri teine pojatütar Anna Vittoria abiellus 14. juunil 1676 Carbognano vürsti Egidio Colonnaga, kelle suguvõsast pärines paavst Martinus V.
Gaspare õde Luigia abiellus 1671 Gravina hertsogi ja Solofra vürsti Domenico Orsiniga, kelle sugulane Benedictus XIII sai kardinaliks.
Gaspare noorim õde Tarquinia abiellus 1672 Carbognano vürsti Egidio Colonnaga, kuid suri 10 kuud hiljem.

Kardinalide pühitsemised


Clemens X pühitses 20 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XIII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 sakslast, 1 prantslane ja 1 inglane. Ta rajas 19. mail 1670 San Bernardo alle Terme titulaarkiriku San Salvatore in Lauro asemele.
#konsistoorium 22. detsember 1670
## Federico Borromeo
## Gasparo Carpegna
## Camillo Massimo
#konsistoorium 24. august 1671
## Bernhard Gustav von Baden-Durlach ''in pectore''
##César d'Estrées ''in pectore''
## Johann Eberhard Nidhard ''in pectore''
#konsistoorium 22. veebruar 1672
## Pierre de Bonzi.
##Vincenzo Maria Orsini di Gravina (Benedictus XIII)
#konsistoorium 16. jaanuar 1673
## Felice Rospigliosi
#konsistoorium 12. juuni 1673
## Pietro Basadonna
## Girolamo Casanate
## Federico Baldeschi Colonna ''in pectore''
## Girolamo Gastaldi
## Francesco Nerli
#konsistoorium 27. mai 1675
## Mario Alberizzi
## Alessandro Crescenzi
## Philip Thomas Howard of Norfolk
## Galeazzo Marescotti
## Bernardino Rocci
## Fabrizio Spada

Clemens X kultuuriloos


File:Pigna_-_Palazzo_Altieri_1020544.JPGs.]]
Kardinal Albertoni lasi Roomas rajada Altieri palee (Palazzo Altieri), millest sai sedavõrd luksuslik ehitis, et selle ehitamine läks väga kulukaks ja Clemens X lubas seda mitte kunagi külastada.
Kardinal Albertoni otsustas 1671 hakata Colosseumis pidama härjavõitluseid, kuid tema otsus tekitas usklike seas suurt vastuseisu, kuna esimestel sajanditel suri Colosseumi areenil palju kristlasi märtrisurma ja seetõttu peeti Colosseumit pühapaigaks. 1675 lasi Clemens X juubeliaasta puhul katta Colosseumi võlvkaared kinni.
Tema ajal püstitati Roomas asuvale Sant' Angelo sillale Carrara marmorist valmistatud ingel kujud ja Püha Peetruse väljakule rajati kaks purskkaevu.
Clemens X määras Vatikani raamatukogu juhatajaks Francesco Lorenzo Brancati di Laura.
15. märtsil 1671 sätestas Clemens X, et aadlik võib tegeleda kaubandusega. Seni peeti aadlike tegevust kaubanduses taunitavaks.
Ta kinnitas 1671 Germaani kolleegiumi privileegid ja 16. oktoober 1672 kohustas ta selle kolleegiumi tudengeid õpingute lõppemise lähenedes minema Saksamaale.
Giovanni Battista Gaulli tegi temast portree.

Surm


Clemens X suri 86-aastaselt 22. juuli pärastlõunal 1676 Roomas, olles kannatanud aastaid podagra vaevuste käes ja maeti Rooma Peetri kirik. Ta oli surres vanim paavst pärast Gregorius XII-st. Pärast teda on veel vanemalt surnud Leo XIII ja Clemens XII.

Välislingid


http://www.newadvent.org/cathen/04028b.htm Artikkel Clemens X kohta. ''(inglise keeles)''
http://www2.fiu.edu/~mirandas/bios1669-ii.htm#Altieri Clemens X elulugu. ''(inglise keeles)''
http://www2.fiu.edu/~mirandas/conclave-xvii.htm#1670 Konklaav 1669-1670. ''(inglise keeles)''
http://www.csun.edu/~hcfll004/SV1670.html Konklaav 1669-1670. ''(inglise keeles)''
http://www2.fiu.edu/~mirandas/consistories-xvii.htm#ClementX Clemens X määratud kardinalid.
http://www.documentacatholicaomnia.eu/01_01_1670-1676-_Clemens_X.html Clemens X dokumendid.
http://catholic-hierarchy.org Piiskopkonnad.
http://www.sardimpex.com Altieri suguvõsa.
http://www.newadvent.org/cathen/02431a.htm Artikkel Benedictus XIII kohta. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/04101b.htm Artikkel Colosseumist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/03559a.htm Artikkel Kaldea kristlastest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/02364b.htm Artikkel kanoniseerimisest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/14706b.htm Artikkel kirikupühast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/04190c.htm Artikkel kontseptsionistidest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/06629a.htm Artikkel kuldroosist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/10604b.htm Artikkel Neitsi Maarja kirikupühast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/07050a.htm Artikkel peainglite kirikupühast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/02534b.htm Artikkel Petlemma rüütliordust. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/06249a.htm Artikkel petmisest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/12286a.htm Artikkel Porziuncolast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/13588a.htm Artikkel regulaarkanoonikutest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/13189a.htm Artikkel roosipärja kirikupühast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/14031b.htm Artikkel Sixtus I kohta. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/13508b.htm Artikkel skapulaarist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/13253a.htm Artikkel Venemaast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/04357a.htm Artikkel vennaskonnast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/05224d.htm Artikkel ülestõusmispühadest. ''(inglise keeles)''

