Andrei Amalrik

Andrei Aleksejevitš Amalrik (Андрей Алексеевич Амальрик; 12. mai 1938 Moskva – 12. november 1980 Hispaania) oli ajaloolane, publitsist, dramaturg ja dissident.
Sündis 12. mail 1938 Moskvas tuntud ajaloolase ja arheoloogi perekonnas.
1962 asus õppima Moskva Riiklik Ülikool ajalooteaduskonnas. Heideti 1963 sealt välja kursusetöö eest, mis kaitses normannide teooriat, mida Nõukogude ajalooteadus ei tunnustanud.
Amalrik sai tuntuks avangardkunstnike kollektsionäärina. Kirjutas absurditeater laadis näidendeid. Ta sõlmis tutvusi Moskvas töötavate välismaa ajakirjanike ja diplomaatidega.
Selle eest arreteeriti ta mais 1965 ning mõisteti kaheks aastaks ja kuueks kuusks asumine (ametlikult süüdistati teda mittetöötamises). Viibis asumisel Siberis. Juunis 1966 ta vabastati ning ta läks Moskvasse tagasi. Töötas Pressiagentuuri "Novosti" mittekooseisulise töötajana.
Amalrik oli õiguskaitsjate esimene alaline ja 1966-1969 peaaegu ainuke sidepidaja Läänega (ajakirjanikega). Tema kaudu liikusid nii kohtuprotsesside üleskirjutused kui ka samizdati ilukirjandus ja publitsistika.
Koos Pavel Litvinoviga töötas ta kogumiku "''Процесс четырех''" ("Nelja protsess") kallal, kus oli juttu Aleksandr Ginzburgi, Juri Galanski jt protsessist. Pärast Litvinovi arreteerimist viis ta kogumiku lõpule ning andis oktoobris 1968 selle välismaa korrespondentidele üle.
Amalrik oli ka nende seas, kes aitasid Läände edasi anda Andrei Sahharovi käsikirja "Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest".
1968. aasta lõpus Amalrik vallandati ning ta asus tööle postiljonina.
Aprillis–juunis 1968 kirjutas Amalrik väikese traktaadi "''Просуществует ли Советский Союз до 1984 года?''" ("Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?"). Ta oli skeptiline Nõukogude Liidu stabiilsuse suhtes, kuid suhtus ka oletatavasse Nõukogude-järgsesse tulevikku väga pessimistlikult. Oma arutluste kinnituseks analüüsis ta 1968 seoses "nelja protsessiga" vallandunud protestikampaanias osalejate arvu, sotsiaalset koosseisu ja vaadete skaalat.
See kirjutis, mis avaldati välismaal 1969. aasta lõpus ning tõlgiti paljudesse keeltesse, tegi Amalriki maailmakuulsaks. Ta erines tolle aja samizdati publitsistikast analüütilise, rõhutatult akadeemilise stiili poolest, mis jäljendas sovetoloogia esituslaadi. Töö kutsus esile hulga vastukajasid välismaa ajakirjanduses ning tormilise poleemika samizdatis.
Välismaal ja samizdatis äratasid tähelepanu ka teised tema kirjutised, näiteks "''Открытое письмо Анатолию Кузнецову''" ("Avalik kiri Anatoli Kuznetsovile").
1968–1970 peeti Amalrikki mitu korda kinni ja tehti läbiotsimisi. 21. mail 1970 ta arreteeriti ning viidi vangitapp Jekaterinburgisse, kus toimus uurimine ja kohus. Kohtuistungil 11. november ja 12. november 1970 pandi talle süüks tema teoseid ja intervjuusid. Teist kohtualust, Jekaterinburgi inseneri Lev Ubožkot süüdistati Amalriki tööde levitamises.
Amalrik ei tunnistanud end süüdi ja keeldus kohtulikul arutelul osalemast. Oma viimases sõnas lausus ta: "...Ei režiimi poolt peetav "nõiajaht" ega selle konkreetne näide – praegune kohtupidamine – ei tekita minus vähimatki austust ega isegi mitte hirmu. Ma saan muide aru, et selletaolised kohtupidamised on mõeldud paljude hirmutamiseks, ja paljud kohkuvadki ära – ja ometi ma arvan, et alanud ideelise vabanemise protsess on pöördumatu!"
Kohus mõistis ta kolmeks aastaks laagrisse "nõukogude korda laimavate väljamõeldiste levitamise" eest (Vene NFSV Kriminaalkodeksi § 190, lõige 1). Karistuse kandis ta Novosibirski oblast ja Magadani oblastis. Kui karistus 21. mail 1973 lõppes, algatati Amalriki vastu uus kriminaalasi sama paragrahvi alusel ning juulis 1973 mõisteti ta veel kolmeks aastaks laagrisse. Pärast neljakuist näljastreiki asendati see karistus kolme aastaga asumisel.
Amalrik jõudis Magadanist Moskvasse tagasi mais 1973.
Juulis 1976 emigreeris Amalrik Nõukogude Liit. Emigratsioonis tegeles ta ühiskondlik-poliitilise tegevusega ning avaldas palju. Muuhulgas kirjutas ta teise mälestusteraamatu "''Записки диссидента''" ("Dissidendi märkmed"), mis anti välja postuumselt 1982.
Andrei Amalrik hukkus autoavariis 12. novembril 1980 Hispaanias Guadalajara (Hispaania) lähedal. Ta maeti Pariisi Sainte-Geneviève-des-Bois' kalmistule.
Alates 1990. aastast hakati Amalriki raamatuid ja artikleid Venemaal välja andma.

Teosed


"''Нежеланное путешествие в Сибирь''" ("Soovimatu reis Siberisse"; mälestused esimesest asumiseperioodist Siberis)
"''Просуществует ли Советский Союз до 1984 года?''" ("Kas Nõukogude Liit püsib 1984. aastani?")
"''Западные (või: Иностранные) корреспонденты в Москве''" ("Lääne (või: ''Välismaa'') korrespondendid Moskvas"; artikkel; 1970; uuris Lääne korrespondentide õiguslikku seisundit ning nende normaalset tööd segavaid asjaolusid)
"''Открытое письмо Анатолию Кузнецову''" ("Avalik kiri Anatoli Kuznetsovile")
"''Записки диссидента''" ("Dissidendi märkmed"; 1982; mälestused tegevusest dissidendina; ilmus postuumselt)
Kategooria:Venemaa ajaloolased
Kategooria:Venemaa dissidendid
Kategooria:Sündinud 1938
Kategooria:Surnud 1980
cs:Andrej Alexejevič Amalrik
de:Andrei Alexejewitsch Amalrik
el:Αντρέι Αλεξέγιεβιτς Αμαλρίκ
en:Andrei Amalrik
es:Andréi Amalrik
fr:Andreï Amalrik
fy:Andrej Amalrik
it:Andrei Amal'rik
he:אנדרי אמלריק
lt:Andrejus Amalrikas
nl:Andrej Amalrik
no:Andrej Amalrik
pl:Andriej Amalrik
ru:Амальрик, Андрей Алексеевич
sv:Andrej Amalrik

Aed-lõosilm


Aed-lõosilm ehk meelislill ehk meelespea (''Myosotis alpestris'') on kaheaastane taim karelehelised sugukond (bioloogia) lõosilma perekond (bioloogia).

Nimi


Aed-lõosilma nimi erinevates keeltes:
ladina keeles ''Myosotis alpestris'' 'alpi-hiirekõrv'
inglise keeles ''wood forget-me-not'' 'mets-ära-unusta-mind', ''alpine forget-me-not'' 'alpiinne ära-unusta-mind'
saksa keeles ''Alpen-Vergissmeinnicht'' 'alpi-äraunustamind', ''Blau-Mäuseöhrlein'' 'sini-hiirekõrvake'
hollandi keeles ''alpenvergeet-mij-nietje''
prantsuse keeles ''myosotis des Alpes''
hispaania keeles ''nomeolvides'' 'äraunustamind'
itaalia keeles ''nontiscordardimè alpino'', ''nontiscordardimè dei boschi''
rootsi keeles ''alpin fjällförgätmigej'' 'alpiiinne ära-unusta mind'
horvaadi keeles ''potočnica mješavina''
poola keeles ''niezapominajka alpejska''
sloveeni keeles ''planinska spominčica''
jaapani keeles ノハラワスレナグサ ''nohara-wasurena-gusa''
soome keeles ''alppilemmikki''
vene keeles ''Незабудка альпийская''
leedu keeles ''alpinė neužmirštuolė''
ladina keelne nimi pärineb F. W. Schmidtilt (1794). Alternatiivne ladina keel nimi on ''Myosotis sylvatica ssp. alpestris'' Gams (bonnier, 1926).

Kirjeldus


Kasvab 5 kuni 25 cm kõrguseks, Jaapanis 30 kuni 50 cm kõrguseks. Sageli kasvab tihedate põõsastena. Leht on ovaalne leht ja mõlajas leht, alumine pool on karvane. Õiekroon on ratasjas, läbimõõt 6-9 mm. Õied on tasased. Õied on intensiivselt eresinised, mõnikord valkjad. Võivad olla ka valged, punakasvioletsed või roosad. Õitseb kevadel ja suvel (aprill kuni september).

Levila ja kasvukoht


Euroopas kasvab looduslikult Alpides, Apenniinides, Stara planinal ja Püreneedes (alpiinne kasvukoht), Väike-Aasias rohumaal ja metsas. Kasvab ka Alaskal, Jaapanis kõikjal sage. Mägedes kasvab 1500–2800 m kõrgusel.

Kasutamine


Aianduses loetakse aed-lõosilma püsikuks või kaheaastaseks taimeks. Kevadise aia kaunistamiseks pannakse aed-lõosilmad kokku kirikakarde, aedkannikeste, nurmenukkude ja sibullilledega. Kasvab varjus või poolvarjus, niiskuselembene, eelistab viljakat mulda. Külmakindluse klass on 3A kuni 9A.
Külvatakse kevadel või juunist augustini poolvarju, jaotatakse pärast õitsemist. Raske lõimisega muldadel istutatakse kevadel, mujal võib istutada ka sügisel. Isutamisel peaks taimevahe olema 15 cm. Hooldamine seisneb äraõitsenud õite eemaldamises.

Sordid


'Indigo' on helesiniste õitega
'Victoria' on sügavsiniste õitega
'Victoria rosea' on roosade õitega
'Bobo Mix'
'Blue Bird'
'Blue Boy'
'Riyal Bleu'

Kultuur


Aed-lõosilm on Alaska osariigi sümbol.

Välislingid


http://www.wfg-bluebonnet.com/database/WFDB/e_htm/e_067.htm Foto
http://www.plantes-et-jardins.com/catalogue/catalogue4.asp?id_variations=2636&w1= Sort "Royal Bleu"; kääbus
http://www.csdl.tamu.edu/FLORA/imaxxbor.htm Foto
http://pharm1.pharmazie.uni-greifswald.de/gallery/gal-bora.htm Foto
Kategooria:Karelehelised
Kategooria:Eesti kultuurtaimed
frp:Uely des rats
ca:Miosotis alpestre
cs:Pomněnka alpská
de:Alpen-Vergissmeinnicht
dsb:Alpske njezabyńki
en:Myosotis alpestris
fr:Myosotis alpestris
hsb:Alpska njezapomnička
it:Myosotis alpestris
nl:Alpenvergeet-mij-nietje
pl:Niezapominajka alpejska
sv:Alpförgätmigej
vi:Lưu ly miền núi

Aa


Aa on küla Soome laht ääres Ida-Viru maakond Lüganuse vald idaosas 10 km kaugusel Lüganusest. Osa külast, sealhulgas Aa mõisakompleks, asub Põhja-Eesti pank. Küla läbib Tallinna–Narva maantee.
Pilt:Aa1 teeviit.jpg
Küla asub ajaloolise Virumaa Lüganuse kihelkond territooriumil.
2010. aastal oli elanike arv 125.
Elanike arv on olnud:
1967: 267 (koos Aa asundusega)
2000: 190 (Eesti 2000. aasta rahvaloendus)
2008: 124
2010: 125
Külas on Aa Hooldekodu (asub kunagise Aa mõisa härrastemajas, millel on ka kolmekorruseline juurdeehitis), liivarannaga supelrand (Aa rand) ja Eesti Metodisti Kirikule kuuluv laager Giideon (varem Aa pioneerilaager).
Aas on olnud ka Aa algkool. Nõukogude ajal asus Aa küla kolhoosi Ühisjõud (Lüganuse), aastast 1969 Lüganuse kolhoosi territooriumil.
Mõisa härrastemaja juurde kuuluvad ka kabeliks restaureeritud paviljon (Aa mõisa kabel) ja looduskaitsealune Aa park (6,5 hektarit). Pargist kirde pool on 8 ha suurune looduskaitsealune Aa männik.
Aa küla territooriumil (endise Aa mõisa piiril, härrastemajast 2 km lõuna pool) Tallinna–Narva maanteest ligikaudu kilomeeter lõunas asub soosaarel Alulinna linnamägi. See on künkake soisel heinamaal vaevumärgatavate vallijäänustega.
Aa külavanem on alates maist 2008 Helmi Sibrits. Eelmine külavanem oli Ilona Lepsalu.

Ajalugu


Pilt:Aa rand 2008 1.jpg on iseloomulikud liivarannal paiknevad kivirahnud]]
Aast on leitud tarandkalme. Aa ümbruses on mitmed kaitsealused kivikalmed ja kultusekivid.
Vanim kirjalik allikas, mis Aa (''Hazæ'' k'aaza või k'aaze) küla mainib, on Taani hindamisraamat (1241). Küla suuruseks märgitakse 13 adramaad ja omanikuna nimetatakse preester Eilardust, kellele Taani kuningas läänistas veel kolm lähedal asuvat küla. Arvatakse, et algul oli plaanis rajada sellesse piirkonda klooster. Igatahes pärandas või kinkis Eilardus need külad hiljem Valkena klooster, millele Aa küla kuulus 1426. aastani, mil klooster vahetas nad välja lähemal asuvate külade vastu. Külade vahel ühenduse pidamiseks rajasid mungad tee läbi Aa ja Kohtla vahele jääva soise ala. Keskajal tunti seda Mungateena.
Hiljem on küla nimetatud ''Hacke'', ''Häcke'', ''Haka'', ''Hakala'' ja ''Haakülla''. Nimesid võib ehk seostada soome keele sõnaga ''haka'' ('koppel' või 'haak'). Nimi võib olla pärit põlispõllundusele ülemineku ajast, mil sööti jäetud alepõlde hakati ümbritsema tara (aed), muutes need ajutiselt kopliteks.
15. sajandil (ajavahemikul 1426–1497) rajati Aa mõis. Enne Liivi sõda oli Aa üks Narva foogtkond keskusi.
Adam Oleariuse järgi oli Aa ümbruses palju karusid, kes kimbutasid teekäijaid ja kraapisid isegi surnuid haudadest välja.
1930. aastad oli Aa rannas vaid mõni hoone praeguse asemel. Seal asus piirivalveohvitseride kasiino, hiljem keemiatööstusele kuuluv puhkekodu.
Teine maailmasõda ajal olid Aa rannas Saksamaa sõjaväe allüksused. Sinna taheti ehitada kaater sadamat, kasutades Nõukogude Liit sõjavange. Ehitus jäi Nõukogude vägede pealetungi tõttu lõpetamata.
Aastal 1975 liideti Aa asundus ja Aa küla.

Varasemad külad


Enne 1975. aastat oli praeguse Aa küla struktuur järgmine.
Aluküla algas Küti taluga ja kulges piki Tallinna–Narva maanteed umbes 2 km. Edasi minnes Jõhvi poole oli Reite küla, mis sai nime kunagisest mõisa rehi. Kui pöörata Tallinna–Narva maanteelt mere poole (praegu näitab silt Saka mõisale), siis mõlemale poole teed jäi Nehatu küla. Aa männikus paiknes Männiku küla.

Legendid


Aa külas asub üks lohuga ohvrikivi, mille kohta rahvasuu räägib, et mölder hakanud sellest veskikivi valmistama.
Muiste olnud Aa rannas sadam, kuhu mõisahoonest läinud salakäik. Kord tahtnud parunipreili seda käiku pidi oma välismaalasest kallimaga ära põgeneda, kuid vana parun sattunud peale ja müürinud tütre karistuseks elusalt maa-alusesse kongi. Sügisöödel olevat neiu kuju mõisa akendel näha.
Mõisa moonamees leidnud Aa männikus sõjaaegse varakambri ukse. Kui mõisnik sellest teada saanud, andnud ta moonamehele suure summa raha ja saatnud ta Saksamaale, et varandust endale saada.
Pärimuse järgi olevat Aa küla mitu korda mõisnike tahtel ümber paigutatud. Esmalt asunud küla päris mererannas, sealt veetud ta Voorepere küla kõrvale Aa mägi. Siis olnud ta Nehatu küla nime all Aa mõisast ida pool. Siin asunud ka muistne Nehatu hiis. 1860. aastad lammutatud seegi küla, moonakas ja vabadike majad veetud Varjale.

Vaata ka


Aa vald

Viited

Kirjandus


Helmut Joonuks, Olav Vallimäe. "Kohtla-Järve linn ja rajoon", Tallinn 1988.

Välislingid


http://atlas.ibs.ee/index.cgi.et?koht=&seletus=Aa,+L%fcganuse,+Ida-Virumaa&uid=ca93c969199251a8bd16e02bf0446225519431c159de2becfff910137de9829035464ee3691cdfb46161533528ee7b2278d72278c92cdfab IBS-i kaart
http://www.mapquest.com/maps/map.adp?latlongtype=decimal&latitude=59.4236111111111&longitude=27.1525 Mapquesti kaart
http://www.livid.ee/lyganuse/indeks.php?keel=est Kaart (Lüganuse vald)
http://www.ents.ee:81/Default.aspx?aid=7 Sissekanne TEA entsüklopeedias
http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$1145 Artikkel "Aa küla" Virumaa entsüklopeedias; käesoleva artikli oluline allikas
Kategooria:Ida-Viru maakonna külad
Kategooria:Lüganuse vald
cs:Aa (Estonsko)
de:Aa (Estland)
en:Aa, Estonia
es:Aa (Estonia)
eu:Aa (Estonia)
nl:Aa (Estland)
pnb:آ
pl:Aa (wieś)
pt:Aa (Estônia)
ru:Аа (Ида-Вирумаа)
fi:Aa (Viro)
tl:Aa (baranggay)
uk:Аа (Іда-Вірумаа)
ur:آ (اسٹونیا کا گاؤں)
vo:Aa

A


Image:Latin A.png
A (a) on eesti tähestiku ja ladina tähestiku ning paljude teiste ladina kiri kasutavate keelte tähestike esimene täht (kiri).
Ladina tähestiku täht A tuleneb kreeka tähestiku esimesest tähest alfa.

Hääldus


Nii eesti tähestik ja ladina tähestiku A kui ka kreeka tähestiku alfa annavad edasi häälikut a (häälik) (eesti keeles ümardamata madal tagavokaal).
Eesti keeles märgitakse pikka a (häälik)-häälikut kahekordse a-tähega (aa), vanakreeka keel ja ladina keeles märgiti vastavalt tähega alfa ja A nii lühikest kui ka pikka a-häälikut, mis vastasid foneemidele /a/ ja /a:/.
''A'' kõlab eri keeltes erinevalt. A-täht ei pruugi tähistada sama häälikut mis kreeka alfa ning võib ka ühes ja samas keeles tähistada mitut erinevat häälikut. Näiteks inglise keeles võib see tähistada umbes 12 eri häälikut.
A-tähe kõige levinumad häälikulised vasted on ümardamata madal tagavokaal (/ɑ/) ja ümardamata madal keskvokaal (/a/).

Inglise keel


A-täht märgib inglise keeles tavaliselt ümardamata vaegmadal eesvokaal æ (nagu sõnas ''pad''), ümardamata madal tagavokaal ɑː (nagu sõnas '':wikt:father'') või diftongi (nagu sõnades '':wikt:ace'' ja '':wikt:major''; hääldus võib murdeti olla erinev). Viimane hääldus on tekkinud Suur Vokaalinihe tagajärjel.

Prantsuse keel


Prantsuse keeles hääldub kinnine vokaal või lahtine vokaal ''a (häälik)''-häälikuna.
Täheühendites:
ai: kinnine või lahtine ''e''
aî: lahtine ''e''
aô: kinnine ''o''
aoû: u
au: kinnine või lahtine ''o''
ay: lahtine ''e'' (sõnas bayer: aj)
eau: kinnine ''o''
aen: nasaliseeritud ''a''
aim: nasaliseeritud ''e''; täishääliku ees lahtine ''e'' pluss m
ain: nasaliseeritud ''e''; täishääliku ees lahtine ''e'' pluss n
am: nasaliseeritud ''a''; täishääliku ees am
anc: nasaliseeritud ''a''; täishääliku ees nasaliseeritud a pluss s või k
aon: nasaliseeritud ''a''
ean: nasaliseeritud ''a''

Foneetilised tähestikud


Tähestikus IPA tähistavad A-tähe variandid mitmesuguseid täishäälikuid.
Tähestikus X-SAMPA tähistab suurtäht A ümardamata madal tagavokaal ja väiketäht a ümardamata madal eesvokaal.

Ajalugu


Täht alfa pärineb semi (foiniikia kiri) tähest '' 'âlep'' (heebrea kiri ''aleph'' (alef; 'härg'), mis märkis larüngaalklusiili ja oli tähestiku esimene täht. Foiniikia täht on teada umbes aastast 1200 eKr, vastav aramea kiri täht on teada 8. sajand eKr ning alfa on teada 8. või 7. sajand eKr. Need tähed olid algselt pikali. Hilisem alfa meenutas praegust suurtähte A, kuid paljudes kohalikes variantides oli tal üks jalg lühem ning põikjoon oli erinevate nurkade all kaldu.
Nimi tuleb algselt sellest, et tähemärk oli härja pea kujuline, nagu vastav egiptuse kiri märk ning Siinai poolsaarel umbes 1500 eKr ühe semi keele üleskirjutamisel kasutatud vastav märk. Ka tähe alfa nimi (ka ''alpsa'') on sealt pärit. Kõige varasem allikas alfa ja teiste kreeka tähtede nimede kohta on Euripidese vanema kaasaegse Kalliase grammatiline draama, millest on Athenaiosel (x. 453 d) säilinud kolm trimeeter, mis sisaldavad kõikide kreeka tähestik nimed.
Lineaarse kuju sai see märk umbes 1000 eKr Bybloses ja teistes Foiniikia ja Kaanani keskustes.
Et vanakreeka keeles häälikut, mida see täht tähistas, ei olnud, võtsid muinaskreeklased selle kasutusele hääliku ''a'' tähistamiseks (foiniikia kirjas vokaal ei märgitud).
Läänes elavatelt muinaskreeklased laenasid tähestiku (võib-olla etruski kiri ning teiste Itaalias kasutatud kirjade vahendusel) muinasroomlased ja nendelt võtsid selle üle hilisemad Euroopa rahvad. Kõige varasematel Rooma raidkirjadel on tähtede kuju samasugune nagu kreeklastel.
Väiketähe ''a'' vorm tuleneb kreeka kirjutuskirjas kasutusel olnud vormist, mis oli algul nurgeline. Ümara vormi sai väiketäht umbes 4. sajandil pKr.
Teistesse itali keeled, välja arvatud võib-olla faliski keel, ei võetud tähestikku lääne kreeklastelt üle otse, vaid etruski tähestiku vahendusel.
Ka kirillitsas on sama kujuga täht А (varasem nimi az), mis on üle võetud kreeka tähestikust.