Kirjandus


E. Arisio: ''Memorie sulla vita di Clemente X''. Roma, 1863.
Lisa Beaven: ''"E cortesi, erudito, e disinvolto al pari di qualunque altro buon corteggiano". Cardinal Camillo Massimo (1620-1677) at the court of Pope Clement X''. Mary Hollingsworth, Carol M. Richardson, "The possessions of a cardinal". Pennsylvania, 2010: 309-327.
Robert A. Beddard: ''Pope Clement X's inauguration of the Holy year of 1675''. "Archivum Historiae Pontificiae" 38, 2000: 97-117.
Carl Nils Daniel Bildt: ''The conclave of Clement X (1670)''. London, 1905.
Carl Nils Daniel Bildt: ''Christine de Suède et le conclave de Clément X (1669-70)''. Paris, 1906.
Mario Guarnacci: ''Vitae et res gestae Pontificum Romanorum et cardinalium a Clemente X usque ad Clemente XII'', I. Roma, 1751.
Abraham Nicolas Amelot de la Houssaye: ''Histoire du conclave de Clément X''. Paris, 1676.
John Norman Davidson Kelly: ''The Oxford Dictionary of Popes''. 1996.
F. Miloni: ''Per l'esaltazione della Santità di Nostro Signore Clemente X Panegiricov. Roma, 1670.
Tomás Moral: ''Una bula de Clemente X al monasterio de Leyre.'' "Príncipe de Viana" 40, 1979: 497-506.
Kategooria:Paavstid
Kategooria:Sündinud 1590
Kategooria:Surnud 1676
af:Pous Clemens X
id:Paus Klemens X
jv:Paus Clemens X
be:Клімент X, Папа Рымскі
be-x-old:Клімэнт X
br:Klemañs X
bg:Климент X
ca:Climent X
cs:Klement X.
da:Pave Clemens 10.
de:Clemens X.
en:Pope Clement X
es:Clemente X
eu:Klemente X.a
fa:کلمنت دهم
fr:Clément X
gl:Clemente X, papa
ko:교황 클레멘스 10세
hsb:Klemens X.
hr:Klement X.
ilo:Papa Clemente X
is:Klemens 10.
it:Papa Clemente X
ka:კლემენტ X
sw:Papa Klementi X
la:Clemens X
lt:Klemensas X
hu:X. Kelemen pápa
mk:Папа Климент X
mr:पोप क्लेमेंट दहावा
nl:Paus Clemens X
ja:クレメンス10世 (ローマ教皇)
no:Klemens X
pl:Klemens X
pt:Papa Clemente X
ro:Papa Clement al X-lea
ru:Климент X
sk:Klement X.
sl:Papež Klemen X.
sh:Klement X.
fi:Klemens X
sv:Clemens X
tl:Clemente X
th:สมเด็จพระสันตะปาปาเคลเมนต์ที่ 10
vi:Giáo hoàng Clêmentê X
uk:Климент X
war:Papa Clemente X
yo:Pópù Clement 10k
zh:克勉十世

Clemens IX


Clemens IX (Giulio Rospigliosi, 27. jaanuar või 28. jaanuar 1600 – 9. detsember 1669) oli paavst 1667–1669. Ta oli 238. paavst.
Giulio Rospigliosi sündis Pistoias aadliku Giacomo Rospigliosi ja Caterina Rospigliosi 4-lapselises peres vanima lapsena. Tema perekonna jõukus tugines lambakasvatusest saadavale tulule. Giulio Rospigliosi lõpetas 1617 Rooma kolleegiumi, kus ta õppis Faminio Strada, Alessandro Donati ja Torquato de Cupise juures ning temast sai Gregorius XV järel neljas paavst, kes oli saanud oma hariduse jesuiidid käest. Ta õppis Pisa ülikoolis teoloogiat ja õigusteadust. 1623 omandas ta doktorikraadi. Tema õpinguid toetas Barberinide suguvõsa. Giulio Rospigliosi tegeles aktiivselt loometööga ja avaldas mitu melodraamat, millest tuntuim 'Chi soffre speri' esietendus 27. veebruaril 1639 Barberini palees.

Ametid


1623–1625 Pisa ülikooli filosoofiaprofessor
1632 ''Signatura gratiae'' referent
Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsiooni sekretär
Avignoni kohtunik
24. detsember 1636 Rooma Santa Maria Maggiore kiriku kanoonik
Santa Maria Maggiore kiriku vikaar
1634–1644 „paavstliku postiteenistuse” sekretär
4. jaanuar 1643 ''penitentiariumi'' kanoonik-konsultant
14. märts 1644 – 20. juuni 1667 Tarsose peapiiskop (ordinatsioon piiskopiks 29. märtsil 1644)
14. juuli 1644 – jaanuar 1653 nuntsius Hispaanias
Jaanuar 1653 Rooma kuuria ametnik
8. jaanuar – 15. aprill 1655 Rooma kuberner
15. aprill 1655 – 22. mai 1667 kardinal-riigisekretär
9. aprill 1657 – 20. juuni 1667 kardinalpreester
23. aprill 1657 – 20. juuni 1667 San Sisto kardinalpreester

1667.aasta konklaav


Clemens IX valiti paavstiks 20. juunil 1667 Vatikani paavstipalees ja krooniti 26. juunil kardinal Rinaldo d'Este poolt.
2. juuni – 20. juunini 1667 toimunud konklaavi viimases voorus osales 64 kardinali. Clemens IX osutus valituks kardinal Decio Azzolini juhitava ''Squadrone volante'' fraktsiooni poolt. Viimases voorus hääletas tema vastu kardinal Neri Corsini. Kardinal Niccolò Albergati-Ludovisi saabus konklaavile 6. juunil. 10. juunil saabusid konklaavile kardinalid Giovanni Stefano Donghi ja Marcello Publicola Santacroce.

Välispoliitika


|}

Suhted Prantsusmaaga


Clemens IX ajal jätkus vaidlus jansenismi üle.
Tema eelkäijate ajal Prantsusmaa õukonnaga halvenenud suhted paranesid tema valitsemisajal tunduvalt. Ta võis eemaldada 1664 sõlmitud Pisa rahulepinguga Korsika väeosa kasarmu ette püstitatud püramiid ja lubas vastukaaluks Prantsusmaa kuningas Louis XIV nimetada prelaate äsja vallutatud aladel (reunioonipoliitika).
Nii Hispaania regent kui Prantsusmaa kuningas tunnustasid paavsti vahendajana rahusõlmimisel, kui Clemens IX vahendas Hispaania ja Prantsusmaa vahelise Devolutsioonisõda lõpetanud Aacheni rahulepingut, millega Prantsusmaa kindlustas oma positsioone Flandrias.

Suhted Portugaliga


1667 tagandati Portugali kuningas Alfonso VI (Portugal) võimult ja uueks kuningaks sai tema vend Pedro II (Portugal), kes soovis võimule saades abielluda oma venna naisega. Pedro oli abielu seadustamiseks küsinud luba kardinal Louis de Vendômelt, kes andis ka vastava loa, mille tõttu tekkis vaidlus selle abielu õigsuse üle. Clemens IX määras probleemi uurimiseks ametisse komisjoni ja pärast komisjoni otsust kinnitas kuninga abielu kehtivust kanooniline õigus. Kui Hispaania tunnustas 5. veebruaril 1668 Portugali iseseisvust, kinnitas Clemens IX ametisse Portugali piiskopid. Suhete paranemisel saatis Portugal Rooma suursaadikuks Prado krahvi.

Sõda türklastega


Clemens IX moodustas Venezia vabariik, Saksa-Rooma keiser, Hispaania ja Prantsusmaaga liiga võitluseks türklastega. Ta finantseeris Venezia eestvõttel 1668 ja 1669 korraldatud sõjakäike Kreeta vallutamiseks türklaste käest, kuid 6. september 1669 pidid veneetslased loovutama türklastele Candia (Herakleioni). Nende sõjakäikude läbikukkumisel pidi paavst tegelema võlakoormaga.