Koodid


Tähe ''A'' ASCII-kood on 65 ja tähe ''a'' ASCII-kood on 97.
Unicode'is on tähe A kood U+0061 ja tähe a kood U+0041.

Sagedus


Eestikeelses tekstis on ''a''-täht kõige sagedasem.
Inglise keeles on a-täht sageduselt kolmandal kohal, hispaania ja prantsuse keeles 2. kohal.

Kultuur


Voltaire'i sõnul on ''a''-tähest peaaegu kõigil rahvastel saanud püha täht, sest ta on esimene.

Tähistused ja lühendid


Süllogismide puhul kasutatakse tähte A sümbolina, mis tähistab üldjaatav otsustus üldkujuga "kõik ''x'' on ''y''." Tähti I, E ja O kasutatakse vastavalt osajaatav otsustus ("mõned ''x'' on ''y''"), üldeitav otsustus ("ükski ''x'' ei ole ''y''") ja osajaatav otsustus "mõned ''x'' ei ole ''y''") tähistamiseks. Nende tähtede kasutamise põhjendamiseks viidatakse tavaliselt vokaalidele ladina keele verb ''affirmo'' 'jaatan' ja ''nego'' 'eitan'. Nende sümbolite kasutamine ulatub tagasi 13. sajandisse, mõne uurija arvates koguni kreeka loogikuteni.
Matemaatikas ja loogikas kasutatakse üldisuskvantori ülesmärkimiseks pea peale pööratud A-tähte ∀ (lühend inglise keele sõnast ''all'' 'kõik'; selle võttis 1913 kasutusele Bertrand Russell). Seda loetakse "kõikide ... puhul". Näiteks ∀''x x+x=2x'' tähendab 'kõikide ''x'' puhul ''x+x=2x'' '.
Matemaatilistes võrrandites kasutatakse tähte ''a'' tavaliselt esimese konstant (tuntud arvu), näiteks koefitsient märkimiseks. Järgmised konstandid on sel juhul ''b'' ja ''c''. Muutujaid (tundmatuid) tähistatakse selles seoses tähtedega ''x'', ''y'' ja ''z''.
Tähti a, b, c jne kasutatakse ka loeteludes järjekorranumbrite 1, 2, 3 jne asemel, tavaliselt kujul a), b), c) jne.
Suurtähte ''A'' kasutatakse geomeetrias esimese punkti tähistamiseks joonisel. Järgmisi punkte tähistatakse ''B'', ''C'' jne.
Loogikas kasutatakse tähte ''A'' ka esimese termin (loogika)i tähistamiseks.
Kuueteistkümnendsüsteemis on A või a number väärtusega 10.
A tähistab voolutugevuse mõõtühikut amper.
a tähistab pindala mõõtühikut aari ja aja mõõtühikut aastat (ladina keeles ''annus'').
a- tähistab ka SI-süsteemi eesliidet ato- ehk 10<sup>-18</sup>.
A oli 1957. aastani argooni tähiseks.
Muusikas tähistab A (muusika) noot (muusika)i la.
A on ettevõtte Agilent Technologies Incorporated börsisümbol.
Daatumites tähendab A. või a. ''anno'' (ladina keeles 'aastal').
Kella reguleerimispaneelil tähendab lühend A ''avancer'' (prantsuse keeles 'kiiremaks panna') ja lühend R. ''retarder'' (prantsuse keeles 'aeglasemaks panna').
Müntidel tähendab A riigi peamist rahapaja (Körmöc, Viin, Pariis, Berliin).
A on Austria mootorsõidukite eraldustunnus.

Viited

Vaata ka


alfa
ª
À
Á
Â
Ã
Ä
Å
Æ
Ă
Ą
Ā

Välislingid


ace:A
af:A
als:A
ar:A
an:A
arc:A
ast:A
az:A
id:A
ms:A
zh-min-nan:A
jv:A
su:A
ba:A (латин хәрефе)
be:A, літара
be-x-old:A (літара)
bar:A
bs:A
br:A (lizherenn)
bg:A
ca:A
cs:A
tum:A
co:A
cy:A
da:A
de:A
dv:އޭ
el:A
eml:A
en:A
es:A
eo:A
eu:A
fa:A
fr:A (lettre)
fy:A
fur:A
gv:Aittyn
gd:A
gl:A
gan:A
xal:A үзг
ko:A
hy:A (լատինական)
hr:A
io:A
ilo:A
ia:A
is:A
it:A
he:A
ka:A
csb:A
kw:A
sw:A
ht:A
ku:A (tîp)
la:A
lv:A
lb:A (Buschtaf)
lt:A
lmo:A
hu:A
mk:A (Латиница)
mg:A
ml:A
mr:A
my:အေ (အက္ခရာ)
nah:A
nl:A (letter)
ja:A
nap:A
no:A
nn:A
nrm:A
mhr:A (латин тиште)
uz:A (harf)
pag:A
pl:A
pt:A
crh:A
ro:A
qu:A
ru:A (латиница)
se:A
sc:A
stq:A
scn:A
simple:A
sk:A
sl:A
szl:A
ckb:A
srn:A
sr:A (слово латинице)
sh:A
fi:A
sv:A
tl:A
th:A
vi:A
tr:A
tk:A
uk:A (латиниця)
vec:A
vep:A
vo:A
war:A
yi:A
yo:A
zh-yue:A
diq:A
bat-smg:A
zh:A

Aa jõgi (Prantsusmaa)

Pilt:Merck-aa.jpgis]]
Pilt:AaRiverFrance boue Blendecques31 oct 2000 2.jpgi lähedal, 2000.]]
Pilt:AaRiverFrancePollutionDioxyde de Titane.jpg. 1996.]]
Aa on jõgi Prantsusmaal, mis jääb kogu ulatuses Prantsusmaa pinnale ning suubub Põhjameri.
Aa jõe pikkus on 89 km (55,7 km ulatuses voolab vabalt ja 33 km ulatuses on kanaliseeritud). Valgala on 1215 km².
Keskmine vooluhulk on 10 m³/s.
Ta voolab põhiliselt Pas-de-Calais' departemangu territooriumil. Jõgi saab alguse 200 m kõrgustelt küngastelt umbes 120 m kõrguselt merepinnast Bourthesi vald (lähte geograafilised koordinaadid 50°36′41" N, 01°55′54" E), voolab põhiliselt kirde suunas ja läbib Saint-Omeri linna ning pöördub kirdesse. Sealtmaalt muutub (29 km ulatuses, kuni Arquesini) laevatatavaks. Seal on ta hiigellüüsi kaudu seotud Neufossé kanaliga. Lüüs võimaldab ületada 13-meetrise kõrguste vahe. Kuni 1967. aastani oli lüüsi asemel Les Fontinettesi laevatõstuk.
24 km ulatuses on Aa jõgi Pas-de-Calais' departemang ja Nordi departemangu piiriks, kusjuures vasak kallas jääb Pas-de-Calais' departemangu ja parem kallas jääb Nordi departemangu.
Saint-Omerist allpool on Aa jõgi kanaliseeritud ning läbib endise soo, mis on tammide võrgustikuga muudetud väga viljakandvaks, kuigi alati niiskeks oruks. Seal on ta osa Dunkerque'i-Escaut' suurlaevateest. Jõgi on ühendatud La Colme'i kanaliga, Calais' kanaliga ja Bourbourgi kanaliga.
Aa jõgi suubub merre Gravelinesi linnast kirdes. Suue geograafilised koordinaadid on 51°00′21″ N, 02°06′17″ E.
Aa jõkke suubuvad paremalt Moerelak ning vasakult Bléquin, Houlle ja Oye.
Jõe ääres asuvad Bourthes, Verchocq, Fauquembergues, Wavrans-sur-l'Aa, Lumbres, Esquerdes, Hallines, Wizernes, Blendecques, Arques, Saint-Omer, Watten, Holque, Gravelines ja Grand-Fort-Philippe.

Välislingid


http://sandre.eaufrance.fr/app/chainage/courdo/htm/E4030570.php?cg=E4030570 Aa jõgi saidil eaufrance.fr
http://sandre.eaufrance.fr/app/chainage/courdo/htm/E4--001-.php?cg=E4--001 Kanaliseeritud Aa jõgi saidil eaufrance.fr
Kategooria:Põhjamere vesikond
Kategooria:Prantsusmaa jõed
br:Aa (Bro-C'hall)
de:Aa (Pas-de-Calais)
en:Aa River (France)
es:Río Aa
eu:Aa ibaia (Frantzia)
fr:Aa (fleuve)
it:Aa (fiume francese)
ka:აა (საფრანგეთი)
la:Aa
lt:Aa (upė)
nl:Aa (Frankrijk)
ja:アー川
no:Aa (elv)
nn:Aa i Frankrike
pcd:Abbe (fleufe)
pl:Aa (Francja)
pt:Rio Aa
ro:Râul Aa, Franța
ru:А (река, впадает в Северное море)
tl:Ilog Aa (Pransya)
zh:阿河 (法国)

Aa jõgi


Jõgi ja ojasid, mille nimi on Aa jõgi, on Euroopas palju, peamiselt saksa keel elanikkonnaga maades ja nende naabermaades.
Nimi "Aa" pärineb vanaülemsaksa keelsest sõnast ''aha'' '(voolav) vesi' või alemanni keel sama tähendusega sõnast ''aa'', mis on suguluses ladina keel sõnaga ''aqua'' 'vesi'. Samast sõnast pärineb ka saksa keel jõenimede lõpud ''-ach'' ja ''-a'' (näiteks Fulda (>Fuldaha), Salzach (>Salzaha), Nidda (>Nidaha). Sama tähendusega on saksa keel sõnad ''Au'' ja ''Aue'' ning skandinaavia keeled sõna ''å''.
Saksa keeles on Aa nime kandnud Lielupe (''Kurländische Aa'') ja Koiva (''Livländische Aa'') jõgi Lätis.
Põhja-Prantsusmaal on Aa (jõgi Prantsusmaal) Nord-Pas-de-Calais's.
Hollandis on
Aa (jõgi Groningeni provintsis) jõgi Groningeni provintsis ja
Aa (jõgi Põhja-Brabandis) jõgi Põhja-Brabant.
Šveitsis on jõgi, millel on kaks nime: Aa ja Aabach. Peale selle on Šveitsis
Sarner Aa.
Saksamaal on
Isseli lisajõgi Bocholter Aa ja
Emsi lisajõgi Münstersche Aa.
Kategooria:Euroopa jõed
br:Aa
cy:Afon Aa
da:Vandløb med Aa
de:Liste der Gewässer namens Aa
en:Aa River
eu:Aa ibaia
ga:Aa (abhainn)
nl:Aa (waternaam)
sv:Å (vattendrag)
tl:Ilog Aa
zh:阿河

Aabach

Aabach ehk Aa on jõgi Šveitsis, mis saab alguse Hallwili järvest, voolab 15 km ulatuses läbi järveoru ning suubub Wildeggis Aare jõgi.
Aabachi ääres on Usteri linn ja Ermensee küla, Seengen, Seon, Lenzburg, Niederlenz ja Wildegg.

Välislingid


http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/img/map.htm Kaart
http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild004.htm Foto õhust: Aa jõe algus
Fotod: http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild006.htmhttp://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild007.htm
http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild008.htm
http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild011.htm
http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild012.htmhttp://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild018.htm
http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild019.htm
http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild024.htm
http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild025.htmhttp://www.biopartner.ch/bpa/Techni_451.asp
http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild010.htm Seened ja linnud
Usteris: http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild026.htm
http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild027.htm
http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild028.htm
http://www.forums9.ch/wasser/pfaeffikersee/bild029.htm Kanal Usteris
http://www.forums9.ch/ausflug/gegenlicht/img/P1010013.htm Aabachi suue
http://www.seetal-plus.ch/dasTal/Ermensee.html Aabach Ermensee külas
http://www.ermensee.ch/lichterschwemmen.htm Küünlad Aabachil Ermensees
http://www.forums9.ch/wasser/aabach-greifensee/ Alumine foto
http://www.industriekultur.ch/aabach/bilder.htm Veskid ja teised tööstusobjektid
Kategooria:Reini jõgikond
Kategooria:Šveitsi jõed
de:Ustermer Aa
en:Aabach (Greifensee)
eo:Ustermer Aa
lmo:Aabach
nn:Ustermer Aa

Altamira


Altamira (hispaania keel 'kõrge vaade') on koobas Hispaanias, kus asuvad noorem paleoliitikum aegsed koopamaalid (Altamira koopamaalid).

Asukoht


Altamira koobas asub Hispaanias Kantaabrias Santillana del Mari vald Kantaabria keskusest Santanderi linnast 30 km lääne pool, Kantaabria ranniku keskosas.
Santanderist pääseb autoga Altamirale kõige paremini ligi Astuuriasse viivat maanteed mööda, keerates ära Santillana del Mari peale, et sõita läbi linna, või Puente San Migueli peale. Viimane tee on pisut pikem, kuid võimaldab jõuda suurt maanteed mööda 6 km kaugusele koopast.
Altamira koobas kuulub Vispierese mäe juurde. Santillana del Mari linn asub orus, mida ääristavad laugjad lubjakõrgendikud, millest ühe tipus on Altamira koobas. Koopa ainus avaus on suunatud põhja poole ning on merepinnast 156 m kõrgusel, 5 km kaugusel merest (Biskaia laht) ja pisut üle 2 km Saja jõest põhja pool, 7 km kaugusel Saja ja Besaya jõe suudmest.
Weichseli jäätumine kõige külmematel aegadel (umbes 18 000 aastat tagasi, mil algas Altamira kasutamine inimese poolt) oli meri umbes 120 m praegusest tasemest allpool, jättes katmata 5–6 km laiuse maariba. Altamira koopa elanikud said seega kontrollida territooriumi, mis peale maismaa ökosüsteemide hõlmas randa, jõge ja jõesuuet.
Altamira muuseumist põhja pool on rohelised aasad laugjate nõlvade ja oruga, kus asub Santillana del Mari linn. Lõuna pool paistavad selge ilmaga mäetipp Picos de Europa ja Kantaabria Kordiljeerid.
Muuseumi juures on taastatud 15 000 aasta tagune taimestik. "Uue koopa" lähedal on kask- ja sarapuusalu. Teistes kohtades kasvavad mänd, tammed ja saared ning kanarbik, kõrrelised ja teised rohttaimed, moodustades tolleaegset tüüpi avamaastiku.
Pilt:Sanz de Sautuola.jpg (1831–1888) oli harrastusgeoloog ja -arheoloog, kes avastas Altamira koopamaalid.]]

Altamira koopamaalide avastamislugu


Altamira koopa avastas 1868. aastal eraõpetlase Marcelino Sanz de Sautuola rentnik Modesto Cubillas, kes oli Santillana del Mari lähedal koeraga rebasejaht. Koer sattus juhuslikult kitsa avausega koopasse, kust ta tuli välja päästa. Kuigi koopaid oli sealkandis palju, teatas Cubillas Sautuolale igaks juhuks oma leiust. Vahepeal sai Altamira koobas karjuste ja jahimeeste seas tuntuks.
Peremees läks seda vaatama 1875 ning leidis, et koobas on palju suurem, kui ta oli arvanud. Entomoloogiast, ajaloost, geoloogiast ja botaanikast huvituv peremees nägi seal luid ja joonistusi. Ta oli teadlik Euroopa ajaloolaste esimestest esiajaloo alastest töödest ning tundis Hispaania geoloogi Juan de Vilanova töid. Sautuola hakkas regulaarselt koobast külastama ning kogus kolme aasta jooksul mitmeid arheoloogilisi esemeid. 1878. aastal nägi ta Pariisi maailmanäitusel esiajalooliste esemete kollektsioone, mis innustasid teda veetma kogu vaba aja Altamiras.
1879. aastal leidis koopasse kaasavõetud tütar María Justina koopamaalid. Ta oli avastanud kõrvalkäigu, mis laienes väikseks ruumiks, niinimetatud Polükroomide saaliks. Sautuola kirjeldas 1880. aastal oma töös "Breves apuntes sobre algunos objetos prehistóricos de la provincia de Santander" ("Lühikesed märkmed mõningatest eelajaloolistest objektidest Santanderi provintsis") koopamaale ning esitas argumente nende esiaegse päritolu kasuks. Muuhulgas sarnanesid need maalid paleoliitiliste väikevormidega (''art mobilier''), millel olid kujutatud piisonid. Sautuolal ei olnud kahtlust, et maalid kuuluvad paleoliitikumi, kuid enamik juhtivaid arheolooge pidas maale võltsinguks. Võltsingute eesmärgiks peeti esiajaloo uurimise naeruvääristamist. Prantsuse arheoloogiaseltsi president kirjutas oma sõbrale Émile Cartailhacile: "See on Hispaania jesuiitide fookus. Nad tahavad esiaja uurijaid kompromiteerida." Paljud arheoloogid ja antropoloogid polnud nõus koopamaale vaatamagi minema. 1881. aastal käis kaks korda Prantsusmaalt kohal ekspert, insener Edouard Harlé, kes kinnitas, et tegemist ei ole esiajalooliste maalidega. Tema meelest olid maalid tehtud ajavahemikul 1875–1879. Tolle aja kujutelmad esiajaloolistest inimestest (neid peeti poolahvideks) välistasid, et nad oleksid võinud olla nende maalide autorid. Arvati, et kiviaja inimene, kes tundis ainult primitiivseid tööriistu, ei saanud (darvinismi seisukohast) sihitult maalida kuskil koopas, ja veel niisugusel kunstilisel tasemel, mis ei jää alla tänapäeva omale. See tundus imena, mis kinnitas inimese mitteevolutsioonilist päritolu. Kahtlust äratas ka see, et maalid olid väga hästi säilinud. Cartailhac ja Gabriel de Mortillet tunnistasid küll koopast leitud esemete, kuid mitte maalide paleoliitilist päritolu. Ka hispaanlaste hulgas oli koopamaalide esiajaloolisuse oponente. Eugenio Lemus pidas neid võltsituks. Loodusloo Seltsi koosolekul 3. november 1886 ütles ta: «(...) ma tundsin rohkem kui pettumuse muljet, kui nägin neid maale, mida ta pidas esiajaloolisteks. End petetuna tundva inimese tuimus oli tunne, mida ma neid nähes tundsin." Pärast jutustas ta, et koopast väljudes ja kohtudes ühe sõbraga, kes saatis Vilanovat tema visiidil Altamirasse, tekkis tal kahtlus, kui ta sellelt teejuhilt küsis, kas ta mäletab, et koopa avastamise ajal oli sealkandis üks tumm maalikunstnik, mille peale too kinnitas, et kunstnik viibis teatava aja Sautuola lossis Puente San Miguelis. See oli prantsuse kunstnik, kellele omistati maalide reprodutseerimine Sautuola raamatu kolmandale tahvlile. Lemus arvas siis, et Ratier pidi maalima ka koopa laemaalid. See arvamus levis.
Sautuola teooriat ja tema ausust kaitses mitmel rahvusvahelisel kongressil kuni 1889. aastani geoloogiaprofessor Juan de Vilanova. Kuningliku Ajalooakadeemia avakõnes ütles ta: «Tõepoolest, tahumatutel piltidel ning ookriga tehtud maalidel, mida seal näha saab ja mida ma olen uurinud rohkem kui üks ja kümme korda, on samad tunnused nagu neil, mis on leitud elevandiluutükkidel ja hirvesarvedel mitmetes Prantsusmaa koobastes...». Sautuolat toetas ka bioloogiaprofessor Augusto González de Linares. Koobast külastas ka kuningas Alfonso XII.
Sautuola suri 1888 57-aastasena. Pärast koopamaalide avastamist Prantsusmaal (Pair-non-Pair, Font de Gaume, Les Combarelles, neid oli hõlpsam dateerida, sest nad olid kultuurkihiga kaetud) tekkis jälle huvi Altamira maalide vastu ning 1902. aastal tunnistati nende esiajaloolisust. Kirjutises "Les cavernes ornées de dessins, la Grotte d'Altamira (Espagne): Mea-culpa d'un sceptique" 'Joonistustega kaunistatud koopad, Altamira grott: Ühe skeptiku ''mea culpa''<nowiki>'</nowiki> tunnistas Émile Cartailhac oma 20 aasta tagust viga ja ebaõiglust Sautuola vastu. Ka Edouard Harlé tunnistas oma viga. Hiljem kirjutasid Cartailhac ja Henri Breuil Sautuola kohta: «Võimatu on jätta avaldamata austust hispaania vaatlejale: ta toimib metoodiliselt, arukalt ja kogu vajaliku rahuga; ta oli asjadega väga kursis ja tema töös ei ole ühtki viga.»
Tekkis koopamaalide avastamise ja uurimise buum algul üksikisikute seas (Hermilio Alcalde del Río, Lorenzo Sierra, Henri Breuil ja Cartailhac ise), hiljem organisatsioonides (''Institut de Paléontologie Humaine'', ''Comisión de Investigaciones Paleontológicas y Prehistóricas''). Praeguseks on Kantaabrias leitud ligi 100 kaunistatud koobast.
1906 ilmus Cartailhaci ja Henri Breuil' (kes tegi maalidest koopiaid) töö ''La caverne d'Altamira, a Santillane, prés Santander (Espagne)'' ('Altamira koobas Santillanas Santanderi lähedal (Hispaanias)'). Aastal 1935 ilmus ''Hispanic Society'' ja ''Junta de las Cuevas Altamira'' väljaandel hispaania keel ja inglise keeles Henri Breuil' ja Hugo Obermaieri töö ''La Cueva de Altamira, en Santillana del Mar, España'' (''The Cave of Altamira at Santillana del Mar, Spain''; 'Altamira koobas Hispaanias Santillana del Maris'). Paljud hilisemad käsitlused põhinevad ainult nendel töödel, lisamata olulist informatsiooni.
Koopa vestibüüli arheoloogiat uurisid algul Sautuola (1876–1880) ja Edouard Harlé (1881). Hiljem toimusid väljakaevamised Herminio Alcalde del Río (1904) ja Hugo Obermaieri (1924 ja 1925) juhtimisel. Esiajaloolist asustust hakati uuesti uurima alles 1980–l981 Joaquín González Echegaray ja L. G. Freemani juhtimisel. On leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré ajastusse ja vanemasse Madeleine'i ajastusse.