Sisepoliitika


Clemens IX likvideeris maksude alandamiseks Aleksander VII nimel viljamüügi monopoli (''macinato'') Kirikuriigis.
Ta ei tunnustanud Benedictus XIII vanemate kaebust, mis oli esitatud nende poja klooster siirdumise vastu, kuna nende vanim poeg oli tiitlite pärija, vaid lubas tal jääda kloostrisse.

Jansenism


Aleksander VII surma järel oli Prantsusmaal neli piiskoppi, kes ei tunnustanud paavsti otsust jansenismi hukkamõistmiseks. Olukorra paranemist lootvat piiskopid tutvustasid pärast Clemens IX võimuletulekut uuele paavstile oma varasemaid seisukohti. Clemens IX mõistis hukka Alet' piiskopi Nicolas Pavilloni 'Rituel d'Alet', kuid saatis probleemi arutamiseks Pariisi nuntsiuseks Pietro Bargellini, kes pooldas selles küsimuses erinevalt oma eelkäijatest mõõdukamat lähenemist. Tema soovitusel määras Clemens IX ametisse 12 liikmelise komisjoni ja tunnustas 19. jaanuaril 1669 jansenistidest piiskoppe, kui nood on valmis temale kuuletuma. Hugues de Lionne'i vahendusel sõlmiti veebruaris 1669 jansenistidega nn. Clemensi rahu (''Pax Clementina'').

Suhted kiriku institutsioonidega


1667 eraldas Clemens IX benediktlased kamalduleeslased Monte Corona ja Camaldoli kongregatsioonid, mis ühendati Urbanus VIII poolt.
Clemens IX sätestas 2. augustil 1667 avaldatud motu proprios 'Nos volentes' konklaavil osalejatele privileegid.
Ta tunnustas 2. augustil 1668 keisrinna Margareta Teresa rajatud Särava Risti ordut, mis rajati samal aastal keiserliku kabeli põlemisel leitud risti auks.
1668 saatis ta laiali Montegraneli Carlo rajatud hieronümiidi eremiit.
1669 taastas ta Innocentius X poolt laiali saadetud piaristid ja lubas neile regulaarvaimulike õigused.
1669 moodustas ta indulgentside kongregatsiooni.

Liturgilised otsused


1667 lubas Clemens IX Neitsi Maarja pärispatt saamise püha tähistada mõnedes piiskopkondades vastava oktaavi järgi.
Ta avaldas 28. veebruaril 1668 motu proprio 'Cum a prima'.
20. november 1669 andis ta dekreedi hiina riituse kohta, milles ta ei tunnustanud jesuiidid poolt tehtud muudatusi.
Ta soovitas Armeenia patriarhil Hagopil järgida ladina riitust, kuid sätestas 1669, et kohalikku riitust järgivad armeenia katoliku preestrid ei tohi pidada teenistusi ladina riituse järgi.
Ta tunnustas tsistertslaste ordu riitust.
Ta käskis Pariisi peapiiskopil Hardouin de Péréfixe de Beaumontil taastada teatud kirikupühade tähistamise, mille Pariisi peapiiskop oli omavoliliselt oma peapiiskopkonnas tühistanud.
Ta saatis Prantsusmaa kuningannale „kuldroosi.”

Misjon


17. juulil 1669 avaldas Clemens IX bulla 'Sollicitudo', milles sätestas ekskommunikatsiooni misjonäridele, kes pühendusid kauplemisele või osalesid kaubandustegevuses.
4. juulil 1669 kinnitas ta Siiami apostelliku vikariaadi haldamise Pariisi rajatud välismisjoni seminarile.

Kanoniseerimised


Clemens IX kanoniseeris 28. aprillil 1669 Maria Magdalena de' Pazzi ja Pedro de Alcántara.
Ta kuulutas 15. aprillil 1668 õndsaks Roos Limast ja 9. oktoober 1669 Savoia Margareeta. Ta tunnustas 1669 Nicolaus Flüeste austamist.

Onupojapoliitika


Clemens IX vend oli Camillo Domenico Rospigliosi, kelle poeg Giacomo Rospigliosi sai 1667 kardinaliks. Camillo teine poeg Tommaso sai Sant' Angelo kindluse kastellaaniks. Camillo poeg Giovanni Battista Rospigliosi sai 1668 Zagarolo hertsogiks.

Kardinalide pühitsemised


Clemens IX pühitses oma ametiajal 12 kardinali 3 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens X. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 hispaanlane ja 1 prantslane.
#konsistoorium 12. detsember 1667
##Sigismondo Chigi
##Leopoldo de' Medici
##Giacomo Rospigliosi
#konsistoorium 5. august 1669
##Luis Manuel Fernández de Portocarrero-Bocanegra y Moscoso-Osorio ''in pectore''
##Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouillon
#konsistoorium 29. november 1669
##Niccolò Acciaiuoli
##Emilio Bonaventura Altieri (Clemens X)
##Giovanni Bona
##Buonaccorso Buonaccorsi
##Carlo Cerri
##Francesco Nerli
##Lazzaro Pallavicino

Clemens IX kultuuriloos


Clemens IX keeldus laskmast paigutada oma epitaafe hoonetele, mis tema valitsemisajal püstitati. Ta lasi Roomas avada esimese ooperiteater. 1668 peetud karnevali ajal palus ta Antonio Maria Abbatinit teha muusika oma itaalia keel tõlkele hispaania keel religioossest draamast 'La Baltasara', mis itaaliapäraselt kandis nime 'La comica del Cielo'.
Clemens IX lubas Giovanni Domenico Cassinil siirduda Prantsusmaale. Ta oli Claude de Lorraini ja Ludovico Lenzi patroon.
Carlo Maratta ja Giovanni Battista Gaulli Baciccio on temast teinud portreed.

Looming


File:C_o_a_Clemente_IX.svg
Melodraamad
'Il sant' Eustachio' 1625
'Erminia sul Giordano' 1633
'Il sant' Alessio' 1634
'I santi Didimo e Teodora' 1635
'Chi soffre speri' 1639
'La Genoinda' 1641
'Il palazzo incantato' 1642
'Dal male il bene' 1654
'La vita humana' 1656
'Il san Bonifacio'
'L'armi e gli amori'
'La comica del Cielo' 1667
Ooperid
'Adrasto'
'Gioseffo'
'Isacco'
'Sofronia'
Muud muusikateosed
Aaria 'Non ha, non ha più loco'
Kantaat 'Armida abbandonata'
'Chori militares'
'Discorso dello scorruccio'
'Discorso sull'"Elettione"'
'De Urbani octavi effigie'
Sonett 'Fabio che à lo splendor'
Sonett 'Fu già tempio sublime e stabil sede'
Sonett 'L'inuitta destra, al cui temuto Impero'
Sonett 'Senza nubi un sol giorno, ò pur giocondo'
Sonett 'Vide il Metauro già sopra le sponde'
Canzonetta 'Su l'auree soglie'
Canzonetta 'Su l'auree soglie'
Ood 'Con le faci, e le catene'

Legendid


Ühel päeval, kui Clemens IX kavatses pärast kaebuste ärakuulamist vastuvõturuumist lahkuda, kuulis ta üha mehe palvet, keda keegi ei pannud tähele. Paavst pöördus tagasi, et vestelda mehega, kes oli kurvastanud, sest ta ei saanud kurta oma muret paavstile. Clemens IX kuulas tema palved ära ja saatis ta seejärel minema .

Surm


Clemens IX suri 9. detsembril 1669 müokardi infarkt tagajärjel ja maeti Rooma Santa Maria Maggiore kirikusse.

Hinnang


Clemens IX kuulas kaks korda nädalas Rooma Peetri kiriks pihilisi, külastas vaestemaju ja võõrustas iga päev 12 palverändurit oma lauas. Kaks korda aastas käis ta Santa Sabina dominiiklased klooster spirituaalsetel harjutustel.

Viide

Välislingid


http://www.newadvent.org/cathen/04028a.htm Artikkel Clemens IX kohta. ''(inglise keeles)''
http://www2.fiu.edu/~mirandas/bios1657.htm#Rospigliosi Clemens IX elulugu. ''(inglise keeles)''
http://www.saint-mike.org/Library/Papal_Library/ClementIX/biography.html Clemens IX elulugu. ''(inglise keeles)''
http://www2.fiu.edu/~mirandas/conclave-xvii.htm#1667 1667. aasta konklaav. ''(inglise keeles)''
http://www.csun.edu/~hcfll004/SV1667.html 1667. aasta konklaav. ''(inglise keeles)''
http://www2.fiu.edu/~mirandas/consistories-xvii.htm#ClementIX Clemens IX määratud kardinalid.
http://www.documentacatholicaomnia.eu/01_01_1667-1669-_Clemens_IX.html Clemens IX dokumendid.
http://www.newadvent.org/cathen/01742a.htm Artikkel Arnauld'st. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/03405b.htm Artikkel Cassinist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/08458a.htm Artikkel Colombinist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/07345a.htm Artikkel hieronümiitidest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/05230a.htm Artikkel idakirikutest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/08285a.htm Artikkel jansenismist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/03204d.htm Artikkel kamalduleeslastest. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/06629a.htm Artikkel kuldroosist. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/07674d.htm Artikkel Neitsi Maarja pärispatuta saamise dogmast. ''(inglise keeles)''
http://www.newadvent.org/cathen/13588a.htm Artikkel regulaarkanoonikutest. ''(inglise keeles)''