Koobas


Koobas on kokku 270 m pikk. Peakoridori kõrgus varieerub 2 kuni 12 meetrini, laius 6 kuni 20 meetrini. Keskmine vahemaa laest maapinnani koopa kogu pikkuse ulatuses on ligikaudu 11 meetrit.
Koobas on paleoliitilise asustuse ajast muutunud nii looduslike protsesside kui ka inimtegevuse tagajärjel: koopasuu on sisse varisenud ja sulgunud, mitmes galeriis on olnud varingud, on ehitatud eraldus- ja kindlustusseinu ning tehtud väljakaevamisi.
Koopas on säilinud tööriistu, tulekoldeid ja toidujäänuseid. Altamira on ainuke koopamaalide koht, kus elamise märgid ulatuvad esimesse koopaosasse, kus asuvad maalid. Altamira koopa seintel ja lael puudub tahmakiht, mis leidub teistes sarnastes koobastes. See võib tähendada, et Altamiras oli pisut arenenum valgustamistehnika, mis andis vähem suitsu ja tahma kui tõrvikud ja rasvalamp, mida paleoliitikumis arvatavalt kasutati.
Vestibüülis elasid kütid-korilased rühmad. Asustus piirneski vestibüüliga. Koopasuu laius (umbes 15 m) võimaldas kasutada välisvalgust.
On leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré ajastusse ja vanemasse Madeleine'i ajastusse.
Koopa lähedal asuvat territooriumi kasutati aastaringselt. Mõlemast ajastust on leitud tapetud hirvekarjade jäänuseid ning tõendeid, et on jahti peetud mitut liiki sõralised (suurtele veislased, hobusele, kitsele ja mägikitsele) ning püütud kalad jõest ja jõesuudmest. Madeleine'i ajastust on jälgi ka karploomadest (liudkodalased).
Altamira Madeleine'i kultuuri asustuse kohta on saadud kaks dateerimineut tavalisel Radiosüsiniku meetodil. Mõõdeti puusüsi, mis saadi 1980. aastad väljakaevamistel. Tulemuseks saadi 15 500±700 aastat tagasi ja 15 910±230 aastat tagasi. Hilisem kiirendi-massispektromeetria andis samade proovide kohta tulemused 14 520±260 aastat tagasi ja 14 480±250 aastat tagasi. Solutré kultuuri proovi (luust kunstiese) kohta andis mass-spektroskoopia vanusehinnanguks 18 450±320 aastat tagasi.
Kaljukunsti ja väikeste kunstiesemete vahel on stiililisi paralleele. Mõnele emahirve abaluule on graveeritud sama looma kujutised, kelle pead on samas tehnikas ja stiilis kujutatud ka kaljujoonisel. Kiirendi-massispektroskoopia on dateerinud ühe niisuguse Madeleine'i kultuuri luugraveeringu vanuseks 14 480±250 aastat.

Koopamaalid


Pilt:Altamira-1880.jpgide saali lagi]]
Pilt:Bisonte de Altamira.jpg
Mõned uurijad nimetavad Altamira koopa Polükroomide saali (galerii I) esiaja kunsti Sixtuse kabeliks. See on üks Pleistotseeni-aja kunsti kauneimaid näiteid. Polükroomide saal asub koopasuu lähedal, vestibüüli kõrval, moodustades õieti osa vestibüülist. Pablo Picasso on öelnud: "Mitte keegi meist ei suuda midagi niisugust maalida."
Enne kui koopa sissepääs sisse varises ja enne kui ehitati piirdeseinad, mis eraldavad vestibüüli esimesest galeriist, oli see saal elamispaiga loomulik pikendus, kuhu paistis ka välist valgust.
Lagi, kus asuvad maalid, on kergelt kaldu (10 kraadi lõuna suunas) ning madal. Galerii pikkus on 18 m ja laius on 9 m.
Tegemist on esimese koopaga, millest leiti maalid. Altamira jäi esiaegse kunsti tähtsaimaks leiukohaks kuni Lascaux' koobaste avastamiseni. Altamira maalid kuuluvad noorem paleoliitikum ja nende vanus on 15 000 aastat.
Maalid on säilinud tänu jahedale ja niiskele koopakliimale ning tänu sellele, et koopasuu noorem paleoliitikum lõpus kokku varises.
Polükroomide saali laes paiknevad korratult maalid jääaegsetest loomadest. Seal on kujutatud põhiliselt piisonid, samuti hobune ja emahirved. Piisoneid on kujutatud söövatena, jooksvatena, lamavatena ja haavatutena. Loomafiguure on umbes 20. Figuuride pikkus ulatub kahe meetrini. On ka abstraktsus märke.
See, et maaliti põhiliselt piisoneid, näitab piisoni tähtsust jahiloomana. Piisonitele peeti jahti põhiliselt toidu pärast, kuid neilt saadi ka nahka, luud ja karvu. Arvatakse, et loomi maalisid kütid, lootes jahiõnne. Nende kujutiste juures võidi läbi viia jahieelseid rituaale. On arvatud, et Altamira võis olla küttide ja korilaste rituaalne keskus.
Figuurid on maalitud eri aegadel ja eri tehnikaid kasutades. Kõige vanemad figuurid selles laes on ilmselt punased maalid, millele hiljem on lisatud mitmeid musti maale, seejärel mitmevärvilisi ja lõpuks jälle mõned mustad figuurid.
Pildid on maalitud pruunide, kollakate ja punaste ookervärvidega, musta mangaanoksiidiga ja musta söega, samuti mergel ja raudkarbonaat, osalt ka (kivist tööriistadega) graveeritud. Värvid on säilinud, sest nad põhinevad mineraalsetel värvipigmentidel, mis ei lagune. Et värvid peale jääksid, segati neid veri, loomarasvaga, uriiniga, kalaliimiga, munavalgega või taimemahlaga.
Eriti piisonite puhul on värvidel palju toonivarjundeid, mille tõttu loomad mõjuvad hämmastavalt loomutruult, plastiliselt ja realistlikult. Seinu on ühtlasi graveeritud, radeeritud ja pestud. Lamavad piisonid on maalitud looduslikele kaljukühmudele, mistõttu nad paistavad ühtlasi reljeefidena. Mitme värvi kasutamine ja kalju reljeefi ärakasutamine annavad tunnistust Altamira maalide kõrgemast tehnilisest tasemest võrreldes enamiku teiste koopamaalidega. Tehnilistest oskustest annavad tunnistust ka kujutatud loomade õiged proportsioonid.
Koopa ülejäänud osas on veel üheksa galeriid. Keskmistes galeriides leidub mustaga värvitud või graveeritud piisoneid, kitsi, tarvas, hobuseid, hirvi ja metssiga. Peale loomafiguuride võib mainida ristkülikukujulisi, koonusekujulisi, võtmekujulisi ja trepikujulisi märke, negatiivkäelabasid ja "makarone". Viimased kujutavad endast savisele seinale käega (viie sõrmega) veetud jooni. Need on võib-olla Altamira koopa vanimaks kaunistuseks.
Nendes galeriides paikneb enamik maale karniisides, mis on tekkinud lubjakivikihtide äärte lahtimurdumisel.
Lagedes olevaid maale on kohati parem vaadata lamades.
Viimane galerii on tuntud "Hobusesaba" (''Cola de Caballo''; galerii X) nime all. See on väga kitsas 50 meetri pikkune koridor, mille seintel ja laes on kõikvõimalikud märgid, selged mustad jooned ning graveeritud või mustaga maalitud loomad (hobused, kitsed, hirved, piisonid ja maskid), mis sarnanevad Castillo ja La Garma koopamaalidele.
Mõnel juhul paistab tegemist olevat kompositsiooniga, mis ühendab erinevaid "maske". "Maskide" puhul on kunstiline sekkumine toetunud looduslikele moodustistele.
Loomad on kujutatud isoleeritult, ilma maastikuta ja maapinnata.
Figuure ja märke on kogu koopas ligikaudu ühepalju. Figuuride seas on 66 hirve (20 emahirve ja 46 isahirve), 40 hobust, 40 piisonit, 8 tarvast, 16 kitse, 2 metssiga ja kaks mägikitse, millele lisandub vähesel määral inimfiguure ja "maske". Märkidest paistavad Polükroomide saalis silma võtmekujulised märgid, käed ja "onnid" ning teistes galeriides ristkülikukujulised ja trepikujulised märgid.

Maalide dateering


Maalide vanust on uuritud C<sup>14</sup>-meetodil ja kiirendi-massispektromeetria abil. 1991 võeti pigmendiproovid kolmelt mitmevärviliselt figuurilt ning nende vanuseks saadi C<sup>14</sup>-meetodil 14 330±190 ja 13 570±190 aastat. See kinnitas, et tegemist on Madeleine'i ajastuga, kuid näitas, et need maalid pärinevad eri aegadest. Mõõtmistes leiti siiski metoodilisi küsitavusi ning 1996 tehti samade proovidega kiirendi-massispektromeetria abil uued mõõtmised. Nüüd saadi tulemuseks 13 130±120, 14 800±150 ja 14 820±130 aastat tagasi.
Uuriti ka sisemiste galeriide musti maale. Ühe musta joone puhul graveeritud emahirve all saadi vanuseks 14 650±140 aastat ja teise, mustade joontega emahirve vanuseks saadi 15 050±180 aastat. Ühe neljakandilise märgi puhul saadi dateering 15 440±200 aastat tagasi.
Osutus, et suur osa kujutistest pärineb ajast 14 800 kuni 14 400 aastat tagasi, seega keskmisest Madeleine'i ajastust, kuid koopas on ka vanemaid ja nooremaid kujutisi. Koobast on kaunistatud Solutré ajastust kuni Madeleine'i ajastu lõpuni, mil koopasuu sisse varises.

Muinsuskaitse ja muuseum


1910 moodustas Santillana del Mari linnanõukogu Altamira koopa konserveerimis- ja kaitsenõukogu ning määras 1911 ametisse koopa giidi.
1924 tundis Altamira koopa vastu huvi kuningas Alfonso XIII ja koobas kuulutati rahvuslikuks mälestiseks. 1925 loodi Altamira koopa haldamise ja uurimise komisjon. Rajati kohalikus stiilis hoone koopast leitud esemete eksponeerimiseks ja konserveerimiseks, mis oli ühtlasi valvuri eluase.
1940 asutati koopa patronaat.
1955. aastal käis koopas umbes 50 000 külastajat. Ilmnesid esimesed märgid, et maalide värvid hakkavad tuhmuma. Kunstlik valgustus ja inimeste hingeõhk mõjusid maalidele halvasti.
Et külastajate arv kasvas, rajati 1960. aastad kolm uut paviljoni.
Tekkis oht, et koopa mikrokliima muutub, ja vajadus piirata külastusi. 1973 ulatus külastuste arv 174 000-ni. Koopa sisetemperatuur tõusis, niiskus vähenes ja tekkis mikrobioloogiline saaste.
1977 koobas suleti turistidele, sest tuhandete külastajate hingamisest oli koopaseintele tekkinud valge hallitus. Koopa endine sissepääs on kinni pandud.
1979 asutas kultuuriministeerium koopa haldamiseks ja konserveerimiseks Altamira Rahvusliku Muuseumi ja Uurimiskeskuse. Santanderi ülikool hakkas tegema uurimistööd koopa säilitamiseks.
1982 määrati kindlaks, et aastane turistide arv ei tohi ületada 8500 (päevas umbes 20). Sellest ajast peale tekkis vajadus koopakülastust asendava imitatsiooni järele.
Imitatsioon, mis asub tõelisest koopast mõnesaja meetri kaugusel, võtab aastas vastu 200 000 inimest.

Tõelise koopa külastamine


Tõelise koopa külastamiseks tuleb eelnevalt registreeruda. Ooteaeg on umbes neli aastat. Tulla tuleb täpselt ettenähtud päeval. Külastustaotlused tuleb saata kirjalikult aadressil Museo de Altamira, Santillana del Mar, 39330 Cantabria, España või Hispaania faksinumbril 942 84 01 57.

UNESCO kultuuripärand


1985. aastast kuulub Altamira koobas UNESCO maailmapärandi nimistu.

Ekspositsioon


Muuseumi ekspositsioon koosneb kahest osast. "Uues koopas" (''Neocueva'') on imiteeritud elu koopas 15 000 aastat tagasi, arheoloogilist väljakaevamist, maalija töökoda, karukoobast ja koopamaale. Teises osas on ulatuslik ekspositsioon Altamira-aegsest igapäevaelust.
Polükroomide saali imitatsioon leidub ka Saksa Muuseumis (Deutsches Museum) Münchenis ja Madridi Arheoloogiamuuseumis. Mõlemas kohas on tehtud täpsed koopiad Saksa Muuseumi poolt.
Novembris 1993 avati Altamira maalide imitatsioon Jaapanis Hispaaniale pühendatud muuseumis.

Õpikojad


Muuseumi õpikodades saab õppida odaotsa valmistamist ja harjutada piisonijahti ning õppida tule saamist puupulkade hõõrumise teel ja kivist tule välja löömist ning luuüdilamp valmistamist.

Muuseumihoone


Minimalistliku muuseumihoone on projekteerinud Juan Navarro Baldeweg.

Väljakaevamised Kantaabrias


Altamira muuseum valmistab ette uurimisprojekti "Altamira aeg" uute teadmiste kogumiseks Solutré kultuur ja Madeleine'i kultuuri kohta Kantaabrias. Et Altamira koopas konserveerimise tõttu väljakaevamisi teha ei saa, siis kaevatakse sarnase kronoloogiaga koobastes 2 kuni 5 km kaugusel Altamirast: El Linari koopas (La Busta), Las Aguase koopas (Novales) ja Cualventi koopas (Oreña), mis kõik asuvad Alfoz de Lloredo vald territooriumil.

Välislingid

Koopamaalidest ja nende uurijatest


http://museodealtamira.mcu.es/ingles/indexprova2.html Altamira muuseum (inglise keeles)
http://victorian.fortunecity.com/woodcut/615/ Sautuola raamatu kaas. Altamira koopa uurijad. Koopa plaanid
http://vm.kemsu.ru/en/person/sautuola.html Sautuola ja tema tütar
http://vm.kemsu.ru/en/palaeolith/alt-img3.html Koopamaalide kopeerimine jaapanlaste poolt
http://www.hominids.com/donsmaps/cavepaintings.html Piisonid. Henri Breuil ja Monaco vürst koopasuu ees

Koopamaalide reproduktsioonid


http://grupos.unican.es/arte/Ingles/prehist/paleo/b/g.htm Polükroomide saali lagi
http://vm.kemsu.ru/en/palaeolith/alt-img2.html Valgusvihk, tüdruk ja Polükroomide saal
http://www.cantabriainter.net/cantabria/lugares/cuevasaltamira.htm Koopamaalide näited
http://grupos.unican.es/arte/Ingles/prehist/paleo/b/2.htm Piison
http://grupos.unican.es/arte/Ingles/prehist/paleo/b/1.htm Piison
http://grupos.unican.es/arte/Ingles/prehist/paleo/b/e.htm Piisonid
http://grupos.unican.es/arte/Ingles/prehist/paleo/b/4.htm Hobune
http://grupos.unican.es/arte/Ingles/prehist/paleo/b/5.htm Kits
http://grupos.unican.es/arte/Ingles/prehist/paleo/b/7.htm Emahirv
http://grupos.unican.es/arte/Ingles/prehist/paleo/b/6.htm "Musta joonega" emahirv
http://grupos.unican.es/arte/Ingles/prehist/paleo/b/a.htm Märgid
http://grupos.unican.es/arte/Ingles/prehist/paleo/b/f.htm "Makaronid"
http://grupos.unican.es/arte/Ingles/prehist/paleo/b/b.htm Nelinurkne märk
http://grupos.unican.es/arte/Ingles/prehist/paleo/b/8.htm Dateerimine
Kategooria:Hispaania koopad
Kategooria:UNESCO maailmapärand
ar:كهف ألتميرا
az:Altamira
bn:আলতামিরা গুহা
zh-min-nan:Altamira Tōng
be:Пячора Альтаміра
bg:Алтамира (пещера)
ca:Cova d'Altamira
cs:Altamira
cy:Altamira (ogof)
da:Altamira
de:Höhle von Altamira
el:Σπήλαιο της Αλταμίρα
en:Cave of Altamira
es:Cueva de Altamira
eo:Altamira (groto)
eu:Altamirako leizea
fa:غار آلتامیرا
fr:Altamira
gl:Cova de Altamira
ko:알타미라 동굴
hy:Ալտամիրա (քարանձավ)
hr:Altamira
it:Grotte di Altamira
he:מערת אלטאמירה
ka:ალტამირის მღვიმე
kk:Альтамира
lv:Altamira
lb:Altamira
hu:Altamira-barlang
mzn:آلتامیرای غار
nl:Altamira (grot)
ja:アルタミラ洞窟
no:Altamira
oc:Bauma d'Altamira
pl:Altamira
pt:Caverna de Altamira
ro:Grota din Altamira
ru:Альтамира (пещера)
simple:Altamira (cave)
sk:Altamira (jaskyňa)
sl:Altamira
sr:Алтамира
sh:Altamira
fi:Altamira
sv:Altamira
ta:அல்டாமிராக் குகை
th:ถ้ำอัลตามีรา
tr:Altamira mağarası
uk:Альтаміра (печера)
ur:التامیرا
zh:阿尔塔米拉洞

Arheoloog

Pilt:Excavations in El-Wad.JPG
Arheoloog on inimene, kelle kutseala on arheoloogia või kes tegeleb produktiivselt arheoloogiaga vabal ajal.

Vaata ka


Arheoloogide loend
Kategooria:Arheoloogid

Aach


Aach ehk Aach im Hegau on linn Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal Baden (piirkond)is Hegaus Konstanzi kreisis Stockachi lähedal.
Linna nime täpsustatakse asukohaga Hegaus, et eristada seda teistest samanimelistest kohtadest. Linn võib olla nime saanud Aachi allikas järgi, kuid kohanimi võib olla ka vanem. Nime kohta vaata ka: Aa jõgi.
Linn on merepinnast 474 m kõrgusel.
Pindala on 1069 hektarit. Aach koosneb kolmest linnaosast: Stadt, Dorf ja Oberdorf. Linn asub järsu mäe otsas, seda kaitsevad müürid ja väravatorn.
Elanike arv on olnud:
1890: 947
1997: 2093 (sealhulgas 1079 meessoost)
2003: 2221 (30.4.)
2004: 2200
2008: 2127 (31.12.)
Aachi allikas (''Aachquelle'') on Saksamaa suurim allikas.
Läheduses on Hegau mäed, Bodeni järv, Steißlingeni järv ja Böhringeni järv. Langensteini lossis on vastlamuuseum.
Aachil on bussiühendus Singeni (6,69 km), Engeni (12,13 km) ja Stockachiga. Naaberlinnad on veel Volkertshausen (3,00 km), Mühlhausen-Ehinge (5,87 km), Emmingen-Liptinge (7,47 km), Orsingen-Nenzinge (9,24 km), Steisslingen (9,42 km), Hilzingen (10,19 km), Rielasingen-Worbl (11,91 km) ja Radolfzell am Bod (14,82 km).
Linnapea on Severin Graf. Sihtnumber on 78267.

Vaatamisväärsused


Martini kabeli (St.Martinskapelle) ehitas 1596 ehitusmeister Peter Müller. Napoleoni sõjad kabel hävis 1796. Aachi kodanikud ehitasid selle "eestpalvekabelina" uuesti üles. Kabeli lõunaküljel asunud kivirist, mis oli kokku varisenud, asendati 1951 massiivse tammeristiga. Üleriikliku tähtsusega maantee ehitamise käigus 1966 kabel lammutati, kuid ehitati 1984 Aachi kodanike aktiivsel kaasabil uuesti üles.
Alumine värav. 1150 on mainitud kindlustatud kohta ''Vesti ze Ahe'', millel oli müür, värav, välisõu ja eellinnus. Linna värav oli ühtlasi vangla. Linnamüüris oli väravamajake, kus elas väravavaht. 1525 avati alumine värav ülestõusnud talupoegadele vabatahtlikult. 1559 otsustas raad, et värava võtit hoiab linnapea. 1668 ja 1978 väravat renoveeriti. 1987 Stadtstrasse (tänav) sillutati.
Ülemise väravaga lõppes lossiõu. Lääneseina juures asus oletatavasti linna ainuke kaev. 1494. aastast asus seal juudid kool. Lossiõuel olid kütimajakesed ja maakaitseväe harjutusväljak. 1945 sai värav pommi läbi rängalt vigastada.
Vana raekoda on 16. sajandist pärinev renessanss-stiilis astmelise viiluga ehitis. Raadi mainitakse esmakordselt 1306 (''Consules civitatis in Ahe''). Vanim linnapitsat pärineb 14. sajandist. 1461 nimetati Aachi raetuba, kus foogt kohut pidas. Aachi linnapead mainitakse ürikutes esmakordselt 1467. 1673 olid ametis prefekt ja linnakirjutaja. 18. sajandist oli hoones raekoda ning kool koos õpetaja eluasemega. 1924 ehitati Dorfi linnaossa uus raekoda. Vanasse hoonesse paigutati 1933 noortekodu. Pärast 1945. aastat oli see vahepeal elumaja.
Püha Nikolaose kirik. 1150 oli kindluses kabel. 1184/89 on mainitud ilmikpreestrit Plebanus de Hahet. Esimese kirikhärrana (''Rector ecclesiae'') on 1261 mainitud Heinrichi Meßkirchist. 1340. aastast on teada õigustüli Remigiuse ja Nikolaose kiriku vahel surnuaia kabeli pärast. 1424 allutati Aachi kogudus Konstanzi toompraostile. 1565 sai kirikust Hegau aadel matmispaik. 1622 mainitakse kiriku orelit. Remigiuse kiriku õigused anti 1727 üle Nikolaose kirikule. 1736/38 kujundati gooti lööv barokkstiilis (välja arvatud torn). 1885 barokne kujundus kõrvaldati. 1930/31 tehti sisemaalingud. 1970 kirik renoveeriti ja sisemaalingud kõrvaldati. 1998 renoveeriti kirik väljastpoolt.
Esimene koolimaja pärineb 1540. aastast. 1700 kurtsid Aachi foogtid ebakorrapärase kooliskäimise üle. Esimene teadaolev õpetaja oli Franz Thurner (1763). 1902/03 ehitati uus koolimaja. Aastani 1973 asus hoones lasteaed.
Preestrimaja. Kiriku juures olevat preestrimaja koos küüniga mainitakse esmakordselt 1581. Praegune hoone ehitati 1614. Sissekäigu kohal on ehitaja vapikivi. See on Marcus Sittich von Hohenems, Salzburgi vürstpiiskop, Konstanzi toompraost. Hoone juurde kuulusid küün ja kelder.

Ajalugu


Aachi on ürikutes esimest korda mainitud 1100. aastal. 1150 on juttu kindlustatud kohast (''Oppidum Ach in Hegovia'').
1283 sai Aach kuningas Rudolf von Habsburgilt linnaõigused.
1488 viibis Aachis keiser Friedrich III (Saksa-Rooma keiser).
1499 käis linnast üle Švaabi sõda.
1525 otsis Hegau aadel Aachi linnast varju ülestõusnud talupoegade eest. Talupojad vallutasid linna.
1559 andis keiser Ferdinand I (Saksa-Rooma keiser) Aachile linnaraamatu kõikide privileegidega.
1632 hõivas linna 5000 Rootsi ratsaväelast.
1750 kinnitas keisrinna Maria Theresia linna privileege.
1770 sõitsid linnast läbi ertshertsoginna Marie Antoinette ja tema tulevane abikaasa Louis XVI.
1799 peatusid linnas Prantsusmaa okupatsiooniväed. 25. märtsil toimus Aachi lähedal Prantsusmaa ja Austria vägede vaheline lahing.
1805 läks linn Württembergi alla, mõni aasta hiljem Badeni suurhertsogkondi alla.
1884 hävis suures tulekahjus 14 hoonet.
1945 Aachi pommitati ja linna okupeerisid Prantsuse väed.
1985 hakati kogu vanalinna saneerima. Tööd lõppesid 1997.
2000 tähistati linna 900. aastapäeva.

Välislingid


http://www.aach.de/ Vapp, fotod, ajaloolised pildid, aastapäevapidustused, Konstanzi ringkonna asukoht, linnapea ja teised ametnikud, autoteede plaan, vanalinna plaan
http://www.aachquelle.de/anreise.htm Foto, autoteede plaan
http://www.meinestadt.de/aach-im-hegau/bilder/pix/ Fotod
Kategooria:Baden-Württembergi linnad
als:Aach (Hegau)
roa-rup:Aach
da:Aach (Baden-Württemberg)
de:Aach (Hegau)
en:Aach, Baden-Württemberg
es:Aach
eo:Aach (Hegau)
fa:آخ (شهر)
fr:Aach (Bade-Wurtemberg)
it:Aach (Baden-Württemberg)
kk:Аах (Хегау)
lmo:Aach (DE-BW)
hu:Aach
nl:Aach (Hegau)
uz:Aach (Hegau)
pl:Aach (Badenia-Wirtembergia)
pt:Aach
ro:Aach (Hegau)
ru:Аах (Хегау)
simple:Aach, Baden-Württemberg
sr:Ах (Хегау)
fi:Aach (kaupunki)
uk:Аах (Геґау)
vo:Aach (Baden-Württemberg)
war:Aach, Baden-Württemberg
zh:阿赫 (巴登-符腾堡州)

Alussõna

Alussõna (saksa keeles ''Grundwort'') on Martin Buberi raamatu ''Mina ja Sina'' järgi üks kahest sõnapaarist (Mina-Sina ja Mina-See), mida inimene saab lausuda, konstitueerides oma Mina ja osaledes Jumala kaasloojana oma maailma konstitueerimises.
Kategooria:Religioon

Athenaios


Athenaios (ladina keeles ''Athenaeus'') Naukratisest oli vanakreeka retoorik ja grammatik, kes oli pärit Vana-Egiptusest Naukratise linnast.
Ta õppis Aleksandrias, kus ta elas 170–230 pKr.
Hiljem ta elas Roomas, kus ta kirjutas teose ''Deipnosophistai'' (''Õpetatud meeste pidusöök''), mis koosneb 15 raamatust. Neist 1., 2. ja 3. raamat on säilinud üksnes 11. sajandil tehtud valikuna. Ülejäänud raamatud on säilinud enam-vähem terviklikuna.
Raamat peab olema kirjutatud pärast keiser Commoduse surma 192 pKr, sest ta sisaldab kohti, mis pole Commoduse suhtes aupaklikud.
Teos sisaldab palju andmeid, mis muidu oleksid kaotsi läinud. Seal on tsiteeritud üle 1500 enamasti kaotsiläinud teose üle 700 autorilt.
Teoses on kujutatud lõunasööki, mille aastal 228 pKr annab rikas muinasroomlased Larensius, kuulsa antikvaari Varro järeltulija. Külaliste seas on oma aja õpetatumad mehed, nende seas arst Galenos ja jurist Ulpianus.
Vestlus puudutab paljusid teemasid, mis on seotud koduse ja ühiskondliku eluga, kommete ja tavadega, kaubanduse, kunsti ja teadusega.
Kõige väärtuslikemate asjade seas on arvukad katkendid proosakirjanikelt ja poeetidelt, sealhulgas keskmise komöödia meistritelt.
Kategooria:Vanakreeka kirjanikud
Kategooria:Sündinud 2. sajandil
Kategooria:Surnud 3. sajandil
ar:أثينايوس
id:Athenaios
br:Athenaios
ca:Ateneu de Naucratis
cs:Athénaios
de:Athenaios
el:Αθήναιος
en:Athenaeus
es:Ateneo
eu:Ateneo Naukratisekoa
fr:Athénée
gl:Ateneo de Naucratis
hy:Աթենեոս
is:Aþenajos
it:Ateneo di Naucrati
la:Athenaeus Naucratita
nl:Athenaeus van Naucratis
ja:アテナイオス
no:Athenaios
pt:Ateneu
ru:Афиней
sk:Athénaios z Naukratidy
fi:Athenaios
sv:Athenaios
vi:Athenaios
uk:Афіней
zh:阿特納奧斯

Ali Kelmendi

Ali Kelmendi (1900 Peć, Kosovo – 11. veebruar 1939 Prantsusmaa) oli Albaania kommunist, üks kommunism liikumise organiseerijaid Albaanias.
Ali Kelmendi sündis vaeses talupoja perekonnas.
Juunis 1924 võttis ta võitlejana osa Fan Noli juhitud ülestõusust Albaanias. Pärast Noli režiimi kukutamist emigreeris ta detsembris 1924 Itaaliasse, seejärel Austriasse ja seejärel Nõukogude Liitu, kus ta ühines albaania kommunistliku grupiga Kommunistlik Internatsionaal kuuluva Kommunistlike Parteide Balkani Konföderatsiooni koosseisus.
1930 lähetas Kommunistlik Internatsionaal Kelmendi Albaaniasse kommunistlikku liikumist organiseerima. Ta püüdis kommunistlikku liikumist organiseerida ka Kosovos. Kelmendi organiseerimistöö ei kandnud erilist vilja, sest marksism ei leidnud Albaanias sobivat pinnast ning põrandaalune töö oli salapolitsei aktiivse tegevuse tõttu väga raske. Teda arreteeriti korduvalt. 1936 saadeti Kelmendi Albaaniast välja.
Ali Kelmendi osales Hispaania kodusõda Garibaldi-nimelise rahvusvahelise brigaadi koosseisus.
1939 andis Prantsusmaal koos teiste Albaania kommunistidega välja propagandistlikku ajalehte.
Ali Kelmendi suri Prantsusmaal 11. veebruaril 1939.
Kategooria:Albaania poliitikud
Kategooria:Sündinud 1900
Kategooria:Surnud 1939
en:Ali Kelmendi
fr:Ali Kelmendi
hu:Ali Kelmendi
sq:Ali Kelmendi
sv:Ali Kelmendi

Aadam


Pilt:Jan van Eyck- The Ghent Altarpiece - Adam (detail).JPG, detail Genti altarilt]]
Aadam (heebrea keeles אָדָם ''Adam'' ad'am) oli Piibel (Esimene Moosese raamatu) järgi esimene inimene, kelle Jumal lõi.
"Aadam" tähendab 'punane muld', 'põllult' (heebrea keeles אדמה ''adama'' adam'a) võetud' (Jumal lõi ta põllumaa savist).
Enamiku Piibli-tõlgenduste järgi olid Aadam ja Eeva kogu inimsoo esivanemad. Pärast Eedeni aiast väljaajamist sündis nende esiklaps Kain. Nimepidi on teada veel Aadama pojad Aabel ja Sett.
Piibli järgi elas Aadam 930 aastat (Esimene Moosese raamat 4:1, 2, 25; 1Ms 5:5).

Aadama loomine


Pilt:La creación de Adán.JPG fresko Sixtuse kabelis Vatikanis]]
Esimene Moosese raamat Esimene Moosese raamat 1 (salmid 26–31) kirjeldab maailma loomine kuuendat päeva nii <small>(Piibli kirjakohad järgivad 1997. aasta Piibli-tõlge)</small>:
''Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!" Ja Jumal lõi inimese'' (heebrea keeles tähendab sõna ''"adam"'' 'inimene') ''oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!" Ja Jumal ütles: "Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles nende seeme on; need olgu teile roaks! Ja kõigile loomadele maa peal ja kõikidele lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks." Ja nõnda sündis. Ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea. Siis sai õhtu ja sai hommik – kuues päev.''
Kirjeldust "ta lõi tema meheks ja naiseks" on tõlgendatud nii, et Jumal lõi Aadama kõigepealt hermafrodiitsena, nii mehe kui ka naise tunnustega; et Jumal lõi Aadama oma näo järgi, annab see alust arvata, et ka Jumal ise on mõlemasooline. Müüt jumalast-hermafrodiidist on võrdlemisi levinud.
1. Moosese raamatu Esimene Moosese raamat 2 7. salm kirjeldab Aadama loomist nii:
''Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.''
Jumal lõi inimese, nii nagu kõik loomadki, taimetoitlus, määrates nad sööma kas taimede vili, milles on nende seeme, või siis rohi (1. Ms 1:29-30):
''Ja Jumal ütles: "Vaata, mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles on nende seeme; need olgu teile roaks! Ja kõigile loomadele maa peal ja kõigile lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks." Ja nõnda sündis.''

Aadam Eedeni aias


Pilt:Auguste Rodin-Adam-Israel Museum-2.jpgi skulptuur Aadamast]]
Jumal pani Aadama Eedeni aeda (sumeri keeles 'Edinu'):
''Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle Ta oli valmistanud. (...) Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.'' (1Ms 2:8, 15)
Esimene Jumala käsk inimesele, millest Piibel räägib, oli keeld süüa hea ja kurja tundmise puust:
''Ja Jehoova Jumal keelas inimest ja ütles: "Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!"'' (1Ms 2:16, 17)
Seda otsust on Piibli kriitikud sageli arvustanud. Juba Vana-Rooma keiser Julianus Apostata kirjutas: "Tundub, et Issand Jumal oleks vastupidi pidanud käskima tema poolt loodud inimesel süüa võimalikult palju hea ja kurja tundmise puu vilja, sest kui jumal kord juba andis talle mõtleva pea, siis oli ka vaja teda õpetada ja veel rohkem oleks olnud vaja sundida teda tunnetama head ja kurja, et ta hästi täidaks oma kohustusi. Keeld oli mõttetu ja julm...".
Teine Jumala käsk inimesele ja Aadama esimene tegu, millest Piibel räägib, oli loomadele ja lindudele nime andmine:
''Ja Issand Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene iga elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema. Ja inimene pani nimed kõigile kariloomadele ja lindudele taeva all ja kõigile metsloomadele ..."'' (1Ms 2:19, 20)
Seda on peetud vastuolus olevaks Esimese Moosese raamatu 1. peatüki salmidega 20–25, mille järgi Jumal lõi linnud-loomad enne inimest.
Lähemalt ei selgitata, kas nime andmine käis ka nende loomade kohta, kes Lähis-Idas ei ela, näiteks pingviinid, kängurud ja vaalad, samuti silmaga nähtamatute ainuraksed kohta.
Pilt:Adam and Eve, Sistine Chapel.jpg. Detail Sixtuse kabeli freskost.]]
Seejärel valmistas Jumal Aadama küljeluust naise:
''Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on!" (...) aga inimesele ei leidunud abilist, kes tema kohane oleks. Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see jäi magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga. Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde. Ja Aadam ütles: "See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!" Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!'' (1Ms 2:18, 20–24)
See on vastuolus Esimese Moosese raamatu 1. peatüki 27. salmiga, mille järgi Aadam ja Eeva loodi samal ajal. Sellepärast on arvatud, et Eeva loodi pärast Aadamat, tema küljeluust, kuid Aadamaga samal ajal loodi Lilith, kes oli Aadama esimene naine. On ka arvatud, et kui Aadam oli loodud mõlemasoolisena, ei loodud Eevat tema küljeluust, vaid tema naissuguorganitest.
Et madu ahvatles naist sööma hea ja kurja tundmise puu viljast, toimus Aadama pattulangemine, millest kristlus õpetuse järgi sai alguse pärispatt:
Pilt:Adam-und-Eva-1513.jpg. "Aadam ja Eeva" (1513)]]
''Ja nad olid mõlemad alastus, Aadam ja tema naine, ega häbenenud. Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?" Ja naine vastas maole: "Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!" Ja madu ütles naisele: "Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja." Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigipuulehti kokku ning tegid enestele põlled. Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: "Kus sa oled?" Ja tema vastas: "Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!" Siis ta küsis: "Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?" Ja Aadam vastas: "Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin." Ja Issand Jumal küsis naiselt: "Miks sa seda tegid?" Ja naine vastas: "Madu pettis mind, ja ma sõin." Siis Issand Jumal ütles maole: "Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi koduloomade ja kõigi metsloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja! Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad." Naisele ta ütles: "Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle." Aga Aadamale ta ütles: "Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust, millest mina olin sind keelanud, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja! Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakas, ja põllutaimed olgu sulle toiduks! Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!" Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta sai kõigi elavate emaks. Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga. Ja Issand Jumal ütles: "Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!" Siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud. Ja Ta ajas Aadama välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu (Eedeni aed) teed.'' (1Ms 2:25, Esimene Moosese raamat 3:1–24)
Pilt:Giusto de' menabuoi, adamo ed eva, 1376-78, battistero di Padova.jpg. "Aadam ja Eeva". Padova katedraal, Padova (1376–1378)]]
Kui oletada, et Jumal on kõiketeadja, kes suudab ka tulevikku ette näha, siis järeldub sellest, et Jumal pidi ette nägema, et Aadam ja Eeva tema keeldu rikuvad, järelikult pidi see olema Jumala soov. Selle vastu on väidetud, et Jumal ei ole kõiketeadja ning et ta esitas suhteliselt tühise piirangu, et näha, kas Aadam on talle kuulekas , aga Aadamal ja Eeval oli vaba tahe otsustada, kas Jumala keeldu järgida või mitte.
Väidetud on, et Eeva viis kiusatusse Saatan, kes oli endale mao kuju võtnud, ehkki Piibli tekst ei anna selleks alust. Kui Eevat oleks kiusatusse ajanud saatan, oleks ülimalt kummaline, et Jumal karistab selle eest mitte milleski süüdi olevaid madusid ja mitte saatanat, leiab Léo Taxil.
Taxili kommentaari järgi selgus kohe, et Jumala ennustus selle kohta, et Aadam ja Eeva surevad samal päeval mil nad hea ja kurja tundmise puust söövad, ei lähe täide. Mõlemad elasid pärast seda veel kaua aega. Ühtlasi ei läinud täide Jumala sajatus, et maod peavad põrmu sööma. Maailmas on küll loomi, kes toituvad pinnasest, näiteks vihmauss, aga maod nende hulka ei kuulu. Küll karistati madusid sellisel moel, mida Piiblis kirjas pole: nad kaotasid kõnevõime.
Jumal kuulutas Aadamale: "Ja põllutaimed olgu sulle toiduks!", kinnitades teist korda, et inimene peab olema taimetoitlane. Kuid juba järgmises salmis valmistas Jumal mõlemale nahkrõivad, tappes selleks loomi. Pole teada, mis sai lihast, mis pärast nende naha mahavõtmist järele jäi. Siiski pole Piiblis kusagil kirjas, et kedagi oleks karistatud liha söömise eest. Vastupidi, edaspidi andis ka Jumal ise välja liha söömist reguleerivaid seadusi.
Peamine põhjus, miks Jumal Aadama ja Eeva Eedeni aiast välja ajas, oli kartus, et nad söövad ka elupuust ja muutuvad selle tulemusel surematus. Sealjuures elupuust söömine polnud neile keelatud. Põhjus, miks Aadam ja Eeva polnud elupuust söönud, ei ole selge.

Aadam pärast pattulangemist


Pilt:Masaccio, The Expulsion.jpg, "Paradiisist väljaajamine" (1426–1427)]]
Pärast Aadama ja Eeva väljaajamist Eedeni aiast sündis neile poeg Kain, hiljem teine poeg Aabel. Pärast seda, kui Kain oli Aabeli tapnud, sündis Aadamale ja Eevale veel poeg Sett. Seti sünni ajal oli Aadam 130 aastat vana (Esimene Moosese raamat 5:3). Neil oli veel poegi ja tütreid (1Ms 5:4).
Millal toimus inimeste esimene suguline vahekord, on teadmata. Lähtudes sellest, et 1Ms 1:28 järgi ütles Jumal inimestele: ""Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele..."", on võimalik, et see toimus juba Eedeni aias. See pole siiski ilmne. On ka oletatud, et see toimus pärast nende väljaajamist Eedeni aiast ja mitte tingimata esimesel aastal, vaid võib-olla koguni sadakond aastat hiljem. Samuti pole teada, kui kaua inimesed Eedeni aias viibisid.
Õigeusk pärimuse järgi võeti Jeesus Kristus sündimise ajast tuleleegina sähviv mõõk Eedeni aia eest ära, nii et inimestel on võimalik paradiisi tagasi pääseda.
Judaismis saab pattulangemine erilise tähenduse. Nõnda on Philoni järgi kaks loomist: üks on taevase inimese loomine ja teine on maise (põrmust loodud) ja mööduvusele allutatud inimese loomine. Aadam tähendab mõistust, Eeva meelelisust, madu himu. Pattulangemine toimub seeläbi, et vaatlevat mõistust segatakse, kusjuures madu on kiusatuse vahendiks. See tõlgitsus on judaismis maksvusele pääsenud, kuigi mitte ainukehtivana.
Kristlus arendab judaistlikust arusaamast pärispatt mõiste ning mõistab Aadamat inimese algkujuna, kellega ta intiimselt samastub. Nagu apostel Paulus Pauluse kiri roomlastele (Pauluse kiri roomlastele 5:12–21) kirjeldab, allub ta surmale ja mööduvusele. Sellele "vanale Aadamale" vastandub Jeesus Kristus kui "uus Aadam", kelle samuti algkujuline, samastamist võimaldav lugu viib eluni väljaspool surma haardeulatust.
Pärimuse järgi, mida Piiblis ei ole, oli keelatud viljaks õun. Kõrisõlme on hakatud kutsuma aadamaõunaks, sest arvati, et selle on tekitanud Aadamale kurku kinni jäänud õun. Hiljem on geograafilistel kaalutlustel leitud, et keelatud viljaks pidi olema granaatõun. Mõne islami pärimuse järgi oli keelatud viljaks nisu.

Aadam islamis


Islamis on Aadam esimene inimene ja ka prohvet. Koraanis loob Allah (Jumal) Aadama savist. Koraanis ei ole öeldud, et Jumal oleks Aadama loonud oma näo järgi. Muslimid usuvad lihtsalt, et Jumal lõi Aadama mudast ja puhus oma vaimu talle sisse, andes neile elu.
Kui Jumal käskis Iblīst (Saatanat) Aadama ees kummarduda, siis oma uhkuse tõttu ta ei tahtnud seda teha ning ta pagendati taevast. Iblīs lubas Jumalale, et viib nii palju inimesi eksiteele kui suudab, mispeale Jumal vastas, et kes tahab, järgib Saatanat, ja kes tahab, järgib Jumalat.
Aadam saadeti Eedeni aeda ja peagi liitus temaga Eeva. Neil lubati seal elada, nagu tahavad, kuid nad ei tohtinud süüa teatavast puust ega maitsta selle vilja. Lõpuks aga andsid mõlemad järele Saatana kiusatusele ning nad saadeti maa peale. See ei olnud karistus: Jumal tahtis levitada oma sõna kogu maa peal ning ta hoiatas neid Saatana järgimise eest. Ta tõotas neile, et kui nad elavad Jumala seaduste järgi, tulevad nad kord tema juurde tagasi.
Et Aadamale anti ülesanne levitada Jumala sõna, siis teda peetaksegi islami esimeseks prohvetiks.
Islami pärimuse kohaselt on Aadama mäel (Adam's Peak) Sri Lankal tohutu Aadama jalajälg. Sri Lanka ja India vahel olevat saareahelat nimetatakse Aadama Sild.

Kunst


Pilt:Albrecht Dürer 002.jpg. "Aadam ja Eeva" (1507)]]
Keskaegsed ja vararenessanss kunstnikud kasutasid Aadam ja Eeva motiivi alastus mehe ja naise kujutamiseks moraalselt aktsepteeritaval moel. Mõnikord kattis nende suguelundid viigileht.

Aadama kujutisi


Jan van Eyck, Genti altar, 1425–1429
Masaccio, "Paradiisist väljaajamine", 1426–1427
Hugo van der Goes, "Pattulangemine", enne 1470
Albrecht Dürer, "Aadam ja Eeva", 1507
Gustav Klimt, "Aadam ja Eeva", 1917–1918
<gallery>
Pilt:Adam Eva, Durer, 1504.jpg|Albrecht Dürer. "Aadam ja Eeva". Vasegravüür. 1504.
Pilt:Adamo by Stoldo Lorenzi 02.JPG|Stoldo Lorenzi. "Aadam".
Pilt:Formella 02, la creazione di eva, andrea pisano.JPG|Andrea Pisano. Reljeef Giotto kampaniilist (Santa Maria del Fiore katedraal), millel on kujutatud Eeva loomist Aadama küljeluust.
Pilt:Vitrail de la Création Eglise de la Madeleine Troyes 51208 06.jpg|16. sajandist pärinev vitraažaken, millel kujutatakse Aadama loomist. Église de la Madeleine, Troyes, Prantsusmaa.
Pilt:Vittskövle-fresco-Gud skaber Adam.jpg|Fresko Vittskövle kirikust Rootsis, millel on kujutatud Aadama loomine.
</gallery>

Vaata ka


Aadam ja Eeva
Loomislugu
"Aadama mäng"
Aadama sild
Y-kromosoomi Aadam

Viited

Välislingid


http://www.kfki.hu/~arthp/html/e/eyck_van/jan/09ghent/1open1/u1adam.html Jan van Eyck, Genti altar, detail
http://www.abcgallery.com/G/goes/goes4.html Hugo van der Goes, ''Pattulangemine''
Kategooria:Piiblitegelased
Kategooria:Koraan
ace:Adam
ar:آدم
arc:ܐܕܡ
az:Adəm
id:Adam
bn:আদম
jv:Adam
be:Адам
be-x-old:Адам
bo:ཨ་དམ།
bs:Adem
bg:Адам
ca:Adam
cy:Adda
da:Adam (bibelsk person)
el:Αδάμ
en:Adam
es:Adán
eo:Adamo (Biblio)
eu:Adam
fa:آدم
fo:Ádam
fr:Adam
ko:아담
hy:Ադամ
hr:Adam
it:Adamo
ka:ადამი
kk:Адам ата
rw:Adamu
ky:Адам
sw:Adamu
ku:Adem
lbe:Адам идавс
la:Adam
lv:Ādams
ml:ആദാം
arz:آدم
mn:Адам
nl:Adam
ja:アダム
ce:Adam
oc:Adam
uz:Odam Ato
ps:آدم
ty:Adamu
ru:Адам
sq:Adami
scn:Addamu (primu omu)
so:Nabi Aadam C.S.
ckb:ئادەم
sh:Adam
fi:Aadam
tl:Adan
ta:ஆதாம்
kab:Adam
te:ఆదాము
th:อาดัม
tr:Âdem
uk:Адам
ug:ئادەم ئەلەيھىسسالام
vep:Adam
wa:Adan
wo:Aadama
yi:אדם הראשון
diq:Adem
zh:亞當

Austria lipp


Austria lipp on Austria riigi ametlik lipp.