Kirjandus


Alessandro Ademollo: ''Il melodramma italiano e Clemente IX (Rospigliosi)''. "Opinione", 276, 1879.
Alessandro Ademollo: ''La Leonora di Milton e di Clemente IX''. Milano, 1885.
Domenico Alaleona: ''Papa Clemente IX poeta''. "Bullettino della Società Filologica Romana" 7, 1905: 71-84.
Irina Bajini: ''Recitato. Cantato. Da un dramma di Antonio Sigler de la Huerta a un libretto d'opera di Giulio Rospigliosi''. M. T. Cattaneo, "Intersezioni. Spagna e Italia dal Cinquecento al Settecento". Roma, 1995: 67-101.
Gaetano Beani: ''Clemente IX, notizie storiche''. Prato, 1893.
Pierre Blet: ''Louis XIV et les popes aux prises avec le jansénisme''. "Archivum Historiae Pontificiae" 32, 1994: 65-148.
Paolo Brezzi: ''La personalità e l'opera di Giulio Rospigliosi''. "Bullettino Storico Pistoiese" 69, 1967: 3-17.
Biancamaria Brumana: ''Il Tasso e l'opera nel Seicento: Una "Gerusalemme interrompue" nella Comica del ciclo di Rospigliosi-Abbatini''. M. A. Balsano, "Tasso, la musica, i musicisti". Firenze, 1988: 137-164.
B. Bruno: ''Note romane relative al papa Clemente IX''. "Bollettino storiche pistoiese" 23, 1921: 18.
Giovanni Canevazzi: ''Papa Clemente IX, poeta''. Modena, 1900.
Alfred Cauchie: ''La paix de Clément IX''. "Revue d'histoire et de littérature religieuses" 3, 1898: 481-501.
Rosella Cristofori: ''Le opere teatrali di Giulio Cesare Rospigliosi''. "Studi Romani" 27, 1979: 302-316.
Chiara D'Afflitto: ''Collezionismo e mecenatismo di Giulio Rospigliosi "dottissimo signore"''. "Il tremisse pistoiese" 73, 2000: 15-19.
Chiara d'Afflitto, Danilo Romei: ''Itinerari rospigliosiani. Clemente IX e la famiglia Rospigliosi''. Maschietto, 2000,
Raymond Darricau: ''Une heure mémorable dans les rapports entre la France et le Saint-Siège: le Pontificat de Clément IX''. "Bullettino Storico Pistoiese" 71, 1969: 73-98.
Philipp Dieudonné: ''La Paix clémentine: défaite et victoire du premier jansénisme français (1667-1669)''. Leuven, Dudley, 2003.
Philipp Dieudonné: ''Ambitions gallicanes, résistances ultramontaines. Les lendemains turbulents de la Paix clémentine (1669)''. Jean-Louis Quantin, "Papes, princes et savants de l'Europe moderne". Genève, 2007: 219-223.
Angelo Fabroni: ''Clementis IX vita''. A. Fabroni, "Vitae Italorum doctrina excellentium, qui Saeculis XVII et XVIII floruerunt", II. Pisa, 1778: 1-196.
Sabatino Ferrali: ''Giulio Rospigliosi sacerdote''. "Bullettino Storico Pistoiese" 71, 1969: 99-110.
Charles Gérin: ''Le Pape Clément IX et l'expédition des Français à Candia en 1669''. Paris, 1879.
Charles Gérin: ''Louis XIV et Clément IX dans l'affaire des deux mariaces de Marie de Savoie (1666-68)''. "Revue des questions historiques", 1880.
Volker Kapp: ''Das Barberini-Theater und die Bedeutung der römischen Kultur unter Urban VIII.: Versuch einer literaturhistorischen Einordnung des Schaffens von Giulio Rospigliosi''. "Literaturwissenschaftliches Jahrbuch" 26, 1985: 75-100.
John Norman Davidson Kelly: ''The Oxford Dictionary of Popes''. 1996.
Irmgard Küffel: ''Die Libretti Giulio Rospigliosis''. Wien, 1968.
Franco Lorenzi: ''Giulio Rospigliosi papa "Clemente IX". Un uomo, un papa pistoiese''. Pistoia, 2000.
Georg Lutz: ''Das päpstliche Heer im Jahre 1667. Apostolische Kammer und Nepotismus, römisches Militärbudget in der frühen Neuzeit''. "Archivum Historiae Pontificiae" 14, 1976: 169-217.
Georg Lutz: ''Zur Papstfinanz von Klemens IX. bis Alexander VIII. (1667-1691)''. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 74, 1979: 32-90.
Margaret Murata: ''Operas for the papal court with texts by Giulio Rospigliosi''. Chicago, 1975.
Margaret Murata: ''Rospigliosiana ovvero gli equivoci innocenti''. "Studi musicali", 4, 1975: 131-143.
Margaret Murata: ''Il carnevale a Roma sotto Clemente IX Rospigliosi''. "Rivista italiana di musicologia" 12, 1977: 83-99.
Angela Negro: ''La Collezione Rospigliosi''. Roma, 1999.
Ulderico Rolandi: ''La prima commedia musicale rappresentata a Roma nel 1639''. "La Nuova Antologia", 16. oktoober 1927: 523-528.
Danilo Romei: ''Il papa 'comico'. Sui melodrammi di Giulio Rospigliosi (Clemente IX)''. "Paragone", 41, 1990: 43-62.
Danilo Romei: ''La "debolezza" di Clemente IX''. "Il Tremisse Pistoiese" 67, 1998: 27-30.
Danilo Romei: ''La "Cantata Armida abbandonata" di Giulio Rospigliosi''. "Le opere e i giorni", III, 3-4 (2000): 75-85.
Danilo Romei: ''Personalità e opera di Giulio Rospigliosi: un cantiere aperto''. "Icaro", X, 23 (2001): 27-31.
Abd el-Kader Salza: ''Drammi inediti di Giulio Rospigliosi, poi Clemente IX''. "Rivista musicale italiana" 14, 1907: 473-508.
Ireneo Sanesi: ''Poesie musicali di Giulio Rospigliosi''. "Nozze Saladino-Guiducci", 1894: 35-45.
Guido Zaccagnini: ''L'elezione di Clément IX, Cristina di Svezia''. "Bollettino storiche pistoiese" 1, 1899: 150-154.
Charles Terlinden: ''Le Pape Clément IX et la guerre de Candie (1667-69)''. Louvain, 1904.
Pilo Turi: ''Clemente IX e Pistoia''. "Bullettino Storico Pistoiese" 68, 1966: 108-118.
Kategooria:Paavstid
Kategooria:Sündinud 1600
Kategooria:Surnud 1669
af:Pous Clemens IX
id:Paus Klemens IX
jv:Paus Clemens IX
be:Клімент IX, Папа Рымскі
be-x-old:Клімэнт IX
br:Klemañs IX
bg:Климент IX
ca:Climent IX
cs:Klement IX.
da:Pave Clemens 9.
de:Clemens IX.
el:Πάπας Κλήμης Θ΄
en:Pope Clement IX
es:Clemente IX
eu:Klemente IX.a
fa:کلمنت نهم
fr:Clément IX
gl:Clemente IX, papa
ko:교황 클레멘스 9세
hsb:Klemens IX.
hr:Klement IX.
io:Clemens 9ma
ilo:Papa Clemente IX
is:Klemens 9.
it:Papa Clemente IX
ka:კლემენტ IX
sw:Papa Klementi IX
la:Clemens IX
lt:Klemensas IX
hu:IX. Kelemen pápa
mk:Папа Климент IX
mr:पोप क्लेमेंट नववा
nl:Paus Clemens IX
ja:クレメンス9世 (ローマ教皇)
no:Klemens IX
pl:Klemens IX
pt:Papa Clemente IX
ro:Papa Clement al IX-lea
ru:Климент IX
sk:Klement IX.
sl:Papež Klemen IX.
sh:Klement IX.
fi:Klemens IX
sv:Clemens IX
tl:Clemente IX
th:สมเด็จพระสันตะปาปาเคลเมนต์ที่ 9
vi:Giáo hoàng Clêmentê IX
uk:Климент IX
war:Papa Clemente IX
yo:Pópù Clement 9k
zh:克勉九世

Commodus

Image:Commodus Musei Capitolini MC1120.jpg
Commodus (Imperator Caesar Divi Marcus Antonini Pii Divi Antonini Pii Marcus Aurelius ''Commodus'' Antoninus Augustus; sünninimi Lucius Aurelius Commodus; 31. august 161 - 31. detsember 192 oli Vana-Rooma keiser 17. märts 180 kuni surmani.
Mõrvati. Omandatud tiitlid: Germanicus (172), Sarmaticus (175), Germanicus maximus (182), Britannicus (184)
Category:Vana-Rooma keisrid
Kategooria:Sündinud 161
Kategooria:Surnud 192
af:Commodus
ar:كومودوس
an:Comodo
az:Kommod
bg:Комод
ca:Còmmode
cs:Commodus
cy:Commodus
da:Commodus
de:Commodus
en:Commodus
es:Cómodo
eo:Komodo (imperiestro)
eu:Komodo
fa:کومودوس
fr:Commode (empereur)
fy:Kommodus
gl:Cómodo
ko:콤모두스
hy:Կոմմոդոս
hr:Komod
is:Commodus
it:Commodo
he:קומודוס
ka:კომოდუსი
sw:Commodus
la:Commodus
lt:Komodas
hu:Commodus római császár
mk:Комод
mr:कोमॉडस
nl:Commodus
ja:コンモドゥス
nap:Commodo
no:Commodus
pl:Kommodus
pt:Cómodo
ro:Commodus
ru:Коммод
scn:Còmmudu
simple:Commodus
sk:Commodus
sr:Комод
sh:Komod
fi:Commodus
sv:Commodus
tl:Commodus
th:คอมโมดัส
vi:Commodus
tr:Commodus
uk:Коммод
yo:Commodus
zh:康茂德