Rahvuslipp


Rahvuslippu aluseks on võetud 13. sajandist pärinev Habsburgide puna-valge-punane vapikilp, ka Austria lipp on samade värvidega horisontaalsete laidudega trikoloor. Lipp võeti kasutusele 1. mail 1945.
Valge laid sümboliseerib Doonau jõge.
Punased (PMS 186C) laiud õitsvat Austriat.
Pärimuse järgi tekkis sümbol Kolmas ristisõda ajal, kui 1191 Püha Maa peetud Acra lahingus värvus Austria hertsogi Leopold V valge keep verest punaseks peale ühe riba, mis asetses keskpaigas ja jäi laia mõõgavöö alla. Sellelt keebilt saigi Austria oma värvid ja vapi.

Riigilipp


Austria riigilipp on sarnane rahvuslipuga, kuid lipu keskele on paigutatud Austria vapp. Ka lipu proportsioonid on samad, 2:3. Lipp võeti kasutusele 25. aprillil 1984.

Austria ajaloolised lipud


Aastatel 1867–1918 kasutati Austria-Ungariu, 1918–1938 praegust lippu, aga 1938–1945 Kolmas Riik haakristiga lippu.

Vaata ka


Austria vapp

Välislink


Kategooria:Austria sümboolika
Kategooria:Riigilipud
am:የኦስትሪያ ሰንደቅ ዓላማ
ar:علم النمسا
roa-rup:Flãmbura-a Austriiljei
az:Avstriya bayrağı
id:Bendera Austria
ms:Bendera Austria
jv:Gendéra Austria
be:Сцяг Аўстрыі
be-x-old:Сьцяг Аўстрыі
bar:Östareichische Flaggn
bs:Zastava Austrije
bg:Национално знаме на Австрия
ca:Bandera d'Àustria
cv:Австри ялавĕ
cs:Rakouská vlajka
cy:Baner Awstria
da:Østrigs flag
de:Flagge Österreichs
el:Σημαία της Αυστρίας
en:Flag of Austria
es:Bandera de Austria
eo:Flago de Aŭstrio
eu:Austriako bandera
fa:پرچم اتریش
fr:Drapeau de l'Autriche
gl:Bandeira de Austria
ko:오스트리아의 국기
hy:Ավստրիայի դրոշ
hi:ऑस्ट्रिया का ध्वज
hr:Zastava Austrije
bpy:অস্ট্রিয়ার ফিরালহান
it:Bandiera d'Austria
he:דגל אוסטריה
ka:ავსტრიის დროშა
lv:Austrijas karogs
lt:Austrijos vėliava
hu:Ausztria zászlaja
mk:Знаме на Австрија
mr:ऑस्ट्रियाचा ध्वज
nah:Īpān Austria
nl:Vlag van Oostenrijk
ja:オーストリアの国旗
no:Østerrikes flagg
nn:Det austerrikske flagget
pl:Flaga Austrii
pt:Bandeira da Áustria
ro:Drapelul Austriei
ru:Флаг Австрии
sco:Banner o Austrick
sq:Flamuri i Austrisë
scn:Bannera austriaca
simple:Flag of Austria
sk:Vlajka Rakúska
sr:Застава Аустрије
sh:Zastava Austrije
fi:Itävallan lippu
sv:Österrikes flagga
th:ธงชาติออสเตรีย
vi:Quốc kỳ Áo
tr:Avusturya bayrağı
uk:Прапор Австрії
vep:Avstrijan flag
yo:Àsìá ilẹ̀ Austríà
zh:奧地利國旗

Aida (muusikal)


Aida on muusikal, mille muusika on kirjutanud Elton John ja laulusõnad Tim Rice.
''Aidat'' on mängitud Atlantas (1998), Chicagos (1999), Broadwayl (2000), Amsterdamis (2002) ja Tartus (2003).

Etendamislugu


''Aidat'' esitati esimest korda 1. aprillil 1996 Disney kompanii juhtidele New York teatris ''New Amsterdam Theatre'', mille Disney kompanii ostis ja renoveeris. Lauludest tehti demoülesvõte Elton Johni esituses. 16. november 1996 oli uus kuulamine teiste esitajatega.
Tantsijaid ''Aida'' lavastuseks valiti 8. ja 9. detsembril 1997 ning lauljaid 11. ja 12. septembril. Valimine jätkus 1. aprillil ja mai esimesel nädalal 1998.
Lavastuse esialgne eelarve oli 15 miljonit USA dollarit.
Disney kompanii juhid ei olnud muusikali nimega rahul. 1998. aasta alguseks leiti uus nimi ''Elaborate Lives''. Lavastajaks oli määratud Robert Jess Roth ja koreograafiks Matt West.
Muusikal ''Elaborate Lives'' kuulutati välja 12. veebruaril 1998. Esietendus pidi toimuma Atlantas ''Alliance Theatre'' 'is. Mitteametlikud esitused algasid septembri alguses, ametlikud eelesietendused 17. septembril ning esietendus 7. oktoobril 1998.
Aidat mängis Heather Headley ja Amnerist Sherie Rene Scott. Radamese osa täitis Hank Stratton.
Lavakujundaja oli Stanley A. Meyer, valguskunstnik Natasha Katz ja kostüümikunstnik Ann Hould-Ward.
Proovid algasid 21. juulil 1998 New York ja lõppesid 22. augustil. Seejärel algasid Atlantas lavaproovid.
Pärast Atlanta etendusi vahetati lavastaja, koreograaf ja kunstnikud välja. 4. detsembril 1998 teatati, et uus lavastaja on Robert Falls. Kunstnikuks valiti Bob Crowley ja koreograafiks Wayne Cilento. Muusikali nimeks võeti jälle ''Aida''.

Aida Chicagos


Uues lavastuses jäid peaosasid mängima Heather Headleyle ja Sherie Scottile, Radamesi osa sai aga Adam Pascal.
Enne Broadwayl näitamist otsustati ümber tehtud Aidat näidata kõigepealt Chicagos.
Laulvaid tantsijaid valiti 23. ja 24. veebruaril New Yorgis.
Proovid algasid 20. septembril 1999 New Yorgis ja jätkusid 23. oktoobril Chicagos.
Eelesietendused algasid 12. novembril ning esietendus toimus 9. detsembril 1999. Chicago etendused kestsid 2000. aasta 9. jaanuarini.

Aida Broadwayl


Broadway eelesietendused algasid 25. veebruaril 2000 ja esietendus oli 23. märtsil 2000. 17. augustil 2002 mängiti ''Aidat'' Broadwayl ''Palace Theatre'' 'is 1000. korda. Broadway etenduse plaat ilmus 13. juunil 2000 ja see võitis 2001. aasta 21. veebruaril parima muusikaliplaadi Grammy auhind.

Auhinnad


Amnerise osatäitja Sherie Rene Scott sai auhinna ''Clarence Derwent Award'', mida ''Actors' Equity'' annab välja kõige lootustandvamatele näitlejatele New Yorgis.
Heather Headley (Aida) kandideeris ühingu ''Outer Critics Circle'' auhinnale väljapaistvale muusikalinäitlejannale.
Bob Crowley kandideeris parima kostüümikujunduse Tony auhind ja võitis parima lavakujunduse Tony auhinna.
Natasha Katz võitis parima valguskujunduse Tony auhinna.
Heather Headley valiti parimaks muusikalinäitlejannaks ning tõotas eluaja Disney kompanii heaks töötada.
Tim Rice ja Elton John võitsid parima originaal-muusikalipartituuri Tony auhinna, kuid ei saanud autasustamisel viibida. ''Aidaga'' seotud võitjate lavaleastumisel mängiti motiivi "Written In The Stars".

Ameerika Ühendriikide ringreis


Ameerika Ühendriigid ringreisil laulis Aidat Simone, Amnerist Kelli Fournier ja Radamest Patrick Cassidy. Ringreisi eelesietendused algasid 27. märtsil 2001 Minneapolises ja esietendus oli 6. aprillil 2001. Etendused Minneapolises kestsid 22. aprillini 2001. Ringreis kestis augustini 2002.
''Aida'' ringreisilavastus kandideeris 2002 auhinnale ''National Broadway Theatre Award'' 9 kategoorias: parimale muusikalile, parimale partituurile, parimale muusikalilaulule ("I Know The Truth"), parimale muusikali meespeaosatäitjale (Patrick Cassidy Radamese osas), parimale muusikali-naispeaosatäitjale (Simone Aida osas ja Kelli Fournier Amnerise osas), parimale lavastajale (Robert Falls), parimale kujundusele (Bob Crowley lavakujunduse eest ja Natasha Katz valguskujunduse eest) ja parimatele kostüümidele (Bob Crowley). Auhinnad jagati 20. mail 2002. ''Aidale'' langesid parima muusikali, parima lavastuse, parima naispeaosatäitja (Simone), parima naispeaosatäitja ja parima kujunduse auhind.
2002/2003 Ameerika Ühendriigid ringreis jätkus. Osades olid Paulette Ivory (Aida), Jeremy Kushnier (Radames), Lisa Brescia (Amneris), Robert Neary (Zoser) ja Eric L. Christian (Mereb).
Ringreis peatus ka Torontos. Etendused kestsid 7. maist 31. maini 2003. Zoserit laulis Micky Dolenz.

Aida Hollandis


21. augustil 2001 esietendus hollandi keel ''Aida'' Scheveningenis. Aida osas olid Chaira Borderslee, Carolina Dijkhulzen ja Leona Philippo. Radamest mängis Bastiaan Ragas, Amnerist Antje Monteiro, Zoserit Frans van Deursen ja Merebit Marlon David Henry. Detsembri lõpus 2001 ilmus plaat.
Lavastus kandideeris viiele John Kraaijkampi muusikaliauhinnale: parimale muusikalile, parimale naispeaosatäitjale (Antje Monteiro), parimale naispeaosatäitjale (Bastiaan Ragas), kõige lootustandvamale meestalendile (Marlon David Henry) ja parimale tõlkele (Martine Bijl). Auhinnad jagati 22. aprillil 2002. ''Aida'' võitis parima meespeaosatäitja, parima tõlge ja parima muusikali auhinna. Tim Rice sai elutööauhinna.

Aida Eestis


Eestis esietendus Aida Vanemuise teatri lavastusena 6. juunil Tartu Lauluväljakul. Produtsent oli Paavo Nõgene ja lavastaja Mati Unt, muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm, kunstnik Liina Keevallik, kostüümikunstnik Reet Ulfsak, Valguskunstnik Palle Palmé, koreograaf oli Marge Ehrenbusch. Loo tõlkisid eesti keelde Hannes Villemson ja Peeter Volkonski. Peaosades laulsid Janika Sillamaa (Aida), Liisi Koikson (Amneris) ja Lauri Liiv (Radames). Zoserit mängis Tõnis Mägi. Koos koori ja orkestriga (Vanemuise orkester, ooperikoor, ballett ning Toomas Lunge ansambel) oli laval 200 inimest. Kokku anti 5 etendust.
Lavastuse eelarve oli ligikaudu kolm miljonit krooni.
Esietendusel oli 7500 vaatajat, sealhulgas Tim Rice isiklikult, kes pidas etendust suurepäraseks. Lauljatest tõstis ta esile Lauri Liivi, pidades teda Broadway osatäitjast paremaks.

Sisukokkuvõte

Esimene vaatus


Esimese vaatuse tegevus algab tänapäeval New York ''Metropolitan Museum''<nowiki>'i</nowiki> Vana-Egiptuse ekspositsiooni juures. Välja on pandud ka suur kandiline kast, kuhu inimesi elusalt maeti. Seal on säilinud Vana-Egiptuse printsess Amneris. Kaks muuseumikülastajat; keda mängivad Aida ja Radamese osatäitja, lähevad haua juurde. Amneris astub vitriinist välja ja laulab, et kõik lood räägivad inimeste ekslikkusest ja armastusest.
Lavapilt vahetub. Muuseum on kadunud, laval on ainult taust. Amneris teatab publikule, et see armastuslugu leidis aset Vana-Egiptuses. Muinasegiptlaste jaoks oli Niilus jõu allikas ning see tohtis kuuluda ainult neile. Sellepärast nad laastasid Nuubiat ning orjastasid sealsed sõjavangid. Taustal toimub rüüsteretk Nuubiasse.
Amneris lahkub lavalt.
Egiptuse kapten Radames on oma laeval, saabudes tagasi rüüsteretkelt Nuubiasse ning olles ühtlasi kaardistamisretkel. Kaardistamine on Radamese jaoks kõige tähtsam asi.
Nuubia kuninga tütart printsess Aidat tuuakse koos teiste naisvangidega Radamese laeval Egiptusse. Vangivõtjad ei tea, kes ta on. Püüdes vabastada oma kaasmaalannasid ja iseennast, ründab Aida ühte valvurit. Tema mäss lämmatatakse kiiresti. Radames viib ta laeva sisse oma ruumidesse. Radames hoiatab Aidat, et kui too tahab ellu jääda, on tal parem käituda nagu ori. Aida ütleb, et Radames ei saa temast ega tema rahvast midagi aru. Radames ütleb, et kui Aida põgeneb, tuleb Radames ise talle järele. Aida vastab, et ta poleks arvanud, et Radames on sedasorti mees, kes jookseb iga naise järele.
Kui laev on Egiptusesse jõudnud, käsib Zoser, Radamese isa, vaarao järel teine mees riigis, viia vastsed orjad vasekaevandustesse, kus nad sureksid. Aida pilgu mõjul Radames sekkub ega lase vange kaevandusse saata, sest nad on naised ega peaks seal päevagi vastu. Radamest tervitab tema teener, nuubialasest nooruk Mereb. Radamese äraolekul oli ta müünud oma peremehe veini ja raha endale võtnud. Ta ütleb Radamesele, et vein läks halvaks, kuid peremees ei taha teda uskuda. Zoser ütleb Radamesele, et vaarao on suremas. Kui Radames on lahkunud, kutsub Zoser oma käsilased kokku, ning selgub, et Zoser on vaaraod mürgitanud.
Radames otsustab kinkida Aida printsess Amnerisele toatüdrukuks, kuid mitte teda isiklikult külastada. Aidat printsessi juurde viies tunnistab Mereb, et tunneb Aidas ära Nuubia printsessi. Enne kui Mereb aastaid tagasi vangi võeti, oli tema isa kuninga nõuandja. Aida vannutab Merebit saladust hoidma ning varjama seda isegi teiste nuubialaste eest.
Amneris on pettunud nii selle pärast, et kingituseks on veel üks toatüdruk, kui ka sellepärast, et Radames käib külas kõikide teiste, ainult mitte tema juures. Kuid Aida võidab moehullu Amnerise enda poole, väites, et teab salajast riiete värvimise viisi.
Radamese tagasituleku auks korraldatud peol kuulutab vaarao, et Radames ja Amneris lõpuks abielluvad mõne päeva pärast, mis on Radamesele üllatuseks ja kohkumuseks. Ta tahtis jälle ekspeditsioonile minna, ent see abielu poleks lubanud teda enam kunagi Egiptusest lahkuda. Haigel vaaraol tuleb köhahoog peale ja ta kantakse ära. Kui kõik teised on lahkunud, vahetavad Radames ja Aida mõned sõnad ning avavad end teineteisele. Radames hakkab ennast haletsema. See on Aida meelest absurdne: Radames ei ole ori; kui saatus talle ei meeldi, peab ta seda muutma. Aida kõnnib minema, kuigi Radames käsib teda jääda.
Amnerise ruumides pihib Amneris Aidale, kui raske on printsess olla. Ta peab inimeste ees teesklema ega saa olla tema ise ning elada, nagu ta soovib. Ta on mures isa läheneva surma pärast. Aida lohutab teda. Nad käituvad nagu sõbrannad. Radames astub äkki sisse, tuues ettekäändeks, et tahab Amnerisega öö veeta. Amneris ruttab voodisse. Radames jääb Aidaga jutlema. Ta palub sisuliselt andeks ning püüab välja uurida Aida päritolu. Amneris tuleb vihasena tagasi ja karjub Radamese peale. Radames hiilib uksest välja. Amneris on nõutu, küsides endalt, miks Radames, kes lapsena oli talle nii lähedane, on nüüd võõraks jäänud.
Mereb veenab lõpuks Aidat külastama nuubialaste laagrit. Ta ei ole oma tõotust pidanud. Kõik nuubialased teavad, et printsess on Egiptuses. Aida ei julge minna, sest ta ei suuda nuubialasi aidata. Nuubialased tervitavad Aidat ning kingivad talle riidetükkidest kokku õmmeldud kuningliku rüü. Aida tõotab nende heaks midagi teha ja laseb end printsessina kohelda.
Radames otsustab anda kogu oma varanduse Nuubiast pärit orjadele, sest kui ta küsis Aidalt, mida ta saab tema heaks teha, soovitas Aida aidata tema kaasmaalasi. Aida on Radamese sammust rabatud. Ka Mereb on rabatud. Amneris arvab, et tegemist on ettevalmistustega nende pulmadeks: Radames ei vaja enam oma varandust, sest ta hakkab elama vaarao palees. Ta palub, et Aida paluks tema nimel Radameselt vabandust. Aida ei taha seda teha, kuid Amneris palub tal teha seda kui sõber. Aida läheb Radamese juurde ning proovibki lihtsalt Amnerise palve täita, kuid nad ei suuda teineteisest lahkuda. Nad armastavad. Üks sõdur teatab Radamesele, et Nuubia kuningas on vangi võetud. Aida on vapustatud. Radames püüab teda lohutada, öeldes, et nende riigid on sõjas. Radames ütleb, et Aida peab lahkuma, ent annab talle oma amuleti, mis tagab talle läbipääsu, kui valvurid peaksid teda kinni pidama.
Kui nuubialased saavad teada, et kuningas on vangi võetud, on nad lohutamatud. Aida kinnitab meile, et jumalad armastavad Nuubiat ning neid ei hävitata.

Teine vaatus


Teine vaatus algab lauluga "A Step Too Far", mis võtab kokku kolme peategelase tunded.
Mereb viib Aida vangistatud isa juurde. Isa ei kiida mingil tingimusel heaks tütre suhteid Radamesega. Nad otsustavad kolmekesi, et lähevad amuleti abiga sadamasse, varastavad paadi ja lähevad Radamese ja Amnerise pulmade ajal Nuubiasse tagasi. Mõnest valvurist pääsevad nad mööda amuleti abiga, mõnele annab Mereb pistist, kasutades raha, mis ta on oma isanda tagant varastanud. Aidal on südametunnistuse konflikt, kuid ta otsustab, et kohus oma rahva ees on tähtsam.
Amneris otsib ärevusega Radamest. Kuni ta Radamest ootab, selgitab Zoser talle sõjaplaane. Amnerisele ei meeldi, et Egiptus peab enda õiguseks teiste maade vallitamist. Kui Radames tuleb, tahab Zoser temaga rääkida. Radames laidab maha Amnerise plaani, et see teda saadaks, kui ta järgmine kord rahva ette ilmub, ning annab talle uurida mõned plaanid, et tal oleks pärast Amnerisega millestki rääkida. Amneris on heitunud sellest, et nad peavad jututeemasid leiutama. Zoser püüab Radamesele nõu anda, öeldes, et ta võib oma suhet Aidaga jätkata alles pärast abiellumist. Radames teatab, et mingit abielu ei tule ning et ta armastab Aidat. Zoser on endast väljas, sest Radames ei taha osaleda vandenõus, mis peab Zoseti troonile viima. Kui Radames on välja tormanud, käsib Zoser oma meestel Aida üles otsida ja tappa. Miibialased peidavad Aida vastu tema tahtmist ära. Üks teine tüdruk esitab end Aidana ja ta võetakse kaasa, et teda tappa.
Kui Aida läheb palee juurde Radamesega kohtuma, kohtab ta Merebit. Mereb on vapistatud sellest, et tema printsess laseb Egiptuse kaptenil ennast kasutada. Radames näeb kergendusega, et Aida ei olegi tapetud. Aida ütleb talle, et nad ei tohi enam kohtuda ja Radames peab abielluma Amnerisega. Egiptuse juhina saab Radames nuubialasi aidata ning võib-olla ainult sellepärast viisidki jumalad nad kokku. Radames ei rahuldu sellega, vaid tahab ka Aidat. Amneris kuulas jutuajamist salaja pealt. Ta ei tea, mida edasi teha: Radames ei armasta teda, Aida on reetnud tema usalduse ja sõpruse ning tema armastab ikka veel Radamest. Abiellumise katkestab uudis, et Nuubia kuningas on vangist põgenenud ja sadamasse teel. Radames ei luba kellelgi enne teda sadamasse minna ning kihutab paleest välja.
Radames jõuab sadamasse parajasti siis, kui Mereb, Aida ja Nuubia kuningas paati astuvad. Alles nüüd saab Radames aru, et Aida on Nuubia printsess. Ta arvab, et Aida armastus oli teeseldud. Aida püüab meeleheitlikult selgitada, et tema armastus on ehtne, samal ajal kui isa kutsub teda paati. Saabub Zoser, kes on Radamese olukorrast kohkunud. Võitluse käigus tapetakse Mereb, ent Radames jõuab paadi kinnitusköied mõõgaga läbi raiuda, nii et Aida isa on väljaspool ohtu. Zoser põgeneb, kartes, et ta peab vastutama Radamese tegude eest ning et tema vandenõu avastatakse. Aida ja Radames võetakse vangi.
Amneris läheb Radamest ja Aidat vanglasse vaatama. Radames ütleb talle, et on teda alati armastanud. Amneris palub tal oma tegusid kahetseda, lootes, et see hoiab ära surmanuhtluse. Radames keeldub. Aida palub Amneriselt vabandust, et ta varjas, kes ta on. Aida ütleb Amnerisele, et ta ei karda surma, mis tähendab vaid olla pimeduses elusalt maetud. Kui vaarao hakkab reeturite üle kohut mõistma, katkestab Amneris isa, nõudes, et temal oleks selles asjas voli otsustada, sest isa sureb varsti ning kõiki otsuseid hakkab tegema tema. Vaarao annab talle loa seda teha. Amneris ütleb, et ta teab, et oma kuritegude eest Egiptuse vastu peavad Aida ja Radames surema elusalt matmise läbi, aga ta otsustab, et nad tuleb panna ühte ja samasse hauda. Nii tehaksegi.
Amneris selgitab publikule, et Radamese ja Aida eeskuju oli talle abiks, kui ta sai Egiptuse valitsejaks. Ta tegi lõpu Egiptuse ja Nuubia vahelisele sõjale. Lavale tuleb esimese pildi kujundus, muuseumisaal. Amneris läheb oma vitriini tagasi. Aida ja Radamese osatäitjad uurivad hauda. Kui eesriie langeb, siis nende pilgud kohtuvad.