Caligula


Pilt:Caligula bust.jpg
Caligula (''Caius Caesar Germanici Caesaris Augusti Augustus Germanicus''; sünninimi Gaius Julius Caesar Augustus Germanicus; 31. august 12 Antium – 24. jaanuar 41) oli Vana-Rooma keiser 37. aasta 18. märtsist kuni oma surmani. Caligula tapsid tema enda ihukaitsjad – ta oli esimene Rooma keiser, kes mõrvati.
Oma hüüdnime sai Gaius juba kahe- või kolmeaastaselt, kui tema vanemad võtsid ta kaasa sõjaretkedele ja panid talle selga väikese sõdurivormi. Sõduritele tegid nalja tema vormi juurde kuuluvad pisikesed saapad ning nad hakkasid teda kutsuma ''Caligula'', mis tähendab "sõdurisaapakest".
Caligula kaasaegsed kirjeldavad teda enamasti õela, lõbujanulise, ülimalt edeva ja vaimselt ebastabiilse valitsejana. Tänapäeva ajaloolased suhtuvad sellistesse väidetesse sageli skeptiliselt, sest säilinud ajalooürikute autoriteks on peamiselt senaatorid, kes olid Caligula poliitilised vastased.
Võib siiski kindlalt väita, et kogu oma lühikese valitsusaja vältel püüdis Caligula suurendada keisri isiklikku võimu. Ta pööras palju tähelepanu ambitsioonikatele ehitusprojektidele ning tema elupaikade luksus oli kurikuulus. Roomas algatas ta kahe uue akvedukti ehitamise: Aqua Claudia ja Anio Novus. Tema valitsusajal annekteeris Rooma impeerium Mauretaania kuningriik ja muutis selle Rooma provintsiks.

Perekond


Caligula oli Germanicuse ja Agrippina Vanema ellu jäänud kuuest lapsest kolmas. Tal olid vennad Nero (Germanicuse poeg) ja Drusus Caesar ning õed Agrippina Noorem, Julia Drusilla ja Julia Livilla. Tulevane keiser Claudius oli tema onu.
Agrippina Vanem oli Marcus Vipsanius Agrippa ja Julia Vanema tütar ning Augustuse ja Scribonia tütretütar.

Noorus ja varane karjäär


Pilt:Caligae from side.jpg
Kõigest kahe-kolmeaastase poisina saatis Gaius oma isa Germanicust sõjakäikudel Germaania põhjaossa. Ta kandis miniatuurset sõdurivormi, sealhulgas turvist ja saapaid ning see tegi sõduritele nalja. Tema vormi juurde kuulunud väikeste saabaste järgi anti talle hüüdnimi ''Caligula'', mis tähendas ladina keeles "väikest (sõduri)saabast". Gaiusele endale saadud hüüdnimi ei meeldinud.
Suetoniuse järgi mürgitasid Germanicuse Süürias Tiberiuse agendid. Tiberius olevat Germanicust oma poliitiliseks rivaaliks pidanud. Peale isa surma elas Caligula koos emaga, kuni viimase suhted Tiberiusega halvenesid. Tiberius ei lubanud Agrippinal uuesti abielluda, kartes, et viimase uuest abikaasast saaks tema rivaal. Agrippina ja Caligula vend Nero (Germanicuse poeg) saadeti 29. aastal reetmises süüdistatuna pagendusse.
Peale seda saadeti alaealine Caligula alguses oma vanavanaema (kes oli ühtlasi Tiberiuse ema) Livia juurde. Livia surma järel saadeti ta oma vanaema Antonia juurde. Tema vend Drusus Caesar pandi 30. aastal reetmises süüdistatuna vangi ja tema vend Nero suri pagenduses kas nälga või sooritas enesetapu. Suetonius kirjutab, et peale ema ja vendade pagendamist olid Galigula ja tema õde sisuliselt Tiberiuse vangid ja viibisid pidevalt sõdurite valvsa pilgu all.
Aastal 31 viidi Caligula Capri saarele Tiberiuse isikliku valve alla ja ta elas seal kuus aastat. Paljude üllatuseks säästis Tiberius Caligula. Ajaloolaste sõnul oli Caligula hea näitleja ja varjas ohtu tajudes oma põlgust Tiberiuse vastu. Üks kõrvalseisja täheldas Caligula kohta: "Kunagi ei ole olnud paremat teenrit ja hullemat isandat!"
Peale keisriks saamist väitis Caligula, et plaanis Tiberiuse pistodaga tappa kättemaksuks ema ja venna eest. Tal õnnestus pistoda Tiberiuse magamistuppa toimetada, kuid ta ei tapnud keisrit, vaid viskas pistoda põrandale. Tiberius teadis väidetavalt juhtunust, kuid ei olevat julgenud midagi ette võtta. Suetonius väidab, et Caligula oli juba siis julm ja pahatahtlik. Ta kirjutab, et Tiberius tõi Caligula Caprile elama, et ta "...põhjustaks tema enda ja kõigi inimeste hävingu ja ta kasvatas rästikut Rooma rahvale ja Phaethoni kogu maailmale."
Aastal 33 tegi Tiberius Caligulast aukvestori. Seda ametit pidas ta kuni keisriks saamiseni. Vahepeal surid Caligula ema ja vend Drusus vanglas. Caligula abiellus 33. aastal Junia Claudillaga, kuid abielu kestis vaid lühikest aega, kuna Junia suri järgmisel aastal sünnitusel. Caligula kulutas palju aega, et sõbruneda Pretoriaanide Prefekti Naevius Sutorius Macroga, kellest sai tema oluline liitlane. Macro rääkis Tiberiusele Caligulast positiivselt, et vaigistada igasuguseid negatiivseid emotsioone, mis keisril Caligula suhtes olla võis.
Caligula nimetati 35. aastal koos Tiberius Gemellusega Tiberiuse pärijaks.