Muusika


23. märtsil 1999 ilmus ''Aida'' laulude plaat. Sellel olid järgmised palad (sulgudes lauljad):
''Another Pyramid'' (Sting)
''Written In The Stars'' (''Taevasse kirjutatud''; Elton John ja LeAnn Rimes)
''Easy As Life'' (Tina Turner koos Angelique Kidjoga)
''My Strongest Suit'' (''Riietumiskunst on minu jõud''; Spice Girls)
''I Know The Truth'' (Elton John ja Janet Jackson)
''Not Me'' (Boyz II Men)
''Amneris' Letter'' (Shania Twain)
''A Step Too Far'' (Elton John, Heather Headley, Sherie Scott)
''Like Father Like Son'' (Lenny Kravitz)
''Elaborate Lives'' (Heather Headley)
''How I Know You'' (James Taylor)
''The Messenger'' (Elton John ja Lulu)
''The Gods Love Nubia'' (Kelly Price)
''Enchantment Passing Through'' (Dru Hill)
orkestrifinaal.
Plaat jõudis Billboardi edetabelis 41. kohale.
Esimest singlit ''"Written In The Stars"'' Elton Johni ja LeAnn Rimesi esituses hakati raadios mängima 25. detsember 1998. Laul tõusis Billboardi ''Adult Contemporary'' edetabelis 22. kohalt 2. kohale, jäädes sinna neljaks nädalaks ja tabelis püsis laul ühtekokku 26 nädalat. Singel ilmus 22. veebruaril 1999 Suurbritannias ja 23. veebruaril Ameerika Ühendriigid. Laul ilmus Billboardi edetabelisse ''Hot 100'' 37-ndana ja püsis seal 10 nädalat; tabelisse ''Hot 100 Singles Sales'' ilmus see 18-ndana ning jäi sinna 14 nädalaks.
Teise singlina ilmus USAs ''"A Step Too Far"'' ainult raadios mängimiseks. Laul ilmus Billboardi ''Adult Contemporary'' edetabelisse 12. juunil 1999 25-ndana ning jäi tabelisse 10 nädalaks.

Varia


Novembri lõpus 2000 ilmus Michael Lasselli raamat ''Elton John's & Tim Rice's AIDA : The Making of The Broadway Musical''.
Ajakirja Time 2000. aasta teatrietenduste 10 parema edetabelis oli ''Aida'' kolmandal kohal ning oli üks kahest muusikalist.

Vaata ka


Tim Rice
Berk Vaher

Välislingid


http://home.earthlink.net/~jsjb/tim/aida.html
http://disney.go.com/disneytheatrical/aida/ Helinäited
http://disney.go.com/disneytheatrical/aida/castalbum.html Helinäited
http://www.poplyrics.net/waiguo/soundtrack/aida/ Ingliskeelsed laulusõnad
http://www.postimees.ee/index.html?op=lugu&id=103852 Eesti lavastuse valguskujundus, foto
http://www.sloleht.ee/index.aspx?s=aida&id=138756 Eesti etenduse ettevalmistused
http://www.postimees.ee/index.html?number=829&op=lugu&id=103247 Eesti etenduse ettevalmistused
http://www.postimees.ee/index.html?number=829&op=lugu&id=103726 Eesti etenduse ettevalmistused
http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=237479 Eesti etenduse ettevalmistused, foto
http://www.sloleht.ee/index.aspx?s=aida&id=141271 Eesti esietendus Janika Sillamaa
http://www.postimees.ee/index.html?number=829&op=lugu&id=103271 Eesti etendus Lauri Liiv
http://www.sloleht.ee/index.aspx?s=aida&id=134279 Eesti etenduse lavastaja Mati Unt
http://www.postimees.ee/index.html?number=829&op=lugu&id=103402 Eesti etenduse lavastajana Mati Unt
http://www.postimees.ee/index.html?number=829&op=lugu&id=104028 Eesti esietendusest
http://www.postimees.ee/index.html?number=829&op=lugu&id=104036 Eesti esietendusest
http://www.sloleht.ee/index.aspx?s=aida&id=141439 Eesti esietendusest, foto, intervjuu Tim Riceiga
http://www.postimees.ee/index.html?number=829&op=lugu&id=104030 Tim Rice'i muljed Eesti esietendusest
http://www.postimees.ee/index.html?number=829&op=lugu&id=104035 Tim Rice'i muljed Eesti esietendusest
http://www.postimees.ee/index.html?number=829&op=lugu&id=104027 Berk Vaheri retsensioon
Meelis Kapstase ja Heili Vaus-Tamme http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=237784 retsensioon ''Eesti Päevalehes''
Kategooria:Muusikalid
de:Aida (Musical)
en:Aida (musical)
es:Aida (musical)
fr:Aïda (comédie musicale)
it:Aida (musical)
hu:Aida (musical)
nl:Aïda (musical)
pt:Aida (musical)
ru:Аида (мюзикл)
sv:AIDA (musikal)

Albaania lähiajalugu

Albaania lähiajalugu
''See artikkel käsitleb kommunistliku liikumise algust Albaanias ning Albaania ajalugu alates 1939. aastast.''

Kommunistliku liikumise alg-ajad


Sõdadevahelisel perioodil leidis kommunism liikumine Albaanias vähe pooldajaid, sest ühiskond oli kirjaoskamatu, talupoeglik ja islamiusuline ning salapolitsei poolt jälgitud. Kommunistlik partei tekkis alles Teine maailmasõda ajal.
Kui Fan Noli 1924 põgenes Itaaliasse ja hiljem Ameerika Ühendriigid-sse, siis mõned tema vasakpoolsed pooldajad suundusid Moskvasse, kus nad ühinesid Kommunistlike Parteide Balkani Konföderatsiooniga ning seega ühtlasi Kommunistlik Internatsionaal (Kominterniga). 1930 lähetas Komintern Ali Kelmendi Albaaniasse kommunistlikke rakukesi organiseerima. Et aga Albaanias puudus nimetamisväärne töölisklass, leidis marksism väga vähe pooldajaid. Nendeks olid mõned riiakad läänemeelsed peamiselt toskid intellektuaalid ning maata talupojad, kaevurid ja mõned teised Albaania mahajäänud ühiskonna ja majandusega rahulolematud inimesed. Kelmendi oli sunnitud Albaaniast põgenema. Hispaania kodusõda ajal võitles ta Garibaldi-nimelises rahvusvahelises brigaadis. Hiljem andis ta Prantsusmaal välja propagandistlikku ajalehte. Albaania kommunistide keskuseks jäi Pariis, kuni pärast Prantsusmaa langemist 1940 nad välja saadeti.

Itaalia okupatsioon


Kui Saksamaa annekteeris Austria ja ähvardas Tšehhoslovakkiat, leidis Itaalia, et ta on muutumas teljeriigid seas teisejärguliseks. Et Albaania kuningale oli sündinud troonipärija, tekkis oht, et tekib dünastia. Kui Adolf Hitler 15. märtsil 1939 tungis Benito Mussolinit eelnevalt informeerimata Tšehhoslovakkiasse, otsustas Itaalia diktaator annekteerida Albaania. 17. märtsil teatas Saksamaa suursaadik Roomas Mussolinile, et Saksamaa on valmis Albaania annekteerimist toetama. Itaalia kuningas Vittore Emmanuele III kritiseeris seda plaani, sest pidas seda tarbetult riskantseks.
Ent 25. märtsil 1939 esitas Rooma Tiranale ultimaatumi, nõudes, et see nõustuks Albaania minemisega Itaalia protektoraat alla. Ettekäändeks oli see, et Albaania kuritarvitab Itaalia raha. Kuningas Ahmed Zogu keeldus vastutasuks Albaania täieliku ülevõtmise ja koloniseerimise eest itaallaste poolt raha vastu võtmast. Teise versiooni järgi pakuti talle ühe Itaalia kindrali poolt formaalse kuningliku staatuse säilimist. Varem oli Zog keeldunud legaliseerimast fašism parteid.
Kuningas püüdis aega võita. Aprilli alguses algas Albaanias mobilisatsioon. Zog esitas 5. aprillil abipalve demokraatlikele riikidele ja 6. aprillil Balkani Antant.
6. aprillil evakueerusid Tiranast itaallased eesotsas saatkonnaga.
7. aprillil 1939 tungisid Mussolini väed Albaaniasse. 50 000 Itaalia dessantväelast maabus Albaania sadamalinnades Durrëses, Vlorës, Shëngjinis ja Sarandës, samal ajal kui linnu sõjalaevadest pommitati. Hoolimata visast vastupanust mõnel pool, eriti Durrëses, said itaallased Albaaniast kiiresti jagu. Itaallaste rünnak oli siiski halvasti korraldatud ning õnnestus ainult tänu albaanlaste vastupanu kaootilisusele.
Kuigi kuningas Zog oli püüdnud vähendada Itaalia kontrolli relvajõudude üle, ei suutnud Albaania väed osutada Itaaliale olulist vastupanu. Reservväelasi, kes olid saanud väljaõppe ajateenistuses, oli küll vähemalt 50 000, kuid Albaania valitsus ei jõudnud neid mobilisatsioon. Itaalial oli 40 000 meest Albaania 14 000 vastu, ning Albaania okupatsioon ja anneksioon nädala ajaga.
Tahtmata muutuda Itaalia marionett, põgenes kuningas Zog koos oma abikaasa kuninganna Geraldine Apponyi ja 5. aprillil sündinud väikese poja Lekaga Kreekasse ja lõpuks Londonisse. Ta saatis kõigepealt autoga teele naise ja lapse, ja kui need olid kindlas kohas, läks ta peaministri residentsi ja edastas sealt üleskutse Albaania rahvale võidelda okupantide vastu viimse veretilgani. Seejärel põgenes ta Kreekasse, väidetavalt ratsa. Ta olevat kaasa võtnud ka suure osa riigikassast.
8. aprilli hommikul kell 9.30 hõivasid Itaalia väed Tirana. Pärastlõuna jooksul jõudsid motoriseeritud kolonnid Shkodërisse ja Elbasani. Itaalia komandör kindral Alfredo Guzzoni maandus Tiranas ning veidi hiljem saabus samuti lennukiga Itaalia välisminister krahv Galeazzo Ciano ning teatas teda vastu võtnud Albaania delegatsioonile, et Itaalia väed on tulnud tagama korda, õitsengut ja progressi, sekkumata Albaania kui natsiooni olemasolusse.
Albaanlastest moodustati Ajutine Administratiivkomitee, mis täitis 9. aprillist 12. aprillini valitsuse kohustusi. Selle eesotsas oli Xhafer Ypi, kes selles ametis oli ühtlasi riigipea kohusetäitja. Ajutine Administratiivkomitee kutsus 12. aprilliks Tiranas kokku Asutava Kogu, mis kiitis heaks personaaluniooni Itaaliaga: Albaania kuningaks pidi saama Itaalia kuningas Vittorio Emmanuele III. Samuti seadis Asutav Kogu itaallaste dirigeerimisel ametisse valitsuse, mida juhtis Shefqet Verlaci. Välisminister oli Xhemil Dino, rahandusminister Fejzi Alizoti, justiitsminister Xhafer Ypi, majandusminister Andon Beça ja haridusminister Ernest Koliqi.
Kuni Itaalia kuninga troonileastumiseni oli riigipea kohusetäitjaks Shefqet Verlaci. 16. aprillil saabus Rooma Albaania delegatsioon, mis tegi Quirinales Itaalia kuningale ametliku ettepaneku võtta vastu Albaania kroon. Kuningas nõustus. 22. aprillil määrati Albaania asekuningaks Francesco Jacomoni di San Savino.
Varsti sulatati Albaania sõjavägi ja diplomaatiline teenistus kokku Itaalia omaga.

Kreeka avantüür


Kui Saksamaa väed olid alistanud Poola, Taani ja Prantsusmaa, otsustas Mussolini teha Albaaniast hüppelaua Kreekase. Rünnak algas 28. oktoober 1940. Kahe diktaatori kohtumisel Firenzes hämmastas Mussolini Hitlerit teatega sissetungist Kreekasse. Mussolini arvestas kiire võiduga, ent Kreeka vastupanuvõitlejad peatasid Itaalia armee ja jõudsid varsti Albaaniasse. Kreeklased vallutasid Korçë ja Gjirokastëri ning ähvardasid itaallased Vlorë sadamalinnast välja ajada.
1939. aasta jooksul olid itaallased allutanud osa Albaania relvajõududest oma üksustele. Ent Albaania sõduritest oli itaallastel vähe kasu, sest nad ei tahtnud okupeeriva riigi eest võidelda, isegi mitte traditsioonilise vaenlase Kreeka vastu. Nad deserteerumine massiliselt.
Et albaanlased kartsid, et kreeklastel on nende maaga jälle omad plaanid, ei tulnud neil tõhusast koostööst Kreeka vägedega midagi välja ning Mussolini väed stabiliseerisid varsti rinde Kesk-Albaanias. Saksamaa kartis, et Balkani poolsaar hakkab ohustama tema ülemvõimu Euroopas, ning sekkus 6. aprillil 1941 koos Bulgaaria ja Ungariga, et purustada nii Kreeka kui ka Jugoslaavia. Kuu aega hiljem liitsid teljeriigid Itaalia poolt valitsetava Albaaniaga ka Kosovo. Nõnda täitus iroonilisel kombel albaania rahvuslaste unistus enamiku albaanlastega asustatud maa-alade poliitilisest ühendamisest siis, kui teljeriigid olid Albaania okupeerinud.

Kommunistliku partei asutamine


Sõjajärgse Albaania mõjuvõimsamateks isikuteks said Enver Hoxha ja Hispaania kodusõja veteran Mehmet Shehu.
Albaania lähiajaloo tähtsaim tegelane Enver Hoxha tõusis tundmatusest Albaania kõige pikemaajaliseks valitsejaks. Ta sündis 1908. Tema isa oli islamist toskid maaomanik Gjirokastërist, kes pärast Ameerika Ühendriigid-s töötamist tuli Albaaniasse tagasi. Enver õppis Korçës Rahvuslütseumis, mis oli Albaania parim keskkool. 1930 õppis ta Prantsusmaal Montpellier' ülikoolis, kuid kaotas Albaania riigi stipendiumi, sest ta jättis õpingud hooletusse. Hiljem elas ta Pariisis ja Brüsselis. 1936 tuli ta ülikooli lõpetamata Albaaniasse tagasi. Ta õpetas oma endises lütseumis prantsuse keelt ja osales Korçës tegutsenud kommunistlikus rakukeses. Sõja ajal ühines Hoxha Albaania partisanidega.
Ka Mehmet Shehu oli moslemi tosk. Ta õppis Tirana Ameerika Kutsekoolis. Shehu jätkas õpinguid Napolis kõrgemas sõjakoolis, kuid vasakpoolse poliitilise tegevuse pärast heideti ta sealt välja. Hispaanias võitles ta Garibaldi-nimelise rahvusvahelise brigaadi koosseisus. 1942. aastani oli ta Prantsusmaal interneeritud, seejärel läks ta Albaaniasse tagasi. Ta võitles partisanide poolel ja sai tuntuks oma julmuse poolest.
Oktoobris 1941 saatis Jugoslaavia Kommunistlik Partei juht Josip Broz Tito Albaaniasse agente, et nad paneksid sealsetest hajutatud kommunistlikest kildkondadest kokku monoliitse partei. Kuu ajaga jõudsid nad rajada Jugoslaavia mõju all oleva Albaania Tööpartei, mida juhtis Enver Hoxha ning millel oli 130 liiget ja 11-liikmeline Keskkomitee. Parteil puudus esialgu ligitõmbavus masside jaoks ning isegi selle noorsoo-organisatsioon ei värvanud palju liikmeid. Ent 1942. aasta keskel tõstsid partei juhid oma populaarsust, järgides Tito korraldust panna marksism-leninism propaganda asemel rõhk rahvusliku vabanemise loosingile.

Vastupanu Itaalia okupatsioonile


Septembris 1942 organiseeris kommunistlik partei rahvarindeorganisatsiooni Rahvuslik Vabastusliikumine, kuhu kaasati mitmeid vastupanurühmitusi, sealhulgas rangelt antikommunistlikke. Sõja ajal ei hoolinud Rahvusliku Vabastusliikumise partisanid kommunistide juhtimisel Itaalia okupantide hoiatustest, et sissirünnakutele vastatakse survevahenditega. Partisanide juhid kasutasid nende survevahendite poolt esile kutsutud kättemaksuiha just ära nekrutite värbamiseks.
Natsionalistlik vastupanu Itaalia okupantidele tekkis oktoobris 1942. Ali Klissura ja Midhat Frashëri moodustasid läänemeelse ja antikommunistliku Rahvusliku Liidu (''Balli Kombëtar''). Seda liikumist pooldasid nii suurmaaomanikud kui ka talupojad. ''Balli Kombëtar'' oli vastu kuningas Ahmed Zogu tagasitulekule ning nõudis vabariigi sisseseadmist ning mõningaid majanduslikke ja sotsiaalseid reforme. ''Balli Kombëtar''<font<'i</font> taktika oli siiski konservatiivne, sest nad kartsid, et okupandid kasutavad survevahendeid süütute talupoegade vastu või konfiskeerivad suurmaaomanike mõisad. Natsionalistlikud geegid hõimupealikud ja toskid suurmaaomanikud püüdsid sageli itaallastega (ja hiljem sakslastega) kokkuleppele jõuda, et hoida ära oma rikkuse ja võimu kaotamist.

Kommunistide ja rahvuslaste konflikt


Kui 1943 Benito Mussolini fašism režiim kukutati ja Itaalia alistus, siis Itaalia sõjavägi ja politsei kukkus kokku. Albaania võitlejad alistasid viis Itaalia diviisi. Sissivägedesse voolas kokku entusiastlikke nekruteid. Kommunistid saavutasid kontrolli enamikku Lõuna-Albaania linnade üle, välja arvatud Vlorë, mis oli ''Balli Kombëtar'' 'i kants. Rahvusliku Vabastusliikumisega ühinenud natsionalistid said kontrolli suure osa Põhja-Albaania üle. Sõja ajal Albaanias töötanud Suurbritannia agendid informeerisid vabadusvõitlejaid, et liitlased kavandavad suurt sissetungi Balkani poolsaarele, ja kutsusid Albaania killustatud rühmitusi üles oma jõud ühendama. Augustis 1943 veensid liitlased kommuniste ja ''Balli Kombëtar''<font>'i</font> juhte kohtuma Mukaj' külas Tirana lähedal ning moodustama Albaania Päästekomitee, mis nende sissitegevust koordineeriks. Ent need kaks rühmitust katkestasid lõpuks igasuguse koostöö, sest neil puudus üksmeel Kosovo sõjajärgse staatuse suhtes. Kommunistid, kes olid Jugoslaavia mõju all, toetasid Kosovo tagasiandmist Jugoslaaviale, kuna aga natsionalistlik ''Balli Kombëtar'' pooldas Kosovo jätmist Albaaniale. Mukaj' delegaadid leppisid kokku, et Kosovos tuleb selle küsimuse otsustamiseks korraldada rahvahääletus, kuid kommunistid taganesid peagi Jugoslaavia survel sellest kokkuleppest. Kuu aega hiljem kommunistid ründasid ''Balli Kombëtar''<font>'i</font> vägesid, alustades kodusõda, mis kestis terve järgneva aasta, peamiselt Lõuna-Albaanias.

Saksa okupatsioon


Saksamaa okupeeris Albaania septembris 1943, heites langevarjurid Tiranase, enne kui Albaania sissid jõudsid pealinna vallutada. Varsti tõrjus Saksa armee sissid mägedesse ja lõunasse. Berliin teatas, et ta tunnustaks neutraalse Albaania sõltumatust ning organiseeriks Albaania valitsuse, politsei ja sõjaväe. Sakslased ei püüdnud Albaania haldamist kohmakalt kontrollida, vaid taotlesid rahva poolehoidu, toetades Albaania rahva püüdlusi, eriti Kosovo annekteerimist. Mõned ''Balli Kombëtar''<font>'i</font> üksused tegid koostööd sakslastega kommunistide vastu ja mõned ''Balli Kombëtar''<font>'i</font> juhid võtsid vastu ametikohad sakslaste poolt sisse seatud administratsioonis. Albaania kollaborandid, eriti SS-diviis Skanderbeg, ajasid ka välja ja tapsid Kosovos elavaid serblased. Detsembris 1943 formeerus Albaania põhjapoolsetes mägedes veel üks vastupanuorganisatsioon, antikommunistlik ja Saksa-vastane rojalistlik rühmitus nimega Seaduslikkus (''Legalitate''). See rühmitus, mida juhtis Abaz Kupi, koosnes suurelt jaolt geegid sissidest, kes ei toetanud enam rahvuslikku vabastusliikumist, kui kommunistid ütlesid lahti Albaania pretensioonidest Kosovole.

Kommunistide võimuletulek


Kommunistlikud partisanid grupeerisid ümber ning saavutasid jaanuaris 1944 äsja saadud Briti relvi kasutades kontrolli Lõuna-Albaania üle. Mais kutsusid nad Përmetis kokku Rahvusliku Vabastusrinde (see oli Rahvusliku Vabastusliikumise uus nimi) liikmete kongressi, mis valis Rahvusliku Vabastuse Antifašistliku Nõukogu, mis pidi toimima Albaania valitsus- ja seadusandliku organina. Enver Hoxha sai selle Nõukogu täitevkomitee esimeheks ning Rahvusliku Vabastusarmee ülemjuhatajaks. Kommunistlikud partisanid said viimastest ''Balli Kombëtar''<font>'i</font> vägedest Lõuna-Albaanias jagu südasuveks 1944 ning juuli lõpuks kohtasid Kesk- ja Põhja-Albaaniasse sisenedes ''Balli Kombëtar''<font>'i</font> ja Seaduslikkuse poolt veel üksnes hajusat vastupanu. Briti sõjaväemissioon kutsus rahvuslasi üles kommunistide pealetungile mitte vastupanu osutama ning liitlased evakueerisid Abaz Kupi Itaaliasse. Enne novembri lõppu olid sakslased Tiranast taganenud ning kommunistidel, keda toetas liitlaste õhukate, polnud pealinna hõivamisega mingeid raskusi. Albaania vabastati lõplikult Saksa okupatsioonist 29. november 1944. Albaaniat haldas ajutine valitsus eesotsas peaminister Enver Hoxhaga, mille kommunistid olid Beratis oktoobris moodustanud. 1944. aasta lõpus saatis Hoxha Albaania partisanid Tito vägedele appi Albaania rahvuslasi Kosovost välja ajama.

Kokkuvõte sõjaajast ja sõja tagajärjed


Pärast Teist maailmasõda ei olnud Albaania seisund kadestamisväärne. Kreeka ja Jugoslaavia noolisid Albaania maid, mis nad olid kaotanud või millele nad pretendeerisid. Rahvusliku Vabastusrinde tugevad sidemed Jugoslaavia kommunistidega, kellel samuti oli Suurbritannia sõjaline ja diplomaatiline toetus, tõid kaasa Belgradi võtmerolli Albaania sõjajärgses korralduses. Liitlased ei olnud kunagi tunnustanud Albaania eksiilvalitsust ega kuningas Zogi ega tõstatanud Albaania piiride küsimust ühelgi suuremal sõjaaegsel nõupidamisel. Albaania sõjaaegsete kaotuste kohta ei ole usaldatavat statistikat, kuid ÜRO hinnangul hukkus sõjas umbes 30 000 inimest, hävitati 200 küla, lõhuti 18 000 maja ning umbes 100 000 inimest jäi kodutuks. Albaania ametliku statistika järgi on kaotused suuremad.
Teine maailmasõda ajal oli Albaania Saksamaa ja Itaalia okupatsiooni all (1941–1944). Kommunism partisanid ja natsionalism sissid võitlesid okupatsioonivägede vastu ja veel rohkem üksteisega. Jugoslaavia kommunistide toetusel ning Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid relvade abil saavutasid partisanid pärast Itaalia kapitulatsioon.
Albaania kommunistid tõusid esile tänu sõjalisele võidule, mitte tänu kommunismi ahvatlevusele. Albaania autorid on rõhutanud, et kommunistid "vabastasid" Albaania, ilma et ükski Nõukogude sõdur oleks oma jalga Albaania pinnale tõstnud, ent on sageli mainimata jätnud, et kommunistlikud väed Albaanias organiseeriti Jugoslaavia poolt ning relvastati Lääne poolt ning et itaallased ja sakslased taandusid Albaaniast sõjaliste kaotuste tõttu väljaspool Albaaniat.

Võimu kindlustamine ja esimesed reformid


Käputäis võitlevaid kommuniste surus pärast Teist maailmasõda lühikese ajaga alla kõik potentsiaalsed poliitilised vaenlased Albaanias, murdis suurmaaomanikud ja väikesearvulise keskklassi ning isoleeris Albaania mittekommunistlikust maailmast. 1945. aasta alguseks olid kommunistid sõdadevahelise perioodi eliidi likvideerinud, diskrediteerinud või riigist välja saatnud. Siseminister Koçi Xoxe, Jugoslaavia-meelne endine plekksepp, juhtis tuhandete sõjakurjategijateks kuulutatud opositsioonipoliitikute, hõimujuhtide ning Albaania varasemate valitsuste liikmete üle peetud protsesse ning nende hukkamist. Tuhanded nende perekonnaliikmed pidid veetma aastaid töölaagrites ja vanglates ning hiljem pagendati nad aastakümneteks viletsas seisukorras riigimajanditesse, mis olid rajatud kuivendatud maadele. Kommunistide võimu kindlustumisega kaasnes ka poliitilise võimu üleminek Põhja-Albaania geegidelt Lõuna-Albaania toskidele. Enamik kommunistide juhte olid keskklassi toskid ning partei värbas uusi liikmeid peamiselt toskide aladelt, kuna aga geegid, kellel oli sajanditevanune võimudele vastuhakkamise traditsioon, ei usaldanud Albaania uusi valitsejaid ega marksistlikku teooriat.
Detsembris 1945 valisid albaanlased uue Rahvakogu, end valimissedelitel figureerisid üksnes Demokraatliku Rinde (varasem Rahvuslik Vabastusliikumine ja Rahvuslik Vabastusrinne) kandidaadid. Kommunistid kasutasid opositsiooni vaigistamiseks propagandat ja terrorit. Ametlikel andmetel osales hääletusel 92% valijatest ja 93% valijatest andis hääle Demokraatliku Rinde kandidaadi poolt.
Rahvakogu tuli kokku jaanuaris 1946, tühistas monarhia ning muutis Albaania "rahvavabariigiks". Pärast kuid kestnud ägedaid vaidlusi võeti vastu konstitutsioon, mis jäljendas Nõukogude Liit ja Jugoslaavia konstitutsiooni. Kevadel valisid Rahvakogu liikmed uue valitsuse. Albaania Kommunistliku Partei esimene sekretär Enver Hoxha sai peaministriks, välisministriks, kaitseministriks ja sõjaväe ülemjuhatajaks. Koçi Xoxe jäi nii siseministriks kui ka partei organisatsiooniliseks sekretäriks. 1945. aasta lõpus ja 1946. aasta alguses puhastasid Xoxe ja teised range liini pooldajad välja mõõdukaid, kes olid pooldanud lähedasi kontakte Läänega, väikeses annuses poliitilist pluralismi ning rangelt kommunistlike meetmete edasilükkamist, kuni majandus jõuab areneda. Hoxha sõna jäi peale, kuigi ta kunagi oli pooldanud Itaaliaga sidemete taastamist ning isegi albaanlastel Itaalias õppida võimaldamist.
Kommunistid võtsid oma võimu laiendamiseks ka majanduslikke meetmeid. Detsembris 1944 võttis ajutine valitsus vastu seadused, mis lubasid riigil reguleerida välis- ja sisekaubandust, äriettevõtteid ning riigis leiduvaid väheseid tööstusettevõtteid. Need seadused võimaldasid konfiskeerida poliitiliste pagulaste ja "rahvavaenlaste" varanduse. Riik eksproprieeris ka kogu sakslastele ja itaallastele kuulunud omandi, natsionaliseeris transpordiettevõtted ja tühistas kõik kontsessioonid, mis eelmised valitsused olid välismaa kompaniidele andnud.
Valitsus astus pikki samme stalinlikule plaanimajandusele üleminekuks 1946. aastal. Kõik tööstusettevõtted natsionaliseeriti, väliskaubandus muudeti riigi monopoliks, peaaegu kogu turumajandus toodi riigi kontrolli alla ning maa müük ja üleandmine keelati. Vastasutatud Plaanikomisjoni planeerijad panid rõhku tööstuse arengule ning 1947 võttis valitsus kasutusele Nõukogude Liidus kasutatud kulupõhise arvestuse süsteemi.
Augustis 1945 tegi ajutine valitsus esimesed suured maareformid Albaania ajaloos. Riigi 100 suuremat maaomanikku, kelle käes oli ligi kolmandik Albaania haritavast maast, olid enne sõda nurjanud kõik maareformikavad. Kommunistide reformide eesmärk oli ajada suured maaomanikud pankrotti, võita talupoegade poolehoid ja tõsta talude tootlikkust, et hoida ära näljahäda. Valitsus tühistas talude võlad, võimaldas talupoegadele juurdepääsu odavale niisutusveele ning natsionaliseeris metsa ja karjamaad. Maareformiseadusega, mis jaotas ümber umbes poole Albaania haritavast maast, konfiskeeris valitsus eemalviibivate peremeeste ning põllumajandusest mitte elatuvate isikute maaomandi. Nendel vähestel talupoegadel, kellel oli põllumajandusmasinaid, lubati omada kuni 40 hektarit maad. Usuorganisatsioonidel ja ilma masinateta talupoegadel lubati omada kuni 20 hektarit maad. Maata ja vähese maaga talupoegadele anti kuni 5 hektarit, kuigi nad pidid tasuma sümboolse kompensatsiooni. Nii asendusid kogu Albaanias suured eramõisad pisitaludega. 1946. aasta keskel harisid Albaania talupojad rohkem maad ja nende maisi- ja nisusaak oli suurem kui kunagi varem.

Pinged Albaania ja Jugoslaavia vahel


Kuni Jugoslaavia väljaheitmiseni Kominformist 1948 oli Albaania Jugoslaavia satelliitriik ja Tito kavatses kasutada oma kontrolli Albaania partei üle kogu riigi inkorporeerimiseks Jugoslaavia koosseisu. Kui Saksamaa oli 1944. aasta lõpus Kosovost taandunud, haarasid Jugoslaavia kommunistlikud partisanid selle provintsi oma valdusse ning korraldasid albaanlaste kallal kättemaksuveresaunu. Enne Teist maailmasõda oli Jugoslaavia Kommunistlik Partei toetanud Kosovo üleandmist Albaaniale, kuid Jugoslaavia sõjajärgne kommunistlik režiim nõudis riigi sõjaeelsete piiride säilitamist. Öeldes jugoslaavlaste survel lahti 1943. aasta Mukaj' kokkuleppest, olid Albaania kommunistid nõustunud pärast sõda Kosovo jugoslaavlastele tagasi andma. Jaanuaris 1945 kirjutasid mõlemad valitsused alla kokkuleppele, mis liidendas Kosovo autonoomse provintsina uuesti Jugoslaaviaga. Varsti pärast seda tunnustas Jugoslaavia esimese riigina Albaania ajutist valitsust.
Juulis 1946 kirjutasid Jugoslaavia ja Albaania alla sõpruse ja koostöö lepingule, millele varsti järgnes rida tehnilise ja majanduslikke leppeid, mis panid aluse Jugoslaavia ja Albaania majanduse integreerimisele. Paktid nägid ette kahe riigi majandusplaanide koordineerimist, rahasüsteemide standardiseerimist ning ühise hinnasüsteemi ja tolliliidu loomist. Jugoslaavia ja Albaania suhted olid nii lähedased, et serbia-horvaadi keel sai Albaania koolides kohustuslikuks õppeaineks. Jugoslaavia kirjutas alla sarnasele sõpruslepingule Bulgaariaga ning marssal Tito ja Bulgaaria juht Georgi Dimitrov rääkisid plaanist luua Balkani föderatsioon, kuhu kuuluksid Albaania, Jugoslaavia ja Bulgaaria. Albaania riigiasutused ja sõjaväestaabid kubisesid Jugoslaavia nõuandjatest. Tirana vajas hädasti välisabi ja umbes 20 000 tonni Jugoslaavia teravilja aitas näljahäda ära hoida. Albaania sai kohe pärast sõda ka 26,3 miljonit USA dollarit ÜRO hädaabi ja rehabilitatsiooni administratsioonilt, kuid investeerimis- ja arenguabi osas oli ta sõltuv Jugoslaaviast.
Jugoslaavia valitsus pidas ilmselt Albaaniasse investeerimist Jugoslaavia enda tulevikusse investeerimiseks. Asutati Albaania-Jugoslaavia ühisettevõtteid mäenduse, raudtee-ehituse, nafta- ja elektritootmise ning väliskaubanduse alal. Jugoslaavia investeeringute najal ehitati suhkrutöötlemisvabrik Korçës, toiduainete töötlemise tehas Elbasanis, kanepivabrik Rrogozhinës, kalakonservivabrik Vlorës ning trükikoda, telefonikeskjaam ja tekstiilivabrik Tiranas. Jugoslaavlased toetasid Albaania majandust ka sellega, et nad maksid Albaania vask ja teiste toorainete eest maailmaturuhinnast kolm korda kõrgemat hinda.
Albaania ja Jugoslaavia vahelised suhted hakkasid aga alla käima, kui albaanlased hakkasid kurtma, et jugoslaavlased maksavad Albaania toorainete eest liiga vähe ning ekspluateerivad Albaaniat ühisettevõtete kaudu. Peale selle ootasid albaanlased investeeringuid kergetööstuse ja naftatöötlemise arendamiseks, ent jugoslaavlased tahtsid, et albaanlased keskenduksid põllumajandusele ja mäendusele. Jugoslaavia katseid Albaania majandust allutada kritiseeris kõige rohkem Plaanikomisjoni esimees Nako Spiru, kes kuulus Hoxha liitlaste hulka. Tito umbusaldas Hoxhat ja teisi intellektuaale Albaania parteis ning püüdis Xoxe ja temale ustavate isikute kaudu neid võimult kõrvaldada.
1947 korraldasid Jugoslaavia juhid otsustava rünnaku Jugoslaavia-vastaste Albaania kommunistide, sealhulgas Hoxha ja Spiru vastu. Mais teatas Tirana 9 Jugoslaavia-vastastena tuntud Rahvakogu liikme arreteerimisest ja riigivastases tegevuses süüdi mõistmisest. Kuu aega hiljem süüdistas Jugoslaavia Kommunistliku Partei Keskkomitee Hoxhat "sõltumatu" poliitika järgimises ja Albaania rahva pööramises Jugoslaavia vastu. Püüdes nähtavasti osta toetust Albaania Kommunistliku Partei liikmete seas pakkus Belgrad Tiranale 40 miljoni USA dollari ulatuses krediiti, mis moodustas 58% Albaania 1947. aasta riigieelarvest. 1948 põhines ligi pool riigieelarvest Jugoslaavia krediitidel. Suhted halvenesid sügisel, kui Spiru komisjon koostas plaani, mis rõhutas majanduslikku sõltumatust, kergetööstust ja põllumajandust. Jugoslaavlased ilmutasid suurt rahulolematust. Kui Spiru sattus kriitika alla ja keegi Albaania parteijuhtkonnast teda ei toetanud, sooritas ta enesetapu.
Albaania väga madal positsioon kommunistlikus maailmas ilmnes selgelt, kui Albaania parteid ei kutsutud Kominformi asutamiskoosolekule septembris 1947, vaid Albaaniat esindas Jugoslaavia. Kuigi Nõukogude Liit lubas ehitada Albaaniasse tekstiili-, suhkru- ja muid vabrikuid ning varustada Albaaniat põllumajandus- ja tööstusmasinatega, ütles Stalin Milovan Djilasile, kes oli tollal Jugoslaavias kõrge parteiametnik, et Jugoslaavia peaks Albaania "alla neelama".
Jugoslaavia-meelsel kildkonnal oli otsustav poliitiline mõjuvõim Albaanias kuni 1948. aastani välja. Partei Keskkomitee pleenumil veebruaris ja märtsis otsustas kommunistlik juhtkond Albaania ja Jugoslaavia majanduse ja sõjaväe ühendada. Hoxha, kes oli üdini oportunist, isegi häbimärgistas Spirut katse eest Albaania ja Jugoslaavia suhteid laostada. Ühel Poliitbüroo istungil kuu aega hiljem tegi Xoxe ettepaneku pöörduda Belgradi poole taotlusega võtta Albaania vastu Jugoslaavia seitsmendaks liiduvabariigiks. Kui aga Kominform 28. juunil Jugoslaavia välja heitis, tegi Albaania oma Jugoslaavia-poliitikas kiire kannapöörde. See käik päästis Hoxha hukkamisest ning määras Xoxe surmale. Kolm päeva hiljem andis Tirana Jugoslaavia nõuandjatele 48 tundi aega riigist lahkumiseks, tühistas kõik kahepoolsed majanduslepped oma naabriga ning vallandas mürgise Jugoslaavia-vastase propagandarünnaku, mis tegi Stalinist Jugoslaavia rahvuskangelase, Hoxhast välisagressiooni vastu võitleja ja Titost imperialistliku monstrumi.
Albaania sattus Nõukogude Liidu lähedasele orbiidile ning septembris 1948 kompenseeris Moskva Jugoslaavialt saamata jääva välisabi. Moskval oli palju rohkem pakkuda kui Belgradil. Albaania režiimile oli meeltmööda ka see, et Nõukogude Liidul ei olnud ühist piiri Albaaniaga, sest see tegi Moskvale palju raskemaks Tiranale survet avaldada. Albaania Tööpartei (Stalini soovitusel sai see Albaania Kommunistliku Partei uueks nimeks) süüdistas Hoxha riigi hädades Jugoslaaviat ja Xoxet. Hoxha oli lasknud Xoxe siseministri kohalt maha võtta, asendades ta Shehuga. Pärast salajast kohtuprotsessi mais 1949 Xexu hukati. Järgneva titoismivastase puhastuse käigus likvideeriti 31-liikmelisest Keskkomiteest 14 isikut ja 109 Rahvakogu liikmest 32. Partei heitis välja 25% oma liikmetest. Jugoslaavia vastas propaganda-vasturünnakuga, tühistas sõpruslepingu Albaaniaga ja 1950 tõi Tiranast ära oma diplomaatilise esinduse.

Suhete halvenemine Läänega


Albaania suhted Läänega halvenesid, kui Albaania detsembris 1945 ei võimaldanud vabu valimisi. Albaania piiras USA ja Briti personali liikumist riigis süüdistades neid selles, et nad olid ässitanud kommunismivastaseid mässe Põhja-Albaania mägedes. Suurbritannia teatas aprillis, et ei saada Tiranasse diplomaatilist esindust. Ameerika Ühendriigid tõid novembris oma esinduse ära. Nii USA kui ka Suurbritannia olid vastu Albaania vastuvõtmisele ÜRO-sse. Albaania režiim kartis, et USA ja Suurbritannia, mis toetasid Kreeka kodusõjas kommunismivastaseid jõude, toetavad Kreeka pretensioone Lõuna-Albaaniale. Kartused suurenesid juulis, kui USA Senati resolutsioon toetas Kreeka pretensioone.
Suurem intsident Albaania ja Suurbritannia vahel tekkis 1946, kui Tirana oli kuulutanud oma jurisdiktsiooni alla kuuluvaks kanali Albaania mandri ning Kreekale kuuluva Kérkyra saare vahel. Suurbritannia esitas Albaaniale väljakutse, saates kanalile neli destroierit. Nendest kaks sattusid 22. oktoober miini otsa ja 44 meeskonnaliiget hukkus. Suurbritannia esitas kaebuse ÜRO-le ja Rahvusvaheline Kohus. Viimasele oli see üldse esimene kohtuasi. Ta otsustas Tirana kahjuks.
Pärast 1946. aastat hakkasid Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia välja töötama detailset salaplaani Albaania kommunistliku režiimi kukutamiseks toetades riigis leiduvaid kommunismivastaseid ja rojalistlikke jõude. 1949. aastaks olid USA ja Briti luure töötamas kuningas Ahmed Zogui ja fanaatiliste mägilastega tema ihukaitsest. Nad värbasid Albaania põgenikke ja emigrante Egiptusest, Itaaliast ja Kreekast ning õpetasid neid välja Küprosel, Maltal ja Lääne-Saksamaal. Neid infiltreeriti Albaaniasse. Sissiüksused sisenesid Albaaniasse 1950 ja 1952, kuid Albaania julgeolekujõud tapsid või vangistasid nad kõik. Nõukogude topeltagent Kim Philby, kes töötas sideohvitserina Briti luure ja CIA vahel, oli lekitanud infiltratsiooniplaani üksikasjad Moskvale. Julgeolekulünk nõudis umbes 300 infiltreeruja elu.
Õõnestustegevuse laine, sealhulgas ebaõnnestunud infiltreerumine ja Tirana Nõukogude saatkonna pommitamine märtsis 1951 julgustas Albaania režiimi võtma karme sisejulgeolekualaseid meetmeid. Septembris 1952 kehtestas Rahvakogu kriminaalkoodeksi, mis nägi ette surmanuhtluse igale üle 11 aastasele isikule, kes mõistetakse süüdi riigivastases vandenõus, riigi omandi kahjustamises või majandussabotaažis.

Hoxha ja Shehu duumviraat


Pärast viieaastast parteisisest võitlust ja hävituskampaaniaid kommunismivastase opositsiooni vastu said Enver Hoxhast ja Mehmet Shehust riigi juhtivad tegelased. See duumviraat keskendus esmajoones oma võimubaasi tagamisele ja kindlustamisele ning teises järjekorras Albaania sõltumatuse säilitamisele ja riigi ümberkujundamisele ortodokkse stalinismi vaimus. Nende eesmärkide nimel pani kommunistlik eliit kogu elanikkonna pimedalt kuuletuma, koondades neid sunduslikesse "rindeorganisatsioonidesse", pommitades neid propagandaga ning distsiplineerides neid politseiga, mis ei tunnistanud midagi juriidiliste, eetiliste, religioossete ja poliitiliste normide taolist. Hoxha ja Shehu valitsesid Albaania üle ega võimaldanud Albaania rahvale kõige põhilisemaid inim- ja kodanikuõigusi, esitades ennast ning kommunistlikku parteid ja riikliku julgeoleku aparaati, mis oli nende kontrolli all, riigi sõltumatuse valvsate kaitsjatena. Kui Albaania oli 1948. aasta lõpus Jugoslaaviaga suhted katkestanud, sai temast Nõukogude Liit sõltlane. Kui Nõukogude Liit pärast Jossif Stalini surma Titole lähenes, pööras Albaania Moskvale selja ning leidis uue heategija Hiina Rahvavabariigi näol. Kui Hiina isolatsioon 1970. aastate lõpus lõppes, pööras Albaania selja ka Hiinale ning hakkas ajama range autarkia poliitikat, mis viis riigi majandusliku laoseni. Hoolimata kõigest sellest hoidis Hoxha ülal viimistletud isikukultust, mis tõstis tema isiku jumalinimese staatusesse. Kui Hoxha 1985 suri, oli vähe albaanlasi, kes poleks nutnud.