Keisrina


Varajane võim


Kui Tiberius 16. märtsil 37. aastal suri, siis pärisid kogu Principate valdused ja tiitlid Caligula ja Tiberiuse pojapoeg Gemellus ühiselt. Kuigi Tiberius oli 77 aastane ja surivoodil, oletavad mitmed vanaaja ajaloolased, et ta mõrvati. Tacticus kirjutab, et Preatorianite prefekt Macro lämmatas Tiberiuse padajaga, et kiirendada Rooma rahva rõõmuks Caligula troonile pääsemist. Suetonius kirjutab, et Caligula võis mõrva ise korda saata, kuid teised antiikajaloolased ei ole sellest kirjutanud. Nii Philo, kes tegutses Tiberiuse valitsusajal kui ka Josephus kirjutavad, et Tiberius suri loomulikku surma. Caligula lasi Macro toetusel Tiberiuse testamendi Gemellust puudutavad osad tühistada, põhjendades seda Gemelluse hullumeelsusega, kuid täitis muud Tiberiuse soovid.
Caligula võttis vastu Senati poolt pidulikult antud Principate võimu ja sisenes rahva juubeldamise saatel 28. märtsil Rooma. Caligulat on kirjeldatud kui esimest imperaatorit, keda imetles kogu maailma "päikese tõusust päikese loojanguni." Caligula meeldis paljudele, kuna ta oli populaarse Germanicuse poeg. ja kuna ta polnud Tiberius. Suetonius ütles, et kolm kuud kestnud uue võimu sissepühitsemisel ohverdati üle 160 000 looma. Philo kirjeldab Caligula valitsemisaja seitset esimest kuud õndsatena.
Caligula esimesed teod olevat olnud vaimult suuremeelsed, kuid loomult poliitilised. Toetuse kindlustamiseks jagas ta preemiaid sõjaväelastele, sealhulgas Pretoriaanidele, linna üksustele ja armeedele väljaspool Itaaliat. Ta hävitas Tiberiuse reetmisdokumendid, kuulutas, et reeturite kohtuprotsessid on minevik ja kutsus tagasi pagendatud. Ta abistas neid, kellele keiserlik maksusüsteem oli liiga teinud, pagendas teatud seksuaalsete kalduvustega inimesi ja korraldas pillavaid avalike etendusi nagu näiteks gladiaatorite mänge. Ta kogus kokku oma ema ja venna luud ja tõi need Augustuse hauakambrisse paigutamiseks Rooma tagasi.
Ta lasi oma nõo Tiberius Gemelluse hukata. See vihastas tema ja Gemelluse ühist vanaema, Antonia Minorat. Väidetavalt sooritas ta enesetapu, kuid Suetonius vihjab, et Caligula lasi ta mürgitada. Samuti lasi ta hukata oma äia Marcus Junius Silanuse ja küdi Marcus Aemilius Lepiduse. Ta säästis oma onu Claudiust, jättes ta endale narriks. Tema lemmikõde Julia Drusilla suri 38. aastal palaviku. Ülejäänud kaks õde, Livilla ja Agrippina noorem saadeti eksiili. Ta vihkas fakti, et oli Marcus Vipsanius Agrippa pojapoeg ja laimas Augustust, korrates valet, et tema ema oli Augustuse ja Julia Vanema vahelise intsesti tulem.

Avalik reform


Aastal 38 keskendus Caligula poliitilistele ja avalikele reformidele. Ta avalikustas riigi rahandust puudutavad andmed, mida Tiberiuse valitsemisajal polnud avalikustatud, ta aitas neid, kes olid kaotanud vara tulekahjudes, tühistas teatud maksud ja jagas spordiüritustel rahvale auhindu. Ta lubas uusi liikmeid ratsanike ja senaatorite klassi.
Tema kõige olulisem tegu oli demokraatlike valimiste tava taastamine. Cassius Dio ütles, et see tegu "meeldis pööblile, kuid kurvastas mõistlike inimesi, kes hakkasid mõtlema, mis juhtub, kui ametid langeksid taas paljude kätesse...palju õnnetusi tuleks selle tagajärjel."
Samal aastal süüdistati Caligulat inimeste hukkamises ilma täieliku kohtuprotsessita ja oma abilise Macro enesetapule sundimises.

Viited


Kategooria:Vana-Rooma keisrid
Kategooria:Sündinud 12
Kategooria:Surnud 41
af:Caligula
als:Caligula
ar:كاليغولا
an:Caligula
ast:Calígula
az:Kaliqula
id:Caligula
ms:Caligula
be:Калігула
be-x-old:Калігула
bs:Kaligula
br:Caligula
bg:Калигула
ca:Calígula
cv:Калигула
cs:Caligula
cy:Caligula
da:Caligula
de:Caligula
el:Γάιος Καλιγούλας
en:Caligula
es:Calígula
eo:Kaligulo
ext:Calígula
eu:Kaligula
fa:کالیگولا
fr:Caligula
fy:Kaligula
ga:Caligula
gl:Calígula
ko:칼리굴라
hy:Կալիգուլա
hr:Kaligula
ia:Caligula
is:Calígúla
it:Caligola
he:קליגולה
ka:კალიგულა
la:Caligula
lv:Kaligula
lt:Kaligula
lmo:Caligola
hu:Caius Caesar Caligula római császár
mk:Калигула
mr:कॅलिगुला
arz:كاليجولا
mn:Калигула
my:ကလီဂျူလာဘုရင်
nl:Caligula
ja:カリグラ
no:Caligula
nn:Caligula av Romarriket
pms:Calìgola
pl:Kaligula
pt:Calígula
ro:Caligula
ru:Калигула
scn:Calìgula
simple:Caligula
sk:Caligula
sl:Kaligula
sr:Калигула
sh:Kaligula
fi:Caligula
sv:Caligula
tl:Caligula
th:คาลิกูลา
vi:Caligula
tr:Caligula
uk:Калігула
yo:Caligula
diq:Caligula
zh:卡利古拉

Claudius

Pilt:Château de Versailles, salon de la paix, buste d'empereur romain (Claude).jpg
Claudius (Tiberius ''Claudius'' Drusi Caesar Augustus Germanicus; sünninimi Tiberius Claudius Nero Germanicus; 1. august 10 eKr Lugdunum (tänapäeva Lyon) – 13. oktoober 54 pKr) oli Vana-Rooma keiser 25. jaanuarist 41 kuni surmani. Ta oli esimene Rooma keiser, kes oli sündinud väljaspool Itaaliat.
Tema valitsusajal impeerium laienes, muu hulgas vallutati 43. aastal Britannia, kuid ta keeldus lisanimest Britannicus.
Claudiuse surma asjaolud on teadmata. Paljud süüdistasid tema naist Agrippinat ta mürgitamises, kuid mürgitamise asjaolud olid igas versioonis erinevad. Kuna Claudiuse eluajal palvetati tema tervise heaks ja ta mitmete avalduste ja ametlike aktidega mõista andis, et nägi ette oma surma (ta oli ka 63 aastat vana), on tõenäoline, et ta oli haige ja suri selle tõttu, süüdistused aga olid pahatahtlik laim.

Isiklikku


Claudius oli abielus 4 korda:
:1.
:2.
:3. Messalinaga, (suri 48), kes oli abielludes 15. aastane, Claudius 50-aastane
poeg Britannicus
tütar Octavia (suri 62), kellest sai keiser Nero naine
:4. Agrippinaga, kes oli Julius Caesari õde ja kelle poeg Nero esimesest abielust sai peale Claudiuse surma järgmiseks Vana-Rooma keisrite loend kuni riigi lahknemiseni
Kategooria:Vana-Rooma keisrid
Kategooria:Sündinud 10 eKr
Kategooria:Surnud 54
af:Claudius
als:Claudius
ar:كلوديوس
an:Claudio
az:Klavdi
id:Claudius
ms:Claudius
be:Клаўдзій
be-x-old:Кляўдыюс
br:Glaoda Iañ
bg:Клавдий
ca:Claudi
cs:Claudius
cy:Claudius
da:Claudius
de:Claudius
el:Κλαύδιος
en:Claudius
es:Claudio
eo:Klaŭdio
eu:Klaudio
fa:کلودیوس
fr:Claude (empereur romain)
fy:Klaudius
gl:Claudio
ko:클라우디우스
hy:Կլավդիոս
hr:Klaudije
bpy:কলাউডিও
ia:Claudio
is:Claudíus
it:Claudio
he:קלאודיוס
ka:კლავდიუსი
la:Claudius (imperator)
lv:Klaudijs
lt:Klaudijus
hu:Claudius római császár
mk:Клаудиј
mr:क्लॉडिअस
arz:كلاوديوس الاول
mn:Клавдий
nl:Claudius I
ja:クラウディウス
no:Claudius
nn:Claudius I av Romarriket
pms:Clàudi
pl:Klaudiusz (cesarz)
pt:Cláudio
ro:Claudius
ru:Клавдий
sq:Klaudi
simple:Claudius
sk:Claudius
sl:Klavdij I.
sr:Клаудије
sh:Klaudije
fi:Claudius
sv:Claudius
tl:Claudius
ta:குளோடியசு
th:จักรพรรดิคลอเดียส
vi:Claudius
tr:Claudius
uk:Клавдій
yo:Claudius
diq:Claudius
zh:克勞狄一世