Albaania ja Nõukogude Liit


Pärast suhete katkestamist Jugoslaaviaga muutus Albaania sõltuvaks Nõukogude abist ja oskusteabest. Veebruaris 1949 sai Albaania Vastastikuse Majandusliku Abistamise Nõukogu liikmeks. Varsti sõlmis Tirana kaubanduslepped Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ja Nõukogude Liiduga. Albaaniasse asusid Nõukogude ja Ida-Euroopa tehnilised nõuandjad ning Nõukogude Liit saatis Albaaniasse sõjalisi nõuandjaid ja ehitas Sazani saarele allveelaevade baasi. Pärast Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia vahelist lõhet olid Albaania ja Bulgaaria ainsad maad, mida Nõukogude Liit sai kasutada Kreekas võitlevatele kommunistidele sõjavarustuse muretsemiseks. See väike strateegiline tähtsus, mis Albaanial Nõukogude Liidule oli, kahanes koos tuumarelvastuse arenguga.
Stalini auks võtsid Albaania valitsejad kasutusele stalinistliku majandussüsteemi uued elemendid. 1949 võttis Albaania kasutusele Nõukogude rahandussüsteemi põhielemendid: riigiettevõtted maksid oma kasumi otse riigikassasse, jättes endale ainult osa, mis oli ette nähtud investeeringuteks omavahendite arvel ja muuks otstarbeks. 1951 kuulutas Albaania valitsus välja esimese viisaastakuplaani, mis nägi ette Albaania nafta, kromiit, vask, nikkel, asfalt ja söe kasutamist, elektritootmise ja põhivõrgu laiendamist, põllumajandustoodangu kasvu ja transpordi parandamist. Valitsus tegi algust kiire industrialiseerimise programmiga pärast Albaania Tööpartei 2. kongressi ja talumaade kollektiviseerimise kampaaniat 1955. Sel ajal tootsid talud veel umbes 87% Albaania põllumajandustoodangust, 1960. aastaks aga tuli sama protsent kollektiiv- ja riigimajanditelt.
Jossif Stalini eluajal jäid Nõukogude-Albaania suhted soojaks, kuigi Nõukogude Liidule tõi Albaania ainult väljaminekuid. 1949, 1950 ja 1951 moodustas Albaania kogu väliskaubanduse kauplemine Nõukogude bloki maadega, üle poole sellest Nõukogude Liidu endaga. Koos oma satelliitriikidega kattis Nõukogude Liit Albaania maksebilansi puudujääki pikaajaliste dotatsioonidega.
Kuigi tervishoid ja haridus jäid Läänest tunduvalt maha, paranesid need Albaania 1,2 miljoni elaniku jaoks 1950. aastad alguses tunduvalt. Arstide arv kasvas kolmandiku võrra 150-le kümnendi alguses (kuigi patsientide arv ühe arsti kohta jäi enamiku standardite järgi vastuvõetamatuks). Riik avas uusi arstiteaduslikke õppeasutusi. Voodikohtade arv tõusis 1765-lt 1945. aastal umbes 5500-ni 1953. aastal. Parem arstiabi ja elutingimused alandasid Albaania masendavat väikelaste suremust 112,2-lt surmalt 1000 elussünni kohta (1945) 99,5 surmani 1953. Ka haridussüsteem, milles nähti vahendit kommunismi propageerimiseks ning sotsialistliku riigi ja ühiskonna ehitamiseks vajaliku akadeemilise ja tehnilise kaadri koolitamiseks, paranes tunduvalt. Koolide, õpetajate ja õpilaste arv kahekordistus aastate 1945 ja 1950 vahel. Kirjaoskamatus kahanes hinnanguliselt 85%-lt (1946) 31%-ni 1950. Nõukogude Liit jagas Albaania üliõpilastele stipendiume ning pakkus hariduse parandamiseks Albaanias spetsialiste ja õppematerjale. Tirana ülikool asutati 1957 ning 1973 rajati Albaania Teaduste Akadeemia. Hoolimata neist edusammudest kannatas haridus mõttevabaduse piirangute all. Näiteks said haridusasutustel vähe kaasa rääkida oma õppekava, õpetamismeetodite ja juhtimisviiside asjus.
Stalin suri märtsis 1953, ning ei Hoxha ega Shehu ei läinud Moskvasse tema matusele, nähtavasti kartes, et Nõukogude juhi surm võib julgustada nende parteikaaslastest rivaale. Nõukogude Liidu järgnev lähenemine Jugoslaaviale valmistas Albaania juhtidele kibedust. Varsti oli Tirana Moskva surve all sunnitud vähemalt formaalselt jäljendama Nõukogude Liidu uut, kollektiivse juhtimise mudelit. Juulis 1953 andis Hoxha välis- ja kaitseministeeriumi portfelli üle lojaalsetele jüngritele, kuid jättis nii parteijuhi- kui ka peaministri koha endale, kuni 1954 sai peaministriks Shehu. Nõukogude Liit tõstis vastuseks oma diplomaatilise esinduse suursaatkonna tasemele.
Hoolimata mõningatest esialgsetest vaimustusavaldustest umbusaldasid Hoxha ja Shehu Nikita Hruštšovi "rahulik kooseksisteerimine" ja "sotsialismini viivate eri teede" progranni, sest need paistsid ähvardavat sellega, et Jugoslaavia võib uuesti püüda Albaaniat oma võimu alla saada. Hoxhat ja Shehut tegi ärevaks ka väljavaade, et Moskva võib Albaanias eelistada vähem dogmaatilisi valitsejaid. Tirana ja Belgrad taastasid detsembris 1953 diplomaatilised suhted, kuid Hoxha lükkas tagasi Hruštšovi korduvad üleskutsed žestina Tito suunas rehabiliteerida Jugoslaavia-meelne Xoxe. Selleasemel tugevdasid Hoxha ja Shehu haaret riigi siseelu ümber ning jätkasid propagandasõda Jugoslaaviaga. 1955 sai Albaania Varssavi Lepingu Organisatsiooni asutajaliikmeks. See oli ainus sõjaline liit, millesse Albaania kunagi on astunud. Kuigi Varssavi leping esitas esimese lubaduse Albaania piire kaitsta, mille Albaania kommunistlikelt riikidelt sai, ei teinud see leping midagi selleks, et leevendada Albaania juhtide sügavat umbusku Jugoslaavia suhtes.

Kokkuvõte Albaania sõjajärgsest arengust


11. jaanuaril 1946 kuulutas Enver Hoxha välja rahvavabariigi ja sai ise selle juhiks. Eramaad konfiskeeriti ja tööstus natsionaliseeriti. Et Jugoslaavia kommunistid olid kaasa aidanud Albaania Kommunistliku Partei (1948. aastast Albaania Tööpartei) loomisele novembris 1941, jäi Albaania kuni Tito ja Stalini lõheni 1948 tegelikult Jugoslaavia kontrolli alla. Kui Jugoslaavia 1948 Nõukogude blokist lahkus, katkestas Albaania selle riigiga sidemed ning sai Nõukogude Liit liitlaseks, astudes 1955 Varssavi pakti liikmeks.

Suhete katkemine Nõukogude Liiduga


Albaania stalinistlik ideoloogia tekitas järjest suuremaid probleeme Albaania suhetes Nõukogude Liit. 1961 mõistsid Nõukogude juhid parteikongressil Albaania avalikult hukka. Albaania katkestas samal aastal diplomaatilised suhted Nõukogude Liiduga ning jäi Varssavi paktist faktiliselt eemale, säilitades siiski formaalse liikmelisuse selles aastani 1968, kui toimus sissetung Tšehhoslovakkiasse.

Albaania ja Hiina liit


1960. aastad sai Hiinast Albaania liitlane ning majandusliku ja sõjalise abi peamine allikas. Sidemed Hiinaga takerdusid 1970. aastad, kui Hiina otsustas kasutusele võtta turumajanduse elemente ning läheneda USA. Lõhe sai avalikuks 1978, kui Hiina valitsus lõpetas abiprogrammi Albaaniale ja katkestas kaubavahetuse.

Isolatsionism


Hoxha, kes oli endiselt võimul, võttis isolatsionistliku kursi, mille tagajärjel Albaaniast sai kõige vaesem riik Euroopas (nüüd on Moldova Albaaniast ette jõudnud).

Isolatsiooni lõpp


Enver Hoxha suri 1985. aastal kõige pikema staažiga kommunistliku riigijuhina. Võimule tuli Ramiz Alia, kes hakkas tasapisi vähendama Albaania isolatsiooni muust maailmast. Seati sisse diplomaatilised suhted paljude riikidega ning hakati Balkani asjades aktiivselt osalema.
Muutused teistes kommunistlikes riikides hakkasid mõjutama ka Albaaniat. Valitsus püüdis riigi majanduslikku olukorda parandada tihedamate sidemete kaudu Läänega.

Demokratiseerumine ja kommunismi langus


Sügisel 1989 toimus poliitiline murrang ja algas demokratiseerumine. Septembris 1990 asutati Demokraatlik Partei. Märtsis 1991 peeti esimesed mitmeparteilised valimised pärast paljusid aastaid. Aprillis kiitis Rahvakogu heaks ajutise põhiseaduse. Juunis 1991 tuli streigi tulemusena võimule mittekommunistlik mitmeparteiline režiim, mis aga toidunappuse tõttu detsembris 1991 langes. Augustis 1991 põgenesid tuhanded albaanlased Itaaliasse, kuid ainult vähestel lubati sinna jääda. 1991. aasta jooksul alustati demokraatlike reformidega. Aprillis 1992 valiti Albaania esimeseks sõjajärgseks mittekommunistist presidendiks südamekirurg Sali Berisha. Tema ajal algas läbimõeldum programm turumajanduse sisseviimiseks ja demokraatia kehtestamiseks. Kuid 1995 progress takerdus. Majandus oli kriisis ja rahva usaldus valitsuse vastu kahanes.

1997. aasta anarhia ja sõjaseisukord


Jaanuaris 1997 algas tormiline poliitiliste intriigide ja rahvarahutuste periood, kui mitme püramiid-investeerimisskeemi kokkukukkumisest raevunud protestijad põrkasid Tiranas kokku politseiga. Umbes pool Albaania elanikest olid investeerinud osa või kõik oma säästudest nendesse nurjunud püramiidskeemidesse, ning märatsemine ja anarhia levisid järgnevatel kuudel kogu Albaanias. Et paljud albaanlased süüdistasid oma rahalistes kaotustes otseselt Berisha valitsust, kes oli julgustanud albaanlasi investeerima nendesse riskantsetesse skeemidesse, siis avaldati presidendile peaaegu pidevalt survet, et ta tagasi astuks. Kodusõja ärahoidmiseks relvastas Berisha kodanikke, keda peeti valitsusele lojaalseks. Mitme linna tänavad vallutasid isehakanud maakaitseväelastest röövlid ning tuli ette lahinguid valitsusvägede, mässajate ja maakaitseväelaste vahel. Vägivald ja kaos jõudsid haripunkti märtsis. Mitmed Euroopa riigid saatsid Albaaniasse rahuvalvajaid, et taastada kord kuni valimisteni.
Kuigi Berisha Demokraatlik Partei kaotas 1997. aasta juuni parlamendivalimistel veenvalt sotsialistidele, ei tahtnud president algul tagasi astuda, et uus parlament, kus olid enamuses kommunistid, saaks valida uue presidendi, nagu Albaania põhiseadus ette näeb. Enne valimistulemuste kinnitamist käskis Berisha armeel pealinna ümber piirata ning ajada laiali opositsiooni toetajate meeleavaldused. Sotsialistide juhid süüdistasid Berishat katses demokraatiat lämmatada. Berisha vastas, et ta ei astu tagasi enne valimistulemuste kinnitamist. Ta astus tagasi 23. juulil, peaaegu kuu aega pärast valimisi. Järgmisel päeval valis parlament presidendiks Rexhep Mejdani, Sotsialistliku Partei peasekretäri. Meidani nimetas peaministriks Sotsialistliku Partei juhi Fatos Nano ning kuulutas pärast kodusõja mahasurumist välja kuulutatud sõjaseisukorra lõppenuks.

Ilir Meta valitsus


Sotsialistist peaministri Ilir Meta (1999–2002) Albaania poliitiline olukord rahunes. Majandus kasvas 7% aastas. Makedoonlaste ja albaanlaste vaheline tüli Makedoonias lahendati. 2001. aasta suvel toimunud valimistel saavutas Sotsialistlik Partei selge enamuse. Demokraatlik Partei vaidlustas valimistulemused ja boikoteeris parlamenti. 2001 alustati amortiseerunud maanteede ja raudteede moderniseerimist. 2005. aastaks on kavas taastada kõik raudteeühendused välismaaga. Politsei hakkas inimkaubandusega võitlema. Albaania ametlikel andmetel müüdi 1993–2001 välismaale umbes 4000 last; umbes 8000 Albaania naist on Läänes prostituudiks. Võitlema hakati ka heroiinikaubandusega, sigarettide salakaubaveoga ja varastatud autode äriga. Majanduses on endiselt probleemiks suur väliskaubandusbilansi puudujääk ja raskused elektrienergiaga varustamisel. Külma talve tõttu oli 2002. aasta alguses Tiranas vahepeal kuni 20 tundi ööpäevas voolukatkestus.

Pandeli Majko valitsus


Seoses 2002. juuli presidendivalimistega ilmnesid Sotsialistliku Partei sees vastuolud. Meta soovis senise presidendi Mejdani jätkamist, kuid partei esimees Nano soovis ise presidendiks saada. Korruptsioonisüüdistuste abil mitme ministri vastu saavutas Nano valitsuse kukkumise. Läänes reageeriti Meta kukkumisele murelikult, sest teda peeti usaldatavaks. Uueks peaministriks sai Pandeli Majko, kes nagu Meta'gi kuulus partei pragmaatilis-reformistlikku tiiba. Riigi poliitilise ebastabiilsuse tõttu külmutasid IMF ja Maailmapank oma projektid 100 miljoni USA dollari mahus. Ka Euroopa Liit ähvardas samal põhjusel assotsiatsioonilepingu Albaaniaga edasi lükata.
Albaanlased olid sunnitud kompromissile minema. Demokraatliku Partei arvatavaid rikkumisi 2001. aasta parlamendivalimiste ajal hakati uurima. Sotsialistliku Partei kaks tiiba leppisid omavahel ära. Päev enne presidendivalimisi leppisid kõik parteid kokku ühises kandidaadis. Selge enamusega määrati uueks riigipeaks ja vannutati 24. juulil ametisse 72-aastane erukindral Alfred Moisiu. Vahepeal oli Nano läbi surunud, et partei esimees tohib olla ühtlasi peaminister. Majko astus peaministrikohalt tagasi ning Nano moodustas uue valitsuse.

Fatos Nano valitsus


28. juunil 2002 tuli Albaania kuningaperekond pärast 63-aastast eksiili Tiranasse tagasi.
Category:Albaania ajalugu

Albaania ajalugu


Albaania ajalugu
Albaanias on asustuse jälgi alates neoliitikumist.
File:13001350ALBANIANMIGRATIONS.png
Albaania territooriumil elasid vanaajal ühte indoeuroopa keeled kõnelevad illüürlased, tõenäolised albaanlaste esivanemad. Vanad illüüria linnad nagu Amantia ja Byllis annavad tunnistust nende tähelepanuväärsest majanduslikust ja ühiskondlikust arengust. 4.-3. sajandil eKr moodustasid taulantlaste ja ardiaanide hõimud riike, millel olid sidemed Kreeka kolooniate Epidamnose (Dyrrhachioni) ja Apolloniaga. 260-250 eKr tekkis praeguse Albaania territooriumil Lõuna-Illüüria Skodra riik, mis 168 eKr vallutati roomlaste poolt. Alates 167. aastast eKr oli Albaania Illyricumi provintsina Rooma võimu all. 158 eKr tekkis seal dalmaadid hõimuliit. Dalmaadid tunnistasid 155 eKr Rooma ülevõimu ning nende ala läks Illyricumi provintsi koosseisu. See ala sai 9 pKr Rooma provintsiks ''Dalmatia'', mis Rooma riigi jagamisel 395 jäi Ida-Rooma riigile. Aastast 535 kuulus ''Dalmatia'' Bütsantsile (rannik kuulus Bütsantsi mõjupiirkonda 395–1204). 4.-5. sajandil tungisid Albaaniasse gootid ja Avaarid (Euraasia). 6. sajandi lõpul tungisid Balkani poolsaarele (sealhulgas Albaania sisemaale) slaavi hõimud ning vallutasid 7. sajandil suured osad ''Dalmatia''st. Umbes 809 seati Bütsantsi riigi haldusreformi käigus sisse haldusüksus Dyrrachion (Durrës). 11. sajandi lõpul tungisid Albaaniasse normannid. Alates 11. sajandist nimetatakse illüürlasi albaanlasteks. Samal ajal algas nende asuala laienemine lõuna ja kagu suunas. Patriarhaalne hõimukord hakkas lagunema. Alates 11. sajandist hakkasid peamiselt Lõuna-Albaanias kujunema varafeodaalsed omandivormid. Umbes 1190 tekkis Albaanias esimene sõltumatu vürstiriik Progoni ja hiljem Gjini võimu all, mis langes 1208. 13. ja 14. sajandil oli Albaania ala ajuti Bulgaaria, Veneetsia ja Serbia võimu all. 14. sajandil tekkisid Topiaj ja Balshani vürstiriik. 14. sajandi lõpu poole hakkasid kujunema albaania hõimud. Lahingus Kosovo väli 1389 lõid Türgi väed hävitavalt serblasi. Türklased tungisid ka feodaaltülidest nõrgestatud Albaaniasse. Aastast 1443 õnnestus Albaania rahvuskangelasel Skanderbegil hoida ala oma kindluse Krujë ümber türklastest sõltumatuna ning võidelda Albaania vabastamise eest. Periood 1443–78 (Krujë langemiseni) oli albaanlaste ainuke sõltumatuse aeg enne 20. sajandit. Pärast Skanderbegi surma 1468 vallutasid türklased 1468–1506 kogu albaanlaste asuala. Albaania jäi Türgi võimu alla peaaegu 500 aastaks.
16.-17. sajandil Albaania islamiusustati. Maa areng aeglustus. Mõnedel vürstidel, nagu 1788–1822 Ioanninas valitsenud Ali-Pashal õnnestus saavutada ajutine faktiline sõltumatus. Aastatel 1831–69 leidsid aset talurahvarahutused. Prizreni liiga nõudis 1878 Albaaniale autonoomiat. Rahvuslik liikumine aktiviseerus aastast 1905. 1909 algasid albaanlaste ülestõusud Türgi võimu vastu, mida lõpuks oktoobris 1912 puhkeva Esimene Balkani sõda tõttu ei saanud enam maha suruda. Albaania sõltumatus kuulutati välja 28. novembril 1912 Vlorës. Loodi ajutine valitsus. Albaania allutati kuue Euroopa suurriigi protektoraadile. Euroopa suurriigid otsustasid määrata prints Wilhelm von Wiedi Albaania vürstiks. Ta asuski ametisse 21. veebruaril 1914, kuid pidi juba 4. septembril 1914 maalt lahkuma. Esimese maailma sõja alguses okupeerisid riigi Itaalia, Serbia ja Kreeka, 1915 teljeriigid. Aastal 1919 anti osa Albaaniast mandaadina Itaaliale. Ülestõus Vlorës, mis ajas Itaalia okupatsioonivõimu välja, sundis Itaaliat 1920 mandaadist loobuma. Jaanuaris 1920 kuulutas Albaania prefektuuride kongress Lushnjës uuesti välja riigi sõltumatuse ja nimetas Tirana pealinnaks. Aastal 1921 tunnustati rahvusvaheliselt Albaania sõltumatust 1913.-14. aasta piirides. Albaania iseseisvuse säilimine pärast Esimest maailmasõda sai võimalikuks suurelt jaolt tänu Ameerika Ühendriigid presidendi Woodrow Wilsoni eestkostele Pariisi Rahukonverentsil. Aastal 1923 fikseeriti piir Kreekaga. 21. jaanuaril 1925 kuulutati välja vabariik ja presidendiks valiti Ahmed Zogu (oli 1921. aastast peaminister), kes laskis 1928 end Zog I nime all kuningaks kroonida. Pärast Itaalia vägede uut sissetungi 7. aprillil 1939 Zog põgenes riigist. 12. aprillil "otsustas" Rahvuskogu ühinemise Itaaliaga personaalunioonis. Pärast Italia üleminekut liitlaste leeri Teises maailmasõjas 1943 tühistas rahvuskogu personaaluniooni. Septembris 1943 vallutasid Albaania Saksa väed. Pärast Saksa vägede lahkumist novembris 1944 läks võim partisanirühmade kätte, kelle seas domineeris kommunistide poolt juhitud Rahvuslik Vabastusrinne. 5. jaanuaril 1945 moodustas kommunistide juht Enver Hoxha rahvarindevalitsuse, mis kuulutas 11. jaanuaril 1946 välja rahvavabariigi.

Vaata ka


Albaania lähiajalugu
Kategooria:Albaania ajalugu
ms:Sejarah Albania
bn:আলবেনিয়ার ইতিহাস
be:Гісторыя Албаніі
bg:История на Албания
cs:Dějiny Albánie
cy:Hanes Albania
da:Albaniens historie
de:Geschichte Albaniens
en:History of Albania
es:Historia de Albania
eo:Historio de Albanio
fr:Histoire de l'Albanie
hr:Povijest Albanije
io:Historio di Albania
it:Storia dell'Albania
lt:Albanijos istorija
hu:Albánia történelme
mk:Историја на Албанија
nl:Geschiedenis van Albanië
ja:アルバニアの歴史
no:Albanias historie
pl:Historia Albanii
pt:História da Albânia
ru:История Албании
sq:Historia e Shqipërisë
sl:Zgodovina Albanije
sh:Istorija Albanije
fi:Albanian historia
sv:Albaniens historia
th:ประวัติศาสตร์แอลเบเนีย
tr:Arnavutluk tarihi
uk:Історія Албанії
zh:阿尔巴尼亚历史

Andon Beça

Andon Beça oli Albaania poliitik.
Ta oli Itaalia okupatsiooni ajal majandusminister Shefqet Verlaci 1939. aasta valitsuses ja rahandusminister 1943.
Kategooria:Albaania poliitikud
en:Andon Beça
it:Andon Beça

Ansambel


Ansambel on mitmetähenduslik sõna, mis võib tähendada:
Muusikas nimetatakse ansambel (muusika) väikesekoosseisulist muusikute rühma või ansamblimuusikat. Levimuusikas nimetatakse sellist rühma ka bändiks.
Ansambel (number) on mitme esitaja ettekantav number mitmeosalises lavateoses, nt ooperis või balletis.
Sõna "ansambel" (prantsuse keel sõnast ''ensemble'' 'koos') tähendab algselt terviklikku kogumit.
Teateris nimetatakse ansamblimänguks näitlejate kunstiterviklikku koostööd.
Arhitektuuris nimetastakse arhitektuuriansambel terviklikku hoonete rühma.
Füüsikas nimetatakse ansambel (füüsika) suurt (näiteks osakeste) kogumit.
be:Ансамбль
de:Ensemble
en:Ensemble
es:Conjunto (desambiguación)
eo:Ensemblo
fr:Ensemble (homonymie)
ko:앙상블
it:Ensemble
ka:ანსამბლი
nl:Ensemble
ja:アンサンブル
ru:Ансамбль
sv:Ensemble
uk:Ансамбль