Clodius Albinus

Pilt:Aureus-Clodius Albinus-RIC 0009b.jpg
Clodius Albinus (Imperator Caesar Ceionii Postumi Decimus ''Clodius'' Septimius ''Albinus'' Augustus; sünninimi teadmata; umbes 140...150 – 19. veebruar 197 Lugdunum (Lyon)) oli Vana-Rooma vastukeiser aprillist 193 kuni surmani.
Teda peetakse usurpaatoriks. Ta kuulutati pärast Pertinaxi surma keisriks Britannias ja Hispaanias asuvate Rooma leegionide poolt.
Ta kaotas lahingu Gallias Lugdunumi lähedal Septimius Severuse vägedega ja tapeti (teistel andmetel tegi enesetapu).
Kategooria:Vana-Rooma keisrid
Kategooria:Sündinud 140. aastatel
Kategooria:Surnud 197
bg:Клодий Албин
ca:Clodi Albí
cs:Clodius Albinus
cy:Clodius Albinus
de:Clodius Albinus
en:Clodius Albinus
es:Clodio Albino
eu:Klodio Albino
fa:کلودیوس آلبینوس
fr:Clodius Albinus
fy:Klodius Albinus
hr:Klodije Albin
it:Clodio Albino
ka:კლოდიუს ალბინუსი
la:Clodius Albinus
hu:Clodius Albinus római császár
nl:Clodius Albinus
ja:クロディウス・アルビヌス
no:Clodius Albinus
pl:Klodiusz Albinus
pt:Clódio Albino
ro:Clodius Albinus
ru:Клодий Альбин
sk:Clodius Albinus
sr:Клодије Албин
sh:Klodije Albin
fi:Albinus
sv:Clodius Albinus
vi:Clodius Albinus
tr:Clodius Albinus
uk:Клодій Альбін

Caracalla

Image:Caracalla bust.jpg
Caracalla (Imperator Caesar Divi Septimii Severi Pii Divi Marcus Antonini Marcus Aurelius Severus Antoninus; sünninimi Lucius Septimius Bassianus; 4. aprill 186 – 8. aprill 217 oli Vana-Rooma keiser 4. veebruar 211 kuni surmani.
Tapeti Marcinuse poolt. Omas lisanimesid: Britannicus maximus (210), Parthicus maximus (211), Arabicus maximus (211), Adiabenicus maximus (211) Magnus (213), Germanicus maximus (213)
Kategooria:Vana-Rooma keisrid
Kategooria:Sündinud 186
Kategooria:Surnud 217
ar:كاراكلا
an:Caracalla
id:Caracalla
ms:Caracalla
be:Каракала
br:Caracalla
bg:Каракала
ca:Caracal·la
cs:Caracalla
cy:Caracalla
da:Caracalla
de:Caracalla
el:Καρακάλλας
en:Caracalla
es:Caracalla
eo:Karakalo
eu:Karakala
fa:کاراکالا
fr:Caracalla
fy:Karakalla
gl:Caracalla
ko:카라칼라
hy:Կարակալլա
hr:Karakala
is:Caracalla
it:Caracalla
he:קרקלה
ka:კარაკალა
sw:Caracalla
la:Caracalla
lt:Karakala
hu:Marcus Aurelius Caracalla római császár
mk:Каракала
ml:കാരകാല്ല
mn:Каракалла
nl:Caracalla
ja:カラカラ
no:Caracalla
nds:Caracalla
pl:Karakalla
pt:Caracala
ro:Caracalla
rm:Caracalla
ru:Каракалла
sk:Caracalla
sl:Karakala
sr:Каракала
sh:Karakala
fi:Caracalla
sv:Caracalla
tl:Caracalla
th:จักรพรรดิคาราคัลลา
tr:Caracalla
uk:Каракалла
yo:Caracalla
zh:卡拉卡拉

Claudius II Gothicus

Image:Antoninianus Claudius II-RIC 0137.jpg
Claudius II Gothicus (Imperator Caesar Marcus Aurelius ''Claudius'' Augustus); sünninimi teadmata; 10. mai 214 – september 270) oli Vana-Rooma keiser oktoobrist 258 kuni surmani.
Lisanimed: Germanicus maximus (268), Gothicus maximus (269), Parthicus maximus (270)
Kategooria:Vana-Rooma keisrid
Kategooria:Sündinud 214
Kategooria:Surnud 270
bg:Клавдий II Готски
ca:Claudi II el Gòtic
cs:Claudius II.
cy:Claudius II
da:Claudius II
de:Claudius Gothicus
en:Claudius Gothicus
es:Claudio II
eo:Klaŭdio la Gota
eu:Klaudio Gotiko
fa:کلودیوس گوتیکوس
fr:Claude II le Gothique
fy:Klaudius Goatikus
gl:Claudio II o Gótico
hr:Klaudije Gotski
it:Claudio il Gotico
he:קלאודיוס השני גותיקוס
kk:Клавдий II
sw:Kaizari Claudius II
la:Claudius Gothicus
lmo:Claudi II el Gòtich
hu:Marcus Aurelius Claudius római császár
mk:Клаудиј II
nl:Claudius Gothicus
ja:クラウディウス・ゴティクス
no:Claudius II
pl:Klaudiusz II Gocki
pt:Cláudio II
ro:Cladius al II-lea Gothicus
ru:Клавдий II
sq:Klaudi II
scn:Claudiu lu Goticu
sk:Claudius II.
sr:Клаудије II Готски
sh:Klaudije Gotski
fi:Claudius Gothicus
sv:Claudius II Gothicus
tl:Claudius II
th:จักรพรรดิคลอเดียส กอธิคัส
vi:Claudius II
tr:II. Claudius
uk:Клавдій II
yo:Claudius Gothicus
zh:克劳狄二世